reede
Elektritrepp.
Viimasel ajal olen ma iga päev selle kallal. Kohe kui liftist välja tulen, või ka siis kui ma tulen kusagilt mujalt, asun ma tavaliselt ikka tema kallale. Isegi kui mul särk püksist väljas on ja poolik võileib peos, mõnikord olen isegi päikeseprillid üles tuppa unustanud. Ja rahakoti ja isikut tõendava dokumendi ja pleieri. Raamatu ja fotoaparaadi. Naeratuse ja kõik muu. Une ja ajataju.
See on elektritrepp, täismehhaaniline ja lollikindel, ta ei väsi kunagi. Ma võin öösel poole une pealt üles ärgata ja kasvõi alasti välja tormata ning ta ootab mind. Pole mingeid nuppe ega kange, ainult astmed. Aga ta pole nagu eskalaator, oh ei, mitte sugugi. Astmeid on viis tükki, et kui mul kiire on, et siis ma saaksin kohe üle mitme astuda. Mitte et ta mul seda alati teha laseks. Iga astumisega tekib mu ette täiesti uus aste, vist sellepärast et vanad võivad ajapikku kuluma hakata. See trepp ei jää kunagi vanaks, ta ei muutu kunagi vana puumaja sakiliseks kulunud astmetega trepiks. Ta ei löö varbaid ära ja ta ei lase mul isegi komistada. Viimane oleks hirmus, sest esiteks olen ma jõudnud juba päris kõrgele, teiseks puuduvad sellelt trepilt käetoed, kolmandaks kaovad iga astumise järel minu seljatagant ära trepi eelmised astmed ning ega see trepp ei olegi kuigi lai. Paistab et ta on seda piisavalt, aga mitte rohkem. Kui põiki üle tema pikali visata, jäävad jalad üle ääre tolknema.
Millest ta tehtud on, seda ma ei tea. Tal pole kindlat värvi ega lõhna, ta on täiesti neutraalne. Ja sile, ilma mustrita, peaaegu nagu peegel. Peegel mis ei peegelda. Peale istudes on ta natukene jahe, eriti kui istuma jääda vähemalt pooleks tunniks. Tundub nagu ta läheks siis kogu aeg järjest külmemaks. Nagu annaks märku et ma sellele kauaks ei jääks.
Kui tema peale koputada, ei kosta mitte mingit heli. Nagu ta imeks kõik võnked sügavale enda sisse ja ei laseks neil enam kunagi välja tulla. Sama teeb ta ka kõikide vedelikega, ma olen vaadanud teda vihmase ilmaga väga teraselt: piisad vaid puudutavad teda korraks ja järgmisel hetkel on nad kadunud nagu poleks neid kunagi olemas olnudki.
Õhk on alati hingatav, ja selle liikumine on minimaalne. Võib olla ükskõik kui tuuline - trepi peal ta ei toimi. Küll aga on selle liikumist näha, on näha lendavaid puulehti ja kilekotte, katki rebitud ajalehti ja kõiksugu tolmu alates liiva omast. Ma usun, et isegi siis kui oleks nii hullusti et tuul katuseid peaks majade küljest ära rebima, jätaks ta minu ikka trepile. Või kui ma peaksin juhtuma oma sammudega mõne metsatulekahju kohale, ei pruugiks mul seal ära söestuda. Ma ei ole küll kraadiklaasi kaasa vedanud, aga tundub nagu ka temperatuur püsiks üsna piinliku täpsusega toatemperatuusi lähedal ja nagu ei julgeks üldse muutuda. Nagu keegi vaataks ja näeks pealt, võibolla isegi vihastaks ja hakkaks riidlema.
Trepilt maha astuda pole keeruline. Iga astmega on kaasas täiesti uus tasand, ja ükskõik kuidas sulle ka ei tunduks kui kõrgel sa parasjagu oled, trepilt maha astudes näed sa alati päriselt kus sa oled tegelikult. Võid seal rahulikult ringi käia ja omi tegemisi teha, võid minna poodi omale uut käekella ostma või kohvikusse teed jooma. Võid sõpradega kokku saada, ennast koos nendega purju juua ja siis järgmise päeva hoopis maha magada. Ja trepp ikka ootab sind. Isegi kui sa tagasitulles lähed temast napilt mööda ja kui viimasel hetkel tuleb sulle pähe plaan minna hoopis kusagile kolmandasse kohta. Võid talle kümme ringi peale teha ja ta on ikka seal. Isegi kui paned korraks silmad kinni, nii umbes kümneks sekundiks. Sõrmede vahelt piiludes on ta ikka seal.
Ma ei tea kas alla minna saab, sest ma ei ole seda tegelikult kunagi proovinud. Võib-olla pole ma julgenud. Selliste asjade ees, mida sa ei tea, on alati eksimise oht. Võimalik, et kui ma prooviks astuda, ja kui isegi selle jaoks tekiks mu ette aste, siis äkki ma küll näeks teda, aga astudes vajuksin ma temast läbi, sukelduksin temasse üleni, temas hõljudes jääksin kurdiks kõikidest nendest helidest mis ta oma sisse on suutnud imeda, ja kukuksin kogu oma keharaskusega, nägu ees, otse vastu tuima maapinda ja laguneksin päris tükkideks. Võibolla murraksin sellega ära veel mõned puuoksad pargipingi kohal ja pargipingi enda ka, millel just kaks hetke tagasi istus jalutuskepi ja uuriga vanahärra ja millel eile öösel suudlesid ühed noored. Või kukuksin otse punase auto katusele, või veelparem kui kapotile mille all on töötav mootor. Oleks see vast üllatus selle auto juhile. Kindla peale saaks ta shoki. Võibolla viskaks ta ka enda vedrud välja. Vaevalt et ta naerdes plaksutaks ja siis, pooleldi küljeaknast väljas, küljepeeglisse vaadates oma soengut kohendaks.
Või et milleks minna sinna üles, üles ja koguaeg üles, ainult üles ja üles? Sest et ülevalt on parem vaade. Palju parem, kohe palju-palju parem.
See on elektritrepp, täismehhaaniline ja lollikindel, ta ei väsi kunagi. Ma võin öösel poole une pealt üles ärgata ja kasvõi alasti välja tormata ning ta ootab mind. Pole mingeid nuppe ega kange, ainult astmed. Aga ta pole nagu eskalaator, oh ei, mitte sugugi. Astmeid on viis tükki, et kui mul kiire on, et siis ma saaksin kohe üle mitme astuda. Mitte et ta mul seda alati teha laseks. Iga astumisega tekib mu ette täiesti uus aste, vist sellepärast et vanad võivad ajapikku kuluma hakata. See trepp ei jää kunagi vanaks, ta ei muutu kunagi vana puumaja sakiliseks kulunud astmetega trepiks. Ta ei löö varbaid ära ja ta ei lase mul isegi komistada. Viimane oleks hirmus, sest esiteks olen ma jõudnud juba päris kõrgele, teiseks puuduvad sellelt trepilt käetoed, kolmandaks kaovad iga astumise järel minu seljatagant ära trepi eelmised astmed ning ega see trepp ei olegi kuigi lai. Paistab et ta on seda piisavalt, aga mitte rohkem. Kui põiki üle tema pikali visata, jäävad jalad üle ääre tolknema.
Millest ta tehtud on, seda ma ei tea. Tal pole kindlat värvi ega lõhna, ta on täiesti neutraalne. Ja sile, ilma mustrita, peaaegu nagu peegel. Peegel mis ei peegelda. Peale istudes on ta natukene jahe, eriti kui istuma jääda vähemalt pooleks tunniks. Tundub nagu ta läheks siis kogu aeg järjest külmemaks. Nagu annaks märku et ma sellele kauaks ei jääks.
Kui tema peale koputada, ei kosta mitte mingit heli. Nagu ta imeks kõik võnked sügavale enda sisse ja ei laseks neil enam kunagi välja tulla. Sama teeb ta ka kõikide vedelikega, ma olen vaadanud teda vihmase ilmaga väga teraselt: piisad vaid puudutavad teda korraks ja järgmisel hetkel on nad kadunud nagu poleks neid kunagi olemas olnudki.
Õhk on alati hingatav, ja selle liikumine on minimaalne. Võib olla ükskõik kui tuuline - trepi peal ta ei toimi. Küll aga on selle liikumist näha, on näha lendavaid puulehti ja kilekotte, katki rebitud ajalehti ja kõiksugu tolmu alates liiva omast. Ma usun, et isegi siis kui oleks nii hullusti et tuul katuseid peaks majade küljest ära rebima, jätaks ta minu ikka trepile. Või kui ma peaksin juhtuma oma sammudega mõne metsatulekahju kohale, ei pruugiks mul seal ära söestuda. Ma ei ole küll kraadiklaasi kaasa vedanud, aga tundub nagu ka temperatuur püsiks üsna piinliku täpsusega toatemperatuusi lähedal ja nagu ei julgeks üldse muutuda. Nagu keegi vaataks ja näeks pealt, võibolla isegi vihastaks ja hakkaks riidlema.
Trepilt maha astuda pole keeruline. Iga astmega on kaasas täiesti uus tasand, ja ükskõik kuidas sulle ka ei tunduks kui kõrgel sa parasjagu oled, trepilt maha astudes näed sa alati päriselt kus sa oled tegelikult. Võid seal rahulikult ringi käia ja omi tegemisi teha, võid minna poodi omale uut käekella ostma või kohvikusse teed jooma. Võid sõpradega kokku saada, ennast koos nendega purju juua ja siis järgmise päeva hoopis maha magada. Ja trepp ikka ootab sind. Isegi kui sa tagasitulles lähed temast napilt mööda ja kui viimasel hetkel tuleb sulle pähe plaan minna hoopis kusagile kolmandasse kohta. Võid talle kümme ringi peale teha ja ta on ikka seal. Isegi kui paned korraks silmad kinni, nii umbes kümneks sekundiks. Sõrmede vahelt piiludes on ta ikka seal.
Ma ei tea kas alla minna saab, sest ma ei ole seda tegelikult kunagi proovinud. Võib-olla pole ma julgenud. Selliste asjade ees, mida sa ei tea, on alati eksimise oht. Võimalik, et kui ma prooviks astuda, ja kui isegi selle jaoks tekiks mu ette aste, siis äkki ma küll näeks teda, aga astudes vajuksin ma temast läbi, sukelduksin temasse üleni, temas hõljudes jääksin kurdiks kõikidest nendest helidest mis ta oma sisse on suutnud imeda, ja kukuksin kogu oma keharaskusega, nägu ees, otse vastu tuima maapinda ja laguneksin päris tükkideks. Võibolla murraksin sellega ära veel mõned puuoksad pargipingi kohal ja pargipingi enda ka, millel just kaks hetke tagasi istus jalutuskepi ja uuriga vanahärra ja millel eile öösel suudlesid ühed noored. Või kukuksin otse punase auto katusele, või veelparem kui kapotile mille all on töötav mootor. Oleks see vast üllatus selle auto juhile. Kindla peale saaks ta shoki. Võibolla viskaks ta ka enda vedrud välja. Vaevalt et ta naerdes plaksutaks ja siis, pooleldi küljeaknast väljas, küljepeeglisse vaadates oma soengut kohendaks.
Või et milleks minna sinna üles, üles ja koguaeg üles, ainult üles ja üles? Sest et ülevalt on parem vaade. Palju parem, kohe palju-palju parem.
# postitas evert : 3:45 AM
kolmapäev
Geegieidea.
Mõnikord on hea näha kedagi, keda kaua aega näinud pole. Ja jälle on igal pool sügis.
Need lehed ja see õhk. Jahe, tuuline, natuke niiske. Helid kostavad teistmoodi, üle pika aja on hinges mõnus kergus. Seegi suvi on möödas, enam ei ole liiga palav. Ja ei ole kiiret. Jälle saab aja maha võtta, keegi ei tülita, keegi ei sega ja keegi ei saa sind keelata. Võid teha mida tahad, terve maailm on ainult sinu päralt. Kõik on natukene uus ja see, millest kogu aeg mõelnud oled, see pole enam nii ähmaste piirjoontega. Jalad on tugevalt vastu maad, see on peamine. Pea ei valuta. Ja sul on motivatsioon. Kui sa ennast puudutad, saad endalt natuke särtsu. Ja kui sa peeglisse vaatad siis sulle meeldib see mida sa sealt näed.
On septembri algus ja mul on uus sall. See on tõesti ideaalne, ma olen omale alati sellist tahtnud. Ta näeb hea välja ja sobib hästi mu nahktagiga. Ja annab sooja. Annab mulle veidigi värve juurde. Sobib hästi mustaga.
Kui ma ärkasin, olin ma puhanud. Üle pika aja sain jälle ennast välja puhata, hea on ärgata teadmisega et sind ei oota ees kohustused. Ja lubadused, mida on raske pidada. Siis lähed vannituppa ja lased vanni vett täis. Samal ajal kui vanni vesi jookseb, hüppad paar korda äkitselt peegli ette ja üritad peegelpilti ehmatada, teed nägusid ja oled kohe päris tobe. Naerad natuke, sasid omal juukseid. Vaatad omale silma sisse ja näed et seal tõepoolest on midagi. Siis teed kavala näo, muigad.. või üritad naeratust peita. Ja paned teekeeduvee keema, otsid riiulist välja ühe oma lemmikraamatutest mille sa juba vannituppa viid ja siis lähed uurid külmkapi sisemust. Seal pole mitte midagi peale kahe porgandi ja ühe purgi kondentspiima, mis on seal tähelepanu oodanud vist juba üle kahe kuu. Jätad ta siiski sinna, küll hiljem viskad ära.
See raamat on huvitav, aga sa ei süvene. Oled vannis ja raamat seisab lahtiselt sinu ees niisama, sul on hoopis kõrvaklapid peas ja su silmad on kinni. Pea all on väike käterätik, et pehmem oleks olla, oled peaaegu suuni vette vajunud ja hingad läbi nina. Vesi läheb lõpuks natuke jahedaks ja sa ei tea mis kell on sest sul pole telefoni kaasas, see on hoopis ühe sinu pintsakute põuetaskus. Kusagil. Kui ta kadunud pole.
Kuivatad ennast ja avastad et lõpuks ometi on su juuksed välja kasvanud, pooleldi märjana näevad nad alati superhead välja, aga nüüd veel eriti. Nad tahavad kindlasti saada natuke tuult. Õues on pilves ilm. Ideaalne.
Valid omale riideid. Selliseid, mis sobiksid su uute kingadega. Jällegi keerutad ennast peegli ees, õnneks keegi sind ei näe. Aga sa ju ei ole edev, ei ole. Eriti. Veidi. Natuke.
Köögi aknast paistab üks sõidutee, selle taga on garaazhid ja nende taga on kõrgepingeliinid. Ja siis veel ühed garaazhid ja siis veel üks tee. Mööda esimest teed sõidab oma motorolleriga su sõbranna, tal on punase triibuga kiiver. Tal on helesinised teksad ja tumeroheline nahktagi, ja tumepruun sall. Su telefon on pruuni pintsaku põuetaskus ja viimane helistatud kõne oligi just sellele sõbrannale. Juba helistadki talle ja palud tal oma maja ette sõita. Ta lubab nelja minuti pärast kohal olla.
Jõuad oma tee lõpuni juua ja juba jõuab sinu maja ette põrin. Rõdult alla vaadates on sinu all pilt rollerist mis seisab trepi ees ja tüdrukust kes istub su trepil ja tõmbab suitsu, samal ajal ootab ta sind. Salvestad pildi mällu ja paned tagi selga. Juba oledki valmis. Sa ei tassi enam paljusid asju kaasas.
Kui sa alla jõuad siis sa saad aru, miks peaks igal tüdrukul, kellel on punased juuksed, olema helesinised teksad mis on just täpselt õigesti kulunud. Ja pruun sall mitu korda ümber kaela. Ja tumeroheline nahktagi.
Sul on jalas kingad mis sobivad ideaalselt su tumesiniste pükstega. Seljas must nahktagi ja selle all valge triiksärk. Ja sul on uus sall, mis annab sulle värve. Peas kõrvaklapid. Midagi muud su peas polegi, sest nii ongi. Ja päikeseprillid on sul ees.
"Ma tahtsin sind tegelikult käbidega visata, aga ma ei leidnud siia tulles teepealt ühtegi käbi. Muide, kuhu me lähme?" kostab. Ma vaatan teda natuke ja siis ütlen tere. Ja veel et mul on kõht natuke tühi ja siis ma seletan talle millegist mis juhtus eile päeval, aga ta ei saanud sellest päriselt aru, aga naeratas mulle ikkagi. Hakkasin juba ütlema, et mul pole õrna aimugi kuhu me minna võiks, aga ta vaatas mind sellise pilguga, et tema teab väga hästi. Minu eest ka.
Sõitsime tund aega jutti, sest ma tahtsin linnast välja saada. Korraks pidime peatuma, sest mina tahtsin plaati jälle alguset peale mängima panna ja tema arvas et peaks paagi täis panema. Siis sõitsime edasi. Pole midagi lõbusamat kui sihitult sõitva rolleri tagaistmel käed lahti olla ja samal ajal muusika ulmemaailma kaduda. Nagu transs. Mingi teine maailm, kuhu saab korraks kaduda. Meelega. Aga mitte jäädavalt, sest mu pleieri akud ei pea üle viie päeva vastu.
Peatusime uuesti, jälle bensiinijaamas. Seal oli mees nagu Ameerika filmist, tunkede ja näruse õlgkübaraga, ta istus trepil paljajalu. Bensiinijaama kõrval oli roheline lagunenud maja. Ma tõusin korraks et jalgu sirutada. Ta tankis jälle rollerit ja tegi samal ajal suitsu, kuigi see oli keelatud. Kiiver peas, hingas tossu sisse ja välja. Siis jälle sisse ja puhus tossu omale kiivrisse mille ta sulgenud oli, ütles "Vaata mind!" ja tegi lolle nägusid. Ma naersin. Mees ei võtnud midagi ette. Ta lihtsalt oli.
Need lehed ja see õhk. Jahe, tuuline, natuke niiske. Helid kostavad teistmoodi, üle pika aja on hinges mõnus kergus. Seegi suvi on möödas, enam ei ole liiga palav. Ja ei ole kiiret. Jälle saab aja maha võtta, keegi ei tülita, keegi ei sega ja keegi ei saa sind keelata. Võid teha mida tahad, terve maailm on ainult sinu päralt. Kõik on natukene uus ja see, millest kogu aeg mõelnud oled, see pole enam nii ähmaste piirjoontega. Jalad on tugevalt vastu maad, see on peamine. Pea ei valuta. Ja sul on motivatsioon. Kui sa ennast puudutad, saad endalt natuke särtsu. Ja kui sa peeglisse vaatad siis sulle meeldib see mida sa sealt näed.
On septembri algus ja mul on uus sall. See on tõesti ideaalne, ma olen omale alati sellist tahtnud. Ta näeb hea välja ja sobib hästi mu nahktagiga. Ja annab sooja. Annab mulle veidigi värve juurde. Sobib hästi mustaga.
Kui ma ärkasin, olin ma puhanud. Üle pika aja sain jälle ennast välja puhata, hea on ärgata teadmisega et sind ei oota ees kohustused. Ja lubadused, mida on raske pidada. Siis lähed vannituppa ja lased vanni vett täis. Samal ajal kui vanni vesi jookseb, hüppad paar korda äkitselt peegli ette ja üritad peegelpilti ehmatada, teed nägusid ja oled kohe päris tobe. Naerad natuke, sasid omal juukseid. Vaatad omale silma sisse ja näed et seal tõepoolest on midagi. Siis teed kavala näo, muigad.. või üritad naeratust peita. Ja paned teekeeduvee keema, otsid riiulist välja ühe oma lemmikraamatutest mille sa juba vannituppa viid ja siis lähed uurid külmkapi sisemust. Seal pole mitte midagi peale kahe porgandi ja ühe purgi kondentspiima, mis on seal tähelepanu oodanud vist juba üle kahe kuu. Jätad ta siiski sinna, küll hiljem viskad ära.
See raamat on huvitav, aga sa ei süvene. Oled vannis ja raamat seisab lahtiselt sinu ees niisama, sul on hoopis kõrvaklapid peas ja su silmad on kinni. Pea all on väike käterätik, et pehmem oleks olla, oled peaaegu suuni vette vajunud ja hingad läbi nina. Vesi läheb lõpuks natuke jahedaks ja sa ei tea mis kell on sest sul pole telefoni kaasas, see on hoopis ühe sinu pintsakute põuetaskus. Kusagil. Kui ta kadunud pole.
Kuivatad ennast ja avastad et lõpuks ometi on su juuksed välja kasvanud, pooleldi märjana näevad nad alati superhead välja, aga nüüd veel eriti. Nad tahavad kindlasti saada natuke tuult. Õues on pilves ilm. Ideaalne.
Valid omale riideid. Selliseid, mis sobiksid su uute kingadega. Jällegi keerutad ennast peegli ees, õnneks keegi sind ei näe. Aga sa ju ei ole edev, ei ole. Eriti. Veidi. Natuke.
Köögi aknast paistab üks sõidutee, selle taga on garaazhid ja nende taga on kõrgepingeliinid. Ja siis veel ühed garaazhid ja siis veel üks tee. Mööda esimest teed sõidab oma motorolleriga su sõbranna, tal on punase triibuga kiiver. Tal on helesinised teksad ja tumeroheline nahktagi, ja tumepruun sall. Su telefon on pruuni pintsaku põuetaskus ja viimane helistatud kõne oligi just sellele sõbrannale. Juba helistadki talle ja palud tal oma maja ette sõita. Ta lubab nelja minuti pärast kohal olla.
Jõuad oma tee lõpuni juua ja juba jõuab sinu maja ette põrin. Rõdult alla vaadates on sinu all pilt rollerist mis seisab trepi ees ja tüdrukust kes istub su trepil ja tõmbab suitsu, samal ajal ootab ta sind. Salvestad pildi mällu ja paned tagi selga. Juba oledki valmis. Sa ei tassi enam paljusid asju kaasas.
Kui sa alla jõuad siis sa saad aru, miks peaks igal tüdrukul, kellel on punased juuksed, olema helesinised teksad mis on just täpselt õigesti kulunud. Ja pruun sall mitu korda ümber kaela. Ja tumeroheline nahktagi.
Sul on jalas kingad mis sobivad ideaalselt su tumesiniste pükstega. Seljas must nahktagi ja selle all valge triiksärk. Ja sul on uus sall, mis annab sulle värve. Peas kõrvaklapid. Midagi muud su peas polegi, sest nii ongi. Ja päikeseprillid on sul ees.
"Ma tahtsin sind tegelikult käbidega visata, aga ma ei leidnud siia tulles teepealt ühtegi käbi. Muide, kuhu me lähme?" kostab. Ma vaatan teda natuke ja siis ütlen tere. Ja veel et mul on kõht natuke tühi ja siis ma seletan talle millegist mis juhtus eile päeval, aga ta ei saanud sellest päriselt aru, aga naeratas mulle ikkagi. Hakkasin juba ütlema, et mul pole õrna aimugi kuhu me minna võiks, aga ta vaatas mind sellise pilguga, et tema teab väga hästi. Minu eest ka.
Sõitsime tund aega jutti, sest ma tahtsin linnast välja saada. Korraks pidime peatuma, sest mina tahtsin plaati jälle alguset peale mängima panna ja tema arvas et peaks paagi täis panema. Siis sõitsime edasi. Pole midagi lõbusamat kui sihitult sõitva rolleri tagaistmel käed lahti olla ja samal ajal muusika ulmemaailma kaduda. Nagu transs. Mingi teine maailm, kuhu saab korraks kaduda. Meelega. Aga mitte jäädavalt, sest mu pleieri akud ei pea üle viie päeva vastu.
Peatusime uuesti, jälle bensiinijaamas. Seal oli mees nagu Ameerika filmist, tunkede ja näruse õlgkübaraga, ta istus trepil paljajalu. Bensiinijaama kõrval oli roheline lagunenud maja. Ma tõusin korraks et jalgu sirutada. Ta tankis jälle rollerit ja tegi samal ajal suitsu, kuigi see oli keelatud. Kiiver peas, hingas tossu sisse ja välja. Siis jälle sisse ja puhus tossu omale kiivrisse mille ta sulgenud oli, ütles "Vaata mind!" ja tegi lolle nägusid. Ma naersin. Mees ei võtnud midagi ette. Ta lihtsalt oli.
# postitas evert : 12:57 AM
Kook.
Ühel päeval ma lihtsalt otsustasin et nüüd ma lähen ära. Mul oli külmkapis üks riiul, vannitoas oma shampoon ja hambahari, terve hunnik raamatuid riiulil ja niisama vedelevad teevarud mitmeks aastaks. Karp, milles ma hoidsin oma CD-plaate, oli ääreni täis. Ei, rohkemgi, ta ajas koguaeg üle. Ma ei tea kust kohast neid kogu aeg juurde roomas. Võibolla osa neist lihtsalt jäi mulle külge, võibolla osa oli laenatud. Ise hankisin neid ka. Vist igal võimalikul hetkel, aga seejuures hästi salaja. See on lihtsalt see kui sa paned ühel hetkel silmad kinni ja kui sa tunned et see mida sa hetkel kuuled ja mis sind oma taktis asju tegema paneb, et see väikene osa oled sina ise, aga natukene teistsugusem sina. Võibolla samm sinna poole kuhu sa kuulud - see Sina.
Kõige rohkem peavalu on mulle alati mu riidekapp teinud. Sinna jäid nüüd ainult luukered. Ja üks särk mille esiküljel on surnupealuu, ma arvan et ma unustasin ta sinna kappi aga ma pole tegelikult täiesti kindel. Ülemisele riiulile jäi üks tekk ka. Kirjutuslaua ülemise sahti ma valasin suurde reisikohvrisse tühjaks. Just niisama lihtsalt, ma ei hakanud midagi sorteerima - mu pildid on kõik mulle kallid, kõik nad. Reisikohver maksis tuhat üheksasada üheksakümmend krooni. Tal on väljatõmmatav käepide ja ta on metallhõbedat värvi, läikiv ja ideaalne. Kõige kaunim ese mille seltsis reisida. Ma sain ta vägagi "sõbra-hinnaga." Ma saan niimoodi ka kõik muu, kui ma ainult viitsin oma suud veidi irvakile lasta ja sealt sõnu välja pressida. Inimesed on lihtsad, kui neile õige nurga alt läheneda. Vahel väga harva mul see jällegi ei õnnestu.
Enamus jäi maha, aga nii ongi parem. Ei ole kasulik kõike endaga kaasa tassida, eriti kui su lähisugulased ei ole mustlased. Kuigi mul on juba ammu aeg mõnda muusikainstrumenti valdama hakata. Ma ajan sõna otseses mõttes Üle. Ja raske on peatuda. Liiga hilja on.
Ma olen nüüd teistsugune. Hoopis teistsugune. Aga see on hea, see oli mulle vajalik, nii pidigi minema. Ma olen seda kartnud, aga ilma asjata. See on olnud tüüpilise noore inimese hirm, nagu nad kõik ühel hetkel midagi kardavad. Ilma et nad teaks mille pärast, sest neil pole veel õrna aimugi. See on uus, esmakordne ja sellest tulebki see tunne. Inimesed on hästi sarnased. Ja võimatult erinevad.
Ma istun praegu meie pealinna ühel kõige tähtsamal tänaval, kohviku välisrõdul - neljanda korruse omal, minu all sagivad inimesed ringi munakivide peal. Ma pole üldse kindel, kas kui isegi raadiost tuleks mu kunagine lemmiklugu, kas see siis suudaks mu tuju muuta. Või kas ma üldse kuuleks seda, sest inimesed sumisevad mu all nagu ikka, ebaloogiliselt lärmakalt, nagu nad ikka. Neil on alati kiire. Mina joon teed. Roheline Sencha koos Zen-Zeniga. Imeliselt hea ja turgutav. Kuigi ta on kuum, on seda palavaga hea juua. Mul on seljas must triiksärk, jalas musta värvi püksid, ees päikeseprillid. Ettekandjal on hea tuju, ta kõnnib kergel sammul kohvikus ringi ja ei kiirusta. Ta on hästi tähelepanelik ja tänase päevaga rahul. Ta vaatab mõnikord mind aga ei küsi kas ma midagi juurde tahan. Nagu kontrolliks kas ma olen veel seal ning siis ta laseb mul olla. Minu ees on madal laud, sinna olen ma oma taskud tühjaks puistanud, seal on kõik mis mu taskutes muidu tavaliselt on. Ka telefon, millel küll helin on välja lülitatud. Ekraaniga ülespoole et ma näeksin kella. Mul on aega veel peaaegu kolm tundi.
Ettekandja võtab julguse kokku ja tuleb minu ette. Otse leti juurest, ta ei pööra minult kordagi pilku ära, näen ma silmanurgast. Päike paistab otse minu poole, aga ta ei tule täpselt päikese ette. Ma olen teda kusagil varem näinud, aga ma ei mõtle seda kohvikut. "Meil on ühte fantastiliselt head kooki, ta on tõesti imehea - kerge ja õhuline.. puuviljadega, mahlane.. alles tuli.. ma olen seda tegelikult siia juba kaua aega oodanud, me andsime juba eelmine kuu tellimuse sisse ja alles nüüd jõudis.. ma soovitaks, see on mu lemmik number üks, mitte et ma väga tihti kooke sööks - ma ei armasta väga magusat.. väga magus ta ei olegi, just selline paras, kummalise maitsega.. see on hea! kohe väga.. viib keele alla, ma olen kindel et see Teile meeldiks, kui te ei pahanda.. ma tahaks et te seda prooviks.. te ei pea midagi maksma.. mul on tükk juba lõigatud ja ma mõtlesin et ma toon.. kas teil on veel hetk aega?"
Ta ütleb seda vist ühe hingetõmbega, tal on selline nägu nagu ta ei saaks päris täpselt aru mida ta teeb ja siis ta punastab veidi, kuigi ta katsub seda varjata. Ta ei oska oma käsi kuidagi hoida samal ajal kui ta minu poolt midagi vastuseks ootab. Mingitki märki, sõnu kas siis neid mis keelduvad või paremal juhul midagi muud. Ma olen siiski hämmingus. Sellepärast ma ei saagi talle kohe vastata, ma pean ennast koguma ja mõtlema sellele kas ma sain ikka kõigest aru ja et kas ta ikka ütles seda kõike mulle just päriselt või ütles ta mulle hoopis midagi muud. Hetk enne kui ta oleks laginal naerma hakanud, sest ta juba paistis et kohe ta lõhkeb või plahvatab, noogutasin ma ja katsusin midagi pomiseda. Ta lõi särama ja kallutas ennast natuke minu poole, proovis vist kuulata ja küsis "Kas siis jaa? Kas tõesti? Kuulsin ma nii?" Noogutasin uuesti ja üritasin uuesti midagi pomiseda. Ma olen täiesti kindel et ta naeratas mulle. Tal on musta värvi põll mis lehvib jube ägedalt samal ajal kui ta jookseb. Ta on ise ka äge.
Tal ei läinud kaua aega, peaaegu sama kiiresti oli ta tagasi ka. Ta on tõesti hästi tore. Ta tõi mulle koogi ja uue tee. Koogitaldrik oli omaette vaatamisväärsus. Koogi suhtes oli tal täielikult õigus, see oli ideaalselt serveeritud, lausa piinlikult paigutatud ja paistis välja nagu ta tõesti oleks maailmaparim. Ettekandja hammustas huulde ja nüüd oli ta täpselt päikese ees. Tal on punaka läikega juuksed (lõhnavad-lõhnavad juuksed!) ja talle jube hästi sobivad patsid. Tuule käes lehvisid nad veidi, päike näitas nende siluette. Ta oli nagu filmist. Ma olen teda kindlasti kusagil varem näinud. Ta polnud minuga veel lõpetanud. "Kas ma.. ma mõtlesin et, kui te ei pahanda, kas ma võiks ka kooki sööma tulla? Praegu pole mul väga kiiret ka.. me muidugi ei pea samas lauas istuma, kui te nii soovite?" Kui ma viimati ringi vaatasin, polnud peale minu seal kohvikus teisi külastajaid.
Ma ei suutnud jälle kohe vastata. Seekord vist punastasin mina, ta paistis seda märkavat. Ta naeratas jälle, vaatas mind pea-natuke-viltu ja muigas hästi kavalalt. Mõnikord ma vaatan niimoodi peeglisse, aga just tema vaatas mind nii. Läks veel natuke aega kui ta mind naeratades vaatama pidi, siis noogutasin ma jälle. Pomisemise unustasin seekord ära.
Ta tuli oma koogiga, tal endal oli ka tee. Teeklaasil oli silt mis hoiatas kuuma joogi eest. See oli kahene laud ja ma olin oma tagi tooli seljatoelt ära võtnud siis kui ta ära käis. Ta naeratas samal ajal kui ta mulle silma sisse vaatas ja istus, sulges korraks silmad ja hingas sügavalt sisse. Ta oli tõesti hästi rahuloleva moega. Ja siis hakkas ta raamatut lugema samal ajal kui kooki sõi, just seda raamatut mille ma viimasena lõpetanud olin, vist eelmisel nädalal. Ma teadsin täpselt millest see raamat rääkis, mida ta loeb. Kindlasti see on mu lemmikraamatute nimekirjas kusagil üsna heal kohal. Mul oli painav tunne nagu ta teaks et ma seda just lugenud olin, aga ma ei küsinud seda temalt. Ta lihtsalt vaatas mind nii kavalalt.
Varblasi enam rõduäärel ei olnud, isegi vastasmaja tuvid olid pööninguaknalt kadunud. Inimesed kes all sumisesid, olid vist kõik minema sumisenud, neist ei olnud enam midagi kuulda. Oli ainult tema ja mina, ilma nimedeta. Tuul viis aja ära. Kõik jäi hetkeks seisma.
Kõige rohkem peavalu on mulle alati mu riidekapp teinud. Sinna jäid nüüd ainult luukered. Ja üks särk mille esiküljel on surnupealuu, ma arvan et ma unustasin ta sinna kappi aga ma pole tegelikult täiesti kindel. Ülemisele riiulile jäi üks tekk ka. Kirjutuslaua ülemise sahti ma valasin suurde reisikohvrisse tühjaks. Just niisama lihtsalt, ma ei hakanud midagi sorteerima - mu pildid on kõik mulle kallid, kõik nad. Reisikohver maksis tuhat üheksasada üheksakümmend krooni. Tal on väljatõmmatav käepide ja ta on metallhõbedat värvi, läikiv ja ideaalne. Kõige kaunim ese mille seltsis reisida. Ma sain ta vägagi "sõbra-hinnaga." Ma saan niimoodi ka kõik muu, kui ma ainult viitsin oma suud veidi irvakile lasta ja sealt sõnu välja pressida. Inimesed on lihtsad, kui neile õige nurga alt läheneda. Vahel väga harva mul see jällegi ei õnnestu.
Enamus jäi maha, aga nii ongi parem. Ei ole kasulik kõike endaga kaasa tassida, eriti kui su lähisugulased ei ole mustlased. Kuigi mul on juba ammu aeg mõnda muusikainstrumenti valdama hakata. Ma ajan sõna otseses mõttes Üle. Ja raske on peatuda. Liiga hilja on.
Ma olen nüüd teistsugune. Hoopis teistsugune. Aga see on hea, see oli mulle vajalik, nii pidigi minema. Ma olen seda kartnud, aga ilma asjata. See on olnud tüüpilise noore inimese hirm, nagu nad kõik ühel hetkel midagi kardavad. Ilma et nad teaks mille pärast, sest neil pole veel õrna aimugi. See on uus, esmakordne ja sellest tulebki see tunne. Inimesed on hästi sarnased. Ja võimatult erinevad.
Ma istun praegu meie pealinna ühel kõige tähtsamal tänaval, kohviku välisrõdul - neljanda korruse omal, minu all sagivad inimesed ringi munakivide peal. Ma pole üldse kindel, kas kui isegi raadiost tuleks mu kunagine lemmiklugu, kas see siis suudaks mu tuju muuta. Või kas ma üldse kuuleks seda, sest inimesed sumisevad mu all nagu ikka, ebaloogiliselt lärmakalt, nagu nad ikka. Neil on alati kiire. Mina joon teed. Roheline Sencha koos Zen-Zeniga. Imeliselt hea ja turgutav. Kuigi ta on kuum, on seda palavaga hea juua. Mul on seljas must triiksärk, jalas musta värvi püksid, ees päikeseprillid. Ettekandjal on hea tuju, ta kõnnib kergel sammul kohvikus ringi ja ei kiirusta. Ta on hästi tähelepanelik ja tänase päevaga rahul. Ta vaatab mõnikord mind aga ei küsi kas ma midagi juurde tahan. Nagu kontrolliks kas ma olen veel seal ning siis ta laseb mul olla. Minu ees on madal laud, sinna olen ma oma taskud tühjaks puistanud, seal on kõik mis mu taskutes muidu tavaliselt on. Ka telefon, millel küll helin on välja lülitatud. Ekraaniga ülespoole et ma näeksin kella. Mul on aega veel peaaegu kolm tundi.
Ettekandja võtab julguse kokku ja tuleb minu ette. Otse leti juurest, ta ei pööra minult kordagi pilku ära, näen ma silmanurgast. Päike paistab otse minu poole, aga ta ei tule täpselt päikese ette. Ma olen teda kusagil varem näinud, aga ma ei mõtle seda kohvikut. "Meil on ühte fantastiliselt head kooki, ta on tõesti imehea - kerge ja õhuline.. puuviljadega, mahlane.. alles tuli.. ma olen seda tegelikult siia juba kaua aega oodanud, me andsime juba eelmine kuu tellimuse sisse ja alles nüüd jõudis.. ma soovitaks, see on mu lemmik number üks, mitte et ma väga tihti kooke sööks - ma ei armasta väga magusat.. väga magus ta ei olegi, just selline paras, kummalise maitsega.. see on hea! kohe väga.. viib keele alla, ma olen kindel et see Teile meeldiks, kui te ei pahanda.. ma tahaks et te seda prooviks.. te ei pea midagi maksma.. mul on tükk juba lõigatud ja ma mõtlesin et ma toon.. kas teil on veel hetk aega?"
Ta ütleb seda vist ühe hingetõmbega, tal on selline nägu nagu ta ei saaks päris täpselt aru mida ta teeb ja siis ta punastab veidi, kuigi ta katsub seda varjata. Ta ei oska oma käsi kuidagi hoida samal ajal kui ta minu poolt midagi vastuseks ootab. Mingitki märki, sõnu kas siis neid mis keelduvad või paremal juhul midagi muud. Ma olen siiski hämmingus. Sellepärast ma ei saagi talle kohe vastata, ma pean ennast koguma ja mõtlema sellele kas ma sain ikka kõigest aru ja et kas ta ikka ütles seda kõike mulle just päriselt või ütles ta mulle hoopis midagi muud. Hetk enne kui ta oleks laginal naerma hakanud, sest ta juba paistis et kohe ta lõhkeb või plahvatab, noogutasin ma ja katsusin midagi pomiseda. Ta lõi särama ja kallutas ennast natuke minu poole, proovis vist kuulata ja küsis "Kas siis jaa? Kas tõesti? Kuulsin ma nii?" Noogutasin uuesti ja üritasin uuesti midagi pomiseda. Ma olen täiesti kindel et ta naeratas mulle. Tal on musta värvi põll mis lehvib jube ägedalt samal ajal kui ta jookseb. Ta on ise ka äge.
Tal ei läinud kaua aega, peaaegu sama kiiresti oli ta tagasi ka. Ta on tõesti hästi tore. Ta tõi mulle koogi ja uue tee. Koogitaldrik oli omaette vaatamisväärsus. Koogi suhtes oli tal täielikult õigus, see oli ideaalselt serveeritud, lausa piinlikult paigutatud ja paistis välja nagu ta tõesti oleks maailmaparim. Ettekandja hammustas huulde ja nüüd oli ta täpselt päikese ees. Tal on punaka läikega juuksed (lõhnavad-lõhnavad juuksed!) ja talle jube hästi sobivad patsid. Tuule käes lehvisid nad veidi, päike näitas nende siluette. Ta oli nagu filmist. Ma olen teda kindlasti kusagil varem näinud. Ta polnud minuga veel lõpetanud. "Kas ma.. ma mõtlesin et, kui te ei pahanda, kas ma võiks ka kooki sööma tulla? Praegu pole mul väga kiiret ka.. me muidugi ei pea samas lauas istuma, kui te nii soovite?" Kui ma viimati ringi vaatasin, polnud peale minu seal kohvikus teisi külastajaid.
Ma ei suutnud jälle kohe vastata. Seekord vist punastasin mina, ta paistis seda märkavat. Ta naeratas jälle, vaatas mind pea-natuke-viltu ja muigas hästi kavalalt. Mõnikord ma vaatan niimoodi peeglisse, aga just tema vaatas mind nii. Läks veel natuke aega kui ta mind naeratades vaatama pidi, siis noogutasin ma jälle. Pomisemise unustasin seekord ära.
Ta tuli oma koogiga, tal endal oli ka tee. Teeklaasil oli silt mis hoiatas kuuma joogi eest. See oli kahene laud ja ma olin oma tagi tooli seljatoelt ära võtnud siis kui ta ära käis. Ta naeratas samal ajal kui ta mulle silma sisse vaatas ja istus, sulges korraks silmad ja hingas sügavalt sisse. Ta oli tõesti hästi rahuloleva moega. Ja siis hakkas ta raamatut lugema samal ajal kui kooki sõi, just seda raamatut mille ma viimasena lõpetanud olin, vist eelmisel nädalal. Ma teadsin täpselt millest see raamat rääkis, mida ta loeb. Kindlasti see on mu lemmikraamatute nimekirjas kusagil üsna heal kohal. Mul oli painav tunne nagu ta teaks et ma seda just lugenud olin, aga ma ei küsinud seda temalt. Ta lihtsalt vaatas mind nii kavalalt.
Varblasi enam rõduäärel ei olnud, isegi vastasmaja tuvid olid pööninguaknalt kadunud. Inimesed kes all sumisesid, olid vist kõik minema sumisenud, neist ei olnud enam midagi kuulda. Oli ainult tema ja mina, ilma nimedeta. Tuul viis aja ära. Kõik jäi hetkeks seisma.
# postitas evert : 12:31 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
