neljapäev

Kapsel.

Esimese lumega muutusid tema prioriteedid, ta jäi äkitselt kodusemaks, nelja seina vahele, kadus igasugune isu lugeda või sotsialiseeruda. Vaevu tundis ta oma käsi liikumas, aga see oli ainult hetkeline tunne. Ta ilmus mõned korrad aknale, ohkas siis väga vaikselt ja taganes akna eest. Mõnikord, hommikuti kui oli veel pime hiilis ta salaja tööle kus ta istus vaikselt ja tegi oma asju, ning pimeduse saabudes hiilis ta tagasi koju. Kella polnud vaja vaadata, see oli justkui mehhaaniline liikumine. Mõnikord ei tekkinud päeva jooksul kordagi söögiisu, või kui ta ennast kokku võttis ja midagi sõi siis ei tundnud ta selle maitset. Teisel päeval ta jällegi tundis maitset, ja mõnikord oli see fantastiline, meeliergutav ja isegi pea-aegu et rabav. Kolmandal päeval ta ei näinud jällegi ühe silmaga värve. Nagu oleks tegu palavikuga, seisundiga kus sa oled üleküpsenud ja mitte miski ei suuda sind aidata kui ainult ehk üks hea 4 kuud kestev uni. Pisikeses kosmosekapslis, kaaluta olekus, jalaruumi nii vähe et põlvi kõverasse ajada ei saa. Valged seinad ümberringi ja mõni juhe hõljumas, pea-aegu täielikus vaikuses. Sa paned silmad kinni ja näed valget tuba, valgete kardinate ja valge voodiga kus on valged linad, ning tuule käes liikuvate kardinate vahelt paistab sisse mahe päikesevalgus. Soe õhk liigub seal toas, silitab su värsket kõrvuni naerul nägu. Kusagil kaugel on sünged pilved, täiesti tumemustad ja äike kolistab seal all, aga need helid kostavad vaevu sinuni.





<< Avaleht

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]