esmaspäev
Prussakad.
Kõige olulisem on, et ei peaks muretsema. Ja nii ongi. Me murrame sisse ükskõik kuhu, pikka plaani pole vaja pidada, me lihtsalt murrame sisse ja kõik. Esikuukse vahelt või rõdu kaudu, ükskõik. Kööki mööda torustikke, mõnikord otse vannituppa, vanni või kraanikaussi või sajame sisse laest. Tuli läheb põlema - plaks! - ja me veereme külmutuskapi ja nõudepesumasina alla varju enne kui keegi meid näeb. Mõnikord keegi ei teagi et me üldse olemas oleme. Ja kui sammud kaovad, kas siis ukse taha või vaid kõrvalruumi, on köök kohe meie päralt. Ja me lihtsalt ei toitu, me lihtsalt ei võta seda mis meil päeva jaoks vaja, vaid ka mürgitame kõik mis alles jääb. Me lihtsalt ei tatsa mööda seinu ajal mil inimesed magavad, vaid me ka opereerime neid ja teeme katseid järeltulevate põlvede jaoks, et neil oleks kusagilt veel rohkem edasi minna. Tanasel päeval oleme me juba üsna edukad. Me oskame siirdada erinevaid inimhehaosi ja paari-nelja tunniga suudame muuta nende väljanägemist piisavalt et nad ennast hommikul peegli ees enam ära ei tunne. Tuleb ära märkida et mõni aasta tagasi olime me vaid nii kaugel et suutsime magajatel vaid juuksed kohutavalt sassi ajada.. noh, ja see hommikune hais nende suudes, me ju pidime oma väljaheited kusagile sokutama, eksole? See on väga vana trikk. Näiteks üleeile öösel ma sukeldusin ühe väikese magava poisi ninakoopast sisse, muidugi koos mägironimisvarustusega et ma samat teedpidi ka välja saaksin, ja tungisin sealt edasi kopsu, suhu kõrvadesse, märgistasin ära kõik alad, ja muidugi enne väljumist ma lõiasin läbi tal mõned närvid, ja paar veresoont mis läbi silmade läksid. Ma loodan et tal nohu ei tule, ma munesin ta ninna terve pisikese hunniku mune. Ma toppisin pisikesi paberitükke täis tema vasema kõrva. Ma lõikasin nii kohutaval kombel tema varbaküüsi et need lihtsalt peavad paari nädala pärast küljest ära mädanema. Muidugi ei unustanud ma tema püksitaskuid kokku liimimast.
Tänane päev oli meil vaba, lahkusime toast, lahkusime sellest korterist ja läksime baari. Käisime ka linnas, poes, mõistagi salaja. Koju sõitsime viimase bussiga. Koju, juba teise kohta. Enne bussi peale tulemist veel viskasin ma selili ühe maja juures otse uriiniloiku, ajasin silmad punni ja kähisedes siputasin käsi-jalgu, sama moodi nagu tegi Oskar kes kogemata ära mürgitatud "pru-ssa-katoitu" sõi (ta muidugi ei tahtnud seda t e g e l i k u l t alla neelata, vaid tegu pidi olema iroonilise naljaga, oh teda), täpselt sama moodi siputasin seal mina ja ülejäänud pidid naeru kätte ära surema. Keegi vist surigi. Nii mõnigi meist sündis halbades oludes ja muna milles me esimese nädala elasime oli n.ö. "veidikene liiga vedel."
Tänane päev oli meil vaba, lahkusime toast, lahkusime sellest korterist ja läksime baari. Käisime ka linnas, poes, mõistagi salaja. Koju sõitsime viimase bussiga. Koju, juba teise kohta. Enne bussi peale tulemist veel viskasin ma selili ühe maja juures otse uriiniloiku, ajasin silmad punni ja kähisedes siputasin käsi-jalgu, sama moodi nagu tegi Oskar kes kogemata ära mürgitatud "pru-ssa-katoitu" sõi (ta muidugi ei tahtnud seda t e g e l i k u l t alla neelata, vaid tegu pidi olema iroonilise naljaga, oh teda), täpselt sama moodi siputasin seal mina ja ülejäänud pidid naeru kätte ära surema. Keegi vist surigi. Nii mõnigi meist sündis halbades oludes ja muna milles me esimese nädala elasime oli n.ö. "veidikene liiga vedel."
# postitas evert : 1:30 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
