yes-no

Pöial.

2011-12-11T02:17:00.005+02:00

Tal on kollaseks tõmbunud käed. See on ta nahatoon, ilmselt mõnest haigusest. Kissis silmadega vaatab bussis lähedalt, väga-väga lähedalt akende ette kleebitud reklaamiseid. Terved aknad on kaetud ja valgus ei paista neist läbi, ning võimatu on midagi välja lugeda. Niimoodi ta seal seisabki, toetab oma otsaesise vastu neid reklaame ja loeb. Veerib kuidagi tähed kokku, ja selle lausega kui mõned laused juba koos millest saaks arusaadava jutu moodustada, on ta oma peatusest ammu möödas. Jään veel mõneks ajaks bussi ja jälgin teda nalja pärast. Vaatan kuidas ta kirub. Ajab hambad irevile ja trambib jalgu vastu maad midagi omaette pomisedes. Midagi ei saa aru, näib justkui oleks see seosetu mõmin. Siis astub ta ruttu oma kääbusesammusid tehes ukse poole et stop-nuppu vajutada aga esimesel uurimisel justkui nagu poleks seda nuppu kusagil näha. Niimoodi ta otsibki seda stop-nuppu: toetab oma otsaesise mööda bussi haardeposte ja sõidab mööda neid edasi-tagasi ja üles ja alla. Ta kollaseks tõmbunud kätel on kuivanud näpp, vasaku käe pöial - nagu vanaks läinud viiner - krobeline tumepruuni värvi ja tumeda sinakasrohelise küünega, no peaaegu must. Seda ta varjab oma taskus salaja, kuid kui buss mõne äkilise käänaku teeb siis ta toob oma vigase jäseme korraks nähtavale kas et tasakaalu hoida või et kusagil kinni haarata. Buss väga järsult tõmbaski ühe peatuse ette ja pidurdas rohmakalt.

Swoosh.

2011-01-18T13:44:00.005+02:00

Need must-valgeruudulised teravnurksed kõnniteekivid peegeldavad vastu sinakat tänavalaternavalgust. Kerge läikega kivid. Kerge kajava kuminaga kõnniteekivid. Kerge metalse kõlaga kumisevad kivid kui astud jalgu järgi vedades, otsides kohta kust saaks võtta kinni: vihmaveetorust, ukselingist, postkastist, trepi käsitoest, prügikastiäärest ja seina küljes lehvivast plakatist, vihma käes läbipehkinud plakatist mis on sama mure kui väljasurnud parditiigi saiaviil. Sõrmed lähevad sealt lihtsa kergusega läbi, haarad justkui udust, kuid proovid veel kord sealt massist tugevamat osa leida, teed mõned naeruväärsed liigutused veel ning siis lendad kogu keha raskusega näoli. Hambad murduvad kerge raksatusega ning paiskuvad laiali jättes järele peenikesed verenired, must-valgeruudulised tänavakivid kajavad kerge kuminaga. Sust üle käib kerge tuulepuhang, mis liigub edasi kuhugi tänavavahesse. Tuleb ajada ennast kuidagi küünarnukkidele ning siis edasi roomata. Kergelt läikivad tänavakivid peegeldavad kukkuvaid veretilkasid koos süljega kukkudes, peegelpildis vahib vastu sassi juustega Loom. Näljane ja väsinud, uimane ja külmast peaaegu kange - sandistatud, verine ja räpane, paanikasse aetud.
Hambakillud või peenike kruusakivitolm riidevoltide vahel tänavakive kriipimas, tahaks roomata pimedamasse nurka, vahetänavasse või põiktänavasse, mida kitsamasse seda parem, kusagile kuhu inimeste jutt ei mahuks ja värske õhu lõhn ei jõuaks. Kuhu vaevu ise külili mahuks, nii et peaks näo vastu maad panema ja õla liigesest välja koksama. Kuid ei, polnud vist piisavalt jõudu, tean et sain ennast küünarnukkidele, kuid jäin sinna ühe koha peale naelutatult justkui aasa peal mäluv lehm. Kõikuv pilt vahib vastu tänavast koos sinise kumaga tänavalaternatega, nii kaugele kui maakera kumerus lubab. Siin-seal tänava sees on suured suitsevad kraatrid. Jalapaarid kas astuvad must ettevaatlikult üle, või jooksevad omaniku poolt märkamatult mulle otsa, kõik parema külje ribidesse astudes nii et peast käib ragin läbi. Helimenüü koosneb peamiselt mürast, hõigetest või kellegi röökimisest, pudenevad hoonetetükid tekitavad ka pidevat klobinat, ning rakettide lennu vuhinad. Mõndade rakettide ebastart tekitab palju sinist vingutossu, kuid nad olgu õnnelikud sest paljud plahvatavad ka taevalaotuses - pilved löövad muudkui kirkaks, ja hetk hiljem saabub kõrvulukustav kõmin. Plahvatused taevas, justkui ilutulestik. Mõni sööstab küll sirgelt üles, kuid teeb seal surmasõlme ning siis otse alla majadesse, ja neist juustuaukudest mu kohal pritsibki muudkui tuld.
Inimesed jooksevad tänaval mütse kinni hoides tundmatusse nagu uppuva laeva rotid üle parda.

Kadunu.

2011-01-01T23:58:00.005+02:00

Pealelõunane buss sõidab vaikselt hangede vahel ning kraabib vaikselt autopõhjaga kokkupressitud jääd kaasa ning riivib tänavaid. Liiklus justkui seisab kodus, tänavad on päris tühjad. Mõned uitajad tulevad vastu ja siis aeglaselt haihtuvad silmapiiril, mõni hetk peale kadumist kostub vaikselt kauguses kajav surmakarje justkui keegi lämbuks valust ussihammustused jalaküljes ja suur palk ihust läbi tungimas, viimase hingetõmbe ennast verd tarretama ajav lämbuv häälitsus, sama jäine kui meetripikkused jääpurikad mis raksudes murduvad pilvelõhkujate katuste küljest naksti lahti ning pillavad ennast ülehelikiirusel vastu kinnikülmunud maapinda, jättes endast järele kraatreid. Silmapilguks akende eest läbi vuhiseded tõmmates endaga kaasa veel aknalepotsatanud lund, hingesid rebides ja lausa klaasi painutades enamvähem murdumishetkeni, ning kõige viimasel hetkel siiski ta möödub. Ja laseb olla. Toas voodis ägisevatel inimestel pole vähemat aimu. Neil on flanellkompressid palgel ning huuled tumelillalt pruntis. Keha tikksirgelt krampjas. Korra vaid võbisevad läbi keha kui jääkamakate akendepainutused tekitavad tubadesse hetkelisi vaakumihoogusid.

Kellamehhanism.

2010-12-15T03:26:00.004+02:00

See udu on nüüd muutunud pigem kahevärviliseks, ülalt täitsa tumesinine, ning maapinna juurest roosakas. Seal kus oli muru ja kõik muu. Asfalt, muld, porilombid, talviti lumi ja peale talve lume alt välja sulanud sitajunnid.
Mul on aken teisel korrusel ja välisuksed on kenasti kinni müüritud. Terve tuba on kraami täis kogutud ja ma saan kenasti hakkama. Mul on ka jääd. Eelmisest talvest saepuru all, selleks kui peaks janu tekkima - siis ma sulatan jääd. See on vist puhas. Ning kraami all pidasin silmas rohkem konserve. Kuivtoit, konservid, ning konservpuuviljad, konservliha, konservkala, eriti tuunikala vees ja tuunikala tomatis, ning kärakas. Mõned kastid veini, ja pipraviina talveks. Üks 80nene pudel on igaks juhuks kraanikausi all.
Alla minekuks on nöör. Sedamööda ma turnin alla mõnikord, ning otsin juurde. Eile sain pildi banaanidest, ning kukalt kratsivast ahvist selle banaanihunniku otsas, endal tal perse punane.
Ning kui arvate et see on postapokalüptiline, siis ei. Need polnud tuumasõjad, lihtsalt maailm muutus või kohanes, iga kahe inimese kohta tekkis liiga tihti seitse tükki juurde ja tuumapommid lihtsalt söödi lõpuks ära. Söödi ka muid asju, nagu näiteks muru ja kõik muu mis oli roheline. Putukad olid väga minev kaup, ja eriti loomad. Allesjäänud, väljasurevad, ametlikult väljasurnud ja need loomad mis hoiti salaja varuks. Kellegil tuli ikka lõpuks isu, aga teineteist ei söödud sest kannibalismi kohta kehtis reegel: mitte süüa inimest, kuna see on ebaeetiline.
Mööda nööri läksin eelmisel nädalal alla ja jõudsin sinna mis oli kunagi mustamäe, enne kui tehti selle kohale suur prügimägi ja enne kui see prügimägi ära sorteeriti ja enne kui maapinna alus osaliselt läbi kaevati ning sõeluti. Leiti igasugu vahvaid asju ja esemeid ja luid ja mälestisi. Kõik see söödi ära, ning samuti ka kogu see prügi mis lahti kaevandati ja ära sorteeriti.

Tulipunaseks.

2010-05-02T01:35:00.004+03:00

Ta kannab tavaliselt kas suuremat mõõtu imeliku lõikega t-särki või sinist kleiti. Ta on oma huuled värvinud tulipunaseks. Silma värvide asemel on ta sunnitud mõnikord kandma värvipliiatsitest kraabitud toone, need on ta aeg-ajalt päris lohakalt näole kantud ning tavaliselt on need näolt maha jooksmas triipudena kuna ta teeskleb päeva jooksul mitmeid kordi paanilist nutuhoogu. Kuna ta ei tunnista aluspesu siis see vaatepilt on päris võigas: hooletult ajatud habemega ning imeliku soenguga mees korraldamas päise päeva ajal mõtetuid tseene. Ta soeng meenutab veidi mõne soome pensionärist vanamuti mulletit kes on selle lootusetult viltu maganud, täenäoliselt terve öise laevasõidu ajal karaoket laulnud ja siis purupurjus peaga võõrasse kajutisse magama pugenud, ning hommikul on ta pidanud ärkama pannihoobist piki nägemist. Ning loomulikult sest kleidist ei piisa et varjata ta peenist mis kõnnaku ajal hooletult vastu jalgu tolkneb, mõnikord vastujalutavate inimeste ees ta teeskleb hommikuringutust või teeb võimlemisliigutusi et neid enam ehmatada ja neile sellist õõva tekitada mis tõenäoliselt järgnevatel kuudel rahulikult magada ei lase. Lemmikkohtadeks on tal kas ühistransport või koolide vahetu lähedus, kuid ta ei pelga ka ei haiglaid ega näiteks surnuaedu. Lemmikuks võiks tõenäoliselt lugeda seika kus ta esimesel septembris oma tavalises olekus ühe kooli ees lapsevanemat teeskles ja siis salaja tegelikult põngerjaid kiusas näiteks küsimustega "Kas sa tahad näha onu vagiinat?"
Legend räägib et see algas õnnetusega, mees olevad vene sõjaväes kunagi nii rängalt peksa saanud et ta vajas pool aastat haiglaravi. Pool tema kehast aeti traate täis ning masin puhus talle päevi hinge sisse tagasi, kuid tükkidest millest ta kokku pandi jäi tõenäoliselt väheseks. Lõpuks kui ta vähehaaval paranema hakkas märkasid arstid kohe kummalist käitumist, ilmnesid igasugused kõhedust tekitavad sümptomid. Kõige tavalisem oli muidugi lõputu pomisemine ning perverssne käitumine, kuid ka sattus enesetapukatseid ja tahtmine teistele viga teha, kättemaksusoovid absurdsete võljamõeldud süüdistustega. Kui haigla juhtkond mõistis et teda kinni hoida on liiga kulukas, siis loomulikult samal päeval lasti ta vabaks ja tõsteti ukse taha.
Täna kannab ta sinist kleiti ja loomulikult on see liiga lühike, ning ta juustes on oksarisu. Ta vaatab oimetu näoga otse minu poole ja ta on omale tellinud jäätisekokteili. Meie vahel on mitu tühja lauda ja tooli, ning ma teesklen raamatu lugemist. Ta üritab kokteili juues käituda neiulikult, jalg üle põlve, selg sirgus ja aeg-ajalt pühib ta sõrmega üle oma huulte, silmanurgast kogu aeg otsides ohrit kes teda kasvõi korraks jälgiks.

1mmm (1 mikromillimeeter)

2010-03-15T00:30:00.003+02:00

Mingil eluhetkel hakkas ta ära harjuma. Ning siis muutus kõik palju mõnusamaks. Ta kõnnak muutus kuidagi sujuvamaks, kaugemalt vaadates võis mõelda et ta õõtsus kuidagi heatujulise kõnnakuga. Et ta elus on vist läinud midagi hästi. Et tal on kuradi khuulid päikeseprillid, et parfüüm (see lõhn) lööb vastu vahtimist, et kusagil kostub SEE muusika, et kohe ulatab kusagil kellegi käsi, valge taldriku peal imemaitsev kanavõileib jääsalati-tomati-kurgiga ning kõik see on TASUTA ja MULLE. Tema ümber hakkavad inimesed nagu hüpnotiseeritult samas taktis kõndima ja nagu nõiutult järgnevad nad talle tükk maad. Kasvõi pimedusse, mahajäetud vampiiridemaja keldri akendest roomavad nad sisse et talle tükk maad järele kõndida, ning siis kusagil tükk maad kõndinud nad ühtäkki ärkavad üles je leiavad jälle oma raja. Bussis-trollis-trammis hoiab ta ülevalt käepidemest kinni ja kui siis kogu seltskond parasjagu punase tule taga seistes üheaegselt kaks korda plaksuga käsi kokku löövad ning siis õlgasid selle taktis liigutama hakkavad, ta vaid muigab. Ta muigab naeratades natuke, ning naudib olukorda. Ka talle on see kuidagimoodi fantastiline. Mitte meeliülendav, muidugi mitte, vaid kergelt eriskummaline kuid mitte vaevu usutav. Magusalt reaalne, võiks öelda.
Ma arvan et tal on vahel hetki kus ta kahtleb endas, et ta mõtleb viivuks järele kui ta korraks vaateväljast ära kadunud on. Ta ei pruugi küll teist nägu teha, tõenäoliselt ta ilme jääb samaks ja ta ei reeda väljast poolt oma sisemust. Seal, kus mitte keegi ei näe, kui ta on ühe suure maja varju sisse kadunud ja kui tänavakivid pimestavalt vastu sillerdavad, just siis. Korraks hetkeks, ta kas tõmbab rohkem õhku kopsudesse tõmmates ja korraks peatudes, või kuidagi ta peab seda tegema. Ma arvan et ta teeb seda just siis kui ta käeseljaga on üle oma otsaesise tõmmanud nagu siluks juukseid või nagu pühiks ära higipisara, ma pole küll näinud kuid ma arvan - ma ei tea täpselt, ning ei saakski seda teada. Ma ainult arvan, ma arvan et siis käega-tõmbamise hetkel korraks sajandiksekundiks võib tema pilk klaasistuda, nii tolmu kukkumise hetkeks võib ta reeta ennast äraoleva pilguga maha vaatamas. Kahtlemas. See oleks kuidagi inimlik, kuid see muudaks ta meie sarnaseks. Nagu mõni naaber, nagu mõni vastasmaja või üle-tee-naaber kellel on nii häid kui ka halbu päevi. Kes kõik argipäevad käib tööl, saab oma tasu, siis raiskab selle ja siis on kurb kui mõni ta sugulane või tuttav ära sureb. Kes muretseb iga päev tühiste asjade pärast nagu on näiteks lume sulamine, tuulispask teisel pool maakera, päikese kustumine 100,000,000,000,000 valgusaasta pärast või maailma pikima mehe etteplaanimata jalaluu murdumine esimesel välisreisil kusiganes.

Bussijuhile.

2009-11-27T00:58:00.007+02:00

Tema nimi on Yunj. Prille kandev ning valge kulunud triiksärgiga. Elektronkell Made in China. Jalatsid Made in China. Vöö Made in China. Prillid Made in China. Yunj Made in China. Buss mida ta juhib, on samuti tehtud hiinas, ning päikesevarjudele on sissepoole kirjutatud Zonda.

Ma näen teda hästi otse tahavaatepeeglist, nagu ta olekski selle nii sättinud. Võtan seljakotist binokli ning vaatan ta poore. Ta näonahk on veidi määrdunud ja pärlendab kuumusest, ta vasem käsivars on täitsa pruun ning silmade ümber on päikeseprillidest jäänud varjulaigud. Ta vajutab energiliselt rooli keskel asuvale nupule ja sellega ta üritab peletada kitsesid, "piip-piip." Kitsed hüppavad elu eest teelt kõrvale tolmu sisse, ning mõne sekundi pärast leiavad nad juba koltunud murututi mida täitsa närida annab, ning helekollane buss pole neil enam meeles.
Binoklit kotti tagasi pistes märkan et mind jälgivad kolm last eesistmelt. Kui silmad tõstan kaovad nad kohe seljatoe taha varju nii et ainult nende natuke väsinud ja natukene lõbusad pruunid silmad mind edasi uurivad. Nende ema kes samal istmel istub, rahmab nad iga natukese aja tagant toolile korralikult istuma ja käsin neil omas keeles vagusi olla ja sõidu ajal kusagilt kinni hoida. Lapsed ainult itsitavad ja varsti on nad tagasi. Katsun aknast välja vaadata ja neile vähe lusti pakkuda, kui korraga buss väga järsult pidurdab nii et kõik ahhetavad ja midagi üle bussijuhi kisa rääkida üritavad, aga nad jäävad sellele alla. Vaatan tagumisest aknast välja ja seal tee peal lebab kas mingi koer või pisem pikakarvaline tolmune kits ning kohe selle kõrval rusikat näitav ja täiega sajatav peremees. Nad jäävad muidugi iga hetkega aina väiksemaks ning buss põrutab edasi ja ei lase ennast neil häirida.
Ka läbi küla sõites ei muutu hoog eriti vaiksemaks, buss teeb ainult korra peatuse et mingid noored katuselt alla tulla saaksid, sest üks mammi vabastas bussi keskel istekoha ja hüppas keset küla välja. Umbes 40km/h sõidu ajal. Siin-seal kõlavad veel viimased kilked, ning bussiga kaasa jooksvad külalapsed muutuvad nüüd sama väikseks kui rusikaga kitsemees. Näen eest aknast et mäed hakkavad lähenema. Paar naist ees pool teevad palve-liigutusi, bussijuhi nägu pärlendab endiselt. Kruusa-liiva segu krudiseb rataste all ning meist maha jääb pikk jutt hõljuvat tolmu.
Tee läheb pikkamisi raskemaks, ning aeg-ajalt raputab ta ikka tõsiselt. Iga mõne aja tagant kukuvad kellegi kodinad vahekäiku laiali ning omanikud rallivad neid taga ajades mööda bussi ringi, ennast väga valusalt vastu pinke ära lüües. Ilmselt on kadunud ka vähemalt pooled bussi katusel olevatest pagasikohvritest. Mäletan et mu kohalik agent üritas mulle konkreetselt selgeks teha et kui sinna midagi panna lased, siis oled ilma ka. Tagaaknast välja vaadates pole läbi selle tolmu aga võimalik midagi tuvastada. Näeb ainult pruuni tolmupilve mis äärtest hajub ja sealt edasi näeb ainult kaktuseid ning muid taimi. Mõjub päris eksootiliselt. Vähemalt määgivad kitsekarjad on kadunud.
Mida rohkem me mäkke tõuseme, seda käänulisemaks läheb tee - ning päike paistab meile kogu aeg peale. Bussil pole muidugi konditsioneeri. Selle eest aga süsihappegaaside tekitajaid palju - ilmselt oleksime kõik juba ammu surnud kui kõik aknad bussil terved oleksid. On ka terveid aknaid, kuid enamus on purud ja väljast poolt raudtrellidega kaetud - et keegi välja ei kukuks ja ka sellepärast et keegi piletit maksmata peale ei saaks. Muid teenuseid bussis ei pakuta. Vett ei müüda. Esmaabi kapis, ma kujutan ette, hoiab bussijuht oma kolmeliitrist purki tänase uriiniga. Buss aina kähiseb, undab, reisijad mulisevad omavahel valjuhäälselt kui nad parasjagu ei lõuga, keegi joriseb ninahäälselt laulda. Kougin siiski lõpuks kotipõhjast välja paki värskeid AA-patareisid ja vahetan iPod-i väsinud patareid välja. Justnimelt, siin tehakse selliseid vähegi populaarseid riistapuid igas suuremas hoones järele - ja mida suuremad on hooned seda suuremad on iPodid. Minu oma on näiteks rusikasuurune - menüü on nii inglise- kui hiina keelne.
Ärkan vist paar tundi hiljem ja minu esmaseks rõõmuks näen aknast et veidi on hämaram kui keskpäeval. Hotellist kaasa võetud roll-on deotorant sai põhimõtteliselt kohe otsa ja see päevane kuumus paneb pikal bussireisil nii mõnegi vastupanuvõime proovile. Mul on nii endast kahju kui neist kolmest toredast pisikesest eesistmel. Teiseks märkasin ma et oleme juba kuradima kõrgel, ning neljandaks, et teed on ikka väga kitsad - kohe tunduvalt kitsamad kui buss ise, ning kohe eriti kitsad olid need käänakud mida mööda me ikka kõrgemale turnime. Ohhoo - vaatan siis korraks tagumisest aknast välja ja vaade on mainimistväärt: oleme ilmselt vihmametsade kõrgusel ning kui alla vaadata, siis vaataks nagu Google.com-ist "Kõige Surmavate Kuristike" pilte.
See pani korraks vere tarretuma ning paanikahoog oli kerge tulema. Tõusin korraks püsti, ning käepidedest nii kõvasti kinni hoides et nukid valged olid, sammusin ma kõige kindlama kavatsusega otse bussi etteotsa bussijuhi kõrvale. Üleni värisedes siis seisin seal ja võttis paar sekundit aega et toibuda: bussijuht rool vasemas käes ja mobiiltelefon paremas käes vatrab oma mobiiltelefoniga nagu muuseas. Tekkis ebareaalne tunne nagu näeksin und, silmapetet. Aga ei, olin ikka bussis, seisin seal tikksirgelt püsti ja enamus reisijatest jälgis mind huviga, teised kõik magasid sügavalt. Nad põrnitsesid mind kui oma kohale tagasi liikusin. Vahtisid veel mõnda aega kui olin juba maha istunud.
Õnnetus vist tänu sellele juhtuski, juht ilmselt eksis kurvis ja parempoolne taguratas libises teelt välja, tõmmates bussi endaga kaasa. Mõttest käis korra läbi langevari haarata. Kui üle katuse käisime, nägin bussis siia-sinna kukkuvaid inimesi ja bussijuhi mobiiltelefoni mööda lage libisemas silmapilguks. Kõik nagu üritasid oma suutorust karjeid välja raputada, mõtlen neid kes polnud verised. Aga neid karjeid ei tulnud, olid vaid David Bowie laulusõnad, ja kaasakiskuvad rütmid mu kõrvaklappide sees. Siis libisesime veel natuke aega pea-alaspidi ja teised küll veeresid mööda bussi külgi aga mina olin nagu oma kohale naelutatud miskipärast. Ning siis ilmselt kukkusime üsna sügavasse kuristikku. Mul ei tulnud muidugi pähe hakata sekundeid lugema, sest sellisel hetkel ei käi kunagi selline mõtegi peast läbi, kuid arvan et vabalangesime bussiga oma 15-20 sekundit. Need kes olid nüüd küll juba verised aga vähemasti veel elus, üritasid kogu hingest karjuda. Seda oli nende nägudest näha. Ma tean et karjumisel poleks olnud erilist mõtet, aga sellistel hetkedel ei tule inimestel pähe kõige mõtekamaid asju.
Maandusime bussiga otse jõkke ning kõik inimesed koos bussiga langesid nagu vastu seina. Nagu oleks bussiga mööda maad sõitnud - niimoodi ikka rattad allpool, kui järsku maakera külgetõmbejõud oleks võimendunud kuni tuhat korda. Ilmselt oleks see olnud päris huvitav vaatepilt maa peal - mõte näha kasvõi tohutuid metsasid korraga tikusuurusteks kildudeks purunemas! Aga bussis sees toimus miski muu, nagu loodusjõul toimunud veresaun, umbes 90% reisijatest surid silmapilkselt ja oma selgroo murdsid nad vähemalt kuuest kohast, bussijuhi kabiinist purskas tagaosani välja erepunast verd - see osa sõidukist kukkus otse vastu kivirahnu. Koos verega lendas laiali ka mootoritükke ja kõikvõimalikke räbalaid. See vaatepilt oleks nagu kestnud terve igaviku ja seda veel aeg-luubis. Säherdustes asendites inimkered paiskumas siia-sinna mida pole võimalik kirjeldada, ning siis bussi eest otsast sisse tungiv vesi ning alles siis katusele kukkuvad kivitükid vaheldumisi kukkumise ajal bussist välja pudenenud inimkehadega.
Vesi aga voolas sisse ja mingil hetkel teadsin oma sisimas et pean olema ainukene ellujääja, sest juhul kui keegi veel kukkumise üle elas (kui see üldse võimalik oli, siis kindlasti mitte seletatav), ei olnud võimalik et nad seal kusagil toolirusude vahel hapnikule ligi pääseda oleksid saanud. Silmad kinni hoides katsusin mitte mõelda neile kramplevatele ja lämbuvatele oletatavatele ellujääjatele, ning siis alles mõne aja pärast, võib-olla kolmekümne minuti ja bussi verise veega täitumise piiripeale jõudmiseni hakkas mu shokiseisund taanduma ning suutsin ennast liigutada. Veel ninaga õhku hingates veendusin et olen ikka elus ja kompasin ennast läbipaistmatus vees et kas olen ühes tükis. Imestasin et olin, imestasin et suudan käsi liigutada, imestasin et tunnen kätega oma keha kuju ja imestasin et ei murdnud ühtegi elutähtsat luud ega liigest.
Päästjateks osutusid kohalikud väiksese küla talumehed kes sealsetel mäenõlvadel muidu rahulikku elu elasid, oma karja kasvatasid ja ilmselt veel mõndagi tegid. Nad poleks uskunud et näevad mööda õhku vuhisevat bussi nende maale kukkumas, kollane nagu päikesekild.

Varakevadine.

2009-01-15T12:30:00.000+02:00

See on öine seisev hetk ning ainsaks valgusallikaks on külmutuskapi kollakas pirnivalgus. Paar viilu juustu ja aknast sisse puhuv värske vilu tuul. See justkui uputaks endasse ja ütleks kõrva sisse vaikselt peaaegu helitult et saabunud on eriti varakevadine aeg. Hiired piiluvad mind lae sisse tehtud august ning kui ma magama lähen siis on nad hetkega all. Nad kangutavad mõne hetkega külmkapi ukse pärani lahti ja juba ongi nad pudelite kolisedes sees. Poolik vein, imelik suitsuvorst, kurk ning juust. Keegi toob ideaalsed veiniklaasid ning juba mõne aja pärast jõuab kohale kõige vanem ja hiir. Ta kannab prille ja köhatused reedavad ta hiljutise haigusloo. Aga ta peab vastu. Veel mõned korrad viiakse ta haiglasse, aga ta tuleb sealt tagasi samas seisus. Ning jutustab oma lugusid.
Ta alustab suve ja pillerkaarega, ta räägib kaugetest aegadest kui muru oli veel roheline ja taevas nii sinine et sinna võis triipe tõmmata. Ning siis tuli sügis, romantika ja kõik muu. Ning talv, see raskem aeg. Moosivarud ja naabritelt laenatud asjad mis nõuavad veel praegugi tagastamist. Ja ta lõpetab paeguse kevadega.
Ta ei räägi ilmast, ta räägib ainult, et nüüd võib minna ainult paremaks. Soojemaks ning hõlpsamaks. Et elus püsida ei ole vaja süüa liigikaaslaseid, sest varsti tärkab loodus ja kõik muu. Et võib jälle hinge tõmmata. Et võib rottidega mööda tänavaid joosta, enam ei jää kangeks. Jaa-jaa, nii see on. Varsti, üsna pea. Võib-olla juba homme.

116xhiljem

2008-09-11T14:33:00.001+03:00

Siin ma olen. Kõnnin süsimustas öös, kus kõik on pime ja täiesti süsimust. Kõnnin nagu unes, nagu need kes kõnnivad unes käed ees (tavaliselt mingis kindlas suunas) ja kompan ühte teerada. See viib mu kusagile aia äärde, sealt paistab imekena lehelage kasepuu, läbinisti öine valgustatud tagant poolt läbi udu ja ta taga on tõesti kaunis sünge kooti kuu. Mul on heledad juuksed üle näo ja ma olen pikem ja kitsam, teen lausa elegantseid liigutusi, ja mõtlen endamisi et siin ma nüüd siis olengi.
Enne kui ma liigutada jõuan, märkab mind ühe tünni tagant see jube mees. Ta on koledasti küürus ja ta rõgiseb koguaeg nagu hingamisteede jubedaimat haigust põdev vana inimene. See haigus pakatab ta seest ja ta nägu on veelgi inetum kõigest, tal on lausa jultunud nägu peas kui ta mind sealt passib. Need vastikud peened näpud ja asjaolu et ta on lisaks ka külgede pealt kummaliselt kiilakas, muudab loo veelgi jaburamaks. Ta passib sealt nii nagu hakkaks ta kohe karjuma, nagu oleks ta kohemaid kellegi kõrgema käsu peale põrguväravaid avamas, sellisel äraoleval ilmel nagu peaks ta kohe lämbuma hakkama juhul kui ta ei saa nüüd ja kohe sõnagi öeldud, kisatud lausa kiljutud. Kuid ta vaid rögiseb veel valjumalt nagu üritaks kurgu tühjaks puistada, et ta Hääl oleks veelgi valjem.
Kuid kõik mis ta on, on nõidus. Ja kuhu ma ka ei vaataks, vaatab ta sealt mulle otsa. Otse silma sisse oma punetavate silmadega, minu silamdesse, nii vastandlikesse. Kas mina olen jahmunum kui tema, ma ei suuda võrrelda. Kõikjal on vaid surnud vaikus, nagu kaugeim kesköötund mil on keelatud inimhingel päeva pähe elada, kõik teised magavad. Viimaks tunnen enda sees siiski südamelööke. Loen neid minutis kakskümmend, ma ei või eksida.

mustkoervalgekoer.

2008-05-06T19:04:00.004+03:00

Nad lihtsalt istusid seal laua taga ja jõid viimaseid jooke, vahtisid teineteisele näkku ja naeratasid vahepeal. Köögis polnud kedagi, kassamutt ise oli ka juba oma igapäevasel siestal. Nelja tunni pärast ärkab ta maja taga üles, ringutab vettinud ja haisval madratsil, haigutab, ja tuleb leti taha roosade silmavalgetega ringi vahtima. Siis keerab ta omale lokid pähe ja valab veel mõned joogid. Vaatab siis kuidas taevas muudab värve, kuidas helehelesinine muutub veidi pilvisemaks ja kollakaspunaseks. Siis haigutab ta veel ja püsib kenasti ärkvel kuni südaööni. Äkitselt muutub ta karmiks ning vaatab kella ja ajab inimesed välja, teise käega keerab ukse lukku.
Nad naeratavad ega räägi millestki kuigi oluliselt. Tuul toob minuni midagi ilmast, midagi värvidest, vabast ajast ja nende naabritest. Nad joovad heledat õlut suurtest kannudest (peale on kirjutatud OXFORELL) ja seinad on täis kalapilte. Lastenurgas mängivad mingisugused põngerjad, kalakostüümis ettekandja tassib neile kaussidega friikartuleid ja õhtuks tuuakse kellelegi küünaldega sünnipäevatort. Vanamehed mölisevad edasi, ikka passivad teineteisele näkku. Nad istuvad akna all pisikestel toolidel väikese laua taga.
Mina istun seina juures ja vaatan ringi. Katsun mitte jalgu jääda kalakostüümis ettekandjale ja rüüpan aeg-ajalt teed. Siis loen lehte. Kassamutt norskab maja taga.
Kui ma ära lähen ei põle bussis tuled. Bussijuht teab et mulle meeldib nii ja tal pole midagi selle vastu. Ainult esitulede valgus. Raadio on piisavalt vakka et mind mitte häirida, tal on sigaret hambus ja ta näpib pikematel sirgetel välgumihklit. Viimaks ta süütab selle ja tõmbab pika mahvi. Paneb korraks silmad kinni ja astub veidi sügavamalt pedaalile. Must koer ja valge koer on tee ääres, nagu hääletaks, ja kui me oleme neist parasjagu mööda sõitmas siis nad liputavad oma saba.
Siis kordab ta oma tegevust veel veidi aja pärast - süütab sigareti - aga nii et ta vurrud kannatada ei saaks. Ta lips on vist veidi määrdunud, aga see ei häiri mind. Ja piisavalt pime on bussis ka, ning ma istun üsna taga akna all. Bussijuht on üks veider triibuline sell, selliste pikkade vurrudega ja ta meenutab mulle veidi kassmeest. Aga ta juhib ilusasti bussi ega häiri mind millegagi, ning ta on täitsa tasane ega pahanda isegi siis kui mina oma sigaretti tõmban. Ja ma teen seda ainult mõni kord, kui õues on juba mõnusalt hämar ja päevakuumus on puude taha vajunud, ainult siis. Ning kedagi muud ei ole seal bussis.
Kassmees tõmbab vaikselt suitsu ja sõidab läbi udu, ja teeäärsed põdrad vaatavad meile veel kaua järele.

Ruuduline.

2008-01-21T00:53:00.000+02:00

Ega ta ei mõtlegi midagi. Ta ootab lihtsalt bussi. Ja arvutab.
Üks buss läks juba ära, aga pole hullu. Keegi ei märka midagi. Keegi ei tea. Neil pole aimugi, ehk lihtsalt tunnevad kaasa. Ootavad enda oma. Astuvad peale. Kaovad tundmatusse, võib-olla naabermajja. Kunagi.
Teda maha jättes ei arva nad õigupoolest midagi, teevad näo et nii peabki olema. Oletavad korraks, küllap ootab bussi, või kedagi. Kedagi keda nad kindlasti ei tea, ei tunne, pole kunagi näinud. Ei tahagi.
Buss teeb käänaku tänavaga kaasa ja libised mööda hernekaunu, külg ees - bussijuht katab kätega näo. Hetk hiljem naeratab ta reisijatele otse tahavaatepeeglist - kui mitte midagi ei juhtu. Siis nihkub paigast pedaali vajutades. Ometigi on tal hea meel et seekord nii läks. Jäi ta tõesti magama? Kuigi on alles valge, varajane hele õhtupoolik ja tumepunased pilved. Kui hakkab sadama, lülitab ta mehhaanilised kojamehed sisse ja seda ta teebki. Läbi avatud akna katsub ta kui soe see vihm on nagu korrastaks ta kõrvalpeeglit seda paika sättides. Järgmine peatus võiks olla Hong Kong, kuid siiski reisijad parema meelega tahaksid koju.
Vihm ei tee häda midagi, mantel laperdab tuule käes veidi. Ootepaviljon takistab tuule juurdepääsu ühest küljest kuigi sellest pole eriti midagi kasu. Seljataga peksab vihm vastu klaasi ja katsub välja mõelda kuidas inimestelt kübaraid peast ära tirida.
Enda oma on ta tugevalt pähe tõmmanud, kuigi ega ta tegelikult ei hooligi. Ta ei taha lihtsalt silma jääda või tunda ennast hetkeks tobedalt. Ta ei taha oodata hetke millal keegi näpuga näidates teda hüüab, ta ei taha avastada enda kübarat mööda tänavat lendamas, ta ei taha tunda seda tunnet kui ta kübara järele haarab -
vaid õhku püüdes, näpud lollakalt kanged. Pigem astuks ta siis juba bussi peale, parema meelega näeks ta seda kõike aknast ja jääks ise hoopis varju - pimedasse bussinurka otse pimestava uriiniloigu kõrvale, odava deodorandihaisu keskele.
Enne kui unine bussijuht paiskuks teelt kõrvale otse otsa rahvamassile kooli ees, lööks ta kärmesti avariiakna pisikese punase haamriga puruks ja põgeneks, hüppaks hoo pealt välja ja maanduks jalgadele, pääseks ainsana eluga - aga keegi sellest teada ei saaks. Mitte kunagi. See talle meeldiks.
Ja järgmisel korral bussi oodates ta pigem arvutaks. Ruuduline sall ümber kaela.

Jälgida.

2007-12-13T03:51:00.000+02:00

Kõikjal toas on ämblikke. Neid on põrandal, asjadel, seintel, igal pool. Nad ei lähe niisama ära. Nad vihkavad ainult valgust, olen ma täheldanud. Ning heli.
Tunnen seda kui külm on õues. Läbi akna paistab laternakollane valgus ja koos sellega tuleb tuppa helesinine külm tunne. See tuleb otse mu nina sisse ja kui nad on mu nina sisse tulnud, murduvad katki mu nina ääred. Silmi pean ma aeg-ajalt pilgutama, ja see pole ei kollane valgus ega helesinine külm mida ma läbi võrgu näen. Akna sees on mõra. See nagu väänduks muudkui laiemaks ja tuppa tuleks justkui järjest rohkem külma. Ma vaatan seda mõra, aga ma ei saa selle poole oma nimetissõrme osutada. Ja enne veel kui ma edasi mõelda jõuan, koputab keegi uksele.
Koputusele nad reageerivad. Nad kõik kaovad. Neid on sadu. Põrandalaudade vahele käikudesse, kes kappide taha. Mina jään neist maha, ainukesena tuppa. Läbi võrgu näen ma kuidas uks avaneb ja keegi siseneb. Nad ütlevad mulle tere ja aitavad mu võrgu seest välja. Hea on ennast jälle liigutada, mis siis et ma veidi kardan neid. Ohkan omaette nii et nad ei kuuleks, ohe pudeneb jäätähtedena mulle peopessa.
Järgnev juhtub nii nagu alati. Nagu igal õhtul. Ma panen saapad jalga ja me lähme välja. Tuba jääb üksi, korter peitub vaikusesse ja aknatagune kollane koos helesinisega pudenevad jälle sisse. Mina olen juba eemal. Ukse ees on auto. Enne sisse astumist on mul paar hetke mille jooksul ma jõuan linde jälgida. Seisatan korraks. Nad lendavad üle tänava, kõrgel õhus. Ma ei saa aru kas nad on valged või hallid.
Istun tahaistmele, üks neist istub mu kõrvale, teised aga ette. Neil on silmad justkui kärbestel.

Puud.

2007-11-23T00:46:00.000+02:00

Ma ärkan selle peale üles et mul on külm. No väljas on ju talv. Tekk on pooleldi põrandal ja pooleldi
Kui ma seda sikutan, tuleb nähtavale tumedate juustega peanupp. Ta pomiseb midagi läbi une, ma ei tea mida, ei tea kas ta isegi läbi une teab, vist ei tea, ja ma ütlen ka midagi. Vist jah. Olen nõus. Noogutan kah. Ja lähen võtan külmkapist mahla nii et ta ei ärka vahepeal üles.
Õues on külmem, külmem kui toas ilma tekita, ka koos salli ja mütsi ja kinnastega on õues just täpselt nii külm. Ja tuul puhub ka, aga lund veel ei ole. See muudab öö päris pimedaks, seda enam et siin tänavatel on elektrikatkestus. Keegi ei liigu ringi, vähemalt ei märka ma seda. On piisavalt pime et ma lihtsalt ei pruugi seda näha. Ei kuule ka midagi, vaid tuul vilistab ja kusagilt maja nurga tagant puhub niisket lõhnavat tuult, see tuleb vist läbi puukuuri ja üle lehehunniku.
Poriloikudel on vaid õrn kirmetis, nagu poleks veel piisavalt külm et lomp suudaks täitsa ära jäätuda. Külm külmetab pealt aga soe kuumutab alt ikkagi vastu. Paneelmajade vahel on ainuke soe asi vaid radiaator mis tube soojendab. Alt korteri aken visati eelmine kuu sisse ning keegi ei paranda seda ära, keegi ei ela seal korteris juba mõnda aega. Kui meelde tuletada siis ma ei tea ka et keegi seal kunagi elanud oleks, ning tänu sellele on mu põrand alati ekstrakülm.
Sellele mõeldes on mu jalgadel saabastes natuke soojem, ning ma otsin taskust autovõtmeid. Tunnen ära tuttava karvase võtmehoidja, see see ongi. Mu autol pole talverehve, ma ei kavatse neid omale ka kunagi soetada, potsatan võtmed garaazhi taga vett täis niisama seisvasse vanni ja loodan olla kevade saabudes esimene kes nad sealt kätte saab. Vaatan raagus puid, ning soovin et sealt põrnitseks mulle vastu mõni lind.

Trenazhöör.

2007-10-31T12:10:00.000+02:00

Ma ootasin mitu nädalat kuni see raamat tuli meie poodidesse müüki mida ma nii kangesti omale tahtsin. Võtsin omale vaba päeva ja olin järjekorras kohe varakult üks esimeste seas. Mu tuju oli parim üldse kui olin ostu eest tasunud ja pooleldi joostes läksin kõige otsemat teed koju. Ma ei usaldanud busse, tramme, taksosid, vaid oma jalgu. Ning nad ei vadanud mind alt.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.

Matemaatika.

2007-10-19T00:47:00.001+03:00

See on matemaatiline maja, kuue korrusega ja paarikümne korteriga. Minu Korter on kõige kõrgemal. Mul on aknad mõlemale poole maja. Köögiaknast näen ma maja taga parkivaid autosid. Kaksteist parkimiskohta on, neil seisab üheksa autot ja kolm neist on kusagil mujal. Ilmselt hästi tähtsates kohtades. Pole mõtet sekunditki niisama raisata. Kuus tundi kütab päike mu köögipoolsest aknast sisse, majasein läheb mõnusalt soojaks ja õhtul jahtub ta ära. Järgmisel päeval ootab ees täpselt sama asi, kui just ei tule ette mõni neist pimedamatest perioodidest ilma päikeseta. Ja õhtul loojub ta, ja kui ma köögiaknale tulen, näen ma siis kuud. Kui just pilvi liiga palju ees ei ole. Öö-vihmaussidel pole sellest ei halli ega kollast. Ja ma istun akna taga, öösel, päeval parema meelega akna peal, üks jalg aknast välja tolknemas, ja ma nokin nina. Või sülitan või viskan kommipabereid aknast alla. Ma ei karda kõrgust, ta teeb mulle hoopis nalja. Osad neist langevad ühtepidi tänavale, nagu teised, ülejäänud teistpidi, mitte nagu esimesed. Ja see ei tee mulle üldse nalja. Ma suitsetan hoopis, või vilistan, aeg-ajalt teed rüübates.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.

****

2007-10-09T00:12:00.001+03:00

Tulin just töölt, olen ikka endises kohas tööl. Ja tulin tipa-tapa hotelli eest läbi, suurest poest mööda ja siis yle mitme raudtee (libedaid rööpaid oli peaaegu v6imatu tuvastada selle paksu lume alt, aga aeg-ajalt tundsin ma et kohe ma kukun, kuigi ma ei kukkunud) et Lasnamäe trammile j6uda. Hoidsin ikka oma asju ligi ja katsusin v6imalikult läbipaistev välja näha, kunagi ei v6i teada kes sind varemete vahelt silmadega sööb, kuid oma yllatuseks jalutas mulle keset endise lihakombinaadi platsi vastu pisike vanamutt koos Martin Gore'iga. Nad olid just rutates teel rongi peale et siis Tapale talviseid seeni korjama minna. Ma polnud muidugi kaua aega Martinit näinud, ja kysisin kuidas tal vahepeal läinud on, tal oli muidugi k6ik hästi nagu alati. Tema naeratav nägu seda öeldes mind igatahes kahtlema ei pannud. Ja polnud ka p6hjust. Imelik oli teda näha vanades Marati dressides ja suusamytsiga mille alt paistsid valged l6hnavad juuksed, nina punane ees ja kummikud jalas. Ta paistis ysna l6busas meeleolus olevat, ehk oli ta selle vanamammiga (näkku vaadates tuli mul ainsa nimena ette Galina, mis talle ka hästi sobiks) paarsada grammi v6tnud et mitte rongis ära kylmuda. Käes oli tal suur punutud korv, mille p6hjas oli näraka välimusega ajaleht (just avatud artikli pealt, see oli vist Veebruaris, mis jutustas mu retsidivistist endisest klassi6est kes oma kolmenädalase pisikese imiku kylma rahuga ära lämmatas, see tekitas muidugi terve hunniku skandaali, mul on täitsa kahju inimestest) ja vasemas käes täiesti avalikult k6lkumas kaks ylipikka poolroostes kööginuga. Tal polnud muidugi aimugi mu klassi6est. Veel mind veidi aega klaasistunud silmadega p6rnitsenud, läksid nad rongile.
Esimene kord kui ma teda nägin ajas ta kyll mind pisut närvi oma lobaga. Ma istusin yhes baaris, kui ta kusagilt mingi hiinlasega ligi ujus. Alguses tundus ta agressiivne ja ma ei viinud nägu ega nime ega isikut kokku. Arvasin et ta on lihtsalt mingisugune looduse apsakas, jube sarnane kellelegi ja seet6ttu ilma igasugustest isikulistest eelistest. Aga siis ta hakkas muudkui korrutama et tema, et justnimelt tema on Martin Gore, ja et Dave Gahan ei oska lauldagi ja et k6ik on teinud just tema, tema ja ainult tema, et terve bändi on just tema yles ehitanud ja k6ik pihku sadanud rahapatakad on tema välja v6lunud. Ma ei teinud temast eriti välja, ja seepeale kargas ta oma hiinlasele kallale. Alguses kägistas ta teda, aga kui ta märkas et hiinlane suurt ei reageeri, et ta vaid jobu näoga naeratades Suurt Martin Gore'i j6llitada suudab, hakkas ta igasugu asju puruks viskama ja laamendama, nähvates hiinlasele muudkui "You can read? It's made in China!" ja ta viskas jälle midagi puruks, karjudes jälle siis "You shit, you shithead, you motherfucker!" Hiinlane vaatas seda k6ike suure vaimustusega pealt, vist isegi karjus midagi v6idukalt kaasa ja soovis et temast pool meetrit kaugel seisev Jeesus teda veel ja veel nypeldaks. Siis saigi ta paar korda vastu vahtimist.
Baarmen oli selleks ajaks juba nii politseile helistanud, kui ka oma mingitele (ta nimetas neid kui "Pikemaid Poisse") s6pradele, ning teritas kusagil tagatoas oma alumiiniumist kurikat. Muidugi kavatses ta politseile öelda et laamendaja on juba kadunud, et siis hiljem rahulikult see teravaksteritatud kurikas läbi Martini pea torgata (see muide ei tohiks kuigi keeruline olla, juhul kui k6ik su luud on murtud.)
Ma l6petasin rahulikult k6igepealt oma sigareti ning siis kohvi, jätsin baarmenile pisut jotsi ning lahkusin. Lahkudes haarasin Martini kraest ja enne kui ta silma pilgutada j6udis oli ta juba 6ues, peale järgmist silmapilku juba k6rvaltänaval, sellest järgmise silmapilgu ajal juba kusagil veel kaugemal. K6igile teistele j6udis ta kadumine samuti natuke hiljem kohale, nii m6nelegi alles politsei saabumise ajaks. Meeltesegadustest häirituna oli nii m6nigi täiesti syytu inimene midagi just puruks viskamas (et yldpildile vyrtsi lisada) v6i oli seda juba teinud. Keegi tuntud poliitik viidi alasti minema.
Kui ma ta kusagil tänavanurgal taksosse pistsin, karjus ta mulle et pistab mu p6lema, et ta teab kyll kus ma elan, ja et ta tuleb öösel, valab mu kanistritäie bensiiniga yle ja pistab p6lema. Et ta teeb seda ilma vähima halastuseta. Et tema nimi on Martin Gore. Et tema on kirjutanud k6ik need laulud.

Prussakad.

2007-09-10T13:30:00.000+03:00

Kõige olulisem on, et ei peaks muretsema. Ja nii ongi. Me murrame sisse ükskõik kuhu, pikka plaani pole vaja pidada, me lihtsalt murrame sisse ja kõik. Esikuukse vahelt või rõdu kaudu, ükskõik. Kööki mööda torustikke, mõnikord otse vannituppa, vanni või kraanikaussi või sajame sisse laest. Tuli läheb põlema - plaks! - ja me veereme külmutuskapi ja nõudepesumasina alla varju enne kui keegi meid näeb. Mõnikord keegi ei teagi et me üldse olemas oleme. Ja kui sammud kaovad, kas siis ukse taha või vaid kõrvalruumi, on köök kohe meie päralt. Ja me lihtsalt ei toitu, me lihtsalt ei võta seda mis meil päeva jaoks vaja, vaid ka mürgitame kõik mis alles jääb. Me lihtsalt ei tatsa mööda seinu ajal mil inimesed magavad, vaid me ka opereerime neid ja teeme katseid järeltulevate põlvede jaoks, et neil oleks kusagilt veel rohkem edasi minna. Tanasel päeval oleme me juba üsna edukad. Me oskame siirdada erinevaid inimhehaosi ja paari-nelja tunniga suudame muuta nende väljanägemist piisavalt et nad ennast hommikul peegli ees enam ära ei tunne. Tuleb ära märkida et mõni aasta tagasi olime me vaid nii kaugel et suutsime magajatel vaid juuksed kohutavalt sassi ajada.. noh, ja see hommikune hais nende suudes, me ju pidime oma väljaheited kusagile sokutama, eksole? See on väga vana trikk. Näiteks üleeile öösel ma sukeldusin ühe väikese magava poisi ninakoopast sisse, muidugi koos mägironimisvarustusega et ma samat teedpidi ka välja saaksin, ja tungisin sealt edasi kopsu, suhu kõrvadesse, märgistasin ära kõik alad, ja muidugi enne väljumist ma lõiasin läbi tal mõned närvid, ja paar veresoont mis läbi silmade läksid. Ma loodan et tal nohu ei tule, ma munesin ta ninna terve pisikese hunniku mune. Ma toppisin pisikesi paberitükke täis tema vasema kõrva. Ma lõikasin nii kohutaval kombel tema varbaküüsi et need lihtsalt peavad paari nädala pärast küljest ära mädanema. Muidugi ei unustanud ma tema püksitaskuid kokku liimimast.
Tänane päev oli meil vaba, lahkusime toast, lahkusime sellest korterist ja läksime baari. Käisime ka linnas, poes, mõistagi salaja. Koju sõitsime viimase bussiga. Koju, juba teise kohta. Enne bussi peale tulemist veel viskasin ma selili ühe maja juures otse uriiniloiku, ajasin silmad punni ja kähisedes siputasin käsi-jalgu, sama moodi nagu tegi Oskar kes kogemata ära mürgitatud "pru-ssa-katoitu" sõi (ta muidugi ei tahtnud seda t e g e l i k u l t alla neelata, vaid tegu pidi olema iroonilise naljaga, oh teda), täpselt sama moodi siputasin seal mina ja ülejäänud pidid naeru kätte ära surema. Keegi vist surigi. Nii mõnigi meist sündis halbades oludes ja muna milles me esimese nädala elasime oli n.ö. "veidikene liiga vedel."

Tuhamäed.

2007-08-17T14:03:00.001+03:00

Oli lihtsalt selline päev. Mitte üks tilk vihma, aga tunne oli et kohe hakkab sadama. Palav, aga tunne oli et varsti läheb jahedamaks. Tuulevaikne, aga tunne oli et varsti tõuseb ta. Me saime kusagil kokku, ma ei mäleta enam kus, ja mul oli imelik teda näha. Ma sain teada et tal oli just parem käsi kolm nädalat kipsis olnud ja et ta tuli just Mustamäe haiglast, kus see tal ära võeti. Kõik pidi korras olema. Arst vaatas ta käe üle ja ütles et kõik on käega korras. Ta sai sellega jälle kõike teha. Vahepeal ta ei saanud. Ta murdis oma randme kahest kohast. Kukkus jube valusasti. Kaotas tasakaalu. Üritas üles tõusta ja siis kaotas ta tasakaalu uuesti. Valu oli läbilõikav. Murdunud luu otsad kriipisid üksteist. Teineteist. Meeletu valu. Tõsiselt jube.
Ma tahtsin ta sõrme otsi katsuda, aga ma ei teinud seda. Ma ei leidnud nagu piisavat vabandust. "Tere.. oih, ma puudutasin teie sõrmeotsi." Või "Oi, ma libastusin. Taevale tänu et need sõrmeotsad.." Lollus. Mul on heameel et tema käega on nüüd kõik korras. Päikest saanud käsi, kipsi koha pealt valge nagu võõrkeha. "Tere, te kindlasti imestate miks mu käsi randme juurest heletam on, kui ülejäänud käsi. Kuulake nüüd kõik!" Jne. Ja ma vist olingi jõudnud talle ainult tere öelda. Siis ma põrnitsesin teda. Ta alustas ise rääkimist ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta tundus kuidagi närviline. "No tere, ma tulin just haiglast.. eiei, ära arva, kõik on hästi. Mul oli kips. Ma kukkusin. Nüüd on kõik korras. Kahest kohast läks.. katki. Pooleks. Arst vaatas mu käe üle ja nüüd on sellega hästi. Hästi. Kaks nädalat.. oli see. Nii kahvatu, eks? Jaa, on. Aga vähemalt on ta korras. Sa ei kujuta ette kui valus see oli.. no tegelikult sa vist kujutad. Ära kujuta, see oli tõesti valus. Ma.. ma" Jne.
"Lähme tuhamädede juurde" ütlesin. Ma ei tea kus nad on. Kas neid siin lähedal üldse ongi? Ahjaa, me seisime ju keset teed ja ma mõtlesin et võiks siit lihtsalt ära minna. Ükskõik kuhu tegelikult. Sinna suunda. Suvalisse. "Lähme jah" ütles ta. Veider.
Väljas oli palav. Aga tunne oli et varsti läheb natuke jahedamaks. Kui tuleks tuul, siis ta ehk puhuks need tumedad pilved meie kohale ja need varjaks päikese. Kui ta teeks nii. Siis võiks ka natuke sadada. Veidi ju võiks. Muru hakkab juba kollaseks tõmbuma. Nii vaja oleks seda veidikest vihma. Nii veidike võiks ju sadada. Nii natukenegi. Aga mitte praegu.
Ja me leidsime ühe plangu. Piisavalt kõrge et sellest mitte üle ronida. Nii me seisime selle kulunud värvi kollase plangu ees. Ja nägime veidrad välja. Tal oli tõesti ilus kleit. Selline lihtne ilus kleit ja pisike käekott. Selline hästi sobiv igapäevane soeng ja kui tuul nüüd natuke pukuks. Ja kui vihma sadama hakkaks ja kui ta märjaks saaks siis ta näeks ju.. vähemalt.. topelt nii armas välja. Või rohkem. Kindlasti rohkem. Sada korda rohkem. Selline, rõõmus. Kiljuv võib-olla. See oleks tore. Aga ta on ju muidu ka armas. Aga ma näen välja eriti tobe. Sellises olukorras. Üleni tolmune. Jalas mu parimad kingad vist. Mul neid üks paar ongi. Vanad viskasin täna hommikul kingapoe ukse taga ära. "Ärge ära pakkige, ma hakkan neid kohe kandma." Ja seljas sellised riided millega minnakse klassi lõpuaktusele. Aga ma ei mäleta et ma oleksin aktusel käinud. Ma ei mäleta et ma oleks kooli lõpetanud, ja ma ei mäleta et ma oleks seal üldse käinudki. Selle paberi mis ma sain, ma kleepisin talle lihtsalt niisama margi üles nurka ja ma kirjutasin ta peale oma koduse aadressi. Ma ei lidnud kahjuks postkontori postkasti, niisiis jätsin ma oma lõputunnistuse vargsi poodi leti peale kui olin ostnud paki sigarette. Panin tunnistuse lihtsalt letile mingi teise paberi alla kui müüjanna venitas ennast sigarette ulatama. Ta seeliku alt paistsid jalad sinikaid täis. Võib-olla te leiab tunnistuse enne kedagi teist ja toimetab selle mulle koju või paneb ta selle posti. Võib-olla leiab selle keegi teine kes sellega oma tagumikku pühkima hakkab. Ma ei mäleta enam ei selle poe nime, ega ka seda mis tänaval ta asus. Ma ei mäleta sigarettide hinda, ja ma ei mäleta kas ma nende eest üldse maksingi. Ma ei mäleta. Ma ei tea kas mul on tikke et mõni neist sigarettidest põlema süüdata.
Ja siis hakkas vihma sadama. Tõusis tuul. Päike läks tumeda pilve taha ja kusagil kaugel vilksatas mõneks ajaks vikerkaar. Linn tõmbus hämaraks, aga ta paistis ikka piisavalt sõbralik. Inimesed tormasid varikatuste alla, kes kusagile tuppa sisse. Mitte ühtegi autot mitte ühelgi tänaval. Ja kuidas ta naeris? Kiljus ja karjus ja kilkas vihma käes? Kuidas ta trampis poriloigus ja sasis oma juukseid paduvihmas? Ma ei öelnud talle. Süütasin sigareti (mul ikkagi olid mõned tikud) ja seisin selle kulunud plangu ees, plangu ees mis vist auras veidi. Asfalti peal mis vist auras veidi. Selline tore hetk, mõtlesin. Oli lihtsalt selline päev.

Keerdtrepp.

2007-07-30T20:31:00.000+03:00

Väljas sajab vihma. Ma ärkasin paar tundi tagasi ja tõesti hullu moodi sajab vihma õues. Juba mõnda aega on sadanud, arvan ma. Tegelikult on sadanud vaid pool tundi, aga algas ta paduvihmaga ja sajab ta veel mõnda aega. Ma arvan et sajab veel mõnda aega, aga tegelikult sajab veel viis ja pool tundi. Vaikselt hakkab ta rahulikumaks jääma. Vähemalt ma arvan et hakkab rahulikumaks jääma, aga tegelikult ei hakka. Mõne aja pärast tuul tõuseb ja murrab siit kilomeetreid eemal, kus on mets, mõned puud. Ma lähen akna juurde ja teen ta täiesti lahti, ning tunnen et tuul puhub juba üsna tugevasti. See pole kõik, asi pole tuules. On veel liiga varajane hommik ja turuplats mu maja ees on veel tühi. Ka seal pole täna midagi rahulikku, ilm muudab mu majaesise täielikuks põrguks. Võiks arvata et see on põrgu, kuigi tegelikult on ta vaid turuplats mis äärest ääreni kaupmehi täis voolab, ning neil kaupmeestel saab tänane päev väga raske olema. Nimelt kanalisatsioon selle platsi all ummistub, ning sadanud vihmaveel pole kusagile ära voolata. Enamus neist kaupmeestest lahkuvad juba enne lõunat, paljud neist tühjade kätega, vihm hävitab ära suurema osa müüdavast kaubast. Võib öelda, et vihm hävitab selle ära, kuid tegelikult muudab ta selle kauba lihtsalt selliseks mida keegi osta ei taha. Eriti kehvasti läheb lambavillast kampsunite müüjal.
Ma olen juba riides ja mu käes on tass kakaoga. Kakao on tassis veel kuum, ning ma pole jõudnud seda jooki veel maitstagi. Lihtsalt soojendan oma käsi, ning ootan kuni kakao veidi jahtub ja joomiskõlblikumaks muutub. Lihtsalt seisan natuke. Lihtsalt soojendan oma käsi ja seisan, kuigi mu jalgadel on külm. Tuul tõuseb täpselt nii nagu keegi kõnniks trepist üles. See on keerdtrepp, kindlasti on. Ma olen täiesti kindel et ta on keerdtrepp. Nii, nagu tuule suund muutub, niisugune keerdtrepp on ta. Juba sajabki mulle tuppa läbi avatud akna. Põrand saab märjaks aga ma ei pahanda. Täna ma ei pahanda, ma ei pahanda täna mitte millegi üle. Ma panen lihtsalt tassi põrandale maha enda ette ja lähen esikusse susse otsima. Kui ma tagasi tulen on tuul jälle keerdtrepist ülessepoole läinud. Ta on tugevam kui paar astet tagasi ja ta astub mu aknalauda riivates vasakult paremale. Ma arvan et ta on praegu teisel pool maja teiste tubade aknalaudasi katsumas. Ta katsub neid natuke, ja enne kui tal igav hakkab tuleb ta tagasi. Ta on jälle veidi tugevam. Ja nähes et mu aken on avatud, tekib tal jälle tahtmine mu tuppa sadada. Ma ei pane akent kinni. Las sajab.

Park.

2007-07-18T04:33:00.001+03:00

Ma olen ammu omale sellist maja otsinud, ja lõpuks leidsin ma ta. Avar. Kahekordne, ja lisaks veel üks imepisike madala laega korrus mis kunagi oli pööning. Seal on mitu katuseakent ning neist paistab imehea vaade üle ümbruskonna. Ülejäänud majad on pisut pisemad ja ma juba kannatamatult ootan talve et saaksin näha neid kümneid ja kümneid korstnaid ümberringi vaikselt tossamas talvises rahus. Ja see trepp mu maja ees? Kas te kujutate ette sellist treppi! Ta on tõepoolest vägev ja lihtsalt imeb endale inimesi ukseni kõndima. Ma imestan igal hommikul uksest väljudes et mu ukse taga ei seisa terve hulk inimesi naeratavate nägudega. See on kui hüpnoos. Ei, midagi veel vägevamat. Lisaks veel kõik need kenad aknad igal küljel mille taga peituvad erinevate suurustega imelikud toad. Ma pole mõne jaoks veel otstarvet välja mõelnud. Näiteks seal kus loogiliselt väljast vaadates peaks kindlasti olema köögiruum, seal puudub täiesti igasugune torustik ja ainuke köök hetkel on mul ainult teisel korrusel. Alumisel korrusel on mõned eluruumid ja üks eriti tore suur ruum millesse hästi söögituba sobiks. Kõrvaltuba on pea niisama suur ja sealt pääseb otse imekenale verandale. Veranda on tõesti kaunis. Otsin hetkel selle jaoks mugavat kiiktooli, ilmselt hakkan seal palju aega veetma.
Et kõik ära rääkida, pean vahepeal jutustama pargist mille ma oma maja ette rajasin. Ta on veidi mu enda krundist suurem ja meie linnaosa valitsuselt sain lahke loa see ala haljastada nagu tahan, ning muud moodi korda teha. Mu idee neid ei häirinud sugugi, lausa vastupidi - see meeldis neile esimesest hetkest väga ja naabritelegi pakkus see projekt huvi. Nii mõnigi tuli mulle alguses appi, ning aeg-ajalt käivad nad siiamaani küsimas kas nad mind millegagi aidata saaksid. Kui toredad võivad ühed naabrid olla?
Pole ta niiväga tavaline park, ning sellist kuigi lähedalt ei leia ka, tänu tema erilisusele ma tegingi kõike äärmiselt hoolikalt ja suurima mõnuga. Kui tohib mainida siis pea iga päev, ja mitmeid öid lisaks. Ning lõpuks sai ta valmis, ja tal on minu jaoks suur tähtsus, kui suursugune ja aukartlik ta on. Lisaks paljudele labürinti meenutavatele hekkidele ja põõsastele lasin ma teha ka mitu skulptuuri mis puhta silmailuna näivad. Alguses kartsin et neid hakatakse vaatama krimpsus ninaga ja vaevu läbi sõrmede, aga mu kartus muutus kohe alusetuks kui kõik valmis sai. Mu ime! Ehtne 16nda sajandi tumedam pool mida saadavad mõlemalt küljelt imetoredad alleed. Praeguseks on seal pargis oma kodu leidnud mitmed linnusordid ja öösiti lendab isegi nahkhiiri, nad on muidugi täiesti ohutud. Lisaks sellele vähemalt veel paarkümmend eri sorti ööliblikaid. Keset parki on südameks purskkaev mida saadab kuju tundmatust mehest. Seal on pinke, ühes nurgas lastele mängimiseks mõned detailid ja kõike valgustavad õhtuti mu ühe sõbra käsitsi valmistatud rohelise kupliga tänavalaternad. Te peaksite tulema ja vaatama neid meistriteoseid, seda nikerdust ja silmatorkavalt kaunist kuju. Kõik tänavalaternad võiksid ja lausa peaksid olema nii kenad.
Kuid siis äkki juhtus midagi. Ja keegi ei tea kes seda tegi, ning keegi ei oska ka otseselt seletada seda mis juhtus. Kohati rindutatakse käsi, siis jällegi keerutatakse silmadega, ning mõne aja pärast see asi siis vaibub, kuni ta juhtub uuesti. Ning seejärel kordub jälle sama lugu. Omamoodi on see pargile heaks tõmbenumbriks ja muudab ta populaarseks vaatamisväärsuseks, nii mõnigi linna külastaja peatub vähemasti siin hetkeks ja jalutab veidi ringi. Omalt poolt on ta jällegi miinuseks sellepärast et alati oodatakse et jälle juhtuks midagi. Keegi ei tea mis see on, aga ma kardan et ise ma tean selle küsimuse vastust. Alustan eelmisest kevadest.
Eelmisel kevadel käisin ma ringi veidi läänepool, oli vaja paar asja korda saada ja need sain ma muidugi korda. Peatusin siin ja seal, vaatasin loodust ja otsisin mööda ilma asju mis mulle meeldida võiksid, või mis võiksid pakkuda mulle mingitki lõbu. Ja siis ühel õhtul üksinda autoga sõites märkasin ma tee ääres hääletajat kellest ma hetkeks küll mööda sõitsin, kuid kellele siis ümber pöörates järele läksin. Tuttava teeääre juurde jõudes ei näinud ma esiteks mitte kedagi, ja arvasin et kas siis olin liiga unine ja nägin seda silmapetet valesti hääletaja pähe, või vilksas mu silmanurgast mööda mõni imeliku kujuga põõsas või puu, keda ma siis kui hääletajat kogemata võtsin. Igaks juhuks väljusin autost et selles veenduda. Vaatasin ringi ja mitte kedagi, ei ainumat hingelist. Ja hakkasin juba autosse istuma, kui märkasin sealsamas teeääres ja mitte mu oma autost just eriti kaugel vedelevat rebasekorjust. See vaatepilt muidugi kurvastas mind, sest mulle väga meeldivad loomad. Kuid loom keda ma korjuseks pidasin, liigutas ennast veidi. Ma pole veel endale selgeks suutnud teha kas ta enne mind seal juba nii oli või tõepoolest tegin talle ise kurja ning mööda sõites ehk riivasin teda. Korjasin ta üles ja otsustasin ta päästa, või teha ta heaks nii palju kui võimalik. Samal õhtul veel jõudsin ühe tuttava loomaarsti juurde, kes mu rõõmuks looma aidata suutis, ning ühe luumurru tuvastas, mõned kriimustused lisaks, ning metsloomale omase tühja kõhu. Rahunesin, kui ta arvas et loom oli ilmselt seal teeääres pikemat aega olnud juba enne mind. Seejärel sai loom mõned süstid ja ma viisin ta oma majja kus üks pisike tuba talle parajaks ulualuseks mõneks päevaks olla võis. Esimene plaan oli mul ta muidugi mõne aja pärast metsa tagasi lasta, aga paranedes muutus ta mu vastu jube sõbralikuks, ning ta silmist oli näha kui tänulik võib üks loom olla. Kohe järgmisel hommikul käitus ta juba kui kodustatud loom, ning ma otsustasin talle kaelarihma hankida, ja teda veel veidi aega valvata kuni täieliku paranemiseni.
Alguses möödus nädal, ja ta möödus jube kiiresti. Koos kellegiga möödub aeg alati nii, ja ma veendusin selles uuesti. Ja see aeg oli muidugi äärmiselt tore. Käisin temaga väga tihti jalutamas, ja möödujad kas siis imestasid kangesti või olid väga sõbralikud, ning ka teistel kordadel kui kohtusime palusid nad mul tervitada mu kaunist pisikest rebast. Isend ise leppis kõigega alati, ja käitus koguaeg nii nagu peab. Nagu rebane, kes on nii koer kui kass, ja kui parim sõber. Terve selle aja jooksul ei tulnud ette mitte ühtegi pahandust, ning siis ühel hetkel märkasin ma et möödunud on juba kolm kuud.
Otsustasin ta jätta. Nii kauaks kui ta ise tahab, või kuni selle hetkeni mil märkan tema käitumises mingit tõrget. Pole ju metsaloom mõeldud tänaval käimiseks ja toas magamiseks. Muide hommikuti meeldisid talle kangesti tükid mu omaenda võileivast ja kui varahommikuti mu kohv just valmis saama hakkas, oli alati ka näha rebast kes kohvikannu põrnitsema tuli. Ühel õhtul juhtus aga midagi imelikku. Olin minemas ühele kokkusaamisele ja lahkusin hetkeks kodust, jätsin rebase tuppa. Majas polnud vajadust mul tema tuba lukustada, ja isegi mitte sulgeda. Ta käis väga viisakalt ringi mööda maja midagi ümber ajamata ja pahandust tegemata, niisiis usaldasin ruumid vabalt tema kätte, ja seda üsna tihti. Võisin ära olla korraga mitmeid tunde, ja tagasi tulles oli alati kõik korras. Kuid seekord olin vist kuidagi ootamatu, väljudes unustasin isegi välisukse lukustada, ning niimoodi sisse astudes nägingi teda seal keset esikut, tagajalgadel püsti, kübar peas, palitu seljas ja käsi puusas, nägu mind nähes nii imestunud nagu üks viimase peal pinges vedru pinges olla võib. Ma ei suutnud uskuda oma silmi kui teda seal niimoodi liiga ebaloomulikult nägin, niisiis harjumuse päraselt hõõrusin ma neid kätega nagu ikka tehakse, ja juba järgmisel silmapilgul istus ta põrandal ilma kübara ja palituta, saba liputades nagu üks loom ikka. Lööge mind või maha, aga see ei saanud ju olla viirastus. Ma olen kindel et ma olin täie mõistuse juures, kuigi hakkasin selles ka kohe kahtlema. Vaatasin vaest looma veelkord, ja veelkord. Panin silmad kinni ja avasin uuesti, midagi ei muutunud. Loom, nii loom kui üks loom olla saab, vaatas mind imeliku kahtleva näoga veidi ja siis minu vaatamisest tüdinenud lahkus ta kõrvaltuppa et leida võibolla mõni huvitavam asi mida siis mõnda aega vaadata. Kraadisin ennast seejärel kõigepealt, tegin omale ühe kange kohvi ja 100 grammi konjakit, ja seejärel ruttasin kohtumisele nagu midagi poleks juhtunud. Kohtumisel läks kõik sujuvalt. Õhtu kujunes isegi väga toredaks.
Järgmised päevad olid kõige tavalistemast tavalisemad, kuigi rebase suhtes olin ma natukene tähelepanelikum kui varem. Uurisin teda ikka siit ja sealt ja üritasin teinekord temast midagi ebaloomalikku välja võluda, kuid need katsed olid asjata. Lõpuks andsin järgi ja mu argipäev muutus jälle täiesti tavaliseks. Siis hakkas vihma sadama. Jõin ühe tee koos meega ja heitsin magama, nagu ikka mõnikord õhtuti.
Möödusid veel mõned täiesti tavalised päevad. Ja siis veel mõned, kui ühel hommikul leidsin ta elutoast madala kummuti nurga pealt istumas ja telefon kõrva ääres sellega rääkimast. Mu silmad ei saanud mind petta, nad ju ei saanud, nad ei saanud ju! Mäletan veel et otsisin tuge sest tundisn kuidas mu jalad nõrgaks vajuvad, ise samal ajal õhku ahmimas - see rebane vaatas sealt kummuti otsast mulle otse silma sisse ja ütles täiesti tavalises inimkeeles "No mida?" Seejärel minestasin ma. Viimasena kuulsin kolksu vastu põrandat, see pidi olema mu pea.
Ärkasin üles mõned tunnid hiljem haiglas. Valveõde oli just palatis ja palus mul rahuneda, ja mainis et kõik on korras. Mul olevat vaid kerge peapõrutus ja et mul olla siiski vedanud. Mu sõber olevat kiirabisse helistanud ja palunud neil kohale tulla. Kui ma küsisin neilt et missugune sõber, et mul polnud kedagi külas ega ka külla tulemas, naeratas valveõde mulle seejärel meeldivalt ja arusaavat nägu tehes, ning palus mul puhata. Torisesin veel veidi ja seejärel uinusin. Vahepeal ärgates tundisn ennast kehvasti ja palusin et keegi mulle aspiriini või mõnda peavalu tabletti tooks. Tuli doktor isiklikult ja päris tervise üle. Ma seletasin talle kuidas ma enest tunnen, ja pärisin veel selle kohta mis juhtunud oli. Doktor naeratas mulle täpselt nagu valveõde ning mainides et kõik on korras, palus ta mul nüüd veidi veel puhata ning lahkus ise.
Järgnevad päevad olid täiesti tavalised, ja juba järgmine päev saingi ma koju. Kodus oli kõik muidugi korras. Rebane tuli mulle kohe vastu kui kuulis et ma saabusin, hüppas ja rõõmustas mind nähes nagu segane, ja ma lasin ta kohe välja hoovi aga paisis nagu poleks tal sugugi kiiret selle kiire loomaasjaga. Veendusin esimesel hetkel kohe et toad on täpselt sama korras kui siis kui olin minestanud. Ülakorruse tualetis oli vetsupaber otsas ja köögi külmkapist avastasin ma et kuhugi on kadunud osa võileivamaterjalist, kõik muu oli sama mis enne. Kui ma küsivalt rebase poole vaatasin, pööras ta kohe pilgu mujale ning seejärel tahtis ta et ma teda kõhu alt sügaksin. Hiljem katsusin meenutada, kas mul tõesti oli tol õhtul külas olnud keegi sõber, aga mulle ei tulnud sellest mitte midagi uut meelde.
Mõned nädalad hiljem köitis kellegi tähelepanu kahtlane olend kes kõndis ühe põõsa varjust teise varju, tal oli olnud seljas hall palitu ja tumehall küber peas, ees tossav piip. Ise ta oli olnud vaevu tabureti pikkune, ja proua kes sellist imeviirastust pargis nägi, kammis kõigepealt oma pilguga läbi kõik põõsaalused, ning kuigi ta veendus et tema kahtlane objekt on haihtunud kui tina tuhka, tõstis ta siiski naabrite seas paanika ja kohemaid rääkis ta kõigile mida näinud oli, ja küsis mis teised asjast arvavad. Noh, ega keegi ei osanud midagi suurt arvata, ja pigem pärisid proua tervise kohta mis proua enda muidugi sügavalt solvuma ajas. Ta lubas mõnda aega mitte kellelegi mitte midagi edasi rääkida kui ta mõnda uudist kuulma peaks, ning ta oma imestuseks olid kõik sellega kohe päri.
Ei läinud kaua kui kõik oma tavatoimetusi tegema hakkasid ja selle juhuse täielikult unustasid. Proua ise samuti paistis hiljem jälle rahulik, ning ühel õhtul nägin teda juba jalutamas mööda alleed kuhu ta algul küll lubas mitte kunagi enam jalga tõsta. Parki ta ilmselt veel ei kipu.
Rebasega on ka kõik korras, Paistab et teda need kuulujutud ei huvitanud kunagi mida teised rääkisid. Mõnikord ma rääkisin talle ka kõik edasi, nagu usaldusisikule, aga muidugi vaatas ta mind oma aruka loomanäoga veidi aega ja järgmine hetk lakkus ta juba oma käppasid või hakkas ta mõnda päikesejänkut mööda seina taga ajama. Kõigest imelikust hoolimata, ka sellest et pargis juhtus veel ja veel selliseid asju, ja neist paarist korrast kui leidsin ta mööda esikut kõndimas prillid ees, kõigest sellest veidrast hoolimata meeldib talle kangesti kui ma talle pai teen, ta sülle võtan kui ma tugitoolis raamatut loen või kui ma jutustan talle näpuga aknast inimeste pihta näidates lugusid neist mida üks või teine teinud on.

Leivajuust.

2007-07-15T00:18:00.001+03:00

See oli ükspäev, kui ma terve päeva olin mööda tänavaid jalutanud. Terve hommiku jalutasin ma oma aias. Siis väljusin ma sealt ja astusin muudkui mööda kõveraid tänavaid. Muud mul erilist polnudki teha. Niisiis kõndisin ma aga edasi. Õues oli roosa ilm. Heleroosad pilved tumeroosas taevas, sealt läbi sõelusid ennast lennukite punased jooned. Kusagilt kaugelt oli kuulda nagu miski müriseks.
Mu naabril on uus koer. Klähv. Ta ei ole roosa, aga ta kannab roosat kaelarihma. Ta ise on lapiline. Ta ise on pruuni ja valge kirju. Ta ei haugu just palju sest ta on mu vastu sõbralik. Ta on mu naabri koer. Ma käisin tema hoovist mitu korda mööda. Need kõverad tänavad ongi sellised. Kunagi ei või teada kui sa jälle otsapidi kodupoole kõnnid. Nii juhtus minuga ka mitu korda. Märkasin jälle ja jälle et naabri Klähv vahib mind aia alt suurte silmadega ja ma teadsin et aia taga on ta saba mida ta liputab. Ta on sõbralik koer. Mu naabri oma.
Ja lõpuks olin ma nii mitu korda paremale keeramise asemel otse kõndinud, et oma kodukandist läksin ma ikka kõvasti eemale. Mu jalad olid päris väsinud. Aga tänaval ei olnud kusagile istuda, selles rajoonis parke ka pole, ja bussid seal ei sõida samuti. Mind oleks huvitanud mõni bussipeatuse bussi oote pink. Et ma oleksin saanud jalgu puhata. Lõpuks ma nõjatusin mõneks ajaks vastu ühte vihmaveetoru aga see oli kangesti roostes.
Ma ei tea kui kaua ma kõndinud olin, kui viimaks tundsin oma ninas Leivajuustu lõhna. Ma teadsin täpselt kus tänaval ma olen, millist värvi on see maja mille akna kaudu see lõhn levib, ning kes selles majas selle imelise lõhna tekitajat valmistab. See on ju leivajuust. Ja see lõhn tuleb kohvikust selle sama tänava nurgalt. Selle kohviku kõik aknad on lahti aga ainult ühest aknast tuleb kõige rohkem lõhna. Sellel kohvikul on punasevalgeruudulised kardinad mis mõnikord suure tuulega aknast välja lehvivad. Ma tean et see lõhn tuleb esimeselt korruselt ukse kõrvalt vasemast aknast. Selle akna all toas sees on laud kollase laualinaga. Kohviku vastas on kohe üks teine maja ka, vastastänava nurgal. Selle teise maja kõik aknad on kinni ja temast ei tule mitte mingit lõhna. Selle teise maja katus on punane ja selle teise maja punase katuse peal istuvad süsimustad varesed kes koguaeg kangesti kraaksuvad ja muudkui leivajuustu tahaksid maast nokkida. Ükskord nad nokkisidki.

E3000

2007-07-11T18:01:00.000+03:00

Me elame ridaelamuboksis. Meil on üks tuba koos köögiga, üleval teist korrust ei ole, on ainult katus, ja maja all on garaazh ühele autole kus mõistagi seisab auto. See on elektriauto ja maja seest viivad rööpad suurele teele millel on kaheksateist sõidurida. Veel on majas tualett koos dushinurgaga et me iga kuu depressiooni ei upuks, me tegelikult ei vaja pesemisvõimalusi sest meie kehad ei erita ei vedelikke ega lõhnu, tee poole seinal seisab üks avatav aken, ainuke uks viib otse garaazhi. Kardinaid pole vaja ja nad on ammu moest ära läinud, klaasitumedust saab aga reguleerida ja tal on mitu värvitooni valikut. See kõik on mõistagi elektrooniline. Elektroonilised on ka teenindajad. Nad käivad igal hommikul kõikide majade uste taga ja toovad ära hommikuse kauba. Maitseelamus see just ei ole, aga kõik vajalik on alati olemas: praetud peekon, praetud muna, keedetud kartul ja aurutatud köögiviljad, ning mingi kogus piima, kõik purustatud kujul ja omavahel nii kokkusegatud et pole aru saada mida sa tegelikult sööd. Välja näeb ta nagu kollakaspruun ühtlane kreem, kuid keegi ei nurise. Pole teist valikut. Maitse on sama, igal hommikul, ja ka kogus on sama. Õhtul tuleb teine kogus, mille üle samuti ei nuriseta, koostis on teine aga värvivahet pole iialgi. Nii me sööme. Sööme midagi, aga see kõik ei huvita meid. Luugi kõrvalt viiakse ära toidu transportimiseks mõeldud plastiktops ilma head aega ütlemata.
See on mu kodu. Kodu number E3000. Igal ühel on ta täpselt samasugune ja igaüks elab eraldi. Mu tänava kõrvaltänav on täpselt samasugune, ning edasi minnes muudkui kordub kõik. Kui see meid huvitaks, arvaksime me et oleme sattunud kas halva unenäo otsa või kellegi hullumeelse peegeltuppa. Aga me ei näe kunagi und. Uned ei huvita meid. Pole mingit vahet kas võiks olla kesknädal või nädala lõpp, loetle neid päevi nii kaua kui sa jaksad, mitte midagi ei muutu, iga päev on täpselt samasugune nagu oli eelmine, ja järgmine on ka täpselt sama. Hommikul on ikka valge ja öösel on pime. Mis siis? Edasi ei saa mitte midagi. Mitte midagi mis vajaks erilist ülesmärkimist. Isegi taevas on alati pilvitu ja kui saabub talv, läheb küll külmemaks aga lund ei saja kunagi. Muutub ainult temperatuur riietuse sees, hõbedane krae aga jääb. Õue minnes reageerivad andurid välisega ja endal pole vaja midagi vajutada, ühtegi nuppu varrukatel pole, on ainult vilkuvad pirnid, normaaltemperatuur jälitab mind igal pool. Ka teisi.
Meid võiks nimetada robotiteks, kui poleks iganädalast arstlikku kontrolli. Kontroll ise kestab täpselt üks minut ja läbi ei viida see kellegi poolt, vaid on elektrooniline. Keegi ei nurise. Ja keegi ei oska soovida neid asju teist moodi, sest meil puuduvad sellised tunded. Me vaatame tühja pilguga kuidas meil soontest verd imetakse. Siis me seisame natuke aega. Ja kui me saame aru et me lahkuda võime, ongi kõik korras. See protseduur on alati samasugune. Kõigil on see samasugune, ja mitte kellelgi pole mitte kunagi mitte midagi viga. Me oleme nagu kapslid kusagil riiulil.
On ainult üks koht kus võib teistega tekkida mingigi kontakt. Tuleb istuda eletriautosse, sõita suurele teele ja sedamööda nii kaua kuni saab keerata paremale. Asutus ise on kui suur staadioniplats millel kõik vabalt ringi liikuda võivad. Kõikjal on ekraanid mis näitavad meile kõiksugu häid asju. Ainult häid. Vaid juhul kui sul midagi viga on, lastakse sind platsile, ja sellest hoolimata on staadion teisi alati kuhjaga täis. Minusugune käib seal muidugi tihti. See on omamoodi huvitav kui ka kasulik.
Varem või hiljem sõidame me kõik oma boksidesse. Autot pole vaja laadida sest garaazhipõrand laeb autot ise läbi rataste. On mingit sorti linnud kes üle meie ridaelamu lendavad, aga nad ei peatu kunagi. Nad vist ei suuda otsustada millisele neljakandilisele katusele nad kõige rohkem maanduda tahaks sest need kõik on täpselt samasugused. Keegi kunagi kusagil ütles mulle et ta arvab et need linnud lendavad edasi väga kaugele, väga väga kaugele, kus alguses on mäed ja mets ja sealt edasi tuleb meri mis on nii suur et selle lõppu ei ole sealt näha kustkohast ta peale hakkab, aga meie ei saa sinna minna.

Iravnoeestenadoolam.

2007-07-07T00:26:00.000+03:00

Ta jälitab mind juba mitmendat päeva ja ma ei tea miks ta seda teeb. Ta kannab madalat kübarat ja ülikonda, need sobivad omavahel hästi kokku. Alati, kui ma seisma jään ja selja taha vaatan, on ta seal, ta on seal aga ta teeb nagu oleks ta seal muude asjade pärast. Ta on seal ka siis kui ma ei vaata. Ma tean et ta on seal, ja mul pole vaja selles jälle ja jälle veenduda. Ma vaatan ja tunnen ta kohe ära. Ta on seesama mees kes jälitab mind juba kolmandat või neljandat päeva. Muud ma temast ei tea. Võin kindel olla et ma pole teda varem kohanud.
Ka nüüdsamas, istudes kohvikus näen ma teda läbi akna. Ta seisab tänavanurgal ja hoiab enda pea kohal ajalehte mida tuul sasib. Mööda akent, millest ma läbi vaatan, voolab alla vihmavesi, juba paar tundi on sadanud, ja mul on hea meel jälgida teda siit soojast, meelega, ja näha kuidas ta seal läbimärjana seistes mitu korda märjem on kui mina. Ma tellin kohvi kohvi järel ja olen siin inimeste seas üsna rõõmus. Mul on siin hubane ja turvaline oma aega parajaks lüüa. On alles keskpäev, ma loodan et sajab veel kaua, ja ma tõesti loodan et õhtu tuleb külm. Ma kavatsen siis olla mitmeid tunde väljas, ning muuta talle tänane päev nii ebameeldivaks kui võimalik, kuid pean olema ettevaatlik. Ma ei tea tema kavatsusi. Ma ei tea temast midagi ja ma ei tea mida ta teab minust või mida ta tahab. Ta ei saa olla keegi politseist, sest politseil pole minu jälgimiseks mitte mingit põhjust. Ma olen olnud viimasel ajal korralikum kui kunagi varem, ning alguses arvasin ma et mind on kellegiga segi aetud. Lihtsalt tuli selline tunne, et nii peab olema. Mul pole aimugi miks peaks keegi mulle valmistama säärast ebameeldivust, jälitades mind päevad ja ööd, täpselt nagu vari. Aga korrad kui ma olen suutnud mehe eest põgeneda osavalt jälgi segades, on ta olnud varem või hiljem mul ikka jälil. Ma ei tea kuidas ta seda teeb.
Olen proovinud paljusi asju. Jooksnud metroorongi nii et uksed mu selja taga pauguga kinni löövad, ning rongi liikudes pole enam perroonil kedagi. Otsisin rongi läbi, iga kajuti ja istme, ning ma pole teda leidnud. Järgmises või sellest veel järgmises peatuses astun ma perroonile, juba võidurõõmu tundes, aga... teil on õigus, seal ta on. Ma ei tea kuidas. Muidugi võin ju sama rongi peale joosta ja sõita sellega edasi, palju kilomeetreid edasi, kasvõi linna teise otsa. Tee pealt paluda et mulle tellitaks takso mõnda kindlasse raudteejaama ja mitte kellegi nimele. Maha minnes joosta taksosse ja sõita sellega järgmise suure linnani kus mind võiks oodata lennuk ja piletid kassas, ma võiksin ju põgeneda teisele poole maakera lootuses et mind ehk sealt kätte ei saada, aga ma pole kindel kas ma elaksin üle üllatuse näha teda ka seal, mind jälitamas nagu vari, nagu kõik oleks korras - mulle suvalisest tänavavahest äkitselt järele astumas.

Korras.

2007-06-24T20:19:00.001+03:00

Ta kõnnib mööda tänavat nagu kõik oleks korras. Ta läheb poodi et süüa osta. Ostabki. Käib ära raamatukogus. Koju minnes vaatab korraks postkasti. Mitte midagi. Ja läheb koju.
Ja järgmine päev, kui ta on just töölt tulnud, kõnnib ta jälle mööda tänavat. Täpselt nagu kõik oleks korras. Tal on jalas hallid peenikeste triipudega püksid ja seljas hele triiksärk. Ta sööb (pirni?)jäätist. Järgmine päev on tal vaba, kuigi käes on alles kesknädal. Tal pole mingeid plaane. Ta kõnnib nagu kõik oleks korras.
Järgmine päev sõidab ta taksoga ringi. Tal on vaba päev ja ta läheb linna teise otsa. Ta läheb sinna ja palub taksol ära minna, enne aga maksab korralikult arve (veidi üle 400 krooni) kinni, annab jootrahagi ja naeratab, soovib veel kenat päeva, ning kenat tööpäeva lõppu kui taksojuht seda mainib. Ja kutsub uue takso natukene kaugemalt. Võõra maja ette. Ja samal ajal läheb ta poodi jäätist ostma, telefon mõnusasti ilma helinata taskus värisemas. Kõik on hästi. Kõik oleks nagu korras. Ja õhtu otsa kõnnib ta, kusjuures hästi võõras kandis, päikeseprillid ees. Möödub majadest mida ta ei tea. Neis elab keegi. Ükskõik kes. Vahet pole. Ja ta jõuab varsti koju. Joob ühe kohvi, tõmbab rõdul suitsu ja läheb magama. Unes näeb ta et kõik on korras.
Järgmisel päeval on kõik korras. Ta jõuab õigel ajal tööle, oma kontorisse kus ta töötab, ta jõuab isegi veidi enne viimaseid. Ta vaatab seal mida inimesed teevad ja räägib neile üks hetk et tal on täna sünnipäev. Kõik tulevad teda õnnitlema. Tegelikult oli tal sünnipäev neli kuud tagasi ära. Ta ostab poest tordi, lõikab selle kontoris lahti ja jagab seda kõigiga. Ise ta torti ei söö, sest talle ei maitse odav kreemitort. Teised tunduvad nagu oleksid nad rahul. Ikkagi tore ja ootamatu üllatus see kolleegi sünnipäev. Ja nad lasevad tal terve ülejäänud päeva ülemuste korrusel asuval verandal tooli peal vedeleda. Kui tore päev. Mõtleb ta. Kõik on korras.

Mulleöeldi.

2007-06-14T23:10:00.000+03:00

Mulle öeldi et ma ei võtaks neid tablette siis kui ma olen tarbinud alkoholi, ja veel vähem kästi mul neile peale juua kõigepealt viskit, siis rummi ja lõpuks veini, aga mis mul sellest? Mis mul sellest, ah?!
Põhimõtteliselt maailm plahvatas siis. Enneöine punane taevas oli äkitseklt kummaliselt helesinine, nagu asfalt. Või nagu leib mu laual mis mulle suurte silmadega vastu vahtis. See oli, nagu, kui pildiraamile, mis nurkapidi vastu maad on, astuda peale, otse vastasnurga peale, samamoodi väändus maailm kokku. Kõik puud murdusid ühe korraga ja ma olen väga tänulik et majade katustega juhtus sama, nad lendasid vähemalt miljardiks tükiks. Ja seal oli grupp inimesi tänaval kõndimas keda ma oma aknapealt nägin. Neil vaesekestel polnud alguses õiget aimu ka mis toimub ja nad üritasid paanikas jooksma hakata kui ilge ragin nende peadekohalt tuli. Nagunii nii mõnigi neist pidas selleks lennukiõnnetust ja juba leppisid nad sellega et nende lips on tõenäoliselt läbi. Teised aga otsisid pääsu sealt kus vähegi saaks. Kuhu näpud mahuks, kuhu küüned ulatuks. Nende peadest jooksis küll läbi juba nende haruldane elu, või kui kellel mitte läbi siis vähemasti jooksis ta kusagilt mööda, ning mõned neist ei näinud seal midagi tuttavat nagu oleks olnud see kellegi teise elu. Korraga tundsid nad kuidas maailma külgetõmbe jõud ühe väga kiire hetkega kolmekümnekordistus, nad loomulikult murdsid kõik oma luud, ning sajandiksekund hiljem langes nende koorem äkitsi õlult jättes maha vaid varemed. Arvasin kõigepealt et grupp inimesi tänaval lihtsalt peab olema grupp laipu tänaval, kuid enamustele jäi hing sisse ja nad edasi liiklemiseks kasutasid roomamise abi. Nad olid kui ussid, kui ligased vihmaussid kellest on auto üle sõitnud, kui märkimata jätta see fakt et tõenäoliselt ei ripu vihmaussidel soolikaid suust-kõrvust välja. Nii nad vingerdasid seal umbes pool tundi, kes vähem - kes rohkem, kuni jõudsid lõpuks sinna kuhu alguses plaan minna oli. Järgmisel päeval olla ühtesid juba katust parandamas nähtud.

Mittetablett.

2007-06-10T23:19:00.000+03:00

Tegelikult oli see täielik rumalus soovida just seda ja mitte midagi muud, minnes läbi silla alt millest samal ajal üle sõitis rong. Täielik, täielik rumalus, ja kes oleks arvanud et mu soov täidetakse, või et see täidetakse just niipea, vaid hetke möödudes peaaegu. Aga järele mõeldes ei olegi vist olemas inimest, kel olemas on juba kõik vajalik ning lisaks sellele siis veel üks soov, mida ta tegelikult soovima ei peagi. Ei saa olemas olla üldist statistikat, või võrdlust teistega. Täielik rumalus on sellisel juhul juba ainuüksi soovida, see soovimise idee juba ise - mis kuramuse rong, oh jaburus, siiski.
Niisiis soovisin ma omale midagi, millega inimesi hävitada saaks. Ma isegi ei mõelnud sellele lapselikule rongi-muinasjutule samal ajal kui ma jälgisin trolli tagareas tudisevat narkomaani kelle käsi pahatahtlikult tema kõrval istuva vanadaami taskust rahakoti ära tõi, meelel vaid väga pingul vastikustunne. Ma ju tean et ühiskond pole kusagil selline kus mu meeled ennast kodus tunda võiksid, aga see ei tähenda iial et ma peaksin selle suhtes midagi ette võtma, ja veel vähem karjuvat hukkamõistu, ning selle juures veel nii hävitavat. Mis kurat võib olla ühe poisi mõistuses.
Tundsin äkitselt oma taskus midagi, taskus mis tegelikult just oli tühi olnud, ja hetkega mõtlesin et nagunii on see mõne halvade elukommetega organismi näpuline jäse, aga pettusin oma mõttevälgatuses ja kahjuks mitte õnneks. Kompasin neid asju oma taskus sama vaikselt, nagu olin silla alt läbi sõites vastikut tundnud haletsusväärse naromaani vargustegu jälgides. Niisama vaikselt, ainult oma mõtetes ja pingutamata häälepaelu. Tundus et plastik, aga raskem, nagu mõni metall, aga ebamäärase kujuga, nagu veider ümmargune seep, lameda kujuga, mu enda õnnetusehunnik. Ning veel isegi mitte teades mis nad on, teadsin ma juba nende tööpõhimõtet läbi ja lõhki.
Kui narkomaan trollist väljus hakkasin ma teda jälitama. Ma teadsin et võõras rahakott on tal taskus, aga keegi teine seda veel pole märganud ja trollis olles ei teinud ma samuti midagi selle heaks. Möödusime majadest, mina mitukümmend meetrit tagapool lonkimas, möödusime mitmeid tänavaid pidi, kuni ühe suure silla all hakkas jälitatav oma tasku kallal toimetama. Ma ei lasknud tal kaua oodata, viskasin selle kummalise tableti moodi, aga suurema, moodustise tema suunas ja ise jooksin täpselt teisele poole. Plahvatus, mida ma ootasingi, see loomulikult tuli, mõttes sekundeid lugedes nelja pealt. Hämmastaval kombel ei teinud plahvatus millelegi muule viga kui vaid vaesele narkomaanile, sild ja selle all kasvavad põõsad jäid puutumata, aga narkoman ise justkui haihtus, mida ei saa küll öelda tükkide kohta milleks ta laiali lendas.
Uudistes öeldi et kellelgi pole piisavalt õrna aimu et seletada juhtunud, kõik otsad jäid lahtiseks ning oletati et narkomaan iseendale otsa peale tegi, aga kuidas - võimatu seletada. Teised ajalehed pajatasid sellest et linna kohal olla tulnukate õhulaeva nähtud, ning veel et ameeriklased katsetavad oma imerelvi üle maailma igal pool, ning et Eesti sai äsja oma esimese ohvri. Rahvas on parajalt paanikas, tänavad on õhtuti tühjad ning päevasel ajal liiguvad kõik kas suurtes gruppides või liiklemiseks ettenähtud spetsiaalsetes bussides, ülejäänutel soovitati tugevalt koju jääda ja kõik lukud ustel kinni keerata. Meie president oma kõneluses mainis seda et ta on olude suhtes täiesti nõutu ja et ta sooviks et ta ei oleks president. 95% politseinikest on ametist lahkunud, samuti ka kõik ülejäänud isikud kes julgeolekuga seotud on.
Peagi pajatas meedia veel paarist sarnasest juhust, just hetkel kui kõik vaibuma hakkas. Siis veel ühest mis oli olnud nii ränk et hukkunute arvu ei suudetud kindlaks teha, ning siis veel paarist-kolmest.
Mina käisin vahepeal poes nagu ikka, ühest neist mis veel lahti oli. Sooja toidu leti ääres oli tõesti üks väga kena neiu, mitte nagu need tavalised kes võõras keeles räägivad ega varja seda kuidas nad salatise käega tagumikku sügavad, ja ma ütlesin talle tere. Siis ostsin ma plovi ja sellele peale lasin ma kallata seenekastet, ning juurde tahtsin ma veel hautatud köögivilju. Neiu vaatas mind väga solvunud näoga, ning tegi oma tööd äärmise vastikusega. Kodutee kõndidin ma jala, ma olin vist ainuke kes seda tegi, ning ülemise korruse akendest piiluti mind imestunud nägudega. Enamus esimese korruse aknaid oli plankudega kinni löödud.

Öös.

2007-05-16T06:23:00.000+03:00

Olen voodis pikali, tagurpidi selili jalad padja peal ja tõmban sigaretti, oleks mul pikad juuksed ulatuksid nad üle voodiääre tolmuse põrandani.
Õhtul peol mängib muusika, nad mängivad neid lugusid nagu alati. Saal on rahvast ääreni täis, siin-seal pilgutavad pilgud sädelevate silmapaaride seest, kenade kaelade otsas pea ning jalas sädelevad kingad neil kõigil. Ja bänd laval on justkui udu sees, tuled välguvad lae all aeglaselt. Ja ma mõtlen siniseks värvitud villaga lammastest rohelise aasta peal ja mäe otsas on kuldkollane päike neid vaatamas. Rahva hulgas oled sina ja ma astun sammu vasakule ja otsin asju mis mul kadunud ei ole.
Nad mängivad nii peenelt seal lava peal, ja see mis neist kiirgab on hea. See on nii hüpnotiseeriv ja kõik on selle sees, ma vaatan neid ja naeratan. Sees, peale helimehe kes on helipuldi taga ja sööb praekahvliga kooki, oh kui tühi on ta kõht ja kuidas ta tegelikult hoopis sügavas unes olla tahaks. Ta unustab ära vähemalt kolmkümmend asja mis ta tegema peaks, ja mikrofon on pidevalt viles. Ta mõtleb sellest et sellel kuul ta kindlasti enam helimees olla ei taha, aga kui ta homme hommikul ärkab on ta ikka helimees, ikka ja jälle, sest midagi muud ta teha ei oska. Ja seal olen mina, ning kui ta mind näeb teeb ta hetkega aruka näo pähe ja kook koos taldrikuga kukub põrandale maha.
Ja seal öös oled sina, kui ma koju jalutan. Mööda pargi äärt, ja ma kardan et sa oled kusagil puu taga, kuigi ega ma selles kindel olla ei või. Rohelisi lambaid ei ole, ja mäge ka mitte, puude latvade taga õõtsub hoopis hallikas sädelev kuu hästi rahulikult.
Ma kõnnin pargist mööda ilma et ma kedagi näeks. Ma vaatan küll nende puude poole, aga seal ei vilksa midagi. Ma ei näe isegi enda varju ja mul tekib tunne nagu mind seal tegelikult ei olekski. Ma arvan et kõiges on süüdi kuu.
Tänava äärest edasi ma jalutada ei taha, vaid ootan hoopis kas mõni takso mööda sõidab kes mind peale võtaks. Mitte et mul oleks liiga kaugele kõndida, vaid pigem tuul kipub liiga jahedaks ja ma tõepoolest ei soovi jääda haigeks.
Kui ma astun autosse kuulen ma kuidas keegi hüüab mu nime, aga mul on rohkem tegemist oma kinniste ketsipaelte sidumisega ning takso sööstab paigalt mina seal sees kägaras. Võib-olla oli see vilistav tuul, kääksuv tamm või kaugete linnadetaguste autode piduritekrigin. Veedan veel tunde vedeledes voodis tagurpidi, jalad padja peal suitsetades sigaretti.

Läksinpoodi.

2007-05-11T23:06:00.000+03:00

See tõmbab iga päev, olgu kus ma olen. Köögis, vannis, voodis, keldris koridoris, lemmikutes toanurkades, ükskõik kus. Üksi, mitteüksi või mõnikord salaja. Kunagi juhtus see siis kui ma enda tagant ukse lukku keerasin, aga praegu olen ma juba suuremaks kasvada jõudnud ning enam ma nii ei tee, ega pole vajagi. Ja see tõmbab. Mitte nagu tuul, mitte läbi korstna. Tänavale vist. Vaatama mis seal on. Ei, tegelikult kaugemale. Ma tean täpselt kuhu.
Ma kirjutan praegu kirja. Kirjutan ta tavalise käekirjaga pisikesele paberilehele, ma kirjutan sinna "Läksin poodi. Tagasi ei tule." Kellele ma seda kirjutan, pole mul õrna aimugi. Ehk keegi tunneb huvi. Või kui keegi mind otsima peaks hakkama, taipaks ta et mind ei leia kuigi lähedalt, ning loobuks plaanist vaadata vaiba alla või diivani taha, mõne väikese padja alla. Ei, siin mind nüüd enam ei ole. Ma läksin, ja tööle ma enam ei tule. Te avastate homme et ma olen puudu. Arvate kõigepealt et ehk on minuga midagi lahti ja kaalute juba kui ränk võis olla minu õnnetus. Kuid te ei oska algul arvatagi et minuga on kõik kõige paremas korras.
Linn jäi minust maha, nagu katkisena, kahvatuna, nagu lämbuks ta, kärbuks ära kui ma jõuan nii kaugele et mind enam näha ei ole, just siis ta jõud saaks lõplikult otsa ja ta laguneks koost, võibolla tolmuks maha. Küllap kõik inimesed avastaksid siis et neil sellises linnas eesmärke pole, ning et üks või teine neile ei sobiks, ning elanikega siis vaikselt saakski lõpp. Kolimisfirmadel läheks täpselt nii kaua ülimalt hästi kui saabuks nende kord enda oma asjad pappkastidesse tõsta.
Ega ei saagi mõni koht olla kaugemal kui teisel pool maakera, ega ei tulegi ju midagi muud pähe. Kosmosesse mind vaevalt lastaks, ma ei läinud neilt küsimagi, kuigi seal võiks tore olla. Ning kui täpne koht Teisel Pool Maakera peaks asuma mere keskel, siis see ei heidutaks mind. Ma ikkagi läheks just sinna, istuks korraks maha kui see võimalik on, või teisel juhul paadipõrandale. Võibolla naerataks, võibolla paneks silmad kinni (mitte sellepärast et mööduvaid inimesi mittenäha.) Ning teaks väga hästi et ma olen maksimaalselt nii kaugel kui võimalik mõnest kohast, mõnest (või ühest) teatud inimesest (ja tunneks seda kui hea see tunne on, või seda kui kuradi halb), mu tolmuks lagunenud linnast ja katkise tiivaga kirjatuvist kes ei saanudki enam kunagi katuselt alla. Lennata vastu antenni! Milline rumalus.

Maitseainetepood.

2007-05-09T18:14:00.000+03:00

Ma möödun huilgavast naisest. Hästi vaikselt, väikese ringiga metsa seest. Teisi ta ei häiri, äkitselt on nad juba harjuda jõudnud ja äkki see on neile loomulik, ma ei oska öelda. Ma kõnnin ta selja tagant mööda (astudes näen enda jalgade all sissekulunud teerada, mida mööda käiakse vist tihti), ja olgugi et ma näen teda esimest korda, tunnen ma ta ära. Jaa, muidugi tema.. Ma teadsin teda eelmises elus.
Ta töötas maitseainete poes, mu kodust viie minuti tee kaugusel, panga vastasmajas, kohe peatänava nurgal. Ma käisin selle poe juures vist iga päev, üritasin iga kord erineva tee leida, mõnikord kastanialleedpidi, ning vähem tihti mitte-naistejuuksurist möödudes. Kas vihmaga või siis kui paistis päike, või kui lund oli sadanud nii palju et mitte kedagi polnud tänavatel näha olnud päevi. Ja mõnikord, kui mul oli plaan minna sootuks kusagile mujale olin ma ikka mingi hetk ennast avastamas just sealt. Akna tagant.
Tas võibolla polnudki midagi, aga mulle meeldis vaadata kuidas ta seal töötab. Kuidas ta kliente ootab, ja kuidas te nendega tegeleb kui nad lõpuks tulevad. Kuidas ta neid teretab viisakalt, ning kui meeldivaks ta muudab neile ostmiseprotsessi isegi siis kui nad midagi algul osta ei plaaninud. Nad lahkuvad naeratades, nad kõik ja alati. Mõned neist naeratavad oma elu esimest naeratust.
Kui kliente polnud, sõi ta neid maitseaineid. Niisama paljalt pipraid, erinevaid taimi ja igasugu neid asju millest mul õrna aimugi pole mis nad on. Pisikese lusikaga, mis ta põlle taskus iga päev justnimelt igal juhul oli. Vist puidust lusikast, vist liiga ilusas käes mis paistis tõesti nii ilus, et ma vahepeal arvasin et ta klaasist olema peab. Ja hea oli teada et ma tean midagi nii ilusat, mis peaks ka mu enda selle eest ilusamaks tegema, ja nii ma särasin.
Ühel sügisel läks ta tööle seebipoodi, ja enam ta ei tundunud huvitav.

Suurmaja.

2007-05-08T01:10:00.000+03:00

Nad kirjutasid mu välja. Nad ütlesid mulle isiklikult, et neil on väga hea meel, ja et ma võin nüüd minna. Ja ma läksin, pugesin vannitoa aknast välja samal ajal kui nad kusagil ruumis kohvi ja kookidega mind ootasid, ma prantsatasin tänavale ja jätsin akna lahti, läksin üle hoovi ja väravast läbi, mu seljataha jäi Depressiooniosakond. Suur-suur maja millel põlevad ööpäevaringselt vähemalt pooled aknatagused tuled.
Imelik on astuda, tuule käes, nii et sul kedagi kõrval pole, ja minna võid sa sinna kuhu iganes sa minna tahad. Metsast läbi ja majadest mööda, aga mitte keset sõiduteed ja ka magada ei tasu raudtee rööbastel. Sest neil sõidavad rongid.
Mööduda majadest, varahommikune kuu on lõpuks välja tulnud ja ta näeb välja nagu poolik ümmargune juust liiga väheste aukudega. Tuul puhub kusagilt, kusagil on aken lahti ja köögilaual on poolik piimashokolaadi tahvel. Ma tahaks juustu. Sellest hoolimata.
Hommikul kell kaheksa avanevad osad poed, ja ma ootan ära avamiseaja. Nad avavad kell kaheksa null viis, ja turvamees kes mind ukselt märkab läheb mind nähes näost valgeks, ta käed näevad äkitselt kanged välja ja ta mõtleb oma pea sees sellest kas teha uks lahti või lüüa see mu ninaees kinni. Aga ta jäi juba hiljaks, uks on pärani lahti ja ma astun üle läve.
Müüjannad (neid on hommikuti kaks: üks istub juba kassas, aga teine pühib lapiga klientide eest öötolmu ära) vaatavad mind. nad lihtsalt vaatavad, ega ütle sõnagi. Muidugi ka omavahel mitte, ja seda ma mõtlesingi. Nad vaatavad mind nägudega mille omanikud justkui ei usuks oma silmi. Nad vaatavad ja.. "Ei? Ei saa olla?!" Sellised näod.
Ja siis nad vahetavad pilgu omavahel. Et olla kindlad, et ega nad pole kodus ja ei näe teki all und, hoopis und. Sellest et nad juba istuvad tööl. Aga ei.
Ma võtan ostukäru, ja jalutan ma lettide vahele. Ma tunnen et mind jälgitakse, ma tunnen seda väga hästi kuigi nad üritavad oma jälgimist varjata. Ma tean neid hetki kui nad vaatavad mind ja ma tunnen ka seda kuspoolt mind vaadatakse. Isegi, kui ma seljaga olen ja silmad kinni. Isegi kui ma ei kuule kuidas nad kikivarvul astuvad, tean ma.
Mind ei huvita miski selles poes. Valgustus vast veel vähem, ja lõhnad mind ei paelu. Kohati haiseb see pood vana kauba järele. Ja taustamuusika on neis nagu ikka, ja ma tõesti ei taha midagi süüa, ja asi pole selles et ma olen söönud. Isegi kui mul nälg oleks, ei tahaks ma omale sellest poest süüa osta. Ega juua. Ega mitte kui midagi.
Ma võtan purke ja tõstan nad omale käru korvi. Ja kõiki neid asju mis tunduvad käes udused (neid muidugi enne kõvasti loksutades.) Ja neid, millelt ma üritan midagi lugeda, aga mida vaadates ei saa ma aru mis nad on. Tomateid ma juba tean ammu, seega neid ma ei taha, vaid jätan nad nukratena maha, nii mõne sees vaid sõrmega vajutatud augud. Ja mind ei huvita hinnad, ei, hinnad huvitavad mind veel vähem kui valgus selles poes. Ja ka shokolaad mitte.
Korvis on mul vähemalt kolm tahvlit shokolaadi, ja igasugu muid asju. Peamiselt vist toiduaineid, ja teisi jaburaid asju. Kindlasti väga kalleid asju, täiesti söömiskõlbmatuid ja mitte kuigi hästi maitsvaid asju. Ja eriti neid asju mida ma pole mitte kunagi näinud.
Ma käin veel natuke poes ringi, üritades leida midagi väga imelikku. Plaan on leida kassidele mõeldud kõhulahtistit, või vähemalt paar pakki standardmõõdus tolmuimejate tuunimiskomplekti. Aga ei ole seal midagi sellist, tõesti ei ole.
Mul pole raha. Ja veel vähem on mu taskus mõni rahakott, seega otsustan kokkukogutud kauba mahutada ühele pooltühjale riiulile millel vist peaksid asuma wc-paberi rullid. Kiusatus on tegelikult koos käruga joosta vastu mõnda seina, või ajada alla vuntsidega turvamees.

Kassirong.

2007-05-01T17:08:00.000+03:00

Öö veetsin ühe maja ette pargitud väikese sõiduauto rattakoopas. Hommikul ärgates olin ma alguses täiesti kange, ja ma juba mõtlesin et pean omale kellegi appi kutsuma kes mu lahti murraks ja sikutaks. Aga kui ma mõtlesin et kelle küll, kes mulle appi tulla võiks, siis
Kuidagi hädavaevu sain lohistatud ennast paar meetrit edasi, just äsja saabunud auto kapotile, mille mootor oli just pikalt sõitma pidanud, seal ma ennast üles sulatasingi. Kõigepealt kõhualt, siis seljapealt, ning viimasena mõlemad küljed. Niisugune lesimine tekitab õigupoolest uuesti une. Ja mida ma nägin! Päike paistab ju.
Läksin edasi. Tänaval polnud hingelisti, niisiis sain rahus minna, ainsaks seltsiliseks tuul selja tagant puhumas. Ja lendav pappkast. Kaugemal lendas vist üks majakatus. Inimesed kas magasid või karjusid vannitubades. Noored rohulibled olid väänatud vastu maad ja tuul muudkui kangutas igasugu asju maast lahti. Mõnda aega jälgisin tuule vägitegusid, kuid siis sai mul kangutamistest kõrini, ning otsustasin vaatama minna mis jõe ääres toimub või keda seal ei ole. Teepeal igatesin lõhkiste teksade kandmist ning vihma ajal sigareti suitsetamist. Aga siin ei saja juba ammu mitte kunagi.
Jõe ääres nägin et seal pole kedagi (istepigid olid niisama tee ääres, puu otsas olid õnnetu moega linnud.) Peale jõelainete, ja kalade vees, ning nende kohta ei saa paraku öelda et neil tuulest sooja ega külma pole, sest jõevesi on ikka veel üsna jahe, aga kaladel ei käi sallid ümber kaela ega kindad kätte. Neid huvitab ainult kudemine. Nad vaatasid mind sealt veest imestavate nägudega ja mulle tundus et kohekohe tuleb keegi täitsa pinnale ja näitab mulle parastades keelt. Või hüppaks mõni neist siia kõnniteele mu jalge ette külili ja ütleks midagi absudset nagu näiteks "Tere, ma olen sinine/arbuus/elevant" või midagi sinnapoole. Aga nad ainult vahtisid mind. Nad ei kartnud et ma hakkan neid püüdma või siis telliskividega pilduma. Jah, see oli siiski majakatus mis lendas. Nüüd oli neid juba kaks.
Mulle meeldib jõe ääres olla. Olgugi et kassikummikutevabrik reostab seda, ja õhku ja kõike, kõike, kõike, ikkagi mulle meeldib. Siin on rahulik. Ja siin on tõesti hea olla ja teha mittemidagi, kui mul mitte kui midagi teha ei ole. Ja tõepoolest, ei olegi. Ma ei lähe ju tööle. Ja täna ei pea ma sööma, homme alles võiks. Ja mulle meeldib mõelda mis värvi oleks jõeäärsed asjad maas, kui nad poleks seda värvi mis nad tegelikult on. Kollane kamm oleks kindlasti roheline. Ning tükkideks löödud pruun pudel oleks tegelikult hoopis mitut teist värvi. Aga mu triipudega pehmed käpad oleksid ikka punakashallid, ja ma teeks nendega omale pai.
Rongi peale tahan ma minna selleks, et ma näeks ära ka mõne teise linna. Mis siis et siin on praegu tore, tuuline ja inimtühi, ka teistes linnades võiks olla hea. Äkki ma jõuaks kuhugi just selleks ajaks kui päike loojuma hakkab, ning siis ma mõtleks seal soojas et siin võiks olla hoopis külm. Siin tänaval võiks sõita mitu autot kokku, ja nende juures olev maja võiks plahvatada miljoniks tükiks, ning inimesed selles majas võiks lennata vastu taevast ja maanduda peade peale ning nad võiks murda oma seljad, kaelad, käed ja mõlemad jalad. Teisel pool tänavat võiks kõndida inimesed siia ja sinna, ja tööle, nad võiks rahulikult ringi siblida ilma et nad millegist välja teeks, või neile inimestele kiirabi kutsuks, need inimesed võiks oma murtud kontidega enese sees näoli maas lamada mitu päeva järjest, kuni nädalalõpune teepuhastusauto karjuv juht nad leiaks.
Ma astusin perroonile, ja rong sõitis kohe mu ette. See rong on nagu meile mõeldud kassirong, mis tuleb alati õigel ajal õigetesse kohtadesse (välja arvatud see üks kord, kui rongi unine juht sõitis kogemata natukene mööda, ja sõitis hoopis valesse kohta, ning lisaks veel liiga kiiresti) aga ta ei ole, ta on suur ja piletitega ja inimeste jaoks. Aga ta on õige rong, ja ma tahan minna justnimelt sellele, astuda sisse ja pugeda (nii et keegi ei näe) istme alla ja välja tulla alles siis kui ma kohale jõudnud olen. Isegi kui ma vahepeal magama peaks jääma, ärkaksin ma ehk üles rongi pidurdamise peale, ja ma teaks et ma olen nüüd siin, ja õiges kohas, ja kui ma rongist välja tuleks, ning perroonile astuks, paneks rong uksed kinni ja sõidaks kohe minema (just nagu kassirong.)

Kassikummikutevabrikus.

2007-04-18T21:57:00.001+03:00

Aastad on möödunud. Ta ärkas üles ja oli juba päev. Enne oli öö olnud, ning külm selle sees. Ja kui tal veel silmad kinni olid, möödus kord suvi ja kord talv, kuid mitte liiga kiiresti. Muru roheliseks ei läinud, lihtsalt ei jõudnud minna. Ja ega taevaski nii sinine olnud, see oli hall, äärest ääreni hall ja ilma lindudeta. Vaikne nagu surnu. Ning kardinate taga sahises nagu oleks terve maailm muutunud otsasaanud teleprogrammiks mida huvi pärast katsuda tahaks kui klaasi ees ei oleks. Kui liiga kaua vaadata, võtab ta su oma võimusesse. Tuule käes kääksub lahtiolev ülemine aknanurk millele kohe hakkab tibutama.
Lael oli ikka neli nurka, ning ta pani silmad jälle kinni. Ning tegi nad kohe jälle lahti, sest see oli tema telefon mis padja all juba pikemat aega värises. Helistajaks oli tema ülemus, kellele läbi telefoni karjuda meeldib. Ta kannab üleskeeratud käiseid, ja nii ta karjub, lakkamatult, ta võib seda teha tunde järjest, ning mõnikord tundub nagu teeks ta seda heast peast. Hommikul esimese asjana, mõnikord. Mõnikord aga hoopis öösel kell kaksteist, või hiljemgi. Suu ümber karjumisvõru ja lohakalt pügatud vurrud, silmad nagu klaasist vaatamas ühte kohta ilma et kordagi pilguks.
Maja põleb. Lihtsalt ragiseb ja sööb iseennast suurte ampsudega. Tuulega käivad leegid kord aknast välja, ja siis maja kõige keerulisematesse nurkadesse, kordamööda, tehes merekohinale sarnast kohinat. Hetk tagasi võis veel käia pehmel vaibal ja lülitada lampi näiteks põlema või kustu, vaadata mis külmkapis on või mida seal ei ole, panna jalgu vastu leiget radiaatrit või pista sõrmi pooleldi täis veekaussi. Hüpata jalgrattale mis keldris seisab, või mis seal seista võiks. Ometi hoiab rahulolev käsi tikukarpi ega aja taga tuletõrje numbreid väriseva telefoni peal.
Tänaval on kõik nagu ikka. On väga erilisi tänavaid, ja tavalisi, siin on samuti nagu igal pool on, no täpipealt. Ei tea teise tänava elanikud midagi tänava elanikest mis tegelikult äärmiselt lähestikku asub, neil pole õrna aimugi rahulolust mida tekitab neis, esimese tänava elanikes, tunne, poole kõnnaku pealt vahetada suunda ja selg ees minna sinna kust nad tulid, ning mõnikord nii mitmeid kordi järjest. Ja kuidas saaksidki nad seda teada kui nad iial oma tänavalt ei lahku. Nad ei lahku ka oma kodust, nad ei lahku ka oma toast, nad ei lahku ka oma voodist, nad on nimelt väga sügavas koomas. Elus hoiab neid võibolla puu-voolik mis tuleb nende kõhust, juhtmed mis ühendavad masinaid seintega, hingamisaparaadid ja teadmine sellest et nad ei tea mitte midagi. Võib öelda et need ruumid on ainsad kus nad oma ea jooksul viibida saavad. Aken, loomulikult pesemata, näitab ähmaselt tänavapilt mis all õõtsub, või näitaks - kui aken vähem määrdunud oleks, seega ta vaid kumab vaikselt, ja laseb kõigel olla nii nagu ta on. Oota! keegi hiilib all.
Ta läheb mööda seda tühja tänavat, kõikjal ümberringi on puud, vanad suured jämedad puud, okste küljes loomulikult pungad, ja muud moodi ei saa kui tekib tunne nagu keegi piiluks neist oma mõttejõul, oma ainsast pisikesest peaaegunähtamatust imetillukesest aknast. Sellele võiks kauem mõelda, kui park ei tunduks nii sünge, kui puud poleks veel poolenisti härmas, ja kui nad poleks kasvanud risti-rästi üksteise otsa või lausa ümber, ning kui tuul neid ei väänaks ei tekiks neist ka raginaid, mis, kui järele mõelda, meenutab veidi rohutirtsu orkestri mängu, ning kui sellele pikemalt mõelda, meenutavad need puud juba hiigelrohutirtse. Pungadega.
Tuletõrjeauto kimab mööda, ning teinegi, poriloigust ülbelt läbi, vilkurite saatel undamas. Tühja kah. Ning see tuletabki meelde, et kusagile peaks ju minema. Aga kuhu?
Ükskõik kuhu, aga mitte kummikutevabrikusse. Viimasel ajal on seal kõik valesti. Kõik, kõik, kõik. Tootmisega ei, sellega on kõik korras, asi on vabrikus endas ja selles kuidas ta töötab. Seal on loomulikult teisigi, kõik nad hiilivad öösiti välja et sinna minna, või käivad seal ära päeval. Kuidas keegi, ja nii on alati. Buss sõidab ka sama moodi, peatub ta samas kohas, ja kannab sama numbrit (Mjäu 2.) Võibolla viga ongi teistes, selles kuidas nad jõllitavad ja juttu teha tahavad, kuidas nad naeratades tulevad ja küsivad kuidassulläheb.

Natuke.

2007-04-01T02:21:00.000+03:00

Ma küsisin et kas tal on külm, aga ta ei vastanud midagi. Kui ta oleks vastanud, oleks ta kindlasti öelnud et natuke. Ta hoopis istus mu seljataha pingile ja pani oma selja vastu minu selga, ning selle asemel et ennast soojendada, või vähemalt oma käsigi - neid omavahel kokku hõõrudes - või paluda et mina seda tema eest teeksin, ta hoopis keeras omale ühe sigareti. Ta keeras omale ühe sigareti ja värises kergesti vastu mu selga, ning ma muigasin. Ma ei tea kuidas ta selle ära tabas, ja vastuseks tonksas ta õrnalt küünarnukiga vastu mind lootes et ta tabab mu ribisid, ja ulatas oma käe mu välgumihkli järgi mille ma talle üle õla ulatasin.
Istusime seal veidi nii, ja mul oli kange tahtmine küsida. Mul oli kange tahtmine küsida igasuguseid asju, aga ma ei küsinud. Meelsamini oleksin ma temalt küsinud, ma oleksin küsinud ja küsinud ja pärinud, ja ma oleksin ta oma küsimustega päris hulluks ajanud, või kui mitte päris hulluks siis vähemasti marru küll.
Aga ma ei küsinud. Istusime veel veidi ja ma tundsin kuidas ta suitsetas, tõmbas pika mahvi ja vaatas kord üles taevasse otse pihta sellele suurele pilvele, ning siis jälle oma jalge ette. Siis kallutas ta oma pead, ning vaatas kusagile mujale. Ma ei tea mida ta vaatas, aga ma oleksin tahtnud teada. Ma oleksin väga, tõesti väga tahtnud teada.
Mina vaatasin müürilt alla tänavale, sest seal oli autosid. Mind ei huvita autod, vähemalt mitte väga. Mind ei huvita autod, ega autokapotid ega nende autode mootorid, ning üldse sellised asjad. Ja korraga ma juba vaatasingi mujale.
Seal oli mees kes müüs söödud arbuuse.

Pur.

2007-04-01T02:10:00.000+03:00

Ja ühel hommikul ärgates olingi ma kass. Ma jooksin kuus korda peegli ette ja peegli taha ja niimoodi ümber peegli ka, ja oleksin rõõmust/hämmingust mitu korda sabapidi aknast välja kukkunud. Pole tähtis, kas aken asub kuuendal või üheksandal. Koguaeg oli kange himu kõõluda ja kraapida ja väänelda mööda igasugu asju. Ma üritasin naerda, ma tõesti üritasin, aga ma ei mäletanud äkitselt enam kuidas naermine käis, ja nii ma siis hoopis mjäugusin natuke aega rõõmsalt, sügasin ennast veidi ja jäin siis igasugu asju hästi pikkadeks hetkedeks vahtima, samal ajal oma kassimõtteid mõlgutades.
Ja ma olin triibuline. Ma imetlesin oma ilusaid triipe mitu tundi ja alustasin ikka koonust ja lõpuks jõudsin oma koheva sabani välja. Kolmkümmend kaks triipu. Ka käppadel, kõhu all mõni ja vasemal põsel üks. Paremal põsel on laik. Ja mu käppade otsas on valged "sokid" ja ma olen kindel et mu käpad passiksid väga hästi neisse kassikummikutesse millest ma alatasa mõtlen. Ning siis ma juba lakkusingi ennast, oma käppasid ja saba ja kõhtu ja mu karv oli nii sile, nii sile, nii pehme, nii pehme.
Isu kui sellist mul ei olnud, aga oli tahtmine. Niisiis tahtsin ma peegli ees igasugu asju, lihtsalt vahtisin peeglisse ja tahtsin. Ja kui ma tahtsin oma saba liputada, siis ma liputasingi. Aga päikesejänkusid ma taga ajada seekord ei tahtnud.
Terve ülejäänud päeva ajasin ma oma saba taga, ja otsisin asju millega ma mängida saaksin. Aga ainsad asjad mis ma leidsin, oli toit. Mänguasju mul pole. Mul pole mänguasju, mul pole kassikaelarihma, käekella ega seljakotti. Ja neid pole vajagi. On päev, mõnikord, ja on öö. Ja aknataga on vihm. Ning siis ma ronisin ühele toolile ja jäin oma kassimõtteid mõlgutama kuni ma magama jäin. Unes nägin ma suurt jõehobu kes tuli välja Kollasest Merest ning kes ähvardas ära süüa terve külatäie inimesi koos saabaste ja juustega. Me meelitasime ta salaja miinide saarele ja lasime ta koos saarega õhku, sellega päästsime me päeva. Ja öö.
Kolmapäeval, ma arvan et see oli kolmapäev, hüppasin ma aknalauale ja lõin lillepoti kõikuma. Meelega, ja see oli esimene asi mida ma sel päeval tegin. Vaatasin aknalaual istudes kuidas ta kõigub ja kõigub ja ääre poole nihkub, ja siis ta maha kukkuski. Katki. Lillepott kildudeks, taim tükkideks. Ma lihtsalt vaatasin seda lillepotti aknalaual, ja mul tekkis kange tahtmine. Himu. Ning, hiljem kui minuga riieldi, siis ma ei saanud aru mis mulle öeldi samal ajal kui mind raputati. Need käed pigistasid mu käppa üsna valusasti, aga sõnadest ei saanud ma aru, need olid vaid ühest kõrvast teise kumisevad helid ja kõik. Tühjad mullid, või näiteks tühjaks pigistatud hambapastatuub, nagu ise soovite, palun väga. Nad pudenesid peaaegu kohe maha lillepoti tükkide juurde ja veeresid sealt edasi põrandapragudesse, ning mõned suuremad ukse alt läbi esikusse ja sealt koridori. Koridorist lifti, ja mõned põrkasid ka treppidel, ja nii edasi. Mul tekkis isu neid taga ajama minna, aga ma ei teinud seda seekord. Võibolla teen seda järgmine kord. Või siis ülejärgmine. Mjäu.

Nur.

2007-03-10T12:19:00.000+02:00

Hommikul ärgates oli mul esimese asjana kange tahtmine olla kass. Kass! Kohe ringutamise ajal tulin ma sellele m6ttele, ning äärepealt oleksin ennast voodist maha veeretanud. Ma t6esti oleksin tahtnud olla kass. Kass!
Ennast lakkuv kass, nii ma peseks. Ma lakuksin ennast ja näitaksin kihvasid m6nikord, aga yldiselt oleksin ma armas. Ja ma ei läheks tööle. Ma ei peakski tööle minema, sest ma oleksin kass ja kassid ei käi tööl. Nad t6epoolest ei käi tööl, ja kui nad tööl käiks oleks see äärmiselt kummaline. Nad käiksid tööl kindlasti suures kassikummikutevabrikus ja neid viiks sinna öösiti buss. Öösiti sellepärast et inimesed vähem arvaksid et nende lemmikloom öösiti salaja tööl käib. Mina oleksin kindlasti pea-taldadepressijakass. Ma istuks oma saba liputades taburetil ja kangutaksin pidevalt yhe suure rohelise masina pisikeste kassikäppade jaoks m6eldud kange. Aga seda ainult siis kui ma tööd teha viitsin, sest tegelikult mu töö oleks teiste, nooremate kasside juhendamine, mis oleks palju huvitavam ja tähtsam töö.
Vabrik oleks suur ja auru täis, p6randal oleks hästi palju 6lilaike, ning me toodaks iga öö tuhandeid kassikummikuid. Nende kummikute jaoks oleks igal pool sadu linte ja veelrohkem masinaid ja lintide ääres kymneid taburette ja taburettide peal hulga kasse. Seal, kus lint ära l6ppeks, oleks kummikute jaoks suur kast, ning osa valmistoodangust läheks siia ja sinna ja teisele poole maakera. Sest kassid väga ei armasta märja rohu sees k6ndida. Aga mulle kyll meeldiks. Kui ma oleks kass.
Niisiis, kui ma kass oleks, ei istuks ma koguaeg kodus ja ei ajaks koguaeg asju ymber ja ei kaevaks lillepottidest mulda välja lihtsalt igavusest. Öösiti käiks ma kindlasti tööl. Siis kui ise tahaks, aga ma ei laiskleks väga. Osadel öödel käiks ma tööl, osadel aga hulguks tänavatel mantli, kaabu ja sigarettidega. Kui vihma sajaks. Teeksin täpselt seda milleks hetkel tuju on, ja ei muretseks yldse. Ma t6esti ei muretseks ja avastaksin m6nikord silmi lahti tehes et 6ues on valge ja praegu peaks olema keskpäev, v6i kui pime on, siis jällegi öö algus v6i l6pp. Ja kolmapäevadel ega reedetel ma erilist vahet ei teekski.
Ja ma ei peaks kandma riideid. Riided oleksid minu oma karvad, ning ainus koht kus ma riideid kannaks olskski m6nikord vihma ajal tänaval, ning tööl - k u i kassid tööl käiks. Ja keegi ei helistaks mulle. Mul ei olekski telefoni, ega ka telefoni numbrit mitte. Mul poleks elektrooniliste kirjade aadressi, ning keegi ei saadaks mulle postkaarte ka. Aga k6ik kassid teaksid kus ma elan. Ja k6ik kassid teaksid et kui ilm 6ues hea on, siis ma magaks selle kindlasti hästi rahulikult maha.
Mulle antaks syya. Valgest seestsäravast kapist tuleb see k6ik, ja mind ei huvitaks see kuidas see toit sinna ilmub, kes selle toob, kes selle eest vaeva näeb et ta seda k6ike omale lubada saaks. M6nikord kord päevas, m6nikord kordi rohkem kui neil hea tuju on, nii saaksin ma syya. M6nikord ma jääksin söömata aga sellest ei oleks mul väga lugu. T6esti ei oleks, sest ma kannataksin selle ära. V6i kui ei kannataks, peaksin ma ootama ööni, ning kassibussiga saan ma vabriku juurde, ning vabriku juures on kassirestoran. Mul ei oleks kunagi selliste asjadega probleeme. Ja kui oleks, siis selle jaoks oleks mul paar elu raisata.

Kollasedtänavad.

2007-02-20T02:36:00.000+02:00

Elas kord mees kes lakkas olemast. Ta pani ennast üks hetk lihtsalt ajalehtedest tehtud riietesse ja kadus kollastele tänavatele, haihtus nagu õhku. Temast ei jäänud järgi raasugi sest niikaua kui ta OLI, oli ta omale kogunud vaid mahedaid asju, ning kui ta OLEMAST lakkas siis päev varem kaevas ta kõik oma asjad mulla sisse kus need kohe ära kõdunesid. Tundub et ta suutis seda kõike vargsi ette näha. Ta kaevas need asjad maasse varahommikul ja keegi ei näinud seda pealt, ja hetked hiljem ei mäletanud ta enam isegi kuhu ta oma asjad ära peitnud oli, labida käest visanud pani ta lihtsalt jooksu ning seisma jäi ta alles siis kui ta tõesti tõesti enam edasi joosta ei jaksanud. Kuigi oleks ta ju seda tahtnud.
Ta kannab prille, ta tõepoolest kannab ööd ja päevad läbi prille et keegi teda ära EI tunneks, ja ta kannab vuntse ka. Ja kui õhtuti autod temast tänaval mööda sõidavad jääb ta alati liikumatult kollaste majade vastu toetudes seisma. Või kui ta seista ei jaksa, siis lamab ta hoopis. Kuigi parema meelega tahaks ta seista jaksata.
Ta kannab ajalehtedest rõivaid ja käib ta õhkõhukesel jääl. Kollastel tänavatel on alati jää, JÄÄ ja ajalehtedest riideid kandvad inimesed. Inimesi kes kannavad ööd ja päevad läbi prille et keegi neid ära ei tunneks, ja nad kõik tunnevad nagu oleks nad vastutulijate peegelpildid. Selliste vastutulijate peegelpildid keda nad kunagi ei tereta, ning parema meelega ei teekski nad midagi muud.
Jää on aga liiga õhuke et sellel kogu aeg kõndida, ning see on ainuke põhjus mis sunnib neid inimesi kollastelt tänavatelt ajutiselt lahkuma.
Siis nad käivadki avatud ajalehtede varjus neist inimestest kiirel sammul mööda keda nad tunda ei soovi. Ja neid inimesi keda neil ENAM soovi tunda pole, kollitavad nad. Nad hiilivad neile vaikselt selja taha ja sosistavad körva sisse Böö! ning hetk hiljem on nad juba jõudnud jooksuga kõrvaltänavasse põigata. Ning siis lakkavad nad jällegi olemast, ja naasevad oma kollastele tänavatele, prillid ees.

Külmkapidisko.

2007-02-01T03:49:00.001+02:00

Meie külmkapis on alati disko, kohe igal õhtul. Ta ikka rapub kolisedes ja mõnikord prantsatab uks lahti ja lööb laua tagant tooli kõikuma, või siis paremal juhul koguni ümber. Me kuulame 80ndate kuumasid hittlugusid ja lööme tantsu, hallitanud saiaviilud armastavad kangesti kandade peal tantsida ja marineeritud kurgid keerlevad oma purgis. Muusikat mängib viilutatud Laste vorst.
Meil on igal õhtul lõbus, ja lõbu on meil tõepoolest laialt, mis sest et me oleme laibad - mina ja tema. Ma vehin seal hullumeelelt kätega ja teen "Catwalki" ja tema tantsib imeilusas kleidis just täpselt nii nagu tantsisid inimesed "Pulp fictioni" filmis aga selle vahega et ta pea on natukene vasakule poole viltu selle hirmsügava noanüsitise pärast kõril. Samuti on ta igalt poolt väiksemaid täkkeid täis, eriti rinnust, kõhust ja seljalt. Minul on kuuliauk peas ja lõhki lõigatud veenid aga see ei tähenda nagu ma hea välja ei näeks. Te lihtsalt peate ka mõnel õhtul läbi tulema, ja te ei pruugi üldse olla värske laip, ei ole siin häbeneda midagi, olla kusagilt natukene mädanenud - see peaks meie seisus olema lausa auasi.

Robot.

2007-02-01T03:48:00.001+02:00

Silmadega läks mul kõige rohkem aega. Ma murdsin öösiti oma vanasse kunstiklassi sisse (võtmetest tegin ma koopiad kunagi kooliajal, ja igasugu võtmeid on mu lauasahtlis tegelikult terve hunnik) ja istusin alati tänavavalgustitevalgel teise ritta keskmisesse pinki, panin lauale enda ette kaks taskulampi risti ja hakkasin pihta. Kõige ülejäänuga sain kodus hakkama, ja ma ei lõpetanud enne kui ta oli täpselt sama pikk kui mina olen. Ma lihvisin ja lihvisin ja lihvisin teda, kuniks ta lõpuks paistis ideaalne, ning siis ma mõtlesingi et nüüd on ta valmis.
Ta näeb välja tegelikult peaaegu nagu pärisinimene, aga sisemus on tal puhas elektroonika ja mehhaanika. Miks ma ta üldse tegin, seda ma ei ütle, aga ta teeb ära kõik selle mida mina teha ei viitsi. Näiteks triigib ta õhtuti, ja mõnikord seob ta kinni mu saapapaelu. Ja mõnikord ma räägin temaga, kui mul kellegi teisega rääkimiseks isu ei ole, ning siis ta kuulab mu ilusasti ära.
Päeval ta koristab, ta koristab ja käib poes, vastab neile panga-inimeste kõnedele kes pensionisambaid ja muud jama soovitavad, ning teeb Kassile pai. Ja annab talle piima. Ning kui tal midagi enam teha ei ole, tõstab ta õigeid asju täiesti valedesse kohtadesse - ja seda vist päevad läbi, ja õhtuti kui ma koju tulen pean ma need alati jälle üles otsima. Teekannud paneb ta tavaliselt tumba sisse. Raamatud padjapüüridesse. Ning kui ma mõnikord kedagi kallistada tahan, siis me kallistamegi temaga pool tundi, ja tema juuksed ei lõhna absoluutselt mitte millegi järele, ning kogu see aeg tunnen ma kui külmad on tema käed, tema külmad metallist käed.
Enne magama minemist lülitan ma ta välja (ja ma lülitan ta ka siis välja kui keegi peaks mulle külla tulema, ning paidan ta riidekappi), tema kõrva taha on peidetud selleks nupp. Klõps! (Paistab et ta on mõningaid filme ka jõudnud vaadata, sest viimasel ajal on ta hakanud minu käes küsima, kui ma ennast magama sätin, et ega mul talle mõnda suuremat t-särki laenata pole. Naeratan siis, ja klõps!) Siis ma vaatangi teda, kui ta niimoodi toolil istub ja vaikselt, väga aeglaselt ära kustub, kuniks nendest samadest silmadest kaob ära viimnegi helk, see tavaline soe - roboti kohta üllatavalt Päris - noh, teate isegi mis. Ja siis panen ma ta järgmiseks päevaks laadima. Magamise ajal mõtlen ma kas ma ta hommikul üldse sisse lülitangi. Ning äkitselt magangi ma juba.
Kui ma ärkan, istub ta ikka toolil - pea longus ja käed tühjalt rippumas. Juhe seinas, muidu oleks ta täiesti inimese moodi. Ja sisse lülitudes on ta jälle hoopis teistsugune, tema kunstjuuste küljes ei ripu enam tolmukübemed - ja ta pole enam nagu.. kurat, kuidas seda öeldagi?, ning säravalt ütleb ta mulle tere hommikust ja küsib kas ma midagi süüa tahan, ja et ta võib teha - kui ma tahan, aga siis ma ütlengi et ma olen juba söönud ja et kui ta tahab ka, siis ta võib köögist lauapealt vabalt võtta, ja et kakaod on ka, ja terve hunnik igasugu muid asju, aga ma ju tean väga hästi et ta ei söö mitte kunagi mitte mitte midagi ja nii ta naeratabki mulle siis niimoodi kurvalt. Ja kui ta küsiks, aga ta ei küsi enam, et kas ta saab minu heaks veel midagigi teha et ma ennast paremini tunneksin, siis ma ütleks et ta ei saa minu heaks mitte kui midagi teha.
Mõnikord (kogu aeg) ta lausa ootab (ja see häirib mind tegelikult väga) et ma tuleks ja räägiks talle et no täna juhtus näiteks see, või et ma unustasin bussipiletid kaasa võtta ja piletikontroll sikutas mu bussist maha ja väänas mu käed seljataha, või et mõni auto oleks mulle just maja ees peaaegu et otsa sõitnud - aga hästi napilt, või et keegi poemüüja tõmbas mu pangakaardi poes kogemata pooleks kui ma arvet maksmas olin. Mitte et ta läheks öösel salaja (ma ei tea kuidas ta oskaks iseennast sisse lülitada), võtaks köögist suure noa ja hiiliks mööda tänavaid, ja lööks oma jalaga prõmm! nende inimeste magamistoa ukse pooleks, ning täidaks nende tubade põrandad verega pritsides sellega üle ka kõik laed ja seinad, et Politseikroonika saaks kolmapäeval näidata uusi müstilisi seibe, võigast veretööd, või ma ei kujuta ettegi mida ta teeks.
Ma arvan et enam ma teda sisse ei lülita.
Aga järgmisel hommikul on alati teisiti. Mu käsi lihtsalt ulatub selle nupuni ja mul on talle vaja öelda tere. Ja siis ma torman minema, ülepeakaela, lähen tuhnin metsades ja vahin rannas ufosid, käin läbi punasest ja kollasest poest, ostan kruuse ja tassin nad paberkoti sees koju, ja tunnen rõõmu ploomimahlast mida ma joon keset tänavat otse pakist. Ning õhtul jõuan ma jälle koju, ja ma tean et ta tahab et see alati nii oleks, et ta ei peaks mulle järgmisel päeval ütlema kurvalt et ma jäin ju nii kauaks ära ja tema aku sai tühjaks, ja et tal oli kange hirm ja see kõik muu. Panen ta laadima, aga väljalülitatult. Ning harva kui ma koju puude taga hiilivaid tähti lugema jään, sest mul on vaja olla see Kass Kes Pääses Koridori. Ja aken on ju lahti, missiis et teise korruse oma. Ja missiis et koridoris on hämar, siin on neliteist teist ust nii uute ja kummaliste lõhnadega, ja ma tahan neid uksi nuusutada. Ja siis hüpata sellele tolmusele aknalauale ja sealt prantsatada õue, murule, lüüa küüned puukoorde ja ronida sada korda järjest üles ja alla ja minna üle tee ja kratsida seal majaseina ja kakelda võõraste kassidega poe taga ja hüpata põõsasse ja hiilida seal hästi vaikselt luurates täiesti võõraid inimesi. Ja minna sinna kuhu ma tegelikult minna tahan ja olla seal kus mulle tegelikult meeldib olla. Ja kui ma tahan, siis ma soovingi lihtsalt seda et ma ei läheks enam mitte kunagi tagasi, ning teeksingi siis seda. Niisama lihtsalt. Punase tule taga autos, kohe foori juurest esimesena. Roniksin rooli tagant üle käigukangi just täpselt niimoodi kõrvalistmele ja poeks ukse vahelt välja. Võtmed võtaksin ma taskus kaasa, aga ma viipaksin enne äraminekut autole nagu seal oleks keegi sees ning et teistele autojuhtidele jääks täpselt niisugune mulje. Siis ma läheksingi niimoodi jalgsi sinna poole kuhu tuul puhub ja autovõtmed viskasin esimesse põõsasse. Ma ei mõtleks enam kunagi et peaks vist korraks minema tagasi ja ilma et ma Roboti sisse lülitaksin, võtaksin ma ta osadeks lahti ja sulataksin ta osa haaval Metallosakestesulatamiseahjus üles.

Piimahotell.

2007-01-28T00:49:00.000+02:00

Ta istub oma esimese korruse sviidis ja ei tule kunagi aknale. Vähemalt pole ma näinud tema kardinaid kunagi liikumas, ja kuna ta õhtuti lampe põlema ei pane, pole näinud ma ka liikuvaid varje. Ta ei käi akna (mida ta kunagi lahti ei tee) peal, ta ei kuula muusikat ja ma ei mõtle selle all seda et muusika peaks kostma mulle läbi seinade ja põrandate teisele korrusele kätte, ta ei tee kohe üldse mitte midagi. Aga ma tean et ta on seal, ja kui ma teda kolmapäeva hommikul hommikusöögilauas selja tagant nägin, teadsin ma kohe et see peab olema tema. Ta lihtsalt istus seal, ja ma ei tea kas ta midagi üldse sõi ka. Ta lihtsalt istus seal ja vahtis enda ette, kuni ta ühel hetkel järsult ümber pööras et vaadata täpselt seda kohta kus ma veel mõni hetk seisin. Ma lihtsalt tardusin ühe posti taha hetkeks, seljaga samal hetkel tema poole, ja kui ma teiselt poolt posti vaatasin et kas ta ikka on seal, ja et kas tema on ikka tema, pööras ta sellel hetkel just oma pead.
Ma ei läinud talle tere ütlema, ma ei läinud "kogemata" tema juurde, võibolla "kogemata" tema käsivart riivates, ja ei öelnud nii muuseas üllatunult et "ooo, sina oled ka siin?" Ma läksin hoopis hotellist välja, keeldusin taksost, astusin tänavale, tundsin vihmapiisku oma õlgadel, ja kõndisin tegelikult peaaegu suvalises suunas kuni õhtuni. Või kui mitte õhtuni, siis vähemalt paar tundi kõndisin ma küll.
Ma tegin ringe tänavatel, keerasin kõige ebaloogilisematest kohtadest paremale ja vasakule, väljusin oma linnajaost, möödusin mingist kahtlasest tööstuskompleksist ja randa nähes keerasin ennast ümber ja läksin siis jälle veidi teist teed. Hommikusöök läks mul meelest, ta läks mul juba ammu ja kohe hommikul meelest, aga õhtustasin ma ühes äärmiselt imelikus pubis mis seestpoolt kubises mulle vaevu õlgadeni ulatuvatest inimestest. Ma palusin küll hommikusööki, aga nad ütlesid mulle et hommikusööki pakutakse vaid hommikul, ja et praegu on juba peaaegu õhtu käes, ja kui ma palusin neil mulle ükskõik mida valmistada selle vahega et see peab olema söögikõlblik, siis nad vastasid mulle et nad võivad mulle muna ja peekonit praadiga küll, ma mainisin muidugi et "see sobib väga hästi, kuid et tegu on siiski klassikalise hommikusöögiga." Nad vastasid mulle selle peale, et ei -ei, et praegu on siiski õhtu, ja et hommikusööki pakutakse a i n u l t hommikuti. Ma ei vaielnud enam edasi, vaid katsusin muudest asjadest mõelda, ja kui nad mulle lõpuks toidu lauda tõid ja kui ma sööma hakkasin, siis tegelikult oli imelik süüa midagi mis pole tehtud piimast.
Hotelli tagasi minnes, ja siis oli juba üsna hämaraks kippunud, möödusin ma Mälulammutustöökojast*. Mälulammutustöökoda asub kohe meie hotelli kõrvaltänaval, ja selle sees põlevad alati kõik tuled, kõik ruumid on patsiente koguaeg täis ja ei teki hetke kui ükski mälulammutamise masin kellegi mälu parasjagu ei lammutaks. Mälulammutustöökoja katusel on kõrge korsten, ning sealt pahvib välja päeval ja ööl, ja üldse pahvib sealt koguaeg välja roosasid aururõngaid. Töökoja uksedki on roosat värvi, ning selle sisemus on täis roosasid ja rohelisi juhtmeid (mõned neist ripuvad lae all väga ohtlikult) mis on kusagil kindlasti ühendatud masinatega, masinad aga inimestega. Mälulammutustöökoja valvelauas istub üks tädi, kes alati mulle naeratab ja mind nimepidi tervitab, ning kes küsib et kuidas mul käsi käib või et kuidas me elame, aga mina teda ei tunne, ja ma ei mäleta et ma teda kusagilt teadma peaksin. Ruumid lõhnavad seal ravimite järele nagu apteekides, ning seda sama lõhna tunnen ma alati kui ma mööda kõrvaltänavaid käin. Mööda ükskõik milliseid kõrvaltänavaid.
Meie hotell on aga valge, valgete seinte ja uste ja lagede ja kardinate ja kõigega. Akendest avanevad kenad vaated ja akende pragude vahelt pressib öösiti sisse mändide lõhna, meil on öörahu millest üsna hästi kinni peetakse ja igal korrusel on koridoris oma televiisor. Kõik on minu vastu viisakad, ja kui ma loozhist küsin et mis homme hommikul süüa pakutakse, siis alati saan ma vastuseks "Piim, hapukoor, kohupiim, piimasupp, kondentspiim ja juust."
Esimesel korrusel on üks uks mille peal seisab number kuus, ja see on uks millele ei koputa ma vist kunagi, ning sellest möödudeski ei tunne ma ennast just kõige kindlamalt. Ma tean et see uks lihtsalt on seal samas kohas koguaeg, kohe trepi juures ja seina küljes, ja et ukse ees on jalamatt ja et ukse sees on lukuauk ja selle kohal ukselink, ning et võibolla see uks ei olegi kunagi lukus - aga kes teab. Ja ma möödun alati sama kiiresti kui lähenen, võibolla hetkeks vaid kuulan väga pingsalt, aga ma ei kuule sealt mitte kunagi et midagi kuulda oleks.
See uks on muidugi valge, ja valge on ka trepp, ning vaip sellel trepil, ning kõik teised asjad koridorides, ja ka mu enda uks on valget värvi. Kõik on liiga valge et tegu oleks lihtsalt ühe hotelliga, mõtlen ma mõnikord. Aga alati kui ma küsin nendelt imelikelt valgete kitlitega inimestelt, et kuskohas ma olen, vastavad nad naeratades et ma olen endiselt samas hotellis.

Väljamõeldudinimesed.

2007-01-14T21:07:00.001+02:00

See oli mu päeva esimene sigaret. Kohvikus, kohviku teisel korrusel, kuigi tegelikult oli see vist hoopis rõdu. Eelmisel õhtul sain ma kingituseks ühe raamatu, aga seda ma pole veel jõudnud lugeda, sirvisin hoopis just äsja ostetud raamatut mille kohta raamatupood mulle helistas. Ma olin üllatunud et see nii kiireti poodi toimetati, see oli nende poolt õudsalt kena.
Keerasin oma paberossi põlve peal kokku ja läksin leti äärde tikke tooma, siis tulin tagasi ja jõin peaaegu ühe sõõmuga oma kokakoola ära, läbi kõrre. Sigarett tossas tuhadoosi äärel. Ja mu klaas läks ümber, plahh! otse kõrvaklappide peale ja sealt edasi mu mantlivarrukasse. Mind see ei häirinud väga, aga pleieri lülitasin ma välja. Jäätükid noppisin klaasi tagasi ja keerasin järgmise lehekülje. Ma lugesin ära paar esimest lauset, ja ma juba taipasin et see raamat, mida ma loen, on väga vägaväga hea. Aga edasi ma ei lugenud, ma ainult sirvisin, tegin nagu loeks aga tegelikult ei lugenud.
Ühel hetkel sai mul millegist kõrini, ja ma pakkisin oma asjad kokku, toppisin ennast mantlisse ja kerisin end salli sisse. Klaasi viisin ära, ja tänasin, ütlesin kõigile nägemist.
Ma ei teadnud veel kuhu ma lähen, aga ma otsustasin jalgsi minna. Kõndisin mööda kitsaid kõrvaltänavaid ja kalpsasin üle lompide, no teate küll neid - peale vihma on nad ju igal pool. Need on nagu need invaliidide kõrvalteed, kui sa pead istuma ratastoolis - kui te olete neid märke tähele pannud postide küljes - et te saaksite kergemini oma sihtpunkti ilma et peaksite ennast reppidest üles ja alla vinnama, et te ei peaks kõõluma üle tänavakivide, minu jaoks olid aga poriloigud need mida ma pidasin oma märkideks, või teejuhtideks kuidas soovite. Mulle meeldis mu teekond, kuigi ma ei teadnud kuhu ma lähen, mulle meeldis see sama palju kui see kui ma panen oma kõrva vastu nurruva kassi kõhtu ja kuulan kuidas ta mulle nurrub, või kui mu käed on külmad kuidas siis mulle meeldib neid soojendada vastu tulist radiaatorit, eriti kui mul on väga külm.
Esimesena nägin ma ühte tüdrukut, pruuniruudulise mantli ja punaste saabastega, ta tundus kuidagi tuttav kuigi ma olen kindel et ma pole teda varem näinud, ta kõndis mööda sama teed, jälgis samu porilompe ja mul oli tunne et tema läheb ka just täpselt sinna kuhu mina minemas olen. Ma jõudsin tema kõrvale, natuke kiirendatud sammudega, ja siis me jäime sama kiiresti kõndima. Ta muidugi märkasin mind, ja selle märgiks tekkis tal korraks naeratus näole. Ma olen kindel, et ma polnud teda varem näinud, aga ta tundus kuidagi tuttav. Kõik ülejäänud oli kuidagi hämmastaval kombel arusaadav - me lihtsalt kõndisime ja kõik, hüppasime üle lompide ja kõik, keerasime samadesse tänavatesse ja kõik, tuul puhus ja kõik. Ja tema kotis oli termos, termos ja kaks kruusi, termose sees oli kuum tee, ja ta pakkus mulle ka. Ma võtsin pakutu muidugi väga meeleldi vastu, vaadates veel korra uuesti et ega ma tead kusagilt ei tea. Et peaks ju teadma, kuigi see peaks olema võimatu. Et ei saa ju olla, et ma ei tea, aga ma ei teadnudki - ja nii oligi. Me kõndisime edasi ja ma ei teadnud teda, ma ei teadnud temast midagi, ma ei teadnud isegi tema nime, aga ma arvan et ta vanus võis olla kusagil minust paar aastat vähem, mis pole tegelikult üldse oluline. Näe jälle lomp, missugune pirakas, mõtlesin.
Äkki jäi ta seisma, ühe punase puumaja ees millel oli kollane suur puust uks ja viis akent tänava poole - esimesel kaks ja teisel kolm, ning siis tuli juba katus. Ta vaatas mind eriti lahke näoga, ja ma naeratasin talle selle pärast. Ta naeratas vastu, ning siis ma andsin talle kruusi tagasi. Ta naeratas uuesti, ja hakkas siis mantlitaskust võtmeid koukima. Siis lukuauku otsima, ning siis ta juba lehvitaski mulle. Ma lehvitasin vastu. Miks ma teda ei tea? Prõmm!, samm, samm.. samm.. vaikus.
Kolm maja edasi ja tänav paremale oli mingisuguse suurema tänava koht. Seal oli kaherealine autotee ja bussipeatus, bussipeatusest edasi olid majad ja siis sealt kohe paremale oli mingi suurem väljak, äkki mõni park kuhu kunagi rajatakse purskkaev, või siis halvemal juhul veel paar maja. Ja seal, pargipingi kõrval, seisis üks kullast hammastega naeratav mees. Kaks pintsakut seljas ja punane sall, mustad suured saapad jalas ja hall pea. Kast tema kõrval maas ja selle ees soni tagurpidi maas.
Ka kobasin oma püksitaskutes ja leidsin paar münti, need (mitte püksid ega nende taskud, vaid mündid) viskasin ma vaikse potsatudega talle mütsi sisse. Ma ei jõudnud ootama hakatagi, mis nüüd saab, kui ta juba kummardus kasti kohale mingitsugust kastinuppu vajutama, ning kohe peale vajutust kostis kastist nii ilge kärin, nagu oleks kõik maailma majakatused mis üldse olemas on, ilge praginaga roostetama hakanud. Siis ta seisis, ilma et oleks mu kohkumist märganud, natuke aega ühe koha peal, seejärel (tema arvates) õige hetke ära tabanud - ajas ta käed laiali ja hakkas samasuguse krääksatusega laulma. See oleks olnud nagu metalli viilimine pigem (koos aeg-ajalt üle tahvli krigisevate küüntega), mitte aga laul.
Ma olin nii ehmunud et ainuke asi mida ma teha suutsin, oli jooksma hakata. Ma jooksin üle pargi, otse üle muru, paar maja edas, siis vasakule, ning veel natuke. Ning edasi joosta polnud enam vaja. Jäin ühe maja ette trepile korraks istuma, ja otse üle tee vastasmajas oli teise korruse akna peal üks roosa maika ja lokirullidega paks naine kes pahvis suitsu. Temal laulutuju polnud, aga märgates vahtivat mind kes ei hakkagi ära minema - ega näe ka piisavalt huvitav välja, tõmbas ta ühel hetkel akna kinni ja leidis et tal pole isegi suitsuisu. Istusin veel natuke, mille ajal mitte ükski inimene ei käinud sellel tänaval - ei kusagil kaugel ega veelvähem minust mööda, istusin seal vist kümme minutit. Istumise ajal tundsin ma kuidas mu kõht järjest tühjemaks jääb, ja mul tuli kange kapsapiruka isu, aga ma olin oma viimase raha tollele roostetavale pargimehele andnud.

Tee&Kohv.

2007-01-08T02:34:00.000+02:00

Ma ei tea miks ta mu nii vara üles ajas, aga ma ärkasin selle peale et telefon helises mu voodi kõrval madalal laual, ja päike oli alles mu aknast sisse paistmas. Õu oli kollane ja lapsed läksid kooli juba, oli varajane aeg, minu jaoks oli, mõned vanemad inimesed olid juba tööl aga mul oli teine vaba päev. Mõned ootasid veel ees, ma polnud veel kindel kuidas ma nad ära sisustan.
Ma võtsin telefoni ja ütlesin sinna sisse halloo, tere hommikust. Ma kuulsin kuidas ta vist turtsatas(, kuidas ta ninast puhus turtsatades telefoni mikrofoni vastu õhku), kui imelik sõna see "turtsatas" on. Ta seljataga köögis said just valmis röstsaiad. Knõks - plõnn. Ta ütles mulle tere siis vastu, peale hetkelist vaikust. Ta vist tahtis mind näha, aga ta küsis hoopis mida ma parasjagu teen, ma vastasin et halloo, et ma räägin telefoniga, ja ta urises selle peale. Ta palus mul tulla kohvikusse kui mul on hetk aega, ja ma mõtlesin et imelik küll, ja ma lubasingi sinna siis minna, ma mõtlesin et mille kurasdi pärast küll kui ma omale pükse jalga tõmbasin.
See oli selline sõidutee äärne kohvik, no teate küll neid, selliseid kus mõned lauad on kohvikuakna all õues, kus toolid on oma nägudega sõiduteepoole, et inimesed saaksid neil istudes vaadata mis tänaval toimub et neil liiga igav ei hakkaks, et nad oma kohvide ees magama ei jääks. Mina tellisin tee. Tema tahtis kohvi, kohvi sigarettidega.
Ta rääkis mulle hullult paljusi asju, no ta ainult laterdas. Ta rääkis mulle igasugu suvalistest asjadest millest ta mõtles ja mõelnud oli ja neist mis keesid tema väikeses peas. Vahepeal ta üritas midagi küsida ka, aga siis ta rääkis jälle minuga edasi, mõnikord ta isegi küsis endalt küsimusi ja seepeale vastas neile. Ta rääkis minuga siis kui see mees vuntsidega läks üle tee ja ehmatas kui auto talle signaali andis, tema kübas kukkus maha ja sai hästi tolmuseks ja sellele mehel oli raske kummardada et oma kübar üles võtta sest tema selg oli haige, ta rääkis siis ka kui ma ei vaadanud talle otsa vaid sleifiga tüdrukut roosas pisitillukeses kleidis kellel oli õhupall käes, ma vaatasin seda tüdrukud ja see tüdruk vaatas hetkeks mind, ta ema hoidis tal teisest käest kinni ja siis juba nad läksidki edasi ja kohe tänavaristist keeras ta vasemale ja oligi kadunud, kõigepealt nemad ja siis õhupall nende järel. Ma istusin niimoodi toolil nagu mul oleks kamakaks kui selle seljatugi otsast rebeneks ja ma nägin välja nagu võinuks ma laulda Oasise nimelises bändis, laulda, või siis mängida mõnda muusikainstrumenti aga selle vahega et ma ei oska vist mitte ühtegi pilli eriti hästi mängida. No igatahes mitte piisavalt hästi. No ja siis tuli postiljon, ta tuli sama nurga tagant välja kuhu taha kadus õhupalliga tüdruk oma emaga, ta tuli otsejoones meie poole ja ta vist naeratas mulle vuntside alt ja peale naeratamist vilksaski ta meist mööda ja läks päris oma teed. Siis ta küsiski et kas ma kuulen teda ka üldse, ja ma vastasin et jah. Ta ei olnud vihane, ta ei saakski olla, ta vist polegi kunagi olnud, ma ei mäleta küll et oleks, ja mul tuli meelde see kord kui ma teda esimest korda nägin, kui ta oli üleni sinise valguse sees, taustaks oli pimedus, ja tema näole paistis punane valgus. Olete ehk näinud kunagi sellist, ma loodan et olete, peate olema, iga inimene kunagi peab. Ta oli, mulle tundus, et ainukene inimene terves ruumis, kuigi tegelikult oli seal ruumis veel inimesi. Aga ma ei näinud kedagi muud. Kohviku ees oli terve hunnik tuvisid, tuvisid ja nende kuhi, kuhjadega tuvisid, neid oli terve maailm.

Raudteejaamamees.

2006-12-27T05:50:00.000+02:00

Tore oli sind näha, tõepoolest oli. Mul ei tulegi pähe, mis oleks võinud olla veel toredam. Kuigi päev oli külm, just enne seda oli sula. Oli külm ja hakkas sadama, hakkas sadama kui läks hämaraks. Lund.
Ja kui me kohvikust tulime ei pannud ma lompi tähele, ning esimene asi mida ma peale seda mäletan on see kui läks jälle valgeks, me olime ikka veel kangi all ja sa olid mu kohal, sa olid päris näost ära. Enda oma ma ju ei näinudki. Sa rääkisid midagi, aga ma ei kuulnud su sõnu, kõik hoopis kumises ja virvendas, ma ei tundnud oma käsigi, oli hoopis nii nii külm, ja lõpuks ma tundsin kuidas sa raputad mind. Istukil olles vist küsisin, et kas sa aitad mu püsti? Ja sa muidugi aitasid, peale seda tulid helid ka tagasi. Kõik tuli tagasi. Kaugemal põlevad kollased tänavalaternad tulid tagasi. Su ehmunud naeratus tuli ka tagasi peale seda kui mu näole valgus jälle jume. Mu tasakaal tuli tagasi, peaaegu. Tagasi tulid mööda tänavaid hiilivad inimesed ja mööda tänavaid hiilivaid inimesi luuravad kassid, katustele. Aeg hakkas minema edasi.
Ma olin küll püsti, aga ma vabandasin su ees ja ütlesin et mul on siiski halb olla. Kõik polnud veel päris korras ja mu mõtted olid rohkem kodus voodis padja peal, kui mu peas. Ma küsisin et kas sa aitad mul mõne takso leida, ja sa vastasid et muidugi aitad. Me läksime.
Imelikul kombel sattusime me raudteejaama lähedale, võibolla sellepärast et sinna viisid kõige kõveramad teed. Tegelikult oli seal täiesti hämar. Tegelikult päris kõhe. Tegelikult mitte kuigi tuuline, ütleks et täitsa vaikne. Peaaegu vaikne, sest kui ma läksin kojusõiduks rahaautomaadist raha välja võtma, kostis mu kõrval pragin. See oli mees. Ta ei rääkinud selles keeles mis mina, aga ma sain aru mida ta tahtis. Ta tahtis sedasama mida kõik tahavad. Ta oli materiaalne mees. Tal ei olnud tööd. Ta ei osanud oma jope nööpegi kinni panna, tal polnud püssigi, aga tal olid halvad mõtted. Ja tal oli nuga. Võibolla oli tal kusagil süstalgi.
Niisiis ähvardas ta mind, nagu ma aru sain. Ma vaatasin tema nägu, see oli kole, aga ma ei vaadanud kordagi talle silmadesse sellelsamal põhjusel miks koertele silma ei vaadata. Ta lõhnas kuidagi eriliselt, ta lõhnas nagu oleks ta bensiin fekaalis, ta oli peaaegu kaks korda suurem kui mina, kindlasti rohkem kui poolteist mind. Mu näpp vajutas nupule "lõpeta" ja mu pangakaart volksas mulle pihku, panin ta kähku taskusse. Kõige ettejuhtuvamasse püksitaskusse paremal küljel. Ma pöördusin sinu poole.
Vaatasin sulle otsa, ja sa olid täiesti kohkunud. Mees kes jäi nüüd mu seljataha, muutus järjest närvilisemaks, ja ta urises tigedusest. Ma ütlesin seal sulle et nüüd on mul kaks võimalust, millest esimene on see et ma ei kavatse tühipalja kahesaja viiekümne krooni pärast haiglasse sattuda, kuigi tollele mehele oleks ka kahekümnekas hästi kõlvanud. Teine võimalus on, et sa jooksed hästi kähku kusagile ja paluks kedagi kes võiks mulle appi tulla, sest ma ei tea kui kaua ma jõuan selle mehe käsi oma kõri ümbert ära kiskuda. "Aga enne anna mulle palun natuke jõudu." Ja ma pöörasin ümber.
Mees oli ikka veel seal. Teadagi. Ta oli sellise näoga nagu ta küsiks minult "no kuidas siis jääb sellega?" Ma vastasin talle. "Ma olen siin selleks et koju minna. Ma kukkusin just, ja mul on väga halb olla. Seal eemal on kusagil üks takso mis mind juba ootab. Kusagil on keegi kes sind ootab ka. Vist."
Ta ei saanud muidugi sõnagi aru. Ma vähemalt loodan. Sest temal pole kindlasti kedagi. Aga tal olid rusikad. Ja nendega ta üritaski nüüd mu nina purustada. Nähes mind verise näoga, tõmbusid sa hetkeks kangeks. Sa ei saanud sõnagi suust ja su jalad olid tinasulamist. Nad olid ühes tükis viie kuupmeetrise maatükiga su jalge all, mis kaalus vähemalt kaks tonni, ning sa ei suutnud neid kohe lahti kangutada. Ja siis sa läksid. Sa jooksid ühele poole*
Tekkis rüselus, selle käigus ma katsusin ennast kaitsta nii hästi kui võimalik. Mõnes mõttes oli mul endal väga naljakas et ma sellisesse olukorda suutsin sattuda, teisesmõttes polnud mul sellise olukorra jaoks jõudu mitte raasugi. Tuttav kumin tuli mu pähe tagasi. Nägin oma silme ees koguaeg seda vilkuvat meest. Mitte silmadesse, mitte silmadesse, mõtlesin, samal ajal kui proovisin talle mitte silmadesse vaadata. Ma ei vaadanudki. Ja siis ma kukkusin uuesti.
Ma ei tea kas ta tegelikult minu käest midagi sai ka, aga see polegi tähtis. Me olime selle raudtee juures olnud kokku võibolla viis minutit, võibolla reaalselt vähemgi, aga mulle tundus nagu see hetk oleks kestnud juba tunde. Väga pikki tunde, nagu päevi. Päevi nagu nädalaid ja nädalaid nagu kuid. Need aastad raudtee juures tundusid nagu oleksid juba osakesed minu elust. Ja mul oli seal olla järjest valusam. Ja siis kukkusin ma. Ma kukkusin loomulikult otse autoteele, ja mul on tunne et too mees tegelikult lükkas mu sellele. Ma kukkusin selili. Ma nägin hästi korraks et taevas mis mu ees nüüd avanes, oli pilgeni tume, pilgeni tumedal taustal eredaid tähti täis. Hetk hiljem ilmus ma ei tea kust kohast välja auto, auto mille roolis oli unine juht, juht kes küll üritas minu ees pidurdada, aga
Mees raudteejaamast kohkus hetkeks. Ning siis jooksis ta teisele poole.

Unepagasi.

2006-12-07T02:52:00.001+02:00

Ta ütles mulle et ta ei jaksa enam kaua. Et võibolla tund. Ehk pool, võibolla napilt veerand. Hea, kui kümme minutit. No viis kindlasti.
Ja seepeale jäi ta magama. Ma hoidsin ikka veel tema käest kinni, ja ta tundus nii nagu mu käe otsas oleks 55-kilone kott. Sätendav ja lõhnav, just selline mida ma heameelega enda järel ei lohistaks. Ma istusin maha tema kõrvale ja tegin talle pai, hästi õrna pai, ta liigutas ennast selle peale korraks. Ma võin vaduda, sest see oli päriselt ka nii, kohe päris tõesti, päriselt, et ta naeratas mulle hästi-hästi korraks läbi une. Suunurgast võibolla üheks sajandiksekundiks. Ning hetk hiljem oli ta suu nagu kriips enne seda. Pisikene kriips, peaaegu lumivalges näos. Mitte lumivalges sõna otsestes mõttes, aga siiski väga kahvatus. Kriips pisikese nina all, nina all, millel oli ideaalne kuju. Ma ei mäleta, kas ta (maailmakõigeilusamad) silmad olid pruunid, või sinised. Kas äkki rohelised. Mitte ühegi mu sõbra silmad pole hallid. Ma ka ei tea kedagi, kellel oleks hallid silmad.

Poiss (kes kõndis vee peal)

2006-12-01T17:32:00.001+02:00

Kui pikk ta on, ta on nii pikk. Ta on pikk, aga mitte niiväga. Rohkem on ta kitsas. Võib öelda et ta on kõhn. Tegelikult on ta päris lühike.
Nii pikad peenikesed jalad on tal millega ta astub. Laternaposti tagant välja astudes naeratus suul ja juuksed sassis. Vist ainult traataia taha on tal raske ennast peita, muidu teeks ta seda meeleldi. Ta varjaks ennast kuni möödujad on mööda läinud ja siis läheks ta edasi. Ta läheks edasi naeratus suul, see väikene poiss.
Aknast ennem vaatab et ega kedagi ei tule, ning siis vilksab kiiresti läbi koridori ja poeb praokil ukse vahelt läbi juba ennem kui see piisavalt avanenud on. See tempo, mis tal on, on ennenägematu. Mitte keegi ei kannataks seda ära. Mitte keegi kes temaga kaasa kõndima peaks. Vist seda ta naerabki.
Miks tema veri nii halb on, on sellepärast et kõndimise ajal ta ei hinga väga. Ta küll hingab aga rohkem hoiab ta hinge kinni. Ta on päris hingetu. Ja tema kopsudki on peaaegu olematud, väikesed pähklisarnased tombud. Kui ta haiglasse pandi, öeldi talle et tänu vähesele hingamisele on tema veri jäänud ilma väga paljudest vajalikest ainetest mida inimesel tarvis läheb. Et tema aju olevat pideval lõhkemise äärel. Et võibolla sellepärast tema käed värisevad. Et nad katsuvad teha kõik mis võimalik. Ning siis ühel kenal hommikupoolikul imeti tema sooned verest tühjaks ja veri asetati pisikeste hammasratastega. Siis lasti ta koju.
Ta kõnnib ikka veel. Ainult et enam ei pea ta hingama. Ega peatuma. Ning kui ta süda seiskub, on tal kohe võtta uus süda. Ta on poiss mitme südamega. Võibolla see teda elus hoiabki.
Ning kui saabub talv, siis kõnnib ta vee peal. Kohe väga meelsasti. Ta läheb alati nii kaugele et enam ta ei teagi kuidas tagasi saaks. Siis jääb ta seisma. Ja mõtleb veidi, mõnikord viskab ta pikali ja lebab seal niimoodi tunde. Mõnikord päevi, mõnikord veel kauem. Terve igaviku ja ilma et ta paigalt nihkuks. Hiljem leiab ta omale uue mõtte mida ta kohe mõtlema hakkab.
Ta teab ainult et hommikul päike tõuseb ja õhtul millalgi see peab loojuma, muud ta ei usu. Ta on ärganud rannas ja ta on näinud seda kõike. Ta on näinud pikki varje, üle taeva veerevat eredat kera mis pilvi läbib ja siis teise silma kõige kaugemas nurgas jälle merre vajub. Aga võibolla nägi ta seda unes.

Tüdruk (kelle pea oli pilvedes)

2006-11-26T05:45:00.000+02:00

Te ei kujuta ette kui pikk ta oli, ja ma ei räägi mingist kahest meetrist.
Ma sain temaga tuttavaks kui ma olin veel väikene ja rumal, võib öelda et noor. See oli ühel hommikul. Ja ka tema ei olnud siis veel nii pikk, mitte nii pikk kui ta praegu on. Kuid juba siis oli ta teistest palju pikem. Ning mulle meeldisid tema sammud. Mulle kangesti meeldis see kuidas ta kõndis. Kui teised pidevalt seisid, siis tema kõndimine oli selle juures kõige kroon, ning see võlus mind. Tal olid nii pikad sammud et temaga koos olla pidin ma vahetpidamata jooksma. Aga ma lubasin endale et ma ei väsi. Et ma ei väsi mitte kunagi, isegi siis kui ma ükskord peaks.
Möödus mitu nädalat, vist isegi mitu kuud ja ma ei olnud veel väsinud. Ma jaksasin veel joosta, jaksasin küll. Ja öösel sain ma puhata. Ma puhkasin samal ajal kui tema magas. Ma puhkasin, aga ma ei saanud magada. Magades oli ta mulle lähemal kui päeva ajal kui ta kõndis, ning see oli peaaegu ainukene aeg kui ma sain teda lähemalt näha. Ta oli ilus, ta oli tõeliselt kena. Ma ei räägi lõhnast, temas oli kõike mis teeb purju. Ma pole kindel kas temas lisaks kõigele ka halba leidus, ning ma ei tea kas ta isegi seda päris hästi teab. Kuid tema jalad. Need pikad jalad. Ka tema jalad olid ilusad.
Varahommikuks olin ma vaevu tukkuma jäänud. Olin seda jõudnud vist teha mõne minuti. Ning siis ta juba ärkas. Nagu igal hommikul. Ja kui ma üritasin teda hommikul esimese asjana kuidagigi rõõmustada, siis selle peale ta hoopis tõusis. Ja hakkas kõndima.
Nii ma jooksin. Minust oli saanud jooksja. Ma jooksin tühja kõhuga. Ning alles lõuna ajal jäi mulle hetk et vett juua. Aga sellel ei olnud tähtsust. Ma tundsin oma tühja kõhu valu ainult mõnikord. Ainult harva. Mul oli palju muud ka mida tunda. Ning üks kõndis mu kõrval. Ta kõndis. Ja ma ei tea kas ta oleks mind märganudki kui ma oleksin ükskord lihtsalt kokku kukkunud.
Möödus veel mitu kuud. Ta kasvas muudkui. Ja kõndis. Mina jooksin. Koperdasin ja jooksin. Ning mõnikord tõstis ta mu oma õlale. Te ei tea kui ideaalne on tema kael. Kui õrn ja lõhnav. Kui läbinisti naiselik. Ning milline vaade nii kõrgelt avaneb.
Tema pea oli pilvedes. Ja kui ma olin tema õlal, siis ma olin napilt allpool pilvi. Ning ta tegelikult ei näinudki mind. Ta piilus ju üle pilvede ja talle paistis alati päike. Talle paistis päike ja teda ei saanud häirida vihm. Päeva ajal. Öösel ta magas.
Varsti tundus mulle et ma ei jaksa enam kaua. Ja see tegi mulle muret. Mida aeg edasi läks seda pikemaks ta kasvas. Ja järjest pikemaks läksid tema sammud. Tema ilusad pikad jalad astusid linnadele otsa ja lõid mõnikord lapikuks mitu maja korraga. Ning mis oli allpool pilvi, seda ta ei näinud. Talle paistis päike.
Jälle oli mitu kuud möödunud ja me olime maailmale peale teinud mitu tiiru. Mitte keegi pole nii palju jooksnud kui mina. Ja mitte keegi pole nii pikk kui tema. Aga ma jaksan veel natuke joosta. Veidi. Mis saab peale seda, sellele ei julge ma mõelda. Ja ma tean et sellele ei mõtle ka tema.
Saabus õhtu, siis saabus öö. Taevas oli tähti täis aga igal pool mujal oli kerge hämarus. Tema magas. Mina ei julgenud väga. Ma muretsesin natuke ja silitasin oma jalgu. Need olid jooksmisest täiesti verised. Aga tema oli ilus.
Saabus hommik ja ma olin väga sügavalt magama jäänud. Ma polnud magada saanud vist vähemalt pool aastat ja see unevõlg tuli nüüd kõik korraga mulle kaela. Ja ma ei maganud mitte ainult paar tundi vaid mitu ööpäeva jutti. Isegi kui tuhat äratuskella oleksid korraga helisenud, poleks see mind äratada suutnud. Nii magamata olin ma.
Ärkasin ühel hommikul mis oli juba päevaks kätte veninud. Olin maganud tõesti kaua. Ringutasin, ringutasin nii nagu ma kaua polnud ringutanud, ringutasin nagu kunagi ammu. Ja siis ma ehmatasin. Sest et teda polnud.
Ma ei teadnud kohe kuhu poole jooksma hakata sest et igal pool juba oli meie jälgi. Polnud kohta kus ma poleks juba jooksnud ja polnud kohta kuhu pole tema juba astunud. Ja astunud oli ta tõepoolest igale poole. Isegi neisse kohtadesse kuhu astumine peaks olema võimatu. Ta oli trampinud ära kõik külad, muljunud ära kõik lossid ja inimtühjaks peletanud kõik linnad. Ainsad ellujääjad olid oma põlevatest kodudest põgenenud mägedes asuvatesse koobastesse, sest mägedesse ma sattusime tegelikult harva. Ja tegelikult oli mul tõesti kahju, mul oli neist kõigist tõesti väga kahju. Aga ma ei saanud teda ju kurvastada. Ma ei saanud talle öelda ja veel vähem oleksin ma talle tahtnud näidata.
Olin otsinud mitu päeva, oli tõesti möödunud mitu päeva kui ma ta lõpuks leidsin. Ta oli lihtsalt nii pikk, ning aina pikemaks oli ta kasvanud. Ja vihjeid andsid mulle inimesed mägedes. Ning need mõned üksikud inimesed kes jäid linna. Nad rääkisid mulle et ta oli läinud mööda. Ja kõigi käest palunud andeks. Nad rääkisid et päev mille ma maha magasin oli olnud selge, et taevas polnud sel päeval mitte ühtegi pilve raasugi ja et tüdruk kes oli pikk, nägi siis mis toimub maapinnal. Ta nägi kõikjale kus ta kõndis. Ja nägi kõike mille ta kogemata hävitanud oli. Ja hakkas nutma. Kui ta nutmise lõpetas oli ta leidnud minu. Ta ei teadnud et ma magan, et ma magan seal nii kaamel ilmel ja veriste jalgadega. Tal polnud aimugi et ma võisin niimoodi magada et ma tema äratamise peale ei ärka. Ja teadmisega et ma olen surnud, ronis ta Mount Everesti tippu ja uputas ennast kosmosesse.

Postkastikirjavaras.

2006-11-22T19:58:00.000+02:00

Ta on alati esimene. Esimene kohe peale postiljoni. Sa võid olla nii kiire kui tahes, aga sa jääd alati hiljaks.
Mul on nii mitu korda olnud. Viimasel ajal ma ei saagi oma kirju kätte. See vaevab nii mind ennast, mu naabreid kui ka kõiki teisi keda ma tean või ei tea. Sellest kuuleb igalt poolt, sellest kirjutavad lehed ja räägib raadio, näitab teler, sellest mõtlevad noored tulevased emad ja imikud nende sees.
Kui ta tuleb siis ta võtab kõik, ta ei jäta sulle midagi. Ta võtab koos sõrmega ka kõik muu kui sa selle talle annad. Ka pilgu, kui sa kade oled. Möödaminnes sööb külmutuskapi võileibadest ja nädal aega vanadest pannkookidest tühjaks, enne ukse avamist lõpetab ta juba ploominektari. Ta irvitab sulle näkku või siis sülitab sinna, ning siis kaob. Jätab su maha surema, sinu - ilma sõprade ning ilma vanemateta. Pihku naerdes, just niisama täpselt niimoodi. Irvitades oma lumivalgete pikkade külmade näppude vahele. Teise käe näppude vahel suitsukoni. Sigaretikoni mille ta süütas su küünlalt aknalaua pealt. Teda ei huvita ebausk ega see et keegi või kellegi keegi võis tänu sellele hinge kaotada. Hingetuks jääda. Tühjaks liivakotiks toanurgas. Klaassilmadega lihahunnikuks kellel meeldib käia kaubamajas hindasid vaatamas. Ja suvisel teiste mädanevate inimeste õllefestivalil*
Teda ei takista vihm ega kõhutühjusus, ei hilisedöötunnid ega ka mitte miski muu. Kõik mida ta ihkab on vaid võõrad kirjad. Tema kirg. Avamata kirjad mis on kirjutanud kellelegi teisele. Tähtsad sõnumid, tähtsusetud ja sõimukirjad, kutsed ja reklaamid, isegi ka ajalehed mida keegi veel lugenud pole.
Mõned kirjad ta säilitab, mõned väljavalitud mille ta oma loogika järgi on välja valinud, hekseldab ta pisikesteks paberiribadeks ja topib oma padja sisse. Ja siis paneb ta sellele padjale oma pea. Vurrudega pea, pea mida ta silitab ja vurrud mida ta silitab. Silmad mille ta kinni paneb ja mis tal ise avanevad. Hommikul. Ennem sind. Ennem kui sa ärgata jõuad. Kui sa polegi kodus magamas, siis ennem kui sa koju jõudmas oled. Napilt ennem kui sa puudutad oma ukselinki. Taaruvad jalad all ja suus tursahais. Peeglis vastik vaatepilt. Voodi kohal hõljumas magus uni.
Silmad plaks! kinni, hetk hiljem on ta akna taga. Silmad aknalauakõrgusel nagu Fantoomil. Silmad kissis. Plaanis mõrv. Laiba peitmine. Ootamine. Veelkord ootamine. Pikaajaline ootamine. Juhuslik leidmine. Salatoimikud. Linnapeale hargnevad jutud. Lahkamine. Avastamine. Matused. Vaikimine. Lõpp.
Ta poeb akna vahelt läbi isegi kui see on suletud. Ta tuleb su juurde ja teab sinust kõik. Ta teab missugune sa oled kui sa oled tore ja kangesti hea. Ta teab kuidas on sinuga olla riius. Ta teab milline näed sa välja hommikul ilma meigita ja ka seda kuidas sa nägid välja siis kui sa olid veel väike tüdruk. Ta teab mida sa paluksid kellegilt kes oleks kõikvõimas. Ta näeb seda su silmadest. Isegi, kui nad on kinni. Ja ta teab sind läbi ja lõhki, kuna ta on lugenud läbi kõik su kirjad. Kõik sissekanded mis sa oled kirjutanud. Salaja. Teistele. Endale. Temale. Emale. Isale. Mõtetesse. Ta irvitab. Ja poeb su sisse. Sõrme otsast. Poeb läbi naha ja imendub näpuluu sisse. Keerab ennast ümber luuüdi ja hammustab seda. Ta on viirus. Ta on nagu haigus. Ja juba ongi hilja.

Ilmselt.

2006-11-11T09:02:00.000+02:00

Täna öösel on õudusfilmide öö. Meil on selleks mitu kannu teed juba mõtetes ja keset sõiduteed on suur kollane diivan ning teler. Ka teler on suur. Diivani ees on madal laud millele ma toetan oma jalad. Nad paistavad helesiniste teksade seest välja ja neis on mitu auku olnud, nüüd on alles ainult armid. Vasemal on neid vist seitse või kaheksa, paremal aga neli. Ma oleks nagu risti löödud. Une pealt. Teksased on mul ainukesed sellised mis järel on. Ühel heal hetkel ma viskasin teised helesinised minema.
Kui hämarus peale vajub, siis me lähme juba varakult platsi. Blokeerime ära ühe teerea ja igaks juhuks paneme sinna ka ohumärgid et autod meile päris otsa ei sõidaks. Ning kõrvalmajast lohistame kohale suure kollase diivani millele võivad kõik tulla. Teki alla. Silmad kinni, silmad lahti. Minu tuppa jääb nüüd diivanivaba auk. Ja tühi papagoipuur. Mitu kasti teed ja raamaturiiul. Vann akna all. Hapnik ja ainult üks laelamp. Ilma pirnita. Mulle meeldivad hämarad seinavalgustid. Vanaaegsed ja oma näoga. Teistel neid ei olegi. Mul on.
Ma olen kõiki neid filme juba näinud, aga ma vaatan neid ikkagi. Vahepeal silmad lahti, vahepeal silmad kinni. Keegi ei räägi midagi. Ohatakse vaid, tehakse hääli ilma sõnadeta. Näoilmed jutustavad palju paremini. Poiss mu kõrval naeratab. Tüdruk teisel pool katab oma silmad kätega. Tal on punase kiviga sõrmus ja ta nahk lõhnab nii nagu ta oleks hea inimene. Tal on arm vasakul all suurnurgas. Ja ilusamad ripsmed kui minul.
Teiselpool poissi on veel üks tüdruk. Ta vaatab telekat ja ta käsi mu pea all katsub mu kõrva nagu teeks seda esimest korda, ettevaatlikult aga nii nagu ei kavatsekski ta lõpetada. Ja naeratab kui ma teda vaatan. Ise ta vaatab telekat. Pilk ekraanil isegi siis kui ta korraks teetassi laualt võtma läheb. Ka siis kui mõni möödavuhisev auto signaali laseb. Käsi liigub kõrva juurest vahepeal mööda kaela alla õlani. Ta uurib ja avastab. Õlalt lõuani, puudutab huuli, libiseb üle nina ja katab korraks mu silmad. Ka tahaks ta kätt hästi õrnalt hammustada. Igalt poolt.
Taevas on tumesinine ja punaseid kriipse täis. Kusagilt kumab midagi aga ma ei saa päris hästi ära kustkohast. Võibolla on see sadam või mõne pealinna lähedase pisema linna kuma. Väljas on miinuskraadid aga teki all on soe. Nägid?! See oli langev täht. Selle kõigeeredama tähe juures, natuke vist allpool. Ainult korraks. Parem kui ma ei sooviks midagi. Sest äkki kui ma midagi uut soovin, kaob või haihtub ära midagi vana. Midagi materiaalset, olemasolevat või midagi tähtsat mu mälust. Ma ei tahaks seda. Ja tänane õhtu võiks ka jääda.

Krambimuusika. (3/3)

2006-10-28T02:28:00.000+03:00

See on nagu tunnusmeloodia. See on v2ga t2htis. Ta algab kohe alguses ja on Suurtele Nimedele taustaks, kestab valjendatud h22lega p6nevamates kohtades ja seda lastakse uuesti l6pus et ta ikka meelde j22ks. Aga sellega on k6ik valesti. See on hea l6puga l6pp, aga sellega on siiski k6ik avlesti. K6ik saavad oma igavese rahu, aga sellega on k6ik valesti. Ma m6tlen seda lugu ennast. See poiss on kyll n2htamatu aga ta on vaid 88. Ta armastab seda tydrukut kyll v2ga, aga see tydruk on vaid p2ev. Selles loos on helid mis ei sobi kokku. Nagu kontrabass ja maha kukkuv pudel ei l2he h2sti kokku. See pudel on hoopis tass ja ta l2heb kukkudes katki. Kontrabass on tolmuimeja. Keegi ei m2ngi seda kontrabassi. P6rand on v2ga must.
Poiss ei suuda otsustada, ta ei suuda peaaegu mitte kunagi mitte midagi otsustada. Ta ei suuda otsustada n2iteks kas minna metsa ja astuda m2nni k2bile peale v6i mitte. Ta ei suuda bussis otsustada kas osta bussipilet v6i kas l6igata terve bussit2is inimesi pisikesteks tykikesteks ja kas juua 2ra nende veri v6i mitte.

Nähtamatutüdruk. (2/3)

2006-10-14T23:45:00.000+03:00

Varjude järgi võib öelda et see laternaid jälitav olend oli kangesti hirmul. Oletada võib et ta oli poiss, kuigi tegelikult oli ta vist siiski tüdruk. Aga sellel pole tegelikult mitte mingit tähtsust.
Ta kõndis hästi tasaste sammudega, vist isegi kikivarvul. Nagu mõnest labasest filmist mida siiski kõik näinud on, pikkade hiilivate sammudega nagu astuks ta üle elektrit täis juhtmete. Pilk käis vasakult paremale välja, silmad punnis peaaegu otsaees. Midagi enesekaitseks tal polnud, aga ta vaeseke ei teadnud seda et tal polegi vaja ennast kellegi eest kaitsta. See oli üks imelik rajoon. Rajoon täis beeshi udu nagu põleks kusagil midagi mis põlemisel ei erita mõnda ise nägu lõhna mida just tihti ei tunne. Sellist lõhna, mida sa ei tunnegi kuniks ta on ennast nii pikalt sinu sisse kerinud et ta paneb su siis ühe hetkega plahvatama. Mõni peen mürk, selline mis viib mõistuse kaugele kaugele ära, hõivab sinu aju ja hakkab siis ise käike tegema. Tantsusamme. Paneb laulma ja elust rõõmu tundma. Unustama. Kõik korraga ühe hetke jooksul. Mis saab edasi?
Rajoon koos pisikeste majadega, majadega pluss hoov. Kollakas muru tagahoovis, sügisekülm. Kui peale astuda siis ta teeb prõks! prõks! Mõni oli omale ka pisikest basseini lubanud. Pisikest aga mitte suurt. Majad kahe korrusega aga enamus ühega. Mõnel rõdu peaukse kohal nagu terrass. Pisikene terrass aga mitte suur.
Siiski paistavad nad olevat tüüpmajad. Mitut eri sorti aga sarnased. Alguses olid nad kindlasti kõik samat värvi aga praegusel ajal on inimesed sellesmõttes loomingulisemaks muutunud. On näha ka juurdeehitusi, mõnel on maja kõrvale ehitatud lisagaraazh. Lillepeenrad teistes hoovides, ühes ka kasvuhoone. Lapse liivakast. Akna taga vaas kuivanud lilledega, kõikide akende taga kustus tuli. On veel vara. Pole veel aeg, varsti nad ärkavad, aega veel on. Mõni kindlasti norskab ja häirib sellega teist. Mõni magab üksi.
Peaaegu kõikidel on aed ümber ehitatud, madal ja valge. Väravaga mis kriuksub, kõrval kohe postkast. Pisikene tillukeste jalgade jaoks mõeldud kividest teerada viib ukseni, aga mitte otse. Nii poleks huvitav. Ukse ees on uksematt kirjaga "Welcome!" kõiki tervitamas nagu tal muud otstarvet poleks. Peaaegu kõikidel ustel on koputi. Ühe ukse kõrval on maas kastekann, selle maja hoovis ongi kasvuhoone. Kui minna kasvuhooneni siis muru teeks krõps! krõps!
Tänav on vaikne, tundub nagu seal poleks väga kaua keegi käinud. See vaikus tundub röökimisena. Kõrvad lähevad samamoodi lukku, piisab ainult selle tänava vaatamisest.
Sõidutee on keskel ja mõlemal pool on hoovid majadega. Mitu hoovi edasi tuleb ristmik millest hargnevad uuet täpselt samasugused tänavad nii paremale kui vasakule. Kõik need tänavad on nii pikad kui silm seletab. Uuel tulijal on orienteeruda kindlasti väga raske. Vähemalt alguses. Ta kindlasti teeks tööle minnes mitu tundi lõputuid ringe kuni viimaks minema saab. Kõik teed on ühesuunalised ja mitte ükski ei vii sind täiesti otse.
Ühes neist majades elab üks tüdruk oma pisikeses toas, teisel korrusel. Tema aken jääb maja küljele ja sealt ta saab imetleda oma naabri hoovis kasvavat imeilusat puud. Sellel puul on ideaalsed oksad koos ühe linnupesaga. Linnupesaga ja ühe ärasaetud oksajäljega. See on õunapuu, vist Valge Klaar.
Kui aknad oleks teisele poole, näeks ta sealt oma naabri mummulisi rinnahoidjaid pesukuivatusnööril. Need on suured ja suur on ta ise ka. Kui mitte öelda paks. Selle naabri maja ees ukse kõrval on maas kastekann. Teie juba teate mis selle maja hoovis on ja see tüdruk teab seda ka. Ta võib minna seda veel ja veelkord vaatama, alati kui tahab, kasvõi praegu. Uksest välja ja krõps! krõps! mööda muru teiselepoole maja.
Ta võiks ka praegu minna, kui ta hetkel ei magaks. Tal on pisikene voodi ja voodi kõrval pisikene kirjutuslaud. Tema pisikese toa pisikene aken on lahti ja selle pisikese akna täpilised kardinad lehvivad aknast välja. Ta magab ruudulise teki all, pea triibulisel padjal. Voodi kõrval on pisikesed sussid millega ta käib toas. Ta näeb oma peas unenägu lühikestest asjadest. Ka tema ise pole kuigi pikk. Aga seda unenägu näeb ta kuni hommikuni. Ta magab rahulikult ja samas ta teab et õues on üks nähtamatu poiss.
Hommikul kui ta ärkab, äratab minut aega hiljem teda tema äratuskell. Ta on selleks ajaks voodil juba istukil ja mõttes loeb sekundeid. See äratuskell ei jõuagi äratama hakata, sest tüdruk lööb ta õigel hetkel kinni, vaid selle äratuskella vedru mis äratusmehhanismi tööle oleks pannud, on viimase peal pingul. Ta pole juba kuid korralikult äratada saanud ja selle üle on ta jube pahur.
Tüdruk haigutab, ringutab väga elavalt nagu hommikune kass, kallistab ennast (ja naeratab iseendale) ja seejärel paneb end riidesse. Tema pisikeses toas on ka pisikene vanaaegne kirst riiete jaoks mida tänapäeval enam eriti ei kasutatagi. Tal pole just palju asju, niiet sellest pisikesest kirstust talle piisab rohkem kui küll. Ta võtab sealt välja oma pisikese särgi ja oma pisikesed teksapüksid. Ja juba ongi ta riides. Oma pisikese käega avab ta ukse (pisikese) ja sealt viib teda esimesele korrusele trepp. Natukene kriuksuv ja kulunud trepp. Trepp millel on kindlasti oma hing. Oma hing, oma nägu ja oma hääl. Ta ütleks nagu "Oh, tere!" ja "Tere hommikust, kas uni oli hea?" ja "No vaata aga kes täna superhea välja näeb!" samal ajal kui sa tema peal astud. Teisel korrusel on veel üks ruum, aga see on juba aastaid Lukus olnud.
Esimesel korrusel on köök ja tüdruk teab et külmikus on üks mahl. Külmkapi kõrval on riiul koos kohvi ja teega. Akna all on laud. Ja ukse kõrval on kraanikauss koos kraanist tilkuva veega.
Tüdruk läheb kraanikausi juurde ja keerab vee kinni. Enam ta ei tilgu. Ja võtab kraanikausi juurest kruusi ja kohvi presskannu. Täna on kohvihommik. Ta teeb omale kohvi koos piima ja suhkruga. Ja jätab selle ootama täpselt parajat temperatuuri, samal ajal teeb omale võisaiad juustuga, kolm tükki. Ning istub akna alla laua taha, rüüpab kohvi ja jääb unistavalt aknast välja vaatama.
Õues lendab must lind, lendab oksalt oksale ja lõpuks peatub keset tänavat. Nokib seal midagi, kusjuures hästi tähtsalt ümber selle "millegi" keksides. Ja siis lendab ta ära.
Tüdrukul pole veel kiire, aga varsti algab tal töö. Tema tööks on oma pisikeste kätega peaaegu imeilusate pisikeste asjade valmistamine, aga need pisikesed imeilusad asjad on veel ilusamad. Need asjad on tõeliselt kaunid. Ja õrnad. Ja nad peaksid olema hindamatud, aga neid müüakse kallilt. Neid ei osteta palju, aga vahel ostetakse ikka. Neil pole muud eesmärki kui et nad on kaunid. Inimesed kes neid ostavad, tunnevad ennast siis natukene paremini. Nad panevad ta võibolla kaminale või oma tualett-lauale, kohe lõhnaõlide kõrvale et see kõikidele paista oleks kes tuppa sisenevad. See pisikene asi seisab mõnda aega, kuni selle ajani kui keegi oma kohmakate kätega ta katki teeb või kogemata maha kukutab.
Tüdrukule meeldib tema töö, ta niipea veel ei teeks midagi muud. Talle meeldib tööl käia ja talle meeldib hommikul ärgata. Ta istub hea meelega akna all laua taga veidi ja siis läheb tööle. Astub mööda tänavaid ja jõuab kiiresti õigesse kohta. Bussipeatusesse, nähtamatut bussi ootama. Naeratab neile kes mööda lähevad ja neile keda ta lihtsalt näeb. Tunneb kuidas tuul tema juukseid sasib ja tunneb rõõmu selle teadmise üle et kui ta murule astuks teeks muru krõps! krõps!
Bussis tal istuda ei meeldi, aga talle meeldib bussisõidu juures see et nähtamatud bussijuhid alati tervitavad teineteist lehvitades kui nad teel kohtuvad. Nad teevad seda bussis üsna rõõmsalt kuigi nähtamatu bussikoondise nähtamatute bussijuhtide nähtamatus puhketoas istuvad nad tundide viisi toolidel ja laua taga vaikides sest neil pole omavahel mitte millegist rääkida.
Ennem kui tüdruk minema hakkab, koristab ta enda järgi kõik hoolikalt ära, kuigi ta on ainukene kes selles majas elab. Ta võiks jätta kõik vedelema, aga ta ei tee seda kunagi. Ta peseb ja kuivatab ära kõik nõud, paneb tooli laua taha, kardinad ilusasti, akna kinni. Kastab ära lilled. Kui tal oleks kass, siis teeks ta kassile pai ja valaks piima alustassile juurde. Kontrollib et kraan ei jääks tilkuma. Sussid paneb ta esikusse oma kohale teineteise kõrvale, ja alles siis kingad jalga.
Ennem majast väljumist jääb ta korraks esikusse seisma ja naeratab peeglisse. Sealt ei naerata talle mitte keegi vastu.

Nähtamatupoiss. (1/3)

2006-09-24T03:55:00.000+03:00

Tal on nii meeletult pikk sall. Tema sallis on vist kõiki maailma värve. Alustades kindlasti põhivärvidest ja lõpetades nendega mis ainult Antarktikas tänu müstilistele päikeseloojangutele ja -tõusudele tekivad ja ookeanisügavustes hiiglama suurte silmadega kaladele vaid näha on. Kui ta jookseb, siis tema sall lappab mööda tänavaid ja nende laternaposte. Vastu majanurki ja telefoniputkasid. Kisub maast üles ajalehest väljakratsitud lehti ja puude omasid. Lööb vihmaveetorudesse mõlke sisse ja üritab salaja avada aknaid. Ja ta jookseb nii kiiresti, ilma et ta kunagi üldse peatuks. Tal on jalas ketsid ja ta astub plärts! lompidesse või kui tal õnnestub, siis hüppab ta neist viuh! üle. Täiesti helitult. Niimoodi ta jookseb ka, vist ei soovi ta kedagi segada. Kui sa bussipeatuse pingil magaksid, siis vaevu sa teda märkaksid. Sul poleks õrna aimugi. Sa peaksid seda liiva, mida ta oma hooga üles kisub, võibolla kas lihtsalt tuuletõmbeks või näeksid sa läbi une et üks paks kass nurrub sulle vastu jalga. Ja siis naeratad natuke, veidi, suunurgast ja silmanurgast ja läbi kinniste silmade ka. Siis hoiaksid ennast korraks, niimoodi läbi une, seda võiks vabalt sallikohendamiseks pidada, ning naerataksid veelgi sügavamalt. Ja siis, siis sa ehmataksid äkitselt jubedalt, sest tema sall tahab su tooli sinu alt minema kiskuda ja ootepaviljoni su kohalt. Sa kargaksid krapsti istuli ja hõõruksid silmi. Vaataksid enda ümber aga oleks juba hilja sest sall on ammu järgmisesse tänavavahesse vilksanud. Sul jääb üle veel käekella vaadata ja haigutada, võibolla sealsamas ära oodata esimebe buss, või siis kui sul raha on - kutsuda takso. Või minna jala. Mäletad ju küll, järgmisest tänavalt vasakule, just nii. Lasteaiast mööda ja selle suurema maja tagant läbi. Mööda auravast kanalisatsiooniaugust ja hõlmasid kinni hoides mööda neist teistest tuulekoridoridest ka. Ja siis paremale, natuke veel, koolist mööda ja üle sõidutee. Sealt saab majade vahelt lõigata kuni raudteeni ning kui üle jalakäijate silla minna, siis pole enam kaua vaja kõndida. Vasakule poole teed jäävad kastanipuud ja neist tilgub aeglaselt hõljuvaid lehti mis päriselt maha kukkudes teevad õrna krabina. Teisi lehti on seal juba veel ja nad ei pea olema kurvad. Paremale poole jäävad võõrad kahekorruselised majad pigimustade akendega mille taga inimesed magavad. Ja eriti lapsed.
Sa kõnnid päris keset teed, sest on veel väga pime ja keegi ei saa sind seal näha ega torisema hakata. Kui mõni auto tulema peaks, jõuaksid sa vabalt eest ära minna ilma auto alla jäämiseta. Astud päris tee keskel, seal kus on punktiirjooned. Ilma et ise tähele paneksid, loed sa neid. Oled jõudnud kolmekümneni ja siis alustad uuesti. Siis loed kaheteistkümneni ja vahepeal mõtled hoopis muid mõtteid. Siis loed hoopis kuueni ja sind katkestab miski, rohkem sa lugeda ei saa. See vari vilksatab su nina eest läbi, ja sa ise langed ehmatusest kükili. Üritad katta kätega silmi, aga samal ajal mõtled et sellel pole mõtet ning veel rohkem on ta ohtlik, kuna sa oled siiski keset teed. Üritad karjatada, sest sa pole päris kindel mida see vari tähendada võib ja sa kardad et äkki võib sul kellegi teise abi vaja minna, kuid su seest ei tule midagi muud peale ühe kummalise tasase kraaksatuse, sul endalgi on selle üle natuke piinlik. Nüüd loodad sa, pigem loodad sa et keegi sind ei kuulnud ja varjad kätega hoopis oma suu. Vaatad vasaku silma kõige vasakumast äärest kuni parema silma kõige parempoolsema ääreni ja veendunud et kedagi läheduses pole, ning ohkad seejärel hästi vaikselt. Ja oledki juba ennast kogunud, tõused ettevaatlikult püsti ja su silmad on rohkem lahti kui kunagi varem. Kuid sa ei näe kedagi ei lähenemas ega kaugenemas. Mõtled juba, et see võis vabalt viirastus olla, või et äkitselt olid sa võinud vahepeal kõndides tukkuma jääda ilma et isegi sellest aru oleks saanud. Kuid puude alused lehed, mis oleksid pidanud juba ammu maha langenud olema, hõljuvad alles praegu kõik korraga maapinna suunas. Krabinatega. Ja kõrgete postide otsas rippuvad tänavalaternad kõiguvad, kuigi nende majade vahel pole tuule raasugi olnud vähemalt eilsest õhtust saati.
Sa oled küll väsinud, aga kuna sa juba korralikult üles äratatud olid, ärkas sinus uudishimu ka. Ja sa otsustad minna mööda kõikuvate tänavalaternate teed pidi.

Hämarrohekas.

2006-09-20T00:47:00.000+03:00

Ma istun jälle rongis. Ainukesel istmel kogu vaguni peale. Miks see nii on, ei ole mul aimugi. Mul on nii külm. Akendest paistab ainult kollakas-oranž valgus ja ükskõik kui väga ma midagi näha ei tahaks, sellest aknast näen ma ainult sama värvi sisse paistmas ja ei midagi muud. Kuigi see valgus on ebaühtlane ei näe ma seal mingeid liikumisi. Mitte mingeid siluette ega varje. Ka akendest ei lenda midagi mööda. Tuul ei vilista kusagilt praost. Mitte ühtegi tunnelit. Või posti mis mööda vuhiseks.
Mul on nii külm. Mul on nii külm et ma ei saa ennast eriti liigutadagi. Olen vist alles ärganud. Olen kindlasti maganud liiga kaua, isegi kui seda und on olnud vaid tunnike. See on nagu alajahtumine. Ma tunnen samal ajal kui külm mul on ning seda kui Soe ma Peast olen. Ma võiksin praegu naerma hakata. Või trepist alla kukkuda, kuigi selles vagunis pole treppe. Mul on kange soov suusatada. Noh, see teeks sooja. Parim oleks kuum tee. Või vähemalt kakao. Neetud, ma lepiks leige veega ka. Mul on janu nii kohutavalt suur et sellest valutab mu kurk. Neelata ma ei saa. Valus on isegi mõelda.
Ainult rongi enda sõidu hääli on kuulda. Ärkasin vist selle peale et vedur vilistas. Enam pole ta kordagi seda teinud. Võibolla kuulsin ma seda vilet unes. Võibolla läbi une. Ta oli terav. Mul on nii külm. Aga see peab olema Edeleraudtee rong. Juhul kui teistes rongides pole samasuguseid istmeid. Kunstnahast, helepruunid. Nagu vakstud, nurgad kulunud. Jäigad. Tagumikujälgedega. Elektriraudtee omad on plastikust. Osad on hoopis puust. Osades pole ma sees istunudki. Võin olla praegu kusiganes.
Mu iste on jäine. Lumekristalle täis. Terves vagunis õhk seisab. Aknad on selged. Istun sõidusuunas ja vasakul küljel. Minu seljataha jäävad veel mõned aknad. Mul on pead nii valus pöörata et ma ei näe kas seal võib istmeid olla. Näen kõige rohkem oma paremale küljele. Aknapeegeldusest näen ainult sedasama kollakat kuma. Ei lõhna küll niimoodi nagu keegi mu seljataga istuks. Või kui istubki, ei ole ta suitsetaja. Ega südamehaige. Ning mõnda aega pole ta midagi maitsvat söönud. Ta ei lõhnasta ennast. Ta pole oma riideid just äsja pesust võtnud. Või kui istubki, ei hinga ta. Ma ei kuule et ta süda lööks. Ta võib seal olla, aga kui siis surnuna. Ta võis surra janusse või nälga. Või on ta külmunud, veel rohkem külmunud kui mina. Äkki on ta seal olnud juba päevi. Võibolla nädalaid. Teda enam aidata ei saaks.
Vagunis ei põle muid valgusteid, vaid aknad valgustavad oma isemoodi valgusega. Ma kuulen vaid rataste hääli mis sõidavad üle rööpavahede. "Tõ-tõm-tõ-tõm... tõ-tõm-tõ-tõm." Rong pole vahepeal kordagi peatunud. Ka hoogu aeglustanud mitte. Põrand säreleb sinakalt, seda teeb ka mu jäine iste. Õues võib olla lumi. Kuuskedega. Varsti on vist jõulud. Ma tahaks tunda põlevate küünalde lõhna. Vagun on seest kergelt rohekas. Hämarrohekas. Liitke selle ääred kollakaga ja põrand sinakaga. Kummaline vaatepilt. Mu kõht koriseb.
Üritan jalgu liigutada. Mul õnnestub neid peale pusimise natuke nihutada. Korraks ette, ning siis tagasi. Jäisele maapinnale tekkisid mu jäljed. Ma kraapisin sinna kerged vaod. See näeb tõesti välja nagu väga madal lumi. Rohkem jälgi mu ümber pole. Ma olen siin pidanud olema vähemalt paar tundi, kui mitte rohkem. Kui mitte kõvasti rohkem.
Ma tunnen teravat valu oma näppudes. Alles nüüd tuleb mul pähe külmumise vastu võidelda. Ma oleksin pidanud seda juba varem tegema, mitte siia niimoodi unistama jääma. Mu käed oleksid nagu surnud. Nagu ma oleksin magama jäänud nende peale, mõnikord mul juhtub nii. Neil vaesekestel on kindlasti janu. Üritan neid liigutada. Hõõrun kõigepealt käsi vastamisi, ja kui nad paistavad juba natukene rohkem "elusad," hakkan nendega jalgu hõõruma. Ja rindkeret. Siis nägu. Mõne aja pärast hakkab asi juba tulemusi näitama, ma ise värisen ja samal ajal auran ka. Klaas mu kõrval läheb sellest jäälilli täis. Tunnen ennast juba paremini. Mu silmad valutavad. Peaaegu sama valusasti nagu pea. Nagu ma oleksin ta ära löönud või nagu oleks mulle midagi rasket pähe kukkunud. Aga kui ma seda kätega katsun ei leia ma sealt ühtegi muhku ja haavu veel vähem.
Mul on seljas imelik (ülevalt-alla)triibuline ülikond, mis pole kindlasti minu oma. Mul on välis-rinnataskus punane rätik. Ka oma kingi näeksin ma nagu esimest korda. Ja vest! Ma pole ennem kunagi vesti kandnud, välja arvatud need paar korda tööl. Ja vuntsid? Mis ajast ma need omale kasvatanud olen? Oleks siin vaid mõni peegel, ma tahan oma nägu lähemalt näha, sest et äkki ta ei kuulugi mulle! Tõusen akna alla püsti ja ma tunnen nagu ma poleks seda väga kaua aega teinud. Valu mu põlvedes on kuidagi tuttav, terav ja tuikav. Just selline mis alguses hirmsasti rõhub ja siis vähehaaval järele andma hakkab, kuni lõpuks kaob. Aknast ei paista ikka midagi, pigistan oma näo vastu (külma!) klaasi aga ikka ei. Astun sammu tagasi ja märkan akna kõrval nagi. Selles ripub kübar! Just selline, nagu mu vanaisal kunagi oli. Kitsaste äärtega, tumedat värvi ja tume lint ümber. Esimene äär veidi terav ja natuke rohkem all, tagant poolt on äär keeratud natukene üles. Panen ta omale pähe nagu olekski ta seal alati käinud. Ja siis tuleb mul meelde vaadata tooli taha kas seal istub keegi, ning just hetkel mil ma sellele mõtlen, hakkab rong väga järsult pidurdama. Rööpad vilisevad rataste all nagu neil poleks muud midagi teha, mina kaotan tasakaalu. See on lihtne, kui olla samal ajal nii uimane, nii külmunud ja nii ehmunud. Kukun kõigepealt puusale, siis veeren kõhuli ja libisen vaguni etteotsa, peaga vastu seina. Tunnen hirmsat valu oma peas, aga ma ei jõua enam karjatada või midagi kolmandat teha. Näen kuidas kõik muutub kõigepealt ähmaseks ja siis mustaks. Kaotasin teadvuse. Võibolla et jälle.

Järjekord.

2006-09-13T18:40:00.000+03:00

Pangast helistati mulle eile ja pakuti krediitkaarti. Ma loobusin pakkumisest, sest mul kohe praegu ei lähe krediitkaarti küll vaja. Kui ma sõbrannale sellest kõnest rääkisin, või õigemini kurtsin ma sellest, vastas ta et tema arust on see hea kui selliseid asju pakutakse sest igaühele selliseid pakkumisi ei tehta. Ma rahunesin ja võtsin selle seiga oma teadmistesse hoopis teisiti. Nüüd ma lihtsalt mäletan et mul on kusagil see võimalus, millal iganes mul seda kasutada tarvis on, pean ma helistama panka tagasi ja number on mul kusagil telefoni sees olemas. Vähemalt ei helistanud see tädi mõnest Eesti Tavalisest Väga Halvast Ajakirjatoimetusest ega üritanud mulle määrida selle aastatellimust pähe.
Läksin naeratades koju ja teepeal lülitasin oma telefoni välja. Enne seda ei osanud ta mulle heliseda, aga nüüd ei oska kurjad inimesed minuga tema kaudu ühendust võtta. Ja tüüdata ei saa nad mind ka enam nii kergesti.
Enne koju jõudmist läksin ma poest läbi, sest mul tuli meelde et ma pole mitu päeva kodus olnud ja see tähendab seda et kõik mida enne külmkapist süüa võis, võib olla praeguseks hetkeks hallitama läinud. Võibolla vaid hallitusjuust kõlbaks, sest tema peabki hallitama, ja paras talle. Ning hoidiste isu mul polnud.
Pood oli puupüsti rahvast täis. Neil kõikidel oli väsitav tööpäev seljataga ja ka nemad muretsesid oma kõhutühjuse üle. Välja arvatud üks dresside ja flanellsärgiga vanem mees kes ostis vaid suitsupaki, õlle ja pornoajakirja. Tema tööl ei käi ja mitte et ta oleks liiga vana, sest liiga vana ta ei ole.
Et müslipakki kätte saada pidin ma mitu minutit ootama, sest üks paks prillide ja maailmatu suurte tissidega vanamutt seisin käruga täpselt nende ees ja varjas endaga ära pool riiulit. Tal oli määrdunud tugevast (ja ebamugavast) kangast tehtud pruun seelik ja ilmselged talvesaapad jalas. Ning liiga läbipaistev roosa kampsun. Juuksed pea taha lohakalt patsi tõmmatud ja nina all hõredad vuntsid. Ta luges mingi purgi silti, käsi puusal, ja purgikäsi koos purgiga laelampide poole suunatud nagu oleks poes muidu liiga pime, silmad kissis ja paksud tumedad kulmud krimpsus. Naljakal kombel meenutas ta mulle hetkeks teadatuntud Vabadussammast, aga naerma ma ei hakanud. Ka kannatasin viisakalt ära need minutid ja kui ta alles hiljem mind märkas, ütles ta "Oih!" ning krudises mööda põrandat minema kusagile teiste riiulite vahele.
Teel mahlariiulite vahele põrkasin ma kokku oma kunagise klassivennaga. Napilt oleks ta mulle varbale astunud, aga õnneks ta ei teinud seda, ning ma ei pidanud teda vorstikangidega ära kägistama ning külmutatud juurviljade külmkappi peitma. Ta küsis hoopis et kuidas mul läheb ja mainis et mind pole kaua näha olnud, hästi särava näoga nagu ta oleks just võitnud loteriiga. Ma muutusin natuke kohmetuks, sest mulle ei tulnud tema nimi meelde. Aga ma soovisin talle kena õhtu jätku ja astusin minema, ta jäi mind põrnitsema väga imestunud näoga. Ma pidin selle mahlariiuli juurde hiljem ringiga tagasi tulema, sest esialgu jäigi mul mahl võtmata. Piima unustasin ma ka maha. Hea et ma maksta mäletasin, sest turvamees oli mind millegipärast eriti murelikult vaadanud kui ma puuviljaosakonnas olin. Võibolla talle ei meeldi tema töö.
Kassajärjekorrad on alati kõige hullemad ja nendega on mul alati kõige suurem probleem. Alati üritan ma kellegist mööda trügida ja kuidagimoodi enne kassani jõuda kui teised. Kassa enda valimisega läheb juba kaua, sest ükski kassapidaja ei tundu piisavalt usaldusväärne, kõige tähtsam polegi järjekorra lühidus. Ja kunagi ei või teada kes on enne mind kasutanud pangakviitungi pastakat mis on mõeldud allkirjade jaoks. Vahetussularaha kardan ma nagu 8 korda surnud kass kardab surma, sellepärast väldin sularahaga maksmist nii tihti kui vähegi võimalik.
Poes käib kõiksugu inimesi ja iga päev. Osad neist tulevad poe ette järjekorda juba kümmekond minutit enne selle avamise aega. Neil on hambad pesemata, nad on ööotsa ringi laaberdanud, nad on kõikjale sisse astunud ja siis oma jalgu kätega katsunud. Muidugi on nad neid näppe ka omele suhu pistnud. Mõnikord näevad nende näod välja hullemad kui see kuidas nad lehkavad. Mõnikord käivad nad poes ära hommikul vara, aga mitte alati, mõnikord võib neid näha ka muudel aegadel ja seda kuni poe sulgemiseni välja. Mõni komberdab kohale liiga hilja ja siis nad märatsevad poe ees pool tundi kuni paar. Hiljem lähevad nad koju. Ja hommikul on nad jälle poe ees. Õnneks selliseid polnud järjekordades näha. Minu ees oli hoopis üks rase plika, kellel oli punnis kõht ees ja eelmine eksemplar vankri otsas vääksumas veel lisaks. Tema härra on praegusel hetkel kindlasti tööl, ning peale seda tööd läheb ta oma teise töökohta öövahetusse. Ma olen kuulnud et kui sul on pisipere, siis ühe koha peal töötamine tähendaks kindlat surma. Sellel mehel on päeva aeg kindlasti mingi autojuhi roll, kindla peale lõbustab ta ennast päeva ajal sellega et kimab mööda tänavaid ringi. Tolmurullid istme all. Aga mitte taksojuhina, selle neiu järgi võib arvata et halvim on talle vaid kiirkuller. Nagunii tutvusid nad kui seesama poiss tassis sellele samala plikale koju mingeid kappe või muud pahna. Härra teine tööots on kusagil öövahetuses arvatavasti valvurina, sest päev otsa ringisiiberdanud inimene ei jaksa seda sama teha 24 tundi ööpäevas. Härra istub kindlasti kusagil laos, ta on oma päevateksad visanud riidekappi. Tal on kirjutuslaud ja arvuti. Arvuti mitme monitoriga kus osadel ekraanidel välguvad videovalve pildid lao erinevatest nurkadest millest keegi kunagi võib sisse pugema hakata. Sissepugejate jaoks on tal lauasahtlis pipragaas ja peas number üksükskaks, nii igaks juhuks. Ööseks kasvavad talle ette vuntsid ja hommikul ajab ta nad maha. Peale seda kui ta on oma laua tagant üles ärganud.
Härra puhkab kord nädalas ja see toimub pühapäeval. Selleks puhuks paneb ta omale puhta triiksärgi selga ja ümber kaela seob ta lipsu. Ja läheb oma naisele külla, kuigi parema meelega oleks ta hoopis kusagil mujal - puhkusel näiteks, lõputul puhkusel kusagil soojal ja üksikul saarel, ja kuigi ta elab ise ka seal samas kus elab ta naine, tunneb ta et on oma naisel külas. Enda ema nägi ta viimati neli kuud tagasi. Ülejäänud nädalapäevadel mõtleb ta salaja et millal ometi see jama läbi saab.
Kui ma koju jõudsin, ei hakanudki ma sööma. Ma olin liiga väsinud et mul isu oleks. Ma kõndisin esikust kikivarvukil kööki, sest mind oli jälitanud majaühistu esimees kes uksele koputab (või pigem vasaraga taob, või äärmisel juhul kurikaga) ja kisendab midagi selle kohta et 25. kuupäev on ammu juba möödas ja et ta ei tea mis numbreid mu veenäitude tabelisse panna ja et miks ma kunagi oma veenäite ära ei vii. Teesklen et mind pole kodus ja lähen hoopis magama.

4.57

2006-08-27T23:59:00.000+03:00

Ma tõesti enam ei mäleta mida ta tol korral mulle ütles. Ei, või tähendab mäletan küll Mida, ja lausa liigagi hästi mis lause, aga mille peale ta seda ütles seda ma enam ei mäleta. Ja mis võiks veel parem olla? Ah? Kas te suudate oma peades välja mõelda millegi, mis oleks parem ja mida tunda oleks parem? Parem kui mitteteadmine. Antud juhul.
Igatahes siis kui ta seda ütles, ja ta ütles seda kõige kohutavamal toonil, tõusin ma üles. Jäin seisma seljaga akna poole ja vaatasin otse peeglisse. Mu juuksed olid sassis. Ma kammisin neid vist viimati algklasside ajal, aga harjata mul neid meeldib. Õues oli öö, aga laternad põlesid välisukse ees postide otsas. Tuba oli peaaegu kottpime, ukse alt oli näha teisel pool maja põlevate laternate köögilae peegeldust. Või selle kuma. Tere, gaasipliit, sa oled nõme. Elektripliidid on veel nõmedamad.
Järgmisel hetkel olin ma juba koridoris ja jooksin hirmsa hooga treppidest alla, vist neli või viis astet korraga. Ma olin jõudnud jalga tõmmata vaid parema jala soki ja eilse päeva triiksärk rippus mu ümber pooled nööbid lahti. Võtmed jäid maha, rahakotti tundsin tagataskus ja mobiiltelefoni teises tagataskus. Ärge kunagi kandke oma mobiiltelefone tagataskutes! Ja mis oli mu käes, õla otsas tilpneva käe otsas, õla otsas mis tolknes mu keha otsas mida jalatallast (ka sokkis jalatalla omast) pealaeni läbisin värinad ja mille küljes, mõlemal küljel, asusid mu kõrvad mis sel hetkel olid tummad, nii täiesti tummad? Käes hoidsin ma magamiskotti. Mul tuli tuju rannaliival magada. Või peaksin ma ütlema et ainult selleks oli mul tuju. Kõige muu jaoks olin ma tujutu, mälutu ja isutu.
Aga teel tundsin ma kuidas mu siiski mitte täiesti tummad kõrvad eristasid sügavast vaikusest ühe piiksu mis asus mu tagataskus, taskus rahakotitagatasku kõrvalt. See oli mobiiltelefon. Mu seljatagant puhus tuul ja peakohal kiikus traatide otsas tänavalatern. Mu ees asus ümmargune metallist reoveeluuk, nii ahvatlevate piludega nagu oleks tal nälg. Tema all peitus saladuslik kanalisatsioon - pime ja räpane, minu jaoks avastamata. Ta neelas mu mobiiltelefoni ja kinkis mulle ühe oivalise sulpsu.
Hetk hiljem tuli mulle meelde et seesamune aparaat oli olnud mu ainukene ajanäitaja, ning kuigi aeg ei mänginud suurt rolli oleks olnud siiski tore teada kuhu suunda osutid näitavad. Minu õnneks olin ma selle päevani rohkem kui paar korda kasutanud ühistraspordi särelevat teenust. Nende masinad toituvad sõidutalongidest, vastutasuks viivad nad reisijaid puntist aa, otse pee-sse! Mõnel neist on keskel lõõts, eesotsas bussijuht ja tagaotsas räuskavad parmud ning narkomaanid. Kinnised aknad, umbne õhk, kõikidel istmetel oma hajameelne liiga vana vanur. Rattad lähevad otse ja siis keeravad ära. Ja pidurdavad liiga järsult. Siis peatuvad korra ja seejärel lähevad jälle otse. Ja mööduvad kioskist tee ääres.
Ma koputan aknale ja vuntsidega müüjanna ärkab üles. Ta on alguses kohmetu, hõõrub silmi, ning siis avab luugi mis lahutab mind temast. Pistab oma pea aknast peaaegu täiesti välja ja pärib siis et mida ma tahan. Ma koputan aknale temast vasakul ja näitan ühte käekella allpool. Ta sorab nende vahel ja viimaks leiab õige üles. Ma noogutan.
"Soorok pjat!" kähistab ta mulle ja ma imestan kuidas võib üks käekell nii vähe maksta. Annan talle raha mida ta nõuab ja küsin temalt et kas see on õige. Ta ei saa alguses aru mida ma mõtlen ja jääb mulle lihtsalt oma tavaliselt lolli müüjanna näoga otsa vaatama. Ma küsin temalt uuesti "Kas see kell on õige?" Ta kratsib oma kukalt, kohendab prille oma meeletult jämedate, naisterahvale nii ebaloogiliste kulmude ees. Siis mõtleb ta korraks ja ütleb "Njee, eta Lorex!" Ma oleksin peaaegu naerma hakanud, sest ma ei küsinud üldse selle kohta ja kordan oma küsimust. Kuna ta põrnitses mind ikka sama näoga, otsustasin ma oma tema jaoks liiga rasket lauset natukene aeglasemalt öelda. Sõna haaval. Aga see vihastas, pritsis oma tatti akna peale ja lõi luugi kinni, samal ajal "bashool tõi naahui" kähisedes. Jäin sinna ette seisma ikka veel imestades. Siis vaatasin oma uut kella enda peos. Pisike osuti liikus, see tähendab et ta käib. Seegi hea, mõtlesin. Ja üritasin teda käe peale panna, aga rihmad tulid mõlemad korraga kohe küljest. See on küll halb, mõtlesin.
Aga kell käis. Palju tülikam oleks olnud ise aega lugeda ja samal ajal kõndida. Aga kell käis. Vähemalt mu taskus, mitte küll käe peal.
Siis sattus minu ette üks selline tänav mille mõlemal pool olid kastanipuud, olgugi et neil veel lehti polnud ja et neil vaesekestel olid alles pungad. Ja eestpoolt paistis suur suur kuu mis oli täpselt sama värvi kui natukene tavalisest kollasem juust. Ja pisikesed pilved kellele meeldis nende eest läbi hõljuda. Sest tagant ju ei saa.
Vaatasin korraks kella, aga ma ei süvenend osutite vaatamisele, nägin korraks ainult selle helki ja seejärel panin ma ta taskusse tagasi. Ta ikka veel käis. Vist. Tal oli hele põhi ja ostutite otsadel fosforist triip. Numbrite nägemiseks oli liiga pime.
Kõrvaltänav polnud nii kena, aga ma läksin sellele ikkagi. Ühe paraadna ees seisis üks takso mille juht närviliselt auto kõrval suitsu tõmbas. Mind nähes viskas ta suitsu maha ja istus autosse, keris oma kõrvalakna lahti ja hüüdis "No lõpuks ometi!" ning seejärel palus ta mul sisse istuda. Tegin nagu palutud, viskasin oma magamiskoti tahaistmele ja ise istusin siis selle kõrvale. Kohe peale seda hakkas hoovihma sadama. Vaatasin aknale peksvat vihma ja küsisin taksojuhilt kui kaua ta mind oodanud oli. "Vist... kümme...viisteist minutit," vastas ta ja käivitas auto.
Olime juba mõnda aega sõitnud kui ta siis äkitselt pidurit vajutades keset ristmikku seisma jäi ja minu poole pöördus: "Oota, aga sa ei öelnud ju kuhu me sõidame?" Kohe laksatas kusagil taevas välk ja ma jõudsin kaheteistkümne sekundini lugeda, kui hakkas müristama.
"Mis õige kell hetkel on?" küsisin. Ta vastas peale kümnesekundilist pausi "Viie pärast viis." Minu kell näitas hoopis kolme pärast viis.

Inim-Zgutt.

2006-08-13T00:59:00.000+03:00

Ma nägin keerulist unenägu. See oli üdini hall. Elutu ja vaikusesse summutatud. Nagu hetk peale lämbumist, ma arvan. Nii meeletult valus, aga lõbus. Okkaline lill.
Ma ärkasin selle peale et ma ei tundnud oma käsi. Ma olin jälle kuidagi niimoodi magama sattunud et mu käed kõngesid mu keharaskuse all. Ma olen inim-zgutt. Padi kõnges minu ja käte vahel. Oma viimases hädas pressis ta oma voodri mulle valusalt silma. Ma olen mõrvar. Nurjunud mõrvaplaaniga, oh mis kõlaks tobedamalt? Ma näen hommikuti välja nii halb. Nüüd veel hullem. Aga mulle meeldivad hommikud. Peegel mitte. Ma ei mõelnud sellele kõigele kaua, vaid suutsin oma käed kuidagi padja alt välja raputada. Millised veidrad lihatükid, valusad ja tunduvad nii külmad - sõrmedega, need näevad välja nagu kõlmutatud viinerid. Aga küüntega. Äkitselt jäigad aga samas täielikult lõdvad, kontrollimatud, lihtsalt niisama rippuvad. Kui ma neid vaatan, kaob mul söögiisu ära.
Aeglaselt hakkab neisse elu sisse pugema. See on veri. Mu kätel on janu. Aknast vuhiseb mööda puu. Ma ajan ennast istukile. Ilma käte abita. Vist. Sest nende närvid on veel surnud ja ma pole kindel kas ma neid kasutasin, sest ma ei tundnud seda. Küll aga nägin. Silmas padjamuster. Parema käelaba vale poolega toetusin ma kõvasti vastu voodimadratsit. Milline abitu ja kaame jäse, tundub nagu oleks ta üleliigne. Kontrollin - sõrmed juba liiguvad veidi. No lõpuks ometi. Üks mu suurimaid hirme on invaliidiks saada. Ma ei peaks kaua vastu, see oleks liig. Aga õnneks ma ei pea sellele enam mõtlema. Mu käed liiguvad. Arstid ei lõika neid ära. Nad ei ütle mulle et see oli kangreen ja et nad pidid seda tegema, et ma oleksin muidu surnud. Nad ei ütle mulle et pole teist võimalust, et ma lamasin magades nende peal liiga kaua. Et see on parim mis nad teha said.
Kui vastik peegel. Milline koletu lõust. Nii kaame, paistes huulte ja siniste silmaalustega. Habemes, liiga habemes, kohe tõesti liiga habemes! Millised tuhmid silmad. Elutud ilma igasuguse valguseta. Sealt ei paista midagi. Näib ainult et nad vaid ise otsivad. Otsivad, aga ei leia. Ja on hirmunud. Keerlevad ringi. On natuke kurjad. Tahaksid magada.
Aga ma ei muuda oma elukombeid, mind ei huvita vitamiinid ja ma jälestan ka kõiki teisi tablette, ma ei joo isegi piima. Ja mul on juba ammu kõrini kõikide teiste inimeste soovitustest. Ma magan liiga vähe. Ma luban et ma homme lähen varem.
Aknast vuhiseb mööda puu. Ma lähen ja tõmban ruloo alla. See jääb korraks pidama, kuid siis tõmbab ennast ilge raksakaga kokku tagasi. Just siis kui ma olen jõudnud sellele selja pöörata. Ja jääb kusagile kinni, kusjuures silmaga pole näha mis selle kinnikiilumise põhjustas ja jõuga sikutamisest pole mitte mingit kasu. Üritan veel ühe korra. Ei. Mitte et ma oleksin nõrk. Ma lihtsalt pole viimasel ajal joonud piima! Mu pea valutab. Teen akna lahti. Seda ma jaksan. Värske õhk puhub sisse, ta mõjub nii hästi, ta on nii hea, ta on tõesti kohe väga hea, temas on mände, mände ja natuke järve, niiskust, varsti hakkab sadama. Päeval oli pilves. Vähemalt polnud palav. On alles hämar. Mu peavalu kaob ära nii äkki, nagu ma oleksin ta lihtsalt unustanud. Hetkega.
Lahkun korraks akna juurest et riided selga panna. Istun voodile ja panen püksid jalga. Mu käed polegi enam nii kaamed, vaatan neid veidi. Rong pidurdab, vist on peatus. Natuke hiljem kostavad koridoris sammud. Piilun ukse vahelt inimesi. Seal on võõrad, võõrad lapsed emadega ja nende mehed. Ja üksikud inimesed. Osad neist on halvad. Osad neist on mõnikord head. Panen ukse kinni. Siis lähen akna juurde. Oligi peatus.

Vaikselt.

2006-08-09T07:48:00.000+03:00

Meil oli mitu värvipotti, mina v6tsin kaasa mitu sinist ja temal oli rohelist hästi palju. Ja muidugi kollast topelt ja teisi värve ka. Eriti punast! Ja pintsleid, mitu laiemat ja m6ned rullid.
Ma t6stsin nad k6ik auto pagasnikusse ja l6in luugi pr6mmuga kinni. Ta kortsutas korraks kulmu ja urises, siis aga naeratas. Ja palus mul ukse veidi vaiksemalt sulgeda. Sest vara oli ka, terve linn veel magas. K6ik inimesed olid ennast vooditele ammu kerra t6mmanud. Osad neist magavad kindlasti sisse ja jäävad tööle hiljaks. Osadel on puhkus. M6ned ei käigi tööl, aga nad magavad ikka. Sest nad on siimoodi harjunud. Yksinda, toap6randal kuhu nad endal kukkuda on lasknud, keset tolmust ogarat vaipa mida ääristavad kymned tyhjad ja pooltäis 6lle- ning veinipudelid. Ainult tapeet vaatab neid, kuidas nad öösel magavad. Nad on näost täiesti kaamed. Mitte päike pole neid pleekinud, kardinad on selleks liiga 6elalt paksud. Ja koi-auke pilgeni täis.
Ka minul oli uni. Ma viskasin oma kohvri hooletult tagaistmele ja ise kukkusin selle peale. Ma l6in oma pea ära, aga vähemalt polnud see kollane kapinurk. Enne aga t6mbasin ma auto ukse kinni. Ma tahtsin seda pr6mmuga teha, aga ma tegin seda siiski v-a-i-k-s-e-l-t. Ta muigas selle peale, ma nägin seda tema peeglist millega talle meeldib jälgida auto tagant lähenevaid teisi autosid.
Ma jäin peaaegu koheselt magama. Viimane asi, mida ma kuulsin, oli auto käivitamisehääl ja see hääl mis tekib siis kui autoga muru pealt minema s6ita.
Unes nägin ma kummalisi asju, ma nägin seal et ma kirjutasin oma emale kirja, millel seisis: "Ema, sinu poeg on peast täiesti hulluks läinud!" ja veel nägin ma neid mustreid, neid mikroskoopilisi maastikke, kui silmad peaaegu kinni panna, aga avatud pilude vahelt ikkagi läbi piiluda. Seal oli k6ike, seal olid k6ik avastamata maailma linnad, neid ymbritsevate soode ja kyngastega, randasid ja yksikuid saari koos tegutsevate vulkaanidega. Nagu ikka. Hirm tuleks peale, kui neid enam ei näeks. Veel nägin ma seda, et me s6itsime autoga teelt välja ja vastu posti, lausa peaaegu ymber selle, esilaternad (millest vasakpoolne otsa sai) vaatasid nyyd teineteist - parempoolne vilgutas talle ja venis siis aeglaselt mööda juhet ronides muru peale. Ma kysisin, kas tal on k6ik korras, ja pyhkisin taskurätikuga ta näo verest puhtaks, peale mida ytles ta mulle et "Mul pole iial olnud k6ik rohkem korras kui justnimelt praegu." Siis v6tsime me taskust välja konserviavajad ja nendega avasime me auto katuse. Seejärel v6tsime me teineteisel käest kinni, noogutasime m6lemad et me oleme valmis, ja lendasime siis sealt otsejoones välja, samal ajal suuga suminat tehes, nagu me oleksime kärbsed.
Auto nägi allavaadates välja täpselt nagu avatud kondentspiimapurk, aegunud "parima enne-ga" ja k6ige selle juurde kuuluvaga. Äkki tekkis mul tunne, nagu nendel kordadel kui inimene näeb unes kusagilt k6rgelt allakukkumist. Hakkasin just alla kukkuma, aga juba ärkasingi yles, ma ei j6udnudki maapinna l6hna tunda, v6i näha mis värvi ta seekord on, v6i et kelle vari seekord sinna kruusale tekib.
Auto seisab tee ääres, päike sillerdab k6rgel taevas, igal pool ymber on t6eliselt kenad aasad ja kaugemal puude otsas on unised öökullid kes p6rnitsevad meie teeääres seisvat punast autot, seda uut. Terve katusega, ilma yhegi m6lgita ja korralikult näitavate laternatega. Kondentspiimast pole jälgegi.
Jalajäljed viivad juhi uksest 50m edasi, yhe vana silla keskele mille all vuliseb kitsas j6gi. Jälgede peale toetuvad maailma k6ige armsamad madalakontsalised kingad mida ma elus näinud olen. Ja nad ei ole roosad, nad ei ole mitte mingil juhul roosad! Ja jalad, nad on natukene kikivarvul nendes kingades, ja igal juhul käed hoiavad tugevasti silla äärest kinni kui yks nägu ylevalt alla oma peegelpilti uurib. Nende kingade k6rval vedeleb tolmus yks kaustik, millesse on kyll kirjutatud kuid millest on enamus lehti välja sikutatud, need sillast kinni hoidvad käed on seda veidi aega tagasi teinud ja paberilehed lennukiteks voltinud. Paberlennukid on liuelnud tasase tuule käes oma yyrikese aja ja siis vette kukkunud, v6idelnud natukene vee sisseimendumise vastu ja seejärel alla andnud. Ja vee alla vajunud, otse p6hja nagu puuduks sellel j6el igasugune vool.
Ma ei hyya avatud akna vahelt, vaid poen autost välja, ajan oma juuksed sassi ja ringutan ennast, siis sätin sammud sillale. Järgi jäävad jäljed. Ja sosistan talle k6rva, et "kas ma oleme juba kohal?" Ta vastab "Ei. Kell on alles nii vähe."
Väljas on nii palav, et s6idutee virvendab. Me k6nnime mööda seda autoni. Ma t6mban oma ukse, mis enne lahti jäi, kinni, aga v-a-i-k-s-e-l-t. Ma kyll ei tea kus me oleme, aga öökullid on unised. Nad vaatavad meid pahuralt. Me oleme Uued.
S6idame, mitte enam nii vaikselt kui enne, aga me s6idame. Ma tahaks kondentspiima. Ei, v6ileiba. Ei, puuvilju. Ei, värsket mahla. Ei. Ma ei suuda otsustada. Raputan pead. Seejärel m6tlen, miks ma seda just tegin. Ta vaatab mind peeglist ja naeratab. Siis otsib salongist välja yhe plaadi, pilgutab mulle silma, ja pistab plaadi makki. Ma sulan ja samal ajal lendab mu pea tykkideks, m6ttes, ja ma ei taha enam kunagi sellest autost välja tulla. Me s6idame vist tunde. Kilomeetreid. Ainult yksikud autod tulevad meile vastu. Ta laseb m6nikord naljaviluks signaali, mitte et keegi meie hoogu peataks oma liiga aeglase minekuga. Ja naerab. Tal on ilusa mustriga siidisall. Ja käe peal kell. Mis on liiga vähe.
Siis läks k6ht tyhjaks. Linnud lendasid sisse ja tegid lärmi. Karjusid ja laamendasid ja peksid tiibadega vastu k6huseinu. K6ige 6rnemates kohtades. Neis eriti nokkadega. Ta aimas seda kuidagi, ma ei tea kuidas, ja mainis et tal on ainult pähkleid ja banaane. Ja veel seda et kui need otsa peaksid saama, siis poest saaks juurde. Ma hakkasin naerma ja oleksin peaaegu l6hki läinud. Siis ytlesin et "Ei, banaanide ja pähklite isu mul täna kyll ei ole, aga v6ibolla hiljem tuleb." Banaane s6in ma terve eilse päeva.
-
Hiljem läks tuuliseks. Ja hämaramaks. Yksikud puulehed, mille tuul oli otsustanud yles korjata, h6ljusid meiega kaasa - tuul puhus peaaegu sama tugevalt kui meie liikumise kiirus oli. Pole midagi huvitavamat mida autoaknast vaadata. Tuul puhus v-a-i-k-s-e-l-t.
-
Öö möödudes j6udsime me kohale. Me s6itsime ööläbi. Mina magasin pool ööd peaaegu jutti. Öökullid polnud enam pahased, nad polnud unised ka. Nad pidasid jahti, otsisid hiiri ja muid pisemaid elukaid, silmad välkumas peas, kindlasti m6ne pimeda poolraagus puu all p6rkasid m6ned 6hus kogemata kokku. Ja see kes esimesena pysti sai, aitas teise kindlasti yles.
Kohal olles kysisin ma et "kas aeg on juba paras?" Ta ytles: "kell on täpipealt paras," ilma seda vaatamata. Ma naeratasin ja hakkasin värve pagasiruumist välja t6stma. Must oli ymber läinud aga meil ei läinudki seda vaja, nagu hiljem selgus.
Tema hakkas algul muru värvima, tumeroheliseks, ainult sellepärast et talle meeldib väga roheline muru. Rulliga. Mina värvisin puuotsas olles k6igepealt puulehti. Punaseks ja kollaseks. Pintsliga.
Kui puu sai valmis, hakkasime taevast värvima. Sellega oli tykk tegu, sest me unustasime redeli kaasa v6tta. Kui me sellega kusagil poole peal olime, algas sygis. Hästi v-a-i-k-s-e-l-t, kr6bisedes.

Elektritrepp.

2006-07-28T03:45:00.000+03:00

Viimasel ajal olen ma iga päev selle kallal. Kohe kui liftist välja tulen, või ka siis kui ma tulen kusagilt mujalt, asun ma tavaliselt ikka tema kallale. Isegi kui mul särk püksist väljas on ja poolik võileib peos, mõnikord olen isegi päikeseprillid üles tuppa unustanud. Ja rahakoti ja isikut tõendava dokumendi ja pleieri. Raamatu ja fotoaparaadi. Naeratuse ja kõik muu. Une ja ajataju.
See on elektritrepp, täismehhaaniline ja lollikindel, ta ei väsi kunagi. Ma võin öösel poole une pealt üles ärgata ja kasvõi alasti välja tormata ning ta ootab mind. Pole mingeid nuppe ega kange, ainult astmed. Aga ta pole nagu eskalaator, oh ei, mitte sugugi. Astmeid on viis tükki, et kui mul kiire on, et siis ma saaksin kohe üle mitme astuda. Mitte et ta mul seda alati teha laseks. Iga astumisega tekib mu ette täiesti uus aste, vist sellepärast et vanad võivad ajapikku kuluma hakata. See trepp ei jää kunagi vanaks, ta ei muutu kunagi vana puumaja sakiliseks kulunud astmetega trepiks. Ta ei löö varbaid ära ja ta ei lase mul isegi komistada. Viimane oleks hirmus, sest esiteks olen ma jõudnud juba päris kõrgele, teiseks puuduvad sellelt trepilt käetoed, kolmandaks kaovad iga astumise järel minu seljatagant ära trepi eelmised astmed ning ega see trepp ei olegi kuigi lai. Paistab et ta on seda piisavalt, aga mitte rohkem. Kui põiki üle tema pikali visata, jäävad jalad üle ääre tolknema.
Millest ta tehtud on, seda ma ei tea. Tal pole kindlat värvi ega lõhna, ta on täiesti neutraalne. Ja sile, ilma mustrita, peaaegu nagu peegel. Peegel mis ei peegelda. Peale istudes on ta natukene jahe, eriti kui istuma jääda vähemalt pooleks tunniks. Tundub nagu ta läheks siis kogu aeg järjest külmemaks. Nagu annaks märku et ma sellele kauaks ei jääks.
Kui tema peale koputada, ei kosta mitte mingit heli. Nagu ta imeks kõik võnked sügavale enda sisse ja ei laseks neil enam kunagi välja tulla. Sama teeb ta ka kõikide vedelikega, ma olen vaadanud teda vihmase ilmaga väga teraselt: piisad vaid puudutavad teda korraks ja järgmisel hetkel on nad kadunud nagu poleks neid kunagi olemas olnudki.
Õhk on alati hingatav, ja selle liikumine on minimaalne. Võib olla ükskõik kui tuuline - trepi peal ta ei toimi. Küll aga on selle liikumist näha, on näha lendavaid puulehti ja kilekotte, katki rebitud ajalehti ja kõiksugu tolmu alates liiva omast. Ma usun, et isegi siis kui oleks nii hullusti et tuul katuseid peaks majade küljest ära rebima, jätaks ta minu ikka trepile. Või kui ma peaksin juhtuma oma sammudega mõne metsatulekahju kohale, ei pruugiks mul seal ära söestuda. Ma ei ole küll kraadiklaasi kaasa vedanud, aga tundub nagu ka temperatuur püsiks üsna piinliku täpsusega toatemperatuusi lähedal ja nagu ei julgeks üldse muutuda. Nagu keegi vaataks ja näeks pealt, võibolla isegi vihastaks ja hakkaks riidlema.
Trepilt maha astuda pole keeruline. Iga astmega on kaasas täiesti uus tasand, ja ükskõik kuidas sulle ka ei tunduks kui kõrgel sa parasjagu oled, trepilt maha astudes näed sa alati päriselt kus sa oled tegelikult. Võid seal rahulikult ringi käia ja omi tegemisi teha, võid minna poodi omale uut käekella ostma või kohvikusse teed jooma. Võid sõpradega kokku saada, ennast koos nendega purju juua ja siis järgmise päeva hoopis maha magada. Ja trepp ikka ootab sind. Isegi kui sa tagasitulles lähed temast napilt mööda ja kui viimasel hetkel tuleb sulle pähe plaan minna hoopis kusagile kolmandasse kohta. Võid talle kümme ringi peale teha ja ta on ikka seal. Isegi kui paned korraks silmad kinni, nii umbes kümneks sekundiks. Sõrmede vahelt piiludes on ta ikka seal.
Ma ei tea kas alla minna saab, sest ma ei ole seda tegelikult kunagi proovinud. Võib-olla pole ma julgenud. Selliste asjade ees, mida sa ei tea, on alati eksimise oht. Võimalik, et kui ma prooviks astuda, ja kui isegi selle jaoks tekiks mu ette aste, siis äkki ma küll näeks teda, aga astudes vajuksin ma temast läbi, sukelduksin temasse üleni, temas hõljudes jääksin kurdiks kõikidest nendest helidest mis ta oma sisse on suutnud imeda, ja kukuksin kogu oma keharaskusega, nägu ees, otse vastu tuima maapinda ja laguneksin päris tükkideks. Võibolla murraksin sellega ära veel mõned puuoksad pargipingi kohal ja pargipingi enda ka, millel just kaks hetke tagasi istus jalutuskepi ja uuriga vanahärra ja millel eile öösel suudlesid ühed noored. Või kukuksin otse punase auto katusele, või veelparem kui kapotile mille all on töötav mootor. Oleks see vast üllatus selle auto juhile. Kindla peale saaks ta shoki. Võibolla viskaks ta ka enda vedrud välja. Vaevalt et ta naerdes plaksutaks ja siis, pooleldi küljeaknast väljas, küljepeeglisse vaadates oma soengut kohendaks.
Või et milleks minna sinna üles, üles ja koguaeg üles, ainult üles ja üles? Sest et ülevalt on parem vaade. Palju parem, kohe palju-palju parem.

Geegieidea.

2006-07-26T00:57:00.000+03:00

Mõnikord on hea näha kedagi, keda kaua aega näinud pole. Ja jälle on igal pool sügis.
Need lehed ja see õhk. Jahe, tuuline, natuke niiske. Helid kostavad teistmoodi, üle pika aja on hinges mõnus kergus. Seegi suvi on möödas, enam ei ole liiga palav. Ja ei ole kiiret. Jälle saab aja maha võtta, keegi ei tülita, keegi ei sega ja keegi ei saa sind keelata. Võid teha mida tahad, terve maailm on ainult sinu päralt. Kõik on natukene uus ja see, millest kogu aeg mõelnud oled, see pole enam nii ähmaste piirjoontega. Jalad on tugevalt vastu maad, see on peamine. Pea ei valuta. Ja sul on motivatsioon. Kui sa ennast puudutad, saad endalt natuke särtsu. Ja kui sa peeglisse vaatad siis sulle meeldib see mida sa sealt näed.
On septembri algus ja mul on uus sall. See on tõesti ideaalne, ma olen omale alati sellist tahtnud. Ta näeb hea välja ja sobib hästi mu nahktagiga. Ja annab sooja. Annab mulle veidigi värve juurde. Sobib hästi mustaga.
Kui ma ärkasin, olin ma puhanud. Üle pika aja sain jälle ennast välja puhata, hea on ärgata teadmisega et sind ei oota ees kohustused. Ja lubadused, mida on raske pidada. Siis lähed vannituppa ja lased vanni vett täis. Samal ajal kui vanni vesi jookseb, hüppad paar korda äkitselt peegli ette ja üritad peegelpilti ehmatada, teed nägusid ja oled kohe päris tobe. Naerad natuke, sasid omal juukseid. Vaatad omale silma sisse ja näed et seal tõepoolest on midagi. Siis teed kavala näo, muigad.. või üritad naeratust peita. Ja paned teekeeduvee keema, otsid riiulist välja ühe oma lemmikraamatutest mille sa juba vannituppa viid ja siis lähed uurid külmkapi sisemust. Seal pole mitte midagi peale kahe porgandi ja ühe purgi kondentspiima, mis on seal tähelepanu oodanud vist juba üle kahe kuu. Jätad ta siiski sinna, küll hiljem viskad ära.
See raamat on huvitav, aga sa ei süvene. Oled vannis ja raamat seisab lahtiselt sinu ees niisama, sul on hoopis kõrvaklapid peas ja su silmad on kinni. Pea all on väike käterätik, et pehmem oleks olla, oled peaaegu suuni vette vajunud ja hingad läbi nina. Vesi läheb lõpuks natuke jahedaks ja sa ei tea mis kell on sest sul pole telefoni kaasas, see on hoopis ühe sinu pintsakute põuetaskus. Kusagil. Kui ta kadunud pole.
Kuivatad ennast ja avastad et lõpuks ometi on su juuksed välja kasvanud, pooleldi märjana näevad nad alati superhead välja, aga nüüd veel eriti. Nad tahavad kindlasti saada natuke tuult. Õues on pilves ilm. Ideaalne.
Valid omale riideid. Selliseid, mis sobiksid su uute kingadega. Jällegi keerutad ennast peegli ees, õnneks keegi sind ei näe. Aga sa ju ei ole edev, ei ole. Eriti. Veidi. Natuke.
Köögi aknast paistab üks sõidutee, selle taga on garaazhid ja nende taga on kõrgepingeliinid. Ja siis veel ühed garaazhid ja siis veel üks tee. Mööda esimest teed sõidab oma motorolleriga su sõbranna, tal on punase triibuga kiiver. Tal on helesinised teksad ja tumeroheline nahktagi, ja tumepruun sall. Su telefon on pruuni pintsaku põuetaskus ja viimane helistatud kõne oligi just sellele sõbrannale. Juba helistadki talle ja palud tal oma maja ette sõita. Ta lubab nelja minuti pärast kohal olla.
Jõuad oma tee lõpuni juua ja juba jõuab sinu maja ette põrin. Rõdult alla vaadates on sinu all pilt rollerist mis seisab trepi ees ja tüdrukust kes istub su trepil ja tõmbab suitsu, samal ajal ootab ta sind. Salvestad pildi mällu ja paned tagi selga. Juba oledki valmis. Sa ei tassi enam paljusid asju kaasas.
Kui sa alla jõuad siis sa saad aru, miks peaks igal tüdrukul, kellel on punased juuksed, olema helesinised teksad mis on just täpselt õigesti kulunud. Ja pruun sall mitu korda ümber kaela. Ja tumeroheline nahktagi.
Sul on jalas kingad mis sobivad ideaalselt su tumesiniste pükstega. Seljas must nahktagi ja selle all valge triiksärk. Ja sul on uus sall, mis annab sulle värve. Peas kõrvaklapid. Midagi muud su peas polegi, sest nii ongi. Ja päikeseprillid on sul ees.
"Ma tahtsin sind tegelikult käbidega visata, aga ma ei leidnud siia tulles teepealt ühtegi käbi. Muide, kuhu me lähme?" kostab. Ma vaatan teda natuke ja siis ütlen tere. Ja veel et mul on kõht natuke tühi ja siis ma seletan talle millegist mis juhtus eile päeval, aga ta ei saanud sellest päriselt aru, aga naeratas mulle ikkagi. Hakkasin juba ütlema, et mul pole õrna aimugi kuhu me minna võiks, aga ta vaatas mind sellise pilguga, et tema teab väga hästi. Minu eest ka.
Sõitsime tund aega jutti, sest ma tahtsin linnast välja saada. Korraks pidime peatuma, sest mina tahtsin plaati jälle alguset peale mängima panna ja tema arvas et peaks paagi täis panema. Siis sõitsime edasi. Pole midagi lõbusamat kui sihitult sõitva rolleri tagaistmel käed lahti olla ja samal ajal muusika ulmemaailma kaduda. Nagu transs. Mingi teine maailm, kuhu saab korraks kaduda. Meelega. Aga mitte jäädavalt, sest mu pleieri akud ei pea üle viie päeva vastu.
Peatusime uuesti, jälle bensiinijaamas. Seal oli mees nagu Ameerika filmist, tunkede ja näruse õlgkübaraga, ta istus trepil paljajalu. Bensiinijaama kõrval oli roheline lagunenud maja. Ma tõusin korraks et jalgu sirutada. Ta tankis jälle rollerit ja tegi samal ajal suitsu, kuigi see oli keelatud. Kiiver peas, hingas tossu sisse ja välja. Siis jälle sisse ja puhus tossu omale kiivrisse mille ta sulgenud oli, ütles "Vaata mind!" ja tegi lolle nägusid. Ma naersin. Mees ei võtnud midagi ette. Ta lihtsalt oli.

Kook.

2006-07-19T00:31:00.000+03:00

Ühel päeval ma lihtsalt otsustasin et nüüd ma lähen ära. Mul oli külmkapis üks riiul, vannitoas oma shampoon ja hambahari, terve hunnik raamatuid riiulil ja niisama vedelevad teevarud mitmeks aastaks. Karp, milles ma hoidsin oma CD-plaate, oli ääreni täis. Ei, rohkemgi, ta ajas koguaeg üle. Ma ei tea kust kohast neid kogu aeg juurde roomas. Võibolla osa neist lihtsalt jäi mulle külge, võibolla osa oli laenatud. Ise hankisin neid ka. Vist igal võimalikul hetkel, aga seejuures hästi salaja. See on lihtsalt see kui sa paned ühel hetkel silmad kinni ja kui sa tunned et see mida sa hetkel kuuled ja mis sind oma taktis asju tegema paneb, et see väikene osa oled sina ise, aga natukene teistsugusem sina. Võibolla samm sinna poole kuhu sa kuulud - see Sina.
Kõige rohkem peavalu on mulle alati mu riidekapp teinud. Sinna jäid nüüd ainult luukered. Ja üks särk mille esiküljel on surnupealuu, ma arvan et ma unustasin ta sinna kappi aga ma pole tegelikult täiesti kindel. Ülemisele riiulile jäi üks tekk ka. Kirjutuslaua ülemise sahti ma valasin suurde reisikohvrisse tühjaks. Just niisama lihtsalt, ma ei hakanud midagi sorteerima - mu pildid on kõik mulle kallid, kõik nad. Reisikohver maksis tuhat üheksasada üheksakümmend krooni. Tal on väljatõmmatav käepide ja ta on metallhõbedat värvi, läikiv ja ideaalne. Kõige kaunim ese mille seltsis reisida. Ma sain ta vägagi "sõbra-hinnaga." Ma saan niimoodi ka kõik muu, kui ma ainult viitsin oma suud veidi irvakile lasta ja sealt sõnu välja pressida. Inimesed on lihtsad, kui neile õige nurga alt läheneda. Vahel väga harva mul see jällegi ei õnnestu.
Enamus jäi maha, aga nii ongi parem. Ei ole kasulik kõike endaga kaasa tassida, eriti kui su lähisugulased ei ole mustlased. Kuigi mul on juba ammu aeg mõnda muusikainstrumenti valdama hakata. Ma ajan sõna otseses mõttes Üle. Ja raske on peatuda. Liiga hilja on.
Ma olen nüüd teistsugune. Hoopis teistsugune. Aga see on hea, see oli mulle vajalik, nii pidigi minema. Ma olen seda kartnud, aga ilma asjata. See on olnud tüüpilise noore inimese hirm, nagu nad kõik ühel hetkel midagi kardavad. Ilma et nad teaks mille pärast, sest neil pole veel õrna aimugi. See on uus, esmakordne ja sellest tulebki see tunne. Inimesed on hästi sarnased. Ja võimatult erinevad.
Ma istun praegu meie pealinna ühel kõige tähtsamal tänaval, kohviku välisrõdul - neljanda korruse omal, minu all sagivad inimesed ringi munakivide peal. Ma pole üldse kindel, kas kui isegi raadiost tuleks mu kunagine lemmiklugu, kas see siis suudaks mu tuju muuta. Või kas ma üldse kuuleks seda, sest inimesed sumisevad mu all nagu ikka, ebaloogiliselt lärmakalt, nagu nad ikka. Neil on alati kiire. Mina joon teed. Roheline Sencha koos Zen-Zeniga. Imeliselt hea ja turgutav. Kuigi ta on kuum, on seda palavaga hea juua. Mul on seljas must triiksärk, jalas musta värvi püksid, ees päikeseprillid. Ettekandjal on hea tuju, ta kõnnib kergel sammul kohvikus ringi ja ei kiirusta. Ta on hästi tähelepanelik ja tänase päevaga rahul. Ta vaatab mõnikord mind aga ei küsi kas ma midagi juurde tahan. Nagu kontrolliks kas ma olen veel seal ning siis ta laseb mul olla. Minu ees on madal laud, sinna olen ma oma taskud tühjaks puistanud, seal on kõik mis mu taskutes muidu tavaliselt on. Ka telefon, millel küll helin on välja lülitatud. Ekraaniga ülespoole et ma näeksin kella. Mul on aega veel peaaegu kolm tundi.
Ettekandja võtab julguse kokku ja tuleb minu ette. Otse leti juurest, ta ei pööra minult kordagi pilku ära, näen ma silmanurgast. Päike paistab otse minu poole, aga ta ei tule täpselt päikese ette. Ma olen teda kusagil varem näinud, aga ma ei mõtle seda kohvikut. "Meil on ühte fantastiliselt head kooki, ta on tõesti imehea - kerge ja õhuline.. puuviljadega, mahlane.. alles tuli.. ma olen seda tegelikult siia juba kaua aega oodanud, me andsime juba eelmine kuu tellimuse sisse ja alles nüüd jõudis.. ma soovitaks, see on mu lemmik number üks, mitte et ma väga tihti kooke sööks - ma ei armasta väga magusat.. väga magus ta ei olegi, just selline paras, kummalise maitsega.. see on hea! kohe väga.. viib keele alla, ma olen kindel et see Teile meeldiks, kui te ei pahanda.. ma tahaks et te seda prooviks.. te ei pea midagi maksma.. mul on tükk juba lõigatud ja ma mõtlesin et ma toon.. kas teil on veel hetk aega?"
Ta ütleb seda vist ühe hingetõmbega, tal on selline nägu nagu ta ei saaks päris täpselt aru mida ta teeb ja siis ta punastab veidi, kuigi ta katsub seda varjata. Ta ei oska oma käsi kuidagi hoida samal ajal kui ta minu poolt midagi vastuseks ootab. Mingitki märki, sõnu kas siis neid mis keelduvad või paremal juhul midagi muud. Ma olen siiski hämmingus. Sellepärast ma ei saagi talle kohe vastata, ma pean ennast koguma ja mõtlema sellele kas ma sain ikka kõigest aru ja et kas ta ikka ütles seda kõike mulle just päriselt või ütles ta mulle hoopis midagi muud. Hetk enne kui ta oleks laginal naerma hakanud, sest ta juba paistis et kohe ta lõhkeb või plahvatab, noogutasin ma ja katsusin midagi pomiseda. Ta lõi särama ja kallutas ennast natuke minu poole, proovis vist kuulata ja küsis "Kas siis jaa? Kas tõesti? Kuulsin ma nii?" Noogutasin uuesti ja üritasin uuesti midagi pomiseda. Ma olen täiesti kindel et ta naeratas mulle. Tal on musta värvi põll mis lehvib jube ägedalt samal ajal kui ta jookseb. Ta on ise ka äge.
Tal ei läinud kaua aega, peaaegu sama kiiresti oli ta tagasi ka. Ta on tõesti hästi tore. Ta tõi mulle koogi ja uue tee. Koogitaldrik oli omaette vaatamisväärsus. Koogi suhtes oli tal täielikult õigus, see oli ideaalselt serveeritud, lausa piinlikult paigutatud ja paistis välja nagu ta tõesti oleks maailmaparim. Ettekandja hammustas huulde ja nüüd oli ta täpselt päikese ees. Tal on punaka läikega juuksed (lõhnavad-lõhnavad juuksed!) ja talle jube hästi sobivad patsid. Tuule käes lehvisid nad veidi, päike näitas nende siluette. Ta oli nagu filmist. Ma olen teda kindlasti kusagil varem näinud. Ta polnud minuga veel lõpetanud. "Kas ma.. ma mõtlesin et, kui te ei pahanda, kas ma võiks ka kooki sööma tulla? Praegu pole mul väga kiiret ka.. me muidugi ei pea samas lauas istuma, kui te nii soovite?" Kui ma viimati ringi vaatasin, polnud peale minu seal kohvikus teisi külastajaid.
Ma ei suutnud jälle kohe vastata. Seekord vist punastasin mina, ta paistis seda märkavat. Ta naeratas jälle, vaatas mind pea-natuke-viltu ja muigas hästi kavalalt. Mõnikord ma vaatan niimoodi peeglisse, aga just tema vaatas mind nii. Läks veel natuke aega kui ta mind naeratades vaatama pidi, siis noogutasin ma jälle. Pomisemise unustasin seekord ära.
Ta tuli oma koogiga, tal endal oli ka tee. Teeklaasil oli silt mis hoiatas kuuma joogi eest. See oli kahene laud ja ma olin oma tagi tooli seljatoelt ära võtnud siis kui ta ära käis. Ta naeratas samal ajal kui ta mulle silma sisse vaatas ja istus, sulges korraks silmad ja hingas sügavalt sisse. Ta oli tõesti hästi rahuloleva moega. Ja siis hakkas ta raamatut lugema samal ajal kui kooki sõi, just seda raamatut mille ma viimasena lõpetanud olin, vist eelmisel nädalal. Ma teadsin täpselt millest see raamat rääkis, mida ta loeb. Kindlasti see on mu lemmikraamatute nimekirjas kusagil üsna heal kohal. Mul oli painav tunne nagu ta teaks et ma seda just lugenud olin, aga ma ei küsinud seda temalt. Ta lihtsalt vaatas mind nii kavalalt.
Varblasi enam rõduäärel ei olnud, isegi vastasmaja tuvid olid pööninguaknalt kadunud. Inimesed kes all sumisesid, olid vist kõik minema sumisenud, neist ei olnud enam midagi kuulda. Oli ainult tema ja mina, ilma nimedeta. Tuul viis aja ära. Kõik jäi hetkeks seisma.

Kõhuvalu.

2006-06-29T01:53:00.000+03:00

Ma ei saanud öösel eriti und, ma ei tea miks, võibolla läksin liiga hilja magama. Võibolla tahtsin hoopis koduvoodis magada. Või hoopis rõdul. Või voodis valet pidi või hoopis põiki, nagu mõnikord.
Ma ei tea mis kell oli sest mu telefon oli kotipõhjas ja kott ise allkorrusel esikus. Ma ühel hetkel lihtsalt ärkasin ja läksin hiirvaikselt treppimööda kööki hommikuteed tegema, võibolla see oligi teeisu mis mind üles ajas. Alles hakkas valgemaks minema, kuigi öösiti on suvel vaevu hämar. Ja vaikne. Tuul magab, linnud magavad, autod magavad. Ainult pilved reisivad vasakult paremale. Neli meetrit sekundis.
Külmkapp uriseb aeg-ajalt. Võib-olla on tal külm. Või vajab ta tähelepanu. Avan külmkapiukse. Valgus läheb kliks! põlema. Sulgen ukse. Valgus kustub kliks! Avan uuesti hästikiiresti ja järsult külmkapiukse: hommikumantlis ja tuhvlites pisikene punase salli ja magamismütsiga pingviin seisab ehmunud olemisega keset kõige ülemist külmkapiriiulit, ühes käes põlev küünal, teise käe näpud (jah, pingviinidel on näpud!) külmutuskapi tulukese lüliti peal mis on kustunud. Aga külmkapiuks on lahti. Pingviin lööb endale hajameelselt lahtise käega vastu otsaesist ja naeratab mulle närviliselt, häbivarjud näol. Ma silitan ta pead (mütsi ajan sellega viltu) ja sügan kõrvatagust (noh.. tal on seal üks.. eee.. vastav auk.) "Hakkad vanaks jääma, Joe" mõtlesin ma, aga ei öelnud seda välja. Siis haarasin tassi alustaldriku koogitükkidega, alumiselt riiulilt ja lükkasin jalaga külmkapiukse enda järel kinni. Külmkapi seest kostab närviline kliks! kliks! kliks! kliks! ja seejärel sammud kusagile vaikusesse. Panen vee keema. Teekeeduveekann hakkab kohe kohisema.
Päike on täpselt niipalju tõusnud et on võimalik näha majaees asfaltil olevate kivitükkide lõputuid varje. Ja konide ja käbide omi. Ja esimeste kasside, kes on autode rattakoobastest välja roninud ja nüüd sirutavad ennast päikese käes. Siis lakuvad oma karva, see on nende komme. Nad armastavad puhtust. Ja kui nad ei armastaks seda, poleks nad ka kassid. "Täna tuleb kindlasti tore päev," mõtlesin. Aga ei öelnud seda välja.
Sul on armas teeriiul. Köögis, pliidi lähedal, peaaegu silmadekõrgusel. Selle all on konksud tasside jaoks. Nagu see olekski seal just selle pärast et ma seda vaadata saaks. Mina olengi keraamikanarkomaan. Neid värvilisi ideaalseid tasse, millest ühe peale on värvitud must lammas, ja et ma saaks uurida milliseid uusi teesorte sul nüüd tekkinud on. Must tee "Kirg," mu lemmiktee, jääbki pihku. Teine käsi avab selle ja poetab osa teesõela. Teesõel kukub helesinisesse tassi mille väliskülgedele on värvitud valged imekaunid pilved ja mis seest on heleroheline. Peale valan tulist vett, veel lasen teed tõmmata neli-viis minutit. Peale seda ma enam ei lase. Võtan teetassi ja alustaldriku kaasa ja lähen köögist välja.
Esikukell näitab seitse läbi kuute. Ta teeb tik-tak. Enne kui ma trepile astuda jõudsin, tegi ta naksu ja siis näitas kell juba kaheksa läbi kuus. Astun hästi hiirvaikselt. Üle neljanda astme, mis krigiseb.
Pööningule jõudes panen tassi korraks aknalauale. Koogitaldriku selle kõrvale. Sa teed imehäid kooke. Need viivad keele alla. Nad ajavad peaaegu minestama. Ühest tükist kunagi ei piisa, selleks ongi alustaldrikul neid kolm. Ma lähen alati ahneks.
Peeglilaual on sul üks küünal, mille ma põlema süütan. Sellest pudeneb õhku pööningu jaoks ideaalset aroomi. Kogu ruum muutub soojemaks, mitte et see pööning poleks mu lemmikpööning. Kõik on nii hubane, et tahaks minna ja seda kõigile maailma inimestele öelda. Ütleks senikaua kuni nad mu jutus täielikult veendunud oleks. Ütleks ennast nii tühjaks, et nad jääks minust purju. Lähen aknalaua juurde, teel selleni libistan käe üle tooli seljatoe. See on sile. Ja äärtest konarlik. Tal on oma muster. Tema muster on tema hing. Ma kujutan ette kes selle kunagi sada ja viiskümmend kaks aastat tagasi tegi. Üks halli peaga mees kellel on ees pruun nahast põll ja kes teebki toole. Ta on linna parim toolimeister. Tema toolid peavad kaua vastu. Siis tuleb mulle vastu aknaalune vaip. Ma astun sellele peale. Ta on pehme. Ma ei mõtle sellest kes selle kunagi tegi. Ma mõtlen hoopis muust.
Õues vuhisevad juba esimesed autod. Hommikutööinimesed lähevad tööle. Öötööinimesed tulevad töölt. Kui nad teepeal teineteisest mööduvad, lehvitavad nad vastutulijale. See on nende teatepulk. Nad teatavad sellega et "nüüd on minu aeg minna." Kivikeste varjud pole enam nii pikad. Pilved kimavad nüüd kuni seitse meetrit sekundis.
Võtan lonksu teed. Teetass on hästi soe, tee on teda soojendanud aga ise ta jahtub vaikselt tasa. Mulle maitseb tee väga. Et naudingut paremini tunda panen ma silmad korraks kinni ja hingan sügavalt sisse. Mul on tunne nagu ma kerkiks korraks õhku. Ma tunnen nagu ma oleks sama kerge kui udusulg. Tuul liigutab veidi kardinaid, ma aiman seda. Siis teen silmad lahti.
Vahepeal oled sa ärganud. Oled tõusnud voodisse istukile ja silmi hõõrunud. Kuidagi on sul hästi vaikselt õnnestunud hiilida mu seljataha. Sa oled mind vaadanud, muigega jälginud seda kuidas ma seal olen.
Sa katad mu seljatagant oma peopesadega mu silmad. Ma naeratan aga ei julge su käsi katsuda. Ma tean et need on hiiglama pehmed. Su nahk on meeletult õrn. Sa naeratad ja võtad siis mu ümbert kinni, hommikukallistus. Paned oma lõua mu paremale õlale (sa oled minust veidi lühem) ja kallistad mind nii. Ma silitan oma parema käega su pead, teen sulle hommikupai. Su juuksed lõhnavad maailmakõigeparemini. Oleks mul kõhuvalu, läheks ta niimoodi kohe ära. Just nii saaks absoluutselt kõike ravida. Kõike!
Autod vurisevad. Puulehed sahisevad veidi tuules. Naabermajas pannakse tööle televiisor, seda on siia kuulda. Pilved liiguvad kindlasti juba vähemalt üheksa meetrit sekundis.

Pisiasi.

2006-06-25T22:18:00.000+03:00

Ma ei mäletagi millal viimati hoovihma sadas. Sellist.. Päris hoovihma, järsku ja v6imast. Täpselt piisavalt pikka ja värskendavat. Sellist, mis poeb läbi ketside nagu n6iaväel ja mis tahab ronida yle kummikuäärte.
Enamus inimestest lähevad siis varju, nagu vihm paha oleks. Nagu ta sööks neil riided seljast v6i sulataks näo yles. Ja nad ei jää selle l6ppu ka ootama, vaid loobuvad oma tavalistest plaanidest ega näita ennast siis enam linnapeal, teevad hoopis teisi asju. V6ibolla isegi kasulikke. Nemad arvavad et nende päev ongi rikutud, aga tegelikult on see päästetud. Just siis ongi hea ja rahulik, siis on palju rohkem ruumi. Ja inimestega ei ole siis tyli, ega ka trygimist v6i midagi veel hullemat. Ma k6nnin nagu elaksin ma yksikul saarel. Ja kui sul on käes 6hupall, siis sul polegi v6imalik masendusse langeda. Pintsaku h6lmad lehvimas, hyppan loikudesse plärts! ja plärts! ning naeran veidi omaette.
Vihm on igal pool ja seda tuleb aina juurde. Muru hakkaski alles kuivusega harjuma. Tavalise tolmuse munakivisillutise asemel on madal j6gi. Mööda paekiviseina voolab sellele juurde veel terve hulk. On hämar, missiis et tegelikult on päev. Ninna tungib vihma l6hn. Ja lillede oma. K6rvadesse aga vaikus, ka linnud on peidus. Ainult autodel meeldib myriseda kusagil majade taga, mille kyljes on m6lkis vihmaveetorud ja mille akende peal passivad kassid, kindlalt kaitstuna klaasi taga.
Vihm p6rkab 6hupallilt mis seet6ttu kumiseb seest. Keegi pole mind vaatamas, ning päike ka ei paista - aga ikkagi kannan ma päikeseprille. Vihmapiisad jooksevad mööda klaasi, ylevalt alla ja alt yles. Mu pintsak on märg ja raske, isegi veidi ebamugav. Huvitav, mis tunne puudel olla on.
Ma jään korraks yhe kangi alla seisma et ennast veidi kohendada ja silmadest vesi välja pyhkida, prillid jätan seniks prygikasti kaanele. Raputan pintsakut, aga sellest pole kasu, pabertaskurätikuga pyhin puhtaks näo ja juuksed ajan sassi. Käed kuivatan ära märgade pykste kylge, seejärel torkan prillid jälle näkku.
Kohe kui ma kangi alt välja astun, ilmub tema ka välja. Alati on nii - kui ma olen endal alles juukseid l6iganud, siis me trehvame kuidagi alati ja kindla peale. Seekord oli sama moodi. Tema seda asja ei tea, aga mulle tundub see natuke naljakas. Ja sellele m6elda, kui ma iga päev peaks juukseid l6ikama, siis ei saaks ta minust ju yldse lahti. Ma oleks nagu needus.
Ta ehmatab korraks sest ta oleks minuga peaaegu kokku p6rganud, neelatab siis, vaatab mind imestunud näoga, naeratab ta ja ytleb "Oh, no tsau, tore sind siin vihmasena näha!" Mina teretan teda vastu, aga ma ei suru ta kätt. Sellepärast ka et mu käed on selleks liiga märjad, aga rohkem ikka sellepärast et ta hoiab midagi syles ja ma ei taha talle ebamugavusi tekitada.
Paistab et ta on kauem vihma käes olnud kui mina, tema triibuline kampsun on täiesti läbimärg. Juuksed on tuul tal sassi ajanud ja see sobib talle väga, aga ma ei ytle talle seda kui hästi ta välja näeb. Nagunii ta teab et ma ytlen seda praegu m6ttes, miks ta muidu mulle niimoodi naerataks. Siis ta raputab oma pead nii et mulle vett pihta pritsib ning seejärel vaatab ta mind korraks pilkavalt. Aga ta ei m6tle sellega kunagi halba. Ma naeratan. Ta pilgutab mulle silma.
Tal on syles veel yks kampsun, see teine on peaaegu kuiv. V6i 6igemini vähemmärg. Tundub, nagu ta oleks seda ka endaga katnud, ning k6ike muud teinud mida vähegi suutis et see märjaks ei saaks. Ta taipab et ma tahan kangesti näha mis seal sees on, ning ta kutsub mind koos endaga uuesti selle kangi alla varju.
Peale m6ningat pusimist tuleb hoolikalt kokkumässitud kampsuni seest välja maailmak6igearmsama pisikese kassipoja magav kogu. Teda ei julgegi paitada, äkki ärkab veel yles. Ja ka ilma katsumata tundub ta k6ige pehmem ja k6ige ideaalsema peene ilusatriibulise veidi pruunika karvaga, kellel on maailmak6igearmsamad pisikesed valged käpad mis on talla alt roosad.
Leitud oli ta mere äärest yhest karbist. Keegi oli ta sinna jätnud, lihtsalt omapead. Lihtsalt sellise kassi, kelle silmad alles hakkavad lahti minema ja kes ei saaks veel ise hakkama. Lihtsalt sellepärast et polnud vist ruumi, v6i et oleks vähem tyli. Et keegi teda ei tahtnud, ja et köögip6randal on niigi kassikarvu. Ja et sydametunnistus rohkem piinaks.
Ma olin täitsa s6natu, sest minumeelest oli selle kassi päästmine kohe vägagi ilus tegu. Ma ei taibanud midagi öelda, v6i tahtsin aga sellest ei tulnud midagi välja. vist ainult pilgutasin silmi ja ei osanud oma käsi kuidagi hoida. Tegin suu lahti ja natukese aja pärast panin lihtsalt uuesti kinni. Täpselt nagu seda teeb kala, kes on kogemata v6i meelega kuivale jäänud. Hea et ma ennast k6rvalt ei näinud. Äkitselt libises mu käest ära 6hupall.

Karjed.

2006-06-24T01:55:00.000+03:00

Ma ärkan hommikul üles kõhutundest nagu peaks äratuskell mind äratama, aga see on sootuks miski muu. Äratuskellani on jäänud täpselt tund. Ma vist nägin ärkamist unes ja selle peale ärkasingi. Või lugesin ma unes kogu aeg salaja aega. Parem oleks kui ei ja parema meelega ma sellele enam ei mõtleks. Vähemalt täna hommikul.
Ma tõmban särgi selga aga ei viitsi seda kinni nööpida, ja avastan siis et teetass juba aurab kummutil, mis on äärmiselt kohe äärmiseltäärmiselt veider, õues on vist külm. Kas see on tõesti see eilne teetass, saab ta olla veel kuum? Õues on vist väga külm ja toas on soe, akna taga on udu ja akna vahelt puhub mulle näkku vägagi äratavat õhku. Värsket värsket, vareseid täis. Vareseid ja teisi musti linde, ka neid kellele vaid haigused kõlbavad. Kusagil eemal on järv, ja järve on selles õhus ka. Järv nagu kutsuks mind aga ei kutsu ka, mingi sõnum selles õhus aga on. Panen sussid jalga.
Ma magan iga öö erinevas toas, mulle nii lihtsalt meeldib. See maja on minu vastu sõbralikum kui need teised milles ma olnud olen, ta nagu teeks midagi minuga. Mida, seda ma praegu öelda ei oska. Võibolla pole ta veel piisavalt teinud, võibolla olen ma liiga rumal et muutusi veel märgata. Võibolla ma lihtsalt ei tunnista veel neid. Aga ma tunnen ennast siin hästi. Ka öösiti, ka teatud päevadel. Ka sama udustel päevadel nagu täna, tähtpäevadel, minu sünnipäeval, kahekümnendal kuupäeval, isegi täiskuu ajal. Keldris, pööningul, kolmandal korrusel - kus ma hetkel olengi, maja taga ning tornides milles ma tegelikult küll ainult unes olla olen saanud. Ma seisan koridoris, kolmandal korrusel, mu ees ripub suur kroonlühter, kui treppide käetugedele toetuda siis nad ragisevad veidi, lühtri kohal on mõned katuseaknad katki, esimese korruse musta-valgele ruudulisele põrandale on sealtkaudu langenud veidi puulehti mis nüüdseks on tõmbunud tumedaks, kuldpruuniks, kui neile peale astuda siis kindla peale nad krabiseksid veidi. Vihmasel ajal tekivad sinna alla hoopis lombid. Treppidel on seltsiks nende kohal rippuvad vanad maalid. Raamid on neil tuhmid, nurkadest kulunud ja nende ülemisel äärel on kindlasti tolmu. Portreed ise tunduvad imelikud, öösiti isegi veidi hirmuäratavad, kui neist küünlavalguse käes mööda minna (trepid kriuksuvad naljakalt, muide) siis nad läigivad metalselt ja nende minu jaoks täiesti võhivõõraste inimeste pilgud nagu jälgiksid seda liikuvat valgust, hoopis teistsuguse ilmega, hoopis palju näljasemaga. Võibolla neile lihtsalt meeldivad küünlad, kes teab.
Teise korruse põhjapoolses otsas, kohe peaukse kohal, on suur veranda kus mul olla meeldib. See on ülení valge, nagu nad olema peavadki. Lillepostamentide ja kuivanud puulehtedega, pinkidega ja ühe pisikese lauaga. Mööda seinu ronib metsviinamari, neid on ka sammastel, maja ees on ringtee millel kasvab punaseid ja valgeid lilli, ja sealt edasi kastaniallee väga ilusate noorte kastanipuudega mis võiks ulatuda kuni lõpmatuseni välja. Enne väravat on veel linnubassein, siit verandalt on kuulda peene kruusa peal jooksvaid samme. Mõnikord. Aga sellele ei meeldi mul mõelda. Sest ma ei tea kumb on halvem - kas see et need sammud seal päriselt astuvad, või see et ma seda kõike hoopis ette kujutan.
Mõnikord öösiti on see mind hirmutanud just eriti, väga kindlatel aegadel mille järgi võiks iga maailma kella õigeks keerata - või siis hoopis valeks, näiteks Tokyo kellad võiksid küll minu aega näidata, see ei häiriks mind mitte üks põrm. Mis seos neil on minuga, seda ma ei tea - ka ei tahaks ma mõelda sellele mis plaan neil minuga on, kuid maja nad tunnevad küll hästi, kindlasti paremini kui mina. Kindlasti teavad nad sissepääse isegi tornidesse, mida ma kunagi üles ei leia, kindlasti on kusagil ka nende jaoks ühed uksed. On need kindlad päevad, kui need sammud tulevad mööda alleed, tulevad nii nagu hoog oleks neil sees. Linnubasseinist võtavad ühed sammud vett ja pritsivad teist, siis nad naeravad veidi - või teevad seda üksteise pilkamiseks, siis tormavad nad majani, ajavad teineteist taga postide vahel ja rebivad lahti ukse. Sammud viivad neid kusagile teise korruse ruumi, võibolla mõnesse neist mille uks on lukustatud, võibolla mitte ainult lukustatud, vaid ka kinni naelutatud ja seest poolt müüritud. Ja parem oleks. Kui nad sinna ruumi jõuavad ei tundugi nende "mäng" enam niiväga Mäng. Mõnda aega kostab vaikus, siis aga läbilõikav karje, kõige hullumeelsema kõlaga kohutav karje. Siis jälle vaikus, miski muu ei saaks vist tulla nii järsult kui see. Ja peale seda nutt, vaikne hale tasane pisaranutt. Minu ülesandeks jääb mõelda kumb neist on rumalam, ning verandal unistada. Sussid jalas. Ning mõelda sellele ka, kuidas ja kes ja kustkohast tuleb hommikuti see aurav tee mu kummutile.

Kirjutuslauaalunesalasahtel.

2006-06-21T15:35:00.000+03:00

Ma tulin täpselt samal ajal samas peatuses maha, täpselt õigel päeval ja õigel kellaajal, päike paistis täpselt samast kohast kui vaadata täpselt tornide suunas, täpselt samal trepil istus sama naine. Kassid keerlesid ta ümber täpselt samamoodi nagu alati, tema aga teadis täpselt milleks ta seal istub. Oli ka sama kuum, sest oli keskpäev. Täpselt sama kuum kui eile aga mulle tundus et isegi veidi kuumem. Eriti kuum oli veel päikese käes, aga mina kõmpisin varjus kus on jahedam kuid kus on hämaram ka.
Ma teadsin ette et sa istud aknal, oma toa aknal teisel korrusel, akende ümber kollane vana puumaja ja selle kohal varsti katus, enne küll kolmas korrus ka mis elab inimtühjalt. Sul on jalas helepruunikad laheda mustriga ruudulised poolpikad püksid, sul on seljas kollane maika ja selle alt paistavad valged rinnahoidjapaelad, sul on kõrvaklapid peas ja päikeseprillid ees, sa istud nii et üks jalg on aknalaual ja sa toetad seljaga vastu aknaraami. Plätud oled sa teineteise kõrvale väga korralikult sättinud, nad ootavad sind akna all põrandal. Su põrandal pole peaaegu ühtegi kübet tolmu ja pehmel vaibal on mõned avatud raamatud, ning üks ajakiri meestest mida lugedes sulle meeldib naerda veidi. Plaadiriiulilt on parimad plaadid voodile ritta seatud, õigemini on nad päris laiali, aeg-ajalt sa valid neist mõne mida kuulata ja siis tuled aknale tagasi. Su kaelakett sädeleb päikese käes veidi ja sa muigad kui ma sealt niimoodi tulen. Kui vesi oleks hõbedast meenutaksid su kõrvaehted imekaunist nirisevat vett. Ja siis jood veidi mullidega vett nagu olekski sul sellest janu tekkinud, klaasist milles on tükike sidrunit. Sul on tumepunased (ja lumivalged) kardinad ja sulle endale meeldib nendega peaaegu sama palju mängida, kui su tumedale kassile kellel on kollased silmad kuid kes magab hetkel tugitoolil. Sul on heledad juuksed ja sa kannad tänase päeva patsikummi esimest korda, see on päris uus ja samas ka vana, sest sa unustasid selle vahepeal ära. Taburetil su raamaturiiuli juures on kausitäis magusaid ploome, aga sul pole kõht tühi. Su tuba lõhnab hästi, ning kõik mis seal sees on, on sinu oma. Sa oled pidevalt oma asjade keskel, sest teised asjad polegi nii huvitavad vist. Sul on õrn päevitus, sa paistad nagu oleksid kuldne.
Kõrvaltoas klaasplaadiga laual on su telefon, millel on mitu vastamata kõnet. Need on teinud su sõbranna, kes elab vastasmajas, aga sa ei kuulnud helinaid sest nad on välja lülitatud. Sõbrannal pole kodus kedagi ja ise on ta linnas, muidu oleks vist temagi aknal või lehvitaks ta sulle avatud aknast. Teil meeldib teineteisele aknast aknasse tantsida, kui te saate mõne uue fantastiliselt hästisobiva seeliku, särgi või jaki. All ritmikul olevatel inimestel pole sellest kõigest õrna aimugi, aga te ei kuuleks samal ajal teineteise sõnu sest autodel meeldib kangesti müriseda. Võibolla selleks te helistategi nii tihti ja räägite mõnikord samal ajal juttu kui akna taga seisate, kuigi praegu pole sul selleks tuju. Ja ehk sa parema meelega paluksid tal endale hoopis külla tulla, või tegelikult piisaks teil mõlemal vaid korrus treppimööda allapoole ronida ja maja ees tee keskel kokku saada.
Küünlad ootavad õhtut ja peegel seda et sa ennast vaataksid, aga sa kiusad teda meelega. Su kirjutuslaual on föön, kuigi sa ei föönita ennast kunagi, ning voodi kõrval põrandal on kohvitass mis lõhnab maailmaparima kohvi järgi. Siis sa tõused korraks üles, jätad plätud omaette ja lähed korraks kõrvaltuppa, sest sul jäi enne mingi olulise asja tegemine pooleli. Ukse paned sa enda järgi kinni aga aken jääb avatuks, mõlemad aknapooled on tänavapoole ja uksesulgemise ajal lehvivad su kardinad korraks aknast välja. Koos lõhnaga mida on nüüd vist igal pool ja igaveseks. Aga su kirjutuslaual on saladusi peita, kõige salajasemaid ja tähtsamaid asju peidab tema sisemus. Mitte föön ega lamp, mitte ka pliiatsitops, vaid päris sisemus, nii sisemus et seda sisemust avastada peab põlvili põrandal olema kirjutuslaua ees. Siis näeb kirjutuslaua kumeruste ja puidu mustri vahel kriimustuste moodi jooni, aga ainult kui hästi vaadata, nagu oleks lakk seal meelega jooneline. Vastu valgust ta peegeldab veidralt. Seal on tegelikult üks sahtel, sahtel millel on küljes lukk. Mida ta sisaldab, on võimatu öelda, ka arvata ei maksa, ja vaadata ta lubab vaid ühel. Ka mina ei näe, nii kaugele siit kus ma olen ju ei näe.

Neljapäev.

2006-06-19T01:13:00.000+03:00

See teeehitus ei lõppe vist iial. Töömehed on lihtsalt jube aeglased. Öötöömehed samuti, kui neid üldse ongi sest neid on kindlasti palju vähem kui tavalisi täiesti keskmisi väikesepalgalisi inimesi. Mina pean ka ringiga minema, ringigaminnes tekib mul alati kakaoisu. Võibolla seda teeb kõikvõimalik õietolm, mis just praegu eriti levib. Mina olen vist ka üks neist, kellel on allergia. Mõnikord on mõnus jahe õhtu, aga mõnikord on isegi ringiga minemiseks liiga palav ilm. Aga õnneks ma tean, kuidas otse saab, otse majade vahelt kus on jahe, varjuline ja inimtühi. Aedadest saab kergesti üle sest nad pole väga kõrged, ning mõnikord saab minna ka alt. Mõnel aial on väravad. Kuigi ma ei käi seda rada tihti, teab mind väga hästi üks vanamammi, kes mõnikord hoovitoolil istub oma kaunist kassi silitades või teeb ta seda akna peal, mõnikord ta hoopis tukub oma hoovi võrkkiigel. Ma lihtsalt tunnen, et ma olen talle jäänud meelde. Nädala lõpupoole on tema aed mõnikord riietekuivatusväljaks muutunud, kõikjal ripub siis nööridel pesu, tal on punased, rohelised ja sinised pesupulgad. Hoovis on võssakasvanud vana kalabassein, kunagi seal ehk kasvas vesiroose. Tal on gaasiballooni kapis suur herilasepesa, pirnipuu tipus varesepesa ja tema kõrvalnaabri magamistuba näeb välja nagu seapesa, sest see naaber ei ela seal õieti enam kuid, vaid mõni öö satub ta sinna vaid magama. Ei teagi mida ta päeva ajal teeb. Tema vastashoov on "Kurepesa" nimelise lasteaia oma, suvel ei sumise see nagu muudel aegadel. Kui sajaks vaid vihma.
Vastasmaja ülakorruse akna taga aga on alati keegi. Üks nägu, klaasi taga lõksus, millest võib välja lugeda kõikvõimalikke sügavusi. Sellest pilgust, sellest Kuidas ta vaatab. Tema kortsudest, tema naha veidrustest ja sellest et ta ei hinga kuigi kergelt. Sellest kuidas ta lõhnaks, kui ta kellelgi ennast nuusutada laseks. Aga ta ka ei räägi kellegiga. Ja ta ei liigu sealt kuhugile, sest ta on ratastoolis. Mina ei tea teda üldse, aga tema teab väga hästi, mis tunne on nii sootuks muutuda et kui sa lähed peegli siis nagu vaataks sulle sealt vastu keegi võõras. Võõraste tuhmide silmadega mis enam kuigi hästi ei näe. Silmade ümbert punane ja must. Ja kui sa tahad midagi öelda, siis alguses nagu sealt ei tulekski midagi ja kui lõpuks tulebki, siis vaid midagi hirmutavat, midagi nii sootuks tundmatut et see ajab kiljatama. Midagi ainult sellest, millest keegi aru ei saa, isegi kui tahaks. See on nagu mõni võõras keel. Mingi susin ja vilin, mingi võõras lälin millel pole mingit mõtet. Isegi kui sa tahad öelda midagi konkreetset. Mõnda sõna või mingit kindlat üksikut tähte, raamatu pealkirja või peatüki oma. Isegi asju ei suuda ta mõnikord tõsta, ainult ümber suudab ta neid ajada.
Ma arvan et peale ärkamist on tema esimene soov uuesti magama jääda. Ja kui ma teda niimoodi vaatan, ei suuda ma ise midagi mõelda või öelda. Minu sisse poeb mingi imelik nõrkus, nagu oleks see viirus või mõni tundmatu haigus mis suudab ennast minu sees peita terve igaviku ilma et ma temast ise midagi teaks. Ja just siis, kui ma olen kõige nõrgem, murrab ta mu maha täielikult. Mul tekib tunne, kui ma oma rõdul olen, et need inimesed kes all kõnnivad ei olegi inimesed. Et ma ise ei ole rõdulgi. Või et taevas pilvede taga on hoopis üks tobe sinine krõbisev kilekott ja et kõik muu on ka nali. Et kõik naeravad, kõik peale minu. Kõik näitavad näpuga ja söövad kandiku pealt oma sõnu, söövad ja seejärel käeseljaga pühivad oma huultelt ära vere. Ja mul tekib tahtmine ennast lüüa või kägistada. Või teha endale muud moodi haiget. Lõpuks viskan ma ennast lihtsalt pikali ja mõtlen selle üle kui tobe see kõik on ja kui tühine on kõik muu. Ning hommikul on jälle kõik korras.

Undsus.

2006-06-13T11:25:00.000+03:00

Ma olin eile paberist. Ma polnud kaua maganud (vähemalt kahte ööd ma mäletan selgesti) ja viimati olin hommikuks söönud ühe võileiva ja lõunaks ühe jogurti. Mu käed olid kuivad ja karedad, ma oleksin võinud neid murda. Või voltida, ma oleksin võinud lõigata kääridega kõik nurgad ära, või igaveseks põletada oma keskmised näpud. Mul oli raske mõelda, eriti veel öelda ja lumivalge värvi vaatamine lõõskava päikese käes põletas mu limaskestadesse väikeseid auke, igasugune muu jutt tundus kuulamiseks liiga tüütu. Ma ei kanna käel kella, niiet mõlemad käed olid mul sama rasked, sama aeglased ja kobad. Ma ei pidanud kella vaatamagi et teada kas ma olen jälle hiljaks jäänud. Mitte nagu keegi ootaks mind kusagil, vihast nägu tulipunane. Oleks mul kell, näitaks ta alati kümne pärast üheksa või poolükskõik, või poolkamakaks. Taskus on mul kell, ta näitab alati neli minutit teistest rohkem. Mõnikord meeldib tal hoopis sahtlis olla, või väljalülitatud. Eriti aga padja all.
Kui ma kööki läksin, ajasin ma enne kirjutuslaual tassi (tühja) ümber, kuigi ma tahtsin hoopis ust avada. Ma lõin ennast valusalt ära vastu uksepiita, kuigi ma ei tundnud seda kohe vaid alles kusagil poole tee peal. Ma ei kuulnud helisid mis tulid kaugemalt kui meetrikauguselt - ükskõik kui valjud nad olid, polnud vajagi neid kuulda. Kõrvad oleks olnud nagu umbes ja aju liiga tardunud. Ukseläve mul õnneks pole, aga ma tean et ma oleks selle otsa kindlasti komistanud. Võibolla ma poleks enne hommikut märganudki et ma vahepeal kukkunud olin. Mõttes, niipalju kui ta lubab, oleksin ma ehk ka rõdule läinud, või vannituppa. Võibolla oleksin ma teinud akna lahti ja välisele aknalauale pooleks tunniks kinnisilmi istuma jäänud. Lõhnu nuusutama või küünitanud kõrvu kaugemaid helisid kuulama. Võibolla oleksin ma näinud teleskoopiliselt (nii, et ma näen ainult ühte punkti, võibolla autojuhi ehmunud nägu, või autonumbrit, või natukene sellest läbigi; võibolla midagi muud aga aegluubis või ajast edasigi; või kõike mis mööda on läinud, tagurpidi silme eest läbi jooksmas nii et ühtegi heli samal ajal ei kuulegi) väga kiiresti lähenevat autot ja leidnud ennast keset sõiduteed naermas. Võibolla oleksin ma siis teinud väikese õhulennu ja teiste autode katustelt ning esiklaasidelt põrgates alles peatunud kui suur tamm ette oleks tulnud, oma liiga paksu tüvega millest juba läbi ei tuiska. Siis ma oleksin maast oma hambad ning otsastrebitud vasaku käe üles korjanud ja koju pesukuivatusrõdult toodud riideid triikima läinud. Samal ajal vilistades, näiteks.
Või oleksin ma leidnud ennast keset lagendikku, mida ümbritsevad suured põlevad puud millest tuleb nii paksu suitsu et päikest ei olegi näha ja tekib tunne, nagu oleks juba öö käes. Võibolla oleks ma näinud ennast hoopis kõrvalt, just nii nagu kõik teised mind näevad, võibolla oleksin ma ennast vaadanud nii nagu teistel seda teha meeldib, võibolla oleksin ma ennast vaadanud hoopis teisiti. Võibolla oleksin ma endalt midagi küsida tahtnud, võibolla oleksin ma üritanud ennast näpistada. Võibolla siis oleksin ma näpistanud hoopis õhku ja avastanud et mind olemas ei olegi, võibolla oleksin ma hoopis ennast ära kortsutanud.
Siis ma panin käed vette. Mu käed muutusid kuni küünarnukkideni pehmeks, hiljem nad tuule käes narmendasid veidi. Ma ei tundnud midagi, ma ei tundnud leiget vett oma käte ümber - mu närvid juba magasid. Osad võibolla keerasid teise külje, osad unistasid sellest kuidas nad hommikul ringutavad ja teevad hääli nagu ärganud kass.

Vurrud.

2006-06-11T21:41:00.000+03:00

"Tšuu-tšuu," teeb vedur. See suitseva korstnaga rong, sellesama oma. Kriuksuvad rööpad all, vist natuke roostes ja kulunud, ehk kõveradki. Sellesama katusel (sildade alt ja tunnelitest niimoodi läbi sõita on ikka päris ohtlik) saab täitsa vabalt piknikku pidada. Õnneks ei tulnud meil teel ette sildu või tunneleid. Ja me olime katusel. Sest oli jäätisepäev ja lumi oli juba ära sulanud. Muru tärkas, linnud pressisid mune muneda ja vesi ojades kukkus solisema. Jää oli täielikult ära sulanud (talvel on sellise asja peale imelik mõelda, sest siis tundub see Külm nii loomulik, nagu peakski olema. Ja talviti.. ongi,) moosid olid ammu otsas, päike paistis kaugemalt aga oli soojem. Käe võis kinda seest välja võtta, sest pakane ei näpistanud seda. Kõik mis tasakaalust väljas oli, võttis oma endise kuju tagasi. Näod ei olnud ka enam nii kaamed ja tuimad ja tigedad ja plassid.
Kass, kes jaama juures alustassilt piima lakkus, oli arvatavasti just välja pugenud mõnest kuurist. Tal oli selline nägu peas, nagu tal oleks sellest kuurist ammuilma juba kõrini olnud, või meeldis talle lihtsalt piim niiväga. Kui ta oma vaakumissetõmbunud kõhu piima täis oli imenud (miks mulle kohe sääsed meenuvad?), nurrus ta tänutäheks ja hõõrus ennast vastu kilekotte müüva naise sääri. Paistab et kilekotikaup(naistele/)meestele meeldib kohe väga, kui mõni nuustiku sarnane närune narts ennast ligi kraabib, mutt lubas talle õhtul kala tuua kui ta selle ajani läheduses püsida kannatab. Kes teab, äkki kavatses ta selle kõutsi lausa kodustada ja lipse ja paelu täis riputada, aga meil polnud aega sinna passima jääda, oli vaja minna hoopis sõiduplaani vaatama, või vähemalt selle alla nägu tegema nagu mingist tühisest plaanist oleneks midagi.
Terminalis oli palju rahvast nagu ikka, osad olid vist päris kaua oodanud, mõned vist tahtsid kohe päris kaugele sõita. Mõni oli kahekesi, kuid enamus olid vist siiski üksinda, või hoopis terve perega. Need, kes mitmekesi olid, tukkusid pingil kordamööda. Üks valvas ja teised tukastasid selleks ajaks. Kusagil teise korruse kontoriruumis mängis raadio, infopunkt kisas välja nimesid ja vastavaid teateid, samuti ka mingite rongide aegu ja ühte hilinemist. Paljud kuulasid kõrvad kikkis, osad popsutasid piipu. Ajalehemüüjad kisasid päevakohaseid lööklauseid, nii mõnigi tahtis neid pikemalt lugeda. Kõik oli täpselt nii, nagu seal koguaeg olnud on. Pole vahet kas neli kuud tagasi või homme: kõik käib täpselt sama süsteemi järgi. See on nagu kommuun, millel on aegunud süsteem mida kunagi ei täiendata. Või nagu väga aeglase taibuga robot, kes on mõeldud ühte ja sama tööd tegema. Päevast päeva. Õhtust õhtusse. Nädalapäevadel ööläbi. Nädalalõpul viiest kahekümne kolme ja pooleni öösel.
Ma kandsin esimest korda neid riideid, mis mul seljas olid. Need olid peaaegu täpselt kolm tundi vanad, pisut ebamugavad veel. Ja nad tõmbasid mulle teiste seas veidi tähelepanu. Ma olen jälle punastama hakanud. Aga ma varjasin ennast nii pidevalt kui sain, kuigi kunagi olin ma selles palju osavam. Mitte et see järjekordne maskeering oleks olnud, sest et ei. Ei olnud. Ma olin just kõik oma vanad asjad ära visanud. Keegi peale minu seda ei teadnud. Mul ühel hetkel lihtsalt tundus, et nad pidurdavad mind. Nagu hoiaks nad mind kinni, kui ma neist vähegi hoolin. Näiteks triiksärkide triikimine hoiab mind mõnikord kinni, sest ma pean nad korralikult riidepuule sättima ja kappi õigesse järjekorda panema. Kruusid, no neist ma ei räägigi, nad tundusid kole õnnetud, kui neist vahepeal keegi ei joonud, ja nii edasi. See köitis mu tähelepanu, mingil määrel olin ma meelega alati natuke neis ja nad huvitasid mind väga. Midagi viskasin ma ära, midagi (tegelikult enamus) jäi nagu jäi. Ja mina tulin nende juurest natukeseks ära. Nagu puhkus või nii.
Kaabuga mees jälgis mind millegipärast erilise õhinaga ja väga ettevaatlikult. Seda on kohe tunda, kui kusagilt kellegi silmad on su küljes. Ta oli selline kõhtu-seest-lohku-tõmbavalt kõhe. Natukene liiga salakaval, tundmatu ja ohtlik paistev. Ta vaatas mind sama ettevaatlikult, nagu mina luurasin teda. Tema paistis varitseja ja mina tundusin olevat tema ohver. Alati on rongijaamas kellegiga selline jama.
Ma küsisin et kas sul on kõht tühi või et kas sa tahad midagi juua või istuda või midagigi, aga sa vastasid mulle pearaputusega "ei." Ma olin vist kohe päris sellist nägu, nagu midagi sellist oleks lahti mis mulle ei meeldi, et sa taipasid mu sealt välja kutsuda. Ma ei mõelnud tegelikult sind selle eest tuhandeid kordi tänada ja öelda et see on lausa suurepärane ja uskumatu ja hämmastavamast hämmastavam et sa mu mõtteid lugeda oskad, aga sa lugesid selle vist millegist mulle iseloomulikust välja, või noogutasid millegi muu pärast, täpselt nagu sa saaks minust aru.
Kõik pilved olid taevast kadunud, või polnud neid seal enne ka - aga ma arvasin et nad seal on. See tundus loomulik. Nagu nad peaks seal olema, nagu neil poleks midagi muud teha või kusagil mujal olla. Päike paistis ja kõrvetas pigimustasid katuseid, rohelist prügikasti, autode katuseid, kulunudkollast maja, varaseid kes kaugemalt tihaseid passisid, rööpaid ja kõike muud mida silm märkas. Mul endal ei olnud palav, aga ma ei tea, kuidas sinuga lood olid. Ma arvan et sa oleks mulle maininud, kuigi sa ei tee seda tihti. Vist ei olnud ikka nii palav.
Ma nägin kaugemalt ühte rongi lähenevat, tasakese hooga. Selle rongi vile tekitas minus külmavärinaid, ma teadsin ainuüksi selle vile järgi et see rong, ja ainult see, on just see õige. Ta kohe kõlas nii, nagu just üks õige rong kõlama peaks. Või vähemalt kõikidest teistest rongidest õigem, mis läheduses olid. Rong oli hästi pikk, selle vedur tossas muhedalt, iga vedur oli vist natuke eri värvi. Peaaegu kõikide kupeede aknad olid pärani lahti, paistab et päike kõrvetas vaguneid ka.
Kui rong peatus, jäi redeliga osa täpselt meie ette. Ma muigasin ja sa naeratasid, samas mind müksates nagu see oleks nõusolek või sõnadeta kokkulepe. Ma küsisin et "kas lähmegi?" ja sa noogutasid.
Kui rong juba tükk aega sõitnud oli ja topelt sama palju rappunud, hakkas see tuule käes olemine ära tüütama, (kuigi rongide katused on kindla peale kõige ägedamad kohad, kus piknikku pidada.) Läks jahedaks ka, õhtu vastu vist sõitsime. Me ronisime alla mööda samat redelit, millest me üles saime. Redeli kõrval oli õnneks kohe uks, millest sai kupeevagunisse ronida. Ust oli võimalik avada, mul on heameel et see polnud lukus.
Kui me ukse enda järel kinni tõmbasime, seisis muidugi otse meie ees imestunud näoga piletikonduktor. Tal oli seljas tumesinine piletikonduktorivorm ja peas sama värvi kuid pisut pleekinud läikiva märgiga konduktorimüts. Ta oli just sigaretti suitsetama minemas, ta on kibe sigarette nautima, seda on kohe ta näost näha kui keegi kusagil lähedal maheda aroomiga tossupulka tossutab. Tal polnud kingi jalas nagu teistel konduktoritel, aga tal oli samasuguse pandlaga vöö nagu teistel. Tema silmad olid punased, karv ilus lumevalge ja läikiv. Näos hästi reetvad pikad vurrud, mida ta kangesti peitis oma pisikeste kinnastes käppadega. Loomulikult polnud ta tavaline konduktor. Ja tal on peale selle üks foobia.
Kui ta väike oli (aga juba piisavalt suur et ise rongiga sõita), pidi ta minema maale vanaemale külla, aga kogemata kaotas ta teepeal piletiraha ära. Ta hoidis münte kõvastikõvasti pihus ja kätte tõmbas veel igaks juhuks kaks paari kindaid, aga ta ei teadnud seda et tema õnnetuseks oli mõlemas kindas auk sees.
Rong liikus juba, tema aga istus akna all pingil ja kõigutas jalgu kui äkki piletikonduktor tema ette juhtus, tal pead patsutas ja piletit ette näidata palus või seda endale soetada. Kange pabinaga katsus ta läbi oma taskud, muidugi kindad mitu korda, uuesti taskud ja sokid ka, aga müntidest polnud enam jälgegi. Ükskõik kui mitu korda ta otsinguid uuesti alustas, lõppesid nad kõik alati samamoodi tulutult. Kange nutt tuli tal peale, kui ta väriseva häälega pidi ütlema et "Maitea kus laha on, alles ju oli siin, minu pihus ja pihu otsas oli kinnas kaa. Aga nüüd on laha äla kadunud.." Piletikonduktor vaatas teda seepeale nii imestunud näoga, mitte sellepärast et ta seda juttu uskunud ei oleks, et ta muutus sealsamas jäneseks. Aga mitte täielikult, vaid natukene. Ütleks et piisavalt rongijäneseks.
Kui ta aga linna tagasi jõudis, oli tal peaaegu alati põhjust kurb olla, sest kõik hakkasid teda narrima, tema üle naerma ja näpuga näitama. "Jänes, vaata jänes!" kõlas igalt poole ja kogu aeg. Aga mitte ainult. Talle astuti mitu korda käppadele ka, lihtsalt narrimise pärast, aga jäneste käpad on ju tundlikumad kui inimeste varbad näiteks. Jänes ehmatas sellest kõigest nii ära, et sai kohutava shoki. Ta minestas, jäi haigeks ja toibumine võttis aega mitmeid kuid. Täielikult tal sellest välja tulla polegi õnnestunud. Kui ta aga enam-vähem oma olukorraga juba leppinud oli, läks ta rongijaama juhatajalt nõu küsima, et mis nüüd edasi saab ja kuhu ta niimoodi läheb ja et kes teda sellisena välja kannatab, oli juhatajal kohe üks võimalus välja pakkuda, millest ta kohe kinni haaraski - kui juba jänes, siis piletikontrolöriks. Vihast. Ja meeleheitest ka.
Siiani ta kardab seda, et keegi talle käpale astub. Ka kogemata, mitte meelega. Kui nii juhtub, kukub ta kohe kilkama ja röökima. Hüppama ja maas veerema, hüsteeritsema. Ta on väga ettevaatlik, alati esiteks astub pilguga ja siis päriselt. Kuulab kõiki krabinaid ja ehmatab kui äkilised varjud välja ilmuvad. Ning teistel palub vähemalt meetri kaugusel liikumatult seista, kui nad pileti on esitanud või kui neil seda hankida on kavatsus.

Unikõndija.

2006-06-06T23:34:00.000+03:00

Ta teeskleb alati magamist, ja et tal kergem oleks läheb ta alati natuke varem "magama." Ja kuulab siis natuke, üksinda. Või kui ta päriselt ka magama jääb, ärkab ta öösel nagunii üles. Võibolla sellepärast et kui ta üldse und näebki, on alati see uni Paha. Nii ta siis ärkabki. Tund aega enne äratuskella, täpselt üks tund varem, minutipealt. Ja siis sätib ta äratuse hommikuks, kella poole seitsmeks, et ta saaks ka varem ärgata. Kell pool kuus, ehk siis jälle tund aega enne äratuskella ja paar tundi enne Neid. Lihtsalt istub voodi äärel, aga miks - seda ta neile kunagi ei ütle. Öösiti käib ta ära. Tal on omad kindlad käigud, ta oskab neid käia kasvõi silmad kinni. Ta teab mitu sammu maja eest peab ta astuma enne kui vasemale pöörab. Sirelipõõsastest peab ta minema mööda ja tuuletunnelist hõlmi kinni hoides läbi. Enne ristmikku on pisikene maja, milles elab prussakaid rohkem kui seal midagi muud on. Kuid see maja on raamatukogu, maja ainsaks inimelusolendiks on raamatukoguhoidjaproua Helda. Tal on õhtuti seljas roheline hommikumantel millele on kujutatud kollased lopsakad lilleõied, selleväel ta magab diivanil (parempoolne käsi käetoel ja pea vastu õlga vajunud) mille ette on tiritud televiisor. Televiisori pilt virvendab hallilt, sest programm on ammu läbi, ja akna taha kostab tasane "tzhhhhhzzhhh.." Prillid on diivani kõrval taburetil, ajalehe peal. Välisuks on lukus kolme lukuga; vesi tilgub köögikraanist valamusse; seinakell teeb "tik - tak - tik - tak"; kaminasse kukub aeg-ajalt sisse nõge nagu keegi roniks korstnas või on sinna kinni jäänud; keldris on riiulil neliteist moosipurki, põrandal on kaks pooltühja kartulikotti, aknalaua küljes on roostes kruustangid, seintel on mõned vanad portreepildid. Raamatukogu peasaalis on 32 raamaturiiulit, igal neist elab vähemalt miljontriljon prussakat. Eriti on neid köögis, gaasipliidi plaadi all kihab nende laipadest, kappide peal, -taga ja -sees on neid veel eriti. Ja kõikvõimalikes seinapragudes, külmkapi taga ja lambikuplil. Helda ei tea seda, et tal on kaaslasi, kes teda öösiti vaatavad ja päeva ajal salaja luuravad. Nad on tõesti väga osavad, Heldal piisab vaid kööki minna ja külmutuskapi uks avada, kui väikestest loomadest köögis pole mitte jälgegi. Nad on kohe eriti valgustundlikud. Võibolla sellepärast et raamatukogus on õhtuti alati erakordselt hämar. Kui Helda vaid teaks, kui hämar on pööningul, no seal ju lausa kummitab. Aga ta ei tea, sest ta on hea unega. Teda ei sega isegi ninal ning kõrvades ronivad prussakad, nad on osa tema unest.
Kui ta randa jõuab, variseb ta korraks pingile kokku. Pealtnäha võib arvata, et ta tegi seda väsimusest. Kui keegi mööda läheb, või mööda minema peaks, jätaks ta neile mulje nagu puhkaks jalgu. Kapuuts peas, hingamine raskandatud. Siis ta paneb oma käed silmadele, tõmbab sõrmedega korraks läbi juuste ja hoiab endalt ümbert kinni. Kohe hästihästi kõvasti. Ribide raginal, peaaegu. Kuni käed ära väsivad. Siis tõstab ta jalad pingile, ja jääb veidikeseks niimoodi sinna. Peaaegu peegelsiledat merd vahtima, kuhu aegajalt sukeldub einestama (või ogalikku mõrvama) mõni varajane veelind, võibolla kajakas, aga liiga pime on veel et aru saada. Aga kive ta sellesse ei loobi, mitte veel. Seda teeb ta pingist mõni kilomeeter eemal, sest kui juba rannas olla tuleb ka natukene mööda rannaäärt käia. Majaka juurde jõudes hakkavad Õismäe poolt esimesed trollid liikuma, ning tänavalaternad kustuvad. Neid on sellises vaikuses kuulda mitme kilomeetri taha, isegi veel kaugemale, eriti kui sa oled rannas jalgupidi vees mis ei kavatsegi lainetada. Vaid mererohi noolib varbaid, ju siis kusagil kaugel sõidab mõni impulsse saatev puksiirpaat. Rannaliiv on palju külmem kui hommikune merevesi. Päris päikesetõus on ilusam kui une oma. Kui ta lõpuks maja ette jõuab, märkab ta et ka Teised on juba ärganud. Nad on juba all, poevad kõik hommikusse taksosse (mis lõhnab seest kui pinkidele aetud frikadelli supp) et minna omi tegemisi tegema. Ta seisab vaikselt puu taga peidus, kapuuts peas, kuni kõik on temast märkamatult mööda läinud. Või mõnikord majanurga taga, tegelikult piisaks tal vist ka ainult liikumatult puu ees seista, aga ta pole seda veel julgenud proovida. Miks Teised seal olla tahavad, sellest ei saa ta lihtsalt aru. Aga nad tulevad ju igal õhtul tagasi, lihtsalt ilmuvad ühel hetkel ja jäävad sinna kuni hiliste hommikutundideni.

Ai!

2006-06-05T17:29:00.001+03:00

Õhtul hakkas vihma sadama, sooja mõnusat suvevihma. Ma polnud terve päeva ühtegi sõna rääkinud ja see plaan mul oligi - mitte ühtegi sõna öelda. Aga ma ei lukustanud ennast tuppa, kuigi nii oleks kõige lihtsam olnud. Ja ka nii tavaline. Telefoni lülitasin juba eile välja. Vihm hüpnotiseeris mind, kastis juuksed märjaks ja vajus õlgadele, pritsis rõdupõrandalt varvastele, ronis tuhatoosi, ronis mööda mu pükse üles. Hästi aeglaselt. Ma tõusin püsti. Vaatasin korraks alla, et kas õhk on puhas ja läksin tuppa pükse vahetama. Haarasin kaasa isikut tõendava dokumendi, märkmiku koos pastakaga ja rahakoti, milles ma teadsin et on mu pangakaart.
Mu maja taga käib praegu ehitus, maja ees varsti ka, või õigemini juba praegu vahetatakse mingisuguseid trasse, aga mu maja hakkab veidi aja möödudes hoopis teist nägu olema. Mul hakkab kahju mu vanast rõdust, kindlasti igatsen teda veel kaua.
Ma pääsesin maja tagant välja, sest seal on nüüd meil uks. Ülevalt mööda treppe alla tulles mõtlesin ma juba plaani välja. Mu vastasnaaber, kelle nime ma üleeile teada sain (ta on Rivo,) oli auto otse ukse alla parkinud. Tema uus auto on veel ilma signalisatsioonita mõned nädalad ja kuna ta alles sellega sõitnud oli, peaks paagis olema kindlasti ka natukene bensiini. Sellisesse autosse sisse pääseda on ülimalt kerge, tuleb vaid küljeaken suure kleepsuga kinni kleepida ja aken õrnalt (no mitte niiväga õrnalt) katki lüüa. Rivo vihkab vihma, tema akna peal ei passi. Hoovis vaevalt et jalutab. Ja teised naabrid ei ole mind kunagi näinud. Mind nimepidi kutsuda oskaksid nad veel vähem.
Õnneks ma peale kooli õppisin mõnda aega elektroonikat, niiet igasuguste juhtmete ühendamine on minu jaoks lausa käkitegu. Ma isegi imestan, et selline asi mulle sealt üldse külge jäi, väga suure enamuse olen ma juba unustada suutnud. Pinksi mängin ma ikka, aeg-ajalt. Viimati sõitsin ma autoga siis, kui ma veel hästi pisike olin. Rivol on õnneks automaatkäigukastiga auto. Ja kuidas ma tooli roolile lähemale tõmbasin, sellest ma ei saa ikka veel aru. Võibolla tõmbasin ma hoopis rooli toolile lähemale.
Kõigepealt ma tahtsin linnast võimalikult kiiresti välja. Ainuke asi, mis mulle autode juures meeldib, ongi see et vabadus on sammu kaugusel. Ainult vajuta gaasi ja mine kuhu tahad ja millal tahad. Mina läksin ka kuidas-ma-vaid-tahtsin. Minu jaoks punaseid tulesid ei ole. Mul on heameel et vaid vähesed vihmast mõnu tunnevad ja et tänavad olid peaaegu tühjad. Ma tänan ka Eesti Politseid, kes on oma patrullid koostanud inimestest kes, nendemõistes halva hilmaga, parema meelega poodi kaheks tunniks saia ostma lähevad kui natukenegi vihma on oodata. Ma ei pidanud kordagi peatuma. Ma tänan ka neid kõiki inimesi, kes ajuga mõtlemise asemel kasutavad selleks vett täis pead ja kiilanevat nahka selle ümber, sest kui mind oleks 160km/h kiirusel möödavuhisev auto niimoodi märjaks pritsinud, nagu mina seda neile tegin, oleks minu kiipidesse küll veidikenegi kahtlusemärke kogunenud.
Maanteedel sõites ma naudingi vist kõige rohkem seda, kui üksikud pilved aasadel varjulisi saari tekitavad ja sõidavad sinna kuhu tuul neid vaid puhuda tahab. Lehmadest ja mullikatest mitte hoolides, taludest ja küünidest läbi sumades. Kõige taga on alati päike, kui see auto vaid lennata mõistaks. Aga väga kiiresti sõita mõistis ta küll, kohe väga kiiresti. Mu käed olid tänu sellele (teismelisi iseloomustavale) eufooriale, mis ka mind ennast imestas, nii kõvasti rooli külge klammerdunud et ma kartsin et ma tõmban selle varsti-varsti küljest ära. Ja panen käed silmade ette, kui mõni järgmine puu mulle ülehelikiirusel läheneb. Või maailma kõige suurem teeäärne kivi, sest selle kiiruse juures sain ma neid vaid korraks märgata.
Ühel hetkel tõmbasin ma keset silda lihtsalt käsipidurit ja keerasin ennast (koos autoga enda ümber) rehvide vilinal 180kraadi ümber, jäin vaid korraks seisma (samal ajal jõevulinat kuulatades nagu oleks see sellel hetkel kõige oluliseim tegu maailmas, millest oleneks kõik edaspidine) ja kihutasin tuldud teedpidi tagasi.
Kindlasti mõni teist teab mis tunne on vastu loojuvat päikest sõita. Mis tunne on lasta kordi roolist lahti ja tõsta käed katuseaknast välja, samal ajal kisades ja lemmiklugude järgi lauldes. Kasvõi valesti, või pareminigi. Silmad kinni, mõneks hetkeks. Kuni järgmise pisikese kivini, mis ratta alt läbi vupsab ja mis tekitab sisikonna sisse hetkeks külma jäätüki. Sellise, tänu millele sa sõidad järgmised 10 minutit kohe hästi aeglaselt, samas otsaeest higipiisku pühkides. Ja kui tolm vaevalt mõtlema jõuab hakata, et tänane õhtu vist ikkagi saab olema ohutu, siis nad peavad kohe pettuma, sest pedaal käib jälle põhja, just sellel kõige rahulikumal hetkel või isegi hetk enne seda, ja autoküljed rammivad jälle aeg-ajalt mõnda teepiiret. Kõik kuulevad mind kaugelt tulemas. Kui nad veel ei maga.
Linna jõudes ma vabanesin esimese asjana sellest neetud autost, enne aga korjasin sellest välja kõik oma isiklikud asjad. Vaatasin ka istmete alla ja nende vahele, isegi salongi.. vist esimest korda, aga siiski. Auto jätsin ühe ilusa kollase maja ette, otse keset sõiduteed. Ma pole kunagi osanud parkida. Siis jooksin kõrvaltänavale, sealt otse kangi alt läbi majade vahele, jälle kangi alt läbi ja vasakule. Ja siis otse. Veel mõndade majade vahelt, kuni kohvikuni. Sa istusid seljaga. Ma hiilisin hästi vaikselt ligi ja näpistasin sind, mille peale sa ehmatasid ja ütlesid "Ai!" Ma ütlesin "Palun vabandust."

Rada.

2006-06-04T22:52:00.000+03:00

Tuleb ärgata kohe hästi vara, lausa siis kui alles läheb valgeks. Kui kõik ikka magavad, ka kõige hilisemad, ka pianistid ja politseinikud oma autodes. Enne lindude ärkamist. Ja nende teiste tüdrukute. Vabrikute, trükikodade ja trammijuhtide. Siis võib minna, keegi ei peata. Kõik magavad. Ka kõige halvemad on ilusad. Lausa kaunid. No sa vaid vaata neid magavaid silmi! Kindlasti nende taga jookseb hea uni, aju on peaaegu et ajusurmas. No siin ei pesitse küll mitte üks oht. Ka need, kellel pole roosasid papusid. Kellel pole peavõru või pintsakut. Või mõtteid, pooleliolevaid toimetusi, kokkusaamisi või niisama kohtinguid. Halba tuju. Raevu hinges, midagi öelda või kätes värinat, hinges nõrkust, võibolla isegi sügavkülma. Või sooja. Lahkust, heategu, kallistust - midaiganes!
Tühja see kõht, las ta olla tühi. Või mured, milleks need? Pole vaja, las nad olla. Las ristmik mõtleb üksi edasi kuhu poole keegi minema peab. Minevikku keegi nagunii enam ei mäleta, vabalt või irvitada, kasvõi nuttes. Krampe ka ei tule, kui kord päevas süüa mõni vitamiin. Glükoos näiteks on ajutegevusele hea, enam ei tule nõrkust. Kokkukukkumise oht on minimaalne. Suus oleva veremaigu saab alla loputada mõne teelonksuga, kruusi võib visata kas põõsasse või panna üleõlakotti, fotoaparaadi kõrvale. Missiis et tal filmi sees pole. Vööga ei pea pükse üleval hoidma, sest nii püksid kui vöö võib üldse minema visata. Särgi ka, ja lipsu kõri ümbert. Kaabutki pole vaja, sest vihma nagunii ei saja minu peale seal, kuhu ma lähen. Kusagil ootab tühi avastamata saar, kus ei ole inimesi kes tahaks halba. Või nõuaks midagi, või ei saaks aru. Ja kes oleks piisavalt rumalad et küsida, ilma et ise Näeksid. Nad ju isegi ei vaata! Ja kuulamiseks ei ole aega, kõigil on oma idiootsete tegemistega nii palju tegemist, et nad ainsaks vabanduseks ütlevad "Mul ei ole (kahjuks) aega!" või "Nüüd aitab, see oli viimane piisk karikasse, anna andeks, palun anna mulle andeks, palun palun palun." Või prügikonteiner, kuhu võib sisse minna ja magama jääda, või milles võib ennast mäest alla sõidutada ja seda mitmeid korrad korrata. Samas võib ka tipptunni ajal silmad kinni üle sõidutee jalutada, sest nagunii mõni auto heameelega kihutaks su ribid sulle kopsudesse ja kui veab siis ehk ka läbi südame läheb mõni.
On olemas üks rada, mis puude vahelt läheb. Sealt keegi enam ei käi. Puude otsas ripuvad poomissilmused, tavaliselt inimesed lähevadki lihtsamat teedpidi.

Käokell.

2006-06-03T18:14:00.000+03:00

Neetud käokell ei lase magada, puude õõtsumine meeldib mulle ka liiga palju. On täiskuu, või peaaegu täiskuu. Või et just oli olnud täiskuu, vaid veidi aega tagasi. Hooti tibutab ikka vihma, õues on toomingaid ja sireleid, mu sokid kuivavad radiaatoril reas.
Ma heameelega loeks midagi, aga on siiski liiga hämar, ja ma tõesti ei taha laetult põlema panna. Ma ei taha ka rätsepistes avatud külmkapi ees lugeda, sest siis läheb ju piim hapuks. Mulle ei piisa ainult ühest leheküljest, sellest raamatust mida ma praegu loen. Või tähendab ühest neist, mis mul praeguse seisuga kõige viimati pooleli jäi.
Ma lähen ja pesen vannitoas käsi, lasen veel enne natukene vanni joosta, veel enne kui ma käsi pesema hakkan. Enne ja peale vee päevavalgele jõudmist mürtsuvad ja kolisevad mu vanniveetorud. Veel endal läheb natukene aega. Nagu neis elaks keegi. Keegi unemüts peas ja tuhvlid jalas, hommikumantliga, lokirullid unemütsi all. Toriseja ja poriseja, pidevalt unetige. Pean eest ära minema, mõtleb ta, pean ruttu minema, enne kui vesi mind siit minema uhub! Hetk hiljem ragiseb akna taga õunapuuoks, hetk enne kui ma akna poole vaadata jõuan, nagu keegi oleks sellelt just alla hüpanud väga täpse ajastusega. Või.. üles? Keegi vaikne jälgija. Tume nagu pimedus, aga ilusam.
Akna pealt ei näe enam kedagi, kui üldse oleks teda näha olnud. See ei saanud ju olla lind, mõni kodukakk või kivikotkas. Ja nahkhiired avevalt. Maja ees seisavad vaid vihmasttilkuv kaheinimese jalgratas ja kellegi kummikud. Ja üks võti, vasaku jala kummiku sees. Ei ühtegi siluetti ega reetvat varju, mille vastu ma hetkel palju parema meelega huvi tunneksin. Ei mingit sammude kaja, ega läbi öö kõlavat õudset naeru. Ei ühtegi üle lombi hüppe vuhinat, ei ühtegi naaberhoovist kõlavat klähvatust. Ei ühtegi ümberaetud lillepotti, sigareti kustutusjälge või pisikest kirjakest akna juurde nööpnõelaga kinnitatult, mis mind ootaks.
Jään veel kauaks aknale, tõmban seal mõned sigaretid, millede konid ma viskan sõiduteele. Kõõlun et kaugemale näha oleks, lasen tuulel oma juukseid siluda ja vihmal neid märjaks kasta. Kahe käega hoian kinni aknalauast, parema jalaga tõmban ligidale (võimalikult vaikselt) kirjutuslaua tooli, et sellele istuda. Kui kätel liiga jahe hakkab, pistan nad korraks taskutesse.

Päikestotsimas.

2006-06-03T11:57:00.000+03:00

Olime neljakesi, vahepeal yhines meiega keegi täiesti v66ras. Me m6tlesime et me teeme nalja(?) ja teretame m6ndasid suvalisi inimesi, aga tema yhines meiega naeratades, kui me pakkusime talle pooleldi naljaga, et "aga tule meiega!" Loomulikult oli ta pärit Itaaliast, ja ainult kylastamas. Niiet loogiline.
Siis kui kangesti jahe hakkas, sest igaltpoolt puhus jäiset tuult ning kui ma k6va häälega m6tlesin et "oh tuleks juba kord sygis," otsustasime me liikuda. Päikest otsima. Päris oma päikest, täpselt seda 6iget ja k6ige paremini paitavat. K6ige soojemat, k6ige s6bralikumat. Sellist, millest saab hoida kinni. Ja mis ise hoiab ka natuke.
Parkides, millest me möödusime, toimusid igasugu yritused. K6igil oli tegelikult halb, aga nad ei m6elnud sellele hetkel. Nad ei m6elnud oma tyhjale k6hule ega hallile toalaele ega roostes ukselingile. Ega eilsele. Yldse, minevikule. Neil meeldis m6elda et seda ei ole, ei eksisteeri, pole olnud ja ei tule ka. Ja veelvähem homsele tahtsid nad m6elda. Sest oli tähtpäev, k6ik olid 6nnelikud, sest linn sai y h e a a s t a v 6 r r a v a n e m a k s, ja see on ju t o r e!
Me käisime ka k6ige kitsamatel tänavatel, ikka lootusega, aga päikesest polnud jälgegi. Jälgi oli, aga päikest ei. Lärm oli, aga l6hnu ei. Kylm oli, aga värve ei. Me käisime ka laiadel tänavatel ja neil, millel vist ei olnud l6ppugi, me käisime k6veratel ja madalatel, mööda treppe ja hekke mööda. Aga mitte mööda katuseid.
Igal pool kajas kumedalt ja m6nes kohas l6hnas hallituse järele. L-il oli 6nneks kaasas kohver (pooltyhi, enesekaitseks.) Minul 6nneks natukene vett(mullidega.) Temal 6nneks vihmavari (valge.) Temal2 olid 6nneks kaasas päikeseprillid (sobivad.)
K6rvaltänaval, torni juures, tegid k6vakybaraga mehed yhele noorele naisele vereylekannet. Roti näoga väikesed lapsed s6itsid v6idu kolmerattaliste jalgratastega p6iki yle tänava. Paksud mehed magasid k6nniteeäärtel, kajakad nokkisid pargipinkide seljatugesid. Poolenisti keldriaknast väljapugenud naine myys isetehtud pirukaid. Häirivalt pikad frakkidega mehed s6itsid eelmisest sajandist vanade jalgratastega. Sale tytarlaps kysis akna pealt et ega me ei tahaks natukene kuuma kohvi. Tal olid ilusad punaste seinade ja roosade uksepiitadega toad, akende ees ilusad kollased kardinad. Akna peal lillepotid, ukselingid vasest. Radikad oleks tal kindla peale kuldsed olnud, aga vanemates puumajades ei ole ju keskkytet. Köögilaud oli kulunudroheline. Pisikene kollane teravate nurkadega kapp aga kohe lapilise päevatekiga voodi k6rval. Sahvris pehmeid kypsiseid, värvilised kohvitassid - nunnuism ruudus.
Koridoris olid ämblikuv6rgud, aga toas neid kyll ei olnud. Koridoris oli ajalehti ju p6randal ka. Laes vilkusid yksikud pirnid, k6ikjal oli briketi l6hn, käetoad olid tuhmid ja kulunud. Metalli maitse tekkis k6igil suhu, silmad väsisid ära.
Hommikul, kui me ärkasime, lendas k6ikjal linde. Osad neist olid katkiste tiibadega. Osadel olid mitmed varbad puudu, osasid jälgisid aedadel lösutavad ja katustel hiilivad triibulised kassid. Udu t6usis korraks, ja taandus m6ne hetkega, nagu laine. Muru oli kastemärg. Tytarlaps lehvitas meile järgi salakavalalt naerdes.

Spionaazh.

2006-06-01T12:43:00.000+03:00

Jälle ta jälitab, jälle ta käib mul kannul. Juuksed tuules lehvimas, ideaalse pikkusega ilusad l6hnavad juuksed. Mantlil kuldsed nööbid, sall tihedalt ymber k6ri. Käes nahast kindad, lumivelged, sama lumivalged kui tema päris nahk. Kuid mitte nii pehme, mitte nii 6rn. Valgel näol natukene punakad, veidi näost tumedamad huuled tahaksid nagu midagi öelda, aga jätavad ytlemata. Selleeest räägivad silmad. Ja see, kuidas ta seisab. Kuidas ta on, kuidas on tema hoiak.
Vaatab puu tagant, piilub yhe silmaga. Yhe käega hoiab kinni puust, teisega varjab oma lehvivaid juukseid, hoolikalt pyyab neid. Et keegi teda ei märkaks, et miski ei reedaks tema hiilimist, et ta saaks olla anonyymne, täiuslik vaatleja. Helitu, t6esti väga vaikne.
Ta ei kasuta parfyyme nagu teised, sest tema nahk l6hnab ise. Väga eriskummaliselt, m6nikord tunnen ma unes seda l6hna. Mujal seda ei eksisteerigi, kui siis ainult unes. Ja tema juures.
Mida ta m6tleb, seda ei tea keegi peale tema iseenda. Mida, millest ja kuidas. V6i et juba kui kaua, v6i mille pärast.
Ainus mida te teada v6ite, on see et ta teab k6ike. K6ike k6igest, mis teda huvitab ja mis jääb talle ette. Millest ta astub yle, millest ta m6nikord läheb mööda, mille alt ta läbi poeb ja k6igest sellest millest ta on alati yle. Ja sellest, mis aeg-ajalt jääb talle jalgu. Mis armastab teda lyya ja see, mis m6ndadel päevadel teeb haiget.
Nagu ta teab lompidest k6ike, millesse ta ennem pidevalt hyppas. Lihtsalt see tunne, mida sa tunned kui lomp uue kuju v6tab ja igale poole laiali kargab, k6ikjale kuhu saab. Pritsib ta siis teisi märjaks v6i ainult enda jalgu. Enam ta lompidesse ei hyppa, kyll aga meeldib talle m6elda sellest, et ta saab neisse hypata. Alati kui ta ise tahab. Ja mitte keegi ei saa teda keelata, mitte kunagi.

Lusikas.

2006-05-31T16:40:00.000+03:00

Ma ootasin kolm ja pool tundi lifti, lõpuks ta tuli. Uksed lõid lartsti! lahti ja nende vahelt kukkus välja kollase soni ja vuntsidega mehike, kellel oli terve liftitäis tapeedirulle turjal. Kõik rullid veeresid oma äranägemise järgi laiali. Ma aitasin tal neid kokku rullida, sest minu majaesisest muruplatsist sai vahepeal varasuve asemel haldjamaailm, vormelirada (kellegi lastetuba, ma loodan) ja hästi imelik sinine lagendik. Mehike tänas mind, aga enne kui ma jõudsin temast mööduda, pilgutas ta mulle silma, just hetkel kui ma lifti astusin. Kehitasin õlgu, vaatasin kuidas ta oma furgooni juurde komberdas, kammisin pead, vaatasin kella, kehitasin veelkord õlgu ja vajutasin liftinuppu. Liftinupud olid seekord tagurpidi, keegi oli nad ära vahetanud. Ma vajutasin number kahte, sest ma teadsin, et minu nupp on kõige ülemine. Ta on peaaegu alati seal.
Laes kõlas klinn! ja uksed läksid krigisedes kinni (ma peake neid vist mõnikord õlitama?) Hetkeks, hästi kiireks hetkeks kustus ära laetuli (vasem,) järgmisel hetkel liikus lift juba ülespoole. Ta sõidab peaaegu alati ülespoole, kui ma just alla ei taha sõita.
Teisel korrusel, kusagil neist viiest korterist, kusagil nendes praadis keegi kotlette ja ma tundsin kuidas mu kõhus linnud üles ärkasid. Suur valge lõi nokaga pisemale vastu kaela ja too kargas ehmatusest küünistega mu kõhuseina külge. Loomulikult nad ei unustanud ära tiibu raputada. Korr-korr. Millal ma viimati sõingi, vist kaks päeva tagasi? Kindlasti oli möödas poolteist päeva, sest esmaspäev oli jäätisepäev. Ja jäätis mulle maitseb. Eriti maasikatükkidega jäätis.
Kolmandas oli pirn läbi, neljandal istus akna all toolil vanamutt kes ootas oma koera. Vist juba mitmendat tundi. See on tavaline, täiesti igapäevane. Kui ta ei oota oma poega omale külla, ootab ta koera. Kui ta ei oota et lapsed õues liiga valjult kisavad, ootab ta koera. Kui ta ei oota pensionit, ootab ta koera. Kui ta ei oota midagi, siis ta magab.
Silmad pisikest tumehalli klähvijat ootamas, vanad kaed täis klaasjassinakad silmad, mis seisavad peaaegu liikumatult kortsude sees. Mõte kõiki teisi auh-loomi ka paitamas, isegi siis paitamas kui nad eest ära jooksevad.
Kui lifti uksed lahti lõid, oleks ma peaaegu naabri kassi laiaks astunud, tal on roheliste silmadega oranz kass. Ta kräunatas korraks, ise vist ehmatas ka, ja liigutas oma paksusid käppasid nii kiiresti kui võimalik. Kui ma oleksin unisem olnud, poleks ma teda võibolla üldse tähele pannudki. Aga tal on liiga kõliseva kellukesega roheline kaelarihm.
Astusin korterisse sisse, esimese asjana tegin akna lahti. Oli üsna umbne.. või palav. (Ma ei saanudki täpselt aru, et kumb. Võimalik et mõlemad korraga, et oleks ausam.) Teise asjana mõtlesin ma süüa, aga ma nägin hoopis läbi akna et rõdul ukerdasid tuvid jälle mu rõdulillede otsas. (Tegelikult pole see neist üldse kena, sest mu rõdutuvid on täitsa pirakad.) Ma tegin hoopis akna lahti ja viskasin tuvisid lusikaga. Lusikas oli juba aknalaua peal, nagu oleks ta seda kõike ette näinud. Kes ta sinna üldse jättis?

Ladvaõun.

2006-05-27T13:59:00.000+03:00

Täna hommikul, kui ma ärkasin, ei söönud ma midagi. Ma ei pesnud ära hambaid, ma ei kamminud juukseid, ma ei öelnud tere hommikust, ma ei viinud lindudele süüa, ma isegi ei naeratanud. Ma ei vaadanud ennast peeglist, ma ei pannud ennast isegi korralikult riidesse. Tõmbasin jalga püksid, särk jäigi tooli seljatoele. Ülemine nööp tuligi eile ära. Põrandalt leidsin sokid, ühe musta vasema jala oma ja ühe valge, mis oli ka vasema jala oma kuid mis oleks mul paremasse ka täiesti vabalt läinud. Väljusin kodust, vajutasin snepri lukku ja tatsusin trepist alla. Võtmed jäid mul teiste pükste taskusse, telefon sahtlisse. Õnneks märkasin kaasa võtta päikeseprillid, sest väljas paistis särav päike. Taevas olid mõned pilved, pisikesed paigalseisvad pilved. Ka tuult ei olnud. Aga oli soe.
Tänaval polnud kedagi, kell oli veel piisavalt vähe. Nii mõnigi oli juba ärganud, aga siiski veel kümneks minutiks pikali visanud, et uni lõpuni vaadata. Mida osa neist ei tea, on see et kell neid enam ei ärata. Aga nende ülemus teeb seda varsti.
Kõnniteel olid mõned lombid, öösel oli sadanud. Ma teadsin et sadas, sest ma unes nägin vihmasadu. Võibolla ka kuulsin, läbi une. See sadu ajas mind koguaeg taga, ega jätnud rahule. Ta tuli mulle kogu aeg järele, kohe igale poole. Isegi puude alla jooksmisest polnud kasu. Ma astusin lompi, oma palja parempoolse roosaka jalaga. Vesi selles oli natukene jahe. Vee peal kõljus puuleht. Kui ma lombi juurest ära läksin, lendas selle juurde paar tihast. Vist oli neil janu.
Garaazhide taga on kõrgepingeliinid. Kõrgepingeliine ümbritseb madal udu. Udu all on kruusakividest teerajad ja kevadkollakad murulapid. Palja jalaga on kruusale natuke valus astuda, aga sellega harjub päris kiiresti ära.
Siis tuli üks lage väli. Kui sinna õigel ajal sattuda, on seal palju oravaid. Aga kui isegi oravaid pole, on seal ikka üks suur, tõesti väga suur puu. See on ladvaõunapuu ja selle otsa ronida on tükk tegu. All on paljas tüvi, alles natuke kõrgemalt algavad oksad. Aga kui tuul puhub, painduvad okste otsad mõnikord käeulatusse. Nii ma jäingi tuult ootama.
Oodates tuli mul kange uni peale ja ma jäingi korraks magama. Vähemalt ma arvasin et korraks, kuigi kui ma ärkasin oli juba päris hämar. Äratas mind üles vist sisetunne kõhus. Miski nagu koputas, raputas õlgadest ja tegi õrna pai. Võibolla oli see ka tuul. Sest ta puhuski, painutas oksasid, ajas lehti laiali, silitas kõike mida sai, üritas ka läbi puhuda ja kusagil kaugemal, kus ta tugevam oli, seal ta kangutas majadelt katuseid küljest.
Ma tõusin püsti ja haarasin oksast, vinnasin ennast mööda seda üles ja juba istusingi seal, kusagil esimeste okste peal. Aga et päris üles saada, peab ikka muudkui ronima, mõtlesin.
Kusagil keskel, mustkohast juba päris hea vaade oli, oli ka paar päris tihedat kohta millest kuigi lihtsalt mööda ei saanud. Siis proovisingi teiselt poolt, õnneks leidus hõredaid kohti ka. Seal oli ka üks varesepesa, milles emavares sees istus. Ta vaatas mind üsna tigeda pilguga. Kui ta märkas, et ma vist jäängi teda vaatama ega üritagi kõrgemale ronida, lendas ta solvunult minema. Tegi paar tiiru ümber puu ja jäi siis kusagile madalamale oksa peale jälgima. Võibolla kartis vares et ma midagi ta pesast võtan, sest see sisaldas peaaegu kõiki asju mis vähegi särasid. Alates konservikaantest kuni teemantsõrmuste ja pisemate käekelladeni, käevõrudeni, kuldmüntideni ja kommipaberiteni. See kollane silm ei pilkunud ka.
Päris ülevalt oli hea vaade, sealt nägi teisi ladvaõunapuid ka, mis natuke kaugemal kasvasid. Mereni silm ei ulatunud, aga selle kohinat oli kuulda. Oli näha ka vabrikut ja poodi, bussipeatust ja raamatukogu ja kooli. Ja esimesi tööleminevaid inimesi, kes ootas bussi, kes ootas taksot ja kes sai niisama kellegi teisega kokku.
Päris ladva tipus kasvab üks õun. Teised olid vist juba kas alla kukkunud või ära nopitud, kuid vaevalt vares seda tegi. See õun on teistest maitsvam mitte ainult sellepärast et ta nii kõrgel kasvab, kuigi päike paistab talle sinna kõige rohkem peale küll. Ladvaõunad lihtsalt on sellised, olid ennem, on praegu ja homme on nad ka. Nad on küllaltki suured, alati ilma ussiuuristatud aukudeta. Mahlased ja maitsvad.
Sirutasin vasema käe, paremaga hoidsin tuule käes õõtsuvast tüvest kinni, jalad ka ümber puu klammerdunud. Ja siis sikutasin õuna. Pidin uuesti sikutama, et see kätte saada. Ta on siiski ladvaõun.
Kui ma teda hammustada üritasin, hammustasin ma hoopis oma kätt. Vist kogemata, võibolla oli tuul kõiges süüdi. Võibolla olin ise süüdi, sest mul olid silmad kinni. Ma lõin oma hambad kusagile labakäe ja pöidla vahele, kohe päris valusasti, ehmatus ajas karjatama. Ma tegin küll kohe silmad lahti, aga karjatuse ajal olin ma tüvest lahti lasknud. Okstest ma enam kinni ei saanud, nad tulid vist meelega eest ära, mõni veel virutas mulle paar hoopi karistuseks. Või üritas hoopis ladvaõuna püüda aga juhuslikult riivas hoopis mind. Siis läks päike magama ja tuul oma koju.

Tugitool.

2006-05-26T18:49:00.000+03:00

Tugitool on rõdul, katusega kinniehitatud rõdul. Kõrge seljatoega pehme ja mugav tugitool. Tumedat värvi. Uinutav, sõbralik ja soe. Ta oleks nagu hooliv, nagu inimene kes sulle alati naeratab, kui sa oled väsinud ja lähed uksest sisse, paned toas küünla põlema või kaks, muusika vaikselt mängima, kingad esikusse, mantli nagisse ja longid tuhvlites rõdu poole. Lähed tugitooli ette, pilgutad talle silma ja ütled hästi vaikselt sosistades "Tere.."
Ja "Kuidas läheb ka? Kas tohib, ma istun korraks.. uinun pooleks tunniks. Ära lase mul maha kukkuda."
Ja siis silitad teda õrnalt. Sügad natukene kõrva tagant. Ja patsutad seljatoele samal ajal kui vaatad.. natukene eemale, kusagile kaugustesse.
Ja õues on nii soe nii soe, missiis et on juba päris hiline õhtu. Mõned unetud linnud veel laulavad, kusagil kaugel sõidab auto, kiunub kass mille peale klähvib koer, lendab nahkhiiri ilma et neid näeks aga tiivaplaginat on ju ikka kuulda, rohutirtsuorkester on lõpetamas, alumine naaber kustutas elutoatule, siin seal on mõni luurav ööliblikas. Mossitav. Peidus. Hästi tasane, täiesti liikumatu. Suurte silmadega.
Taevas on tumesinine ja kusagilt paremalt paistab juba ammu loojunud päikese kauge kuma. Värviline soe kuma. Vasemal on tähti rohkem näha, kusagil keskel on Suurlinna Tuled. Seljataga on vaikus, sest siin ei ela kedagi. Kedagi peale minu. Mitte keegi ei pane köögi tuld põlema, kui ma vannitoapõrandal istun. Mitte keegi ei astu mulle peale, mitte keegi ei küsi hommikul ühte võileiba ega seda kas mul on mõnda head veidi hapukat rohelist teed. Või punast, punast või musta või valget. Või oolongit või taimeteed meega. Või et kas ma pean homme tööle minema. Või et kas päev läks hästi, kas jah? Või et kas mul on kleeplinti või ühte tühja cd-toorikut. Või shampooni. Või et kas mul on kõht tühi. Või et kas mul on abi vaja. Või et kas mul pea valutab või et ega ma millegi üle pahane ei ole. Või et mida kuradit ma teha saaks või et miks sinine on sinine ja miks punane on punane ja miks sinine ja kollane kokku on roheline. Kas must või valge kleit. Kas David Bowie või Gary Numan. Kas ma tean mis täpne kell praegu on. Või et kas ma oskan seda või seda või seda teha. Või et kas telekast tuleb midagi. Või et mis mul viga on.

Mõrtsukporgand.

2006-05-25T16:28:00.000+03:00

Porgand nägi öösel halba und, ärkas öö jooksul mitu korda väherldes üles, lina oli ta omale ümber keeranud, üks padi vedeles maas ja osad pealsed olid murdunud, aga suutis ikkagi magama jääda. Hommikul kui äratuskell röökima hakkas, pistis Porgand talle padja peale. Porgandi äratuskell vedeleb alati voodis. Tal meeldib seda mõnikord vaadata, et kas ikka käib. Kas tiksub korralikult ega viili. Ja kuuvalgus paistab talle läbi akna peale, niiet osutid ja läikivamad servad säravad veidi.
Porgand tormas kohe vannituppa, kus ta samal ajal sokke jalga toppis ja hambaid pesi, ise ei julgenud väga peeglisse vaadatagi. Eile oli tal raske päev olnud, nagu üleeilegi. Ja päev enne seda.
Veekann on tal tavaliselt taimeriga, vesi läheb keema just siis kui hambad on pestud. Nüüd üks kiire võileib ja tee peab veel kaks minutit tõmbama. Kui teha kaks võileiba, siis on tee selleks ajaks just parajaks tõmmanud.
Siis mantel selga, kingad, kindad, sall. Ja võtmed, peeglilaua pealt.
Mantlitaskus on tumedate klaasidega päikeseprillid, põuetaskus parukas, paremas põuetaskus vuntsid. Ja liimipulk, viimaste jaoks. Nii käib Porgand iga päev ringi, pealaest jalatallani maskeeritult. Mitte et keegi teda ära tunneks, sest naabreid tal pole, vanemaid ka mitte, loomulikult lapsigi ei sest tal pole kunagi ka naist olnud. Tal pole ka autot, pole aastamaksusid, üüri ega liisinguid, võlgasid ega võite. Pole raha, pole nälga, haridust, unistusi, soove, pole mädanikku pealsetes.
Nii ta ringi luusib, käib majanurkade tagant majanurkade taha. Autode alla ja katustele. Vihmavee torude seest ja elektritraatidel. Poeakende taga hiilimas ja trammide katustel, busside rattakoobastes. Käed taskus ja sammud hiirvaiksest vaiksemad, väga hoolikalt sammumas, kõikidest raksuvatest okstest mööda ja lärtsuvatest lompidest üle et ta jälgi ei tekitaks. Mõni on arvanud, et tal pole varjugi. Mõni jälle, et hinge.
Porgand võtab kõiki, ta ei vali. Nagu Katk. Nagu paha viirus, nagu pimedus nagu nälg, nagu kõik muu jubedus. Kas on see siis kivi mille ta aknasse viskab, liim mis su istumise alla jääb või siis sina ise, kelle ta trammi alla tõukab. Selja tagant. Kindad käes, niiet ei mingeid sõrmejälgi. Viimane, mida sul ehk näha õnnestub, on porgandilõust peidetud paruka alla ja vuntsprillide taha. Miks ta seda teeb? Keegi ei tea.

Kolmnurgad.

2006-05-20T19:58:00.000+03:00

Mu kätel on, kätel jah. Peopesas on ka mõni ja seal neid just peakski olema, aga eriti on neid randmetel. Ja kaelal on ka. Mu silmade all ja juustes. Vasema kõrva küljes on ka üks, oh ja lõua all. Mu kampsuni varruka küljes ka, mida ma eile kandsin. Kohe haaknõela juures on neid päris mitu. No üle kuue kindlasti. Ja ega neid kohe ei näegi, nad on päris pisikesed. Nii pisikesed et võiks kogemata astuda peale. Nii pisikesed et teisi nii väikseid vist polegi. Kusagil ehk ikka on. Üsna tüütu võib neil olla nii pisike. Ega see vist ei tähendagi midagi head. Aga vähemalt nad on. Mul on tõsiselt hea meel nende üle ja nad ise teevad mulle ka headmeelt, nad on tõesti üks põhjus miks naeratada. Miks täna naeratada, just täna. Naeratada nii, et suu ümber on hästi mitu naerulohku ja silmade ümber on mõned üksikud salakavalad naerukortsud. Ja silmad on täna sinisemad kui eile. Ja selgemad, mõni lausa näeb nende sees õnne, küsib kas ma olen rõõmus või et mis on lahti ja kustkohast tema saaks ka täpselt sama, mis minule nii tegi.
Ma ei tea, kuidas nad nabasse satuvad, aga seal on neid ka. Mõni, kuigi sealt sa mind ju ei kallistanud. Ehk nad rändavad ise, või tassivad neid laiali ööhaldjad samal ajal kui ma magan? Või panidki sa mõne sinna meelega, salaja just siis kui ma parasjagu ei vaadanud. Neid hetki võis ju palju olla, sina oleksid pidanud vaid ühe paraja valima.
Aga sina sätendad alati rohkem. Kui ma silmad kinni panen, siis sa sätendad ka ikka edasi. Sätendad isegi kahe saja kolmekümne kuue aasta pärast, kuigi siis ma võibolla ei mäletaks enam kuidas su hääl kõlab või et mismoodi su juuksed lõhnavad, kuigi üsna võimatu oleks selliseid asju ära unustada. Või et mismoodi ma tunnen ära sinu pai. Sest nad ei lähe kunagi meelest. Ja tänu sinule sätendan nüüd mina natuke ka.

Vaikus.

2006-05-19T01:45:00.000+03:00

Juhi tagaiste pidi olema terve auto kõige turvalisem koht. Pidi, aga alati ta ei ole. Ei ole ta näiteks siis, kui sinna sisse sõidab külje pealt kamass. Või sinine vedur, kui auto ootab teda rööbastel. Aga raadio mängib. Ja kui mitte raadio, siis üks konkreetne plaat, plaadimängijas.
Mina istun sinu kõrval. Juhi kõrvalistuja seljataga. Me mõlemad oleme seljatagused. Meid mõlemiad hoiab kinni turvavöö. See aheldab meid, muidu me vist läheks ära. Me mõlemad oleme seal, aga me mõlemad vaatame eri suunda. Mina istun juhi kõrvalistme taga ehk siis paremal pool. Sina oled vasemal.
Mitte keegi ei räägi midagi, ka autojuht mitte ega ka tema kõrvalistuja, sest plaadimängijas mängib plaat mida me kõik kuulame. Minu telefon on välja lülitatud, sina ootad aga kõne. Väljas paistab varajane päike ja meil mõlemal on päikeseprillid peas. Õnneks nad on piisavalt tumedad, nende tagune on täielikult varjatud.
Sina vaatad vasemale, mina aga paremale. Kael nagu seisaks ise ega lase pead pöörata. Isegi kui me sõidame läbi tunneli, oleme me nagu vaateaknal passivad plastmassist tüdrukud. Või nagu kaks surnut, kaks kivikuju. Autojuht ju tahavaate peeglist näeb seda. Aga ta ei ütle midagi. Ka kõrvalistuja ei ütle midagi, ja tema vaatab hoopis tunneli laevalgustuse seiklusi armatuurlaual.
Väljume tunnelist, kusagil kaugel ees ootab meid raudtee. Raudtee ja rööbaste vonklemine, ning kurepesa posti otsas, mis on kohe ülekäigu juures.
Vasemal on nüüd pankrannik, all tume külm meri mis paistab sügav. Meri on natuke laines, natuke mässav, mere lõhn tuleb katuseluugi vahelt. Paremal on aasad, aasad täis kadakaid, kusagil kaugemal algab mets. Metsas on loomad. Sina heameelega peataksid auto, jätaksid oma telefoni istmele millele parasjagu helistab su ema, ning hüppaksid merre, laseksid tal ennast võtta. Keegi ei tea, miks. Mina jookseksin kadakate vahele, jookseksin niikaua kuni väsiksin ära. Jookseksin, kuni mu suu täituks verega, jookseksin nii kaua kuni enam ma ei jõuaks.
Sinu käsi on külm, külm nagu on su jalad. Nad on alati nii. Lihtsalt nii nad ongi. Nii nad õhetavad seal ja natuke lõhnavad. Nad paistavad natuke valged, kui silmanurgast piiluda, veidike abitud ka. Minu käed on natuke soojemad. Sinu käsi on peaaegu et minu käe vastas. Nad ongi niimoodi istmel, lihtsalt on. Niimoodi nad sinna nihkusid, kuid käevarred ei suuda neid enam liigutada, tõsta, tõmmata eemale.
Nii nad on, nii võib neid aimata. Nii nad vist peaksidki olema. Sest üks ei saa teisest kinni võtta. Muidu ehk jääkski ta sellest kinni hoidma, kes teab. Ehk ta peaks. Ja ei laseks enam kunagi lahti. Hoiaks, kuni me sõidame rongiteest üle, rong hetk peale meid mööda vuhisemas, hoiaks kuni me sõidaksime, hoiaks kuni me oleme kohal. Hoiaks, kui me peaksime minema autost välja. Ja ei laseks lahti.

Linnud.

2006-05-15T16:45:00.000+03:00

Tee mis tahad, aga nad ei maandu alati väljasirutatud käele. Nad ei tule, kui sa vilistad, kui sa hüüad neid. Nad ei tule kui sa ka vägaväga tahad ja nad ei tule isegi siis, kui sa ilusasti palud. Igaüks ei tule ka peopesalt teri nokkima, nad ei tule su käte vahelt abipalvega kirja võtma kui sa väga aeglaselt sohu vajud, nad ei jää hommikul vakka kui sa siiski lõunani magada tahaks. Nad ei maandu õlale, nad ei lase silitada kõhu alt - neil ei olegi kõhtu - neil on pugu!, nad ei palu sul endale selga ronida et saaks lennata kõrgelekõrgele taeva alla ilma et sealt surnuna alla kukuksid. Isegi, kui sa heinakuhjale maanduksid see sind ei päästaks. Võimalik, et sa ka siis kukuksid natuke mööda.
Aga nad on alati kusagil piilumas, pidevalt ärkvel. Terasest noka skalpellteravad ääred hommikuvalguses läikimas. Punane robotsilm alati terane, alati nende hinges on äng, alati neil on tappev nälg! Alati nad sooviksid ülehelikiirusel lennata läbi su keha, üle tiiva vaadates kuidas su veri neile järgi pritsib, alati sulgkatte maskeeringu all põksub mõni plaan, kui neil just midagi muud pole teha. Torkavad nad sul siis unepealt välja silma või kraabvad küünistega seljatagant, kui sa parasjagu tänaval kõnnid. Kõnnid, tühised mured peas. Kõnnid, hinge sees võõrkeha. Kõnnid ja mõtled et kust saaks suitsu. Kõnnid ja mõtled kellelel veel poleks midagi teha, et saaks koos aega raisata. Et saaks koos lobiseda, et saaks istuda pargipingil, et saaks visata selili murule noormehelt laenatud pintsaku peale ja jälgida pilvede möödumist, vaadata istukil kuidas inimesed mööduvad, oodata millal päev saab otsa et lõpuks ometi tuleks õhtu, et tuleks õhtu vaid kiiremini, et saaks minna magama. Et tuleks uni. Et tuleks vaid uni. Et oleks mugavam oodata järgmise hommikuni.
Aga enne veel, kui sa midagi mõelda jõuad, tulevadki nad juba. Võibolla hiilides ja seljatagant, võibolla tabavad nad just siis ära õige hetke, kui sa isegi enda teadmata sellel pintsakul pikaliolles viis minutit magad. Ilma, et näeksid und. Ilma et ootaksid neid.
Ja nad on su kõhus. Lendavad seal sees nagu otsisksid väljapääsu, teadmata enam kuidas nad sisse pääsesid. Mitte et neil oleks tahtmine välja pääseda. Kordamööda tõusevad lendu, plagistavad tiibadega vastu kõhuseinu, kompavad väljapääsu järele. Ja kui üks maandub, alustab kohe järgmine oma lendu. Teeb maos surmasõlme ja maandub nagu pehmete käppadega kass, kes ei kavatsegi oma küüniseid kasutada, sest ta on liiga hea. Teevad oma tiire, teevad oma lõputuid tiire, kuniks sa viimaks alla annad ja pressid läbi oma söögitoru omale kõhu sisse ühe võileiva või lausa kaks. Vaid siis nad rahunevad, nagu rahuneb su korisev kõht.

Jääpuru.

2006-05-13T23:58:00.000+03:00

Ma olen viimasel ajal palju tööd teinud. Tööd ja mittemidagit ka. Ma olen oodanud bussipeatustes busse, rongijaamades ronge ja trammipeatustes tramme. Ma olen oodanud ka muruplatsidel, aga asjatult. Tulnukaid ei ole vist olemas. Ja kui oleks, miks peaksid nad just minu ära röövima ja endaga kaasa viima?
Ühel päeval ma ootasin hotelli ees midagi. Ma istusin laua taha toolile, ühes viludas nurgas kus väga tuult ei puhunud, ning asusin ootama. Mulle ei meeldi praegu see, kui päike mulle peale paistab. Mu nahk ei ole selleks veel valmis.. ja lumivalge oleks ka hea, kuigi lumivalgest olen ma juba väga kaugel.
Hotelli personal oli igati abivalmis, nad tõid mulle iga kord klaasiga purustatud jääd lauda, kui ma vaid tahtsin.
Hommikul kui veel Teiste jaoks vara oli, sõitis autosid vähem ja hea vaikne oli. Linnud mind segada ei saanud, sest nad hoidsid vist meelega eemale. Purskkaev pritsis koguaeg samamoodi vett õhku, tuul ajas veejuga koguaeg sama moodi eemale. Ainult tasane veesolin ja aeg-ajalt möödaveerevad autod mis tulid eikusagilt ja läksid kusagile mujale, murdsid vaikuse helijuppideks.
Ja siis tuli tipptund. See tähendab inimesi. Inimesi üksinda ja inimesi kahekesi. Ja ka suuremas kambas oli mõnikord neid. Inimesi seljakottidega, käekottidega, kontsakingadega ja üks noorpaar koos valge haleda puudliga.
Habemega mehel, kellel olid mustad viigipüksid jalas ja valge ilma lipsuta särk seljas, tema pea kohal hõljus number kaksteist. Ta tuli kusagilt ja ta suund oli kusagile hotelli sisemusse. Kaks tütarlast, kes arvatavasti tulid kas koolist hästi vara või olid sealt hoopis varvast lasknud, neil hõljus kahe peale pea kohal number seitsekümment kuus. Mitte just palju. Autojuhil, kes purskkaevule poolringi peale tegi ja siis vahepeal autost selleks välja astus, et oma autot imetleda ning seejärel minema sõita, hõljus pea kohal number neliteist. Puudliomanikel hõljus kahe peale peakohal number kuuskümmend. Lühikeste pükstega noormehel, kes kannab plätusid ja samal ajal ka sokke jalas, hõljus pea kohal number kolmkümmend kaheksa. Ta kiirustas vist kusagile lattu. Kolme vanaprouat saatis hõljuv number kuus. Poest tulnud pereema, kellel suits kangesti suus tossas, hõljus peakohal number kakskümmend kolm. Bussipealt tulnud kaksikutest daamid, kellel kaksikute kombel täpselt samasugused riided olid ja kes kordamööda üksteisel seelikut kohendasid, vist bussis istumise pärast, hõljus peakohal kahepeale number üheksa.
Ühel hetkel tuli hotelli baarman ja palus mul lahkuda. Ma ei hakanud tema käest küsima et kus on kirjas reegel, kui kaua keegi kusagil jäävett juua võib, vaid lahkusin ise ka meeleldi. Mulle tulid meelde mu tegemata jäänud kohustused ja ma ei hakanud isegi puiklemise peale mõtlemagi.
Baarmanil hõljus peakohal number kakskümmend, aga tema emal, kes hetk tagasi oma pojale haiglast helistas ja rääkis, et "Nüüd on juba natuke parem. Juba natukene parem ja homme hakkab juba veel parem. Kindla peale hakkab parem. Ja ülehomse kohta oli arst lubanud, et siis peaks juba päris hea olema. Ja et kui nii jätkub, siis ma saan vist varsti välja. Ja ma võin alla tõmmata oma haiglas veedetud suvel. Nüüd peaks kõik korda saama. Ma loodan." Temal hõljus pea kohal number 0,0000034.

Mustus.

2006-05-09T12:22:00.000+03:00

Ta on mõnikord nagu.. kuidas öeldagi? Selline muusika, mis paneb pea valutama, aga siiski ta meeldib sulle? Sa oled teda ju alati kuulanud. Nii tihti oled sa unustanud ennast teda kuulama. Suu lahti, ei teagi milleks. Mööduvad inimesed naeratavad sind nähes, ja sina siis punastad kergelt. Aga ei varja ennast kaua.
Sa oled teda alati kuulanud, mõnikord sa lausa mõtled et kas teistmoodi üldse saaks, ega mäleta sel hetkel enam neid aegu kui sa teda veel ei teadnud. Enne polnud ka põhjust. Polnud paljusi põhjuseid. Ja mõnikord sa isegi ei mõista ennast. Ega situatsiooni. Ennast. Ja pole vajagi. Sest on muusika.
Ja ta naerab. Miks mina niimoodi naerda ei oska, ma soovin väga et mina ka niimoodi naerda oskaks, ma kohe väga tahaks, siis ei oleks mul üldse tunnet nagu mul oleks mured, sest siis ma naeraks. Naeraks, naeraks ja ei teeks mitte midagi muud. Peaaegu iga asja peale. Tunneksin meeletut rõõmu, ma peaksin mõnikord olema lausa selili maapeal pikali ja peksma käte ning jalgadega vastu maad, sest rõõm on nii tohutult liiga suur et seista saaks jalgadel.
Ja ta naerab ikka. Siis, kui möödub kass kes jääb korraks seisma, hiilib, tõstab vasema käpa üles et seda lakkuda ja teebki seda, ja minemarutates astub kogemata lompi. Siis, kui keegi ukse liiga tugevalt kinni paneb, et lausa krohvi peab uksepiida kõrvalt maha sadama, mille peale verandal istuvad inimesed ehmuvad kangesti, kaheks minutiks.. ja siis jutustavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Siis, kui päike tuleb kole äkitselt pilve tagant välja. Siis, kui kuu on täpselt paksu tamme varjus. Siis, kui bussipeale ruttav mees on täpselt nii kaugel, et ta mahub väljasirutatud pöidla taha ära, kui vaid vasema silmaga vaadata ja parem kinnipigistatud on. Siis, kui auto sees klähvib suletud akna taga taksikoer ja kui mööda kõndiv poiss jääb korraks seisma, et koerale keelt näidata. Siis, kui kohvikust väljuv härra riivab kogemata ettekandjat ja naeratades pilgutab talle silma. Siis, kui esimese korruse aknast paistab korraks, sest tuul viib kardina eest, preili kes seisab peegli ees käed silmadel ja nutab. Siis, kui poe sabas pool tundi seisnud mees avastab kassa juures, et tal on rahakott koju ununenud ning on kangesti ehmunud olemisega, sest kassatädi paistab kuri. Siis, kui kuivanud purskkaevus istuval kahel poisil ja kahel tüdrukul on saanud joogid otsa ja aeg on minna koperdades koju magama. Siis, kui vares ründab tänavalkõndiva proua keemilisi lokke. Siis, kui mahajäetud maja teise korruse aken tuleb äkitselt lahti niisama. Siis, kui näost punane mees jookseb oma noorele naisele järgi ja lubab talle igasugu asju kokku, kaasa arvates seda et ta ei peta teda enam mittekuikunagi. Siis, kui tee läheb pükste peale ümber ja ühest suust kõlab "Oih!" Siis, kui tüdruk näpistab poissi ja poiss ütleb "Aih!" Siis, kui täispressitud bussi peale viimasena tormanud mees jääb poole tagumikuga ukse avhele, kuid sellest mitte väga suurt numbrit tehes põrnitseb ta hoopis enda ees seisva proua tisse. Siis, kui elekter läheb ära ja ma toon välja küünlad ja tikud, mis on tegelikult kohe siinsamas. Siis, kui raamat saab läbi ja lugeja jääb mõneks ajaks mõttesse, toetab oma lõua korraks peopessa, ragistab oma ajusid ja harutab oma mõtteid lahti, ning siis rebib oma üleõlakotist välja uue raamatu. Siis, kui roheline tuli vilgub, vilgub, vilgub ja kollase vahele jättes lööb plaksti! hoopis punase ette, millele järgneb mõnesekundiline pidurivigin ning seejärel plekimurdmisekrägin ning mõned karjed. Siis, kui kell saab täpselt kümne minuti pärast kaks. Siis, kui peopesale potsatab esimene vihmapiisk, mis tundub nii väikene äsja lahtitulnud saapapaela kõrval. Siis, kui tal kogemata välja tulid mõned ideaalsed suitsurõngad. Siis, kui bussijuht ütles "Järgmine peatus "Maisi,"" kuigi see "Maisi" kõlas rohkem nagu "Paiste." Siis, kui parasjagu esineva bändi bassinaisel läks juba teine kitarrikeel katki ja ta tegi õnnetut nägu. Siis, kui väikene poiss lõi pallist mööda sest ta jälgis hoopis kõrvalaias mängivat tüdrukut, kellega ta tahtis tulevikus, kui ta juba suureks on kasvanud, abielluda. Isegi siis naeris ta, kui ta samal ajal magama pidi ja isegi siis, kui ta just oma naeru ära naernud oli.
Aga siis juhtus midagi. Tema naer hakkas vähehaaval kõlama hoopis teistmoodi. Kohe ei olnud seda märgata, aga kui meenutada eelmist päeva, oli see järjest rohkem selge. Järjest vaiksemaks hakkas ta jääma. Ja kui enne olid meie silmad kõikidel samamoodi sinakashallid, siis tema silmad muutusid järjest rohkem ainult hallimateks. Ja silmaalused muutusid üha rohkem ja rohkem tumedaks, kuni ta lõpuks päris halb välja nägi. Ja tema käed, millega ta meile ikka enne pai tegi, nagu kuivasid. Kestendasid ja olid üleni marraskil, lõpuks nii narmendavad, et ta lausa peitis neid erinevate siidirättidega. Aga kui ta vastu valgust oli, sai tema kätest peaaegu läbi näha. Samuti oli ta rättidesse mähkinud oma kaela ja seelikuid ta enam ammu ei kandnud. Huuled kuivasid tal katki ja kondised kortsus käed vaid värisesid. Naerust polnud enam mingit mälestust ja silmad vajusid lohku nagu väga vanal vanainimesel. Ja kui ta nutta üritas, siis ta lihtsalt ei saanud seda teha.
Ühel vaiksel varapäeval, kui mitte ainult minul ei kipitanud sees et ega ta juba täielikult haihtunud pole, läksime me talle külla. Ta elas pisikeses helerohelises majas, minu kõrvaltänaval, mis tema naeruga koos paistis palju elusam ja ilusam. Nüüd oli seal palju tolmu, ja sõiduteel tavalised keksumängivad lapsed vist magasid veel. Haihtunud ta polnud, aga leidsime me ta eest surnuna. Me panime ta pisikesse karpi, nagu kodulooma, sest ta oli nii pisike, ning matsime ta tagahoovi, idapoolse pirnipuu alla, mis tema hoovis vist oli kõige kaunim puu. Või vähemalt sellel hommikul.

Kivirajoon.

2006-04-25T22:30:00.000+03:00

Viimaks esimesed suveilmad on minu ninadesse mahtunud, neid oligi juba liiga kaua oodatud. Jah meeldivat jällenägemist! Tule ja kõdita mu lõuga, tule ja laperda mu hõlma, tule ja poe mulle põue, tule ja võta kaasa gripp. Tule ja varitse mind, püsi märkamatult kannul, luura autode taga ja piilu majanurkade tagant. Aga kõnni hiirvaiksest vaiksemini, sest muidu ma kuulen sind ja siis on kõik omadega sossis. Siis sa saa mind kätte, isegi kui sa kõnnid terve tee teiselpool teed, mõte koguaeg mind sihtimas, siis sa ei saa varitseda mind nurga tagant ja tõugata mind kaks kätt korraga läheneva trammi alla, kes teeb samal ajal "WRRAAOOUUM!" kui ma rööbastele kukun.
Viimaks esimesed suveilmad ja aeg on jõudnud nii kaugele, et tuleb jalad sirgeks venitada, ja justnimelt eriti õhtuti. Mmmm, milline vaikus, milline pingevaba kookon. Samm sammu järel pressivad tallajäljed ennast tolmu sisse, samm sammu järal võib kõndida maailma tippu, küünitada isegi veidi üle ja astudagi teisele poole serva peale. Ja siis võid otsast alata ja teha neid ringe niikaua kui jaksu jätkub. Tänavalaternad ei häiri, sest neid ei olegi. Ei ole ka autosid, teisi jalakõndijaid, hulkuvaid koeri ega pole kassegi. Pole mitte midagi. On vaid öö ja väga pimedad varjud, pole homset kooli, pole tööd, pole kübarat, pole taskunuga kaasas, pole ei vööd ega sokkegi. Pole võtmeid taskus, mis kibeleksid mõnda ukselukku avama, pole päikesekreemi sahtlipõhjas, pole kirjutuslauda, pole kodugi. Ka kõht ei ole tühi. Vastu tuleb vaid kohin, seljataga ainult kajab mõnikord - ja isegi, kui midagi on mälus siis ükskord kõik ununeb, vaid väga vaikselt jääb kajama. Ja taldade all on asfalt, soe soe päev aega soojenenud asfalt. Kindel maapind, vaid mõned korralikult kinnised kanalisatsiooniluugid satuvad aeg-ajalt ette, aga neilegi ei anna küüsi külge ajada. Ja vaevalt nende sees olla oleks parem. Vähemalt saab käia edasi, jah hea seegi, tere sein. Telliskivisein, üsna ootamatu tuli ette. Ei mingit kõnniteeäärt, jalakäijaid siin vist ei käigi. Kuid kohe avanes aken, nagu telliskiviseinal oleksid närvid, või tundlad, nagu tundlad jah!
"Tere, mina olen kivi ja mina elan siin korrusel, näete - siin on minu aken ja mina olen praegu aknal, headaega ja meeldivat õhtupoolikut teile ja teile ja teile, kes te ei ole kivid! Võite homme läbi tulla, aga täna on mul tegemist, ma ei paku teile teed, võite minna tagasi kustkohast te ka tulite - minupoolest kasvõi lõunanabast võiksite te mõnikord tulla, minge käpuli või kasvõi pahempidi, aga meie seinad jätke palun rahule, olge ometi nii mõistlikud ja kallid, headaega!"

Sipelgad.

2006-04-17T14:09:00.000+03:00

Nemad tulid ka. Jälle! Samal ajal, kui ma seisin püsti. Ma oleksin parema meelega hoopis istunud, päriselt ka.
Kui nad tulid, tundus mu sall liiga raske. Ja õhk liiga paks, ketsid liiga väikesed, kampsun palju jahedama bussisõidu jaoks, uni liiga suur, pahandused kellegi teise omad, silmad liiga väsinud, taevas liiga pilvine, tuju liiga null. Ja minu seljataga seisis kärnas käega mees. Ta läks üks peatus enne mind maha, ta läks otse tööle, ta käibki ainult kodus ja tööl, tööl ja kodus. Ja ta käsi on kärnas. Ta varjab oma nägu selle sama käega kui ta aevastab, aga see ei takista pisikutel levimast. "Aptsihh!" ja kurjad silmad välguvad, et keda nüüd veel nakatada, keda veel viia endaga koos hauda. Või esiteks samasse palatisse ja seejärel samasse surnukuuri.
Tagapool nuttis titt. Neid ei takista vist miski. Ja kui on lubatud, siis on lubatud. Tegelikult on lubatud ka suurtel inimestel rohkem nutta, aga nad ju häbenevad seda liiast. Ja jonn ei olegi nutt. Tema emal oli arvatavasti juba kõrini, sellepärast vist kärutaski teda hoopis isa. Kui tema isal ükskord kõrini saab, hakkab teda kärutama aga vanaisa, sest et vanaemadel oleks kärusid bussidesse tõsta liiga raske. Aga neil meeldib turulkäimisega hakkama saada küll. Miski muu ei pakuks neile vist suuremat vaimset naudingut, kui turukottide tassimine.
Pime vanem daam tundus vaid tore. Ehk oli ta ka kurt, siis saaks ta vist olla täiuslikult õnnelik, täielikult omas maailmas, just sellises millisesse ta ennast parasjagu kujutab. Kui vihma samal ajal sajaks, tuleks tal vaid varju minna ja lõputu unistus jätkuks. Ja kui ühel hetkel vesi liiga sügav tundub, saaks ta ikkagi appi! karjuda, sest seda ta ehk oskaks. Või oskaks seda tema unistustemaailma juhtkoer. Ning seejärel saaks ta rahus ära uppuda, naeratus suul.
Aga mul tulid sipelgad. Ja silmad vajusid kinni. Nad tulid sõrmeotsadesse ja alustasid seal rändu. Varsti oli neid igal pool ja iga hetkega üha rohkem. Neil meeldis tantsida minu väikestel närvidel. Oma väikeste kontsakingadega.

Kesteabkus.

2006-04-15T12:14:00.000+03:00

Aga tegelikult on see koht hoopis seal, mitte siin. Isegi, kui sa otsid seda. Võibolla ongi see koht just selline seepärast et Sind ei ole seal. On vaid nemad, kuid ka Neid ei ole mõnikord. Ja kunagi ei ole seal Sind. See koht on täielikult Sinuvaba. Seal pole Sind, aga seal on kõik muu. Kõike, mida vaja läheb ja kõike mida isegi silmanurgast ei vaadata. Kõik mis maitseb imehästi - see on seal kindlasti kusagil, ning kõik see ka mida vaid nuusutakski. Ja salaja suudleks, või katsuks kätega.
Ja seal on muru. Rohe-rohe-roheline muru. Muru ja pilved. Ja kui sa silmad kinni paned, kostab kõrva väga tasane muusika. Kui sa tahad, siis sinu lemmikmuusika. Kui sa tahad, siis midagi uut ja head. Kui sa tahad, siis selline ka millega on seotud palju mälestusi aga see muusika kostab just nii, et sa unustad kõik ära. Siis sa lihtsalt oled, isegi kui peaks hästi paljusid asju hoopis samal ajal tundma ja mitte midagi muud tegema kui - jah - vaid neid tundma. Ja kui sa silmad lahti teed, huvitab sind vaid kõik uus. Kui sa vaid tahad.
Ja sa võid ronida kõige kõrgema maja otsa, sest maju seal tõepoolest on. Mitte et nad paistaks sellised, nagu keegi neis elaks. Kuigi öösiti siin-seal aknataga mõnikord põleb mõni pirn. Sa võid kasutada treppe aga on ka tuletõrjeredeleid. Liftid mõnikord ei tööta, mõnda peab ootama lausa mitu tundigi, aga alati nad ei jõuagi kohale. Kindlam on kasutada treppe. Või tuletõrjeredelit.
Katusekivid on alati natukese märjad. Nagu hommikune murukaste, sellise paksupaksu udu sees, just sellised on need katused. Tuleb olla ettevaatlik. Ja visata särk seljast, tuul haarab ta kohe, krahmab nagu ta selleks ongi mõeldud, voldib särgi hoolikalt kokku ja asetab maja ees olevale tänavapingile. Millelt keegi teda ei võta. Siis võib ringutada. Teha hääli nagu hommikune kass. Või kallutada pea vasakule poole vastu õlga ja veeretada mööda kukalt kuni parempoolse õlani, samal ajal tundes sõrmeotsades kerget pinget. Ja siis hingata välja. Sügavalt. Ja siis sisse. Silmad kinni selg ees astudes kuni katuseservani. Kandadega kuni ääreni, isegi natuke üle. Ja võtta hoogu.
Samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm ja tõuge, õhk vuhiseb keha ümbert õrnalt paitades ja sa võid teha silmad lahti kui sa tahad või naerda ja kiljuda! Ja sukelduda. Maapinna sisse, lasta neelata ennast murul, mullal, peenel kruusal, liival ja savisegul, riivata teravamaid kivisid ka, ning seejärel vaikselt tasa kerkida pinnale. Toetada alguses kätega, hingata sisse ja seejärel vinnata ennast välja, põlvega maapinnale, siis käpukile ja viimaks suruda jalatallad tolmu sisse. Ja kerkida. Tõusta püsti. Ja siis võid lahkuda. Särk üle randme rippudes. Kui sa vaid tahad.

Pilvepüüdja.

2006-04-15T08:58:00.000+03:00

Kui ma üles ärkasin, oli veel pime. Oli hästi varajane hommik ja ma polnud kaua aega nii vara ärganud. Aknast välja vaadates paistsid udu seest vaid mõned majad. Kuu veel paistis, hästi tasakesi. Ma tegin omale kähku mõned lihtsad võileivad ja seejärel astusin ma uksest välja, koridori. Koridoris polnud udu, aga koridori akende taga oli. Õues oli ka udu. Ja hästi eriliselt vaikne, ebamugavalt vaikne. Hea oli seal niimoodi vaid mõndasid helisid kuulata. Kõige rohkem oli kuulda hommikulindude plaginat. Nad ootasid esimeste tuulte puhumist, neil meeldib lasta tuulel ennast kesteabkuhu kanda. Kohe hommikul vara, et ei peaks mõtlema sellele, kuhu minna. Veel tegid nad hääli. Mina tahtsin metsa alla jalutama minna. Ma möödusin Apelsini tänavast. Apelsini villa peremees lõhkus villa hoovis puid, seda oli kaugele kuulda. Apelsini villa korsten tossas kasepuutossu. Selle villa korsteb puhub välja kummalisi rõngakujulisi tossupilvi. Apelsini villa on kollast värvi suur puumaja, millel on suur hoov. Peale Apelsini tänavat algaski kohe mets. Selles metsas on hästi palju mände. Metsa lõhna oli kaugele tunda. Peaaegu sama kaugele kuuleks metsas kukkuvat kägu, kui ta vaid veidi tugevamini kukuks.
Eriti täna hommikul. Tänasel hommikul on midagi viga..
Järve peal oli madal udu. Udu sees ujusid hommikupardid, kes ajasid tõenäoliselt taga vesikirpe. Selle järve vesi on natuke rohekat karva. Järv ise ei ole kuigi suur, aga sild on tal ikkagi. Selle jaoks, kui kellelgi tuleb soov paadiga sõita, kuigi järv ise pole just suur. Ja silla peal oli täna pilvepüüdja. Päris silla lõpus, pikk ritv käes, seljakott seljas ja pilvepüüdjamüts peas. "Tere pilvepüüdja, tere hommikust," ütlesin ma talle. Pilvepüüdja keeras korraks ringi, ütles sõrm-suu-ees "tssh!" ja viipas mind ligi. Ta oli kangesti ootamas, millal järve pealt udu ära kaob, et ta saaks pilvi püüda, ja see pidi iga hetk juhtuma.
Natukene pidimegi ootama, kuni see juhtus: udu vaibus aeglaselt ja haihtus lõpuks, nähtavale tulid pilvede peegeldused. Ja pardid, kes peegeldusetaevast sonkisid. Meelega, vist. Ehk näkkab täna isegi päikene, kui nad väga tüütuks ei kipu.
"Tssh!" ütles mulle pilvepüüdja uuesti.

Lift.

2006-04-13T10:40:00.000+03:00

Eile jäin ma liftist maha. Kavatsesin natuke pikutada, aga ma ei jäänud isegi tukkuma. Kui ma väsinud olen, jään ma tavaliselt lifti ootama. Õues oli veel valge, aga lifti ei tulnud üldse. Mõnikord ta tuleb, kui teda ikka kangesti oodata. Aga eile ei tulnud teda, enne õhtut küll mitte.
Õhtune lift tuli tavalisel ajal, nagu ikka. Ma siiski hakkasin teda natukene varem ootama. Tema järgi võiks kella õigeks keerata, kui sa samal ajal just ei tuku. Ma ei jõudnud isegi pikutamist õieti alustada, kui ma juba tukkusin. Ja siis tuli lift.
Ma tahtsin poodi minna, et omale rohelisi asju osta. Mul oli kange värske kurgi isu. Rohelist sibulat oli ka juurde vaja. Ja värsket salatit ja tilli. Ja tomateid, kuigi nad on hoopis punased. Aga ma ei tahtnudki ainult rohelisi asju.
Vajutasin nuppu, et allapoole sõita. Kõik nupud olid liiga kulunud et numbreid näha, aga ma teadsin väga hästi mis nupp mind allapoole viib. Lifti laest kostis "klinn" ja seejärel läksid uksed kinni. Lift hakkas vurinal allapoole vajuma, mina toetasin ennast seljaga vastu seina.
Jälle sina. Sa seisid lifti ukse lähedal, kuigi enne ma ei märganudki sind, sisenedes ma ei märganud vist midagi. Teisi hingi liftis ei olnud, kuigi ma igaks juhuks kontrollisin järgi - jah, ei olnud.
Sõitsime vaikselt allapoole. Liftis põles hämar laevalgus. Sa ümisesid kergelt, paistis nagu sul oleks olnud mingi laul peas. Ja aeg-ajalt sa keerutasid ennast. Sul oli jälle uus seelik. See sobis sulle hästi. Keerutamise ajal lehvis ta toredalt.
Siis me jõudsime kohale. Kohe päris alla välja, nii alla et rohkem selle liftiga küll allapoole minna ei saanud. Sa läksid esimesena välja. Välja mineku ajal sa naeratasid mulle ja lehvitasid hüvastijätuks. Õues puhus vist tuul, sest su juuksed lehvisid hästi ilusasti. Seelik lehvis ka. Ma naeratasin sulle hüvastijätuks vastu.
Ma jäin sinna lifti vist veel vähemalt pooleks tunniks, enne kui välja astusin.

Bussis.

2006-04-12T21:28:00.000+03:00

Ma nägin sind täna bussis. Sul olid päikeseprillid peas ja sa muhelesid. Sa istusid toolil, näoga sõidusuunda, akna all kus päike paistus sulle peale. Sa vaatasid mind tihti. Üks vanem naisterahvas istus su kõrval. Sul olid uued saapad jalas. Täna oli sul tore päev olnud ja sa olid rõõmus. Sul oli hea meel bussiga sõita ja aeg-ajalt vaatasid sa mind. Ma istusin teisel bussi küljel, aga seljaga sõidusuunas. Sellegipoolest nägin ma sind hästi. Ja ma nägin seda, et sul meeldis mind vaadata. Ja kui buss käänas ennast parajasti nii, et päike sulle peale paistis, panid sa mõnikord silmad kinni. Ja muhelesid. Siis sa tegid silmad lahti ja vaatasid mind hästi äkitselt. Ja märkasid, et ma jälgin sind ja selle peale ma pöörasin oma pea kähku ära, aga see ei ole oluline. Siis ma tegelesin natuke aega jälle oma asjadega. Näiteks kuulasin kõrvaklappide seest muusikat, mis parasjagu tuli. Head lood tulid sellel õhtupoolikul ja päike oli juba tegelikult madalal, aga sellegipoolest meeldis mul seda vaadata. Veel vaatasin ma teisi bussisistujaid.
Sinu seljataga istus õhukese mantliga mees, kellel oli vasema silma ees plaaster. Tema kõrval ei istunud kedagi. Vahepeal meeldis mul vett juua, hea gaseeritud vesi oli. Mul oli kange janu, kui ma bussisõitu alustasin. Veel meeldis mul näppudega vastu jalgu takti lüüa, kui hea koht oli. Mul meeldis silmad kinni panna, kui päike parasjagu otse minu peale paistis ja ma tundsin siis, kui väsinud mu silmad hetkel on, ning kui hästi mõjub neile päikesevalgus. Keegi nohises kusagil bussi tagaosas. Ma tegin selle peale silmad lahti ja sa naeratasid mulle korraks. Ma naeratasin sulle vastu ja siis pöörasin pilgu bussi tagaosas nohisevale inimesele. See oli üks pearätiga vanem tädi, kes nohisenud oli. Ta istus päris taga.
Vahepeal tuli peatus ja enamus inimesi läksid maha. Aga sina jäid. Ja mina jäin ka. Mulle meeldis see. Ja sul meeldis mind vaadata. Me sõitsime edasi. Ja teised ka, kes bussis olid.
Siis hakkas kohe väga hea lugu mängima. Mul oli selle looga palju mälestusi meelde tuletada ja siis ma tuletasin neid. Sul meeldis vaadata, kuidas ma seda teen. Kuidas ma ilma hääleta veidi laulsin kaasa ja tundusin habras. Aga rahulolev. Ja sul meeldis vaadata, kuidas ma sõrmeotsadega vastu jalgu vajutasin, kui oli vaja. Nii ma kuulan mõnikord muusikat.
Kui ma silmad lahti tegin, pöörasid sa pea ära. Aga naeratasin, ma tean et sa naeratasid tegelikult, aga ei näidanud seda välja. Sul olid samasugused juuksed nagu praegu. Aga sa riietud natuke teistmoodi, kui tema. Ta nägi välja vanem. Ja ta oligi. Ta oli sinust vähemalt viisteist aastat vanem. Aga ta nägi siiski hea välja. Mulle meeldisid tema silmad. Nad vaatasid nii ilusasti. Neis oli meeletult palju rahu. Ja nad peegeldasid midagi väga head. Ja ta oli täpselt sinu pikkune. Ja tal olid samasugused kõrvad nagu sul, aga kõrvarõngad olid teistsugused. Ja nina oli sarnane. Aga muidu oli ta hästi sinu moodi. Võibolla oli tal rohkem naerulohkusid. Aga küll nad ka tulevad.

Sisalikud.

2006-04-12T10:43:00.000+03:00

Nad käivad mul jälle kylas. Vahepeal neid ei olnud, aga nyyd on nad jälle tagasi. Ma hakkasin juba muretsema, kus nad vahepeal olnud on, v6i et ega nendega ole midagi juhtunud. Ehk nad käisid vahepeal kusagil reisil, mitte ei jäänud k6ik koos haigeks, sest see oleks kyll kurb. Ma loodan, et nad käisid Uus-Meremaal ja et neil oli seal hästi vahva. Kindlasti nad s6id seal k6ik kenasti jäätist ja lehvitasid möödunud veoautodele.
Tavaliselt nad tulevad juba 6htul, aga siis on nad veel peidus ja jäävad ootama millal ma magama jään. Neid pole vist esimese pilguga näha, aga nad ukerdavad ikka kusagil varjus ja piiluvad oma päikesekarva silmadega, mis nagu h66guksid hämara saatel. Neile meeldib piiluda ja hiilida, sellised sänikaelad on nad. Nad ei karda mind, aga neil meeldib siis välja tulla, kui ma magan. V6ibolla nemad toovadki mulle und. Und rongidest. Ja und vihmapilvedest mis minu peale ei saja. Ja s6iduteest mis auto all voolab, nagu ajaks ta ise autot sinna kuhu ta tahab, nagu teeb tuul purjedele. V6i sulepallile, mis lendab.
Sisalikele meeldib teed juua ja 6nneks mul kodus teed on. Eriti meeldib neile roheline tee, aga nende seast yhele k6ige suuremale, kellel on käpa otsad tule tooni, temale meeldib punane tee. Ma tean et nad joovad mu teed, aga alati toovad nad seda ka asemele. V6tavad ja toovad tagasi. Tekitavad augu ja kohe täidavad selle. Ja isegi natukene koristavad. Aga et nad ei tea, kuhu miski käib mis ripakil on, siis nad panevad k6ik mis ei tohiks sobida, mu kirjutuslaua sahtlitesse. Ja seal toimub segadus. Aga 6nneks ma ei vaata oma kirjutuslaua sahtlitesse kuigi tihti. Ma tean ainult, et sealt v6ib kadunud asju yles leida.
Veel meeldivad neile kypsised. Näiteks paki "Valeeri kypsiseid" panid nad nahka eilse öö jooksul, kui ma samal ajal voodis magasin. Padja peal keras ja jalad sooja teki all. Ma teadsin, et nad on neid söönud, sest nad olid k6ik kypsised ära söönud - mitte yhtegi ei jäänud järele. Kypsisepuru pyhkisid nad kokku pisikese harja ja kyhvliga, mis mul köögis kraanikausi all kapis on. Teetassid pesid nad köögis ära, aga nad ei teadnud mis järjestuses nad mul kapis käivad, niiet hommikul ma m6tlesin et peaks nad kunagi 6igesse järjekorda sättima, nagu peab. Ma arvan et ma teen seda 6htul, kui ma töölt koju olen j6udnud.
Veel meeldib neile moos. Nad on hästi 6nnelikud, kui ma neile enne magamaminemist pannkooke alustassile jätan, kapinurga peale. Nagu piima kassile, keda mul pole, m6tlen ma. Moosi saavad nad ise kylmutuskapist kätte, aga pannkooke on natuke raskem teha, ja neil tekib pidevalt taigna segamisega raskusi. Aga siis ma aitan neid. Lähen kööki, valan kaussi jahu ära - ja mune nad ka ei koksi - ja siis tulen oma tuppa tagasi. M6ne aja pärast ronivad nad nurkadest välja, mööda lauajalga laua peale ja hakkavad vispliga taigent vahtu lööma, kui kedagi läheduses pole. Ausalt öeldes mäkerdavad nad töö käigus m6nikord mu köögi ikka päris ära, aga yldiselt koristavad nad enda tagant ikka k6ik segaduse ära. Nad on just sellised sisalikud. Ja kui neile k6ik pannkoogid enam k6htudesse ei mahu, saan mina ka m6ne moosikäpajälgitäis pannkoogi, mis lauale on mind ootama jäetud.