pühapäev
Nähtamatupoiss. (1/3)
Tal on nii meeletult pikk sall. Tema sallis on vist kõiki maailma värve. Alustades kindlasti põhivärvidest ja lõpetades nendega mis ainult Antarktikas tänu müstilistele päikeseloojangutele ja -tõusudele tekivad ja ookeanisügavustes hiiglama suurte silmadega kaladele vaid näha on. Kui ta jookseb, siis tema sall lappab mööda tänavaid ja nende laternaposte. Vastu majanurki ja telefoniputkasid. Kisub maast üles ajalehest väljakratsitud lehti ja puude omasid. Lööb vihmaveetorudesse mõlke sisse ja üritab salaja avada aknaid. Ja ta jookseb nii kiiresti, ilma et ta kunagi üldse peatuks. Tal on jalas ketsid ja ta astub plärts! lompidesse või kui tal õnnestub, siis hüppab ta neist viuh! üle. Täiesti helitult. Niimoodi ta jookseb ka, vist ei soovi ta kedagi segada. Kui sa bussipeatuse pingil magaksid, siis vaevu sa teda märkaksid. Sul poleks õrna aimugi. Sa peaksid seda liiva, mida ta oma hooga üles kisub, võibolla kas lihtsalt tuuletõmbeks või näeksid sa läbi une et üks paks kass nurrub sulle vastu jalga. Ja siis naeratad natuke, veidi, suunurgast ja silmanurgast ja läbi kinniste silmade ka. Siis hoiaksid ennast korraks, niimoodi läbi une, seda võiks vabalt sallikohendamiseks pidada, ning naerataksid veelgi sügavamalt. Ja siis, siis sa ehmataksid äkitselt jubedalt, sest tema sall tahab su tooli sinu alt minema kiskuda ja ootepaviljoni su kohalt. Sa kargaksid krapsti istuli ja hõõruksid silmi. Vaataksid enda ümber aga oleks juba hilja sest sall on ammu järgmisesse tänavavahesse vilksanud. Sul jääb üle veel käekella vaadata ja haigutada, võibolla sealsamas ära oodata esimebe buss, või siis kui sul raha on - kutsuda takso. Või minna jala. Mäletad ju küll, järgmisest tänavalt vasakule, just nii. Lasteaiast mööda ja selle suurema maja tagant läbi. Mööda auravast kanalisatsiooniaugust ja hõlmasid kinni hoides mööda neist teistest tuulekoridoridest ka. Ja siis paremale, natuke veel, koolist mööda ja üle sõidutee. Sealt saab majade vahelt lõigata kuni raudteeni ning kui üle jalakäijate silla minna, siis pole enam kaua vaja kõndida. Vasakule poole teed jäävad kastanipuud ja neist tilgub aeglaselt hõljuvaid lehti mis päriselt maha kukkudes teevad õrna krabina. Teisi lehti on seal juba veel ja nad ei pea olema kurvad. Paremale poole jäävad võõrad kahekorruselised majad pigimustade akendega mille taga inimesed magavad. Ja eriti lapsed.
Sa kõnnid päris keset teed, sest on veel väga pime ja keegi ei saa sind seal näha ega torisema hakata. Kui mõni auto tulema peaks, jõuaksid sa vabalt eest ära minna ilma auto alla jäämiseta. Astud päris tee keskel, seal kus on punktiirjooned. Ilma et ise tähele paneksid, loed sa neid. Oled jõudnud kolmekümneni ja siis alustad uuesti. Siis loed kaheteistkümneni ja vahepeal mõtled hoopis muid mõtteid. Siis loed hoopis kuueni ja sind katkestab miski, rohkem sa lugeda ei saa. See vari vilksatab su nina eest läbi, ja sa ise langed ehmatusest kükili. Üritad katta kätega silmi, aga samal ajal mõtled et sellel pole mõtet ning veel rohkem on ta ohtlik, kuna sa oled siiski keset teed. Üritad karjatada, sest sa pole päris kindel mida see vari tähendada võib ja sa kardad et äkki võib sul kellegi teise abi vaja minna, kuid su seest ei tule midagi muud peale ühe kummalise tasase kraaksatuse, sul endalgi on selle üle natuke piinlik. Nüüd loodad sa, pigem loodad sa et keegi sind ei kuulnud ja varjad kätega hoopis oma suu. Vaatad vasaku silma kõige vasakumast äärest kuni parema silma kõige parempoolsema ääreni ja veendunud et kedagi läheduses pole, ning ohkad seejärel hästi vaikselt. Ja oledki juba ennast kogunud, tõused ettevaatlikult püsti ja su silmad on rohkem lahti kui kunagi varem. Kuid sa ei näe kedagi ei lähenemas ega kaugenemas. Mõtled juba, et see võis vabalt viirastus olla, või et äkitselt olid sa võinud vahepeal kõndides tukkuma jääda ilma et isegi sellest aru oleks saanud. Kuid puude alused lehed, mis oleksid pidanud juba ammu maha langenud olema, hõljuvad alles praegu kõik korraga maapinna suunas. Krabinatega. Ja kõrgete postide otsas rippuvad tänavalaternad kõiguvad, kuigi nende majade vahel pole tuule raasugi olnud vähemalt eilsest õhtust saati.
Sa oled küll väsinud, aga kuna sa juba korralikult üles äratatud olid, ärkas sinus uudishimu ka. Ja sa otsustad minna mööda kõikuvate tänavalaternate teed pidi.
Sa kõnnid päris keset teed, sest on veel väga pime ja keegi ei saa sind seal näha ega torisema hakata. Kui mõni auto tulema peaks, jõuaksid sa vabalt eest ära minna ilma auto alla jäämiseta. Astud päris tee keskel, seal kus on punktiirjooned. Ilma et ise tähele paneksid, loed sa neid. Oled jõudnud kolmekümneni ja siis alustad uuesti. Siis loed kaheteistkümneni ja vahepeal mõtled hoopis muid mõtteid. Siis loed hoopis kuueni ja sind katkestab miski, rohkem sa lugeda ei saa. See vari vilksatab su nina eest läbi, ja sa ise langed ehmatusest kükili. Üritad katta kätega silmi, aga samal ajal mõtled et sellel pole mõtet ning veel rohkem on ta ohtlik, kuna sa oled siiski keset teed. Üritad karjatada, sest sa pole päris kindel mida see vari tähendada võib ja sa kardad et äkki võib sul kellegi teise abi vaja minna, kuid su seest ei tule midagi muud peale ühe kummalise tasase kraaksatuse, sul endalgi on selle üle natuke piinlik. Nüüd loodad sa, pigem loodad sa et keegi sind ei kuulnud ja varjad kätega hoopis oma suu. Vaatad vasaku silma kõige vasakumast äärest kuni parema silma kõige parempoolsema ääreni ja veendunud et kedagi läheduses pole, ning ohkad seejärel hästi vaikselt. Ja oledki juba ennast kogunud, tõused ettevaatlikult püsti ja su silmad on rohkem lahti kui kunagi varem. Kuid sa ei näe kedagi ei lähenemas ega kaugenemas. Mõtled juba, et see võis vabalt viirastus olla, või et äkitselt olid sa võinud vahepeal kõndides tukkuma jääda ilma et isegi sellest aru oleks saanud. Kuid puude alused lehed, mis oleksid pidanud juba ammu maha langenud olema, hõljuvad alles praegu kõik korraga maapinna suunas. Krabinatega. Ja kõrgete postide otsas rippuvad tänavalaternad kõiguvad, kuigi nende majade vahel pole tuule raasugi olnud vähemalt eilsest õhtust saati.
Sa oled küll väsinud, aga kuna sa juba korralikult üles äratatud olid, ärkas sinus uudishimu ka. Ja sa otsustad minna mööda kõikuvate tänavalaternate teed pidi.
# postitas evert : 3:55 AM
kolmapäev
Hämarrohekas.
Ma istun jälle rongis. Ainukesel istmel kogu vaguni peale. Miks see nii on, ei ole mul aimugi. Mul on nii külm. Akendest paistab ainult kollakas-oranž valgus ja ükskõik kui väga ma midagi näha ei tahaks, sellest aknast näen ma ainult sama värvi sisse paistmas ja ei midagi muud. Kuigi see valgus on ebaühtlane ei näe ma seal mingeid liikumisi. Mitte mingeid siluette ega varje. Ka akendest ei lenda midagi mööda. Tuul ei vilista kusagilt praost. Mitte ühtegi tunnelit. Või posti mis mööda vuhiseks.
Mul on nii külm. Mul on nii külm et ma ei saa ennast eriti liigutadagi. Olen vist alles ärganud. Olen kindlasti maganud liiga kaua, isegi kui seda und on olnud vaid tunnike. See on nagu alajahtumine. Ma tunnen samal ajal kui külm mul on ning seda kui Soe ma Peast olen. Ma võiksin praegu naerma hakata. Või trepist alla kukkuda, kuigi selles vagunis pole treppe. Mul on kange soov suusatada. Noh, see teeks sooja. Parim oleks kuum tee. Või vähemalt kakao. Neetud, ma lepiks leige veega ka. Mul on janu nii kohutavalt suur et sellest valutab mu kurk. Neelata ma ei saa. Valus on isegi mõelda.
Ainult rongi enda sõidu hääli on kuulda. Ärkasin vist selle peale et vedur vilistas. Enam pole ta kordagi seda teinud. Võibolla kuulsin ma seda vilet unes. Võibolla läbi une. Ta oli terav. Mul on nii külm. Aga see peab olema Edeleraudtee rong. Juhul kui teistes rongides pole samasuguseid istmeid. Kunstnahast, helepruunid. Nagu vakstud, nurgad kulunud. Jäigad. Tagumikujälgedega. Elektriraudtee omad on plastikust. Osad on hoopis puust. Osades pole ma sees istunudki. Võin olla praegu kusiganes.
Mu iste on jäine. Lumekristalle täis. Terves vagunis õhk seisab. Aknad on selged. Istun sõidusuunas ja vasakul küljel. Minu seljataha jäävad veel mõned aknad. Mul on pead nii valus pöörata et ma ei näe kas seal võib istmeid olla. Näen kõige rohkem oma paremale küljele. Aknapeegeldusest näen ainult sedasama kollakat kuma. Ei lõhna küll niimoodi nagu keegi mu seljataga istuks. Või kui istubki, ei ole ta suitsetaja. Ega südamehaige. Ning mõnda aega pole ta midagi maitsvat söönud. Ta ei lõhnasta ennast. Ta pole oma riideid just äsja pesust võtnud. Või kui istubki, ei hinga ta. Ma ei kuule et ta süda lööks. Ta võib seal olla, aga kui siis surnuna. Ta võis surra janusse või nälga. Või on ta külmunud, veel rohkem külmunud kui mina. Äkki on ta seal olnud juba päevi. Võibolla nädalaid. Teda enam aidata ei saaks.
Vagunis ei põle muid valgusteid, vaid aknad valgustavad oma isemoodi valgusega. Ma kuulen vaid rataste hääli mis sõidavad üle rööpavahede. "Tõ-tõm-tõ-tõm... tõ-tõm-tõ-tõm." Rong pole vahepeal kordagi peatunud. Ka hoogu aeglustanud mitte. Põrand säreleb sinakalt, seda teeb ka mu jäine iste. Õues võib olla lumi. Kuuskedega. Varsti on vist jõulud. Ma tahaks tunda põlevate küünalde lõhna. Vagun on seest kergelt rohekas. Hämarrohekas. Liitke selle ääred kollakaga ja põrand sinakaga. Kummaline vaatepilt. Mu kõht koriseb.
Üritan jalgu liigutada. Mul õnnestub neid peale pusimise natuke nihutada. Korraks ette, ning siis tagasi. Jäisele maapinnale tekkisid mu jäljed. Ma kraapisin sinna kerged vaod. See näeb tõesti välja nagu väga madal lumi. Rohkem jälgi mu ümber pole. Ma olen siin pidanud olema vähemalt paar tundi, kui mitte rohkem. Kui mitte kõvasti rohkem.
Ma tunnen teravat valu oma näppudes. Alles nüüd tuleb mul pähe külmumise vastu võidelda. Ma oleksin pidanud seda juba varem tegema, mitte siia niimoodi unistama jääma. Mu käed oleksid nagu surnud. Nagu ma oleksin magama jäänud nende peale, mõnikord mul juhtub nii. Neil vaesekestel on kindlasti janu. Üritan neid liigutada. Hõõrun kõigepealt käsi vastamisi, ja kui nad paistavad juba natukene rohkem "elusad," hakkan nendega jalgu hõõruma. Ja rindkeret. Siis nägu. Mõne aja pärast hakkab asi juba tulemusi näitama, ma ise värisen ja samal ajal auran ka. Klaas mu kõrval läheb sellest jäälilli täis. Tunnen ennast juba paremini. Mu silmad valutavad. Peaaegu sama valusasti nagu pea. Nagu ma oleksin ta ära löönud või nagu oleks mulle midagi rasket pähe kukkunud. Aga kui ma seda kätega katsun ei leia ma sealt ühtegi muhku ja haavu veel vähem.
Mul on seljas imelik (ülevalt-alla)triibuline ülikond, mis pole kindlasti minu oma. Mul on välis-rinnataskus punane rätik. Ka oma kingi näeksin ma nagu esimest korda. Ja vest! Ma pole ennem kunagi vesti kandnud, välja arvatud need paar korda tööl. Ja vuntsid? Mis ajast ma need omale kasvatanud olen? Oleks siin vaid mõni peegel, ma tahan oma nägu lähemalt näha, sest et äkki ta ei kuulugi mulle! Tõusen akna alla püsti ja ma tunnen nagu ma poleks seda väga kaua aega teinud. Valu mu põlvedes on kuidagi tuttav, terav ja tuikav. Just selline mis alguses hirmsasti rõhub ja siis vähehaaval järele andma hakkab, kuni lõpuks kaob. Aknast ei paista ikka midagi, pigistan oma näo vastu (külma!) klaasi aga ikka ei. Astun sammu tagasi ja märkan akna kõrval nagi. Selles ripub kübar! Just selline, nagu mu vanaisal kunagi oli. Kitsaste äärtega, tumedat värvi ja tume lint ümber. Esimene äär veidi terav ja natuke rohkem all, tagant poolt on äär keeratud natukene üles. Panen ta omale pähe nagu olekski ta seal alati käinud. Ja siis tuleb mul meelde vaadata tooli taha kas seal istub keegi, ning just hetkel mil ma sellele mõtlen, hakkab rong väga järsult pidurdama. Rööpad vilisevad rataste all nagu neil poleks muud midagi teha, mina kaotan tasakaalu. See on lihtne, kui olla samal ajal nii uimane, nii külmunud ja nii ehmunud. Kukun kõigepealt puusale, siis veeren kõhuli ja libisen vaguni etteotsa, peaga vastu seina. Tunnen hirmsat valu oma peas, aga ma ei jõua enam karjatada või midagi kolmandat teha. Näen kuidas kõik muutub kõigepealt ähmaseks ja siis mustaks. Kaotasin teadvuse. Võibolla et jälle.
Mul on nii külm. Mul on nii külm et ma ei saa ennast eriti liigutadagi. Olen vist alles ärganud. Olen kindlasti maganud liiga kaua, isegi kui seda und on olnud vaid tunnike. See on nagu alajahtumine. Ma tunnen samal ajal kui külm mul on ning seda kui Soe ma Peast olen. Ma võiksin praegu naerma hakata. Või trepist alla kukkuda, kuigi selles vagunis pole treppe. Mul on kange soov suusatada. Noh, see teeks sooja. Parim oleks kuum tee. Või vähemalt kakao. Neetud, ma lepiks leige veega ka. Mul on janu nii kohutavalt suur et sellest valutab mu kurk. Neelata ma ei saa. Valus on isegi mõelda.
Ainult rongi enda sõidu hääli on kuulda. Ärkasin vist selle peale et vedur vilistas. Enam pole ta kordagi seda teinud. Võibolla kuulsin ma seda vilet unes. Võibolla läbi une. Ta oli terav. Mul on nii külm. Aga see peab olema Edeleraudtee rong. Juhul kui teistes rongides pole samasuguseid istmeid. Kunstnahast, helepruunid. Nagu vakstud, nurgad kulunud. Jäigad. Tagumikujälgedega. Elektriraudtee omad on plastikust. Osad on hoopis puust. Osades pole ma sees istunudki. Võin olla praegu kusiganes.
Mu iste on jäine. Lumekristalle täis. Terves vagunis õhk seisab. Aknad on selged. Istun sõidusuunas ja vasakul küljel. Minu seljataha jäävad veel mõned aknad. Mul on pead nii valus pöörata et ma ei näe kas seal võib istmeid olla. Näen kõige rohkem oma paremale küljele. Aknapeegeldusest näen ainult sedasama kollakat kuma. Ei lõhna küll niimoodi nagu keegi mu seljataga istuks. Või kui istubki, ei ole ta suitsetaja. Ega südamehaige. Ning mõnda aega pole ta midagi maitsvat söönud. Ta ei lõhnasta ennast. Ta pole oma riideid just äsja pesust võtnud. Või kui istubki, ei hinga ta. Ma ei kuule et ta süda lööks. Ta võib seal olla, aga kui siis surnuna. Ta võis surra janusse või nälga. Või on ta külmunud, veel rohkem külmunud kui mina. Äkki on ta seal olnud juba päevi. Võibolla nädalaid. Teda enam aidata ei saaks.
Vagunis ei põle muid valgusteid, vaid aknad valgustavad oma isemoodi valgusega. Ma kuulen vaid rataste hääli mis sõidavad üle rööpavahede. "Tõ-tõm-tõ-tõm... tõ-tõm-tõ-tõm." Rong pole vahepeal kordagi peatunud. Ka hoogu aeglustanud mitte. Põrand säreleb sinakalt, seda teeb ka mu jäine iste. Õues võib olla lumi. Kuuskedega. Varsti on vist jõulud. Ma tahaks tunda põlevate küünalde lõhna. Vagun on seest kergelt rohekas. Hämarrohekas. Liitke selle ääred kollakaga ja põrand sinakaga. Kummaline vaatepilt. Mu kõht koriseb.
Üritan jalgu liigutada. Mul õnnestub neid peale pusimise natuke nihutada. Korraks ette, ning siis tagasi. Jäisele maapinnale tekkisid mu jäljed. Ma kraapisin sinna kerged vaod. See näeb tõesti välja nagu väga madal lumi. Rohkem jälgi mu ümber pole. Ma olen siin pidanud olema vähemalt paar tundi, kui mitte rohkem. Kui mitte kõvasti rohkem.
Ma tunnen teravat valu oma näppudes. Alles nüüd tuleb mul pähe külmumise vastu võidelda. Ma oleksin pidanud seda juba varem tegema, mitte siia niimoodi unistama jääma. Mu käed oleksid nagu surnud. Nagu ma oleksin magama jäänud nende peale, mõnikord mul juhtub nii. Neil vaesekestel on kindlasti janu. Üritan neid liigutada. Hõõrun kõigepealt käsi vastamisi, ja kui nad paistavad juba natukene rohkem "elusad," hakkan nendega jalgu hõõruma. Ja rindkeret. Siis nägu. Mõne aja pärast hakkab asi juba tulemusi näitama, ma ise värisen ja samal ajal auran ka. Klaas mu kõrval läheb sellest jäälilli täis. Tunnen ennast juba paremini. Mu silmad valutavad. Peaaegu sama valusasti nagu pea. Nagu ma oleksin ta ära löönud või nagu oleks mulle midagi rasket pähe kukkunud. Aga kui ma seda kätega katsun ei leia ma sealt ühtegi muhku ja haavu veel vähem.
Mul on seljas imelik (ülevalt-alla)triibuline ülikond, mis pole kindlasti minu oma. Mul on välis-rinnataskus punane rätik. Ka oma kingi näeksin ma nagu esimest korda. Ja vest! Ma pole ennem kunagi vesti kandnud, välja arvatud need paar korda tööl. Ja vuntsid? Mis ajast ma need omale kasvatanud olen? Oleks siin vaid mõni peegel, ma tahan oma nägu lähemalt näha, sest et äkki ta ei kuulugi mulle! Tõusen akna alla püsti ja ma tunnen nagu ma poleks seda väga kaua aega teinud. Valu mu põlvedes on kuidagi tuttav, terav ja tuikav. Just selline mis alguses hirmsasti rõhub ja siis vähehaaval järele andma hakkab, kuni lõpuks kaob. Aknast ei paista ikka midagi, pigistan oma näo vastu (külma!) klaasi aga ikka ei. Astun sammu tagasi ja märkan akna kõrval nagi. Selles ripub kübar! Just selline, nagu mu vanaisal kunagi oli. Kitsaste äärtega, tumedat värvi ja tume lint ümber. Esimene äär veidi terav ja natuke rohkem all, tagant poolt on äär keeratud natukene üles. Panen ta omale pähe nagu olekski ta seal alati käinud. Ja siis tuleb mul meelde vaadata tooli taha kas seal istub keegi, ning just hetkel mil ma sellele mõtlen, hakkab rong väga järsult pidurdama. Rööpad vilisevad rataste all nagu neil poleks muud midagi teha, mina kaotan tasakaalu. See on lihtne, kui olla samal ajal nii uimane, nii külmunud ja nii ehmunud. Kukun kõigepealt puusale, siis veeren kõhuli ja libisen vaguni etteotsa, peaga vastu seina. Tunnen hirmsat valu oma peas, aga ma ei jõua enam karjatada või midagi kolmandat teha. Näen kuidas kõik muutub kõigepealt ähmaseks ja siis mustaks. Kaotasin teadvuse. Võibolla et jälle.
# postitas evert : 12:47 AM
Järjekord.
Pangast helistati mulle eile ja pakuti krediitkaarti. Ma loobusin pakkumisest, sest mul kohe praegu ei lähe krediitkaarti küll vaja. Kui ma sõbrannale sellest kõnest rääkisin, või õigemini kurtsin ma sellest, vastas ta et tema arust on see hea kui selliseid asju pakutakse sest igaühele selliseid pakkumisi ei tehta. Ma rahunesin ja võtsin selle seiga oma teadmistesse hoopis teisiti. Nüüd ma lihtsalt mäletan et mul on kusagil see võimalus, millal iganes mul seda kasutada tarvis on, pean ma helistama panka tagasi ja number on mul kusagil telefoni sees olemas. Vähemalt ei helistanud see tädi mõnest Eesti Tavalisest Väga Halvast Ajakirjatoimetusest ega üritanud mulle määrida selle aastatellimust pähe.
Läksin naeratades koju ja teepeal lülitasin oma telefoni välja. Enne seda ei osanud ta mulle heliseda, aga nüüd ei oska kurjad inimesed minuga tema kaudu ühendust võtta. Ja tüüdata ei saa nad mind ka enam nii kergesti.
Enne koju jõudmist läksin ma poest läbi, sest mul tuli meelde et ma pole mitu päeva kodus olnud ja see tähendab seda et kõik mida enne külmkapist süüa võis, võib olla praeguseks hetkeks hallitama läinud. Võibolla vaid hallitusjuust kõlbaks, sest tema peabki hallitama, ja paras talle. Ning hoidiste isu mul polnud.
Pood oli puupüsti rahvast täis. Neil kõikidel oli väsitav tööpäev seljataga ja ka nemad muretsesid oma kõhutühjuse üle. Välja arvatud üks dresside ja flanellsärgiga vanem mees kes ostis vaid suitsupaki, õlle ja pornoajakirja. Tema tööl ei käi ja mitte et ta oleks liiga vana, sest liiga vana ta ei ole.
Et müslipakki kätte saada pidin ma mitu minutit ootama, sest üks paks prillide ja maailmatu suurte tissidega vanamutt seisin käruga täpselt nende ees ja varjas endaga ära pool riiulit. Tal oli määrdunud tugevast (ja ebamugavast) kangast tehtud pruun seelik ja ilmselged talvesaapad jalas. Ning liiga läbipaistev roosa kampsun. Juuksed pea taha lohakalt patsi tõmmatud ja nina all hõredad vuntsid. Ta luges mingi purgi silti, käsi puusal, ja purgikäsi koos purgiga laelampide poole suunatud nagu oleks poes muidu liiga pime, silmad kissis ja paksud tumedad kulmud krimpsus. Naljakal kombel meenutas ta mulle hetkeks teadatuntud Vabadussammast, aga naerma ma ei hakanud. Ka kannatasin viisakalt ära need minutid ja kui ta alles hiljem mind märkas, ütles ta "Oih!" ning krudises mööda põrandat minema kusagile teiste riiulite vahele.
Teel mahlariiulite vahele põrkasin ma kokku oma kunagise klassivennaga. Napilt oleks ta mulle varbale astunud, aga õnneks ta ei teinud seda, ning ma ei pidanud teda vorstikangidega ära kägistama ning külmutatud juurviljade külmkappi peitma. Ta küsis hoopis et kuidas mul läheb ja mainis et mind pole kaua näha olnud, hästi särava näoga nagu ta oleks just võitnud loteriiga. Ma muutusin natuke kohmetuks, sest mulle ei tulnud tema nimi meelde. Aga ma soovisin talle kena õhtu jätku ja astusin minema, ta jäi mind põrnitsema väga imestunud näoga. Ma pidin selle mahlariiuli juurde hiljem ringiga tagasi tulema, sest esialgu jäigi mul mahl võtmata. Piima unustasin ma ka maha. Hea et ma maksta mäletasin, sest turvamees oli mind millegipärast eriti murelikult vaadanud kui ma puuviljaosakonnas olin. Võibolla talle ei meeldi tema töö.
Kassajärjekorrad on alati kõige hullemad ja nendega on mul alati kõige suurem probleem. Alati üritan ma kellegist mööda trügida ja kuidagimoodi enne kassani jõuda kui teised. Kassa enda valimisega läheb juba kaua, sest ükski kassapidaja ei tundu piisavalt usaldusväärne, kõige tähtsam polegi järjekorra lühidus. Ja kunagi ei või teada kes on enne mind kasutanud pangakviitungi pastakat mis on mõeldud allkirjade jaoks. Vahetussularaha kardan ma nagu 8 korda surnud kass kardab surma, sellepärast väldin sularahaga maksmist nii tihti kui vähegi võimalik.
Poes käib kõiksugu inimesi ja iga päev. Osad neist tulevad poe ette järjekorda juba kümmekond minutit enne selle avamise aega. Neil on hambad pesemata, nad on ööotsa ringi laaberdanud, nad on kõikjale sisse astunud ja siis oma jalgu kätega katsunud. Muidugi on nad neid näppe ka omele suhu pistnud. Mõnikord näevad nende näod välja hullemad kui see kuidas nad lehkavad. Mõnikord käivad nad poes ära hommikul vara, aga mitte alati, mõnikord võib neid näha ka muudel aegadel ja seda kuni poe sulgemiseni välja. Mõni komberdab kohale liiga hilja ja siis nad märatsevad poe ees pool tundi kuni paar. Hiljem lähevad nad koju. Ja hommikul on nad jälle poe ees. Õnneks selliseid polnud järjekordades näha. Minu ees oli hoopis üks rase plika, kellel oli punnis kõht ees ja eelmine eksemplar vankri otsas vääksumas veel lisaks. Tema härra on praegusel hetkel kindlasti tööl, ning peale seda tööd läheb ta oma teise töökohta öövahetusse. Ma olen kuulnud et kui sul on pisipere, siis ühe koha peal töötamine tähendaks kindlat surma. Sellel mehel on päeva aeg kindlasti mingi autojuhi roll, kindla peale lõbustab ta ennast päeva ajal sellega et kimab mööda tänavaid ringi. Tolmurullid istme all. Aga mitte taksojuhina, selle neiu järgi võib arvata et halvim on talle vaid kiirkuller. Nagunii tutvusid nad kui seesama poiss tassis sellele samala plikale koju mingeid kappe või muud pahna. Härra teine tööots on kusagil öövahetuses arvatavasti valvurina, sest päev otsa ringisiiberdanud inimene ei jaksa seda sama teha 24 tundi ööpäevas. Härra istub kindlasti kusagil laos, ta on oma päevateksad visanud riidekappi. Tal on kirjutuslaud ja arvuti. Arvuti mitme monitoriga kus osadel ekraanidel välguvad videovalve pildid lao erinevatest nurkadest millest keegi kunagi võib sisse pugema hakata. Sissepugejate jaoks on tal lauasahtlis pipragaas ja peas number üksükskaks, nii igaks juhuks. Ööseks kasvavad talle ette vuntsid ja hommikul ajab ta nad maha. Peale seda kui ta on oma laua tagant üles ärganud.
Härra puhkab kord nädalas ja see toimub pühapäeval. Selleks puhuks paneb ta omale puhta triiksärgi selga ja ümber kaela seob ta lipsu. Ja läheb oma naisele külla, kuigi parema meelega oleks ta hoopis kusagil mujal - puhkusel näiteks, lõputul puhkusel kusagil soojal ja üksikul saarel, ja kuigi ta elab ise ka seal samas kus elab ta naine, tunneb ta et on oma naisel külas. Enda ema nägi ta viimati neli kuud tagasi. Ülejäänud nädalapäevadel mõtleb ta salaja et millal ometi see jama läbi saab.
Kui ma koju jõudsin, ei hakanudki ma sööma. Ma olin liiga väsinud et mul isu oleks. Ma kõndisin esikust kikivarvukil kööki, sest mind oli jälitanud majaühistu esimees kes uksele koputab (või pigem vasaraga taob, või äärmisel juhul kurikaga) ja kisendab midagi selle kohta et 25. kuupäev on ammu juba möödas ja et ta ei tea mis numbreid mu veenäitude tabelisse panna ja et miks ma kunagi oma veenäite ära ei vii. Teesklen et mind pole kodus ja lähen hoopis magama.
Läksin naeratades koju ja teepeal lülitasin oma telefoni välja. Enne seda ei osanud ta mulle heliseda, aga nüüd ei oska kurjad inimesed minuga tema kaudu ühendust võtta. Ja tüüdata ei saa nad mind ka enam nii kergesti.
Enne koju jõudmist läksin ma poest läbi, sest mul tuli meelde et ma pole mitu päeva kodus olnud ja see tähendab seda et kõik mida enne külmkapist süüa võis, võib olla praeguseks hetkeks hallitama läinud. Võibolla vaid hallitusjuust kõlbaks, sest tema peabki hallitama, ja paras talle. Ning hoidiste isu mul polnud.
Pood oli puupüsti rahvast täis. Neil kõikidel oli väsitav tööpäev seljataga ja ka nemad muretsesid oma kõhutühjuse üle. Välja arvatud üks dresside ja flanellsärgiga vanem mees kes ostis vaid suitsupaki, õlle ja pornoajakirja. Tema tööl ei käi ja mitte et ta oleks liiga vana, sest liiga vana ta ei ole.
Et müslipakki kätte saada pidin ma mitu minutit ootama, sest üks paks prillide ja maailmatu suurte tissidega vanamutt seisin käruga täpselt nende ees ja varjas endaga ära pool riiulit. Tal oli määrdunud tugevast (ja ebamugavast) kangast tehtud pruun seelik ja ilmselged talvesaapad jalas. Ning liiga läbipaistev roosa kampsun. Juuksed pea taha lohakalt patsi tõmmatud ja nina all hõredad vuntsid. Ta luges mingi purgi silti, käsi puusal, ja purgikäsi koos purgiga laelampide poole suunatud nagu oleks poes muidu liiga pime, silmad kissis ja paksud tumedad kulmud krimpsus. Naljakal kombel meenutas ta mulle hetkeks teadatuntud Vabadussammast, aga naerma ma ei hakanud. Ka kannatasin viisakalt ära need minutid ja kui ta alles hiljem mind märkas, ütles ta "Oih!" ning krudises mööda põrandat minema kusagile teiste riiulite vahele.
Teel mahlariiulite vahele põrkasin ma kokku oma kunagise klassivennaga. Napilt oleks ta mulle varbale astunud, aga õnneks ta ei teinud seda, ning ma ei pidanud teda vorstikangidega ära kägistama ning külmutatud juurviljade külmkappi peitma. Ta küsis hoopis et kuidas mul läheb ja mainis et mind pole kaua näha olnud, hästi särava näoga nagu ta oleks just võitnud loteriiga. Ma muutusin natuke kohmetuks, sest mulle ei tulnud tema nimi meelde. Aga ma soovisin talle kena õhtu jätku ja astusin minema, ta jäi mind põrnitsema väga imestunud näoga. Ma pidin selle mahlariiuli juurde hiljem ringiga tagasi tulema, sest esialgu jäigi mul mahl võtmata. Piima unustasin ma ka maha. Hea et ma maksta mäletasin, sest turvamees oli mind millegipärast eriti murelikult vaadanud kui ma puuviljaosakonnas olin. Võibolla talle ei meeldi tema töö.
Kassajärjekorrad on alati kõige hullemad ja nendega on mul alati kõige suurem probleem. Alati üritan ma kellegist mööda trügida ja kuidagimoodi enne kassani jõuda kui teised. Kassa enda valimisega läheb juba kaua, sest ükski kassapidaja ei tundu piisavalt usaldusväärne, kõige tähtsam polegi järjekorra lühidus. Ja kunagi ei või teada kes on enne mind kasutanud pangakviitungi pastakat mis on mõeldud allkirjade jaoks. Vahetussularaha kardan ma nagu 8 korda surnud kass kardab surma, sellepärast väldin sularahaga maksmist nii tihti kui vähegi võimalik.
Poes käib kõiksugu inimesi ja iga päev. Osad neist tulevad poe ette järjekorda juba kümmekond minutit enne selle avamise aega. Neil on hambad pesemata, nad on ööotsa ringi laaberdanud, nad on kõikjale sisse astunud ja siis oma jalgu kätega katsunud. Muidugi on nad neid näppe ka omele suhu pistnud. Mõnikord näevad nende näod välja hullemad kui see kuidas nad lehkavad. Mõnikord käivad nad poes ära hommikul vara, aga mitte alati, mõnikord võib neid näha ka muudel aegadel ja seda kuni poe sulgemiseni välja. Mõni komberdab kohale liiga hilja ja siis nad märatsevad poe ees pool tundi kuni paar. Hiljem lähevad nad koju. Ja hommikul on nad jälle poe ees. Õnneks selliseid polnud järjekordades näha. Minu ees oli hoopis üks rase plika, kellel oli punnis kõht ees ja eelmine eksemplar vankri otsas vääksumas veel lisaks. Tema härra on praegusel hetkel kindlasti tööl, ning peale seda tööd läheb ta oma teise töökohta öövahetusse. Ma olen kuulnud et kui sul on pisipere, siis ühe koha peal töötamine tähendaks kindlat surma. Sellel mehel on päeva aeg kindlasti mingi autojuhi roll, kindla peale lõbustab ta ennast päeva ajal sellega et kimab mööda tänavaid ringi. Tolmurullid istme all. Aga mitte taksojuhina, selle neiu järgi võib arvata et halvim on talle vaid kiirkuller. Nagunii tutvusid nad kui seesama poiss tassis sellele samala plikale koju mingeid kappe või muud pahna. Härra teine tööots on kusagil öövahetuses arvatavasti valvurina, sest päev otsa ringisiiberdanud inimene ei jaksa seda sama teha 24 tundi ööpäevas. Härra istub kindlasti kusagil laos, ta on oma päevateksad visanud riidekappi. Tal on kirjutuslaud ja arvuti. Arvuti mitme monitoriga kus osadel ekraanidel välguvad videovalve pildid lao erinevatest nurkadest millest keegi kunagi võib sisse pugema hakata. Sissepugejate jaoks on tal lauasahtlis pipragaas ja peas number üksükskaks, nii igaks juhuks. Ööseks kasvavad talle ette vuntsid ja hommikul ajab ta nad maha. Peale seda kui ta on oma laua tagant üles ärganud.
Härra puhkab kord nädalas ja see toimub pühapäeval. Selleks puhuks paneb ta omale puhta triiksärgi selga ja ümber kaela seob ta lipsu. Ja läheb oma naisele külla, kuigi parema meelega oleks ta hoopis kusagil mujal - puhkusel näiteks, lõputul puhkusel kusagil soojal ja üksikul saarel, ja kuigi ta elab ise ka seal samas kus elab ta naine, tunneb ta et on oma naisel külas. Enda ema nägi ta viimati neli kuud tagasi. Ülejäänud nädalapäevadel mõtleb ta salaja et millal ometi see jama läbi saab.
Kui ma koju jõudsin, ei hakanudki ma sööma. Ma olin liiga väsinud et mul isu oleks. Ma kõndisin esikust kikivarvukil kööki, sest mind oli jälitanud majaühistu esimees kes uksele koputab (või pigem vasaraga taob, või äärmisel juhul kurikaga) ja kisendab midagi selle kohta et 25. kuupäev on ammu juba möödas ja et ta ei tea mis numbreid mu veenäitude tabelisse panna ja et miks ma kunagi oma veenäite ära ei vii. Teesklen et mind pole kodus ja lähen hoopis magama.
# postitas evert : 6:40 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
