kolmapäev

Järjekord.

Pangast helistati mulle eile ja pakuti krediitkaarti. Ma loobusin pakkumisest, sest mul kohe praegu ei lähe krediitkaarti küll vaja. Kui ma sõbrannale sellest kõnest rääkisin, või õigemini kurtsin ma sellest, vastas ta et tema arust on see hea kui selliseid asju pakutakse sest igaühele selliseid pakkumisi ei tehta. Ma rahunesin ja võtsin selle seiga oma teadmistesse hoopis teisiti. Nüüd ma lihtsalt mäletan et mul on kusagil see võimalus, millal iganes mul seda kasutada tarvis on, pean ma helistama panka tagasi ja number on mul kusagil telefoni sees olemas. Vähemalt ei helistanud see tädi mõnest Eesti Tavalisest Väga Halvast Ajakirjatoimetusest ega üritanud mulle määrida selle aastatellimust pähe.
Läksin naeratades koju ja teepeal lülitasin oma telefoni välja. Enne seda ei osanud ta mulle heliseda, aga nüüd ei oska kurjad inimesed minuga tema kaudu ühendust võtta. Ja tüüdata ei saa nad mind ka enam nii kergesti.
Enne koju jõudmist läksin ma poest läbi, sest mul tuli meelde et ma pole mitu päeva kodus olnud ja see tähendab seda et kõik mida enne külmkapist süüa võis, võib olla praeguseks hetkeks hallitama läinud. Võibolla vaid hallitusjuust kõlbaks, sest tema peabki hallitama, ja paras talle. Ning hoidiste isu mul polnud.
Pood oli puupüsti rahvast täis. Neil kõikidel oli väsitav tööpäev seljataga ja ka nemad muretsesid oma kõhutühjuse üle. Välja arvatud üks dresside ja flanellsärgiga vanem mees kes ostis vaid suitsupaki, õlle ja pornoajakirja. Tema tööl ei käi ja mitte et ta oleks liiga vana, sest liiga vana ta ei ole.
Et müslipakki kätte saada pidin ma mitu minutit ootama, sest üks paks prillide ja maailmatu suurte tissidega vanamutt seisin käruga täpselt nende ees ja varjas endaga ära pool riiulit. Tal oli määrdunud tugevast (ja ebamugavast) kangast tehtud pruun seelik ja ilmselged talvesaapad jalas. Ning liiga läbipaistev roosa kampsun. Juuksed pea taha lohakalt patsi tõmmatud ja nina all hõredad vuntsid. Ta luges mingi purgi silti, käsi puusal, ja purgikäsi koos purgiga laelampide poole suunatud nagu oleks poes muidu liiga pime, silmad kissis ja paksud tumedad kulmud krimpsus. Naljakal kombel meenutas ta mulle hetkeks teadatuntud Vabadussammast, aga naerma ma ei hakanud. Ka kannatasin viisakalt ära need minutid ja kui ta alles hiljem mind märkas, ütles ta "Oih!" ning krudises mööda põrandat minema kusagile teiste riiulite vahele.
Teel mahlariiulite vahele põrkasin ma kokku oma kunagise klassivennaga. Napilt oleks ta mulle varbale astunud, aga õnneks ta ei teinud seda, ning ma ei pidanud teda vorstikangidega ära kägistama ning külmutatud juurviljade külmkappi peitma. Ta küsis hoopis et kuidas mul läheb ja mainis et mind pole kaua näha olnud, hästi särava näoga nagu ta oleks just võitnud loteriiga. Ma muutusin natuke kohmetuks, sest mulle ei tulnud tema nimi meelde. Aga ma soovisin talle kena õhtu jätku ja astusin minema, ta jäi mind põrnitsema väga imestunud näoga. Ma pidin selle mahlariiuli juurde hiljem ringiga tagasi tulema, sest esialgu jäigi mul mahl võtmata. Piima unustasin ma ka maha. Hea et ma maksta mäletasin, sest turvamees oli mind millegipärast eriti murelikult vaadanud kui ma puuviljaosakonnas olin. Võibolla talle ei meeldi tema töö.
Kassajärjekorrad on alati kõige hullemad ja nendega on mul alati kõige suurem probleem. Alati üritan ma kellegist mööda trügida ja kuidagimoodi enne kassani jõuda kui teised. Kassa enda valimisega läheb juba kaua, sest ükski kassapidaja ei tundu piisavalt usaldusväärne, kõige tähtsam polegi järjekorra lühidus. Ja kunagi ei või teada kes on enne mind kasutanud pangakviitungi pastakat mis on mõeldud allkirjade jaoks. Vahetussularaha kardan ma nagu 8 korda surnud kass kardab surma, sellepärast väldin sularahaga maksmist nii tihti kui vähegi võimalik.
Poes käib kõiksugu inimesi ja iga päev. Osad neist tulevad poe ette järjekorda juba kümmekond minutit enne selle avamise aega. Neil on hambad pesemata, nad on ööotsa ringi laaberdanud, nad on kõikjale sisse astunud ja siis oma jalgu kätega katsunud. Muidugi on nad neid näppe ka omele suhu pistnud. Mõnikord näevad nende näod välja hullemad kui see kuidas nad lehkavad. Mõnikord käivad nad poes ära hommikul vara, aga mitte alati, mõnikord võib neid näha ka muudel aegadel ja seda kuni poe sulgemiseni välja. Mõni komberdab kohale liiga hilja ja siis nad märatsevad poe ees pool tundi kuni paar. Hiljem lähevad nad koju. Ja hommikul on nad jälle poe ees. Õnneks selliseid polnud järjekordades näha. Minu ees oli hoopis üks rase plika, kellel oli punnis kõht ees ja eelmine eksemplar vankri otsas vääksumas veel lisaks. Tema härra on praegusel hetkel kindlasti tööl, ning peale seda tööd läheb ta oma teise töökohta öövahetusse. Ma olen kuulnud et kui sul on pisipere, siis ühe koha peal töötamine tähendaks kindlat surma. Sellel mehel on päeva aeg kindlasti mingi autojuhi roll, kindla peale lõbustab ta ennast päeva ajal sellega et kimab mööda tänavaid ringi. Tolmurullid istme all. Aga mitte taksojuhina, selle neiu järgi võib arvata et halvim on talle vaid kiirkuller. Nagunii tutvusid nad kui seesama poiss tassis sellele samala plikale koju mingeid kappe või muud pahna. Härra teine tööots on kusagil öövahetuses arvatavasti valvurina, sest päev otsa ringisiiberdanud inimene ei jaksa seda sama teha 24 tundi ööpäevas. Härra istub kindlasti kusagil laos, ta on oma päevateksad visanud riidekappi. Tal on kirjutuslaud ja arvuti. Arvuti mitme monitoriga kus osadel ekraanidel välguvad videovalve pildid lao erinevatest nurkadest millest keegi kunagi võib sisse pugema hakata. Sissepugejate jaoks on tal lauasahtlis pipragaas ja peas number üksükskaks, nii igaks juhuks. Ööseks kasvavad talle ette vuntsid ja hommikul ajab ta nad maha. Peale seda kui ta on oma laua tagant üles ärganud.
Härra puhkab kord nädalas ja see toimub pühapäeval. Selleks puhuks paneb ta omale puhta triiksärgi selga ja ümber kaela seob ta lipsu. Ja läheb oma naisele külla, kuigi parema meelega oleks ta hoopis kusagil mujal - puhkusel näiteks, lõputul puhkusel kusagil soojal ja üksikul saarel, ja kuigi ta elab ise ka seal samas kus elab ta naine, tunneb ta et on oma naisel külas. Enda ema nägi ta viimati neli kuud tagasi. Ülejäänud nädalapäevadel mõtleb ta salaja et millal ometi see jama läbi saab.
Kui ma koju jõudsin, ei hakanudki ma sööma. Ma olin liiga väsinud et mul isu oleks. Ma kõndisin esikust kikivarvukil kööki, sest mind oli jälitanud majaühistu esimees kes uksele koputab (või pigem vasaraga taob, või äärmisel juhul kurikaga) ja kisendab midagi selle kohta et 25. kuupäev on ammu juba möödas ja et ta ei tea mis numbreid mu veenäitude tabelisse panna ja et miks ma kunagi oma veenäite ära ei vii. Teesklen et mind pole kodus ja lähen hoopis magama.





<< Avaleht

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]