neljapäev
Mõrtsukporgand.
Porgand nägi öösel halba und, ärkas öö jooksul mitu korda väherldes üles, lina oli ta omale ümber keeranud, üks padi vedeles maas ja osad pealsed olid murdunud, aga suutis ikkagi magama jääda. Hommikul kui äratuskell röökima hakkas, pistis Porgand talle padja peale. Porgandi äratuskell vedeleb alati voodis. Tal meeldib seda mõnikord vaadata, et kas ikka käib. Kas tiksub korralikult ega viili. Ja kuuvalgus paistab talle läbi akna peale, niiet osutid ja läikivamad servad säravad veidi.
Porgand tormas kohe vannituppa, kus ta samal ajal sokke jalga toppis ja hambaid pesi, ise ei julgenud väga peeglisse vaadatagi. Eile oli tal raske päev olnud, nagu üleeilegi. Ja päev enne seda.
Veekann on tal tavaliselt taimeriga, vesi läheb keema just siis kui hambad on pestud. Nüüd üks kiire võileib ja tee peab veel kaks minutit tõmbama. Kui teha kaks võileiba, siis on tee selleks ajaks just parajaks tõmmanud.
Siis mantel selga, kingad, kindad, sall. Ja võtmed, peeglilaua pealt.
Mantlitaskus on tumedate klaasidega päikeseprillid, põuetaskus parukas, paremas põuetaskus vuntsid. Ja liimipulk, viimaste jaoks. Nii käib Porgand iga päev ringi, pealaest jalatallani maskeeritult. Mitte et keegi teda ära tunneks, sest naabreid tal pole, vanemaid ka mitte, loomulikult lapsigi ei sest tal pole kunagi ka naist olnud. Tal pole ka autot, pole aastamaksusid, üüri ega liisinguid, võlgasid ega võite. Pole raha, pole nälga, haridust, unistusi, soove, pole mädanikku pealsetes.
Nii ta ringi luusib, käib majanurkade tagant majanurkade taha. Autode alla ja katustele. Vihmavee torude seest ja elektritraatidel. Poeakende taga hiilimas ja trammide katustel, busside rattakoobastes. Käed taskus ja sammud hiirvaiksest vaiksemad, väga hoolikalt sammumas, kõikidest raksuvatest okstest mööda ja lärtsuvatest lompidest üle et ta jälgi ei tekitaks. Mõni on arvanud, et tal pole varjugi. Mõni jälle, et hinge.
Porgand võtab kõiki, ta ei vali. Nagu Katk. Nagu paha viirus, nagu pimedus nagu nälg, nagu kõik muu jubedus. Kas on see siis kivi mille ta aknasse viskab, liim mis su istumise alla jääb või siis sina ise, kelle ta trammi alla tõukab. Selja tagant. Kindad käes, niiet ei mingeid sõrmejälgi. Viimane, mida sul ehk näha õnnestub, on porgandilõust peidetud paruka alla ja vuntsprillide taha. Miks ta seda teeb? Keegi ei tea.
Porgand tormas kohe vannituppa, kus ta samal ajal sokke jalga toppis ja hambaid pesi, ise ei julgenud väga peeglisse vaadatagi. Eile oli tal raske päev olnud, nagu üleeilegi. Ja päev enne seda.
Veekann on tal tavaliselt taimeriga, vesi läheb keema just siis kui hambad on pestud. Nüüd üks kiire võileib ja tee peab veel kaks minutit tõmbama. Kui teha kaks võileiba, siis on tee selleks ajaks just parajaks tõmmanud.
Siis mantel selga, kingad, kindad, sall. Ja võtmed, peeglilaua pealt.
Mantlitaskus on tumedate klaasidega päikeseprillid, põuetaskus parukas, paremas põuetaskus vuntsid. Ja liimipulk, viimaste jaoks. Nii käib Porgand iga päev ringi, pealaest jalatallani maskeeritult. Mitte et keegi teda ära tunneks, sest naabreid tal pole, vanemaid ka mitte, loomulikult lapsigi ei sest tal pole kunagi ka naist olnud. Tal pole ka autot, pole aastamaksusid, üüri ega liisinguid, võlgasid ega võite. Pole raha, pole nälga, haridust, unistusi, soove, pole mädanikku pealsetes.
Nii ta ringi luusib, käib majanurkade tagant majanurkade taha. Autode alla ja katustele. Vihmavee torude seest ja elektritraatidel. Poeakende taga hiilimas ja trammide katustel, busside rattakoobastes. Käed taskus ja sammud hiirvaiksest vaiksemad, väga hoolikalt sammumas, kõikidest raksuvatest okstest mööda ja lärtsuvatest lompidest üle et ta jälgi ei tekitaks. Mõni on arvanud, et tal pole varjugi. Mõni jälle, et hinge.
Porgand võtab kõiki, ta ei vali. Nagu Katk. Nagu paha viirus, nagu pimedus nagu nälg, nagu kõik muu jubedus. Kas on see siis kivi mille ta aknasse viskab, liim mis su istumise alla jääb või siis sina ise, kelle ta trammi alla tõukab. Selja tagant. Kindad käes, niiet ei mingeid sõrmejälgi. Viimane, mida sul ehk näha õnnestub, on porgandilõust peidetud paruka alla ja vuntsprillide taha. Miks ta seda teeb? Keegi ei tea.
# postitas evert : 4:28 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
