neljapäev
Jälgida.
Kõikjal toas on ämblikke. Neid on põrandal, asjadel, seintel, igal pool. Nad ei lähe niisama ära. Nad vihkavad ainult valgust, olen ma täheldanud. Ning heli.
Tunnen seda kui külm on õues. Läbi akna paistab laternakollane valgus ja koos sellega tuleb tuppa helesinine külm tunne. See tuleb otse mu nina sisse ja kui nad on mu nina sisse tulnud, murduvad katki mu nina ääred. Silmi pean ma aeg-ajalt pilgutama, ja see pole ei kollane valgus ega helesinine külm mida ma läbi võrgu näen. Akna sees on mõra. See nagu väänduks muudkui laiemaks ja tuppa tuleks justkui järjest rohkem külma. Ma vaatan seda mõra, aga ma ei saa selle poole oma nimetissõrme osutada. Ja enne veel kui ma edasi mõelda jõuan, koputab keegi uksele.
Koputusele nad reageerivad. Nad kõik kaovad. Neid on sadu. Põrandalaudade vahele käikudesse, kes kappide taha. Mina jään neist maha, ainukesena tuppa. Läbi võrgu näen ma kuidas uks avaneb ja keegi siseneb. Nad ütlevad mulle tere ja aitavad mu võrgu seest välja. Hea on ennast jälle liigutada, mis siis et ma veidi kardan neid. Ohkan omaette nii et nad ei kuuleks, ohe pudeneb jäätähtedena mulle peopessa.
Järgnev juhtub nii nagu alati. Nagu igal õhtul. Ma panen saapad jalga ja me lähme välja. Tuba jääb üksi, korter peitub vaikusesse ja aknatagune kollane koos helesinisega pudenevad jälle sisse. Mina olen juba eemal. Ukse ees on auto. Enne sisse astumist on mul paar hetke mille jooksul ma jõuan linde jälgida. Seisatan korraks. Nad lendavad üle tänava, kõrgel õhus. Ma ei saa aru kas nad on valged või hallid.
Istun tahaistmele, üks neist istub mu kõrvale, teised aga ette. Neil on silmad justkui kärbestel.
Tunnen seda kui külm on õues. Läbi akna paistab laternakollane valgus ja koos sellega tuleb tuppa helesinine külm tunne. See tuleb otse mu nina sisse ja kui nad on mu nina sisse tulnud, murduvad katki mu nina ääred. Silmi pean ma aeg-ajalt pilgutama, ja see pole ei kollane valgus ega helesinine külm mida ma läbi võrgu näen. Akna sees on mõra. See nagu väänduks muudkui laiemaks ja tuppa tuleks justkui järjest rohkem külma. Ma vaatan seda mõra, aga ma ei saa selle poole oma nimetissõrme osutada. Ja enne veel kui ma edasi mõelda jõuan, koputab keegi uksele.
Koputusele nad reageerivad. Nad kõik kaovad. Neid on sadu. Põrandalaudade vahele käikudesse, kes kappide taha. Mina jään neist maha, ainukesena tuppa. Läbi võrgu näen ma kuidas uks avaneb ja keegi siseneb. Nad ütlevad mulle tere ja aitavad mu võrgu seest välja. Hea on ennast jälle liigutada, mis siis et ma veidi kardan neid. Ohkan omaette nii et nad ei kuuleks, ohe pudeneb jäätähtedena mulle peopessa.
Järgnev juhtub nii nagu alati. Nagu igal õhtul. Ma panen saapad jalga ja me lähme välja. Tuba jääb üksi, korter peitub vaikusesse ja aknatagune kollane koos helesinisega pudenevad jälle sisse. Mina olen juba eemal. Ukse ees on auto. Enne sisse astumist on mul paar hetke mille jooksul ma jõuan linde jälgida. Seisatan korraks. Nad lendavad üle tänava, kõrgel õhus. Ma ei saa aru kas nad on valged või hallid.
Istun tahaistmele, üks neist istub mu kõrvale, teised aga ette. Neil on silmad justkui kärbestel.
# postitas evert : 3:51 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
