laupäev
Krambimuusika. (3/3)
See on nagu tunnusmeloodia. See on v2ga t2htis. Ta algab kohe alguses ja on Suurtele Nimedele taustaks, kestab valjendatud h22lega p6nevamates kohtades ja seda lastakse uuesti l6pus et ta ikka meelde j22ks. Aga sellega on k6ik valesti. See on hea l6puga l6pp, aga sellega on siiski k6ik avlesti. K6ik saavad oma igavese rahu, aga sellega on k6ik valesti. Ma m6tlen seda lugu ennast. See poiss on kyll n2htamatu aga ta on vaid 88. Ta armastab seda tydrukut kyll v2ga, aga see tydruk on vaid p2ev. Selles loos on helid mis ei sobi kokku. Nagu kontrabass ja maha kukkuv pudel ei l2he h2sti kokku. See pudel on hoopis tass ja ta l2heb kukkudes katki. Kontrabass on tolmuimeja. Keegi ei m2ngi seda kontrabassi. P6rand on v2ga must.
Poiss ei suuda otsustada, ta ei suuda peaaegu mitte kunagi mitte midagi otsustada. Ta ei suuda otsustada n2iteks kas minna metsa ja astuda m2nni k2bile peale v6i mitte. Ta ei suuda bussis otsustada kas osta bussipilet v6i kas l6igata terve bussit2is inimesi pisikesteks tykikesteks ja kas juua 2ra nende veri v6i mitte.
Poiss ei suuda otsustada, ta ei suuda peaaegu mitte kunagi mitte midagi otsustada. Ta ei suuda otsustada n2iteks kas minna metsa ja astuda m2nni k2bile peale v6i mitte. Ta ei suuda bussis otsustada kas osta bussipilet v6i kas l6igata terve bussit2is inimesi pisikesteks tykikesteks ja kas juua 2ra nende veri v6i mitte.
# postitas evert : 2:28 AM
Nähtamatutüdruk. (2/3)
Varjude järgi võib öelda et see laternaid jälitav olend oli kangesti hirmul. Oletada võib et ta oli poiss, kuigi tegelikult oli ta vist siiski tüdruk. Aga sellel pole tegelikult mitte mingit tähtsust.
Ta kõndis hästi tasaste sammudega, vist isegi kikivarvul. Nagu mõnest labasest filmist mida siiski kõik näinud on, pikkade hiilivate sammudega nagu astuks ta üle elektrit täis juhtmete. Pilk käis vasakult paremale välja, silmad punnis peaaegu otsaees. Midagi enesekaitseks tal polnud, aga ta vaeseke ei teadnud seda et tal polegi vaja ennast kellegi eest kaitsta. See oli üks imelik rajoon. Rajoon täis beeshi udu nagu põleks kusagil midagi mis põlemisel ei erita mõnda ise nägu lõhna mida just tihti ei tunne. Sellist lõhna, mida sa ei tunnegi kuniks ta on ennast nii pikalt sinu sisse kerinud et ta paneb su siis ühe hetkega plahvatama. Mõni peen mürk, selline mis viib mõistuse kaugele kaugele ära, hõivab sinu aju ja hakkab siis ise käike tegema. Tantsusamme. Paneb laulma ja elust rõõmu tundma. Unustama. Kõik korraga ühe hetke jooksul. Mis saab edasi?
Rajoon koos pisikeste majadega, majadega pluss hoov. Kollakas muru tagahoovis, sügisekülm. Kui peale astuda siis ta teeb prõks! prõks! Mõni oli omale ka pisikest basseini lubanud. Pisikest aga mitte suurt. Majad kahe korrusega aga enamus ühega. Mõnel rõdu peaukse kohal nagu terrass. Pisikene terrass aga mitte suur.
Siiski paistavad nad olevat tüüpmajad. Mitut eri sorti aga sarnased. Alguses olid nad kindlasti kõik samat värvi aga praegusel ajal on inimesed sellesmõttes loomingulisemaks muutunud. On näha ka juurdeehitusi, mõnel on maja kõrvale ehitatud lisagaraazh. Lillepeenrad teistes hoovides, ühes ka kasvuhoone. Lapse liivakast. Akna taga vaas kuivanud lilledega, kõikide akende taga kustus tuli. On veel vara. Pole veel aeg, varsti nad ärkavad, aega veel on. Mõni kindlasti norskab ja häirib sellega teist. Mõni magab üksi.
Peaaegu kõikidel on aed ümber ehitatud, madal ja valge. Väravaga mis kriuksub, kõrval kohe postkast. Pisikene tillukeste jalgade jaoks mõeldud kividest teerada viib ukseni, aga mitte otse. Nii poleks huvitav. Ukse ees on uksematt kirjaga "Welcome!" kõiki tervitamas nagu tal muud otstarvet poleks. Peaaegu kõikidel ustel on koputi. Ühe ukse kõrval on maas kastekann, selle maja hoovis ongi kasvuhoone. Kui minna kasvuhooneni siis muru teeks krõps! krõps!
Tänav on vaikne, tundub nagu seal poleks väga kaua keegi käinud. See vaikus tundub röökimisena. Kõrvad lähevad samamoodi lukku, piisab ainult selle tänava vaatamisest.
Sõidutee on keskel ja mõlemal pool on hoovid majadega. Mitu hoovi edasi tuleb ristmik millest hargnevad uuet täpselt samasugused tänavad nii paremale kui vasakule. Kõik need tänavad on nii pikad kui silm seletab. Uuel tulijal on orienteeruda kindlasti väga raske. Vähemalt alguses. Ta kindlasti teeks tööle minnes mitu tundi lõputuid ringe kuni viimaks minema saab. Kõik teed on ühesuunalised ja mitte ükski ei vii sind täiesti otse.
Ühes neist majades elab üks tüdruk oma pisikeses toas, teisel korrusel. Tema aken jääb maja küljele ja sealt ta saab imetleda oma naabri hoovis kasvavat imeilusat puud. Sellel puul on ideaalsed oksad koos ühe linnupesaga. Linnupesaga ja ühe ärasaetud oksajäljega. See on õunapuu, vist Valge Klaar.
Kui aknad oleks teisele poole, näeks ta sealt oma naabri mummulisi rinnahoidjaid pesukuivatusnööril. Need on suured ja suur on ta ise ka. Kui mitte öelda paks. Selle naabri maja ees ukse kõrval on maas kastekann. Teie juba teate mis selle maja hoovis on ja see tüdruk teab seda ka. Ta võib minna seda veel ja veelkord vaatama, alati kui tahab, kasvõi praegu. Uksest välja ja krõps! krõps! mööda muru teiselepoole maja.
Ta võiks ka praegu minna, kui ta hetkel ei magaks. Tal on pisikene voodi ja voodi kõrval pisikene kirjutuslaud. Tema pisikese toa pisikene aken on lahti ja selle pisikese akna täpilised kardinad lehvivad aknast välja. Ta magab ruudulise teki all, pea triibulisel padjal. Voodi kõrval on pisikesed sussid millega ta käib toas. Ta näeb oma peas unenägu lühikestest asjadest. Ka tema ise pole kuigi pikk. Aga seda unenägu näeb ta kuni hommikuni. Ta magab rahulikult ja samas ta teab et õues on üks nähtamatu poiss.
Hommikul kui ta ärkab, äratab minut aega hiljem teda tema äratuskell. Ta on selleks ajaks voodil juba istukil ja mõttes loeb sekundeid. See äratuskell ei jõuagi äratama hakata, sest tüdruk lööb ta õigel hetkel kinni, vaid selle äratuskella vedru mis äratusmehhanismi tööle oleks pannud, on viimase peal pingul. Ta pole juba kuid korralikult äratada saanud ja selle üle on ta jube pahur.
Tüdruk haigutab, ringutab väga elavalt nagu hommikune kass, kallistab ennast (ja naeratab iseendale) ja seejärel paneb end riidesse. Tema pisikeses toas on ka pisikene vanaaegne kirst riiete jaoks mida tänapäeval enam eriti ei kasutatagi. Tal pole just palju asju, niiet sellest pisikesest kirstust talle piisab rohkem kui küll. Ta võtab sealt välja oma pisikese särgi ja oma pisikesed teksapüksid. Ja juba ongi ta riides. Oma pisikese käega avab ta ukse (pisikese) ja sealt viib teda esimesele korrusele trepp. Natukene kriuksuv ja kulunud trepp. Trepp millel on kindlasti oma hing. Oma hing, oma nägu ja oma hääl. Ta ütleks nagu "Oh, tere!" ja "Tere hommikust, kas uni oli hea?" ja "No vaata aga kes täna superhea välja näeb!" samal ajal kui sa tema peal astud. Teisel korrusel on veel üks ruum, aga see on juba aastaid Lukus olnud.
Esimesel korrusel on köök ja tüdruk teab et külmikus on üks mahl. Külmkapi kõrval on riiul koos kohvi ja teega. Akna all on laud. Ja ukse kõrval on kraanikauss koos kraanist tilkuva veega.
Tüdruk läheb kraanikausi juurde ja keerab vee kinni. Enam ta ei tilgu. Ja võtab kraanikausi juurest kruusi ja kohvi presskannu. Täna on kohvihommik. Ta teeb omale kohvi koos piima ja suhkruga. Ja jätab selle ootama täpselt parajat temperatuuri, samal ajal teeb omale võisaiad juustuga, kolm tükki. Ning istub akna alla laua taha, rüüpab kohvi ja jääb unistavalt aknast välja vaatama.
Õues lendab must lind, lendab oksalt oksale ja lõpuks peatub keset tänavat. Nokib seal midagi, kusjuures hästi tähtsalt ümber selle "millegi" keksides. Ja siis lendab ta ära.
Tüdrukul pole veel kiire, aga varsti algab tal töö. Tema tööks on oma pisikeste kätega peaaegu imeilusate pisikeste asjade valmistamine, aga need pisikesed imeilusad asjad on veel ilusamad. Need asjad on tõeliselt kaunid. Ja õrnad. Ja nad peaksid olema hindamatud, aga neid müüakse kallilt. Neid ei osteta palju, aga vahel ostetakse ikka. Neil pole muud eesmärki kui et nad on kaunid. Inimesed kes neid ostavad, tunnevad ennast siis natukene paremini. Nad panevad ta võibolla kaminale või oma tualett-lauale, kohe lõhnaõlide kõrvale et see kõikidele paista oleks kes tuppa sisenevad. See pisikene asi seisab mõnda aega, kuni selle ajani kui keegi oma kohmakate kätega ta katki teeb või kogemata maha kukutab.
Tüdrukule meeldib tema töö, ta niipea veel ei teeks midagi muud. Talle meeldib tööl käia ja talle meeldib hommikul ärgata. Ta istub hea meelega akna all laua taga veidi ja siis läheb tööle. Astub mööda tänavaid ja jõuab kiiresti õigesse kohta. Bussipeatusesse, nähtamatut bussi ootama. Naeratab neile kes mööda lähevad ja neile keda ta lihtsalt näeb. Tunneb kuidas tuul tema juukseid sasib ja tunneb rõõmu selle teadmise üle et kui ta murule astuks teeks muru krõps! krõps!
Bussis tal istuda ei meeldi, aga talle meeldib bussisõidu juures see et nähtamatud bussijuhid alati tervitavad teineteist lehvitades kui nad teel kohtuvad. Nad teevad seda bussis üsna rõõmsalt kuigi nähtamatu bussikoondise nähtamatute bussijuhtide nähtamatus puhketoas istuvad nad tundide viisi toolidel ja laua taga vaikides sest neil pole omavahel mitte millegist rääkida.
Ennem kui tüdruk minema hakkab, koristab ta enda järgi kõik hoolikalt ära, kuigi ta on ainukene kes selles majas elab. Ta võiks jätta kõik vedelema, aga ta ei tee seda kunagi. Ta peseb ja kuivatab ära kõik nõud, paneb tooli laua taha, kardinad ilusasti, akna kinni. Kastab ära lilled. Kui tal oleks kass, siis teeks ta kassile pai ja valaks piima alustassile juurde. Kontrollib et kraan ei jääks tilkuma. Sussid paneb ta esikusse oma kohale teineteise kõrvale, ja alles siis kingad jalga.
Ennem majast väljumist jääb ta korraks esikusse seisma ja naeratab peeglisse. Sealt ei naerata talle mitte keegi vastu.
Ta kõndis hästi tasaste sammudega, vist isegi kikivarvul. Nagu mõnest labasest filmist mida siiski kõik näinud on, pikkade hiilivate sammudega nagu astuks ta üle elektrit täis juhtmete. Pilk käis vasakult paremale välja, silmad punnis peaaegu otsaees. Midagi enesekaitseks tal polnud, aga ta vaeseke ei teadnud seda et tal polegi vaja ennast kellegi eest kaitsta. See oli üks imelik rajoon. Rajoon täis beeshi udu nagu põleks kusagil midagi mis põlemisel ei erita mõnda ise nägu lõhna mida just tihti ei tunne. Sellist lõhna, mida sa ei tunnegi kuniks ta on ennast nii pikalt sinu sisse kerinud et ta paneb su siis ühe hetkega plahvatama. Mõni peen mürk, selline mis viib mõistuse kaugele kaugele ära, hõivab sinu aju ja hakkab siis ise käike tegema. Tantsusamme. Paneb laulma ja elust rõõmu tundma. Unustama. Kõik korraga ühe hetke jooksul. Mis saab edasi?
Rajoon koos pisikeste majadega, majadega pluss hoov. Kollakas muru tagahoovis, sügisekülm. Kui peale astuda siis ta teeb prõks! prõks! Mõni oli omale ka pisikest basseini lubanud. Pisikest aga mitte suurt. Majad kahe korrusega aga enamus ühega. Mõnel rõdu peaukse kohal nagu terrass. Pisikene terrass aga mitte suur.
Siiski paistavad nad olevat tüüpmajad. Mitut eri sorti aga sarnased. Alguses olid nad kindlasti kõik samat värvi aga praegusel ajal on inimesed sellesmõttes loomingulisemaks muutunud. On näha ka juurdeehitusi, mõnel on maja kõrvale ehitatud lisagaraazh. Lillepeenrad teistes hoovides, ühes ka kasvuhoone. Lapse liivakast. Akna taga vaas kuivanud lilledega, kõikide akende taga kustus tuli. On veel vara. Pole veel aeg, varsti nad ärkavad, aega veel on. Mõni kindlasti norskab ja häirib sellega teist. Mõni magab üksi.
Peaaegu kõikidel on aed ümber ehitatud, madal ja valge. Väravaga mis kriuksub, kõrval kohe postkast. Pisikene tillukeste jalgade jaoks mõeldud kividest teerada viib ukseni, aga mitte otse. Nii poleks huvitav. Ukse ees on uksematt kirjaga "Welcome!" kõiki tervitamas nagu tal muud otstarvet poleks. Peaaegu kõikidel ustel on koputi. Ühe ukse kõrval on maas kastekann, selle maja hoovis ongi kasvuhoone. Kui minna kasvuhooneni siis muru teeks krõps! krõps!
Tänav on vaikne, tundub nagu seal poleks väga kaua keegi käinud. See vaikus tundub röökimisena. Kõrvad lähevad samamoodi lukku, piisab ainult selle tänava vaatamisest.
Sõidutee on keskel ja mõlemal pool on hoovid majadega. Mitu hoovi edasi tuleb ristmik millest hargnevad uuet täpselt samasugused tänavad nii paremale kui vasakule. Kõik need tänavad on nii pikad kui silm seletab. Uuel tulijal on orienteeruda kindlasti väga raske. Vähemalt alguses. Ta kindlasti teeks tööle minnes mitu tundi lõputuid ringe kuni viimaks minema saab. Kõik teed on ühesuunalised ja mitte ükski ei vii sind täiesti otse.
Ühes neist majades elab üks tüdruk oma pisikeses toas, teisel korrusel. Tema aken jääb maja küljele ja sealt ta saab imetleda oma naabri hoovis kasvavat imeilusat puud. Sellel puul on ideaalsed oksad koos ühe linnupesaga. Linnupesaga ja ühe ärasaetud oksajäljega. See on õunapuu, vist Valge Klaar.
Kui aknad oleks teisele poole, näeks ta sealt oma naabri mummulisi rinnahoidjaid pesukuivatusnööril. Need on suured ja suur on ta ise ka. Kui mitte öelda paks. Selle naabri maja ees ukse kõrval on maas kastekann. Teie juba teate mis selle maja hoovis on ja see tüdruk teab seda ka. Ta võib minna seda veel ja veelkord vaatama, alati kui tahab, kasvõi praegu. Uksest välja ja krõps! krõps! mööda muru teiselepoole maja.
Ta võiks ka praegu minna, kui ta hetkel ei magaks. Tal on pisikene voodi ja voodi kõrval pisikene kirjutuslaud. Tema pisikese toa pisikene aken on lahti ja selle pisikese akna täpilised kardinad lehvivad aknast välja. Ta magab ruudulise teki all, pea triibulisel padjal. Voodi kõrval on pisikesed sussid millega ta käib toas. Ta näeb oma peas unenägu lühikestest asjadest. Ka tema ise pole kuigi pikk. Aga seda unenägu näeb ta kuni hommikuni. Ta magab rahulikult ja samas ta teab et õues on üks nähtamatu poiss.
Hommikul kui ta ärkab, äratab minut aega hiljem teda tema äratuskell. Ta on selleks ajaks voodil juba istukil ja mõttes loeb sekundeid. See äratuskell ei jõuagi äratama hakata, sest tüdruk lööb ta õigel hetkel kinni, vaid selle äratuskella vedru mis äratusmehhanismi tööle oleks pannud, on viimase peal pingul. Ta pole juba kuid korralikult äratada saanud ja selle üle on ta jube pahur.
Tüdruk haigutab, ringutab väga elavalt nagu hommikune kass, kallistab ennast (ja naeratab iseendale) ja seejärel paneb end riidesse. Tema pisikeses toas on ka pisikene vanaaegne kirst riiete jaoks mida tänapäeval enam eriti ei kasutatagi. Tal pole just palju asju, niiet sellest pisikesest kirstust talle piisab rohkem kui küll. Ta võtab sealt välja oma pisikese särgi ja oma pisikesed teksapüksid. Ja juba ongi ta riides. Oma pisikese käega avab ta ukse (pisikese) ja sealt viib teda esimesele korrusele trepp. Natukene kriuksuv ja kulunud trepp. Trepp millel on kindlasti oma hing. Oma hing, oma nägu ja oma hääl. Ta ütleks nagu "Oh, tere!" ja "Tere hommikust, kas uni oli hea?" ja "No vaata aga kes täna superhea välja näeb!" samal ajal kui sa tema peal astud. Teisel korrusel on veel üks ruum, aga see on juba aastaid Lukus olnud.
Esimesel korrusel on köök ja tüdruk teab et külmikus on üks mahl. Külmkapi kõrval on riiul koos kohvi ja teega. Akna all on laud. Ja ukse kõrval on kraanikauss koos kraanist tilkuva veega.
Tüdruk läheb kraanikausi juurde ja keerab vee kinni. Enam ta ei tilgu. Ja võtab kraanikausi juurest kruusi ja kohvi presskannu. Täna on kohvihommik. Ta teeb omale kohvi koos piima ja suhkruga. Ja jätab selle ootama täpselt parajat temperatuuri, samal ajal teeb omale võisaiad juustuga, kolm tükki. Ning istub akna alla laua taha, rüüpab kohvi ja jääb unistavalt aknast välja vaatama.
Õues lendab must lind, lendab oksalt oksale ja lõpuks peatub keset tänavat. Nokib seal midagi, kusjuures hästi tähtsalt ümber selle "millegi" keksides. Ja siis lendab ta ära.
Tüdrukul pole veel kiire, aga varsti algab tal töö. Tema tööks on oma pisikeste kätega peaaegu imeilusate pisikeste asjade valmistamine, aga need pisikesed imeilusad asjad on veel ilusamad. Need asjad on tõeliselt kaunid. Ja õrnad. Ja nad peaksid olema hindamatud, aga neid müüakse kallilt. Neid ei osteta palju, aga vahel ostetakse ikka. Neil pole muud eesmärki kui et nad on kaunid. Inimesed kes neid ostavad, tunnevad ennast siis natukene paremini. Nad panevad ta võibolla kaminale või oma tualett-lauale, kohe lõhnaõlide kõrvale et see kõikidele paista oleks kes tuppa sisenevad. See pisikene asi seisab mõnda aega, kuni selle ajani kui keegi oma kohmakate kätega ta katki teeb või kogemata maha kukutab.
Tüdrukule meeldib tema töö, ta niipea veel ei teeks midagi muud. Talle meeldib tööl käia ja talle meeldib hommikul ärgata. Ta istub hea meelega akna all laua taga veidi ja siis läheb tööle. Astub mööda tänavaid ja jõuab kiiresti õigesse kohta. Bussipeatusesse, nähtamatut bussi ootama. Naeratab neile kes mööda lähevad ja neile keda ta lihtsalt näeb. Tunneb kuidas tuul tema juukseid sasib ja tunneb rõõmu selle teadmise üle et kui ta murule astuks teeks muru krõps! krõps!
Bussis tal istuda ei meeldi, aga talle meeldib bussisõidu juures see et nähtamatud bussijuhid alati tervitavad teineteist lehvitades kui nad teel kohtuvad. Nad teevad seda bussis üsna rõõmsalt kuigi nähtamatu bussikoondise nähtamatute bussijuhtide nähtamatus puhketoas istuvad nad tundide viisi toolidel ja laua taga vaikides sest neil pole omavahel mitte millegist rääkida.
Ennem kui tüdruk minema hakkab, koristab ta enda järgi kõik hoolikalt ära, kuigi ta on ainukene kes selles majas elab. Ta võiks jätta kõik vedelema, aga ta ei tee seda kunagi. Ta peseb ja kuivatab ära kõik nõud, paneb tooli laua taha, kardinad ilusasti, akna kinni. Kastab ära lilled. Kui tal oleks kass, siis teeks ta kassile pai ja valaks piima alustassile juurde. Kontrollib et kraan ei jääks tilkuma. Sussid paneb ta esikusse oma kohale teineteise kõrvale, ja alles siis kingad jalga.
Ennem majast väljumist jääb ta korraks esikusse seisma ja naeratab peeglisse. Sealt ei naerata talle mitte keegi vastu.
# postitas evert : 11:45 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
