kolmapäev
Lusikas.
Ma ootasin kolm ja pool tundi lifti, lõpuks ta tuli. Uksed lõid lartsti! lahti ja nende vahelt kukkus välja kollase soni ja vuntsidega mehike, kellel oli terve liftitäis tapeedirulle turjal. Kõik rullid veeresid oma äranägemise järgi laiali. Ma aitasin tal neid kokku rullida, sest minu majaesisest muruplatsist sai vahepeal varasuve asemel haldjamaailm, vormelirada (kellegi lastetuba, ma loodan) ja hästi imelik sinine lagendik. Mehike tänas mind, aga enne kui ma jõudsin temast mööduda, pilgutas ta mulle silma, just hetkel kui ma lifti astusin. Kehitasin õlgu, vaatasin kuidas ta oma furgooni juurde komberdas, kammisin pead, vaatasin kella, kehitasin veelkord õlgu ja vajutasin liftinuppu. Liftinupud olid seekord tagurpidi, keegi oli nad ära vahetanud. Ma vajutasin number kahte, sest ma teadsin, et minu nupp on kõige ülemine. Ta on peaaegu alati seal.
Laes kõlas klinn! ja uksed läksid krigisedes kinni (ma peake neid vist mõnikord õlitama?) Hetkeks, hästi kiireks hetkeks kustus ära laetuli (vasem,) järgmisel hetkel liikus lift juba ülespoole. Ta sõidab peaaegu alati ülespoole, kui ma just alla ei taha sõita.
Teisel korrusel, kusagil neist viiest korterist, kusagil nendes praadis keegi kotlette ja ma tundsin kuidas mu kõhus linnud üles ärkasid. Suur valge lõi nokaga pisemale vastu kaela ja too kargas ehmatusest küünistega mu kõhuseina külge. Loomulikult nad ei unustanud ära tiibu raputada. Korr-korr. Millal ma viimati sõingi, vist kaks päeva tagasi? Kindlasti oli möödas poolteist päeva, sest esmaspäev oli jäätisepäev. Ja jäätis mulle maitseb. Eriti maasikatükkidega jäätis.
Kolmandas oli pirn läbi, neljandal istus akna all toolil vanamutt kes ootas oma koera. Vist juba mitmendat tundi. See on tavaline, täiesti igapäevane. Kui ta ei oota oma poega omale külla, ootab ta koera. Kui ta ei oota et lapsed õues liiga valjult kisavad, ootab ta koera. Kui ta ei oota pensionit, ootab ta koera. Kui ta ei oota midagi, siis ta magab.
Silmad pisikest tumehalli klähvijat ootamas, vanad kaed täis klaasjassinakad silmad, mis seisavad peaaegu liikumatult kortsude sees. Mõte kõiki teisi auh-loomi ka paitamas, isegi siis paitamas kui nad eest ära jooksevad.
Kui lifti uksed lahti lõid, oleks ma peaaegu naabri kassi laiaks astunud, tal on roheliste silmadega oranz kass. Ta kräunatas korraks, ise vist ehmatas ka, ja liigutas oma paksusid käppasid nii kiiresti kui võimalik. Kui ma oleksin unisem olnud, poleks ma teda võibolla üldse tähele pannudki. Aga tal on liiga kõliseva kellukesega roheline kaelarihm.
Astusin korterisse sisse, esimese asjana tegin akna lahti. Oli üsna umbne.. või palav. (Ma ei saanudki täpselt aru, et kumb. Võimalik et mõlemad korraga, et oleks ausam.) Teise asjana mõtlesin ma süüa, aga ma nägin hoopis läbi akna et rõdul ukerdasid tuvid jälle mu rõdulillede otsas. (Tegelikult pole see neist üldse kena, sest mu rõdutuvid on täitsa pirakad.) Ma tegin hoopis akna lahti ja viskasin tuvisid lusikaga. Lusikas oli juba aknalaua peal, nagu oleks ta seda kõike ette näinud. Kes ta sinna üldse jättis?
Laes kõlas klinn! ja uksed läksid krigisedes kinni (ma peake neid vist mõnikord õlitama?) Hetkeks, hästi kiireks hetkeks kustus ära laetuli (vasem,) järgmisel hetkel liikus lift juba ülespoole. Ta sõidab peaaegu alati ülespoole, kui ma just alla ei taha sõita.
Teisel korrusel, kusagil neist viiest korterist, kusagil nendes praadis keegi kotlette ja ma tundsin kuidas mu kõhus linnud üles ärkasid. Suur valge lõi nokaga pisemale vastu kaela ja too kargas ehmatusest küünistega mu kõhuseina külge. Loomulikult nad ei unustanud ära tiibu raputada. Korr-korr. Millal ma viimati sõingi, vist kaks päeva tagasi? Kindlasti oli möödas poolteist päeva, sest esmaspäev oli jäätisepäev. Ja jäätis mulle maitseb. Eriti maasikatükkidega jäätis.
Kolmandas oli pirn läbi, neljandal istus akna all toolil vanamutt kes ootas oma koera. Vist juba mitmendat tundi. See on tavaline, täiesti igapäevane. Kui ta ei oota oma poega omale külla, ootab ta koera. Kui ta ei oota et lapsed õues liiga valjult kisavad, ootab ta koera. Kui ta ei oota pensionit, ootab ta koera. Kui ta ei oota midagi, siis ta magab.
Silmad pisikest tumehalli klähvijat ootamas, vanad kaed täis klaasjassinakad silmad, mis seisavad peaaegu liikumatult kortsude sees. Mõte kõiki teisi auh-loomi ka paitamas, isegi siis paitamas kui nad eest ära jooksevad.
Kui lifti uksed lahti lõid, oleks ma peaaegu naabri kassi laiaks astunud, tal on roheliste silmadega oranz kass. Ta kräunatas korraks, ise vist ehmatas ka, ja liigutas oma paksusid käppasid nii kiiresti kui võimalik. Kui ma oleksin unisem olnud, poleks ma teda võibolla üldse tähele pannudki. Aga tal on liiga kõliseva kellukesega roheline kaelarihm.
Astusin korterisse sisse, esimese asjana tegin akna lahti. Oli üsna umbne.. või palav. (Ma ei saanudki täpselt aru, et kumb. Võimalik et mõlemad korraga, et oleks ausam.) Teise asjana mõtlesin ma süüa, aga ma nägin hoopis läbi akna et rõdul ukerdasid tuvid jälle mu rõdulillede otsas. (Tegelikult pole see neist üldse kena, sest mu rõdutuvid on täitsa pirakad.) Ma tegin hoopis akna lahti ja viskasin tuvisid lusikaga. Lusikas oli juba aknalaua peal, nagu oleks ta seda kõike ette näinud. Kes ta sinna üldse jättis?
# postitas evert : 4:40 PM
laupäev
Ladvaõun.
Täna hommikul, kui ma ärkasin, ei söönud ma midagi. Ma ei pesnud ära hambaid, ma ei kamminud juukseid, ma ei öelnud tere hommikust, ma ei viinud lindudele süüa, ma isegi ei naeratanud. Ma ei vaadanud ennast peeglist, ma ei pannud ennast isegi korralikult riidesse. Tõmbasin jalga püksid, särk jäigi tooli seljatoele. Ülemine nööp tuligi eile ära. Põrandalt leidsin sokid, ühe musta vasema jala oma ja ühe valge, mis oli ka vasema jala oma kuid mis oleks mul paremasse ka täiesti vabalt läinud. Väljusin kodust, vajutasin snepri lukku ja tatsusin trepist alla. Võtmed jäid mul teiste pükste taskusse, telefon sahtlisse. Õnneks märkasin kaasa võtta päikeseprillid, sest väljas paistis särav päike. Taevas olid mõned pilved, pisikesed paigalseisvad pilved. Ka tuult ei olnud. Aga oli soe.
Tänaval polnud kedagi, kell oli veel piisavalt vähe. Nii mõnigi oli juba ärganud, aga siiski veel kümneks minutiks pikali visanud, et uni lõpuni vaadata. Mida osa neist ei tea, on see et kell neid enam ei ärata. Aga nende ülemus teeb seda varsti.
Kõnniteel olid mõned lombid, öösel oli sadanud. Ma teadsin et sadas, sest ma unes nägin vihmasadu. Võibolla ka kuulsin, läbi une. See sadu ajas mind koguaeg taga, ega jätnud rahule. Ta tuli mulle kogu aeg järele, kohe igale poole. Isegi puude alla jooksmisest polnud kasu. Ma astusin lompi, oma palja parempoolse roosaka jalaga. Vesi selles oli natukene jahe. Vee peal kõljus puuleht. Kui ma lombi juurest ära läksin, lendas selle juurde paar tihast. Vist oli neil janu.
Garaazhide taga on kõrgepingeliinid. Kõrgepingeliine ümbritseb madal udu. Udu all on kruusakividest teerajad ja kevadkollakad murulapid. Palja jalaga on kruusale natuke valus astuda, aga sellega harjub päris kiiresti ära.
Siis tuli üks lage väli. Kui sinna õigel ajal sattuda, on seal palju oravaid. Aga kui isegi oravaid pole, on seal ikka üks suur, tõesti väga suur puu. See on ladvaõunapuu ja selle otsa ronida on tükk tegu. All on paljas tüvi, alles natuke kõrgemalt algavad oksad. Aga kui tuul puhub, painduvad okste otsad mõnikord käeulatusse. Nii ma jäingi tuult ootama.
Oodates tuli mul kange uni peale ja ma jäingi korraks magama. Vähemalt ma arvasin et korraks, kuigi kui ma ärkasin oli juba päris hämar. Äratas mind üles vist sisetunne kõhus. Miski nagu koputas, raputas õlgadest ja tegi õrna pai. Võibolla oli see ka tuul. Sest ta puhuski, painutas oksasid, ajas lehti laiali, silitas kõike mida sai, üritas ka läbi puhuda ja kusagil kaugemal, kus ta tugevam oli, seal ta kangutas majadelt katuseid küljest.
Ma tõusin püsti ja haarasin oksast, vinnasin ennast mööda seda üles ja juba istusingi seal, kusagil esimeste okste peal. Aga et päris üles saada, peab ikka muudkui ronima, mõtlesin.
Kusagil keskel, mustkohast juba päris hea vaade oli, oli ka paar päris tihedat kohta millest kuigi lihtsalt mööda ei saanud. Siis proovisingi teiselt poolt, õnneks leidus hõredaid kohti ka. Seal oli ka üks varesepesa, milles emavares sees istus. Ta vaatas mind üsna tigeda pilguga. Kui ta märkas, et ma vist jäängi teda vaatama ega üritagi kõrgemale ronida, lendas ta solvunult minema. Tegi paar tiiru ümber puu ja jäi siis kusagile madalamale oksa peale jälgima. Võibolla kartis vares et ma midagi ta pesast võtan, sest see sisaldas peaaegu kõiki asju mis vähegi särasid. Alates konservikaantest kuni teemantsõrmuste ja pisemate käekelladeni, käevõrudeni, kuldmüntideni ja kommipaberiteni. See kollane silm ei pilkunud ka.
Päris ülevalt oli hea vaade, sealt nägi teisi ladvaõunapuid ka, mis natuke kaugemal kasvasid. Mereni silm ei ulatunud, aga selle kohinat oli kuulda. Oli näha ka vabrikut ja poodi, bussipeatust ja raamatukogu ja kooli. Ja esimesi tööleminevaid inimesi, kes ootas bussi, kes ootas taksot ja kes sai niisama kellegi teisega kokku.
Päris ladva tipus kasvab üks õun. Teised olid vist juba kas alla kukkunud või ära nopitud, kuid vaevalt vares seda tegi. See õun on teistest maitsvam mitte ainult sellepärast et ta nii kõrgel kasvab, kuigi päike paistab talle sinna kõige rohkem peale küll. Ladvaõunad lihtsalt on sellised, olid ennem, on praegu ja homme on nad ka. Nad on küllaltki suured, alati ilma ussiuuristatud aukudeta. Mahlased ja maitsvad.
Sirutasin vasema käe, paremaga hoidsin tuule käes õõtsuvast tüvest kinni, jalad ka ümber puu klammerdunud. Ja siis sikutasin õuna. Pidin uuesti sikutama, et see kätte saada. Ta on siiski ladvaõun.
Kui ma teda hammustada üritasin, hammustasin ma hoopis oma kätt. Vist kogemata, võibolla oli tuul kõiges süüdi. Võibolla olin ise süüdi, sest mul olid silmad kinni. Ma lõin oma hambad kusagile labakäe ja pöidla vahele, kohe päris valusasti, ehmatus ajas karjatama. Ma tegin küll kohe silmad lahti, aga karjatuse ajal olin ma tüvest lahti lasknud. Okstest ma enam kinni ei saanud, nad tulid vist meelega eest ära, mõni veel virutas mulle paar hoopi karistuseks. Või üritas hoopis ladvaõuna püüda aga juhuslikult riivas hoopis mind. Siis läks päike magama ja tuul oma koju.
Tänaval polnud kedagi, kell oli veel piisavalt vähe. Nii mõnigi oli juba ärganud, aga siiski veel kümneks minutiks pikali visanud, et uni lõpuni vaadata. Mida osa neist ei tea, on see et kell neid enam ei ärata. Aga nende ülemus teeb seda varsti.
Kõnniteel olid mõned lombid, öösel oli sadanud. Ma teadsin et sadas, sest ma unes nägin vihmasadu. Võibolla ka kuulsin, läbi une. See sadu ajas mind koguaeg taga, ega jätnud rahule. Ta tuli mulle kogu aeg järele, kohe igale poole. Isegi puude alla jooksmisest polnud kasu. Ma astusin lompi, oma palja parempoolse roosaka jalaga. Vesi selles oli natukene jahe. Vee peal kõljus puuleht. Kui ma lombi juurest ära läksin, lendas selle juurde paar tihast. Vist oli neil janu.
Garaazhide taga on kõrgepingeliinid. Kõrgepingeliine ümbritseb madal udu. Udu all on kruusakividest teerajad ja kevadkollakad murulapid. Palja jalaga on kruusale natuke valus astuda, aga sellega harjub päris kiiresti ära.
Siis tuli üks lage väli. Kui sinna õigel ajal sattuda, on seal palju oravaid. Aga kui isegi oravaid pole, on seal ikka üks suur, tõesti väga suur puu. See on ladvaõunapuu ja selle otsa ronida on tükk tegu. All on paljas tüvi, alles natuke kõrgemalt algavad oksad. Aga kui tuul puhub, painduvad okste otsad mõnikord käeulatusse. Nii ma jäingi tuult ootama.
Oodates tuli mul kange uni peale ja ma jäingi korraks magama. Vähemalt ma arvasin et korraks, kuigi kui ma ärkasin oli juba päris hämar. Äratas mind üles vist sisetunne kõhus. Miski nagu koputas, raputas õlgadest ja tegi õrna pai. Võibolla oli see ka tuul. Sest ta puhuski, painutas oksasid, ajas lehti laiali, silitas kõike mida sai, üritas ka läbi puhuda ja kusagil kaugemal, kus ta tugevam oli, seal ta kangutas majadelt katuseid küljest.
Ma tõusin püsti ja haarasin oksast, vinnasin ennast mööda seda üles ja juba istusingi seal, kusagil esimeste okste peal. Aga et päris üles saada, peab ikka muudkui ronima, mõtlesin.
Kusagil keskel, mustkohast juba päris hea vaade oli, oli ka paar päris tihedat kohta millest kuigi lihtsalt mööda ei saanud. Siis proovisingi teiselt poolt, õnneks leidus hõredaid kohti ka. Seal oli ka üks varesepesa, milles emavares sees istus. Ta vaatas mind üsna tigeda pilguga. Kui ta märkas, et ma vist jäängi teda vaatama ega üritagi kõrgemale ronida, lendas ta solvunult minema. Tegi paar tiiru ümber puu ja jäi siis kusagile madalamale oksa peale jälgima. Võibolla kartis vares et ma midagi ta pesast võtan, sest see sisaldas peaaegu kõiki asju mis vähegi särasid. Alates konservikaantest kuni teemantsõrmuste ja pisemate käekelladeni, käevõrudeni, kuldmüntideni ja kommipaberiteni. See kollane silm ei pilkunud ka.
Päris ülevalt oli hea vaade, sealt nägi teisi ladvaõunapuid ka, mis natuke kaugemal kasvasid. Mereni silm ei ulatunud, aga selle kohinat oli kuulda. Oli näha ka vabrikut ja poodi, bussipeatust ja raamatukogu ja kooli. Ja esimesi tööleminevaid inimesi, kes ootas bussi, kes ootas taksot ja kes sai niisama kellegi teisega kokku.
Päris ladva tipus kasvab üks õun. Teised olid vist juba kas alla kukkunud või ära nopitud, kuid vaevalt vares seda tegi. See õun on teistest maitsvam mitte ainult sellepärast et ta nii kõrgel kasvab, kuigi päike paistab talle sinna kõige rohkem peale küll. Ladvaõunad lihtsalt on sellised, olid ennem, on praegu ja homme on nad ka. Nad on küllaltki suured, alati ilma ussiuuristatud aukudeta. Mahlased ja maitsvad.
Sirutasin vasema käe, paremaga hoidsin tuule käes õõtsuvast tüvest kinni, jalad ka ümber puu klammerdunud. Ja siis sikutasin õuna. Pidin uuesti sikutama, et see kätte saada. Ta on siiski ladvaõun.
Kui ma teda hammustada üritasin, hammustasin ma hoopis oma kätt. Vist kogemata, võibolla oli tuul kõiges süüdi. Võibolla olin ise süüdi, sest mul olid silmad kinni. Ma lõin oma hambad kusagile labakäe ja pöidla vahele, kohe päris valusasti, ehmatus ajas karjatama. Ma tegin küll kohe silmad lahti, aga karjatuse ajal olin ma tüvest lahti lasknud. Okstest ma enam kinni ei saanud, nad tulid vist meelega eest ära, mõni veel virutas mulle paar hoopi karistuseks. Või üritas hoopis ladvaõuna püüda aga juhuslikult riivas hoopis mind. Siis läks päike magama ja tuul oma koju.
# postitas evert : 1:59 PM
reede
Tugitool.
Tugitool on rõdul, katusega kinniehitatud rõdul. Kõrge seljatoega pehme ja mugav tugitool. Tumedat värvi. Uinutav, sõbralik ja soe. Ta oleks nagu hooliv, nagu inimene kes sulle alati naeratab, kui sa oled väsinud ja lähed uksest sisse, paned toas küünla põlema või kaks, muusika vaikselt mängima, kingad esikusse, mantli nagisse ja longid tuhvlites rõdu poole. Lähed tugitooli ette, pilgutad talle silma ja ütled hästi vaikselt sosistades "Tere.."
Ja "Kuidas läheb ka? Kas tohib, ma istun korraks.. uinun pooleks tunniks. Ära lase mul maha kukkuda."
Ja siis silitad teda õrnalt. Sügad natukene kõrva tagant. Ja patsutad seljatoele samal ajal kui vaatad.. natukene eemale, kusagile kaugustesse.
Ja õues on nii soe nii soe, missiis et on juba päris hiline õhtu. Mõned unetud linnud veel laulavad, kusagil kaugel sõidab auto, kiunub kass mille peale klähvib koer, lendab nahkhiiri ilma et neid näeks aga tiivaplaginat on ju ikka kuulda, rohutirtsuorkester on lõpetamas, alumine naaber kustutas elutoatule, siin seal on mõni luurav ööliblikas. Mossitav. Peidus. Hästi tasane, täiesti liikumatu. Suurte silmadega.
Taevas on tumesinine ja kusagilt paremalt paistab juba ammu loojunud päikese kauge kuma. Värviline soe kuma. Vasemal on tähti rohkem näha, kusagil keskel on Suurlinna Tuled. Seljataga on vaikus, sest siin ei ela kedagi. Kedagi peale minu. Mitte keegi ei pane köögi tuld põlema, kui ma vannitoapõrandal istun. Mitte keegi ei astu mulle peale, mitte keegi ei küsi hommikul ühte võileiba ega seda kas mul on mõnda head veidi hapukat rohelist teed. Või punast, punast või musta või valget. Või oolongit või taimeteed meega. Või et kas ma pean homme tööle minema. Või et kas päev läks hästi, kas jah? Või et kas mul on kleeplinti või ühte tühja cd-toorikut. Või shampooni. Või et kas mul on kõht tühi. Või et kas mul on abi vaja. Või et kas mul pea valutab või et ega ma millegi üle pahane ei ole. Või et mida kuradit ma teha saaks või et miks sinine on sinine ja miks punane on punane ja miks sinine ja kollane kokku on roheline. Kas must või valge kleit. Kas David Bowie või Gary Numan. Kas ma tean mis täpne kell praegu on. Või et kas ma oskan seda või seda või seda teha. Või et kas telekast tuleb midagi. Või et mis mul viga on.
Ja "Kuidas läheb ka? Kas tohib, ma istun korraks.. uinun pooleks tunniks. Ära lase mul maha kukkuda."
Ja siis silitad teda õrnalt. Sügad natukene kõrva tagant. Ja patsutad seljatoele samal ajal kui vaatad.. natukene eemale, kusagile kaugustesse.
Ja õues on nii soe nii soe, missiis et on juba päris hiline õhtu. Mõned unetud linnud veel laulavad, kusagil kaugel sõidab auto, kiunub kass mille peale klähvib koer, lendab nahkhiiri ilma et neid näeks aga tiivaplaginat on ju ikka kuulda, rohutirtsuorkester on lõpetamas, alumine naaber kustutas elutoatule, siin seal on mõni luurav ööliblikas. Mossitav. Peidus. Hästi tasane, täiesti liikumatu. Suurte silmadega.
Taevas on tumesinine ja kusagilt paremalt paistab juba ammu loojunud päikese kauge kuma. Värviline soe kuma. Vasemal on tähti rohkem näha, kusagil keskel on Suurlinna Tuled. Seljataga on vaikus, sest siin ei ela kedagi. Kedagi peale minu. Mitte keegi ei pane köögi tuld põlema, kui ma vannitoapõrandal istun. Mitte keegi ei astu mulle peale, mitte keegi ei küsi hommikul ühte võileiba ega seda kas mul on mõnda head veidi hapukat rohelist teed. Või punast, punast või musta või valget. Või oolongit või taimeteed meega. Või et kas ma pean homme tööle minema. Või et kas päev läks hästi, kas jah? Või et kas mul on kleeplinti või ühte tühja cd-toorikut. Või shampooni. Või et kas mul on kõht tühi. Või et kas mul on abi vaja. Või et kas mul pea valutab või et ega ma millegi üle pahane ei ole. Või et mida kuradit ma teha saaks või et miks sinine on sinine ja miks punane on punane ja miks sinine ja kollane kokku on roheline. Kas must või valge kleit. Kas David Bowie või Gary Numan. Kas ma tean mis täpne kell praegu on. Või et kas ma oskan seda või seda või seda teha. Või et kas telekast tuleb midagi. Või et mis mul viga on.
# postitas evert : 6:49 PM
neljapäev
Mõrtsukporgand.
Porgand nägi öösel halba und, ärkas öö jooksul mitu korda väherldes üles, lina oli ta omale ümber keeranud, üks padi vedeles maas ja osad pealsed olid murdunud, aga suutis ikkagi magama jääda. Hommikul kui äratuskell röökima hakkas, pistis Porgand talle padja peale. Porgandi äratuskell vedeleb alati voodis. Tal meeldib seda mõnikord vaadata, et kas ikka käib. Kas tiksub korralikult ega viili. Ja kuuvalgus paistab talle läbi akna peale, niiet osutid ja läikivamad servad säravad veidi.
Porgand tormas kohe vannituppa, kus ta samal ajal sokke jalga toppis ja hambaid pesi, ise ei julgenud väga peeglisse vaadatagi. Eile oli tal raske päev olnud, nagu üleeilegi. Ja päev enne seda.
Veekann on tal tavaliselt taimeriga, vesi läheb keema just siis kui hambad on pestud. Nüüd üks kiire võileib ja tee peab veel kaks minutit tõmbama. Kui teha kaks võileiba, siis on tee selleks ajaks just parajaks tõmmanud.
Siis mantel selga, kingad, kindad, sall. Ja võtmed, peeglilaua pealt.
Mantlitaskus on tumedate klaasidega päikeseprillid, põuetaskus parukas, paremas põuetaskus vuntsid. Ja liimipulk, viimaste jaoks. Nii käib Porgand iga päev ringi, pealaest jalatallani maskeeritult. Mitte et keegi teda ära tunneks, sest naabreid tal pole, vanemaid ka mitte, loomulikult lapsigi ei sest tal pole kunagi ka naist olnud. Tal pole ka autot, pole aastamaksusid, üüri ega liisinguid, võlgasid ega võite. Pole raha, pole nälga, haridust, unistusi, soove, pole mädanikku pealsetes.
Nii ta ringi luusib, käib majanurkade tagant majanurkade taha. Autode alla ja katustele. Vihmavee torude seest ja elektritraatidel. Poeakende taga hiilimas ja trammide katustel, busside rattakoobastes. Käed taskus ja sammud hiirvaiksest vaiksemad, väga hoolikalt sammumas, kõikidest raksuvatest okstest mööda ja lärtsuvatest lompidest üle et ta jälgi ei tekitaks. Mõni on arvanud, et tal pole varjugi. Mõni jälle, et hinge.
Porgand võtab kõiki, ta ei vali. Nagu Katk. Nagu paha viirus, nagu pimedus nagu nälg, nagu kõik muu jubedus. Kas on see siis kivi mille ta aknasse viskab, liim mis su istumise alla jääb või siis sina ise, kelle ta trammi alla tõukab. Selja tagant. Kindad käes, niiet ei mingeid sõrmejälgi. Viimane, mida sul ehk näha õnnestub, on porgandilõust peidetud paruka alla ja vuntsprillide taha. Miks ta seda teeb? Keegi ei tea.
Porgand tormas kohe vannituppa, kus ta samal ajal sokke jalga toppis ja hambaid pesi, ise ei julgenud väga peeglisse vaadatagi. Eile oli tal raske päev olnud, nagu üleeilegi. Ja päev enne seda.
Veekann on tal tavaliselt taimeriga, vesi läheb keema just siis kui hambad on pestud. Nüüd üks kiire võileib ja tee peab veel kaks minutit tõmbama. Kui teha kaks võileiba, siis on tee selleks ajaks just parajaks tõmmanud.
Siis mantel selga, kingad, kindad, sall. Ja võtmed, peeglilaua pealt.
Mantlitaskus on tumedate klaasidega päikeseprillid, põuetaskus parukas, paremas põuetaskus vuntsid. Ja liimipulk, viimaste jaoks. Nii käib Porgand iga päev ringi, pealaest jalatallani maskeeritult. Mitte et keegi teda ära tunneks, sest naabreid tal pole, vanemaid ka mitte, loomulikult lapsigi ei sest tal pole kunagi ka naist olnud. Tal pole ka autot, pole aastamaksusid, üüri ega liisinguid, võlgasid ega võite. Pole raha, pole nälga, haridust, unistusi, soove, pole mädanikku pealsetes.
Nii ta ringi luusib, käib majanurkade tagant majanurkade taha. Autode alla ja katustele. Vihmavee torude seest ja elektritraatidel. Poeakende taga hiilimas ja trammide katustel, busside rattakoobastes. Käed taskus ja sammud hiirvaiksest vaiksemad, väga hoolikalt sammumas, kõikidest raksuvatest okstest mööda ja lärtsuvatest lompidest üle et ta jälgi ei tekitaks. Mõni on arvanud, et tal pole varjugi. Mõni jälle, et hinge.
Porgand võtab kõiki, ta ei vali. Nagu Katk. Nagu paha viirus, nagu pimedus nagu nälg, nagu kõik muu jubedus. Kas on see siis kivi mille ta aknasse viskab, liim mis su istumise alla jääb või siis sina ise, kelle ta trammi alla tõukab. Selja tagant. Kindad käes, niiet ei mingeid sõrmejälgi. Viimane, mida sul ehk näha õnnestub, on porgandilõust peidetud paruka alla ja vuntsprillide taha. Miks ta seda teeb? Keegi ei tea.
# postitas evert : 4:28 PM
laupäev
Kolmnurgad.
Mu kätel on, kätel jah. Peopesas on ka mõni ja seal neid just peakski olema, aga eriti on neid randmetel. Ja kaelal on ka. Mu silmade all ja juustes. Vasema kõrva küljes on ka üks, oh ja lõua all. Mu kampsuni varruka küljes ka, mida ma eile kandsin. Kohe haaknõela juures on neid päris mitu. No üle kuue kindlasti. Ja ega neid kohe ei näegi, nad on päris pisikesed. Nii pisikesed et võiks kogemata astuda peale. Nii pisikesed et teisi nii väikseid vist polegi. Kusagil ehk ikka on. Üsna tüütu võib neil olla nii pisike. Ega see vist ei tähendagi midagi head. Aga vähemalt nad on. Mul on tõsiselt hea meel nende üle ja nad ise teevad mulle ka headmeelt, nad on tõesti üks põhjus miks naeratada. Miks täna naeratada, just täna. Naeratada nii, et suu ümber on hästi mitu naerulohku ja silmade ümber on mõned üksikud salakavalad naerukortsud. Ja silmad on täna sinisemad kui eile. Ja selgemad, mõni lausa näeb nende sees õnne, küsib kas ma olen rõõmus või et mis on lahti ja kustkohast tema saaks ka täpselt sama, mis minule nii tegi.
Ma ei tea, kuidas nad nabasse satuvad, aga seal on neid ka. Mõni, kuigi sealt sa mind ju ei kallistanud. Ehk nad rändavad ise, või tassivad neid laiali ööhaldjad samal ajal kui ma magan? Või panidki sa mõne sinna meelega, salaja just siis kui ma parasjagu ei vaadanud. Neid hetki võis ju palju olla, sina oleksid pidanud vaid ühe paraja valima.
Aga sina sätendad alati rohkem. Kui ma silmad kinni panen, siis sa sätendad ka ikka edasi. Sätendad isegi kahe saja kolmekümne kuue aasta pärast, kuigi siis ma võibolla ei mäletaks enam kuidas su hääl kõlab või et mismoodi su juuksed lõhnavad, kuigi üsna võimatu oleks selliseid asju ära unustada. Või et mismoodi ma tunnen ära sinu pai. Sest nad ei lähe kunagi meelest. Ja tänu sinule sätendan nüüd mina natuke ka.
Ma ei tea, kuidas nad nabasse satuvad, aga seal on neid ka. Mõni, kuigi sealt sa mind ju ei kallistanud. Ehk nad rändavad ise, või tassivad neid laiali ööhaldjad samal ajal kui ma magan? Või panidki sa mõne sinna meelega, salaja just siis kui ma parasjagu ei vaadanud. Neid hetki võis ju palju olla, sina oleksid pidanud vaid ühe paraja valima.
Aga sina sätendad alati rohkem. Kui ma silmad kinni panen, siis sa sätendad ka ikka edasi. Sätendad isegi kahe saja kolmekümne kuue aasta pärast, kuigi siis ma võibolla ei mäletaks enam kuidas su hääl kõlab või et mismoodi su juuksed lõhnavad, kuigi üsna võimatu oleks selliseid asju ära unustada. Või et mismoodi ma tunnen ära sinu pai. Sest nad ei lähe kunagi meelest. Ja tänu sinule sätendan nüüd mina natuke ka.
# postitas evert : 7:58 PM
reede
Vaikus.
Juhi tagaiste pidi olema terve auto kõige turvalisem koht. Pidi, aga alati ta ei ole. Ei ole ta näiteks siis, kui sinna sisse sõidab külje pealt kamass. Või sinine vedur, kui auto ootab teda rööbastel. Aga raadio mängib. Ja kui mitte raadio, siis üks konkreetne plaat, plaadimängijas.
Mina istun sinu kõrval. Juhi kõrvalistuja seljataga. Me mõlemad oleme seljatagused. Meid mõlemiad hoiab kinni turvavöö. See aheldab meid, muidu me vist läheks ära. Me mõlemad oleme seal, aga me mõlemad vaatame eri suunda. Mina istun juhi kõrvalistme taga ehk siis paremal pool. Sina oled vasemal.
Mitte keegi ei räägi midagi, ka autojuht mitte ega ka tema kõrvalistuja, sest plaadimängijas mängib plaat mida me kõik kuulame. Minu telefon on välja lülitatud, sina ootad aga kõne. Väljas paistab varajane päike ja meil mõlemal on päikeseprillid peas. Õnneks nad on piisavalt tumedad, nende tagune on täielikult varjatud.
Sina vaatad vasemale, mina aga paremale. Kael nagu seisaks ise ega lase pead pöörata. Isegi kui me sõidame läbi tunneli, oleme me nagu vaateaknal passivad plastmassist tüdrukud. Või nagu kaks surnut, kaks kivikuju. Autojuht ju tahavaate peeglist näeb seda. Aga ta ei ütle midagi. Ka kõrvalistuja ei ütle midagi, ja tema vaatab hoopis tunneli laevalgustuse seiklusi armatuurlaual.
Väljume tunnelist, kusagil kaugel ees ootab meid raudtee. Raudtee ja rööbaste vonklemine, ning kurepesa posti otsas, mis on kohe ülekäigu juures.
Vasemal on nüüd pankrannik, all tume külm meri mis paistab sügav. Meri on natuke laines, natuke mässav, mere lõhn tuleb katuseluugi vahelt. Paremal on aasad, aasad täis kadakaid, kusagil kaugemal algab mets. Metsas on loomad. Sina heameelega peataksid auto, jätaksid oma telefoni istmele millele parasjagu helistab su ema, ning hüppaksid merre, laseksid tal ennast võtta. Keegi ei tea, miks. Mina jookseksin kadakate vahele, jookseksin niikaua kuni väsiksin ära. Jookseksin, kuni mu suu täituks verega, jookseksin nii kaua kuni enam ma ei jõuaks.
Sinu käsi on külm, külm nagu on su jalad. Nad on alati nii. Lihtsalt nii nad ongi. Nii nad õhetavad seal ja natuke lõhnavad. Nad paistavad natuke valged, kui silmanurgast piiluda, veidike abitud ka. Minu käed on natuke soojemad. Sinu käsi on peaaegu et minu käe vastas. Nad ongi niimoodi istmel, lihtsalt on. Niimoodi nad sinna nihkusid, kuid käevarred ei suuda neid enam liigutada, tõsta, tõmmata eemale.
Nii nad on, nii võib neid aimata. Nii nad vist peaksidki olema. Sest üks ei saa teisest kinni võtta. Muidu ehk jääkski ta sellest kinni hoidma, kes teab. Ehk ta peaks. Ja ei laseks enam kunagi lahti. Hoiaks, kuni me sõidame rongiteest üle, rong hetk peale meid mööda vuhisemas, hoiaks kuni me sõidaksime, hoiaks kuni me oleme kohal. Hoiaks, kui me peaksime minema autost välja. Ja ei laseks lahti.
Mina istun sinu kõrval. Juhi kõrvalistuja seljataga. Me mõlemad oleme seljatagused. Meid mõlemiad hoiab kinni turvavöö. See aheldab meid, muidu me vist läheks ära. Me mõlemad oleme seal, aga me mõlemad vaatame eri suunda. Mina istun juhi kõrvalistme taga ehk siis paremal pool. Sina oled vasemal.
Mitte keegi ei räägi midagi, ka autojuht mitte ega ka tema kõrvalistuja, sest plaadimängijas mängib plaat mida me kõik kuulame. Minu telefon on välja lülitatud, sina ootad aga kõne. Väljas paistab varajane päike ja meil mõlemal on päikeseprillid peas. Õnneks nad on piisavalt tumedad, nende tagune on täielikult varjatud.
Sina vaatad vasemale, mina aga paremale. Kael nagu seisaks ise ega lase pead pöörata. Isegi kui me sõidame läbi tunneli, oleme me nagu vaateaknal passivad plastmassist tüdrukud. Või nagu kaks surnut, kaks kivikuju. Autojuht ju tahavaate peeglist näeb seda. Aga ta ei ütle midagi. Ka kõrvalistuja ei ütle midagi, ja tema vaatab hoopis tunneli laevalgustuse seiklusi armatuurlaual.
Väljume tunnelist, kusagil kaugel ees ootab meid raudtee. Raudtee ja rööbaste vonklemine, ning kurepesa posti otsas, mis on kohe ülekäigu juures.
Vasemal on nüüd pankrannik, all tume külm meri mis paistab sügav. Meri on natuke laines, natuke mässav, mere lõhn tuleb katuseluugi vahelt. Paremal on aasad, aasad täis kadakaid, kusagil kaugemal algab mets. Metsas on loomad. Sina heameelega peataksid auto, jätaksid oma telefoni istmele millele parasjagu helistab su ema, ning hüppaksid merre, laseksid tal ennast võtta. Keegi ei tea, miks. Mina jookseksin kadakate vahele, jookseksin niikaua kuni väsiksin ära. Jookseksin, kuni mu suu täituks verega, jookseksin nii kaua kuni enam ma ei jõuaks.
Sinu käsi on külm, külm nagu on su jalad. Nad on alati nii. Lihtsalt nii nad ongi. Nii nad õhetavad seal ja natuke lõhnavad. Nad paistavad natuke valged, kui silmanurgast piiluda, veidike abitud ka. Minu käed on natuke soojemad. Sinu käsi on peaaegu et minu käe vastas. Nad ongi niimoodi istmel, lihtsalt on. Niimoodi nad sinna nihkusid, kuid käevarred ei suuda neid enam liigutada, tõsta, tõmmata eemale.
Nii nad on, nii võib neid aimata. Nii nad vist peaksidki olema. Sest üks ei saa teisest kinni võtta. Muidu ehk jääkski ta sellest kinni hoidma, kes teab. Ehk ta peaks. Ja ei laseks enam kunagi lahti. Hoiaks, kuni me sõidame rongiteest üle, rong hetk peale meid mööda vuhisemas, hoiaks kuni me sõidaksime, hoiaks kuni me oleme kohal. Hoiaks, kui me peaksime minema autost välja. Ja ei laseks lahti.
# postitas evert : 1:45 AM
esmaspäev
Linnud.
Tee mis tahad, aga nad ei maandu alati väljasirutatud käele. Nad ei tule, kui sa vilistad, kui sa hüüad neid. Nad ei tule kui sa ka vägaväga tahad ja nad ei tule isegi siis, kui sa ilusasti palud. Igaüks ei tule ka peopesalt teri nokkima, nad ei tule su käte vahelt abipalvega kirja võtma kui sa väga aeglaselt sohu vajud, nad ei jää hommikul vakka kui sa siiski lõunani magada tahaks. Nad ei maandu õlale, nad ei lase silitada kõhu alt - neil ei olegi kõhtu - neil on pugu!, nad ei palu sul endale selga ronida et saaks lennata kõrgelekõrgele taeva alla ilma et sealt surnuna alla kukuksid. Isegi, kui sa heinakuhjale maanduksid see sind ei päästaks. Võimalik, et sa ka siis kukuksid natuke mööda.
Aga nad on alati kusagil piilumas, pidevalt ärkvel. Terasest noka skalpellteravad ääred hommikuvalguses läikimas. Punane robotsilm alati terane, alati nende hinges on äng, alati neil on tappev nälg! Alati nad sooviksid ülehelikiirusel lennata läbi su keha, üle tiiva vaadates kuidas su veri neile järgi pritsib, alati sulgkatte maskeeringu all põksub mõni plaan, kui neil just midagi muud pole teha. Torkavad nad sul siis unepealt välja silma või kraabvad küünistega seljatagant, kui sa parasjagu tänaval kõnnid. Kõnnid, tühised mured peas. Kõnnid, hinge sees võõrkeha. Kõnnid ja mõtled et kust saaks suitsu. Kõnnid ja mõtled kellelel veel poleks midagi teha, et saaks koos aega raisata. Et saaks koos lobiseda, et saaks istuda pargipingil, et saaks visata selili murule noormehelt laenatud pintsaku peale ja jälgida pilvede möödumist, vaadata istukil kuidas inimesed mööduvad, oodata millal päev saab otsa et lõpuks ometi tuleks õhtu, et tuleks õhtu vaid kiiremini, et saaks minna magama. Et tuleks uni. Et tuleks vaid uni. Et oleks mugavam oodata järgmise hommikuni.
Aga enne veel, kui sa midagi mõelda jõuad, tulevadki nad juba. Võibolla hiilides ja seljatagant, võibolla tabavad nad just siis ära õige hetke, kui sa isegi enda teadmata sellel pintsakul pikaliolles viis minutit magad. Ilma, et näeksid und. Ilma et ootaksid neid.
Ja nad on su kõhus. Lendavad seal sees nagu otsisksid väljapääsu, teadmata enam kuidas nad sisse pääsesid. Mitte et neil oleks tahtmine välja pääseda. Kordamööda tõusevad lendu, plagistavad tiibadega vastu kõhuseinu, kompavad väljapääsu järele. Ja kui üks maandub, alustab kohe järgmine oma lendu. Teeb maos surmasõlme ja maandub nagu pehmete käppadega kass, kes ei kavatsegi oma küüniseid kasutada, sest ta on liiga hea. Teevad oma tiire, teevad oma lõputuid tiire, kuniks sa viimaks alla annad ja pressid läbi oma söögitoru omale kõhu sisse ühe võileiva või lausa kaks. Vaid siis nad rahunevad, nagu rahuneb su korisev kõht.
Aga nad on alati kusagil piilumas, pidevalt ärkvel. Terasest noka skalpellteravad ääred hommikuvalguses läikimas. Punane robotsilm alati terane, alati nende hinges on äng, alati neil on tappev nälg! Alati nad sooviksid ülehelikiirusel lennata läbi su keha, üle tiiva vaadates kuidas su veri neile järgi pritsib, alati sulgkatte maskeeringu all põksub mõni plaan, kui neil just midagi muud pole teha. Torkavad nad sul siis unepealt välja silma või kraabvad küünistega seljatagant, kui sa parasjagu tänaval kõnnid. Kõnnid, tühised mured peas. Kõnnid, hinge sees võõrkeha. Kõnnid ja mõtled et kust saaks suitsu. Kõnnid ja mõtled kellelel veel poleks midagi teha, et saaks koos aega raisata. Et saaks koos lobiseda, et saaks istuda pargipingil, et saaks visata selili murule noormehelt laenatud pintsaku peale ja jälgida pilvede möödumist, vaadata istukil kuidas inimesed mööduvad, oodata millal päev saab otsa et lõpuks ometi tuleks õhtu, et tuleks õhtu vaid kiiremini, et saaks minna magama. Et tuleks uni. Et tuleks vaid uni. Et oleks mugavam oodata järgmise hommikuni.
Aga enne veel, kui sa midagi mõelda jõuad, tulevadki nad juba. Võibolla hiilides ja seljatagant, võibolla tabavad nad just siis ära õige hetke, kui sa isegi enda teadmata sellel pintsakul pikaliolles viis minutit magad. Ilma, et näeksid und. Ilma et ootaksid neid.
Ja nad on su kõhus. Lendavad seal sees nagu otsisksid väljapääsu, teadmata enam kuidas nad sisse pääsesid. Mitte et neil oleks tahtmine välja pääseda. Kordamööda tõusevad lendu, plagistavad tiibadega vastu kõhuseinu, kompavad väljapääsu järele. Ja kui üks maandub, alustab kohe järgmine oma lendu. Teeb maos surmasõlme ja maandub nagu pehmete käppadega kass, kes ei kavatsegi oma küüniseid kasutada, sest ta on liiga hea. Teevad oma tiire, teevad oma lõputuid tiire, kuniks sa viimaks alla annad ja pressid läbi oma söögitoru omale kõhu sisse ühe võileiva või lausa kaks. Vaid siis nad rahunevad, nagu rahuneb su korisev kõht.
# postitas evert : 4:45 PM
laupäev
Jääpuru.
Ma olen viimasel ajal palju tööd teinud. Tööd ja mittemidagit ka. Ma olen oodanud bussipeatustes busse, rongijaamades ronge ja trammipeatustes tramme. Ma olen oodanud ka muruplatsidel, aga asjatult. Tulnukaid ei ole vist olemas. Ja kui oleks, miks peaksid nad just minu ära röövima ja endaga kaasa viima?
Ühel päeval ma ootasin hotelli ees midagi. Ma istusin laua taha toolile, ühes viludas nurgas kus väga tuult ei puhunud, ning asusin ootama. Mulle ei meeldi praegu see, kui päike mulle peale paistab. Mu nahk ei ole selleks veel valmis.. ja lumivalge oleks ka hea, kuigi lumivalgest olen ma juba väga kaugel.
Hotelli personal oli igati abivalmis, nad tõid mulle iga kord klaasiga purustatud jääd lauda, kui ma vaid tahtsin.
Hommikul kui veel Teiste jaoks vara oli, sõitis autosid vähem ja hea vaikne oli. Linnud mind segada ei saanud, sest nad hoidsid vist meelega eemale. Purskkaev pritsis koguaeg samamoodi vett õhku, tuul ajas veejuga koguaeg sama moodi eemale. Ainult tasane veesolin ja aeg-ajalt möödaveerevad autod mis tulid eikusagilt ja läksid kusagile mujale, murdsid vaikuse helijuppideks.
Ja siis tuli tipptund. See tähendab inimesi. Inimesi üksinda ja inimesi kahekesi. Ja ka suuremas kambas oli mõnikord neid. Inimesi seljakottidega, käekottidega, kontsakingadega ja üks noorpaar koos valge haleda puudliga.
Habemega mehel, kellel olid mustad viigipüksid jalas ja valge ilma lipsuta särk seljas, tema pea kohal hõljus number kaksteist. Ta tuli kusagilt ja ta suund oli kusagile hotelli sisemusse. Kaks tütarlast, kes arvatavasti tulid kas koolist hästi vara või olid sealt hoopis varvast lasknud, neil hõljus kahe peale pea kohal number seitsekümment kuus. Mitte just palju. Autojuhil, kes purskkaevule poolringi peale tegi ja siis vahepeal autost selleks välja astus, et oma autot imetleda ning seejärel minema sõita, hõljus pea kohal number neliteist. Puudliomanikel hõljus kahe peale peakohal number kuuskümmend. Lühikeste pükstega noormehel, kes kannab plätusid ja samal ajal ka sokke jalas, hõljus pea kohal number kolmkümmend kaheksa. Ta kiirustas vist kusagile lattu. Kolme vanaprouat saatis hõljuv number kuus. Poest tulnud pereema, kellel suits kangesti suus tossas, hõljus peakohal number kakskümmend kolm. Bussipealt tulnud kaksikutest daamid, kellel kaksikute kombel täpselt samasugused riided olid ja kes kordamööda üksteisel seelikut kohendasid, vist bussis istumise pärast, hõljus peakohal kahepeale number üheksa.
Ühel hetkel tuli hotelli baarman ja palus mul lahkuda. Ma ei hakanud tema käest küsima et kus on kirjas reegel, kui kaua keegi kusagil jäävett juua võib, vaid lahkusin ise ka meeleldi. Mulle tulid meelde mu tegemata jäänud kohustused ja ma ei hakanud isegi puiklemise peale mõtlemagi.
Baarmanil hõljus peakohal number kakskümmend, aga tema emal, kes hetk tagasi oma pojale haiglast helistas ja rääkis, et "Nüüd on juba natuke parem. Juba natukene parem ja homme hakkab juba veel parem. Kindla peale hakkab parem. Ja ülehomse kohta oli arst lubanud, et siis peaks juba päris hea olema. Ja et kui nii jätkub, siis ma saan vist varsti välja. Ja ma võin alla tõmmata oma haiglas veedetud suvel. Nüüd peaks kõik korda saama. Ma loodan." Temal hõljus pea kohal number 0,0000034.
Ühel päeval ma ootasin hotelli ees midagi. Ma istusin laua taha toolile, ühes viludas nurgas kus väga tuult ei puhunud, ning asusin ootama. Mulle ei meeldi praegu see, kui päike mulle peale paistab. Mu nahk ei ole selleks veel valmis.. ja lumivalge oleks ka hea, kuigi lumivalgest olen ma juba väga kaugel.
Hotelli personal oli igati abivalmis, nad tõid mulle iga kord klaasiga purustatud jääd lauda, kui ma vaid tahtsin.
Hommikul kui veel Teiste jaoks vara oli, sõitis autosid vähem ja hea vaikne oli. Linnud mind segada ei saanud, sest nad hoidsid vist meelega eemale. Purskkaev pritsis koguaeg samamoodi vett õhku, tuul ajas veejuga koguaeg sama moodi eemale. Ainult tasane veesolin ja aeg-ajalt möödaveerevad autod mis tulid eikusagilt ja läksid kusagile mujale, murdsid vaikuse helijuppideks.
Ja siis tuli tipptund. See tähendab inimesi. Inimesi üksinda ja inimesi kahekesi. Ja ka suuremas kambas oli mõnikord neid. Inimesi seljakottidega, käekottidega, kontsakingadega ja üks noorpaar koos valge haleda puudliga.
Habemega mehel, kellel olid mustad viigipüksid jalas ja valge ilma lipsuta särk seljas, tema pea kohal hõljus number kaksteist. Ta tuli kusagilt ja ta suund oli kusagile hotelli sisemusse. Kaks tütarlast, kes arvatavasti tulid kas koolist hästi vara või olid sealt hoopis varvast lasknud, neil hõljus kahe peale pea kohal number seitsekümment kuus. Mitte just palju. Autojuhil, kes purskkaevule poolringi peale tegi ja siis vahepeal autost selleks välja astus, et oma autot imetleda ning seejärel minema sõita, hõljus pea kohal number neliteist. Puudliomanikel hõljus kahe peale peakohal number kuuskümmend. Lühikeste pükstega noormehel, kes kannab plätusid ja samal ajal ka sokke jalas, hõljus pea kohal number kolmkümmend kaheksa. Ta kiirustas vist kusagile lattu. Kolme vanaprouat saatis hõljuv number kuus. Poest tulnud pereema, kellel suits kangesti suus tossas, hõljus peakohal number kakskümmend kolm. Bussipealt tulnud kaksikutest daamid, kellel kaksikute kombel täpselt samasugused riided olid ja kes kordamööda üksteisel seelikut kohendasid, vist bussis istumise pärast, hõljus peakohal kahepeale number üheksa.
Ühel hetkel tuli hotelli baarman ja palus mul lahkuda. Ma ei hakanud tema käest küsima et kus on kirjas reegel, kui kaua keegi kusagil jäävett juua võib, vaid lahkusin ise ka meeleldi. Mulle tulid meelde mu tegemata jäänud kohustused ja ma ei hakanud isegi puiklemise peale mõtlemagi.
Baarmanil hõljus peakohal number kakskümmend, aga tema emal, kes hetk tagasi oma pojale haiglast helistas ja rääkis, et "Nüüd on juba natuke parem. Juba natukene parem ja homme hakkab juba veel parem. Kindla peale hakkab parem. Ja ülehomse kohta oli arst lubanud, et siis peaks juba päris hea olema. Ja et kui nii jätkub, siis ma saan vist varsti välja. Ja ma võin alla tõmmata oma haiglas veedetud suvel. Nüüd peaks kõik korda saama. Ma loodan." Temal hõljus pea kohal number 0,0000034.
# postitas evert : 11:58 PM
teisipäev
Mustus.
Ta on mõnikord nagu.. kuidas öeldagi? Selline muusika, mis paneb pea valutama, aga siiski ta meeldib sulle? Sa oled teda ju alati kuulanud. Nii tihti oled sa unustanud ennast teda kuulama. Suu lahti, ei teagi milleks. Mööduvad inimesed naeratavad sind nähes, ja sina siis punastad kergelt. Aga ei varja ennast kaua.
Sa oled teda alati kuulanud, mõnikord sa lausa mõtled et kas teistmoodi üldse saaks, ega mäleta sel hetkel enam neid aegu kui sa teda veel ei teadnud. Enne polnud ka põhjust. Polnud paljusi põhjuseid. Ja mõnikord sa isegi ei mõista ennast. Ega situatsiooni. Ennast. Ja pole vajagi. Sest on muusika.
Ja ta naerab. Miks mina niimoodi naerda ei oska, ma soovin väga et mina ka niimoodi naerda oskaks, ma kohe väga tahaks, siis ei oleks mul üldse tunnet nagu mul oleks mured, sest siis ma naeraks. Naeraks, naeraks ja ei teeks mitte midagi muud. Peaaegu iga asja peale. Tunneksin meeletut rõõmu, ma peaksin mõnikord olema lausa selili maapeal pikali ja peksma käte ning jalgadega vastu maad, sest rõõm on nii tohutult liiga suur et seista saaks jalgadel.
Ja ta naerab ikka. Siis, kui möödub kass kes jääb korraks seisma, hiilib, tõstab vasema käpa üles et seda lakkuda ja teebki seda, ja minemarutates astub kogemata lompi. Siis, kui keegi ukse liiga tugevalt kinni paneb, et lausa krohvi peab uksepiida kõrvalt maha sadama, mille peale verandal istuvad inimesed ehmuvad kangesti, kaheks minutiks.. ja siis jutustavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Siis, kui päike tuleb kole äkitselt pilve tagant välja. Siis, kui kuu on täpselt paksu tamme varjus. Siis, kui bussipeale ruttav mees on täpselt nii kaugel, et ta mahub väljasirutatud pöidla taha ära, kui vaid vasema silmaga vaadata ja parem kinnipigistatud on. Siis, kui auto sees klähvib suletud akna taga taksikoer ja kui mööda kõndiv poiss jääb korraks seisma, et koerale keelt näidata. Siis, kui kohvikust väljuv härra riivab kogemata ettekandjat ja naeratades pilgutab talle silma. Siis, kui esimese korruse aknast paistab korraks, sest tuul viib kardina eest, preili kes seisab peegli ees käed silmadel ja nutab. Siis, kui poe sabas pool tundi seisnud mees avastab kassa juures, et tal on rahakott koju ununenud ning on kangesti ehmunud olemisega, sest kassatädi paistab kuri. Siis, kui kuivanud purskkaevus istuval kahel poisil ja kahel tüdrukul on saanud joogid otsa ja aeg on minna koperdades koju magama. Siis, kui vares ründab tänavalkõndiva proua keemilisi lokke. Siis, kui mahajäetud maja teise korruse aken tuleb äkitselt lahti niisama. Siis, kui näost punane mees jookseb oma noorele naisele järgi ja lubab talle igasugu asju kokku, kaasa arvates seda et ta ei peta teda enam mittekuikunagi. Siis, kui tee läheb pükste peale ümber ja ühest suust kõlab "Oih!" Siis, kui tüdruk näpistab poissi ja poiss ütleb "Aih!" Siis, kui täispressitud bussi peale viimasena tormanud mees jääb poole tagumikuga ukse avhele, kuid sellest mitte väga suurt numbrit tehes põrnitseb ta hoopis enda ees seisva proua tisse. Siis, kui elekter läheb ära ja ma toon välja küünlad ja tikud, mis on tegelikult kohe siinsamas. Siis, kui raamat saab läbi ja lugeja jääb mõneks ajaks mõttesse, toetab oma lõua korraks peopessa, ragistab oma ajusid ja harutab oma mõtteid lahti, ning siis rebib oma üleõlakotist välja uue raamatu. Siis, kui roheline tuli vilgub, vilgub, vilgub ja kollase vahele jättes lööb plaksti! hoopis punase ette, millele järgneb mõnesekundiline pidurivigin ning seejärel plekimurdmisekrägin ning mõned karjed. Siis, kui kell saab täpselt kümne minuti pärast kaks. Siis, kui peopesale potsatab esimene vihmapiisk, mis tundub nii väikene äsja lahtitulnud saapapaela kõrval. Siis, kui tal kogemata välja tulid mõned ideaalsed suitsurõngad. Siis, kui bussijuht ütles "Järgmine peatus "Maisi,"" kuigi see "Maisi" kõlas rohkem nagu "Paiste." Siis, kui parasjagu esineva bändi bassinaisel läks juba teine kitarrikeel katki ja ta tegi õnnetut nägu. Siis, kui väikene poiss lõi pallist mööda sest ta jälgis hoopis kõrvalaias mängivat tüdrukut, kellega ta tahtis tulevikus, kui ta juba suureks on kasvanud, abielluda. Isegi siis naeris ta, kui ta samal ajal magama pidi ja isegi siis, kui ta just oma naeru ära naernud oli.
Aga siis juhtus midagi. Tema naer hakkas vähehaaval kõlama hoopis teistmoodi. Kohe ei olnud seda märgata, aga kui meenutada eelmist päeva, oli see järjest rohkem selge. Järjest vaiksemaks hakkas ta jääma. Ja kui enne olid meie silmad kõikidel samamoodi sinakashallid, siis tema silmad muutusid järjest rohkem ainult hallimateks. Ja silmaalused muutusid üha rohkem ja rohkem tumedaks, kuni ta lõpuks päris halb välja nägi. Ja tema käed, millega ta meile ikka enne pai tegi, nagu kuivasid. Kestendasid ja olid üleni marraskil, lõpuks nii narmendavad, et ta lausa peitis neid erinevate siidirättidega. Aga kui ta vastu valgust oli, sai tema kätest peaaegu läbi näha. Samuti oli ta rättidesse mähkinud oma kaela ja seelikuid ta enam ammu ei kandnud. Huuled kuivasid tal katki ja kondised kortsus käed vaid värisesid. Naerust polnud enam mingit mälestust ja silmad vajusid lohku nagu väga vanal vanainimesel. Ja kui ta nutta üritas, siis ta lihtsalt ei saanud seda teha.
Ühel vaiksel varapäeval, kui mitte ainult minul ei kipitanud sees et ega ta juba täielikult haihtunud pole, läksime me talle külla. Ta elas pisikeses helerohelises majas, minu kõrvaltänaval, mis tema naeruga koos paistis palju elusam ja ilusam. Nüüd oli seal palju tolmu, ja sõiduteel tavalised keksumängivad lapsed vist magasid veel. Haihtunud ta polnud, aga leidsime me ta eest surnuna. Me panime ta pisikesse karpi, nagu kodulooma, sest ta oli nii pisike, ning matsime ta tagahoovi, idapoolse pirnipuu alla, mis tema hoovis vist oli kõige kaunim puu. Või vähemalt sellel hommikul.
Sa oled teda alati kuulanud, mõnikord sa lausa mõtled et kas teistmoodi üldse saaks, ega mäleta sel hetkel enam neid aegu kui sa teda veel ei teadnud. Enne polnud ka põhjust. Polnud paljusi põhjuseid. Ja mõnikord sa isegi ei mõista ennast. Ega situatsiooni. Ennast. Ja pole vajagi. Sest on muusika.
Ja ta naerab. Miks mina niimoodi naerda ei oska, ma soovin väga et mina ka niimoodi naerda oskaks, ma kohe väga tahaks, siis ei oleks mul üldse tunnet nagu mul oleks mured, sest siis ma naeraks. Naeraks, naeraks ja ei teeks mitte midagi muud. Peaaegu iga asja peale. Tunneksin meeletut rõõmu, ma peaksin mõnikord olema lausa selili maapeal pikali ja peksma käte ning jalgadega vastu maad, sest rõõm on nii tohutult liiga suur et seista saaks jalgadel.
Ja ta naerab ikka. Siis, kui möödub kass kes jääb korraks seisma, hiilib, tõstab vasema käpa üles et seda lakkuda ja teebki seda, ja minemarutates astub kogemata lompi. Siis, kui keegi ukse liiga tugevalt kinni paneb, et lausa krohvi peab uksepiida kõrvalt maha sadama, mille peale verandal istuvad inimesed ehmuvad kangesti, kaheks minutiks.. ja siis jutustavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Siis, kui päike tuleb kole äkitselt pilve tagant välja. Siis, kui kuu on täpselt paksu tamme varjus. Siis, kui bussipeale ruttav mees on täpselt nii kaugel, et ta mahub väljasirutatud pöidla taha ära, kui vaid vasema silmaga vaadata ja parem kinnipigistatud on. Siis, kui auto sees klähvib suletud akna taga taksikoer ja kui mööda kõndiv poiss jääb korraks seisma, et koerale keelt näidata. Siis, kui kohvikust väljuv härra riivab kogemata ettekandjat ja naeratades pilgutab talle silma. Siis, kui esimese korruse aknast paistab korraks, sest tuul viib kardina eest, preili kes seisab peegli ees käed silmadel ja nutab. Siis, kui poe sabas pool tundi seisnud mees avastab kassa juures, et tal on rahakott koju ununenud ning on kangesti ehmunud olemisega, sest kassatädi paistab kuri. Siis, kui kuivanud purskkaevus istuval kahel poisil ja kahel tüdrukul on saanud joogid otsa ja aeg on minna koperdades koju magama. Siis, kui vares ründab tänavalkõndiva proua keemilisi lokke. Siis, kui mahajäetud maja teise korruse aken tuleb äkitselt lahti niisama. Siis, kui näost punane mees jookseb oma noorele naisele järgi ja lubab talle igasugu asju kokku, kaasa arvates seda et ta ei peta teda enam mittekuikunagi. Siis, kui tee läheb pükste peale ümber ja ühest suust kõlab "Oih!" Siis, kui tüdruk näpistab poissi ja poiss ütleb "Aih!" Siis, kui täispressitud bussi peale viimasena tormanud mees jääb poole tagumikuga ukse avhele, kuid sellest mitte väga suurt numbrit tehes põrnitseb ta hoopis enda ees seisva proua tisse. Siis, kui elekter läheb ära ja ma toon välja küünlad ja tikud, mis on tegelikult kohe siinsamas. Siis, kui raamat saab läbi ja lugeja jääb mõneks ajaks mõttesse, toetab oma lõua korraks peopessa, ragistab oma ajusid ja harutab oma mõtteid lahti, ning siis rebib oma üleõlakotist välja uue raamatu. Siis, kui roheline tuli vilgub, vilgub, vilgub ja kollase vahele jättes lööb plaksti! hoopis punase ette, millele järgneb mõnesekundiline pidurivigin ning seejärel plekimurdmisekrägin ning mõned karjed. Siis, kui kell saab täpselt kümne minuti pärast kaks. Siis, kui peopesale potsatab esimene vihmapiisk, mis tundub nii väikene äsja lahtitulnud saapapaela kõrval. Siis, kui tal kogemata välja tulid mõned ideaalsed suitsurõngad. Siis, kui bussijuht ütles "Järgmine peatus "Maisi,"" kuigi see "Maisi" kõlas rohkem nagu "Paiste." Siis, kui parasjagu esineva bändi bassinaisel läks juba teine kitarrikeel katki ja ta tegi õnnetut nägu. Siis, kui väikene poiss lõi pallist mööda sest ta jälgis hoopis kõrvalaias mängivat tüdrukut, kellega ta tahtis tulevikus, kui ta juba suureks on kasvanud, abielluda. Isegi siis naeris ta, kui ta samal ajal magama pidi ja isegi siis, kui ta just oma naeru ära naernud oli.
Aga siis juhtus midagi. Tema naer hakkas vähehaaval kõlama hoopis teistmoodi. Kohe ei olnud seda märgata, aga kui meenutada eelmist päeva, oli see järjest rohkem selge. Järjest vaiksemaks hakkas ta jääma. Ja kui enne olid meie silmad kõikidel samamoodi sinakashallid, siis tema silmad muutusid järjest rohkem ainult hallimateks. Ja silmaalused muutusid üha rohkem ja rohkem tumedaks, kuni ta lõpuks päris halb välja nägi. Ja tema käed, millega ta meile ikka enne pai tegi, nagu kuivasid. Kestendasid ja olid üleni marraskil, lõpuks nii narmendavad, et ta lausa peitis neid erinevate siidirättidega. Aga kui ta vastu valgust oli, sai tema kätest peaaegu läbi näha. Samuti oli ta rättidesse mähkinud oma kaela ja seelikuid ta enam ammu ei kandnud. Huuled kuivasid tal katki ja kondised kortsus käed vaid värisesid. Naerust polnud enam mingit mälestust ja silmad vajusid lohku nagu väga vanal vanainimesel. Ja kui ta nutta üritas, siis ta lihtsalt ei saanud seda teha.
Ühel vaiksel varapäeval, kui mitte ainult minul ei kipitanud sees et ega ta juba täielikult haihtunud pole, läksime me talle külla. Ta elas pisikeses helerohelises majas, minu kõrvaltänaval, mis tema naeruga koos paistis palju elusam ja ilusam. Nüüd oli seal palju tolmu, ja sõiduteel tavalised keksumängivad lapsed vist magasid veel. Haihtunud ta polnud, aga leidsime me ta eest surnuna. Me panime ta pisikesse karpi, nagu kodulooma, sest ta oli nii pisike, ning matsime ta tagahoovi, idapoolse pirnipuu alla, mis tema hoovis vist oli kõige kaunim puu. Või vähemalt sellel hommikul.
# postitas evert : 12:22 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
