reede
Tuhamäed.
Oli lihtsalt selline päev. Mitte üks tilk vihma, aga tunne oli et kohe hakkab sadama. Palav, aga tunne oli et varsti läheb jahedamaks. Tuulevaikne, aga tunne oli et varsti tõuseb ta. Me saime kusagil kokku, ma ei mäleta enam kus, ja mul oli imelik teda näha. Ma sain teada et tal oli just parem käsi kolm nädalat kipsis olnud ja et ta tuli just Mustamäe haiglast, kus see tal ära võeti. Kõik pidi korras olema. Arst vaatas ta käe üle ja ütles et kõik on käega korras. Ta sai sellega jälle kõike teha. Vahepeal ta ei saanud. Ta murdis oma randme kahest kohast. Kukkus jube valusasti. Kaotas tasakaalu. Üritas üles tõusta ja siis kaotas ta tasakaalu uuesti. Valu oli läbilõikav. Murdunud luu otsad kriipisid üksteist. Teineteist. Meeletu valu. Tõsiselt jube.
Ma tahtsin ta sõrme otsi katsuda, aga ma ei teinud seda. Ma ei leidnud nagu piisavat vabandust. "Tere.. oih, ma puudutasin teie sõrmeotsi." Või "Oi, ma libastusin. Taevale tänu et need sõrmeotsad.." Lollus. Mul on heameel et tema käega on nüüd kõik korras. Päikest saanud käsi, kipsi koha pealt valge nagu võõrkeha. "Tere, te kindlasti imestate miks mu käsi randme juurest heletam on, kui ülejäänud käsi. Kuulake nüüd kõik!" Jne. Ja ma vist olingi jõudnud talle ainult tere öelda. Siis ma põrnitsesin teda. Ta alustas ise rääkimist ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta tundus kuidagi närviline. "No tere, ma tulin just haiglast.. eiei, ära arva, kõik on hästi. Mul oli kips. Ma kukkusin. Nüüd on kõik korras. Kahest kohast läks.. katki. Pooleks. Arst vaatas mu käe üle ja nüüd on sellega hästi. Hästi. Kaks nädalat.. oli see. Nii kahvatu, eks? Jaa, on. Aga vähemalt on ta korras. Sa ei kujuta ette kui valus see oli.. no tegelikult sa vist kujutad. Ära kujuta, see oli tõesti valus. Ma.. ma" Jne.
"Lähme tuhamädede juurde" ütlesin. Ma ei tea kus nad on. Kas neid siin lähedal üldse ongi? Ahjaa, me seisime ju keset teed ja ma mõtlesin et võiks siit lihtsalt ära minna. Ükskõik kuhu tegelikult. Sinna suunda. Suvalisse. "Lähme jah" ütles ta. Veider.
Väljas oli palav. Aga tunne oli et varsti läheb natuke jahedamaks. Kui tuleks tuul, siis ta ehk puhuks need tumedad pilved meie kohale ja need varjaks päikese. Kui ta teeks nii. Siis võiks ka natuke sadada. Veidi ju võiks. Muru hakkab juba kollaseks tõmbuma. Nii vaja oleks seda veidikest vihma. Nii veidike võiks ju sadada. Nii natukenegi. Aga mitte praegu.
Ja me leidsime ühe plangu. Piisavalt kõrge et sellest mitte üle ronida. Nii me seisime selle kulunud värvi kollase plangu ees. Ja nägime veidrad välja. Tal oli tõesti ilus kleit. Selline lihtne ilus kleit ja pisike käekott. Selline hästi sobiv igapäevane soeng ja kui tuul nüüd natuke pukuks. Ja kui vihma sadama hakkaks ja kui ta märjaks saaks siis ta näeks ju.. vähemalt.. topelt nii armas välja. Või rohkem. Kindlasti rohkem. Sada korda rohkem. Selline, rõõmus. Kiljuv võib-olla. See oleks tore. Aga ta on ju muidu ka armas. Aga ma näen välja eriti tobe. Sellises olukorras. Üleni tolmune. Jalas mu parimad kingad vist. Mul neid üks paar ongi. Vanad viskasin täna hommikul kingapoe ukse taga ära. "Ärge ära pakkige, ma hakkan neid kohe kandma." Ja seljas sellised riided millega minnakse klassi lõpuaktusele. Aga ma ei mäleta et ma oleksin aktusel käinud. Ma ei mäleta et ma oleks kooli lõpetanud, ja ma ei mäleta et ma oleks seal üldse käinudki. Selle paberi mis ma sain, ma kleepisin talle lihtsalt niisama margi üles nurka ja ma kirjutasin ta peale oma koduse aadressi. Ma ei lidnud kahjuks postkontori postkasti, niisiis jätsin ma oma lõputunnistuse vargsi poodi leti peale kui olin ostnud paki sigarette. Panin tunnistuse lihtsalt letile mingi teise paberi alla kui müüjanna venitas ennast sigarette ulatama. Ta seeliku alt paistsid jalad sinikaid täis. Võib-olla te leiab tunnistuse enne kedagi teist ja toimetab selle mulle koju või paneb ta selle posti. Võib-olla leiab selle keegi teine kes sellega oma tagumikku pühkima hakkab. Ma ei mäleta enam ei selle poe nime, ega ka seda mis tänaval ta asus. Ma ei mäleta sigarettide hinda, ja ma ei mäleta kas ma nende eest üldse maksingi. Ma ei mäleta. Ma ei tea kas mul on tikke et mõni neist sigarettidest põlema süüdata.
Ja siis hakkas vihma sadama. Tõusis tuul. Päike läks tumeda pilve taha ja kusagil kaugel vilksatas mõneks ajaks vikerkaar. Linn tõmbus hämaraks, aga ta paistis ikka piisavalt sõbralik. Inimesed tormasid varikatuste alla, kes kusagile tuppa sisse. Mitte ühtegi autot mitte ühelgi tänaval. Ja kuidas ta naeris? Kiljus ja karjus ja kilkas vihma käes? Kuidas ta trampis poriloigus ja sasis oma juukseid paduvihmas? Ma ei öelnud talle. Süütasin sigareti (mul ikkagi olid mõned tikud) ja seisin selle kulunud plangu ees, plangu ees mis vist auras veidi. Asfalti peal mis vist auras veidi. Selline tore hetk, mõtlesin. Oli lihtsalt selline päev.
Ma tahtsin ta sõrme otsi katsuda, aga ma ei teinud seda. Ma ei leidnud nagu piisavat vabandust. "Tere.. oih, ma puudutasin teie sõrmeotsi." Või "Oi, ma libastusin. Taevale tänu et need sõrmeotsad.." Lollus. Mul on heameel et tema käega on nüüd kõik korras. Päikest saanud käsi, kipsi koha pealt valge nagu võõrkeha. "Tere, te kindlasti imestate miks mu käsi randme juurest heletam on, kui ülejäänud käsi. Kuulake nüüd kõik!" Jne. Ja ma vist olingi jõudnud talle ainult tere öelda. Siis ma põrnitsesin teda. Ta alustas ise rääkimist ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta tundus kuidagi närviline. "No tere, ma tulin just haiglast.. eiei, ära arva, kõik on hästi. Mul oli kips. Ma kukkusin. Nüüd on kõik korras. Kahest kohast läks.. katki. Pooleks. Arst vaatas mu käe üle ja nüüd on sellega hästi. Hästi. Kaks nädalat.. oli see. Nii kahvatu, eks? Jaa, on. Aga vähemalt on ta korras. Sa ei kujuta ette kui valus see oli.. no tegelikult sa vist kujutad. Ära kujuta, see oli tõesti valus. Ma.. ma" Jne.
"Lähme tuhamädede juurde" ütlesin. Ma ei tea kus nad on. Kas neid siin lähedal üldse ongi? Ahjaa, me seisime ju keset teed ja ma mõtlesin et võiks siit lihtsalt ära minna. Ükskõik kuhu tegelikult. Sinna suunda. Suvalisse. "Lähme jah" ütles ta. Veider.
Väljas oli palav. Aga tunne oli et varsti läheb natuke jahedamaks. Kui tuleks tuul, siis ta ehk puhuks need tumedad pilved meie kohale ja need varjaks päikese. Kui ta teeks nii. Siis võiks ka natuke sadada. Veidi ju võiks. Muru hakkab juba kollaseks tõmbuma. Nii vaja oleks seda veidikest vihma. Nii veidike võiks ju sadada. Nii natukenegi. Aga mitte praegu.
Ja me leidsime ühe plangu. Piisavalt kõrge et sellest mitte üle ronida. Nii me seisime selle kulunud värvi kollase plangu ees. Ja nägime veidrad välja. Tal oli tõesti ilus kleit. Selline lihtne ilus kleit ja pisike käekott. Selline hästi sobiv igapäevane soeng ja kui tuul nüüd natuke pukuks. Ja kui vihma sadama hakkaks ja kui ta märjaks saaks siis ta näeks ju.. vähemalt.. topelt nii armas välja. Või rohkem. Kindlasti rohkem. Sada korda rohkem. Selline, rõõmus. Kiljuv võib-olla. See oleks tore. Aga ta on ju muidu ka armas. Aga ma näen välja eriti tobe. Sellises olukorras. Üleni tolmune. Jalas mu parimad kingad vist. Mul neid üks paar ongi. Vanad viskasin täna hommikul kingapoe ukse taga ära. "Ärge ära pakkige, ma hakkan neid kohe kandma." Ja seljas sellised riided millega minnakse klassi lõpuaktusele. Aga ma ei mäleta et ma oleksin aktusel käinud. Ma ei mäleta et ma oleks kooli lõpetanud, ja ma ei mäleta et ma oleks seal üldse käinudki. Selle paberi mis ma sain, ma kleepisin talle lihtsalt niisama margi üles nurka ja ma kirjutasin ta peale oma koduse aadressi. Ma ei lidnud kahjuks postkontori postkasti, niisiis jätsin ma oma lõputunnistuse vargsi poodi leti peale kui olin ostnud paki sigarette. Panin tunnistuse lihtsalt letile mingi teise paberi alla kui müüjanna venitas ennast sigarette ulatama. Ta seeliku alt paistsid jalad sinikaid täis. Võib-olla te leiab tunnistuse enne kedagi teist ja toimetab selle mulle koju või paneb ta selle posti. Võib-olla leiab selle keegi teine kes sellega oma tagumikku pühkima hakkab. Ma ei mäleta enam ei selle poe nime, ega ka seda mis tänaval ta asus. Ma ei mäleta sigarettide hinda, ja ma ei mäleta kas ma nende eest üldse maksingi. Ma ei mäleta. Ma ei tea kas mul on tikke et mõni neist sigarettidest põlema süüdata.
Ja siis hakkas vihma sadama. Tõusis tuul. Päike läks tumeda pilve taha ja kusagil kaugel vilksatas mõneks ajaks vikerkaar. Linn tõmbus hämaraks, aga ta paistis ikka piisavalt sõbralik. Inimesed tormasid varikatuste alla, kes kusagile tuppa sisse. Mitte ühtegi autot mitte ühelgi tänaval. Ja kuidas ta naeris? Kiljus ja karjus ja kilkas vihma käes? Kuidas ta trampis poriloigus ja sasis oma juukseid paduvihmas? Ma ei öelnud talle. Süütasin sigareti (mul ikkagi olid mõned tikud) ja seisin selle kulunud plangu ees, plangu ees mis vist auras veidi. Asfalti peal mis vist auras veidi. Selline tore hetk, mõtlesin. Oli lihtsalt selline päev.
# postitas evert : 2:03 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
