neljapäev
116xhiljem
Siin ma olen. Kõnnin süsimustas öös, kus kõik on pime ja täiesti süsimust. Kõnnin nagu unes, nagu need kes kõnnivad unes käed ees (tavaliselt mingis kindlas suunas) ja kompan ühte teerada. See viib mu kusagile aia äärde, sealt paistab imekena lehelage kasepuu, läbinisti öine valgustatud tagant poolt läbi udu ja ta taga on tõesti kaunis sünge kooti kuu. Mul on heledad juuksed üle näo ja ma olen pikem ja kitsam, teen lausa elegantseid liigutusi, ja mõtlen endamisi et siin ma nüüd siis olengi.
Enne kui ma liigutada jõuan, märkab mind ühe tünni tagant see jube mees. Ta on koledasti küürus ja ta rõgiseb koguaeg nagu hingamisteede jubedaimat haigust põdev vana inimene. See haigus pakatab ta seest ja ta nägu on veelgi inetum kõigest, tal on lausa jultunud nägu peas kui ta mind sealt passib. Need vastikud peened näpud ja asjaolu et ta on lisaks ka külgede pealt kummaliselt kiilakas, muudab loo veelgi jaburamaks. Ta passib sealt nii nagu hakkaks ta kohe karjuma, nagu oleks ta kohemaid kellegi kõrgema käsu peale põrguväravaid avamas, sellisel äraoleval ilmel nagu peaks ta kohe lämbuma hakkama juhul kui ta ei saa nüüd ja kohe sõnagi öeldud, kisatud lausa kiljutud. Kuid ta vaid rögiseb veel valjumalt nagu üritaks kurgu tühjaks puistada, et ta Hääl oleks veelgi valjem.
Kuid kõik mis ta on, on nõidus. Ja kuhu ma ka ei vaataks, vaatab ta sealt mulle otsa. Otse silma sisse oma punetavate silmadega, minu silamdesse, nii vastandlikesse. Kas mina olen jahmunum kui tema, ma ei suuda võrrelda. Kõikjal on vaid surnud vaikus, nagu kaugeim kesköötund mil on keelatud inimhingel päeva pähe elada, kõik teised magavad. Viimaks tunnen enda sees siiski südamelööke. Loen neid minutis kakskümmend, ma ei või eksida.
Enne kui ma liigutada jõuan, märkab mind ühe tünni tagant see jube mees. Ta on koledasti küürus ja ta rõgiseb koguaeg nagu hingamisteede jubedaimat haigust põdev vana inimene. See haigus pakatab ta seest ja ta nägu on veelgi inetum kõigest, tal on lausa jultunud nägu peas kui ta mind sealt passib. Need vastikud peened näpud ja asjaolu et ta on lisaks ka külgede pealt kummaliselt kiilakas, muudab loo veelgi jaburamaks. Ta passib sealt nii nagu hakkaks ta kohe karjuma, nagu oleks ta kohemaid kellegi kõrgema käsu peale põrguväravaid avamas, sellisel äraoleval ilmel nagu peaks ta kohe lämbuma hakkama juhul kui ta ei saa nüüd ja kohe sõnagi öeldud, kisatud lausa kiljutud. Kuid ta vaid rögiseb veel valjumalt nagu üritaks kurgu tühjaks puistada, et ta Hääl oleks veelgi valjem.
Kuid kõik mis ta on, on nõidus. Ja kuhu ma ka ei vaataks, vaatab ta sealt mulle otsa. Otse silma sisse oma punetavate silmadega, minu silamdesse, nii vastandlikesse. Kas mina olen jahmunum kui tema, ma ei suuda võrrelda. Kõikjal on vaid surnud vaikus, nagu kaugeim kesköötund mil on keelatud inimhingel päeva pähe elada, kõik teised magavad. Viimaks tunnen enda sees siiski südamelööke. Loen neid minutis kakskümmend, ma ei või eksida.
# postitas evert : 2:33 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
