pühapäev
Piimahotell.
Ta istub oma esimese korruse sviidis ja ei tule kunagi aknale. Vähemalt pole ma näinud tema kardinaid kunagi liikumas, ja kuna ta õhtuti lampe põlema ei pane, pole näinud ma ka liikuvaid varje. Ta ei käi akna (mida ta kunagi lahti ei tee) peal, ta ei kuula muusikat ja ma ei mõtle selle all seda et muusika peaks kostma mulle läbi seinade ja põrandate teisele korrusele kätte, ta ei tee kohe üldse mitte midagi. Aga ma tean et ta on seal, ja kui ma teda kolmapäeva hommikul hommikusöögilauas selja tagant nägin, teadsin ma kohe et see peab olema tema. Ta lihtsalt istus seal, ja ma ei tea kas ta midagi üldse sõi ka. Ta lihtsalt istus seal ja vahtis enda ette, kuni ta ühel hetkel järsult ümber pööras et vaadata täpselt seda kohta kus ma veel mõni hetk seisin. Ma lihtsalt tardusin ühe posti taha hetkeks, seljaga samal hetkel tema poole, ja kui ma teiselt poolt posti vaatasin et kas ta ikka on seal, ja et kas tema on ikka tema, pööras ta sellel hetkel just oma pead.
Ma ei läinud talle tere ütlema, ma ei läinud "kogemata" tema juurde, võibolla "kogemata" tema käsivart riivates, ja ei öelnud nii muuseas üllatunult et "ooo, sina oled ka siin?" Ma läksin hoopis hotellist välja, keeldusin taksost, astusin tänavale, tundsin vihmapiisku oma õlgadel, ja kõndisin tegelikult peaaegu suvalises suunas kuni õhtuni. Või kui mitte õhtuni, siis vähemalt paar tundi kõndisin ma küll.
Ma tegin ringe tänavatel, keerasin kõige ebaloogilisematest kohtadest paremale ja vasakule, väljusin oma linnajaost, möödusin mingist kahtlasest tööstuskompleksist ja randa nähes keerasin ennast ümber ja läksin siis jälle veidi teist teed. Hommikusöök läks mul meelest, ta läks mul juba ammu ja kohe hommikul meelest, aga õhtustasin ma ühes äärmiselt imelikus pubis mis seestpoolt kubises mulle vaevu õlgadeni ulatuvatest inimestest. Ma palusin küll hommikusööki, aga nad ütlesid mulle et hommikusööki pakutakse vaid hommikul, ja et praegu on juba peaaegu õhtu käes, ja kui ma palusin neil mulle ükskõik mida valmistada selle vahega et see peab olema söögikõlblik, siis nad vastasid mulle et nad võivad mulle muna ja peekonit praadiga küll, ma mainisin muidugi et "see sobib väga hästi, kuid et tegu on siiski klassikalise hommikusöögiga." Nad vastasid mulle selle peale, et ei -ei, et praegu on siiski õhtu, ja et hommikusööki pakutakse a i n u l t hommikuti. Ma ei vaielnud enam edasi, vaid katsusin muudest asjadest mõelda, ja kui nad mulle lõpuks toidu lauda tõid ja kui ma sööma hakkasin, siis tegelikult oli imelik süüa midagi mis pole tehtud piimast.
Hotelli tagasi minnes, ja siis oli juba üsna hämaraks kippunud, möödusin ma Mälulammutustöökojast*. Mälulammutustöökoda asub kohe meie hotelli kõrvaltänaval, ja selle sees põlevad alati kõik tuled, kõik ruumid on patsiente koguaeg täis ja ei teki hetke kui ükski mälulammutamise masin kellegi mälu parasjagu ei lammutaks. Mälulammutustöökoja katusel on kõrge korsten, ning sealt pahvib välja päeval ja ööl, ja üldse pahvib sealt koguaeg välja roosasid aururõngaid. Töökoja uksedki on roosat värvi, ning selle sisemus on täis roosasid ja rohelisi juhtmeid (mõned neist ripuvad lae all väga ohtlikult) mis on kusagil kindlasti ühendatud masinatega, masinad aga inimestega. Mälulammutustöökoja valvelauas istub üks tädi, kes alati mulle naeratab ja mind nimepidi tervitab, ning kes küsib et kuidas mul käsi käib või et kuidas me elame, aga mina teda ei tunne, ja ma ei mäleta et ma teda kusagilt teadma peaksin. Ruumid lõhnavad seal ravimite järele nagu apteekides, ning seda sama lõhna tunnen ma alati kui ma mööda kõrvaltänavaid käin. Mööda ükskõik milliseid kõrvaltänavaid.
Meie hotell on aga valge, valgete seinte ja uste ja lagede ja kardinate ja kõigega. Akendest avanevad kenad vaated ja akende pragude vahelt pressib öösiti sisse mändide lõhna, meil on öörahu millest üsna hästi kinni peetakse ja igal korrusel on koridoris oma televiisor. Kõik on minu vastu viisakad, ja kui ma loozhist küsin et mis homme hommikul süüa pakutakse, siis alati saan ma vastuseks "Piim, hapukoor, kohupiim, piimasupp, kondentspiim ja juust."
Esimesel korrusel on üks uks mille peal seisab number kuus, ja see on uks millele ei koputa ma vist kunagi, ning sellest möödudeski ei tunne ma ennast just kõige kindlamalt. Ma tean et see uks lihtsalt on seal samas kohas koguaeg, kohe trepi juures ja seina küljes, ja et ukse ees on jalamatt ja et ukse sees on lukuauk ja selle kohal ukselink, ning et võibolla see uks ei olegi kunagi lukus - aga kes teab. Ja ma möödun alati sama kiiresti kui lähenen, võibolla hetkeks vaid kuulan väga pingsalt, aga ma ei kuule sealt mitte kunagi et midagi kuulda oleks.
See uks on muidugi valge, ja valge on ka trepp, ning vaip sellel trepil, ning kõik teised asjad koridorides, ja ka mu enda uks on valget värvi. Kõik on liiga valge et tegu oleks lihtsalt ühe hotelliga, mõtlen ma mõnikord. Aga alati kui ma küsin nendelt imelikelt valgete kitlitega inimestelt, et kuskohas ma olen, vastavad nad naeratades et ma olen endiselt samas hotellis.
Ma ei läinud talle tere ütlema, ma ei läinud "kogemata" tema juurde, võibolla "kogemata" tema käsivart riivates, ja ei öelnud nii muuseas üllatunult et "ooo, sina oled ka siin?" Ma läksin hoopis hotellist välja, keeldusin taksost, astusin tänavale, tundsin vihmapiisku oma õlgadel, ja kõndisin tegelikult peaaegu suvalises suunas kuni õhtuni. Või kui mitte õhtuni, siis vähemalt paar tundi kõndisin ma küll.
Ma tegin ringe tänavatel, keerasin kõige ebaloogilisematest kohtadest paremale ja vasakule, väljusin oma linnajaost, möödusin mingist kahtlasest tööstuskompleksist ja randa nähes keerasin ennast ümber ja läksin siis jälle veidi teist teed. Hommikusöök läks mul meelest, ta läks mul juba ammu ja kohe hommikul meelest, aga õhtustasin ma ühes äärmiselt imelikus pubis mis seestpoolt kubises mulle vaevu õlgadeni ulatuvatest inimestest. Ma palusin küll hommikusööki, aga nad ütlesid mulle et hommikusööki pakutakse vaid hommikul, ja et praegu on juba peaaegu õhtu käes, ja kui ma palusin neil mulle ükskõik mida valmistada selle vahega et see peab olema söögikõlblik, siis nad vastasid mulle et nad võivad mulle muna ja peekonit praadiga küll, ma mainisin muidugi et "see sobib väga hästi, kuid et tegu on siiski klassikalise hommikusöögiga." Nad vastasid mulle selle peale, et ei -ei, et praegu on siiski õhtu, ja et hommikusööki pakutakse a i n u l t hommikuti. Ma ei vaielnud enam edasi, vaid katsusin muudest asjadest mõelda, ja kui nad mulle lõpuks toidu lauda tõid ja kui ma sööma hakkasin, siis tegelikult oli imelik süüa midagi mis pole tehtud piimast.
Hotelli tagasi minnes, ja siis oli juba üsna hämaraks kippunud, möödusin ma Mälulammutustöökojast*. Mälulammutustöökoda asub kohe meie hotelli kõrvaltänaval, ja selle sees põlevad alati kõik tuled, kõik ruumid on patsiente koguaeg täis ja ei teki hetke kui ükski mälulammutamise masin kellegi mälu parasjagu ei lammutaks. Mälulammutustöökoja katusel on kõrge korsten, ning sealt pahvib välja päeval ja ööl, ja üldse pahvib sealt koguaeg välja roosasid aururõngaid. Töökoja uksedki on roosat värvi, ning selle sisemus on täis roosasid ja rohelisi juhtmeid (mõned neist ripuvad lae all väga ohtlikult) mis on kusagil kindlasti ühendatud masinatega, masinad aga inimestega. Mälulammutustöökoja valvelauas istub üks tädi, kes alati mulle naeratab ja mind nimepidi tervitab, ning kes küsib et kuidas mul käsi käib või et kuidas me elame, aga mina teda ei tunne, ja ma ei mäleta et ma teda kusagilt teadma peaksin. Ruumid lõhnavad seal ravimite järele nagu apteekides, ning seda sama lõhna tunnen ma alati kui ma mööda kõrvaltänavaid käin. Mööda ükskõik milliseid kõrvaltänavaid.
Meie hotell on aga valge, valgete seinte ja uste ja lagede ja kardinate ja kõigega. Akendest avanevad kenad vaated ja akende pragude vahelt pressib öösiti sisse mändide lõhna, meil on öörahu millest üsna hästi kinni peetakse ja igal korrusel on koridoris oma televiisor. Kõik on minu vastu viisakad, ja kui ma loozhist küsin et mis homme hommikul süüa pakutakse, siis alati saan ma vastuseks "Piim, hapukoor, kohupiim, piimasupp, kondentspiim ja juust."
Esimesel korrusel on üks uks mille peal seisab number kuus, ja see on uks millele ei koputa ma vist kunagi, ning sellest möödudeski ei tunne ma ennast just kõige kindlamalt. Ma tean et see uks lihtsalt on seal samas kohas koguaeg, kohe trepi juures ja seina küljes, ja et ukse ees on jalamatt ja et ukse sees on lukuauk ja selle kohal ukselink, ning et võibolla see uks ei olegi kunagi lukus - aga kes teab. Ja ma möödun alati sama kiiresti kui lähenen, võibolla hetkeks vaid kuulan väga pingsalt, aga ma ei kuule sealt mitte kunagi et midagi kuulda oleks.
See uks on muidugi valge, ja valge on ka trepp, ning vaip sellel trepil, ning kõik teised asjad koridorides, ja ka mu enda uks on valget värvi. Kõik on liiga valge et tegu oleks lihtsalt ühe hotelliga, mõtlen ma mõnikord. Aga alati kui ma küsin nendelt imelikelt valgete kitlitega inimestelt, et kuskohas ma olen, vastavad nad naeratades et ma olen endiselt samas hotellis.
# postitas evert : 12:49 AM
Väljamõeldudinimesed.
See oli mu päeva esimene sigaret. Kohvikus, kohviku teisel korrusel, kuigi tegelikult oli see vist hoopis rõdu. Eelmisel õhtul sain ma kingituseks ühe raamatu, aga seda ma pole veel jõudnud lugeda, sirvisin hoopis just äsja ostetud raamatut mille kohta raamatupood mulle helistas. Ma olin üllatunud et see nii kiireti poodi toimetati, see oli nende poolt õudsalt kena.
Keerasin oma paberossi põlve peal kokku ja läksin leti äärde tikke tooma, siis tulin tagasi ja jõin peaaegu ühe sõõmuga oma kokakoola ära, läbi kõrre. Sigarett tossas tuhadoosi äärel. Ja mu klaas läks ümber, plahh! otse kõrvaklappide peale ja sealt edasi mu mantlivarrukasse. Mind see ei häirinud väga, aga pleieri lülitasin ma välja. Jäätükid noppisin klaasi tagasi ja keerasin järgmise lehekülje. Ma lugesin ära paar esimest lauset, ja ma juba taipasin et see raamat, mida ma loen, on väga vägaväga hea. Aga edasi ma ei lugenud, ma ainult sirvisin, tegin nagu loeks aga tegelikult ei lugenud.
Ühel hetkel sai mul millegist kõrini, ja ma pakkisin oma asjad kokku, toppisin ennast mantlisse ja kerisin end salli sisse. Klaasi viisin ära, ja tänasin, ütlesin kõigile nägemist.
Ma ei teadnud veel kuhu ma lähen, aga ma otsustasin jalgsi minna. Kõndisin mööda kitsaid kõrvaltänavaid ja kalpsasin üle lompide, no teate küll neid - peale vihma on nad ju igal pool. Need on nagu need invaliidide kõrvalteed, kui sa pead istuma ratastoolis - kui te olete neid märke tähele pannud postide küljes - et te saaksite kergemini oma sihtpunkti ilma et peaksite ennast reppidest üles ja alla vinnama, et te ei peaks kõõluma üle tänavakivide, minu jaoks olid aga poriloigud need mida ma pidasin oma märkideks, või teejuhtideks kuidas soovite. Mulle meeldis mu teekond, kuigi ma ei teadnud kuhu ma lähen, mulle meeldis see sama palju kui see kui ma panen oma kõrva vastu nurruva kassi kõhtu ja kuulan kuidas ta mulle nurrub, või kui mu käed on külmad kuidas siis mulle meeldib neid soojendada vastu tulist radiaatorit, eriti kui mul on väga külm.
Esimesena nägin ma ühte tüdrukut, pruuniruudulise mantli ja punaste saabastega, ta tundus kuidagi tuttav kuigi ma olen kindel et ma pole teda varem näinud, ta kõndis mööda sama teed, jälgis samu porilompe ja mul oli tunne et tema läheb ka just täpselt sinna kuhu mina minemas olen. Ma jõudsin tema kõrvale, natuke kiirendatud sammudega, ja siis me jäime sama kiiresti kõndima. Ta muidugi märkasin mind, ja selle märgiks tekkis tal korraks naeratus näole. Ma olen kindel, et ma polnud teda varem näinud, aga ta tundus kuidagi tuttav. Kõik ülejäänud oli kuidagi hämmastaval kombel arusaadav - me lihtsalt kõndisime ja kõik, hüppasime üle lompide ja kõik, keerasime samadesse tänavatesse ja kõik, tuul puhus ja kõik. Ja tema kotis oli termos, termos ja kaks kruusi, termose sees oli kuum tee, ja ta pakkus mulle ka. Ma võtsin pakutu muidugi väga meeleldi vastu, vaadates veel korra uuesti et ega ma tead kusagilt ei tea. Et peaks ju teadma, kuigi see peaks olema võimatu. Et ei saa ju olla, et ma ei tea, aga ma ei teadnudki - ja nii oligi. Me kõndisime edasi ja ma ei teadnud teda, ma ei teadnud temast midagi, ma ei teadnud isegi tema nime, aga ma arvan et ta vanus võis olla kusagil minust paar aastat vähem, mis pole tegelikult üldse oluline. Näe jälle lomp, missugune pirakas, mõtlesin.
Äkki jäi ta seisma, ühe punase puumaja ees millel oli kollane suur puust uks ja viis akent tänava poole - esimesel kaks ja teisel kolm, ning siis tuli juba katus. Ta vaatas mind eriti lahke näoga, ja ma naeratasin talle selle pärast. Ta naeratas vastu, ning siis ma andsin talle kruusi tagasi. Ta naeratas uuesti, ja hakkas siis mantlitaskust võtmeid koukima. Siis lukuauku otsima, ning siis ta juba lehvitaski mulle. Ma lehvitasin vastu. Miks ma teda ei tea? Prõmm!, samm, samm.. samm.. vaikus.
Kolm maja edasi ja tänav paremale oli mingisuguse suurema tänava koht. Seal oli kaherealine autotee ja bussipeatus, bussipeatusest edasi olid majad ja siis sealt kohe paremale oli mingi suurem väljak, äkki mõni park kuhu kunagi rajatakse purskkaev, või siis halvemal juhul veel paar maja. Ja seal, pargipingi kõrval, seisis üks kullast hammastega naeratav mees. Kaks pintsakut seljas ja punane sall, mustad suured saapad jalas ja hall pea. Kast tema kõrval maas ja selle ees soni tagurpidi maas.
Ka kobasin oma püksitaskutes ja leidsin paar münti, need (mitte püksid ega nende taskud, vaid mündid) viskasin ma vaikse potsatudega talle mütsi sisse. Ma ei jõudnud ootama hakatagi, mis nüüd saab, kui ta juba kummardus kasti kohale mingitsugust kastinuppu vajutama, ning kohe peale vajutust kostis kastist nii ilge kärin, nagu oleks kõik maailma majakatused mis üldse olemas on, ilge praginaga roostetama hakanud. Siis ta seisis, ilma et oleks mu kohkumist märganud, natuke aega ühe koha peal, seejärel (tema arvates) õige hetke ära tabanud - ajas ta käed laiali ja hakkas samasuguse krääksatusega laulma. See oleks olnud nagu metalli viilimine pigem (koos aeg-ajalt üle tahvli krigisevate küüntega), mitte aga laul.
Ma olin nii ehmunud et ainuke asi mida ma teha suutsin, oli jooksma hakata. Ma jooksin üle pargi, otse üle muru, paar maja edas, siis vasakule, ning veel natuke. Ning edasi joosta polnud enam vaja. Jäin ühe maja ette trepile korraks istuma, ja otse üle tee vastasmajas oli teise korruse akna peal üks roosa maika ja lokirullidega paks naine kes pahvis suitsu. Temal laulutuju polnud, aga märgates vahtivat mind kes ei hakkagi ära minema - ega näe ka piisavalt huvitav välja, tõmbas ta ühel hetkel akna kinni ja leidis et tal pole isegi suitsuisu. Istusin veel natuke, mille ajal mitte ükski inimene ei käinud sellel tänaval - ei kusagil kaugel ega veelvähem minust mööda, istusin seal vist kümme minutit. Istumise ajal tundsin ma kuidas mu kõht järjest tühjemaks jääb, ja mul tuli kange kapsapiruka isu, aga ma olin oma viimase raha tollele roostetavale pargimehele andnud.
Keerasin oma paberossi põlve peal kokku ja läksin leti äärde tikke tooma, siis tulin tagasi ja jõin peaaegu ühe sõõmuga oma kokakoola ära, läbi kõrre. Sigarett tossas tuhadoosi äärel. Ja mu klaas läks ümber, plahh! otse kõrvaklappide peale ja sealt edasi mu mantlivarrukasse. Mind see ei häirinud väga, aga pleieri lülitasin ma välja. Jäätükid noppisin klaasi tagasi ja keerasin järgmise lehekülje. Ma lugesin ära paar esimest lauset, ja ma juba taipasin et see raamat, mida ma loen, on väga vägaväga hea. Aga edasi ma ei lugenud, ma ainult sirvisin, tegin nagu loeks aga tegelikult ei lugenud.
Ühel hetkel sai mul millegist kõrini, ja ma pakkisin oma asjad kokku, toppisin ennast mantlisse ja kerisin end salli sisse. Klaasi viisin ära, ja tänasin, ütlesin kõigile nägemist.
Ma ei teadnud veel kuhu ma lähen, aga ma otsustasin jalgsi minna. Kõndisin mööda kitsaid kõrvaltänavaid ja kalpsasin üle lompide, no teate küll neid - peale vihma on nad ju igal pool. Need on nagu need invaliidide kõrvalteed, kui sa pead istuma ratastoolis - kui te olete neid märke tähele pannud postide küljes - et te saaksite kergemini oma sihtpunkti ilma et peaksite ennast reppidest üles ja alla vinnama, et te ei peaks kõõluma üle tänavakivide, minu jaoks olid aga poriloigud need mida ma pidasin oma märkideks, või teejuhtideks kuidas soovite. Mulle meeldis mu teekond, kuigi ma ei teadnud kuhu ma lähen, mulle meeldis see sama palju kui see kui ma panen oma kõrva vastu nurruva kassi kõhtu ja kuulan kuidas ta mulle nurrub, või kui mu käed on külmad kuidas siis mulle meeldib neid soojendada vastu tulist radiaatorit, eriti kui mul on väga külm.
Esimesena nägin ma ühte tüdrukut, pruuniruudulise mantli ja punaste saabastega, ta tundus kuidagi tuttav kuigi ma olen kindel et ma pole teda varem näinud, ta kõndis mööda sama teed, jälgis samu porilompe ja mul oli tunne et tema läheb ka just täpselt sinna kuhu mina minemas olen. Ma jõudsin tema kõrvale, natuke kiirendatud sammudega, ja siis me jäime sama kiiresti kõndima. Ta muidugi märkasin mind, ja selle märgiks tekkis tal korraks naeratus näole. Ma olen kindel, et ma polnud teda varem näinud, aga ta tundus kuidagi tuttav. Kõik ülejäänud oli kuidagi hämmastaval kombel arusaadav - me lihtsalt kõndisime ja kõik, hüppasime üle lompide ja kõik, keerasime samadesse tänavatesse ja kõik, tuul puhus ja kõik. Ja tema kotis oli termos, termos ja kaks kruusi, termose sees oli kuum tee, ja ta pakkus mulle ka. Ma võtsin pakutu muidugi väga meeleldi vastu, vaadates veel korra uuesti et ega ma tead kusagilt ei tea. Et peaks ju teadma, kuigi see peaks olema võimatu. Et ei saa ju olla, et ma ei tea, aga ma ei teadnudki - ja nii oligi. Me kõndisime edasi ja ma ei teadnud teda, ma ei teadnud temast midagi, ma ei teadnud isegi tema nime, aga ma arvan et ta vanus võis olla kusagil minust paar aastat vähem, mis pole tegelikult üldse oluline. Näe jälle lomp, missugune pirakas, mõtlesin.
Äkki jäi ta seisma, ühe punase puumaja ees millel oli kollane suur puust uks ja viis akent tänava poole - esimesel kaks ja teisel kolm, ning siis tuli juba katus. Ta vaatas mind eriti lahke näoga, ja ma naeratasin talle selle pärast. Ta naeratas vastu, ning siis ma andsin talle kruusi tagasi. Ta naeratas uuesti, ja hakkas siis mantlitaskust võtmeid koukima. Siis lukuauku otsima, ning siis ta juba lehvitaski mulle. Ma lehvitasin vastu. Miks ma teda ei tea? Prõmm!, samm, samm.. samm.. vaikus.
Kolm maja edasi ja tänav paremale oli mingisuguse suurema tänava koht. Seal oli kaherealine autotee ja bussipeatus, bussipeatusest edasi olid majad ja siis sealt kohe paremale oli mingi suurem väljak, äkki mõni park kuhu kunagi rajatakse purskkaev, või siis halvemal juhul veel paar maja. Ja seal, pargipingi kõrval, seisis üks kullast hammastega naeratav mees. Kaks pintsakut seljas ja punane sall, mustad suured saapad jalas ja hall pea. Kast tema kõrval maas ja selle ees soni tagurpidi maas.
Ka kobasin oma püksitaskutes ja leidsin paar münti, need (mitte püksid ega nende taskud, vaid mündid) viskasin ma vaikse potsatudega talle mütsi sisse. Ma ei jõudnud ootama hakatagi, mis nüüd saab, kui ta juba kummardus kasti kohale mingitsugust kastinuppu vajutama, ning kohe peale vajutust kostis kastist nii ilge kärin, nagu oleks kõik maailma majakatused mis üldse olemas on, ilge praginaga roostetama hakanud. Siis ta seisis, ilma et oleks mu kohkumist märganud, natuke aega ühe koha peal, seejärel (tema arvates) õige hetke ära tabanud - ajas ta käed laiali ja hakkas samasuguse krääksatusega laulma. See oleks olnud nagu metalli viilimine pigem (koos aeg-ajalt üle tahvli krigisevate küüntega), mitte aga laul.
Ma olin nii ehmunud et ainuke asi mida ma teha suutsin, oli jooksma hakata. Ma jooksin üle pargi, otse üle muru, paar maja edas, siis vasakule, ning veel natuke. Ning edasi joosta polnud enam vaja. Jäin ühe maja ette trepile korraks istuma, ja otse üle tee vastasmajas oli teise korruse akna peal üks roosa maika ja lokirullidega paks naine kes pahvis suitsu. Temal laulutuju polnud, aga märgates vahtivat mind kes ei hakkagi ära minema - ega näe ka piisavalt huvitav välja, tõmbas ta ühel hetkel akna kinni ja leidis et tal pole isegi suitsuisu. Istusin veel natuke, mille ajal mitte ükski inimene ei käinud sellel tänaval - ei kusagil kaugel ega veelvähem minust mööda, istusin seal vist kümme minutit. Istumise ajal tundsin ma kuidas mu kõht järjest tühjemaks jääb, ja mul tuli kange kapsapiruka isu, aga ma olin oma viimase raha tollele roostetavale pargimehele andnud.
# postitas evert : 9:07 PM
esmaspäev
Tee&Kohv.
Ma ei tea miks ta mu nii vara üles ajas, aga ma ärkasin selle peale et telefon helises mu voodi kõrval madalal laual, ja päike oli alles mu aknast sisse paistmas. Õu oli kollane ja lapsed läksid kooli juba, oli varajane aeg, minu jaoks oli, mõned vanemad inimesed olid juba tööl aga mul oli teine vaba päev. Mõned ootasid veel ees, ma polnud veel kindel kuidas ma nad ära sisustan.
Ma võtsin telefoni ja ütlesin sinna sisse halloo, tere hommikust. Ma kuulsin kuidas ta vist turtsatas(, kuidas ta ninast puhus turtsatades telefoni mikrofoni vastu õhku), kui imelik sõna see "turtsatas" on. Ta seljataga köögis said just valmis röstsaiad. Knõks - plõnn. Ta ütles mulle tere siis vastu, peale hetkelist vaikust. Ta vist tahtis mind näha, aga ta küsis hoopis mida ma parasjagu teen, ma vastasin et halloo, et ma räägin telefoniga, ja ta urises selle peale. Ta palus mul tulla kohvikusse kui mul on hetk aega, ja ma mõtlesin et imelik küll, ja ma lubasingi sinna siis minna, ma mõtlesin et mille kurasdi pärast küll kui ma omale pükse jalga tõmbasin.
See oli selline sõidutee äärne kohvik, no teate küll neid, selliseid kus mõned lauad on kohvikuakna all õues, kus toolid on oma nägudega sõiduteepoole, et inimesed saaksid neil istudes vaadata mis tänaval toimub et neil liiga igav ei hakkaks, et nad oma kohvide ees magama ei jääks. Mina tellisin tee. Tema tahtis kohvi, kohvi sigarettidega.
Ta rääkis mulle hullult paljusi asju, no ta ainult laterdas. Ta rääkis mulle igasugu suvalistest asjadest millest ta mõtles ja mõelnud oli ja neist mis keesid tema väikeses peas. Vahepeal ta üritas midagi küsida ka, aga siis ta rääkis jälle minuga edasi, mõnikord ta isegi küsis endalt küsimusi ja seepeale vastas neile. Ta rääkis minuga siis kui see mees vuntsidega läks üle tee ja ehmatas kui auto talle signaali andis, tema kübas kukkus maha ja sai hästi tolmuseks ja sellele mehel oli raske kummardada et oma kübar üles võtta sest tema selg oli haige, ta rääkis siis ka kui ma ei vaadanud talle otsa vaid sleifiga tüdrukut roosas pisitillukeses kleidis kellel oli õhupall käes, ma vaatasin seda tüdrukud ja see tüdruk vaatas hetkeks mind, ta ema hoidis tal teisest käest kinni ja siis juba nad läksidki edasi ja kohe tänavaristist keeras ta vasemale ja oligi kadunud, kõigepealt nemad ja siis õhupall nende järel. Ma istusin niimoodi toolil nagu mul oleks kamakaks kui selle seljatugi otsast rebeneks ja ma nägin välja nagu võinuks ma laulda Oasise nimelises bändis, laulda, või siis mängida mõnda muusikainstrumenti aga selle vahega et ma ei oska vist mitte ühtegi pilli eriti hästi mängida. No igatahes mitte piisavalt hästi. No ja siis tuli postiljon, ta tuli sama nurga tagant välja kuhu taha kadus õhupalliga tüdruk oma emaga, ta tuli otsejoones meie poole ja ta vist naeratas mulle vuntside alt ja peale naeratamist vilksaski ta meist mööda ja läks päris oma teed. Siis ta küsiski et kas ma kuulen teda ka üldse, ja ma vastasin et jah. Ta ei olnud vihane, ta ei saakski olla, ta vist polegi kunagi olnud, ma ei mäleta küll et oleks, ja mul tuli meelde see kord kui ma teda esimest korda nägin, kui ta oli üleni sinise valguse sees, taustaks oli pimedus, ja tema näole paistis punane valgus. Olete ehk näinud kunagi sellist, ma loodan et olete, peate olema, iga inimene kunagi peab. Ta oli, mulle tundus, et ainukene inimene terves ruumis, kuigi tegelikult oli seal ruumis veel inimesi. Aga ma ei näinud kedagi muud. Kohviku ees oli terve hunnik tuvisid, tuvisid ja nende kuhi, kuhjadega tuvisid, neid oli terve maailm.
Ma võtsin telefoni ja ütlesin sinna sisse halloo, tere hommikust. Ma kuulsin kuidas ta vist turtsatas(, kuidas ta ninast puhus turtsatades telefoni mikrofoni vastu õhku), kui imelik sõna see "turtsatas" on. Ta seljataga köögis said just valmis röstsaiad. Knõks - plõnn. Ta ütles mulle tere siis vastu, peale hetkelist vaikust. Ta vist tahtis mind näha, aga ta küsis hoopis mida ma parasjagu teen, ma vastasin et halloo, et ma räägin telefoniga, ja ta urises selle peale. Ta palus mul tulla kohvikusse kui mul on hetk aega, ja ma mõtlesin et imelik küll, ja ma lubasingi sinna siis minna, ma mõtlesin et mille kurasdi pärast küll kui ma omale pükse jalga tõmbasin.
See oli selline sõidutee äärne kohvik, no teate küll neid, selliseid kus mõned lauad on kohvikuakna all õues, kus toolid on oma nägudega sõiduteepoole, et inimesed saaksid neil istudes vaadata mis tänaval toimub et neil liiga igav ei hakkaks, et nad oma kohvide ees magama ei jääks. Mina tellisin tee. Tema tahtis kohvi, kohvi sigarettidega.
Ta rääkis mulle hullult paljusi asju, no ta ainult laterdas. Ta rääkis mulle igasugu suvalistest asjadest millest ta mõtles ja mõelnud oli ja neist mis keesid tema väikeses peas. Vahepeal ta üritas midagi küsida ka, aga siis ta rääkis jälle minuga edasi, mõnikord ta isegi küsis endalt küsimusi ja seepeale vastas neile. Ta rääkis minuga siis kui see mees vuntsidega läks üle tee ja ehmatas kui auto talle signaali andis, tema kübas kukkus maha ja sai hästi tolmuseks ja sellele mehel oli raske kummardada et oma kübar üles võtta sest tema selg oli haige, ta rääkis siis ka kui ma ei vaadanud talle otsa vaid sleifiga tüdrukut roosas pisitillukeses kleidis kellel oli õhupall käes, ma vaatasin seda tüdrukud ja see tüdruk vaatas hetkeks mind, ta ema hoidis tal teisest käest kinni ja siis juba nad läksidki edasi ja kohe tänavaristist keeras ta vasemale ja oligi kadunud, kõigepealt nemad ja siis õhupall nende järel. Ma istusin niimoodi toolil nagu mul oleks kamakaks kui selle seljatugi otsast rebeneks ja ma nägin välja nagu võinuks ma laulda Oasise nimelises bändis, laulda, või siis mängida mõnda muusikainstrumenti aga selle vahega et ma ei oska vist mitte ühtegi pilli eriti hästi mängida. No igatahes mitte piisavalt hästi. No ja siis tuli postiljon, ta tuli sama nurga tagant välja kuhu taha kadus õhupalliga tüdruk oma emaga, ta tuli otsejoones meie poole ja ta vist naeratas mulle vuntside alt ja peale naeratamist vilksaski ta meist mööda ja läks päris oma teed. Siis ta küsiski et kas ma kuulen teda ka üldse, ja ma vastasin et jah. Ta ei olnud vihane, ta ei saakski olla, ta vist polegi kunagi olnud, ma ei mäleta küll et oleks, ja mul tuli meelde see kord kui ma teda esimest korda nägin, kui ta oli üleni sinise valguse sees, taustaks oli pimedus, ja tema näole paistis punane valgus. Olete ehk näinud kunagi sellist, ma loodan et olete, peate olema, iga inimene kunagi peab. Ta oli, mulle tundus, et ainukene inimene terves ruumis, kuigi tegelikult oli seal ruumis veel inimesi. Aga ma ei näinud kedagi muud. Kohviku ees oli terve hunnik tuvisid, tuvisid ja nende kuhi, kuhjadega tuvisid, neid oli terve maailm.
# postitas evert : 2:34 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
