yes-no

Ta on äravahetamiseni sarnase näoga justkui oleks ta kriminaaltoimikute vahelt välja kukkunud, nagu ellu ärganud ümara näoga mees 50ndate sarimõrvari-fotolt. Ta hallid mittemidagiütlevad riided ei reeda muud kui seda et ta ema on ta riidesse pannud, kentsakas aga mõnes mõttes armas, aga nukker, aga kurb ka. Ta kõnnib nii vaikselt et see muudab veidi ärevaks, ja kui teda teretada ei ütle ta sulle midagi vastu. Ta viskab nagu mööda minnes sulle korraks unise pilgu peale, märkad ainult ümarate prilliklaaside peegeldust, ja sa ei märka midagi muud kui seda et see on veidi kohatu, veidi ebaviisakas aga kuidagi loomulik. Ja sa ei hammusta teda läbi, iialgi ei arvaks millega ta tegeleb või millega elatist teenib, nii näiliselt suvalistel aegadel ja nii harva kõnnib ta sulle trepikojas vastu. Longib neid treppe nii aeglaselt, nii vaiksel, ja kunagi ei kasuta ta lifti. Riided trepiastmetega pea-aegu sama värvi.
Kusagilt ta igaljuhul tuleb ja kusagile on ta minemas, kõvasti kiilanev peanupp kaob nii kiiresti kaugustesse et vaevu üldse märkad teda.
Ja õhtul see jälle algab, ta ajastab nii täpselt, just sellel hetkel kui ma löön pea patja hakkab tema ööelu pihta. Ta teeb seda nii tüütu järjekindlusega, et ta mitte ei ela ainult minust korrus üleval pool aga ta justkui istuks mulle pähe kogu oma metallise keharaskusega. Ta tuimad silmad keerlevad vastuvälgatavate ümarate prilliklaaside taga, ja ma aiman et ilmselt ka need on hallid. Need on ühed hallid silmad mis pole sel kevadel veel märganudki seda roheliseplahvatust. Ta ei lähe rõdule ja ei vaata iialgi mõtlikult kaugustesse, ei libista oma pilku üle puulatvade, ei näe neissetakerdunud hiiglaslikke kileräbalaid, ta ei vaata maju, ta ei vaata aknaid ega nende kuju, ta ei märka isegi inimesi, neid tüütuid askeldajaid. Ta oleks nagu kurt-tumm-pime kes oivalise täpsusega käib oma programmeeritud radapidi, jalg jala ette ja iialgi ei komista, libiseb oma treppidest alla ja kaob välisukse taga oma kiilaneva peanupuga ja juba on kadunud nagu oleks ta kanalisatsioonikaevu kukkunud. Aga oi kuidas talle meeldivad plekkämbrid öösiti, tal on nendega lausa intiimne suhe.

Esimese lumega muutusid tema prioriteedid, ta jäi äkitselt kodusemaks, nelja seina vahele, kadus igasugune isu lugeda või sotsialiseeruda. Vaevu tundis ta oma käsi liikumas, aga see oli ainult hetkeline tunne. Ta ilmus mõned korrad aknale, ohkas siis väga vaikselt ja taganes akna eest. Mõnikord, hommikuti kui oli veel pime hiilis ta salaja tööle kus ta istus vaikselt ja tegi oma asju, ning pimeduse saabudes hiilis ta tagasi koju. Kella polnud vaja vaadata, see oli justkui mehhaaniline liikumine. Mõnikord ei tekkinud päeva jooksul kordagi söögiisu, või kui ta ennast kokku võttis ja midagi sõi siis ei tundnud ta selle maitset. Teisel päeval ta jällegi tundis maitset, ja mõnikord oli see fantastiline, meeliergutav ja isegi pea-aegu et rabav. Kolmandal päeval ta ei näinud jällegi ühe silmaga värve. Nagu oleks tegu palavikuga, seisundiga kus sa oled üleküpsenud ja mitte miski ei suuda sind aidata kui ainult ehk üks hea 4 kuud kestev uni. Pisikeses kosmosekapslis, kaaluta olekus, jalaruumi nii vähe et põlvi kõverasse ajada ei saa. Valged seinad ümberringi ja mõni juhe hõljumas, pea-aegu täielikus vaikuses. Sa paned silmad kinni ja näed valget tuba, valgete kardinate ja valge voodiga kus on valged linad, ning tuule käes liikuvate kardinate vahelt paistab sisse mahe päikesevalgus. Soe õhk liigub seal toas, silitab su värsket kõrvuni naerul nägu. Kusagil kaugel on sünged pilved, täiesti tumemustad ja äike kolistab seal all, aga need helid kostavad vaevu sinuni.