pühapäev
4.57
Ma tõesti enam ei mäleta mida ta tol korral mulle ütles. Ei, või tähendab mäletan küll Mida, ja lausa liigagi hästi mis lause, aga mille peale ta seda ütles seda ma enam ei mäleta. Ja mis võiks veel parem olla? Ah? Kas te suudate oma peades välja mõelda millegi, mis oleks parem ja mida tunda oleks parem? Parem kui mitteteadmine. Antud juhul.
Igatahes siis kui ta seda ütles, ja ta ütles seda kõige kohutavamal toonil, tõusin ma üles. Jäin seisma seljaga akna poole ja vaatasin otse peeglisse. Mu juuksed olid sassis. Ma kammisin neid vist viimati algklasside ajal, aga harjata mul neid meeldib. Õues oli öö, aga laternad põlesid välisukse ees postide otsas. Tuba oli peaaegu kottpime, ukse alt oli näha teisel pool maja põlevate laternate köögilae peegeldust. Või selle kuma. Tere, gaasipliit, sa oled nõme. Elektripliidid on veel nõmedamad.
Järgmisel hetkel olin ma juba koridoris ja jooksin hirmsa hooga treppidest alla, vist neli või viis astet korraga. Ma olin jõudnud jalga tõmmata vaid parema jala soki ja eilse päeva triiksärk rippus mu ümber pooled nööbid lahti. Võtmed jäid maha, rahakotti tundsin tagataskus ja mobiiltelefoni teises tagataskus. Ärge kunagi kandke oma mobiiltelefone tagataskutes! Ja mis oli mu käes, õla otsas tilpneva käe otsas, õla otsas mis tolknes mu keha otsas mida jalatallast (ka sokkis jalatalla omast) pealaeni läbisin värinad ja mille küljes, mõlemal küljel, asusid mu kõrvad mis sel hetkel olid tummad, nii täiesti tummad? Käes hoidsin ma magamiskotti. Mul tuli tuju rannaliival magada. Või peaksin ma ütlema et ainult selleks oli mul tuju. Kõige muu jaoks olin ma tujutu, mälutu ja isutu.
Aga teel tundsin ma kuidas mu siiski mitte täiesti tummad kõrvad eristasid sügavast vaikusest ühe piiksu mis asus mu tagataskus, taskus rahakotitagatasku kõrvalt. See oli mobiiltelefon. Mu seljatagant puhus tuul ja peakohal kiikus traatide otsas tänavalatern. Mu ees asus ümmargune metallist reoveeluuk, nii ahvatlevate piludega nagu oleks tal nälg. Tema all peitus saladuslik kanalisatsioon - pime ja räpane, minu jaoks avastamata. Ta neelas mu mobiiltelefoni ja kinkis mulle ühe oivalise sulpsu.
Hetk hiljem tuli mulle meelde et seesamune aparaat oli olnud mu ainukene ajanäitaja, ning kuigi aeg ei mänginud suurt rolli oleks olnud siiski tore teada kuhu suunda osutid näitavad. Minu õnneks olin ma selle päevani rohkem kui paar korda kasutanud ühistraspordi särelevat teenust. Nende masinad toituvad sõidutalongidest, vastutasuks viivad nad reisijaid puntist aa, otse pee-sse! Mõnel neist on keskel lõõts, eesotsas bussijuht ja tagaotsas räuskavad parmud ning narkomaanid. Kinnised aknad, umbne õhk, kõikidel istmetel oma hajameelne liiga vana vanur. Rattad lähevad otse ja siis keeravad ära. Ja pidurdavad liiga järsult. Siis peatuvad korra ja seejärel lähevad jälle otse. Ja mööduvad kioskist tee ääres.
Ma koputan aknale ja vuntsidega müüjanna ärkab üles. Ta on alguses kohmetu, hõõrub silmi, ning siis avab luugi mis lahutab mind temast. Pistab oma pea aknast peaaegu täiesti välja ja pärib siis et mida ma tahan. Ma koputan aknale temast vasakul ja näitan ühte käekella allpool. Ta sorab nende vahel ja viimaks leiab õige üles. Ma noogutan.
"Soorok pjat!" kähistab ta mulle ja ma imestan kuidas võib üks käekell nii vähe maksta. Annan talle raha mida ta nõuab ja küsin temalt et kas see on õige. Ta ei saa alguses aru mida ma mõtlen ja jääb mulle lihtsalt oma tavaliselt lolli müüjanna näoga otsa vaatama. Ma küsin temalt uuesti "Kas see kell on õige?" Ta kratsib oma kukalt, kohendab prille oma meeletult jämedate, naisterahvale nii ebaloogiliste kulmude ees. Siis mõtleb ta korraks ja ütleb "Njee, eta Lorex!" Ma oleksin peaaegu naerma hakanud, sest ma ei küsinud üldse selle kohta ja kordan oma küsimust. Kuna ta põrnitses mind ikka sama näoga, otsustasin ma oma tema jaoks liiga rasket lauset natukene aeglasemalt öelda. Sõna haaval. Aga see vihastas, pritsis oma tatti akna peale ja lõi luugi kinni, samal ajal "bashool tõi naahui" kähisedes. Jäin sinna ette seisma ikka veel imestades. Siis vaatasin oma uut kella enda peos. Pisike osuti liikus, see tähendab et ta käib. Seegi hea, mõtlesin. Ja üritasin teda käe peale panna, aga rihmad tulid mõlemad korraga kohe küljest. See on küll halb, mõtlesin.
Aga kell käis. Palju tülikam oleks olnud ise aega lugeda ja samal ajal kõndida. Aga kell käis. Vähemalt mu taskus, mitte küll käe peal.
Siis sattus minu ette üks selline tänav mille mõlemal pool olid kastanipuud, olgugi et neil veel lehti polnud ja et neil vaesekestel olid alles pungad. Ja eestpoolt paistis suur suur kuu mis oli täpselt sama värvi kui natukene tavalisest kollasem juust. Ja pisikesed pilved kellele meeldis nende eest läbi hõljuda. Sest tagant ju ei saa.
Vaatasin korraks kella, aga ma ei süvenend osutite vaatamisele, nägin korraks ainult selle helki ja seejärel panin ma ta taskusse tagasi. Ta ikka veel käis. Vist. Tal oli hele põhi ja ostutite otsadel fosforist triip. Numbrite nägemiseks oli liiga pime.
Kõrvaltänav polnud nii kena, aga ma läksin sellele ikkagi. Ühe paraadna ees seisis üks takso mille juht närviliselt auto kõrval suitsu tõmbas. Mind nähes viskas ta suitsu maha ja istus autosse, keris oma kõrvalakna lahti ja hüüdis "No lõpuks ometi!" ning seejärel palus ta mul sisse istuda. Tegin nagu palutud, viskasin oma magamiskoti tahaistmele ja ise istusin siis selle kõrvale. Kohe peale seda hakkas hoovihma sadama. Vaatasin aknale peksvat vihma ja küsisin taksojuhilt kui kaua ta mind oodanud oli. "Vist... kümme...viisteist minutit," vastas ta ja käivitas auto.
Olime juba mõnda aega sõitnud kui ta siis äkitselt pidurit vajutades keset ristmikku seisma jäi ja minu poole pöördus: "Oota, aga sa ei öelnud ju kuhu me sõidame?" Kohe laksatas kusagil taevas välk ja ma jõudsin kaheteistkümne sekundini lugeda, kui hakkas müristama.
"Mis õige kell hetkel on?" küsisin. Ta vastas peale kümnesekundilist pausi "Viie pärast viis." Minu kell näitas hoopis kolme pärast viis.
Igatahes siis kui ta seda ütles, ja ta ütles seda kõige kohutavamal toonil, tõusin ma üles. Jäin seisma seljaga akna poole ja vaatasin otse peeglisse. Mu juuksed olid sassis. Ma kammisin neid vist viimati algklasside ajal, aga harjata mul neid meeldib. Õues oli öö, aga laternad põlesid välisukse ees postide otsas. Tuba oli peaaegu kottpime, ukse alt oli näha teisel pool maja põlevate laternate köögilae peegeldust. Või selle kuma. Tere, gaasipliit, sa oled nõme. Elektripliidid on veel nõmedamad.
Järgmisel hetkel olin ma juba koridoris ja jooksin hirmsa hooga treppidest alla, vist neli või viis astet korraga. Ma olin jõudnud jalga tõmmata vaid parema jala soki ja eilse päeva triiksärk rippus mu ümber pooled nööbid lahti. Võtmed jäid maha, rahakotti tundsin tagataskus ja mobiiltelefoni teises tagataskus. Ärge kunagi kandke oma mobiiltelefone tagataskutes! Ja mis oli mu käes, õla otsas tilpneva käe otsas, õla otsas mis tolknes mu keha otsas mida jalatallast (ka sokkis jalatalla omast) pealaeni läbisin värinad ja mille küljes, mõlemal küljel, asusid mu kõrvad mis sel hetkel olid tummad, nii täiesti tummad? Käes hoidsin ma magamiskotti. Mul tuli tuju rannaliival magada. Või peaksin ma ütlema et ainult selleks oli mul tuju. Kõige muu jaoks olin ma tujutu, mälutu ja isutu.
Aga teel tundsin ma kuidas mu siiski mitte täiesti tummad kõrvad eristasid sügavast vaikusest ühe piiksu mis asus mu tagataskus, taskus rahakotitagatasku kõrvalt. See oli mobiiltelefon. Mu seljatagant puhus tuul ja peakohal kiikus traatide otsas tänavalatern. Mu ees asus ümmargune metallist reoveeluuk, nii ahvatlevate piludega nagu oleks tal nälg. Tema all peitus saladuslik kanalisatsioon - pime ja räpane, minu jaoks avastamata. Ta neelas mu mobiiltelefoni ja kinkis mulle ühe oivalise sulpsu.
Hetk hiljem tuli mulle meelde et seesamune aparaat oli olnud mu ainukene ajanäitaja, ning kuigi aeg ei mänginud suurt rolli oleks olnud siiski tore teada kuhu suunda osutid näitavad. Minu õnneks olin ma selle päevani rohkem kui paar korda kasutanud ühistraspordi särelevat teenust. Nende masinad toituvad sõidutalongidest, vastutasuks viivad nad reisijaid puntist aa, otse pee-sse! Mõnel neist on keskel lõõts, eesotsas bussijuht ja tagaotsas räuskavad parmud ning narkomaanid. Kinnised aknad, umbne õhk, kõikidel istmetel oma hajameelne liiga vana vanur. Rattad lähevad otse ja siis keeravad ära. Ja pidurdavad liiga järsult. Siis peatuvad korra ja seejärel lähevad jälle otse. Ja mööduvad kioskist tee ääres.
Ma koputan aknale ja vuntsidega müüjanna ärkab üles. Ta on alguses kohmetu, hõõrub silmi, ning siis avab luugi mis lahutab mind temast. Pistab oma pea aknast peaaegu täiesti välja ja pärib siis et mida ma tahan. Ma koputan aknale temast vasakul ja näitan ühte käekella allpool. Ta sorab nende vahel ja viimaks leiab õige üles. Ma noogutan.
"Soorok pjat!" kähistab ta mulle ja ma imestan kuidas võib üks käekell nii vähe maksta. Annan talle raha mida ta nõuab ja küsin temalt et kas see on õige. Ta ei saa alguses aru mida ma mõtlen ja jääb mulle lihtsalt oma tavaliselt lolli müüjanna näoga otsa vaatama. Ma küsin temalt uuesti "Kas see kell on õige?" Ta kratsib oma kukalt, kohendab prille oma meeletult jämedate, naisterahvale nii ebaloogiliste kulmude ees. Siis mõtleb ta korraks ja ütleb "Njee, eta Lorex!" Ma oleksin peaaegu naerma hakanud, sest ma ei küsinud üldse selle kohta ja kordan oma küsimust. Kuna ta põrnitses mind ikka sama näoga, otsustasin ma oma tema jaoks liiga rasket lauset natukene aeglasemalt öelda. Sõna haaval. Aga see vihastas, pritsis oma tatti akna peale ja lõi luugi kinni, samal ajal "bashool tõi naahui" kähisedes. Jäin sinna ette seisma ikka veel imestades. Siis vaatasin oma uut kella enda peos. Pisike osuti liikus, see tähendab et ta käib. Seegi hea, mõtlesin. Ja üritasin teda käe peale panna, aga rihmad tulid mõlemad korraga kohe küljest. See on küll halb, mõtlesin.
Aga kell käis. Palju tülikam oleks olnud ise aega lugeda ja samal ajal kõndida. Aga kell käis. Vähemalt mu taskus, mitte küll käe peal.
Siis sattus minu ette üks selline tänav mille mõlemal pool olid kastanipuud, olgugi et neil veel lehti polnud ja et neil vaesekestel olid alles pungad. Ja eestpoolt paistis suur suur kuu mis oli täpselt sama värvi kui natukene tavalisest kollasem juust. Ja pisikesed pilved kellele meeldis nende eest läbi hõljuda. Sest tagant ju ei saa.
Vaatasin korraks kella, aga ma ei süvenend osutite vaatamisele, nägin korraks ainult selle helki ja seejärel panin ma ta taskusse tagasi. Ta ikka veel käis. Vist. Tal oli hele põhi ja ostutite otsadel fosforist triip. Numbrite nägemiseks oli liiga pime.
Kõrvaltänav polnud nii kena, aga ma läksin sellele ikkagi. Ühe paraadna ees seisis üks takso mille juht närviliselt auto kõrval suitsu tõmbas. Mind nähes viskas ta suitsu maha ja istus autosse, keris oma kõrvalakna lahti ja hüüdis "No lõpuks ometi!" ning seejärel palus ta mul sisse istuda. Tegin nagu palutud, viskasin oma magamiskoti tahaistmele ja ise istusin siis selle kõrvale. Kohe peale seda hakkas hoovihma sadama. Vaatasin aknale peksvat vihma ja küsisin taksojuhilt kui kaua ta mind oodanud oli. "Vist... kümme...viisteist minutit," vastas ta ja käivitas auto.
Olime juba mõnda aega sõitnud kui ta siis äkitselt pidurit vajutades keset ristmikku seisma jäi ja minu poole pöördus: "Oota, aga sa ei öelnud ju kuhu me sõidame?" Kohe laksatas kusagil taevas välk ja ma jõudsin kaheteistkümne sekundini lugeda, kui hakkas müristama.
"Mis õige kell hetkel on?" küsisin. Ta vastas peale kümnesekundilist pausi "Viie pärast viis." Minu kell näitas hoopis kolme pärast viis.
# postitas evert : 11:59 PM
Inim-Zgutt.
Ma nägin keerulist unenägu. See oli üdini hall. Elutu ja vaikusesse summutatud. Nagu hetk peale lämbumist, ma arvan. Nii meeletult valus, aga lõbus. Okkaline lill.
Ma ärkasin selle peale et ma ei tundnud oma käsi. Ma olin jälle kuidagi niimoodi magama sattunud et mu käed kõngesid mu keharaskuse all. Ma olen inim-zgutt. Padi kõnges minu ja käte vahel. Oma viimases hädas pressis ta oma voodri mulle valusalt silma. Ma olen mõrvar. Nurjunud mõrvaplaaniga, oh mis kõlaks tobedamalt? Ma näen hommikuti välja nii halb. Nüüd veel hullem. Aga mulle meeldivad hommikud. Peegel mitte. Ma ei mõelnud sellele kõigele kaua, vaid suutsin oma käed kuidagi padja alt välja raputada. Millised veidrad lihatükid, valusad ja tunduvad nii külmad - sõrmedega, need näevad välja nagu kõlmutatud viinerid. Aga küüntega. Äkitselt jäigad aga samas täielikult lõdvad, kontrollimatud, lihtsalt niisama rippuvad. Kui ma neid vaatan, kaob mul söögiisu ära.
Aeglaselt hakkab neisse elu sisse pugema. See on veri. Mu kätel on janu. Aknast vuhiseb mööda puu. Ma ajan ennast istukile. Ilma käte abita. Vist. Sest nende närvid on veel surnud ja ma pole kindel kas ma neid kasutasin, sest ma ei tundnud seda. Küll aga nägin. Silmas padjamuster. Parema käelaba vale poolega toetusin ma kõvasti vastu voodimadratsit. Milline abitu ja kaame jäse, tundub nagu oleks ta üleliigne. Kontrollin - sõrmed juba liiguvad veidi. No lõpuks ometi. Üks mu suurimaid hirme on invaliidiks saada. Ma ei peaks kaua vastu, see oleks liig. Aga õnneks ma ei pea sellele enam mõtlema. Mu käed liiguvad. Arstid ei lõika neid ära. Nad ei ütle mulle et see oli kangreen ja et nad pidid seda tegema, et ma oleksin muidu surnud. Nad ei ütle mulle et pole teist võimalust, et ma lamasin magades nende peal liiga kaua. Et see on parim mis nad teha said.
Kui vastik peegel. Milline koletu lõust. Nii kaame, paistes huulte ja siniste silmaalustega. Habemes, liiga habemes, kohe tõesti liiga habemes! Millised tuhmid silmad. Elutud ilma igasuguse valguseta. Sealt ei paista midagi. Näib ainult et nad vaid ise otsivad. Otsivad, aga ei leia. Ja on hirmunud. Keerlevad ringi. On natuke kurjad. Tahaksid magada.
Aga ma ei muuda oma elukombeid, mind ei huvita vitamiinid ja ma jälestan ka kõiki teisi tablette, ma ei joo isegi piima. Ja mul on juba ammu kõrini kõikide teiste inimeste soovitustest. Ma magan liiga vähe. Ma luban et ma homme lähen varem.
Aknast vuhiseb mööda puu. Ma lähen ja tõmban ruloo alla. See jääb korraks pidama, kuid siis tõmbab ennast ilge raksakaga kokku tagasi. Just siis kui ma olen jõudnud sellele selja pöörata. Ja jääb kusagile kinni, kusjuures silmaga pole näha mis selle kinnikiilumise põhjustas ja jõuga sikutamisest pole mitte mingit kasu. Üritan veel ühe korra. Ei. Mitte et ma oleksin nõrk. Ma lihtsalt pole viimasel ajal joonud piima! Mu pea valutab. Teen akna lahti. Seda ma jaksan. Värske õhk puhub sisse, ta mõjub nii hästi, ta on nii hea, ta on tõesti kohe väga hea, temas on mände, mände ja natuke järve, niiskust, varsti hakkab sadama. Päeval oli pilves. Vähemalt polnud palav. On alles hämar. Mu peavalu kaob ära nii äkki, nagu ma oleksin ta lihtsalt unustanud. Hetkega.
Lahkun korraks akna juurest et riided selga panna. Istun voodile ja panen püksid jalga. Mu käed polegi enam nii kaamed, vaatan neid veidi. Rong pidurdab, vist on peatus. Natuke hiljem kostavad koridoris sammud. Piilun ukse vahelt inimesi. Seal on võõrad, võõrad lapsed emadega ja nende mehed. Ja üksikud inimesed. Osad neist on halvad. Osad neist on mõnikord head. Panen ukse kinni. Siis lähen akna juurde. Oligi peatus.
Ma ärkasin selle peale et ma ei tundnud oma käsi. Ma olin jälle kuidagi niimoodi magama sattunud et mu käed kõngesid mu keharaskuse all. Ma olen inim-zgutt. Padi kõnges minu ja käte vahel. Oma viimases hädas pressis ta oma voodri mulle valusalt silma. Ma olen mõrvar. Nurjunud mõrvaplaaniga, oh mis kõlaks tobedamalt? Ma näen hommikuti välja nii halb. Nüüd veel hullem. Aga mulle meeldivad hommikud. Peegel mitte. Ma ei mõelnud sellele kõigele kaua, vaid suutsin oma käed kuidagi padja alt välja raputada. Millised veidrad lihatükid, valusad ja tunduvad nii külmad - sõrmedega, need näevad välja nagu kõlmutatud viinerid. Aga küüntega. Äkitselt jäigad aga samas täielikult lõdvad, kontrollimatud, lihtsalt niisama rippuvad. Kui ma neid vaatan, kaob mul söögiisu ära.
Aeglaselt hakkab neisse elu sisse pugema. See on veri. Mu kätel on janu. Aknast vuhiseb mööda puu. Ma ajan ennast istukile. Ilma käte abita. Vist. Sest nende närvid on veel surnud ja ma pole kindel kas ma neid kasutasin, sest ma ei tundnud seda. Küll aga nägin. Silmas padjamuster. Parema käelaba vale poolega toetusin ma kõvasti vastu voodimadratsit. Milline abitu ja kaame jäse, tundub nagu oleks ta üleliigne. Kontrollin - sõrmed juba liiguvad veidi. No lõpuks ometi. Üks mu suurimaid hirme on invaliidiks saada. Ma ei peaks kaua vastu, see oleks liig. Aga õnneks ma ei pea sellele enam mõtlema. Mu käed liiguvad. Arstid ei lõika neid ära. Nad ei ütle mulle et see oli kangreen ja et nad pidid seda tegema, et ma oleksin muidu surnud. Nad ei ütle mulle et pole teist võimalust, et ma lamasin magades nende peal liiga kaua. Et see on parim mis nad teha said.
Kui vastik peegel. Milline koletu lõust. Nii kaame, paistes huulte ja siniste silmaalustega. Habemes, liiga habemes, kohe tõesti liiga habemes! Millised tuhmid silmad. Elutud ilma igasuguse valguseta. Sealt ei paista midagi. Näib ainult et nad vaid ise otsivad. Otsivad, aga ei leia. Ja on hirmunud. Keerlevad ringi. On natuke kurjad. Tahaksid magada.
Aga ma ei muuda oma elukombeid, mind ei huvita vitamiinid ja ma jälestan ka kõiki teisi tablette, ma ei joo isegi piima. Ja mul on juba ammu kõrini kõikide teiste inimeste soovitustest. Ma magan liiga vähe. Ma luban et ma homme lähen varem.
Aknast vuhiseb mööda puu. Ma lähen ja tõmban ruloo alla. See jääb korraks pidama, kuid siis tõmbab ennast ilge raksakaga kokku tagasi. Just siis kui ma olen jõudnud sellele selja pöörata. Ja jääb kusagile kinni, kusjuures silmaga pole näha mis selle kinnikiilumise põhjustas ja jõuga sikutamisest pole mitte mingit kasu. Üritan veel ühe korra. Ei. Mitte et ma oleksin nõrk. Ma lihtsalt pole viimasel ajal joonud piima! Mu pea valutab. Teen akna lahti. Seda ma jaksan. Värske õhk puhub sisse, ta mõjub nii hästi, ta on nii hea, ta on tõesti kohe väga hea, temas on mände, mände ja natuke järve, niiskust, varsti hakkab sadama. Päeval oli pilves. Vähemalt polnud palav. On alles hämar. Mu peavalu kaob ära nii äkki, nagu ma oleksin ta lihtsalt unustanud. Hetkega.
Lahkun korraks akna juurest et riided selga panna. Istun voodile ja panen püksid jalga. Mu käed polegi enam nii kaamed, vaatan neid veidi. Rong pidurdab, vist on peatus. Natuke hiljem kostavad koridoris sammud. Piilun ukse vahelt inimesi. Seal on võõrad, võõrad lapsed emadega ja nende mehed. Ja üksikud inimesed. Osad neist on halvad. Osad neist on mõnikord head. Panen ukse kinni. Siis lähen akna juurde. Oligi peatus.
# postitas evert : 12:59 AM
kolmapäev
Vaikselt.
Meil oli mitu värvipotti, mina v6tsin kaasa mitu sinist ja temal oli rohelist hästi palju. Ja muidugi kollast topelt ja teisi värve ka. Eriti punast! Ja pintsleid, mitu laiemat ja m6ned rullid.
Ma t6stsin nad k6ik auto pagasnikusse ja l6in luugi pr6mmuga kinni. Ta kortsutas korraks kulmu ja urises, siis aga naeratas. Ja palus mul ukse veidi vaiksemalt sulgeda. Sest vara oli ka, terve linn veel magas. K6ik inimesed olid ennast vooditele ammu kerra t6mmanud. Osad neist magavad kindlasti sisse ja jäävad tööle hiljaks. Osadel on puhkus. M6ned ei käigi tööl, aga nad magavad ikka. Sest nad on siimoodi harjunud. Yksinda, toap6randal kuhu nad endal kukkuda on lasknud, keset tolmust ogarat vaipa mida ääristavad kymned tyhjad ja pooltäis 6lle- ning veinipudelid. Ainult tapeet vaatab neid, kuidas nad öösel magavad. Nad on näost täiesti kaamed. Mitte päike pole neid pleekinud, kardinad on selleks liiga 6elalt paksud. Ja koi-auke pilgeni täis.
Ka minul oli uni. Ma viskasin oma kohvri hooletult tagaistmele ja ise kukkusin selle peale. Ma l6in oma pea ära, aga vähemalt polnud see kollane kapinurk. Enne aga t6mbasin ma auto ukse kinni. Ma tahtsin seda pr6mmuga teha, aga ma tegin seda siiski v-a-i-k-s-e-l-t. Ta muigas selle peale, ma nägin seda tema peeglist millega talle meeldib jälgida auto tagant lähenevaid teisi autosid.
Ma jäin peaaegu koheselt magama. Viimane asi, mida ma kuulsin, oli auto käivitamisehääl ja see hääl mis tekib siis kui autoga muru pealt minema s6ita.
Unes nägin ma kummalisi asju, ma nägin seal et ma kirjutasin oma emale kirja, millel seisis: "Ema, sinu poeg on peast täiesti hulluks läinud!" ja veel nägin ma neid mustreid, neid mikroskoopilisi maastikke, kui silmad peaaegu kinni panna, aga avatud pilude vahelt ikkagi läbi piiluda. Seal oli k6ike, seal olid k6ik avastamata maailma linnad, neid ymbritsevate soode ja kyngastega, randasid ja yksikuid saari koos tegutsevate vulkaanidega. Nagu ikka. Hirm tuleks peale, kui neid enam ei näeks. Veel nägin ma seda, et me s6itsime autoga teelt välja ja vastu posti, lausa peaaegu ymber selle, esilaternad (millest vasakpoolne otsa sai) vaatasid nyyd teineteist - parempoolne vilgutas talle ja venis siis aeglaselt mööda juhet ronides muru peale. Ma kysisin, kas tal on k6ik korras, ja pyhkisin taskurätikuga ta näo verest puhtaks, peale mida ytles ta mulle et "Mul pole iial olnud k6ik rohkem korras kui justnimelt praegu." Siis v6tsime me taskust välja konserviavajad ja nendega avasime me auto katuse. Seejärel v6tsime me teineteisel käest kinni, noogutasime m6lemad et me oleme valmis, ja lendasime siis sealt otsejoones välja, samal ajal suuga suminat tehes, nagu me oleksime kärbsed.
Auto nägi allavaadates välja täpselt nagu avatud kondentspiimapurk, aegunud "parima enne-ga" ja k6ige selle juurde kuuluvaga. Äkki tekkis mul tunne, nagu nendel kordadel kui inimene näeb unes kusagilt k6rgelt allakukkumist. Hakkasin just alla kukkuma, aga juba ärkasingi yles, ma ei j6udnudki maapinna l6hna tunda, v6i näha mis värvi ta seekord on, v6i et kelle vari seekord sinna kruusale tekib.
Auto seisab tee ääres, päike sillerdab k6rgel taevas, igal pool ymber on t6eliselt kenad aasad ja kaugemal puude otsas on unised öökullid kes p6rnitsevad meie teeääres seisvat punast autot, seda uut. Terve katusega, ilma yhegi m6lgita ja korralikult näitavate laternatega. Kondentspiimast pole jälgegi.
Jalajäljed viivad juhi uksest 50m edasi, yhe vana silla keskele mille all vuliseb kitsas j6gi. Jälgede peale toetuvad maailma k6ige armsamad madalakontsalised kingad mida ma elus näinud olen. Ja nad ei ole roosad, nad ei ole mitte mingil juhul roosad! Ja jalad, nad on natukene kikivarvul nendes kingades, ja igal juhul käed hoiavad tugevasti silla äärest kinni kui yks nägu ylevalt alla oma peegelpilti uurib. Nende kingade k6rval vedeleb tolmus yks kaustik, millesse on kyll kirjutatud kuid millest on enamus lehti välja sikutatud, need sillast kinni hoidvad käed on seda veidi aega tagasi teinud ja paberilehed lennukiteks voltinud. Paberlennukid on liuelnud tasase tuule käes oma yyrikese aja ja siis vette kukkunud, v6idelnud natukene vee sisseimendumise vastu ja seejärel alla andnud. Ja vee alla vajunud, otse p6hja nagu puuduks sellel j6el igasugune vool.
Ma ei hyya avatud akna vahelt, vaid poen autost välja, ajan oma juuksed sassi ja ringutan ennast, siis sätin sammud sillale. Järgi jäävad jäljed. Ja sosistan talle k6rva, et "kas ma oleme juba kohal?" Ta vastab "Ei. Kell on alles nii vähe."
Väljas on nii palav, et s6idutee virvendab. Me k6nnime mööda seda autoni. Ma t6mban oma ukse, mis enne lahti jäi, kinni, aga v-a-i-k-s-e-l-t. Ma kyll ei tea kus me oleme, aga öökullid on unised. Nad vaatavad meid pahuralt. Me oleme Uued.
S6idame, mitte enam nii vaikselt kui enne, aga me s6idame. Ma tahaks kondentspiima. Ei, v6ileiba. Ei, puuvilju. Ei, värsket mahla. Ei. Ma ei suuda otsustada. Raputan pead. Seejärel m6tlen, miks ma seda just tegin. Ta vaatab mind peeglist ja naeratab. Siis otsib salongist välja yhe plaadi, pilgutab mulle silma, ja pistab plaadi makki. Ma sulan ja samal ajal lendab mu pea tykkideks, m6ttes, ja ma ei taha enam kunagi sellest autost välja tulla. Me s6idame vist tunde. Kilomeetreid. Ainult yksikud autod tulevad meile vastu. Ta laseb m6nikord naljaviluks signaali, mitte et keegi meie hoogu peataks oma liiga aeglase minekuga. Ja naerab. Tal on ilusa mustriga siidisall. Ja käe peal kell. Mis on liiga vähe.
Siis läks k6ht tyhjaks. Linnud lendasid sisse ja tegid lärmi. Karjusid ja laamendasid ja peksid tiibadega vastu k6huseinu. K6ige 6rnemates kohtades. Neis eriti nokkadega. Ta aimas seda kuidagi, ma ei tea kuidas, ja mainis et tal on ainult pähkleid ja banaane. Ja veel seda et kui need otsa peaksid saama, siis poest saaks juurde. Ma hakkasin naerma ja oleksin peaaegu l6hki läinud. Siis ytlesin et "Ei, banaanide ja pähklite isu mul täna kyll ei ole, aga v6ibolla hiljem tuleb." Banaane s6in ma terve eilse päeva.
-
Hiljem läks tuuliseks. Ja hämaramaks. Yksikud puulehed, mille tuul oli otsustanud yles korjata, h6ljusid meiega kaasa - tuul puhus peaaegu sama tugevalt kui meie liikumise kiirus oli. Pole midagi huvitavamat mida autoaknast vaadata. Tuul puhus v-a-i-k-s-e-l-t.
-
Öö möödudes j6udsime me kohale. Me s6itsime ööläbi. Mina magasin pool ööd peaaegu jutti. Öökullid polnud enam pahased, nad polnud unised ka. Nad pidasid jahti, otsisid hiiri ja muid pisemaid elukaid, silmad välkumas peas, kindlasti m6ne pimeda poolraagus puu all p6rkasid m6ned 6hus kogemata kokku. Ja see kes esimesena pysti sai, aitas teise kindlasti yles.
Kohal olles kysisin ma et "kas aeg on juba paras?" Ta ytles: "kell on täpipealt paras," ilma seda vaatamata. Ma naeratasin ja hakkasin värve pagasiruumist välja t6stma. Must oli ymber läinud aga meil ei läinudki seda vaja, nagu hiljem selgus.
Tema hakkas algul muru värvima, tumeroheliseks, ainult sellepärast et talle meeldib väga roheline muru. Rulliga. Mina värvisin puuotsas olles k6igepealt puulehti. Punaseks ja kollaseks. Pintsliga.
Kui puu sai valmis, hakkasime taevast värvima. Sellega oli tykk tegu, sest me unustasime redeli kaasa v6tta. Kui me sellega kusagil poole peal olime, algas sygis. Hästi v-a-i-k-s-e-l-t, kr6bisedes.
Ma t6stsin nad k6ik auto pagasnikusse ja l6in luugi pr6mmuga kinni. Ta kortsutas korraks kulmu ja urises, siis aga naeratas. Ja palus mul ukse veidi vaiksemalt sulgeda. Sest vara oli ka, terve linn veel magas. K6ik inimesed olid ennast vooditele ammu kerra t6mmanud. Osad neist magavad kindlasti sisse ja jäävad tööle hiljaks. Osadel on puhkus. M6ned ei käigi tööl, aga nad magavad ikka. Sest nad on siimoodi harjunud. Yksinda, toap6randal kuhu nad endal kukkuda on lasknud, keset tolmust ogarat vaipa mida ääristavad kymned tyhjad ja pooltäis 6lle- ning veinipudelid. Ainult tapeet vaatab neid, kuidas nad öösel magavad. Nad on näost täiesti kaamed. Mitte päike pole neid pleekinud, kardinad on selleks liiga 6elalt paksud. Ja koi-auke pilgeni täis.
Ka minul oli uni. Ma viskasin oma kohvri hooletult tagaistmele ja ise kukkusin selle peale. Ma l6in oma pea ära, aga vähemalt polnud see kollane kapinurk. Enne aga t6mbasin ma auto ukse kinni. Ma tahtsin seda pr6mmuga teha, aga ma tegin seda siiski v-a-i-k-s-e-l-t. Ta muigas selle peale, ma nägin seda tema peeglist millega talle meeldib jälgida auto tagant lähenevaid teisi autosid.
Ma jäin peaaegu koheselt magama. Viimane asi, mida ma kuulsin, oli auto käivitamisehääl ja see hääl mis tekib siis kui autoga muru pealt minema s6ita.
Unes nägin ma kummalisi asju, ma nägin seal et ma kirjutasin oma emale kirja, millel seisis: "Ema, sinu poeg on peast täiesti hulluks läinud!" ja veel nägin ma neid mustreid, neid mikroskoopilisi maastikke, kui silmad peaaegu kinni panna, aga avatud pilude vahelt ikkagi läbi piiluda. Seal oli k6ike, seal olid k6ik avastamata maailma linnad, neid ymbritsevate soode ja kyngastega, randasid ja yksikuid saari koos tegutsevate vulkaanidega. Nagu ikka. Hirm tuleks peale, kui neid enam ei näeks. Veel nägin ma seda, et me s6itsime autoga teelt välja ja vastu posti, lausa peaaegu ymber selle, esilaternad (millest vasakpoolne otsa sai) vaatasid nyyd teineteist - parempoolne vilgutas talle ja venis siis aeglaselt mööda juhet ronides muru peale. Ma kysisin, kas tal on k6ik korras, ja pyhkisin taskurätikuga ta näo verest puhtaks, peale mida ytles ta mulle et "Mul pole iial olnud k6ik rohkem korras kui justnimelt praegu." Siis v6tsime me taskust välja konserviavajad ja nendega avasime me auto katuse. Seejärel v6tsime me teineteisel käest kinni, noogutasime m6lemad et me oleme valmis, ja lendasime siis sealt otsejoones välja, samal ajal suuga suminat tehes, nagu me oleksime kärbsed.
Auto nägi allavaadates välja täpselt nagu avatud kondentspiimapurk, aegunud "parima enne-ga" ja k6ige selle juurde kuuluvaga. Äkki tekkis mul tunne, nagu nendel kordadel kui inimene näeb unes kusagilt k6rgelt allakukkumist. Hakkasin just alla kukkuma, aga juba ärkasingi yles, ma ei j6udnudki maapinna l6hna tunda, v6i näha mis värvi ta seekord on, v6i et kelle vari seekord sinna kruusale tekib.
Auto seisab tee ääres, päike sillerdab k6rgel taevas, igal pool ymber on t6eliselt kenad aasad ja kaugemal puude otsas on unised öökullid kes p6rnitsevad meie teeääres seisvat punast autot, seda uut. Terve katusega, ilma yhegi m6lgita ja korralikult näitavate laternatega. Kondentspiimast pole jälgegi.
Jalajäljed viivad juhi uksest 50m edasi, yhe vana silla keskele mille all vuliseb kitsas j6gi. Jälgede peale toetuvad maailma k6ige armsamad madalakontsalised kingad mida ma elus näinud olen. Ja nad ei ole roosad, nad ei ole mitte mingil juhul roosad! Ja jalad, nad on natukene kikivarvul nendes kingades, ja igal juhul käed hoiavad tugevasti silla äärest kinni kui yks nägu ylevalt alla oma peegelpilti uurib. Nende kingade k6rval vedeleb tolmus yks kaustik, millesse on kyll kirjutatud kuid millest on enamus lehti välja sikutatud, need sillast kinni hoidvad käed on seda veidi aega tagasi teinud ja paberilehed lennukiteks voltinud. Paberlennukid on liuelnud tasase tuule käes oma yyrikese aja ja siis vette kukkunud, v6idelnud natukene vee sisseimendumise vastu ja seejärel alla andnud. Ja vee alla vajunud, otse p6hja nagu puuduks sellel j6el igasugune vool.
Ma ei hyya avatud akna vahelt, vaid poen autost välja, ajan oma juuksed sassi ja ringutan ennast, siis sätin sammud sillale. Järgi jäävad jäljed. Ja sosistan talle k6rva, et "kas ma oleme juba kohal?" Ta vastab "Ei. Kell on alles nii vähe."
Väljas on nii palav, et s6idutee virvendab. Me k6nnime mööda seda autoni. Ma t6mban oma ukse, mis enne lahti jäi, kinni, aga v-a-i-k-s-e-l-t. Ma kyll ei tea kus me oleme, aga öökullid on unised. Nad vaatavad meid pahuralt. Me oleme Uued.
S6idame, mitte enam nii vaikselt kui enne, aga me s6idame. Ma tahaks kondentspiima. Ei, v6ileiba. Ei, puuvilju. Ei, värsket mahla. Ei. Ma ei suuda otsustada. Raputan pead. Seejärel m6tlen, miks ma seda just tegin. Ta vaatab mind peeglist ja naeratab. Siis otsib salongist välja yhe plaadi, pilgutab mulle silma, ja pistab plaadi makki. Ma sulan ja samal ajal lendab mu pea tykkideks, m6ttes, ja ma ei taha enam kunagi sellest autost välja tulla. Me s6idame vist tunde. Kilomeetreid. Ainult yksikud autod tulevad meile vastu. Ta laseb m6nikord naljaviluks signaali, mitte et keegi meie hoogu peataks oma liiga aeglase minekuga. Ja naerab. Tal on ilusa mustriga siidisall. Ja käe peal kell. Mis on liiga vähe.
Siis läks k6ht tyhjaks. Linnud lendasid sisse ja tegid lärmi. Karjusid ja laamendasid ja peksid tiibadega vastu k6huseinu. K6ige 6rnemates kohtades. Neis eriti nokkadega. Ta aimas seda kuidagi, ma ei tea kuidas, ja mainis et tal on ainult pähkleid ja banaane. Ja veel seda et kui need otsa peaksid saama, siis poest saaks juurde. Ma hakkasin naerma ja oleksin peaaegu l6hki läinud. Siis ytlesin et "Ei, banaanide ja pähklite isu mul täna kyll ei ole, aga v6ibolla hiljem tuleb." Banaane s6in ma terve eilse päeva.
-
Hiljem läks tuuliseks. Ja hämaramaks. Yksikud puulehed, mille tuul oli otsustanud yles korjata, h6ljusid meiega kaasa - tuul puhus peaaegu sama tugevalt kui meie liikumise kiirus oli. Pole midagi huvitavamat mida autoaknast vaadata. Tuul puhus v-a-i-k-s-e-l-t.
-
Öö möödudes j6udsime me kohale. Me s6itsime ööläbi. Mina magasin pool ööd peaaegu jutti. Öökullid polnud enam pahased, nad polnud unised ka. Nad pidasid jahti, otsisid hiiri ja muid pisemaid elukaid, silmad välkumas peas, kindlasti m6ne pimeda poolraagus puu all p6rkasid m6ned 6hus kogemata kokku. Ja see kes esimesena pysti sai, aitas teise kindlasti yles.
Kohal olles kysisin ma et "kas aeg on juba paras?" Ta ytles: "kell on täpipealt paras," ilma seda vaatamata. Ma naeratasin ja hakkasin värve pagasiruumist välja t6stma. Must oli ymber läinud aga meil ei läinudki seda vaja, nagu hiljem selgus.
Tema hakkas algul muru värvima, tumeroheliseks, ainult sellepärast et talle meeldib väga roheline muru. Rulliga. Mina värvisin puuotsas olles k6igepealt puulehti. Punaseks ja kollaseks. Pintsliga.
Kui puu sai valmis, hakkasime taevast värvima. Sellega oli tykk tegu, sest me unustasime redeli kaasa v6tta. Kui me sellega kusagil poole peal olime, algas sygis. Hästi v-a-i-k-s-e-l-t, kr6bisedes.
# postitas evert : 7:48 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
