pühapäev
Pöial.
Tal on kollaseks tõmbunud käed. See on ta nahatoon, ilmselt mõnest haigusest. Kissis silmadega vaatab bussis lähedalt, väga-väga lähedalt akende ette kleebitud reklaamiseid. Terved aknad on kaetud ja valgus ei paista neist läbi, ning võimatu on midagi välja lugeda. Niimoodi ta seal seisabki, toetab oma otsaesise vastu neid reklaame ja loeb. Veerib kuidagi tähed kokku, ja selle lausega kui mõned laused juba koos millest saaks arusaadava jutu moodustada, on ta oma peatusest ammu möödas. Jään veel mõneks ajaks bussi ja jälgin teda nalja pärast. Vaatan kuidas ta kirub. Ajab hambad irevile ja trambib jalgu vastu maad midagi omaette pomisedes. Midagi ei saa aru, näib justkui oleks see seosetu mõmin. Siis astub ta ruttu oma kääbusesammusid tehes ukse poole et stop-nuppu vajutada aga esimesel uurimisel justkui nagu poleks seda nuppu kusagil näha. Niimoodi ta otsibki seda stop-nuppu: toetab oma otsaesise mööda bussi haardeposte ja sõidab mööda neid edasi-tagasi ja üles ja alla. Ta kollaseks tõmbunud kätel on kuivanud näpp, vasaku käe pöial - nagu vanaks läinud viiner - krobeline tumepruuni värvi ja tumeda sinakasrohelise küünega, no peaaegu must. Seda ta varjab oma taskus salaja, kuid kui buss mõne äkilise käänaku teeb siis ta toob oma vigase jäseme korraks nähtavale kas et tasakaalu hoida või et kusagil kinni haarata. Buss väga järsult tõmbaski ühe peatuse ette ja pidurdas rohmakalt.
# postitanud evert : 2:17 AM
teisipäev
Swoosh.
Need must-valgeruudulised teravnurksed kõnniteekivid peegeldavad vastu sinakat tänavalaternavalgust. Kerge läikega kivid. Kerge kajava kuminaga kõnniteekivid. Kerge metalse kõlaga kumisevad kivid kui astud jalgu järgi vedades, otsides kohta kust saaks võtta kinni: vihmaveetorust, ukselingist, postkastist, trepi käsitoest, prügikastiäärest ja seina küljes lehvivast plakatist, vihma käes läbipehkinud plakatist mis on sama mure kui väljasurnud parditiigi saiaviil. Sõrmed lähevad sealt lihtsa kergusega läbi, haarad justkui udust, kuid proovid veel kord sealt massist tugevamat osa leida, teed mõned naeruväärsed liigutused veel ning siis lendad kogu keha raskusega näoli. Hambad murduvad kerge raksatusega ning paiskuvad laiali jättes järele peenikesed verenired, must-valgeruudulised tänavakivid kajavad kerge kuminaga. Sust üle käib kerge tuulepuhang, mis liigub edasi kuhugi tänavavahesse. Tuleb ajada ennast kuidagi küünarnukkidele ning siis edasi roomata. Kergelt läikivad tänavakivid peegeldavad kukkuvaid veretilkasid koos süljega kukkudes, peegelpildis vahib vastu sassi juustega Loom. Näljane ja väsinud, uimane ja külmast peaaegu kange - sandistatud, verine ja räpane, paanikasse aetud.
Hambakillud või peenike kruusakivitolm riidevoltide vahel tänavakive kriipimas, tahaks roomata pimedamasse nurka, vahetänavasse või põiktänavasse, mida kitsamasse seda parem, kusagile kuhu inimeste jutt ei mahuks ja värske õhu lõhn ei jõuaks. Kuhu vaevu ise külili mahuks, nii et peaks näo vastu maad panema ja õla liigesest välja koksama. Kuid ei, polnud vist piisavalt jõudu, tean et sain ennast küünarnukkidele, kuid jäin sinna ühe koha peale naelutatult justkui aasa peal mäluv lehm. Kõikuv pilt vahib vastu tänavast koos sinise kumaga tänavalaternatega, nii kaugele kui maakera kumerus lubab. Siin-seal tänava sees on suured suitsevad kraatrid. Jalapaarid kas astuvad must ettevaatlikult üle, või jooksevad omaniku poolt märkamatult mulle otsa, kõik parema külje ribidesse astudes nii et peast käib ragin läbi. Helimenüü koosneb peamiselt mürast, hõigetest või kellegi röökimisest, pudenevad hoonetetükid tekitavad ka pidevat klobinat, ning rakettide lennu vuhinad. Mõndade rakettide ebastart tekitab palju sinist vingutossu, kuid nad olgu õnnelikud sest paljud plahvatavad ka taevalaotuses - pilved löövad muudkui kirkaks, ja hetk hiljem saabub kõrvulukustav kõmin. Plahvatused taevas, justkui ilutulestik. Mõni sööstab küll sirgelt üles, kuid teeb seal surmasõlme ning siis otse alla majadesse, ja neist juustuaukudest mu kohal pritsibki muudkui tuld.
Inimesed jooksevad tänaval mütse kinni hoides tundmatusse nagu uppuva laeva rotid üle parda.
Hambakillud või peenike kruusakivitolm riidevoltide vahel tänavakive kriipimas, tahaks roomata pimedamasse nurka, vahetänavasse või põiktänavasse, mida kitsamasse seda parem, kusagile kuhu inimeste jutt ei mahuks ja värske õhu lõhn ei jõuaks. Kuhu vaevu ise külili mahuks, nii et peaks näo vastu maad panema ja õla liigesest välja koksama. Kuid ei, polnud vist piisavalt jõudu, tean et sain ennast küünarnukkidele, kuid jäin sinna ühe koha peale naelutatult justkui aasa peal mäluv lehm. Kõikuv pilt vahib vastu tänavast koos sinise kumaga tänavalaternatega, nii kaugele kui maakera kumerus lubab. Siin-seal tänava sees on suured suitsevad kraatrid. Jalapaarid kas astuvad must ettevaatlikult üle, või jooksevad omaniku poolt märkamatult mulle otsa, kõik parema külje ribidesse astudes nii et peast käib ragin läbi. Helimenüü koosneb peamiselt mürast, hõigetest või kellegi röökimisest, pudenevad hoonetetükid tekitavad ka pidevat klobinat, ning rakettide lennu vuhinad. Mõndade rakettide ebastart tekitab palju sinist vingutossu, kuid nad olgu õnnelikud sest paljud plahvatavad ka taevalaotuses - pilved löövad muudkui kirkaks, ja hetk hiljem saabub kõrvulukustav kõmin. Plahvatused taevas, justkui ilutulestik. Mõni sööstab küll sirgelt üles, kuid teeb seal surmasõlme ning siis otse alla majadesse, ja neist juustuaukudest mu kohal pritsibki muudkui tuld.
Inimesed jooksevad tänaval mütse kinni hoides tundmatusse nagu uppuva laeva rotid üle parda.
# postitanud evert : 1:44 PM
laupäev
Kadunu.
Pealelõunane buss sõidab vaikselt hangede vahel ning kraabib vaikselt autopõhjaga kokkupressitud jääd kaasa ning riivib tänavaid. Liiklus justkui seisab kodus, tänavad on päris tühjad. Mõned uitajad tulevad vastu ja siis aeglaselt haihtuvad silmapiiril, mõni hetk peale kadumist kostub vaikselt kauguses kajav surmakarje justkui keegi lämbuks valust ussihammustused jalaküljes ja suur palk ihust läbi tungimas, viimase hingetõmbe ennast verd tarretama ajav lämbuv häälitsus, sama jäine kui meetripikkused jääpurikad mis raksudes murduvad pilvelõhkujate katuste küljest naksti lahti ning pillavad ennast ülehelikiirusel vastu kinnikülmunud maapinda, jättes endast järele kraatreid. Silmapilguks akende eest läbi vuhiseded tõmmates endaga kaasa veel aknalepotsatanud lund, hingesid rebides ja lausa klaasi painutades enamvähem murdumishetkeni, ning kõige viimasel hetkel siiski ta möödub. Ja laseb olla. Toas voodis ägisevatel inimestel pole vähemat aimu. Neil on flanellkompressid palgel ning huuled tumelillalt pruntis. Keha tikksirgelt krampjas. Korra vaid võbisevad läbi keha kui jääkamakate akendepainutused tekitavad tubadesse hetkelisi vaakumihoogusid.
# postitanud evert : 11:58 PM
kolmapäev
Kellamehhanism.
See udu on nüüd muutunud pigem kahevärviliseks, ülalt täitsa tumesinine, ning maapinna juurest roosakas. Seal kus oli muru ja kõik muu. Asfalt, muld, porilombid, talviti lumi ja peale talve lume alt välja sulanud sitajunnid.
Mul on aken teisel korrusel ja välisuksed on kenasti kinni müüritud. Terve tuba on kraami täis kogutud ja ma saan kenasti hakkama. Mul on ka jääd. Eelmisest talvest saepuru all, selleks kui peaks janu tekkima - siis ma sulatan jääd. See on vist puhas. Ning kraami all pidasin silmas rohkem konserve. Kuivtoit, konservid, ning konservpuuviljad, konservliha, konservkala, eriti tuunikala vees ja tuunikala tomatis, ning kärakas. Mõned kastid veini, ja pipraviina talveks. Üks 80nene pudel on igaks juhuks kraanikausi all.
Alla minekuks on nöör. Sedamööda ma turnin alla mõnikord, ning otsin juurde. Eile sain pildi banaanidest, ning kukalt kratsivast ahvist selle banaanihunniku otsas, endal tal perse punane.
Ning kui arvate et see on postapokalüptiline, siis ei. Need polnud tuumasõjad, lihtsalt maailm muutus või kohanes, iga kahe inimese kohta tekkis liiga tihti seitse tükki juurde ja tuumapommid lihtsalt söödi lõpuks ära. Söödi ka muid asju, nagu näiteks muru ja kõik muu mis oli roheline. Putukad olid väga minev kaup, ja eriti loomad. Allesjäänud, väljasurevad, ametlikult väljasurnud ja need loomad mis hoiti salaja varuks. Kellegil tuli ikka lõpuks isu, aga teineteist ei söödud sest kannibalismi kohta kehtis reegel: mitte süüa inimest, kuna see on ebaeetiline.
Mööda nööri läksin eelmisel nädalal alla ja jõudsin sinna mis oli kunagi mustamäe, enne kui tehti selle kohale suur prügimägi ja enne kui see prügimägi ära sorteeriti ja enne kui maapinna alus osaliselt läbi kaevati ning sõeluti. Leiti igasugu vahvaid asju ja esemeid ja luid ja mälestisi. Kõik see söödi ära, ning samuti ka kogu see prügi mis lahti kaevandati ja ära sorteeriti.
Mul on aken teisel korrusel ja välisuksed on kenasti kinni müüritud. Terve tuba on kraami täis kogutud ja ma saan kenasti hakkama. Mul on ka jääd. Eelmisest talvest saepuru all, selleks kui peaks janu tekkima - siis ma sulatan jääd. See on vist puhas. Ning kraami all pidasin silmas rohkem konserve. Kuivtoit, konservid, ning konservpuuviljad, konservliha, konservkala, eriti tuunikala vees ja tuunikala tomatis, ning kärakas. Mõned kastid veini, ja pipraviina talveks. Üks 80nene pudel on igaks juhuks kraanikausi all.
Alla minekuks on nöör. Sedamööda ma turnin alla mõnikord, ning otsin juurde. Eile sain pildi banaanidest, ning kukalt kratsivast ahvist selle banaanihunniku otsas, endal tal perse punane.
Ning kui arvate et see on postapokalüptiline, siis ei. Need polnud tuumasõjad, lihtsalt maailm muutus või kohanes, iga kahe inimese kohta tekkis liiga tihti seitse tükki juurde ja tuumapommid lihtsalt söödi lõpuks ära. Söödi ka muid asju, nagu näiteks muru ja kõik muu mis oli roheline. Putukad olid väga minev kaup, ja eriti loomad. Allesjäänud, väljasurevad, ametlikult väljasurnud ja need loomad mis hoiti salaja varuks. Kellegil tuli ikka lõpuks isu, aga teineteist ei söödud sest kannibalismi kohta kehtis reegel: mitte süüa inimest, kuna see on ebaeetiline.
Mööda nööri läksin eelmisel nädalal alla ja jõudsin sinna mis oli kunagi mustamäe, enne kui tehti selle kohale suur prügimägi ja enne kui see prügimägi ära sorteeriti ja enne kui maapinna alus osaliselt läbi kaevati ning sõeluti. Leiti igasugu vahvaid asju ja esemeid ja luid ja mälestisi. Kõik see söödi ära, ning samuti ka kogu see prügi mis lahti kaevandati ja ära sorteeriti.
# postitanud evert : 3:26 AM
pühapäev
Tulipunaseks.
Ta kannab tavaliselt kas suuremat mõõtu imeliku lõikega t-särki või sinist kleiti. Ta on oma huuled värvinud tulipunaseks. Silma värvide asemel on ta sunnitud mõnikord kandma värvipliiatsitest kraabitud toone, need on ta aeg-ajalt päris lohakalt näole kantud ning tavaliselt on need näolt maha jooksmas triipudena kuna ta teeskleb päeva jooksul mitmeid kordi paanilist nutuhoogu. Kuna ta ei tunnista aluspesu siis see vaatepilt on päris võigas: hooletult ajatud habemega ning imeliku soenguga mees korraldamas päise päeva ajal mõtetuid tseene. Ta soeng meenutab veidi mõne soome pensionärist vanamuti mulletit kes on selle lootusetult viltu maganud, täenäoliselt terve öise laevasõidu ajal karaoket laulnud ja siis purupurjus peaga võõrasse kajutisse magama pugenud, ning hommikul on ta pidanud ärkama pannihoobist piki nägemist. Ning loomulikult sest kleidist ei piisa et varjata ta peenist mis kõnnaku ajal hooletult vastu jalgu tolkneb, mõnikord vastujalutavate inimeste ees ta teeskleb hommikuringutust või teeb võimlemisliigutusi et neid enam ehmatada ja neile sellist õõva tekitada mis tõenäoliselt järgnevatel kuudel rahulikult magada ei lase. Lemmikkohtadeks on tal kas ühistransport või koolide vahetu lähedus, kuid ta ei pelga ka ei haiglaid ega näiteks surnuaedu. Lemmikuks võiks tõenäoliselt lugeda seika kus ta esimesel septembris oma tavalises olekus ühe kooli ees lapsevanemat teeskles ja siis salaja tegelikult põngerjaid kiusas näiteks küsimustega "Kas sa tahad näha onu vagiinat?"
Legend räägib et see algas õnnetusega, mees olevad vene sõjaväes kunagi nii rängalt peksa saanud et ta vajas pool aastat haiglaravi. Pool tema kehast aeti traate täis ning masin puhus talle päevi hinge sisse tagasi, kuid tükkidest millest ta kokku pandi jäi tõenäoliselt väheseks. Lõpuks kui ta vähehaaval paranema hakkas märkasid arstid kohe kummalist käitumist, ilmnesid igasugused kõhedust tekitavad sümptomid. Kõige tavalisem oli muidugi lõputu pomisemine ning perverssne käitumine, kuid ka sattus enesetapukatseid ja tahtmine teistele viga teha, kättemaksusoovid absurdsete võljamõeldud süüdistustega. Kui haigla juhtkond mõistis et teda kinni hoida on liiga kulukas, siis loomulikult samal päeval lasti ta vabaks ja tõsteti ukse taha.
Täna kannab ta sinist kleiti ja loomulikult on see liiga lühike, ning ta juustes on oksarisu. Ta vaatab oimetu näoga otse minu poole ja ta on omale tellinud jäätisekokteili. Meie vahel on mitu tühja lauda ja tooli, ning ma teesklen raamatu lugemist. Ta üritab kokteili juues käituda neiulikult, jalg üle põlve, selg sirgus ja aeg-ajalt pühib ta sõrmega üle oma huulte, silmanurgast kogu aeg otsides ohrit kes teda kasvõi korraks jälgiks.
Legend räägib et see algas õnnetusega, mees olevad vene sõjaväes kunagi nii rängalt peksa saanud et ta vajas pool aastat haiglaravi. Pool tema kehast aeti traate täis ning masin puhus talle päevi hinge sisse tagasi, kuid tükkidest millest ta kokku pandi jäi tõenäoliselt väheseks. Lõpuks kui ta vähehaaval paranema hakkas märkasid arstid kohe kummalist käitumist, ilmnesid igasugused kõhedust tekitavad sümptomid. Kõige tavalisem oli muidugi lõputu pomisemine ning perverssne käitumine, kuid ka sattus enesetapukatseid ja tahtmine teistele viga teha, kättemaksusoovid absurdsete võljamõeldud süüdistustega. Kui haigla juhtkond mõistis et teda kinni hoida on liiga kulukas, siis loomulikult samal päeval lasti ta vabaks ja tõsteti ukse taha.
Täna kannab ta sinist kleiti ja loomulikult on see liiga lühike, ning ta juustes on oksarisu. Ta vaatab oimetu näoga otse minu poole ja ta on omale tellinud jäätisekokteili. Meie vahel on mitu tühja lauda ja tooli, ning ma teesklen raamatu lugemist. Ta üritab kokteili juues käituda neiulikult, jalg üle põlve, selg sirgus ja aeg-ajalt pühib ta sõrmega üle oma huulte, silmanurgast kogu aeg otsides ohrit kes teda kasvõi korraks jälgiks.
# postitanud evert : 1:35 AM
esmaspäev
1mmm (1 mikromillimeeter)
Mingil eluhetkel hakkas ta ära harjuma. Ning siis muutus kõik palju mõnusamaks. Ta kõnnak muutus kuidagi sujuvamaks, kaugemalt vaadates võis mõelda et ta õõtsus kuidagi heatujulise kõnnakuga. Et ta elus on vist läinud midagi hästi. Et tal on kuradi khuulid päikeseprillid, et parfüüm (see lõhn) lööb vastu vahtimist, et kusagil kostub SEE muusika, et kohe ulatab kusagil kellegi käsi, valge taldriku peal imemaitsev kanavõileib jääsalati-tomati-kurgiga ning kõik see on TASUTA ja MULLE. Tema ümber hakkavad inimesed nagu hüpnotiseeritult samas taktis kõndima ja nagu nõiutult järgnevad nad talle tükk maad. Kasvõi pimedusse, mahajäetud vampiiridemaja keldri akendest roomavad nad sisse et talle tükk maad järele kõndida, ning siis kusagil tükk maad kõndinud nad ühtäkki ärkavad üles je leiavad jälle oma raja. Bussis-trollis-trammis hoiab ta ülevalt käepidemest kinni ja kui siis kogu seltskond parasjagu punase tule taga seistes üheaegselt kaks korda plaksuga käsi kokku löövad ning siis õlgasid selle taktis liigutama hakkavad, ta vaid muigab. Ta muigab naeratades natuke, ning naudib olukorda. Ka talle on see kuidagimoodi fantastiline. Mitte meeliülendav, muidugi mitte, vaid kergelt eriskummaline kuid mitte vaevu usutav. Magusalt reaalne, võiks öelda.
Ma arvan et tal on vahel hetki kus ta kahtleb endas, et ta mõtleb viivuks järele kui ta korraks vaateväljast ära kadunud on. Ta ei pruugi küll teist nägu teha, tõenäoliselt ta ilme jääb samaks ja ta ei reeda väljast poolt oma sisemust. Seal, kus mitte keegi ei näe, kui ta on ühe suure maja varju sisse kadunud ja kui tänavakivid pimestavalt vastu sillerdavad, just siis. Korraks hetkeks, ta kas tõmbab rohkem õhku kopsudesse tõmmates ja korraks peatudes, või kuidagi ta peab seda tegema. Ma arvan et ta teeb seda just siis kui ta käeseljaga on üle oma otsaesise tõmmanud nagu siluks juukseid või nagu pühiks ära higipisara, ma pole küll näinud kuid ma arvan - ma ei tea täpselt, ning ei saakski seda teada. Ma ainult arvan, ma arvan et siis käega-tõmbamise hetkel korraks sajandiksekundiks võib tema pilk klaasistuda, nii tolmu kukkumise hetkeks võib ta reeta ennast äraoleva pilguga maha vaatamas. Kahtlemas. See oleks kuidagi inimlik, kuid see muudaks ta meie sarnaseks. Nagu mõni naaber, nagu mõni vastasmaja või üle-tee-naaber kellel on nii häid kui ka halbu päevi. Kes kõik argipäevad käib tööl, saab oma tasu, siis raiskab selle ja siis on kurb kui mõni ta sugulane või tuttav ära sureb. Kes muretseb iga päev tühiste asjade pärast nagu on näiteks lume sulamine, tuulispask teisel pool maakera, päikese kustumine 100,000,000,000,000 valgusaasta pärast või maailma pikima mehe etteplaanimata jalaluu murdumine esimesel välisreisil kusiganes.
Ma arvan et tal on vahel hetki kus ta kahtleb endas, et ta mõtleb viivuks järele kui ta korraks vaateväljast ära kadunud on. Ta ei pruugi küll teist nägu teha, tõenäoliselt ta ilme jääb samaks ja ta ei reeda väljast poolt oma sisemust. Seal, kus mitte keegi ei näe, kui ta on ühe suure maja varju sisse kadunud ja kui tänavakivid pimestavalt vastu sillerdavad, just siis. Korraks hetkeks, ta kas tõmbab rohkem õhku kopsudesse tõmmates ja korraks peatudes, või kuidagi ta peab seda tegema. Ma arvan et ta teeb seda just siis kui ta käeseljaga on üle oma otsaesise tõmmanud nagu siluks juukseid või nagu pühiks ära higipisara, ma pole küll näinud kuid ma arvan - ma ei tea täpselt, ning ei saakski seda teada. Ma ainult arvan, ma arvan et siis käega-tõmbamise hetkel korraks sajandiksekundiks võib tema pilk klaasistuda, nii tolmu kukkumise hetkeks võib ta reeta ennast äraoleva pilguga maha vaatamas. Kahtlemas. See oleks kuidagi inimlik, kuid see muudaks ta meie sarnaseks. Nagu mõni naaber, nagu mõni vastasmaja või üle-tee-naaber kellel on nii häid kui ka halbu päevi. Kes kõik argipäevad käib tööl, saab oma tasu, siis raiskab selle ja siis on kurb kui mõni ta sugulane või tuttav ära sureb. Kes muretseb iga päev tühiste asjade pärast nagu on näiteks lume sulamine, tuulispask teisel pool maakera, päikese kustumine 100,000,000,000,000 valgusaasta pärast või maailma pikima mehe etteplaanimata jalaluu murdumine esimesel välisreisil kusiganes.
# postitanud evert : 12:30 AM
reede
Bussijuhile.
Tema nimi on Yunj. Prille kandev ning valge kulunud triiksärgiga. Elektronkell Made in China. Jalatsid Made in China. Vöö Made in China. Prillid Made in China. Yunj Made in China. Buss mida ta juhib, on samuti tehtud hiinas, ning päikesevarjudele on sissepoole kirjutatud Zonda.
Ma näen teda hästi otse tahavaatepeeglist, nagu ta olekski selle nii sättinud. Võtan seljakotist binokli ning vaatan ta poore. Ta näonahk on veidi määrdunud ja pärlendab kuumusest, ta vasem käsivars on täitsa pruun ning silmade ümber on päikeseprillidest jäänud varjulaigud. Ta vajutab energiliselt rooli keskel asuvale nupule ja sellega ta üritab peletada kitsesid, "piip-piip." Kitsed hüppavad elu eest teelt kõrvale tolmu sisse, ning mõne sekundi pärast leiavad nad juba koltunud murututi mida täitsa närida annab, ning helekollane buss pole neil enam meeles.Binoklit kotti tagasi pistes märkan et mind jälgivad kolm last eesistmelt. Kui silmad tõstan kaovad nad kohe seljatoe taha varju nii et ainult nende natuke väsinud ja natukene lõbusad pruunid silmad mind edasi uurivad. Nende ema kes samal istmel istub, rahmab nad iga natukese aja tagant toolile korralikult istuma ja käsin neil omas keeles vagusi olla ja sõidu ajal kusagilt kinni hoida. Lapsed ainult itsitavad ja varsti on nad tagasi. Katsun aknast välja vaadata ja neile vähe lusti pakkuda, kui korraga buss väga järsult pidurdab nii et kõik ahhetavad ja midagi üle bussijuhi kisa rääkida üritavad, aga nad jäävad sellele alla. Vaatan tagumisest aknast välja ja seal tee peal lebab kas mingi koer või pisem pikakarvaline tolmune kits ning kohe selle kõrval rusikat näitav ja täiega sajatav peremees. Nad jäävad muidugi iga hetkega aina väiksemaks ning buss põrutab edasi ja ei lase ennast neil häirida.
Ka läbi küla sõites ei muutu hoog eriti vaiksemaks, buss teeb ainult korra peatuse et mingid noored katuselt alla tulla saaksid, sest üks mammi vabastas bussi keskel istekoha ja hüppas keset küla välja. Umbes 40km/h sõidu ajal. Siin-seal kõlavad veel viimased kilked, ning bussiga kaasa jooksvad külalapsed muutuvad nüüd sama väikseks kui rusikaga kitsemees. Näen eest aknast et mäed hakkavad lähenema. Paar naist ees pool teevad palve-liigutusi, bussijuhi nägu pärlendab endiselt. Kruusa-liiva segu krudiseb rataste all ning meist maha jääb pikk jutt hõljuvat tolmu.
Tee läheb pikkamisi raskemaks, ning aeg-ajalt raputab ta ikka tõsiselt. Iga mõne aja tagant kukuvad kellegi kodinad vahekäiku laiali ning omanikud rallivad neid taga ajades mööda bussi ringi, ennast väga valusalt vastu pinke ära lüües. Ilmselt on kadunud ka vähemalt pooled bussi katusel olevatest pagasikohvritest. Mäletan et mu kohalik agent üritas mulle konkreetselt selgeks teha et kui sinna midagi panna lased, siis oled ilma ka. Tagaaknast välja vaadates pole läbi selle tolmu aga võimalik midagi tuvastada. Näeb ainult pruuni tolmupilve mis äärtest hajub ja sealt edasi näeb ainult kaktuseid ning muid taimi. Mõjub päris eksootiliselt. Vähemalt määgivad kitsekarjad on kadunud.
Mida rohkem me mäkke tõuseme, seda käänulisemaks läheb tee - ning päike paistab meile kogu aeg peale. Bussil pole muidugi konditsioneeri. Selle eest aga süsihappegaaside tekitajaid palju - ilmselt oleksime kõik juba ammu surnud kui kõik aknad bussil terved oleksid. On ka terveid aknaid, kuid enamus on purud ja väljast poolt raudtrellidega kaetud - et keegi välja ei kukuks ja ka sellepärast et keegi piletit maksmata peale ei saaks. Muid teenuseid bussis ei pakuta. Vett ei müüda. Esmaabi kapis, ma kujutan ette, hoiab bussijuht oma kolmeliitrist purki tänase uriiniga. Buss aina kähiseb, undab, reisijad mulisevad omavahel valjuhäälselt kui nad parasjagu ei lõuga, keegi joriseb ninahäälselt laulda. Kougin siiski lõpuks kotipõhjast välja paki värskeid AA-patareisid ja vahetan iPod-i väsinud patareid välja. Justnimelt, siin tehakse selliseid vähegi populaarseid riistapuid igas suuremas hoones järele - ja mida suuremad on hooned seda suuremad on iPodid. Minu oma on näiteks rusikasuurune - menüü on nii inglise- kui hiina keelne.
Ärkan vist paar tundi hiljem ja minu esmaseks rõõmuks näen aknast et veidi on hämaram kui keskpäeval. Hotellist kaasa võetud roll-on deotorant sai põhimõtteliselt kohe otsa ja see päevane kuumus paneb pikal bussireisil nii mõnegi vastupanuvõime proovile. Mul on nii endast kahju kui neist kolmest toredast pisikesest eesistmel. Teiseks märkasin ma et oleme juba kuradima kõrgel, ning neljandaks, et teed on ikka väga kitsad - kohe tunduvalt kitsamad kui buss ise, ning kohe eriti kitsad olid need käänakud mida mööda me ikka kõrgemale turnime. Ohhoo - vaatan siis korraks tagumisest aknast välja ja vaade on mainimistväärt: oleme ilmselt vihmametsade kõrgusel ning kui alla vaadata, siis vaataks nagu Google.com-ist "Kõige Surmavate Kuristike" pilte.
See pani korraks vere tarretuma ning paanikahoog oli kerge tulema. Tõusin korraks püsti, ning käepidedest nii kõvasti kinni hoides et nukid valged olid, sammusin ma kõige kindlama kavatsusega otse bussi etteotsa bussijuhi kõrvale. Üleni värisedes siis seisin seal ja võttis paar sekundit aega et toibuda: bussijuht rool vasemas käes ja mobiiltelefon paremas käes vatrab oma mobiiltelefoniga nagu muuseas. Tekkis ebareaalne tunne nagu näeksin und, silmapetet. Aga ei, olin ikka bussis, seisin seal tikksirgelt püsti ja enamus reisijatest jälgis mind huviga, teised kõik magasid sügavalt. Nad põrnitsesid mind kui oma kohale tagasi liikusin. Vahtisid veel mõnda aega kui olin juba maha istunud.
Õnnetus vist tänu sellele juhtuski, juht ilmselt eksis kurvis ja parempoolne taguratas libises teelt välja, tõmmates bussi endaga kaasa. Mõttest käis korra läbi langevari haarata. Kui üle katuse käisime, nägin bussis siia-sinna kukkuvaid inimesi ja bussijuhi mobiiltelefoni mööda lage libisemas silmapilguks. Kõik nagu üritasid oma suutorust karjeid välja raputada, mõtlen neid kes polnud verised. Aga neid karjeid ei tulnud, olid vaid David Bowie laulusõnad, ja kaasakiskuvad rütmid mu kõrvaklappide sees. Siis libisesime veel natuke aega pea-alaspidi ja teised küll veeresid mööda bussi külgi aga mina olin nagu oma kohale naelutatud miskipärast. Ning siis ilmselt kukkusime üsna sügavasse kuristikku. Mul ei tulnud muidugi pähe hakata sekundeid lugema, sest sellisel hetkel ei käi kunagi selline mõtegi peast läbi, kuid arvan et vabalangesime bussiga oma 15-20 sekundit. Need kes olid nüüd küll juba verised aga vähemasti veel elus, üritasid kogu hingest karjuda. Seda oli nende nägudest näha. Ma tean et karjumisel poleks olnud erilist mõtet, aga sellistel hetkedel ei tule inimestel pähe kõige mõtekamaid asju.
Maandusime bussiga otse jõkke ning kõik inimesed koos bussiga langesid nagu vastu seina. Nagu oleks bussiga mööda maad sõitnud - niimoodi ikka rattad allpool, kui järsku maakera külgetõmbejõud oleks võimendunud kuni tuhat korda. Ilmselt oleks see olnud päris huvitav vaatepilt maa peal - mõte näha kasvõi tohutuid metsasid korraga tikusuurusteks kildudeks purunemas! Aga bussis sees toimus miski muu, nagu loodusjõul toimunud veresaun, umbes 90% reisijatest surid silmapilkselt ja oma selgroo murdsid nad vähemalt kuuest kohast, bussijuhi kabiinist purskas tagaosani välja erepunast verd - see osa sõidukist kukkus otse vastu kivirahnu. Koos verega lendas laiali ka mootoritükke ja kõikvõimalikke räbalaid. See vaatepilt oleks nagu kestnud terve igaviku ja seda veel aeg-luubis. Säherdustes asendites inimkered paiskumas siia-sinna mida pole võimalik kirjeldada, ning siis bussi eest otsast sisse tungiv vesi ning alles siis katusele kukkuvad kivitükid vaheldumisi kukkumise ajal bussist välja pudenenud inimkehadega.
Vesi aga voolas sisse ja mingil hetkel teadsin oma sisimas et pean olema ainukene ellujääja, sest juhul kui keegi veel kukkumise üle elas (kui see üldse võimalik oli, siis kindlasti mitte seletatav), ei olnud võimalik et nad seal kusagil toolirusude vahel hapnikule ligi pääseda oleksid saanud. Silmad kinni hoides katsusin mitte mõelda neile kramplevatele ja lämbuvatele oletatavatele ellujääjatele, ning siis alles mõne aja pärast, võib-olla kolmekümne minuti ja bussi verise veega täitumise piiripeale jõudmiseni hakkas mu shokiseisund taanduma ning suutsin ennast liigutada. Veel ninaga õhku hingates veendusin et olen ikka elus ja kompasin ennast läbipaistmatus vees et kas olen ühes tükis. Imestasin et olin, imestasin et suudan käsi liigutada, imestasin et tunnen kätega oma keha kuju ja imestasin et ei murdnud ühtegi elutähtsat luud ega liigest.
Päästjateks osutusid kohalikud väiksese küla talumehed kes sealsetel mäenõlvadel muidu rahulikku elu elasid, oma karja kasvatasid ja ilmselt veel mõndagi tegid. Nad poleks uskunud et näevad mööda õhku vuhisevat bussi nende maale kukkumas, kollane nagu päikesekild.
# postitanud evert : 12:58 AM
neljapäev
Varakevadine.
See on öine seisev hetk ning ainsaks valgusallikaks on külmutuskapi kollakas pirnivalgus. Paar viilu juustu ja aknast sisse puhuv värske vilu tuul. See justkui uputaks endasse ja ütleks kõrva sisse vaikselt peaaegu helitult et saabunud on eriti varakevadine aeg. Hiired piiluvad mind lae sisse tehtud august ning kui ma magama lähen siis on nad hetkega all. Nad kangutavad mõne hetkega külmkapi ukse pärani lahti ja juba ongi nad pudelite kolisedes sees. Poolik vein, imelik suitsuvorst, kurk ning juust. Keegi toob ideaalsed veiniklaasid ning juba mõne aja pärast jõuab kohale kõige vanem ja hiir. Ta kannab prille ja köhatused reedavad ta hiljutise haigusloo. Aga ta peab vastu. Veel mõned korrad viiakse ta haiglasse, aga ta tuleb sealt tagasi samas seisus. Ning jutustab oma lugusid.
Ta alustab suve ja pillerkaarega, ta räägib kaugetest aegadest kui muru oli veel roheline ja taevas nii sinine et sinna võis triipe tõmmata. Ning siis tuli sügis, romantika ja kõik muu. Ning talv, see raskem aeg. Moosivarud ja naabritelt laenatud asjad mis nõuavad veel praegugi tagastamist. Ja ta lõpetab paeguse kevadega.
Ta ei räägi ilmast, ta räägib ainult, et nüüd võib minna ainult paremaks. Soojemaks ning hõlpsamaks. Et elus püsida ei ole vaja süüa liigikaaslaseid, sest varsti tärkab loodus ja kõik muu. Et võib jälle hinge tõmmata. Et võib rottidega mööda tänavaid joosta, enam ei jää kangeks. Jaa-jaa, nii see on. Varsti, üsna pea. Võib-olla juba homme.
Ta alustab suve ja pillerkaarega, ta räägib kaugetest aegadest kui muru oli veel roheline ja taevas nii sinine et sinna võis triipe tõmmata. Ning siis tuli sügis, romantika ja kõik muu. Ning talv, see raskem aeg. Moosivarud ja naabritelt laenatud asjad mis nõuavad veel praegugi tagastamist. Ja ta lõpetab paeguse kevadega.
Ta ei räägi ilmast, ta räägib ainult, et nüüd võib minna ainult paremaks. Soojemaks ning hõlpsamaks. Et elus püsida ei ole vaja süüa liigikaaslaseid, sest varsti tärkab loodus ja kõik muu. Et võib jälle hinge tõmmata. Et võib rottidega mööda tänavaid joosta, enam ei jää kangeks. Jaa-jaa, nii see on. Varsti, üsna pea. Võib-olla juba homme.
# postitanud evert : 12:30 PM
116xhiljem
Siin ma olen. Kõnnin süsimustas öös, kus kõik on pime ja täiesti süsimust. Kõnnin nagu unes, nagu need kes kõnnivad unes käed ees (tavaliselt mingis kindlas suunas) ja kompan ühte teerada. See viib mu kusagile aia äärde, sealt paistab imekena lehelage kasepuu, läbinisti öine valgustatud tagant poolt läbi udu ja ta taga on tõesti kaunis sünge kooti kuu. Mul on heledad juuksed üle näo ja ma olen pikem ja kitsam, teen lausa elegantseid liigutusi, ja mõtlen endamisi et siin ma nüüd siis olengi.
Enne kui ma liigutada jõuan, märkab mind ühe tünni tagant see jube mees. Ta on koledasti küürus ja ta rõgiseb koguaeg nagu hingamisteede jubedaimat haigust põdev vana inimene. See haigus pakatab ta seest ja ta nägu on veelgi inetum kõigest, tal on lausa jultunud nägu peas kui ta mind sealt passib. Need vastikud peened näpud ja asjaolu et ta on lisaks ka külgede pealt kummaliselt kiilakas, muudab loo veelgi jaburamaks. Ta passib sealt nii nagu hakkaks ta kohe karjuma, nagu oleks ta kohemaid kellegi kõrgema käsu peale põrguväravaid avamas, sellisel äraoleval ilmel nagu peaks ta kohe lämbuma hakkama juhul kui ta ei saa nüüd ja kohe sõnagi öeldud, kisatud lausa kiljutud. Kuid ta vaid rögiseb veel valjumalt nagu üritaks kurgu tühjaks puistada, et ta Hääl oleks veelgi valjem.
Kuid kõik mis ta on, on nõidus. Ja kuhu ma ka ei vaataks, vaatab ta sealt mulle otsa. Otse silma sisse oma punetavate silmadega, minu silamdesse, nii vastandlikesse. Kas mina olen jahmunum kui tema, ma ei suuda võrrelda. Kõikjal on vaid surnud vaikus, nagu kaugeim kesköötund mil on keelatud inimhingel päeva pähe elada, kõik teised magavad. Viimaks tunnen enda sees siiski südamelööke. Loen neid minutis kakskümmend, ma ei või eksida.
Enne kui ma liigutada jõuan, märkab mind ühe tünni tagant see jube mees. Ta on koledasti küürus ja ta rõgiseb koguaeg nagu hingamisteede jubedaimat haigust põdev vana inimene. See haigus pakatab ta seest ja ta nägu on veelgi inetum kõigest, tal on lausa jultunud nägu peas kui ta mind sealt passib. Need vastikud peened näpud ja asjaolu et ta on lisaks ka külgede pealt kummaliselt kiilakas, muudab loo veelgi jaburamaks. Ta passib sealt nii nagu hakkaks ta kohe karjuma, nagu oleks ta kohemaid kellegi kõrgema käsu peale põrguväravaid avamas, sellisel äraoleval ilmel nagu peaks ta kohe lämbuma hakkama juhul kui ta ei saa nüüd ja kohe sõnagi öeldud, kisatud lausa kiljutud. Kuid ta vaid rögiseb veel valjumalt nagu üritaks kurgu tühjaks puistada, et ta Hääl oleks veelgi valjem.
Kuid kõik mis ta on, on nõidus. Ja kuhu ma ka ei vaataks, vaatab ta sealt mulle otsa. Otse silma sisse oma punetavate silmadega, minu silamdesse, nii vastandlikesse. Kas mina olen jahmunum kui tema, ma ei suuda võrrelda. Kõikjal on vaid surnud vaikus, nagu kaugeim kesköötund mil on keelatud inimhingel päeva pähe elada, kõik teised magavad. Viimaks tunnen enda sees siiski südamelööke. Loen neid minutis kakskümmend, ma ei või eksida.
# postitanud evert : 2:33 PM
teisipäev
mustkoervalgekoer.
Nad lihtsalt istusid seal laua taga ja jõid viimaseid jooke, vahtisid teineteisele näkku ja naeratasid vahepeal. Köögis polnud kedagi, kassamutt ise oli ka juba oma igapäevasel siestal. Nelja tunni pärast ärkab ta maja taga üles, ringutab vettinud ja haisval madratsil, haigutab, ja tuleb leti taha roosade silmavalgetega ringi vahtima. Siis keerab ta omale lokid pähe ja valab veel mõned joogid. Vaatab siis kuidas taevas muudab värve, kuidas helehelesinine muutub veidi pilvisemaks ja kollakaspunaseks. Siis haigutab ta veel ja püsib kenasti ärkvel kuni südaööni. Äkitselt muutub ta karmiks ning vaatab kella ja ajab inimesed välja, teise käega keerab ukse lukku.
Nad naeratavad ega räägi millestki kuigi oluliselt. Tuul toob minuni midagi ilmast, midagi värvidest, vabast ajast ja nende naabritest. Nad joovad heledat õlut suurtest kannudest (peale on kirjutatud OXFORELL) ja seinad on täis kalapilte. Lastenurgas mängivad mingisugused põngerjad, kalakostüümis ettekandja tassib neile kaussidega friikartuleid ja õhtuks tuuakse kellelegi küünaldega sünnipäevatort. Vanamehed mölisevad edasi, ikka passivad teineteisele näkku. Nad istuvad akna all pisikestel toolidel väikese laua taga.
Mina istun seina juures ja vaatan ringi. Katsun mitte jalgu jääda kalakostüümis ettekandjale ja rüüpan aeg-ajalt teed. Siis loen lehte. Kassamutt norskab maja taga.
Kui ma ära lähen ei põle bussis tuled. Bussijuht teab et mulle meeldib nii ja tal pole midagi selle vastu. Ainult esitulede valgus. Raadio on piisavalt vakka et mind mitte häirida, tal on sigaret hambus ja ta näpib pikematel sirgetel välgumihklit. Viimaks ta süütab selle ja tõmbab pika mahvi. Paneb korraks silmad kinni ja astub veidi sügavamalt pedaalile. Must koer ja valge koer on tee ääres, nagu hääletaks, ja kui me oleme neist parasjagu mööda sõitmas siis nad liputavad oma saba.
Siis kordab ta oma tegevust veel veidi aja pärast - süütab sigareti - aga nii et ta vurrud kannatada ei saaks. Ta lips on vist veidi määrdunud, aga see ei häiri mind. Ja piisavalt pime on bussis ka, ning ma istun üsna taga akna all. Bussijuht on üks veider triibuline sell, selliste pikkade vurrudega ja ta meenutab mulle veidi kassmeest. Aga ta juhib ilusasti bussi ega häiri mind millegagi, ning ta on täitsa tasane ega pahanda isegi siis kui mina oma sigaretti tõmban. Ja ma teen seda ainult mõni kord, kui õues on juba mõnusalt hämar ja päevakuumus on puude taha vajunud, ainult siis. Ning kedagi muud ei ole seal bussis.
Kassmees tõmbab vaikselt suitsu ja sõidab läbi udu, ja teeäärsed põdrad vaatavad meile veel kaua järele.
Nad naeratavad ega räägi millestki kuigi oluliselt. Tuul toob minuni midagi ilmast, midagi värvidest, vabast ajast ja nende naabritest. Nad joovad heledat õlut suurtest kannudest (peale on kirjutatud OXFORELL) ja seinad on täis kalapilte. Lastenurgas mängivad mingisugused põngerjad, kalakostüümis ettekandja tassib neile kaussidega friikartuleid ja õhtuks tuuakse kellelegi küünaldega sünnipäevatort. Vanamehed mölisevad edasi, ikka passivad teineteisele näkku. Nad istuvad akna all pisikestel toolidel väikese laua taga.
Mina istun seina juures ja vaatan ringi. Katsun mitte jalgu jääda kalakostüümis ettekandjale ja rüüpan aeg-ajalt teed. Siis loen lehte. Kassamutt norskab maja taga.
Kui ma ära lähen ei põle bussis tuled. Bussijuht teab et mulle meeldib nii ja tal pole midagi selle vastu. Ainult esitulede valgus. Raadio on piisavalt vakka et mind mitte häirida, tal on sigaret hambus ja ta näpib pikematel sirgetel välgumihklit. Viimaks ta süütab selle ja tõmbab pika mahvi. Paneb korraks silmad kinni ja astub veidi sügavamalt pedaalile. Must koer ja valge koer on tee ääres, nagu hääletaks, ja kui me oleme neist parasjagu mööda sõitmas siis nad liputavad oma saba.
Siis kordab ta oma tegevust veel veidi aja pärast - süütab sigareti - aga nii et ta vurrud kannatada ei saaks. Ta lips on vist veidi määrdunud, aga see ei häiri mind. Ja piisavalt pime on bussis ka, ning ma istun üsna taga akna all. Bussijuht on üks veider triibuline sell, selliste pikkade vurrudega ja ta meenutab mulle veidi kassmeest. Aga ta juhib ilusasti bussi ega häiri mind millegagi, ning ta on täitsa tasane ega pahanda isegi siis kui mina oma sigaretti tõmban. Ja ma teen seda ainult mõni kord, kui õues on juba mõnusalt hämar ja päevakuumus on puude taha vajunud, ainult siis. Ning kedagi muud ei ole seal bussis.
Kassmees tõmbab vaikselt suitsu ja sõidab läbi udu, ja teeäärsed põdrad vaatavad meile veel kaua järele.
# postitanud evert : 7:04 PM
esmaspäev
Ruuduline.
Ega ta ei mõtlegi midagi. Ta ootab lihtsalt bussi. Ja arvutab.
Üks buss läks juba ära, aga pole hullu. Keegi ei märka midagi. Keegi ei tea. Neil pole aimugi, ehk lihtsalt tunnevad kaasa. Ootavad enda oma. Astuvad peale. Kaovad tundmatusse, võib-olla naabermajja. Kunagi.
Teda maha jättes ei arva nad õigupoolest midagi, teevad näo et nii peabki olema. Oletavad korraks, küllap ootab bussi, või kedagi. Kedagi keda nad kindlasti ei tea, ei tunne, pole kunagi näinud. Ei tahagi.
Buss teeb käänaku tänavaga kaasa ja libised mööda hernekaunu, külg ees - bussijuht katab kätega näo. Hetk hiljem naeratab ta reisijatele otse tahavaatepeeglist - kui mitte midagi ei juhtu. Siis nihkub paigast pedaali vajutades. Ometigi on tal hea meel et seekord nii läks. Jäi ta tõesti magama? Kuigi on alles valge, varajane hele õhtupoolik ja tumepunased pilved. Kui hakkab sadama, lülitab ta mehhaanilised kojamehed sisse ja seda ta teebki. Läbi avatud akna katsub ta kui soe see vihm on nagu korrastaks ta kõrvalpeeglit seda paika sättides. Järgmine peatus võiks olla Hong Kong, kuid siiski reisijad parema meelega tahaksid koju.
Vihm ei tee häda midagi, mantel laperdab tuule käes veidi. Ootepaviljon takistab tuule juurdepääsu ühest küljest kuigi sellest pole eriti midagi kasu. Seljataga peksab vihm vastu klaasi ja katsub välja mõelda kuidas inimestelt kübaraid peast ära tirida.
Enda oma on ta tugevalt pähe tõmmanud, kuigi ega ta tegelikult ei hooligi. Ta ei taha lihtsalt silma jääda või tunda ennast hetkeks tobedalt. Ta ei taha oodata hetke millal keegi näpuga näidates teda hüüab, ta ei taha avastada enda kübarat mööda tänavat lendamas, ta ei taha tunda seda tunnet kui ta kübara järele haarab -
vaid õhku püüdes, näpud lollakalt kanged. Pigem astuks ta siis juba bussi peale, parema meelega näeks ta seda kõike aknast ja jääks ise hoopis varju - pimedasse bussinurka otse pimestava uriiniloigu kõrvale, odava deodorandihaisu keskele.
Enne kui unine bussijuht paiskuks teelt kõrvale otse otsa rahvamassile kooli ees, lööks ta kärmesti avariiakna pisikese punase haamriga puruks ja põgeneks, hüppaks hoo pealt välja ja maanduks jalgadele, pääseks ainsana eluga - aga keegi sellest teada ei saaks. Mitte kunagi. See talle meeldiks.
Ja järgmisel korral bussi oodates ta pigem arvutaks. Ruuduline sall ümber kaela.
Üks buss läks juba ära, aga pole hullu. Keegi ei märka midagi. Keegi ei tea. Neil pole aimugi, ehk lihtsalt tunnevad kaasa. Ootavad enda oma. Astuvad peale. Kaovad tundmatusse, võib-olla naabermajja. Kunagi.
Teda maha jättes ei arva nad õigupoolest midagi, teevad näo et nii peabki olema. Oletavad korraks, küllap ootab bussi, või kedagi. Kedagi keda nad kindlasti ei tea, ei tunne, pole kunagi näinud. Ei tahagi.
Buss teeb käänaku tänavaga kaasa ja libised mööda hernekaunu, külg ees - bussijuht katab kätega näo. Hetk hiljem naeratab ta reisijatele otse tahavaatepeeglist - kui mitte midagi ei juhtu. Siis nihkub paigast pedaali vajutades. Ometigi on tal hea meel et seekord nii läks. Jäi ta tõesti magama? Kuigi on alles valge, varajane hele õhtupoolik ja tumepunased pilved. Kui hakkab sadama, lülitab ta mehhaanilised kojamehed sisse ja seda ta teebki. Läbi avatud akna katsub ta kui soe see vihm on nagu korrastaks ta kõrvalpeeglit seda paika sättides. Järgmine peatus võiks olla Hong Kong, kuid siiski reisijad parema meelega tahaksid koju.
Vihm ei tee häda midagi, mantel laperdab tuule käes veidi. Ootepaviljon takistab tuule juurdepääsu ühest küljest kuigi sellest pole eriti midagi kasu. Seljataga peksab vihm vastu klaasi ja katsub välja mõelda kuidas inimestelt kübaraid peast ära tirida.
Enda oma on ta tugevalt pähe tõmmanud, kuigi ega ta tegelikult ei hooligi. Ta ei taha lihtsalt silma jääda või tunda ennast hetkeks tobedalt. Ta ei taha oodata hetke millal keegi näpuga näidates teda hüüab, ta ei taha avastada enda kübarat mööda tänavat lendamas, ta ei taha tunda seda tunnet kui ta kübara järele haarab -
vaid õhku püüdes, näpud lollakalt kanged. Pigem astuks ta siis juba bussi peale, parema meelega näeks ta seda kõike aknast ja jääks ise hoopis varju - pimedasse bussinurka otse pimestava uriiniloigu kõrvale, odava deodorandihaisu keskele.
Enne kui unine bussijuht paiskuks teelt kõrvale otse otsa rahvamassile kooli ees, lööks ta kärmesti avariiakna pisikese punase haamriga puruks ja põgeneks, hüppaks hoo pealt välja ja maanduks jalgadele, pääseks ainsana eluga - aga keegi sellest teada ei saaks. Mitte kunagi. See talle meeldiks.
Ja järgmisel korral bussi oodates ta pigem arvutaks. Ruuduline sall ümber kaela.
# postitanud evert : 12:53 AM
neljapäev
Jälgida.
Kõikjal toas on ämblikke. Neid on põrandal, asjadel, seintel, igal pool. Nad ei lähe niisama ära. Nad vihkavad ainult valgust, olen ma täheldanud. Ning heli.
Tunnen seda kui külm on õues. Läbi akna paistab laternakollane valgus ja koos sellega tuleb tuppa helesinine külm tunne. See tuleb otse mu nina sisse ja kui nad on mu nina sisse tulnud, murduvad katki mu nina ääred. Silmi pean ma aeg-ajalt pilgutama, ja see pole ei kollane valgus ega helesinine külm mida ma läbi võrgu näen. Akna sees on mõra. See nagu väänduks muudkui laiemaks ja tuppa tuleks justkui järjest rohkem külma. Ma vaatan seda mõra, aga ma ei saa selle poole oma nimetissõrme osutada. Ja enne veel kui ma edasi mõelda jõuan, koputab keegi uksele.
Koputusele nad reageerivad. Nad kõik kaovad. Neid on sadu. Põrandalaudade vahele käikudesse, kes kappide taha. Mina jään neist maha, ainukesena tuppa. Läbi võrgu näen ma kuidas uks avaneb ja keegi siseneb. Nad ütlevad mulle tere ja aitavad mu võrgu seest välja. Hea on ennast jälle liigutada, mis siis et ma veidi kardan neid. Ohkan omaette nii et nad ei kuuleks, ohe pudeneb jäätähtedena mulle peopessa.
Järgnev juhtub nii nagu alati. Nagu igal õhtul. Ma panen saapad jalga ja me lähme välja. Tuba jääb üksi, korter peitub vaikusesse ja aknatagune kollane koos helesinisega pudenevad jälle sisse. Mina olen juba eemal. Ukse ees on auto. Enne sisse astumist on mul paar hetke mille jooksul ma jõuan linde jälgida. Seisatan korraks. Nad lendavad üle tänava, kõrgel õhus. Ma ei saa aru kas nad on valged või hallid.
Istun tahaistmele, üks neist istub mu kõrvale, teised aga ette. Neil on silmad justkui kärbestel.
Tunnen seda kui külm on õues. Läbi akna paistab laternakollane valgus ja koos sellega tuleb tuppa helesinine külm tunne. See tuleb otse mu nina sisse ja kui nad on mu nina sisse tulnud, murduvad katki mu nina ääred. Silmi pean ma aeg-ajalt pilgutama, ja see pole ei kollane valgus ega helesinine külm mida ma läbi võrgu näen. Akna sees on mõra. See nagu väänduks muudkui laiemaks ja tuppa tuleks justkui järjest rohkem külma. Ma vaatan seda mõra, aga ma ei saa selle poole oma nimetissõrme osutada. Ja enne veel kui ma edasi mõelda jõuan, koputab keegi uksele.
Koputusele nad reageerivad. Nad kõik kaovad. Neid on sadu. Põrandalaudade vahele käikudesse, kes kappide taha. Mina jään neist maha, ainukesena tuppa. Läbi võrgu näen ma kuidas uks avaneb ja keegi siseneb. Nad ütlevad mulle tere ja aitavad mu võrgu seest välja. Hea on ennast jälle liigutada, mis siis et ma veidi kardan neid. Ohkan omaette nii et nad ei kuuleks, ohe pudeneb jäätähtedena mulle peopessa.
Järgnev juhtub nii nagu alati. Nagu igal õhtul. Ma panen saapad jalga ja me lähme välja. Tuba jääb üksi, korter peitub vaikusesse ja aknatagune kollane koos helesinisega pudenevad jälle sisse. Mina olen juba eemal. Ukse ees on auto. Enne sisse astumist on mul paar hetke mille jooksul ma jõuan linde jälgida. Seisatan korraks. Nad lendavad üle tänava, kõrgel õhus. Ma ei saa aru kas nad on valged või hallid.
Istun tahaistmele, üks neist istub mu kõrvale, teised aga ette. Neil on silmad justkui kärbestel.
# postitanud evert : 3:51 AM
reede
Puud.
Ma ärkan selle peale üles et mul on külm. No väljas on ju talv. Tekk on pooleldi põrandal ja pooleldi
Kui ma seda sikutan, tuleb nähtavale tumedate juustega peanupp. Ta pomiseb midagi läbi une, ma ei tea mida, ei tea kas ta isegi läbi une teab, vist ei tea, ja ma ütlen ka midagi. Vist jah. Olen nõus. Noogutan kah. Ja lähen võtan külmkapist mahla nii et ta ei ärka vahepeal üles.
Õues on külmem, külmem kui toas ilma tekita, ka koos salli ja mütsi ja kinnastega on õues just täpselt nii külm. Ja tuul puhub ka, aga lund veel ei ole. See muudab öö päris pimedaks, seda enam et siin tänavatel on elektrikatkestus. Keegi ei liigu ringi, vähemalt ei märka ma seda. On piisavalt pime et ma lihtsalt ei pruugi seda näha. Ei kuule ka midagi, vaid tuul vilistab ja kusagilt maja nurga tagant puhub niisket lõhnavat tuult, see tuleb vist läbi puukuuri ja üle lehehunniku.
Poriloikudel on vaid õrn kirmetis, nagu poleks veel piisavalt külm et lomp suudaks täitsa ära jäätuda. Külm külmetab pealt aga soe kuumutab alt ikkagi vastu. Paneelmajade vahel on ainuke soe asi vaid radiaator mis tube soojendab. Alt korteri aken visati eelmine kuu sisse ning keegi ei paranda seda ära, keegi ei ela seal korteris juba mõnda aega. Kui meelde tuletada siis ma ei tea ka et keegi seal kunagi elanud oleks, ning tänu sellele on mu põrand alati ekstrakülm.
Sellele mõeldes on mu jalgadel saabastes natuke soojem, ning ma otsin taskust autovõtmeid. Tunnen ära tuttava karvase võtmehoidja, see see ongi. Mu autol pole talverehve, ma ei kavatse neid omale ka kunagi soetada, potsatan võtmed garaazhi taga vett täis niisama seisvasse vanni ja loodan olla kevade saabudes esimene kes nad sealt kätte saab. Vaatan raagus puid, ning soovin et sealt põrnitseks mulle vastu mõni lind.
Kui ma seda sikutan, tuleb nähtavale tumedate juustega peanupp. Ta pomiseb midagi läbi une, ma ei tea mida, ei tea kas ta isegi läbi une teab, vist ei tea, ja ma ütlen ka midagi. Vist jah. Olen nõus. Noogutan kah. Ja lähen võtan külmkapist mahla nii et ta ei ärka vahepeal üles.
Õues on külmem, külmem kui toas ilma tekita, ka koos salli ja mütsi ja kinnastega on õues just täpselt nii külm. Ja tuul puhub ka, aga lund veel ei ole. See muudab öö päris pimedaks, seda enam et siin tänavatel on elektrikatkestus. Keegi ei liigu ringi, vähemalt ei märka ma seda. On piisavalt pime et ma lihtsalt ei pruugi seda näha. Ei kuule ka midagi, vaid tuul vilistab ja kusagilt maja nurga tagant puhub niisket lõhnavat tuult, see tuleb vist läbi puukuuri ja üle lehehunniku.
Poriloikudel on vaid õrn kirmetis, nagu poleks veel piisavalt külm et lomp suudaks täitsa ära jäätuda. Külm külmetab pealt aga soe kuumutab alt ikkagi vastu. Paneelmajade vahel on ainuke soe asi vaid radiaator mis tube soojendab. Alt korteri aken visati eelmine kuu sisse ning keegi ei paranda seda ära, keegi ei ela seal korteris juba mõnda aega. Kui meelde tuletada siis ma ei tea ka et keegi seal kunagi elanud oleks, ning tänu sellele on mu põrand alati ekstrakülm.
Sellele mõeldes on mu jalgadel saabastes natuke soojem, ning ma otsin taskust autovõtmeid. Tunnen ära tuttava karvase võtmehoidja, see see ongi. Mu autol pole talverehve, ma ei kavatse neid omale ka kunagi soetada, potsatan võtmed garaazhi taga vett täis niisama seisvasse vanni ja loodan olla kevade saabudes esimene kes nad sealt kätte saab. Vaatan raagus puid, ning soovin et sealt põrnitseks mulle vastu mõni lind.
# postitanud evert : 12:46 AM
kolmapäev
Trenazhöör.
Ma ootasin mitu nädalat kuni see raamat tuli meie poodidesse müüki mida ma nii kangesti omale tahtsin. Võtsin omale vaba päeva ja olin järjekorras kohe varakult üks esimeste seas. Mu tuju oli parim üldse kui olin ostu eest tasunud ja pooleldi joostes läksin kõige otsemat teed koju. Ma ei usaldanud busse, tramme, taksosid, vaid oma jalgu. Ning nad ei vadanud mind alt.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.
# postitanud evert : 12:10 PM
reede
Matemaatika.
See on matemaatiline maja, kuue korrusega ja paarikümne korteriga. Minu Korter on kõige kõrgemal. Mul on aknad mõlemale poole maja. Köögiaknast näen ma maja taga parkivaid autosid. Kaksteist parkimiskohta on, neil seisab üheksa autot ja kolm neist on kusagil mujal. Ilmselt hästi tähtsates kohtades. Pole mõtet sekunditki niisama raisata. Kuus tundi kütab päike mu köögipoolsest aknast sisse, majasein läheb mõnusalt soojaks ja õhtul jahtub ta ära. Järgmisel päeval ootab ees täpselt sama asi, kui just ei tule ette mõni neist pimedamatest perioodidest ilma päikeseta. Ja õhtul loojub ta, ja kui ma köögiaknale tulen, näen ma siis kuud. Kui just pilvi liiga palju ees ei ole. Öö-vihmaussidel pole sellest ei halli ega kollast. Ja ma istun akna taga, öösel, päeval parema meelega akna peal, üks jalg aknast välja tolknemas, ja ma nokin nina. Või sülitan või viskan kommipabereid aknast alla. Ma ei karda kõrgust, ta teeb mulle hoopis nalja. Osad neist langevad ühtepidi tänavale, nagu teised, ülejäänud teistpidi, mitte nagu esimesed. Ja see ei tee mulle üldse nalja. Ma suitsetan hoopis, või vilistan, aeg-ajalt teed rüübates.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.
# postitanud evert : 12:47 AM
teisipäev
****
Tulin just töölt, olen ikka endises kohas tööl. Ja tulin tipa-tapa hotelli eest läbi, suurest poest mööda ja siis yle mitme raudtee (libedaid rööpaid oli peaaegu v6imatu tuvastada selle paksu lume alt, aga aeg-ajalt tundsin ma et kohe ma kukun, kuigi ma ei kukkunud) et Lasnamäe trammile j6uda. Hoidsin ikka oma asju ligi ja katsusin v6imalikult läbipaistev välja näha, kunagi ei v6i teada kes sind varemete vahelt silmadega sööb, kuid oma yllatuseks jalutas mulle keset endise lihakombinaadi platsi vastu pisike vanamutt koos Martin Gore'iga. Nad olid just rutates teel rongi peale et siis Tapale talviseid seeni korjama minna. Ma polnud muidugi kaua aega Martinit näinud, ja kysisin kuidas tal vahepeal läinud on, tal oli muidugi k6ik hästi nagu alati. Tema naeratav nägu seda öeldes mind igatahes kahtlema ei pannud. Ja polnud ka p6hjust. Imelik oli teda näha vanades Marati dressides ja suusamytsiga mille alt paistsid valged l6hnavad juuksed, nina punane ees ja kummikud jalas. Ta paistis ysna l6busas meeleolus olevat, ehk oli ta selle vanamammiga (näkku vaadates tuli mul ainsa nimena ette Galina, mis talle ka hästi sobiks) paarsada grammi v6tnud et mitte rongis ära kylmuda. Käes oli tal suur punutud korv, mille p6hjas oli näraka välimusega ajaleht (just avatud artikli pealt, see oli vist Veebruaris, mis jutustas mu retsidivistist endisest klassi6est kes oma kolmenädalase pisikese imiku kylma rahuga ära lämmatas, see tekitas muidugi terve hunniku skandaali, mul on täitsa kahju inimestest) ja vasemas käes täiesti avalikult k6lkumas kaks ylipikka poolroostes kööginuga. Tal polnud muidugi aimugi mu klassi6est. Veel mind veidi aega klaasistunud silmadega p6rnitsenud, läksid nad rongile.
Esimene kord kui ma teda nägin ajas ta kyll mind pisut närvi oma lobaga. Ma istusin yhes baaris, kui ta kusagilt mingi hiinlasega ligi ujus. Alguses tundus ta agressiivne ja ma ei viinud nägu ega nime ega isikut kokku. Arvasin et ta on lihtsalt mingisugune looduse apsakas, jube sarnane kellelegi ja seet6ttu ilma igasugustest isikulistest eelistest. Aga siis ta hakkas muudkui korrutama et tema, et justnimelt tema on Martin Gore, ja et Dave Gahan ei oska lauldagi ja et k6ik on teinud just tema, tema ja ainult tema, et terve bändi on just tema yles ehitanud ja k6ik pihku sadanud rahapatakad on tema välja v6lunud. Ma ei teinud temast eriti välja, ja seepeale kargas ta oma hiinlasele kallale. Alguses kägistas ta teda, aga kui ta märkas et hiinlane suurt ei reageeri, et ta vaid jobu näoga naeratades Suurt Martin Gore'i j6llitada suudab, hakkas ta igasugu asju puruks viskama ja laamendama, nähvates hiinlasele muudkui "You can read? It's made in China!" ja ta viskas jälle midagi puruks, karjudes jälle siis "You shit, you shithead, you motherfucker!" Hiinlane vaatas seda k6ike suure vaimustusega pealt, vist isegi karjus midagi v6idukalt kaasa ja soovis et temast pool meetrit kaugel seisev Jeesus teda veel ja veel nypeldaks. Siis saigi ta paar korda vastu vahtimist.
Baarmen oli selleks ajaks juba nii politseile helistanud, kui ka oma mingitele (ta nimetas neid kui "Pikemaid Poisse") s6pradele, ning teritas kusagil tagatoas oma alumiiniumist kurikat. Muidugi kavatses ta politseile öelda et laamendaja on juba kadunud, et siis hiljem rahulikult see teravaksteritatud kurikas läbi Martini pea torgata (see muide ei tohiks kuigi keeruline olla, juhul kui k6ik su luud on murtud.)
Ma l6petasin rahulikult k6igepealt oma sigareti ning siis kohvi, jätsin baarmenile pisut jotsi ning lahkusin. Lahkudes haarasin Martini kraest ja enne kui ta silma pilgutada j6udis oli ta juba 6ues, peale järgmist silmapilku juba k6rvaltänaval, sellest järgmise silmapilgu ajal juba kusagil veel kaugemal. K6igile teistele j6udis ta kadumine samuti natuke hiljem kohale, nii m6nelegi alles politsei saabumise ajaks. Meeltesegadustest häirituna oli nii m6nigi täiesti syytu inimene midagi just puruks viskamas (et yldpildile vyrtsi lisada) v6i oli seda juba teinud. Keegi tuntud poliitik viidi alasti minema.
Kui ma ta kusagil tänavanurgal taksosse pistsin, karjus ta mulle et pistab mu p6lema, et ta teab kyll kus ma elan, ja et ta tuleb öösel, valab mu kanistritäie bensiiniga yle ja pistab p6lema. Et ta teeb seda ilma vähima halastuseta. Et tema nimi on Martin Gore. Et tema on kirjutanud k6ik need laulud.
Esimene kord kui ma teda nägin ajas ta kyll mind pisut närvi oma lobaga. Ma istusin yhes baaris, kui ta kusagilt mingi hiinlasega ligi ujus. Alguses tundus ta agressiivne ja ma ei viinud nägu ega nime ega isikut kokku. Arvasin et ta on lihtsalt mingisugune looduse apsakas, jube sarnane kellelegi ja seet6ttu ilma igasugustest isikulistest eelistest. Aga siis ta hakkas muudkui korrutama et tema, et justnimelt tema on Martin Gore, ja et Dave Gahan ei oska lauldagi ja et k6ik on teinud just tema, tema ja ainult tema, et terve bändi on just tema yles ehitanud ja k6ik pihku sadanud rahapatakad on tema välja v6lunud. Ma ei teinud temast eriti välja, ja seepeale kargas ta oma hiinlasele kallale. Alguses kägistas ta teda, aga kui ta märkas et hiinlane suurt ei reageeri, et ta vaid jobu näoga naeratades Suurt Martin Gore'i j6llitada suudab, hakkas ta igasugu asju puruks viskama ja laamendama, nähvates hiinlasele muudkui "You can read? It's made in China!" ja ta viskas jälle midagi puruks, karjudes jälle siis "You shit, you shithead, you motherfucker!" Hiinlane vaatas seda k6ike suure vaimustusega pealt, vist isegi karjus midagi v6idukalt kaasa ja soovis et temast pool meetrit kaugel seisev Jeesus teda veel ja veel nypeldaks. Siis saigi ta paar korda vastu vahtimist.
Baarmen oli selleks ajaks juba nii politseile helistanud, kui ka oma mingitele (ta nimetas neid kui "Pikemaid Poisse") s6pradele, ning teritas kusagil tagatoas oma alumiiniumist kurikat. Muidugi kavatses ta politseile öelda et laamendaja on juba kadunud, et siis hiljem rahulikult see teravaksteritatud kurikas läbi Martini pea torgata (see muide ei tohiks kuigi keeruline olla, juhul kui k6ik su luud on murtud.)
Ma l6petasin rahulikult k6igepealt oma sigareti ning siis kohvi, jätsin baarmenile pisut jotsi ning lahkusin. Lahkudes haarasin Martini kraest ja enne kui ta silma pilgutada j6udis oli ta juba 6ues, peale järgmist silmapilku juba k6rvaltänaval, sellest järgmise silmapilgu ajal juba kusagil veel kaugemal. K6igile teistele j6udis ta kadumine samuti natuke hiljem kohale, nii m6nelegi alles politsei saabumise ajaks. Meeltesegadustest häirituna oli nii m6nigi täiesti syytu inimene midagi just puruks viskamas (et yldpildile vyrtsi lisada) v6i oli seda juba teinud. Keegi tuntud poliitik viidi alasti minema.
Kui ma ta kusagil tänavanurgal taksosse pistsin, karjus ta mulle et pistab mu p6lema, et ta teab kyll kus ma elan, ja et ta tuleb öösel, valab mu kanistritäie bensiiniga yle ja pistab p6lema. Et ta teeb seda ilma vähima halastuseta. Et tema nimi on Martin Gore. Et tema on kirjutanud k6ik need laulud.
# postitanud evert : 12:12 AM
esmaspäev
Prussakad.
Kõige olulisem on, et ei peaks muretsema. Ja nii ongi. Me murrame sisse ükskõik kuhu, pikka plaani pole vaja pidada, me lihtsalt murrame sisse ja kõik. Esikuukse vahelt või rõdu kaudu, ükskõik. Kööki mööda torustikke, mõnikord otse vannituppa, vanni või kraanikaussi või sajame sisse laest. Tuli läheb põlema - plaks! - ja me veereme külmutuskapi ja nõudepesumasina alla varju enne kui keegi meid näeb. Mõnikord keegi ei teagi et me üldse olemas oleme. Ja kui sammud kaovad, kas siis ukse taha või vaid kõrvalruumi, on köök kohe meie päralt. Ja me lihtsalt ei toitu, me lihtsalt ei võta seda mis meil päeva jaoks vaja, vaid ka mürgitame kõik mis alles jääb. Me lihtsalt ei tatsa mööda seinu ajal mil inimesed magavad, vaid me ka opereerime neid ja teeme katseid järeltulevate põlvede jaoks, et neil oleks kusagilt veel rohkem edasi minna. Tanasel päeval oleme me juba üsna edukad. Me oskame siirdada erinevaid inimhehaosi ja paari-nelja tunniga suudame muuta nende väljanägemist piisavalt et nad ennast hommikul peegli ees enam ära ei tunne. Tuleb ära märkida et mõni aasta tagasi olime me vaid nii kaugel et suutsime magajatel vaid juuksed kohutavalt sassi ajada.. noh, ja see hommikune hais nende suudes, me ju pidime oma väljaheited kusagile sokutama, eksole? See on väga vana trikk. Näiteks üleeile öösel ma sukeldusin ühe väikese magava poisi ninakoopast sisse, muidugi koos mägironimisvarustusega et ma samat teedpidi ka välja saaksin, ja tungisin sealt edasi kopsu, suhu kõrvadesse, märgistasin ära kõik alad, ja muidugi enne väljumist ma lõiasin läbi tal mõned närvid, ja paar veresoont mis läbi silmade läksid. Ma loodan et tal nohu ei tule, ma munesin ta ninna terve pisikese hunniku mune. Ma toppisin pisikesi paberitükke täis tema vasema kõrva. Ma lõikasin nii kohutaval kombel tema varbaküüsi et need lihtsalt peavad paari nädala pärast küljest ära mädanema. Muidugi ei unustanud ma tema püksitaskuid kokku liimimast.
Tänane päev oli meil vaba, lahkusime toast, lahkusime sellest korterist ja läksime baari. Käisime ka linnas, poes, mõistagi salaja. Koju sõitsime viimase bussiga. Koju, juba teise kohta. Enne bussi peale tulemist veel viskasin ma selili ühe maja juures otse uriiniloiku, ajasin silmad punni ja kähisedes siputasin käsi-jalgu, sama moodi nagu tegi Oskar kes kogemata ära mürgitatud "pru-ssa-katoitu" sõi (ta muidugi ei tahtnud seda t e g e l i k u l t alla neelata, vaid tegu pidi olema iroonilise naljaga, oh teda), täpselt sama moodi siputasin seal mina ja ülejäänud pidid naeru kätte ära surema. Keegi vist surigi. Nii mõnigi meist sündis halbades oludes ja muna milles me esimese nädala elasime oli n.ö. "veidikene liiga vedel."
Tänane päev oli meil vaba, lahkusime toast, lahkusime sellest korterist ja läksime baari. Käisime ka linnas, poes, mõistagi salaja. Koju sõitsime viimase bussiga. Koju, juba teise kohta. Enne bussi peale tulemist veel viskasin ma selili ühe maja juures otse uriiniloiku, ajasin silmad punni ja kähisedes siputasin käsi-jalgu, sama moodi nagu tegi Oskar kes kogemata ära mürgitatud "pru-ssa-katoitu" sõi (ta muidugi ei tahtnud seda t e g e l i k u l t alla neelata, vaid tegu pidi olema iroonilise naljaga, oh teda), täpselt sama moodi siputasin seal mina ja ülejäänud pidid naeru kätte ära surema. Keegi vist surigi. Nii mõnigi meist sündis halbades oludes ja muna milles me esimese nädala elasime oli n.ö. "veidikene liiga vedel."
# postitanud evert : 1:30 PM
reede
Tuhamäed.
Oli lihtsalt selline päev. Mitte üks tilk vihma, aga tunne oli et kohe hakkab sadama. Palav, aga tunne oli et varsti läheb jahedamaks. Tuulevaikne, aga tunne oli et varsti tõuseb ta. Me saime kusagil kokku, ma ei mäleta enam kus, ja mul oli imelik teda näha. Ma sain teada et tal oli just parem käsi kolm nädalat kipsis olnud ja et ta tuli just Mustamäe haiglast, kus see tal ära võeti. Kõik pidi korras olema. Arst vaatas ta käe üle ja ütles et kõik on käega korras. Ta sai sellega jälle kõike teha. Vahepeal ta ei saanud. Ta murdis oma randme kahest kohast. Kukkus jube valusasti. Kaotas tasakaalu. Üritas üles tõusta ja siis kaotas ta tasakaalu uuesti. Valu oli läbilõikav. Murdunud luu otsad kriipisid üksteist. Teineteist. Meeletu valu. Tõsiselt jube.
Ma tahtsin ta sõrme otsi katsuda, aga ma ei teinud seda. Ma ei leidnud nagu piisavat vabandust. "Tere.. oih, ma puudutasin teie sõrmeotsi." Või "Oi, ma libastusin. Taevale tänu et need sõrmeotsad.." Lollus. Mul on heameel et tema käega on nüüd kõik korras. Päikest saanud käsi, kipsi koha pealt valge nagu võõrkeha. "Tere, te kindlasti imestate miks mu käsi randme juurest heletam on, kui ülejäänud käsi. Kuulake nüüd kõik!" Jne. Ja ma vist olingi jõudnud talle ainult tere öelda. Siis ma põrnitsesin teda. Ta alustas ise rääkimist ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta tundus kuidagi närviline. "No tere, ma tulin just haiglast.. eiei, ära arva, kõik on hästi. Mul oli kips. Ma kukkusin. Nüüd on kõik korras. Kahest kohast läks.. katki. Pooleks. Arst vaatas mu käe üle ja nüüd on sellega hästi. Hästi. Kaks nädalat.. oli see. Nii kahvatu, eks? Jaa, on. Aga vähemalt on ta korras. Sa ei kujuta ette kui valus see oli.. no tegelikult sa vist kujutad. Ära kujuta, see oli tõesti valus. Ma.. ma" Jne.
"Lähme tuhamädede juurde" ütlesin. Ma ei tea kus nad on. Kas neid siin lähedal üldse ongi? Ahjaa, me seisime ju keset teed ja ma mõtlesin et võiks siit lihtsalt ära minna. Ükskõik kuhu tegelikult. Sinna suunda. Suvalisse. "Lähme jah" ütles ta. Veider.
Väljas oli palav. Aga tunne oli et varsti läheb natuke jahedamaks. Kui tuleks tuul, siis ta ehk puhuks need tumedad pilved meie kohale ja need varjaks päikese. Kui ta teeks nii. Siis võiks ka natuke sadada. Veidi ju võiks. Muru hakkab juba kollaseks tõmbuma. Nii vaja oleks seda veidikest vihma. Nii veidike võiks ju sadada. Nii natukenegi. Aga mitte praegu.
Ja me leidsime ühe plangu. Piisavalt kõrge et sellest mitte üle ronida. Nii me seisime selle kulunud värvi kollase plangu ees. Ja nägime veidrad välja. Tal oli tõesti ilus kleit. Selline lihtne ilus kleit ja pisike käekott. Selline hästi sobiv igapäevane soeng ja kui tuul nüüd natuke pukuks. Ja kui vihma sadama hakkaks ja kui ta märjaks saaks siis ta näeks ju.. vähemalt.. topelt nii armas välja. Või rohkem. Kindlasti rohkem. Sada korda rohkem. Selline, rõõmus. Kiljuv võib-olla. See oleks tore. Aga ta on ju muidu ka armas. Aga ma näen välja eriti tobe. Sellises olukorras. Üleni tolmune. Jalas mu parimad kingad vist. Mul neid üks paar ongi. Vanad viskasin täna hommikul kingapoe ukse taga ära. "Ärge ära pakkige, ma hakkan neid kohe kandma." Ja seljas sellised riided millega minnakse klassi lõpuaktusele. Aga ma ei mäleta et ma oleksin aktusel käinud. Ma ei mäleta et ma oleks kooli lõpetanud, ja ma ei mäleta et ma oleks seal üldse käinudki. Selle paberi mis ma sain, ma kleepisin talle lihtsalt niisama margi üles nurka ja ma kirjutasin ta peale oma koduse aadressi. Ma ei lidnud kahjuks postkontori postkasti, niisiis jätsin ma oma lõputunnistuse vargsi poodi leti peale kui olin ostnud paki sigarette. Panin tunnistuse lihtsalt letile mingi teise paberi alla kui müüjanna venitas ennast sigarette ulatama. Ta seeliku alt paistsid jalad sinikaid täis. Võib-olla te leiab tunnistuse enne kedagi teist ja toimetab selle mulle koju või paneb ta selle posti. Võib-olla leiab selle keegi teine kes sellega oma tagumikku pühkima hakkab. Ma ei mäleta enam ei selle poe nime, ega ka seda mis tänaval ta asus. Ma ei mäleta sigarettide hinda, ja ma ei mäleta kas ma nende eest üldse maksingi. Ma ei mäleta. Ma ei tea kas mul on tikke et mõni neist sigarettidest põlema süüdata.
Ja siis hakkas vihma sadama. Tõusis tuul. Päike läks tumeda pilve taha ja kusagil kaugel vilksatas mõneks ajaks vikerkaar. Linn tõmbus hämaraks, aga ta paistis ikka piisavalt sõbralik. Inimesed tormasid varikatuste alla, kes kusagile tuppa sisse. Mitte ühtegi autot mitte ühelgi tänaval. Ja kuidas ta naeris? Kiljus ja karjus ja kilkas vihma käes? Kuidas ta trampis poriloigus ja sasis oma juukseid paduvihmas? Ma ei öelnud talle. Süütasin sigareti (mul ikkagi olid mõned tikud) ja seisin selle kulunud plangu ees, plangu ees mis vist auras veidi. Asfalti peal mis vist auras veidi. Selline tore hetk, mõtlesin. Oli lihtsalt selline päev.
Ma tahtsin ta sõrme otsi katsuda, aga ma ei teinud seda. Ma ei leidnud nagu piisavat vabandust. "Tere.. oih, ma puudutasin teie sõrmeotsi." Või "Oi, ma libastusin. Taevale tänu et need sõrmeotsad.." Lollus. Mul on heameel et tema käega on nüüd kõik korras. Päikest saanud käsi, kipsi koha pealt valge nagu võõrkeha. "Tere, te kindlasti imestate miks mu käsi randme juurest heletam on, kui ülejäänud käsi. Kuulake nüüd kõik!" Jne. Ja ma vist olingi jõudnud talle ainult tere öelda. Siis ma põrnitsesin teda. Ta alustas ise rääkimist ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta rääkis ja ta tundus kuidagi närviline. "No tere, ma tulin just haiglast.. eiei, ära arva, kõik on hästi. Mul oli kips. Ma kukkusin. Nüüd on kõik korras. Kahest kohast läks.. katki. Pooleks. Arst vaatas mu käe üle ja nüüd on sellega hästi. Hästi. Kaks nädalat.. oli see. Nii kahvatu, eks? Jaa, on. Aga vähemalt on ta korras. Sa ei kujuta ette kui valus see oli.. no tegelikult sa vist kujutad. Ära kujuta, see oli tõesti valus. Ma.. ma" Jne.
"Lähme tuhamädede juurde" ütlesin. Ma ei tea kus nad on. Kas neid siin lähedal üldse ongi? Ahjaa, me seisime ju keset teed ja ma mõtlesin et võiks siit lihtsalt ära minna. Ükskõik kuhu tegelikult. Sinna suunda. Suvalisse. "Lähme jah" ütles ta. Veider.
Väljas oli palav. Aga tunne oli et varsti läheb natuke jahedamaks. Kui tuleks tuul, siis ta ehk puhuks need tumedad pilved meie kohale ja need varjaks päikese. Kui ta teeks nii. Siis võiks ka natuke sadada. Veidi ju võiks. Muru hakkab juba kollaseks tõmbuma. Nii vaja oleks seda veidikest vihma. Nii veidike võiks ju sadada. Nii natukenegi. Aga mitte praegu.
Ja me leidsime ühe plangu. Piisavalt kõrge et sellest mitte üle ronida. Nii me seisime selle kulunud värvi kollase plangu ees. Ja nägime veidrad välja. Tal oli tõesti ilus kleit. Selline lihtne ilus kleit ja pisike käekott. Selline hästi sobiv igapäevane soeng ja kui tuul nüüd natuke pukuks. Ja kui vihma sadama hakkaks ja kui ta märjaks saaks siis ta näeks ju.. vähemalt.. topelt nii armas välja. Või rohkem. Kindlasti rohkem. Sada korda rohkem. Selline, rõõmus. Kiljuv võib-olla. See oleks tore. Aga ta on ju muidu ka armas. Aga ma näen välja eriti tobe. Sellises olukorras. Üleni tolmune. Jalas mu parimad kingad vist. Mul neid üks paar ongi. Vanad viskasin täna hommikul kingapoe ukse taga ära. "Ärge ära pakkige, ma hakkan neid kohe kandma." Ja seljas sellised riided millega minnakse klassi lõpuaktusele. Aga ma ei mäleta et ma oleksin aktusel käinud. Ma ei mäleta et ma oleks kooli lõpetanud, ja ma ei mäleta et ma oleks seal üldse käinudki. Selle paberi mis ma sain, ma kleepisin talle lihtsalt niisama margi üles nurka ja ma kirjutasin ta peale oma koduse aadressi. Ma ei lidnud kahjuks postkontori postkasti, niisiis jätsin ma oma lõputunnistuse vargsi poodi leti peale kui olin ostnud paki sigarette. Panin tunnistuse lihtsalt letile mingi teise paberi alla kui müüjanna venitas ennast sigarette ulatama. Ta seeliku alt paistsid jalad sinikaid täis. Võib-olla te leiab tunnistuse enne kedagi teist ja toimetab selle mulle koju või paneb ta selle posti. Võib-olla leiab selle keegi teine kes sellega oma tagumikku pühkima hakkab. Ma ei mäleta enam ei selle poe nime, ega ka seda mis tänaval ta asus. Ma ei mäleta sigarettide hinda, ja ma ei mäleta kas ma nende eest üldse maksingi. Ma ei mäleta. Ma ei tea kas mul on tikke et mõni neist sigarettidest põlema süüdata.
Ja siis hakkas vihma sadama. Tõusis tuul. Päike läks tumeda pilve taha ja kusagil kaugel vilksatas mõneks ajaks vikerkaar. Linn tõmbus hämaraks, aga ta paistis ikka piisavalt sõbralik. Inimesed tormasid varikatuste alla, kes kusagile tuppa sisse. Mitte ühtegi autot mitte ühelgi tänaval. Ja kuidas ta naeris? Kiljus ja karjus ja kilkas vihma käes? Kuidas ta trampis poriloigus ja sasis oma juukseid paduvihmas? Ma ei öelnud talle. Süütasin sigareti (mul ikkagi olid mõned tikud) ja seisin selle kulunud plangu ees, plangu ees mis vist auras veidi. Asfalti peal mis vist auras veidi. Selline tore hetk, mõtlesin. Oli lihtsalt selline päev.
# postitanud evert : 2:03 PM
esmaspäev
Keerdtrepp.
Väljas sajab vihma. Ma ärkasin paar tundi tagasi ja tõesti hullu moodi sajab vihma õues. Juba mõnda aega on sadanud, arvan ma. Tegelikult on sadanud vaid pool tundi, aga algas ta paduvihmaga ja sajab ta veel mõnda aega. Ma arvan et sajab veel mõnda aega, aga tegelikult sajab veel viis ja pool tundi. Vaikselt hakkab ta rahulikumaks jääma. Vähemalt ma arvan et hakkab rahulikumaks jääma, aga tegelikult ei hakka. Mõne aja pärast tuul tõuseb ja murrab siit kilomeetreid eemal, kus on mets, mõned puud. Ma lähen akna juurde ja teen ta täiesti lahti, ning tunnen et tuul puhub juba üsna tugevasti. See pole kõik, asi pole tuules. On veel liiga varajane hommik ja turuplats mu maja ees on veel tühi. Ka seal pole täna midagi rahulikku, ilm muudab mu majaesise täielikuks põrguks. Võiks arvata et see on põrgu, kuigi tegelikult on ta vaid turuplats mis äärest ääreni kaupmehi täis voolab, ning neil kaupmeestel saab tänane päev väga raske olema. Nimelt kanalisatsioon selle platsi all ummistub, ning sadanud vihmaveel pole kusagile ära voolata. Enamus neist kaupmeestest lahkuvad juba enne lõunat, paljud neist tühjade kätega, vihm hävitab ära suurema osa müüdavast kaubast. Võib öelda, et vihm hävitab selle ära, kuid tegelikult muudab ta selle kauba lihtsalt selliseks mida keegi osta ei taha. Eriti kehvasti läheb lambavillast kampsunite müüjal.
Ma olen juba riides ja mu käes on tass kakaoga. Kakao on tassis veel kuum, ning ma pole jõudnud seda jooki veel maitstagi. Lihtsalt soojendan oma käsi, ning ootan kuni kakao veidi jahtub ja joomiskõlblikumaks muutub. Lihtsalt seisan natuke. Lihtsalt soojendan oma käsi ja seisan, kuigi mu jalgadel on külm. Tuul tõuseb täpselt nii nagu keegi kõnniks trepist üles. See on keerdtrepp, kindlasti on. Ma olen täiesti kindel et ta on keerdtrepp. Nii, nagu tuule suund muutub, niisugune keerdtrepp on ta. Juba sajabki mulle tuppa läbi avatud akna. Põrand saab märjaks aga ma ei pahanda. Täna ma ei pahanda, ma ei pahanda täna mitte millegi üle. Ma panen lihtsalt tassi põrandale maha enda ette ja lähen esikusse susse otsima. Kui ma tagasi tulen on tuul jälle keerdtrepist ülessepoole läinud. Ta on tugevam kui paar astet tagasi ja ta astub mu aknalauda riivates vasakult paremale. Ma arvan et ta on praegu teisel pool maja teiste tubade aknalaudasi katsumas. Ta katsub neid natuke, ja enne kui tal igav hakkab tuleb ta tagasi. Ta on jälle veidi tugevam. Ja nähes et mu aken on avatud, tekib tal jälle tahtmine mu tuppa sadada. Ma ei pane akent kinni. Las sajab.
Ma olen juba riides ja mu käes on tass kakaoga. Kakao on tassis veel kuum, ning ma pole jõudnud seda jooki veel maitstagi. Lihtsalt soojendan oma käsi, ning ootan kuni kakao veidi jahtub ja joomiskõlblikumaks muutub. Lihtsalt seisan natuke. Lihtsalt soojendan oma käsi ja seisan, kuigi mu jalgadel on külm. Tuul tõuseb täpselt nii nagu keegi kõnniks trepist üles. See on keerdtrepp, kindlasti on. Ma olen täiesti kindel et ta on keerdtrepp. Nii, nagu tuule suund muutub, niisugune keerdtrepp on ta. Juba sajabki mulle tuppa läbi avatud akna. Põrand saab märjaks aga ma ei pahanda. Täna ma ei pahanda, ma ei pahanda täna mitte millegi üle. Ma panen lihtsalt tassi põrandale maha enda ette ja lähen esikusse susse otsima. Kui ma tagasi tulen on tuul jälle keerdtrepist ülessepoole läinud. Ta on tugevam kui paar astet tagasi ja ta astub mu aknalauda riivates vasakult paremale. Ma arvan et ta on praegu teisel pool maja teiste tubade aknalaudasi katsumas. Ta katsub neid natuke, ja enne kui tal igav hakkab tuleb ta tagasi. Ta on jälle veidi tugevam. Ja nähes et mu aken on avatud, tekib tal jälle tahtmine mu tuppa sadada. Ma ei pane akent kinni. Las sajab.
# postitanud evert : 8:31 PM
kolmapäev
Park.
Ma olen ammu omale sellist maja otsinud, ja lõpuks leidsin ma ta. Avar. Kahekordne, ja lisaks veel üks imepisike madala laega korrus mis kunagi oli pööning. Seal on mitu katuseakent ning neist paistab imehea vaade üle ümbruskonna. Ülejäänud majad on pisut pisemad ja ma juba kannatamatult ootan talve et saaksin näha neid kümneid ja kümneid korstnaid ümberringi vaikselt tossamas talvises rahus. Ja see trepp mu maja ees? Kas te kujutate ette sellist treppi! Ta on tõepoolest vägev ja lihtsalt imeb endale inimesi ukseni kõndima. Ma imestan igal hommikul uksest väljudes et mu ukse taga ei seisa terve hulk inimesi naeratavate nägudega. See on kui hüpnoos. Ei, midagi veel vägevamat. Lisaks veel kõik need kenad aknad igal küljel mille taga peituvad erinevate suurustega imelikud toad. Ma pole mõne jaoks veel otstarvet välja mõelnud. Näiteks seal kus loogiliselt väljast vaadates peaks kindlasti olema köögiruum, seal puudub täiesti igasugune torustik ja ainuke köök hetkel on mul ainult teisel korrusel. Alumisel korrusel on mõned eluruumid ja üks eriti tore suur ruum millesse hästi söögituba sobiks. Kõrvaltuba on pea niisama suur ja sealt pääseb otse imekenale verandale. Veranda on tõesti kaunis. Otsin hetkel selle jaoks mugavat kiiktooli, ilmselt hakkan seal palju aega veetma.
Et kõik ära rääkida, pean vahepeal jutustama pargist mille ma oma maja ette rajasin. Ta on veidi mu enda krundist suurem ja meie linnaosa valitsuselt sain lahke loa see ala haljastada nagu tahan, ning muud moodi korda teha. Mu idee neid ei häirinud sugugi, lausa vastupidi - see meeldis neile esimesest hetkest väga ja naabritelegi pakkus see projekt huvi. Nii mõnigi tuli mulle alguses appi, ning aeg-ajalt käivad nad siiamaani küsimas kas nad mind millegagi aidata saaksid. Kui toredad võivad ühed naabrid olla?
Pole ta niiväga tavaline park, ning sellist kuigi lähedalt ei leia ka, tänu tema erilisusele ma tegingi kõike äärmiselt hoolikalt ja suurima mõnuga. Kui tohib mainida siis pea iga päev, ja mitmeid öid lisaks. Ning lõpuks sai ta valmis, ja tal on minu jaoks suur tähtsus, kui suursugune ja aukartlik ta on. Lisaks paljudele labürinti meenutavatele hekkidele ja põõsastele lasin ma teha ka mitu skulptuuri mis puhta silmailuna näivad. Alguses kartsin et neid hakatakse vaatama krimpsus ninaga ja vaevu läbi sõrmede, aga mu kartus muutus kohe alusetuks kui kõik valmis sai. Mu ime! Ehtne 16nda sajandi tumedam pool mida saadavad mõlemalt küljelt imetoredad alleed. Praeguseks on seal pargis oma kodu leidnud mitmed linnusordid ja öösiti lendab isegi nahkhiiri, nad on muidugi täiesti ohutud. Lisaks sellele vähemalt veel paarkümmend eri sorti ööliblikaid. Keset parki on südameks purskkaev mida saadab kuju tundmatust mehest. Seal on pinke, ühes nurgas lastele mängimiseks mõned detailid ja kõike valgustavad õhtuti mu ühe sõbra käsitsi valmistatud rohelise kupliga tänavalaternad. Te peaksite tulema ja vaatama neid meistriteoseid, seda nikerdust ja silmatorkavalt kaunist kuju. Kõik tänavalaternad võiksid ja lausa peaksid olema nii kenad.
Kuid siis äkki juhtus midagi. Ja keegi ei tea kes seda tegi, ning keegi ei oska ka otseselt seletada seda mis juhtus. Kohati rindutatakse käsi, siis jällegi keerutatakse silmadega, ning mõne aja pärast see asi siis vaibub, kuni ta juhtub uuesti. Ning seejärel kordub jälle sama lugu. Omamoodi on see pargile heaks tõmbenumbriks ja muudab ta populaarseks vaatamisväärsuseks, nii mõnigi linna külastaja peatub vähemasti siin hetkeks ja jalutab veidi ringi. Omalt poolt on ta jällegi miinuseks sellepärast et alati oodatakse et jälle juhtuks midagi. Keegi ei tea mis see on, aga ma kardan et ise ma tean selle küsimuse vastust. Alustan eelmisest kevadest.
Eelmisel kevadel käisin ma ringi veidi läänepool, oli vaja paar asja korda saada ja need sain ma muidugi korda. Peatusin siin ja seal, vaatasin loodust ja otsisin mööda ilma asju mis mulle meeldida võiksid, või mis võiksid pakkuda mulle mingitki lõbu. Ja siis ühel õhtul üksinda autoga sõites märkasin ma tee ääres hääletajat kellest ma hetkeks küll mööda sõitsin, kuid kellele siis ümber pöörates järele läksin. Tuttava teeääre juurde jõudes ei näinud ma esiteks mitte kedagi, ja arvasin et kas siis olin liiga unine ja nägin seda silmapetet valesti hääletaja pähe, või vilksas mu silmanurgast mööda mõni imeliku kujuga põõsas või puu, keda ma siis kui hääletajat kogemata võtsin. Igaks juhuks väljusin autost et selles veenduda. Vaatasin ringi ja mitte kedagi, ei ainumat hingelist. Ja hakkasin juba autosse istuma, kui märkasin sealsamas teeääres ja mitte mu oma autost just eriti kaugel vedelevat rebasekorjust. See vaatepilt muidugi kurvastas mind, sest mulle väga meeldivad loomad. Kuid loom keda ma korjuseks pidasin, liigutas ennast veidi. Ma pole veel endale selgeks suutnud teha kas ta enne mind seal juba nii oli või tõepoolest tegin talle ise kurja ning mööda sõites ehk riivasin teda. Korjasin ta üles ja otsustasin ta päästa, või teha ta heaks nii palju kui võimalik. Samal õhtul veel jõudsin ühe tuttava loomaarsti juurde, kes mu rõõmuks looma aidata suutis, ning ühe luumurru tuvastas, mõned kriimustused lisaks, ning metsloomale omase tühja kõhu. Rahunesin, kui ta arvas et loom oli ilmselt seal teeääres pikemat aega olnud juba enne mind. Seejärel sai loom mõned süstid ja ma viisin ta oma majja kus üks pisike tuba talle parajaks ulualuseks mõneks päevaks olla võis. Esimene plaan oli mul ta muidugi mõne aja pärast metsa tagasi lasta, aga paranedes muutus ta mu vastu jube sõbralikuks, ning ta silmist oli näha kui tänulik võib üks loom olla. Kohe järgmisel hommikul käitus ta juba kui kodustatud loom, ning ma otsustasin talle kaelarihma hankida, ja teda veel veidi aega valvata kuni täieliku paranemiseni.
Alguses möödus nädal, ja ta möödus jube kiiresti. Koos kellegiga möödub aeg alati nii, ja ma veendusin selles uuesti. Ja see aeg oli muidugi äärmiselt tore. Käisin temaga väga tihti jalutamas, ja möödujad kas siis imestasid kangesti või olid väga sõbralikud, ning ka teistel kordadel kui kohtusime palusid nad mul tervitada mu kaunist pisikest rebast. Isend ise leppis kõigega alati, ja käitus koguaeg nii nagu peab. Nagu rebane, kes on nii koer kui kass, ja kui parim sõber. Terve selle aja jooksul ei tulnud ette mitte ühtegi pahandust, ning siis ühel hetkel märkasin ma et möödunud on juba kolm kuud.
Otsustasin ta jätta. Nii kauaks kui ta ise tahab, või kuni selle hetkeni mil märkan tema käitumises mingit tõrget. Pole ju metsaloom mõeldud tänaval käimiseks ja toas magamiseks. Muide hommikuti meeldisid talle kangesti tükid mu omaenda võileivast ja kui varahommikuti mu kohv just valmis saama hakkas, oli alati ka näha rebast kes kohvikannu põrnitsema tuli. Ühel õhtul juhtus aga midagi imelikku. Olin minemas ühele kokkusaamisele ja lahkusin hetkeks kodust, jätsin rebase tuppa. Majas polnud vajadust mul tema tuba lukustada, ja isegi mitte sulgeda. Ta käis väga viisakalt ringi mööda maja midagi ümber ajamata ja pahandust tegemata, niisiis usaldasin ruumid vabalt tema kätte, ja seda üsna tihti. Võisin ära olla korraga mitmeid tunde, ja tagasi tulles oli alati kõik korras. Kuid seekord olin vist kuidagi ootamatu, väljudes unustasin isegi välisukse lukustada, ning niimoodi sisse astudes nägingi teda seal keset esikut, tagajalgadel püsti, kübar peas, palitu seljas ja käsi puusas, nägu mind nähes nii imestunud nagu üks viimase peal pinges vedru pinges olla võib. Ma ei suutnud uskuda oma silmi kui teda seal niimoodi liiga ebaloomulikult nägin, niisiis harjumuse päraselt hõõrusin ma neid kätega nagu ikka tehakse, ja juba järgmisel silmapilgul istus ta põrandal ilma kübara ja palituta, saba liputades nagu üks loom ikka. Lööge mind või maha, aga see ei saanud ju olla viirastus. Ma olen kindel et ma olin täie mõistuse juures, kuigi hakkasin selles ka kohe kahtlema. Vaatasin vaest looma veelkord, ja veelkord. Panin silmad kinni ja avasin uuesti, midagi ei muutunud. Loom, nii loom kui üks loom olla saab, vaatas mind imeliku kahtleva näoga veidi ja siis minu vaatamisest tüdinenud lahkus ta kõrvaltuppa et leida võibolla mõni huvitavam asi mida siis mõnda aega vaadata. Kraadisin ennast seejärel kõigepealt, tegin omale ühe kange kohvi ja 100 grammi konjakit, ja seejärel ruttasin kohtumisele nagu midagi poleks juhtunud. Kohtumisel läks kõik sujuvalt. Õhtu kujunes isegi väga toredaks.
Järgmised päevad olid kõige tavalistemast tavalisemad, kuigi rebase suhtes olin ma natukene tähelepanelikum kui varem. Uurisin teda ikka siit ja sealt ja üritasin teinekord temast midagi ebaloomalikku välja võluda, kuid need katsed olid asjata. Lõpuks andsin järgi ja mu argipäev muutus jälle täiesti tavaliseks. Siis hakkas vihma sadama. Jõin ühe tee koos meega ja heitsin magama, nagu ikka mõnikord õhtuti.
Möödusid veel mõned täiesti tavalised päevad. Ja siis veel mõned, kui ühel hommikul leidsin ta elutoast madala kummuti nurga pealt istumas ja telefon kõrva ääres sellega rääkimast. Mu silmad ei saanud mind petta, nad ju ei saanud, nad ei saanud ju! Mäletan veel et otsisin tuge sest tundisn kuidas mu jalad nõrgaks vajuvad, ise samal ajal õhku ahmimas - see rebane vaatas sealt kummuti otsast mulle otse silma sisse ja ütles täiesti tavalises inimkeeles "No mida?" Seejärel minestasin ma. Viimasena kuulsin kolksu vastu põrandat, see pidi olema mu pea.
Ärkasin üles mõned tunnid hiljem haiglas. Valveõde oli just palatis ja palus mul rahuneda, ja mainis et kõik on korras. Mul olevat vaid kerge peapõrutus ja et mul olla siiski vedanud. Mu sõber olevat kiirabisse helistanud ja palunud neil kohale tulla. Kui ma küsisin neilt et missugune sõber, et mul polnud kedagi külas ega ka külla tulemas, naeratas valveõde mulle seejärel meeldivalt ja arusaavat nägu tehes, ning palus mul puhata. Torisesin veel veidi ja seejärel uinusin. Vahepeal ärgates tundisn ennast kehvasti ja palusin et keegi mulle aspiriini või mõnda peavalu tabletti tooks. Tuli doktor isiklikult ja päris tervise üle. Ma seletasin talle kuidas ma enest tunnen, ja pärisin veel selle kohta mis juhtunud oli. Doktor naeratas mulle täpselt nagu valveõde ning mainides et kõik on korras, palus ta mul nüüd veidi veel puhata ning lahkus ise.
Järgnevad päevad olid täiesti tavalised, ja juba järgmine päev saingi ma koju. Kodus oli kõik muidugi korras. Rebane tuli mulle kohe vastu kui kuulis et ma saabusin, hüppas ja rõõmustas mind nähes nagu segane, ja ma lasin ta kohe välja hoovi aga paisis nagu poleks tal sugugi kiiret selle kiire loomaasjaga. Veendusin esimesel hetkel kohe et toad on täpselt sama korras kui siis kui olin minestanud. Ülakorruse tualetis oli vetsupaber otsas ja köögi külmkapist avastasin ma et kuhugi on kadunud osa võileivamaterjalist, kõik muu oli sama mis enne. Kui ma küsivalt rebase poole vaatasin, pööras ta kohe pilgu mujale ning seejärel tahtis ta et ma teda kõhu alt sügaksin. Hiljem katsusin meenutada, kas mul tõesti oli tol õhtul külas olnud keegi sõber, aga mulle ei tulnud sellest mitte midagi uut meelde.
Mõned nädalad hiljem köitis kellegi tähelepanu kahtlane olend kes kõndis ühe põõsa varjust teise varju, tal oli olnud seljas hall palitu ja tumehall küber peas, ees tossav piip. Ise ta oli olnud vaevu tabureti pikkune, ja proua kes sellist imeviirastust pargis nägi, kammis kõigepealt oma pilguga läbi kõik põõsaalused, ning kuigi ta veendus et tema kahtlane objekt on haihtunud kui tina tuhka, tõstis ta siiski naabrite seas paanika ja kohemaid rääkis ta kõigile mida näinud oli, ja küsis mis teised asjast arvavad. Noh, ega keegi ei osanud midagi suurt arvata, ja pigem pärisid proua tervise kohta mis proua enda muidugi sügavalt solvuma ajas. Ta lubas mõnda aega mitte kellelegi mitte midagi edasi rääkida kui ta mõnda uudist kuulma peaks, ning ta oma imestuseks olid kõik sellega kohe päri.
Ei läinud kaua kui kõik oma tavatoimetusi tegema hakkasid ja selle juhuse täielikult unustasid. Proua ise samuti paistis hiljem jälle rahulik, ning ühel õhtul nägin teda juba jalutamas mööda alleed kuhu ta algul küll lubas mitte kunagi enam jalga tõsta. Parki ta ilmselt veel ei kipu.
Rebasega on ka kõik korras, Paistab et teda need kuulujutud ei huvitanud kunagi mida teised rääkisid. Mõnikord ma rääkisin talle ka kõik edasi, nagu usaldusisikule, aga muidugi vaatas ta mind oma aruka loomanäoga veidi aega ja järgmine hetk lakkus ta juba oma käppasid või hakkas ta mõnda päikesejänkut mööda seina taga ajama. Kõigest imelikust hoolimata, ka sellest et pargis juhtus veel ja veel selliseid asju, ja neist paarist korrast kui leidsin ta mööda esikut kõndimas prillid ees, kõigest sellest veidrast hoolimata meeldib talle kangesti kui ma talle pai teen, ta sülle võtan kui ma tugitoolis raamatut loen või kui ma jutustan talle näpuga aknast inimeste pihta näidates lugusid neist mida üks või teine teinud on.
Et kõik ära rääkida, pean vahepeal jutustama pargist mille ma oma maja ette rajasin. Ta on veidi mu enda krundist suurem ja meie linnaosa valitsuselt sain lahke loa see ala haljastada nagu tahan, ning muud moodi korda teha. Mu idee neid ei häirinud sugugi, lausa vastupidi - see meeldis neile esimesest hetkest väga ja naabritelegi pakkus see projekt huvi. Nii mõnigi tuli mulle alguses appi, ning aeg-ajalt käivad nad siiamaani küsimas kas nad mind millegagi aidata saaksid. Kui toredad võivad ühed naabrid olla?
Pole ta niiväga tavaline park, ning sellist kuigi lähedalt ei leia ka, tänu tema erilisusele ma tegingi kõike äärmiselt hoolikalt ja suurima mõnuga. Kui tohib mainida siis pea iga päev, ja mitmeid öid lisaks. Ning lõpuks sai ta valmis, ja tal on minu jaoks suur tähtsus, kui suursugune ja aukartlik ta on. Lisaks paljudele labürinti meenutavatele hekkidele ja põõsastele lasin ma teha ka mitu skulptuuri mis puhta silmailuna näivad. Alguses kartsin et neid hakatakse vaatama krimpsus ninaga ja vaevu läbi sõrmede, aga mu kartus muutus kohe alusetuks kui kõik valmis sai. Mu ime! Ehtne 16nda sajandi tumedam pool mida saadavad mõlemalt küljelt imetoredad alleed. Praeguseks on seal pargis oma kodu leidnud mitmed linnusordid ja öösiti lendab isegi nahkhiiri, nad on muidugi täiesti ohutud. Lisaks sellele vähemalt veel paarkümmend eri sorti ööliblikaid. Keset parki on südameks purskkaev mida saadab kuju tundmatust mehest. Seal on pinke, ühes nurgas lastele mängimiseks mõned detailid ja kõike valgustavad õhtuti mu ühe sõbra käsitsi valmistatud rohelise kupliga tänavalaternad. Te peaksite tulema ja vaatama neid meistriteoseid, seda nikerdust ja silmatorkavalt kaunist kuju. Kõik tänavalaternad võiksid ja lausa peaksid olema nii kenad.
Kuid siis äkki juhtus midagi. Ja keegi ei tea kes seda tegi, ning keegi ei oska ka otseselt seletada seda mis juhtus. Kohati rindutatakse käsi, siis jällegi keerutatakse silmadega, ning mõne aja pärast see asi siis vaibub, kuni ta juhtub uuesti. Ning seejärel kordub jälle sama lugu. Omamoodi on see pargile heaks tõmbenumbriks ja muudab ta populaarseks vaatamisväärsuseks, nii mõnigi linna külastaja peatub vähemasti siin hetkeks ja jalutab veidi ringi. Omalt poolt on ta jällegi miinuseks sellepärast et alati oodatakse et jälle juhtuks midagi. Keegi ei tea mis see on, aga ma kardan et ise ma tean selle küsimuse vastust. Alustan eelmisest kevadest.
Eelmisel kevadel käisin ma ringi veidi läänepool, oli vaja paar asja korda saada ja need sain ma muidugi korda. Peatusin siin ja seal, vaatasin loodust ja otsisin mööda ilma asju mis mulle meeldida võiksid, või mis võiksid pakkuda mulle mingitki lõbu. Ja siis ühel õhtul üksinda autoga sõites märkasin ma tee ääres hääletajat kellest ma hetkeks küll mööda sõitsin, kuid kellele siis ümber pöörates järele läksin. Tuttava teeääre juurde jõudes ei näinud ma esiteks mitte kedagi, ja arvasin et kas siis olin liiga unine ja nägin seda silmapetet valesti hääletaja pähe, või vilksas mu silmanurgast mööda mõni imeliku kujuga põõsas või puu, keda ma siis kui hääletajat kogemata võtsin. Igaks juhuks väljusin autost et selles veenduda. Vaatasin ringi ja mitte kedagi, ei ainumat hingelist. Ja hakkasin juba autosse istuma, kui märkasin sealsamas teeääres ja mitte mu oma autost just eriti kaugel vedelevat rebasekorjust. See vaatepilt muidugi kurvastas mind, sest mulle väga meeldivad loomad. Kuid loom keda ma korjuseks pidasin, liigutas ennast veidi. Ma pole veel endale selgeks suutnud teha kas ta enne mind seal juba nii oli või tõepoolest tegin talle ise kurja ning mööda sõites ehk riivasin teda. Korjasin ta üles ja otsustasin ta päästa, või teha ta heaks nii palju kui võimalik. Samal õhtul veel jõudsin ühe tuttava loomaarsti juurde, kes mu rõõmuks looma aidata suutis, ning ühe luumurru tuvastas, mõned kriimustused lisaks, ning metsloomale omase tühja kõhu. Rahunesin, kui ta arvas et loom oli ilmselt seal teeääres pikemat aega olnud juba enne mind. Seejärel sai loom mõned süstid ja ma viisin ta oma majja kus üks pisike tuba talle parajaks ulualuseks mõneks päevaks olla võis. Esimene plaan oli mul ta muidugi mõne aja pärast metsa tagasi lasta, aga paranedes muutus ta mu vastu jube sõbralikuks, ning ta silmist oli näha kui tänulik võib üks loom olla. Kohe järgmisel hommikul käitus ta juba kui kodustatud loom, ning ma otsustasin talle kaelarihma hankida, ja teda veel veidi aega valvata kuni täieliku paranemiseni.
Alguses möödus nädal, ja ta möödus jube kiiresti. Koos kellegiga möödub aeg alati nii, ja ma veendusin selles uuesti. Ja see aeg oli muidugi äärmiselt tore. Käisin temaga väga tihti jalutamas, ja möödujad kas siis imestasid kangesti või olid väga sõbralikud, ning ka teistel kordadel kui kohtusime palusid nad mul tervitada mu kaunist pisikest rebast. Isend ise leppis kõigega alati, ja käitus koguaeg nii nagu peab. Nagu rebane, kes on nii koer kui kass, ja kui parim sõber. Terve selle aja jooksul ei tulnud ette mitte ühtegi pahandust, ning siis ühel hetkel märkasin ma et möödunud on juba kolm kuud.
Otsustasin ta jätta. Nii kauaks kui ta ise tahab, või kuni selle hetkeni mil märkan tema käitumises mingit tõrget. Pole ju metsaloom mõeldud tänaval käimiseks ja toas magamiseks. Muide hommikuti meeldisid talle kangesti tükid mu omaenda võileivast ja kui varahommikuti mu kohv just valmis saama hakkas, oli alati ka näha rebast kes kohvikannu põrnitsema tuli. Ühel õhtul juhtus aga midagi imelikku. Olin minemas ühele kokkusaamisele ja lahkusin hetkeks kodust, jätsin rebase tuppa. Majas polnud vajadust mul tema tuba lukustada, ja isegi mitte sulgeda. Ta käis väga viisakalt ringi mööda maja midagi ümber ajamata ja pahandust tegemata, niisiis usaldasin ruumid vabalt tema kätte, ja seda üsna tihti. Võisin ära olla korraga mitmeid tunde, ja tagasi tulles oli alati kõik korras. Kuid seekord olin vist kuidagi ootamatu, väljudes unustasin isegi välisukse lukustada, ning niimoodi sisse astudes nägingi teda seal keset esikut, tagajalgadel püsti, kübar peas, palitu seljas ja käsi puusas, nägu mind nähes nii imestunud nagu üks viimase peal pinges vedru pinges olla võib. Ma ei suutnud uskuda oma silmi kui teda seal niimoodi liiga ebaloomulikult nägin, niisiis harjumuse päraselt hõõrusin ma neid kätega nagu ikka tehakse, ja juba järgmisel silmapilgul istus ta põrandal ilma kübara ja palituta, saba liputades nagu üks loom ikka. Lööge mind või maha, aga see ei saanud ju olla viirastus. Ma olen kindel et ma olin täie mõistuse juures, kuigi hakkasin selles ka kohe kahtlema. Vaatasin vaest looma veelkord, ja veelkord. Panin silmad kinni ja avasin uuesti, midagi ei muutunud. Loom, nii loom kui üks loom olla saab, vaatas mind imeliku kahtleva näoga veidi ja siis minu vaatamisest tüdinenud lahkus ta kõrvaltuppa et leida võibolla mõni huvitavam asi mida siis mõnda aega vaadata. Kraadisin ennast seejärel kõigepealt, tegin omale ühe kange kohvi ja 100 grammi konjakit, ja seejärel ruttasin kohtumisele nagu midagi poleks juhtunud. Kohtumisel läks kõik sujuvalt. Õhtu kujunes isegi väga toredaks.
Järgmised päevad olid kõige tavalistemast tavalisemad, kuigi rebase suhtes olin ma natukene tähelepanelikum kui varem. Uurisin teda ikka siit ja sealt ja üritasin teinekord temast midagi ebaloomalikku välja võluda, kuid need katsed olid asjata. Lõpuks andsin järgi ja mu argipäev muutus jälle täiesti tavaliseks. Siis hakkas vihma sadama. Jõin ühe tee koos meega ja heitsin magama, nagu ikka mõnikord õhtuti.
Möödusid veel mõned täiesti tavalised päevad. Ja siis veel mõned, kui ühel hommikul leidsin ta elutoast madala kummuti nurga pealt istumas ja telefon kõrva ääres sellega rääkimast. Mu silmad ei saanud mind petta, nad ju ei saanud, nad ei saanud ju! Mäletan veel et otsisin tuge sest tundisn kuidas mu jalad nõrgaks vajuvad, ise samal ajal õhku ahmimas - see rebane vaatas sealt kummuti otsast mulle otse silma sisse ja ütles täiesti tavalises inimkeeles "No mida?" Seejärel minestasin ma. Viimasena kuulsin kolksu vastu põrandat, see pidi olema mu pea.
Ärkasin üles mõned tunnid hiljem haiglas. Valveõde oli just palatis ja palus mul rahuneda, ja mainis et kõik on korras. Mul olevat vaid kerge peapõrutus ja et mul olla siiski vedanud. Mu sõber olevat kiirabisse helistanud ja palunud neil kohale tulla. Kui ma küsisin neilt et missugune sõber, et mul polnud kedagi külas ega ka külla tulemas, naeratas valveõde mulle seejärel meeldivalt ja arusaavat nägu tehes, ning palus mul puhata. Torisesin veel veidi ja seejärel uinusin. Vahepeal ärgates tundisn ennast kehvasti ja palusin et keegi mulle aspiriini või mõnda peavalu tabletti tooks. Tuli doktor isiklikult ja päris tervise üle. Ma seletasin talle kuidas ma enest tunnen, ja pärisin veel selle kohta mis juhtunud oli. Doktor naeratas mulle täpselt nagu valveõde ning mainides et kõik on korras, palus ta mul nüüd veidi veel puhata ning lahkus ise.
Järgnevad päevad olid täiesti tavalised, ja juba järgmine päev saingi ma koju. Kodus oli kõik muidugi korras. Rebane tuli mulle kohe vastu kui kuulis et ma saabusin, hüppas ja rõõmustas mind nähes nagu segane, ja ma lasin ta kohe välja hoovi aga paisis nagu poleks tal sugugi kiiret selle kiire loomaasjaga. Veendusin esimesel hetkel kohe et toad on täpselt sama korras kui siis kui olin minestanud. Ülakorruse tualetis oli vetsupaber otsas ja köögi külmkapist avastasin ma et kuhugi on kadunud osa võileivamaterjalist, kõik muu oli sama mis enne. Kui ma küsivalt rebase poole vaatasin, pööras ta kohe pilgu mujale ning seejärel tahtis ta et ma teda kõhu alt sügaksin. Hiljem katsusin meenutada, kas mul tõesti oli tol õhtul külas olnud keegi sõber, aga mulle ei tulnud sellest mitte midagi uut meelde.
Mõned nädalad hiljem köitis kellegi tähelepanu kahtlane olend kes kõndis ühe põõsa varjust teise varju, tal oli olnud seljas hall palitu ja tumehall küber peas, ees tossav piip. Ise ta oli olnud vaevu tabureti pikkune, ja proua kes sellist imeviirastust pargis nägi, kammis kõigepealt oma pilguga läbi kõik põõsaalused, ning kuigi ta veendus et tema kahtlane objekt on haihtunud kui tina tuhka, tõstis ta siiski naabrite seas paanika ja kohemaid rääkis ta kõigile mida näinud oli, ja küsis mis teised asjast arvavad. Noh, ega keegi ei osanud midagi suurt arvata, ja pigem pärisid proua tervise kohta mis proua enda muidugi sügavalt solvuma ajas. Ta lubas mõnda aega mitte kellelegi mitte midagi edasi rääkida kui ta mõnda uudist kuulma peaks, ning ta oma imestuseks olid kõik sellega kohe päri.
Ei läinud kaua kui kõik oma tavatoimetusi tegema hakkasid ja selle juhuse täielikult unustasid. Proua ise samuti paistis hiljem jälle rahulik, ning ühel õhtul nägin teda juba jalutamas mööda alleed kuhu ta algul küll lubas mitte kunagi enam jalga tõsta. Parki ta ilmselt veel ei kipu.
Rebasega on ka kõik korras, Paistab et teda need kuulujutud ei huvitanud kunagi mida teised rääkisid. Mõnikord ma rääkisin talle ka kõik edasi, nagu usaldusisikule, aga muidugi vaatas ta mind oma aruka loomanäoga veidi aega ja järgmine hetk lakkus ta juba oma käppasid või hakkas ta mõnda päikesejänkut mööda seina taga ajama. Kõigest imelikust hoolimata, ka sellest et pargis juhtus veel ja veel selliseid asju, ja neist paarist korrast kui leidsin ta mööda esikut kõndimas prillid ees, kõigest sellest veidrast hoolimata meeldib talle kangesti kui ma talle pai teen, ta sülle võtan kui ma tugitoolis raamatut loen või kui ma jutustan talle näpuga aknast inimeste pihta näidates lugusid neist mida üks või teine teinud on.
# postitanud evert : 4:33 AM
pühapäev
Leivajuust.
See oli ükspäev, kui ma terve päeva olin mööda tänavaid jalutanud. Terve hommiku jalutasin ma oma aias. Siis väljusin ma sealt ja astusin muudkui mööda kõveraid tänavaid. Muud mul erilist polnudki teha. Niisiis kõndisin ma aga edasi. Õues oli roosa ilm. Heleroosad pilved tumeroosas taevas, sealt läbi sõelusid ennast lennukite punased jooned. Kusagilt kaugelt oli kuulda nagu miski müriseks.
Mu naabril on uus koer. Klähv. Ta ei ole roosa, aga ta kannab roosat kaelarihma. Ta ise on lapiline. Ta ise on pruuni ja valge kirju. Ta ei haugu just palju sest ta on mu vastu sõbralik. Ta on mu naabri koer. Ma käisin tema hoovist mitu korda mööda. Need kõverad tänavad ongi sellised. Kunagi ei või teada kui sa jälle otsapidi kodupoole kõnnid. Nii juhtus minuga ka mitu korda. Märkasin jälle ja jälle et naabri Klähv vahib mind aia alt suurte silmadega ja ma teadsin et aia taga on ta saba mida ta liputab. Ta on sõbralik koer. Mu naabri oma.
Ja lõpuks olin ma nii mitu korda paremale keeramise asemel otse kõndinud, et oma kodukandist läksin ma ikka kõvasti eemale. Mu jalad olid päris väsinud. Aga tänaval ei olnud kusagile istuda, selles rajoonis parke ka pole, ja bussid seal ei sõida samuti. Mind oleks huvitanud mõni bussipeatuse bussi oote pink. Et ma oleksin saanud jalgu puhata. Lõpuks ma nõjatusin mõneks ajaks vastu ühte vihmaveetoru aga see oli kangesti roostes.
Ma ei tea kui kaua ma kõndinud olin, kui viimaks tundsin oma ninas Leivajuustu lõhna. Ma teadsin täpselt kus tänaval ma olen, millist värvi on see maja mille akna kaudu see lõhn levib, ning kes selles majas selle imelise lõhna tekitajat valmistab. See on ju leivajuust. Ja see lõhn tuleb kohvikust selle sama tänava nurgalt. Selle kohviku kõik aknad on lahti aga ainult ühest aknast tuleb kõige rohkem lõhna. Sellel kohvikul on punasevalgeruudulised kardinad mis mõnikord suure tuulega aknast välja lehvivad. Ma tean et see lõhn tuleb esimeselt korruselt ukse kõrvalt vasemast aknast. Selle akna all toas sees on laud kollase laualinaga. Kohviku vastas on kohe üks teine maja ka, vastastänava nurgal. Selle teise maja kõik aknad on kinni ja temast ei tule mitte mingit lõhna. Selle teise maja katus on punane ja selle teise maja punase katuse peal istuvad süsimustad varesed kes koguaeg kangesti kraaksuvad ja muudkui leivajuustu tahaksid maast nokkida. Ükskord nad nokkisidki.
Mu naabril on uus koer. Klähv. Ta ei ole roosa, aga ta kannab roosat kaelarihma. Ta ise on lapiline. Ta ise on pruuni ja valge kirju. Ta ei haugu just palju sest ta on mu vastu sõbralik. Ta on mu naabri koer. Ma käisin tema hoovist mitu korda mööda. Need kõverad tänavad ongi sellised. Kunagi ei või teada kui sa jälle otsapidi kodupoole kõnnid. Nii juhtus minuga ka mitu korda. Märkasin jälle ja jälle et naabri Klähv vahib mind aia alt suurte silmadega ja ma teadsin et aia taga on ta saba mida ta liputab. Ta on sõbralik koer. Mu naabri oma.
Ja lõpuks olin ma nii mitu korda paremale keeramise asemel otse kõndinud, et oma kodukandist läksin ma ikka kõvasti eemale. Mu jalad olid päris väsinud. Aga tänaval ei olnud kusagile istuda, selles rajoonis parke ka pole, ja bussid seal ei sõida samuti. Mind oleks huvitanud mõni bussipeatuse bussi oote pink. Et ma oleksin saanud jalgu puhata. Lõpuks ma nõjatusin mõneks ajaks vastu ühte vihmaveetoru aga see oli kangesti roostes.
Ma ei tea kui kaua ma kõndinud olin, kui viimaks tundsin oma ninas Leivajuustu lõhna. Ma teadsin täpselt kus tänaval ma olen, millist värvi on see maja mille akna kaudu see lõhn levib, ning kes selles majas selle imelise lõhna tekitajat valmistab. See on ju leivajuust. Ja see lõhn tuleb kohvikust selle sama tänava nurgalt. Selle kohviku kõik aknad on lahti aga ainult ühest aknast tuleb kõige rohkem lõhna. Sellel kohvikul on punasevalgeruudulised kardinad mis mõnikord suure tuulega aknast välja lehvivad. Ma tean et see lõhn tuleb esimeselt korruselt ukse kõrvalt vasemast aknast. Selle akna all toas sees on laud kollase laualinaga. Kohviku vastas on kohe üks teine maja ka, vastastänava nurgal. Selle teise maja kõik aknad on kinni ja temast ei tule mitte mingit lõhna. Selle teise maja katus on punane ja selle teise maja punase katuse peal istuvad süsimustad varesed kes koguaeg kangesti kraaksuvad ja muudkui leivajuustu tahaksid maast nokkida. Ükskord nad nokkisidki.
# postitanud evert : 12:18 AM
kolmapäev
E3000
Me elame ridaelamuboksis. Meil on üks tuba koos köögiga, üleval teist korrust ei ole, on ainult katus, ja maja all on garaazh ühele autole kus mõistagi seisab auto. See on elektriauto ja maja seest viivad rööpad suurele teele millel on kaheksateist sõidurida. Veel on majas tualett koos dushinurgaga et me iga kuu depressiooni ei upuks, me tegelikult ei vaja pesemisvõimalusi sest meie kehad ei erita ei vedelikke ega lõhnu, tee poole seinal seisab üks avatav aken, ainuke uks viib otse garaazhi. Kardinaid pole vaja ja nad on ammu moest ära läinud, klaasitumedust saab aga reguleerida ja tal on mitu värvitooni valikut. See kõik on mõistagi elektrooniline. Elektroonilised on ka teenindajad. Nad käivad igal hommikul kõikide majade uste taga ja toovad ära hommikuse kauba. Maitseelamus see just ei ole, aga kõik vajalik on alati olemas: praetud peekon, praetud muna, keedetud kartul ja aurutatud köögiviljad, ning mingi kogus piima, kõik purustatud kujul ja omavahel nii kokkusegatud et pole aru saada mida sa tegelikult sööd. Välja näeb ta nagu kollakaspruun ühtlane kreem, kuid keegi ei nurise. Pole teist valikut. Maitse on sama, igal hommikul, ja ka kogus on sama. Õhtul tuleb teine kogus, mille üle samuti ei nuriseta, koostis on teine aga värvivahet pole iialgi. Nii me sööme. Sööme midagi, aga see kõik ei huvita meid. Luugi kõrvalt viiakse ära toidu transportimiseks mõeldud plastiktops ilma head aega ütlemata.
See on mu kodu. Kodu number E3000. Igal ühel on ta täpselt samasugune ja igaüks elab eraldi. Mu tänava kõrvaltänav on täpselt samasugune, ning edasi minnes muudkui kordub kõik. Kui see meid huvitaks, arvaksime me et oleme sattunud kas halva unenäo otsa või kellegi hullumeelse peegeltuppa. Aga me ei näe kunagi und. Uned ei huvita meid. Pole mingit vahet kas võiks olla kesknädal või nädala lõpp, loetle neid päevi nii kaua kui sa jaksad, mitte midagi ei muutu, iga päev on täpselt samasugune nagu oli eelmine, ja järgmine on ka täpselt sama. Hommikul on ikka valge ja öösel on pime. Mis siis? Edasi ei saa mitte midagi. Mitte midagi mis vajaks erilist ülesmärkimist. Isegi taevas on alati pilvitu ja kui saabub talv, läheb küll külmemaks aga lund ei saja kunagi. Muutub ainult temperatuur riietuse sees, hõbedane krae aga jääb. Õue minnes reageerivad andurid välisega ja endal pole vaja midagi vajutada, ühtegi nuppu varrukatel pole, on ainult vilkuvad pirnid, normaaltemperatuur jälitab mind igal pool. Ka teisi.
Meid võiks nimetada robotiteks, kui poleks iganädalast arstlikku kontrolli. Kontroll ise kestab täpselt üks minut ja läbi ei viida see kellegi poolt, vaid on elektrooniline. Keegi ei nurise. Ja keegi ei oska soovida neid asju teist moodi, sest meil puuduvad sellised tunded. Me vaatame tühja pilguga kuidas meil soontest verd imetakse. Siis me seisame natuke aega. Ja kui me saame aru et me lahkuda võime, ongi kõik korras. See protseduur on alati samasugune. Kõigil on see samasugune, ja mitte kellelgi pole mitte kunagi mitte midagi viga. Me oleme nagu kapslid kusagil riiulil.
On ainult üks koht kus võib teistega tekkida mingigi kontakt. Tuleb istuda eletriautosse, sõita suurele teele ja sedamööda nii kaua kuni saab keerata paremale. Asutus ise on kui suur staadioniplats millel kõik vabalt ringi liikuda võivad. Kõikjal on ekraanid mis näitavad meile kõiksugu häid asju. Ainult häid. Vaid juhul kui sul midagi viga on, lastakse sind platsile, ja sellest hoolimata on staadion teisi alati kuhjaga täis. Minusugune käib seal muidugi tihti. See on omamoodi huvitav kui ka kasulik.
Varem või hiljem sõidame me kõik oma boksidesse. Autot pole vaja laadida sest garaazhipõrand laeb autot ise läbi rataste. On mingit sorti linnud kes üle meie ridaelamu lendavad, aga nad ei peatu kunagi. Nad vist ei suuda otsustada millisele neljakandilisele katusele nad kõige rohkem maanduda tahaks sest need kõik on täpselt samasugused. Keegi kunagi kusagil ütles mulle et ta arvab et need linnud lendavad edasi väga kaugele, väga väga kaugele, kus alguses on mäed ja mets ja sealt edasi tuleb meri mis on nii suur et selle lõppu ei ole sealt näha kustkohast ta peale hakkab, aga meie ei saa sinna minna.
See on mu kodu. Kodu number E3000. Igal ühel on ta täpselt samasugune ja igaüks elab eraldi. Mu tänava kõrvaltänav on täpselt samasugune, ning edasi minnes muudkui kordub kõik. Kui see meid huvitaks, arvaksime me et oleme sattunud kas halva unenäo otsa või kellegi hullumeelse peegeltuppa. Aga me ei näe kunagi und. Uned ei huvita meid. Pole mingit vahet kas võiks olla kesknädal või nädala lõpp, loetle neid päevi nii kaua kui sa jaksad, mitte midagi ei muutu, iga päev on täpselt samasugune nagu oli eelmine, ja järgmine on ka täpselt sama. Hommikul on ikka valge ja öösel on pime. Mis siis? Edasi ei saa mitte midagi. Mitte midagi mis vajaks erilist ülesmärkimist. Isegi taevas on alati pilvitu ja kui saabub talv, läheb küll külmemaks aga lund ei saja kunagi. Muutub ainult temperatuur riietuse sees, hõbedane krae aga jääb. Õue minnes reageerivad andurid välisega ja endal pole vaja midagi vajutada, ühtegi nuppu varrukatel pole, on ainult vilkuvad pirnid, normaaltemperatuur jälitab mind igal pool. Ka teisi.
Meid võiks nimetada robotiteks, kui poleks iganädalast arstlikku kontrolli. Kontroll ise kestab täpselt üks minut ja läbi ei viida see kellegi poolt, vaid on elektrooniline. Keegi ei nurise. Ja keegi ei oska soovida neid asju teist moodi, sest meil puuduvad sellised tunded. Me vaatame tühja pilguga kuidas meil soontest verd imetakse. Siis me seisame natuke aega. Ja kui me saame aru et me lahkuda võime, ongi kõik korras. See protseduur on alati samasugune. Kõigil on see samasugune, ja mitte kellelgi pole mitte kunagi mitte midagi viga. Me oleme nagu kapslid kusagil riiulil.
On ainult üks koht kus võib teistega tekkida mingigi kontakt. Tuleb istuda eletriautosse, sõita suurele teele ja sedamööda nii kaua kuni saab keerata paremale. Asutus ise on kui suur staadioniplats millel kõik vabalt ringi liikuda võivad. Kõikjal on ekraanid mis näitavad meile kõiksugu häid asju. Ainult häid. Vaid juhul kui sul midagi viga on, lastakse sind platsile, ja sellest hoolimata on staadion teisi alati kuhjaga täis. Minusugune käib seal muidugi tihti. See on omamoodi huvitav kui ka kasulik.
Varem või hiljem sõidame me kõik oma boksidesse. Autot pole vaja laadida sest garaazhipõrand laeb autot ise läbi rataste. On mingit sorti linnud kes üle meie ridaelamu lendavad, aga nad ei peatu kunagi. Nad vist ei suuda otsustada millisele neljakandilisele katusele nad kõige rohkem maanduda tahaks sest need kõik on täpselt samasugused. Keegi kunagi kusagil ütles mulle et ta arvab et need linnud lendavad edasi väga kaugele, väga väga kaugele, kus alguses on mäed ja mets ja sealt edasi tuleb meri mis on nii suur et selle lõppu ei ole sealt näha kustkohast ta peale hakkab, aga meie ei saa sinna minna.
# postitanud evert : 6:01 PM
laupäev
Iravnoeestenadoolam.
Ta jälitab mind juba mitmendat päeva ja ma ei tea miks ta seda teeb. Ta kannab madalat kübarat ja ülikonda, need sobivad omavahel hästi kokku. Alati, kui ma seisma jään ja selja taha vaatan, on ta seal, ta on seal aga ta teeb nagu oleks ta seal muude asjade pärast. Ta on seal ka siis kui ma ei vaata. Ma tean et ta on seal, ja mul pole vaja selles jälle ja jälle veenduda. Ma vaatan ja tunnen ta kohe ära. Ta on seesama mees kes jälitab mind juba kolmandat või neljandat päeva. Muud ma temast ei tea. Võin kindel olla et ma pole teda varem kohanud.
Ka nüüdsamas, istudes kohvikus näen ma teda läbi akna. Ta seisab tänavanurgal ja hoiab enda pea kohal ajalehte mida tuul sasib. Mööda akent, millest ma läbi vaatan, voolab alla vihmavesi, juba paar tundi on sadanud, ja mul on hea meel jälgida teda siit soojast, meelega, ja näha kuidas ta seal läbimärjana seistes mitu korda märjem on kui mina. Ma tellin kohvi kohvi järel ja olen siin inimeste seas üsna rõõmus. Mul on siin hubane ja turvaline oma aega parajaks lüüa. On alles keskpäev, ma loodan et sajab veel kaua, ja ma tõesti loodan et õhtu tuleb külm. Ma kavatsen siis olla mitmeid tunde väljas, ning muuta talle tänane päev nii ebameeldivaks kui võimalik, kuid pean olema ettevaatlik. Ma ei tea tema kavatsusi. Ma ei tea temast midagi ja ma ei tea mida ta teab minust või mida ta tahab. Ta ei saa olla keegi politseist, sest politseil pole minu jälgimiseks mitte mingit põhjust. Ma olen olnud viimasel ajal korralikum kui kunagi varem, ning alguses arvasin ma et mind on kellegiga segi aetud. Lihtsalt tuli selline tunne, et nii peab olema. Mul pole aimugi miks peaks keegi mulle valmistama säärast ebameeldivust, jälitades mind päevad ja ööd, täpselt nagu vari. Aga korrad kui ma olen suutnud mehe eest põgeneda osavalt jälgi segades, on ta olnud varem või hiljem mul ikka jälil. Ma ei tea kuidas ta seda teeb.
Olen proovinud paljusi asju. Jooksnud metroorongi nii et uksed mu selja taga pauguga kinni löövad, ning rongi liikudes pole enam perroonil kedagi. Otsisin rongi läbi, iga kajuti ja istme, ning ma pole teda leidnud. Järgmises või sellest veel järgmises peatuses astun ma perroonile, juba võidurõõmu tundes, aga... teil on õigus, seal ta on. Ma ei tea kuidas. Muidugi võin ju sama rongi peale joosta ja sõita sellega edasi, palju kilomeetreid edasi, kasvõi linna teise otsa. Tee pealt paluda et mulle tellitaks takso mõnda kindlasse raudteejaama ja mitte kellegi nimele. Maha minnes joosta taksosse ja sõita sellega järgmise suure linnani kus mind võiks oodata lennuk ja piletid kassas, ma võiksin ju põgeneda teisele poole maakera lootuses et mind ehk sealt kätte ei saada, aga ma pole kindel kas ma elaksin üle üllatuse näha teda ka seal, mind jälitamas nagu vari, nagu kõik oleks korras - mulle suvalisest tänavavahest äkitselt järele astumas.
Ka nüüdsamas, istudes kohvikus näen ma teda läbi akna. Ta seisab tänavanurgal ja hoiab enda pea kohal ajalehte mida tuul sasib. Mööda akent, millest ma läbi vaatan, voolab alla vihmavesi, juba paar tundi on sadanud, ja mul on hea meel jälgida teda siit soojast, meelega, ja näha kuidas ta seal läbimärjana seistes mitu korda märjem on kui mina. Ma tellin kohvi kohvi järel ja olen siin inimeste seas üsna rõõmus. Mul on siin hubane ja turvaline oma aega parajaks lüüa. On alles keskpäev, ma loodan et sajab veel kaua, ja ma tõesti loodan et õhtu tuleb külm. Ma kavatsen siis olla mitmeid tunde väljas, ning muuta talle tänane päev nii ebameeldivaks kui võimalik, kuid pean olema ettevaatlik. Ma ei tea tema kavatsusi. Ma ei tea temast midagi ja ma ei tea mida ta teab minust või mida ta tahab. Ta ei saa olla keegi politseist, sest politseil pole minu jälgimiseks mitte mingit põhjust. Ma olen olnud viimasel ajal korralikum kui kunagi varem, ning alguses arvasin ma et mind on kellegiga segi aetud. Lihtsalt tuli selline tunne, et nii peab olema. Mul pole aimugi miks peaks keegi mulle valmistama säärast ebameeldivust, jälitades mind päevad ja ööd, täpselt nagu vari. Aga korrad kui ma olen suutnud mehe eest põgeneda osavalt jälgi segades, on ta olnud varem või hiljem mul ikka jälil. Ma ei tea kuidas ta seda teeb.
Olen proovinud paljusi asju. Jooksnud metroorongi nii et uksed mu selja taga pauguga kinni löövad, ning rongi liikudes pole enam perroonil kedagi. Otsisin rongi läbi, iga kajuti ja istme, ning ma pole teda leidnud. Järgmises või sellest veel järgmises peatuses astun ma perroonile, juba võidurõõmu tundes, aga... teil on õigus, seal ta on. Ma ei tea kuidas. Muidugi võin ju sama rongi peale joosta ja sõita sellega edasi, palju kilomeetreid edasi, kasvõi linna teise otsa. Tee pealt paluda et mulle tellitaks takso mõnda kindlasse raudteejaama ja mitte kellegi nimele. Maha minnes joosta taksosse ja sõita sellega järgmise suure linnani kus mind võiks oodata lennuk ja piletid kassas, ma võiksin ju põgeneda teisele poole maakera lootuses et mind ehk sealt kätte ei saada, aga ma pole kindel kas ma elaksin üle üllatuse näha teda ka seal, mind jälitamas nagu vari, nagu kõik oleks korras - mulle suvalisest tänavavahest äkitselt järele astumas.
# postitanud evert : 12:26 AM
pühapäev
Korras.
Ta kõnnib mööda tänavat nagu kõik oleks korras. Ta läheb poodi et süüa osta. Ostabki. Käib ära raamatukogus. Koju minnes vaatab korraks postkasti. Mitte midagi. Ja läheb koju.
Ja järgmine päev, kui ta on just töölt tulnud, kõnnib ta jälle mööda tänavat. Täpselt nagu kõik oleks korras. Tal on jalas hallid peenikeste triipudega püksid ja seljas hele triiksärk. Ta sööb (pirni?)jäätist. Järgmine päev on tal vaba, kuigi käes on alles kesknädal. Tal pole mingeid plaane. Ta kõnnib nagu kõik oleks korras.
Järgmine päev sõidab ta taksoga ringi. Tal on vaba päev ja ta läheb linna teise otsa. Ta läheb sinna ja palub taksol ära minna, enne aga maksab korralikult arve (veidi üle 400 krooni) kinni, annab jootrahagi ja naeratab, soovib veel kenat päeva, ning kenat tööpäeva lõppu kui taksojuht seda mainib. Ja kutsub uue takso natukene kaugemalt. Võõra maja ette. Ja samal ajal läheb ta poodi jäätist ostma, telefon mõnusasti ilma helinata taskus värisemas. Kõik on hästi. Kõik oleks nagu korras. Ja õhtu otsa kõnnib ta, kusjuures hästi võõras kandis, päikeseprillid ees. Möödub majadest mida ta ei tea. Neis elab keegi. Ükskõik kes. Vahet pole. Ja ta jõuab varsti koju. Joob ühe kohvi, tõmbab rõdul suitsu ja läheb magama. Unes näeb ta et kõik on korras.
Järgmisel päeval on kõik korras. Ta jõuab õigel ajal tööle, oma kontorisse kus ta töötab, ta jõuab isegi veidi enne viimaseid. Ta vaatab seal mida inimesed teevad ja räägib neile üks hetk et tal on täna sünnipäev. Kõik tulevad teda õnnitlema. Tegelikult oli tal sünnipäev neli kuud tagasi ära. Ta ostab poest tordi, lõikab selle kontoris lahti ja jagab seda kõigiga. Ise ta torti ei söö, sest talle ei maitse odav kreemitort. Teised tunduvad nagu oleksid nad rahul. Ikkagi tore ja ootamatu üllatus see kolleegi sünnipäev. Ja nad lasevad tal terve ülejäänud päeva ülemuste korrusel asuval verandal tooli peal vedeleda. Kui tore päev. Mõtleb ta. Kõik on korras.
Ja järgmine päev, kui ta on just töölt tulnud, kõnnib ta jälle mööda tänavat. Täpselt nagu kõik oleks korras. Tal on jalas hallid peenikeste triipudega püksid ja seljas hele triiksärk. Ta sööb (pirni?)jäätist. Järgmine päev on tal vaba, kuigi käes on alles kesknädal. Tal pole mingeid plaane. Ta kõnnib nagu kõik oleks korras.
Järgmine päev sõidab ta taksoga ringi. Tal on vaba päev ja ta läheb linna teise otsa. Ta läheb sinna ja palub taksol ära minna, enne aga maksab korralikult arve (veidi üle 400 krooni) kinni, annab jootrahagi ja naeratab, soovib veel kenat päeva, ning kenat tööpäeva lõppu kui taksojuht seda mainib. Ja kutsub uue takso natukene kaugemalt. Võõra maja ette. Ja samal ajal läheb ta poodi jäätist ostma, telefon mõnusasti ilma helinata taskus värisemas. Kõik on hästi. Kõik oleks nagu korras. Ja õhtu otsa kõnnib ta, kusjuures hästi võõras kandis, päikeseprillid ees. Möödub majadest mida ta ei tea. Neis elab keegi. Ükskõik kes. Vahet pole. Ja ta jõuab varsti koju. Joob ühe kohvi, tõmbab rõdul suitsu ja läheb magama. Unes näeb ta et kõik on korras.
Järgmisel päeval on kõik korras. Ta jõuab õigel ajal tööle, oma kontorisse kus ta töötab, ta jõuab isegi veidi enne viimaseid. Ta vaatab seal mida inimesed teevad ja räägib neile üks hetk et tal on täna sünnipäev. Kõik tulevad teda õnnitlema. Tegelikult oli tal sünnipäev neli kuud tagasi ära. Ta ostab poest tordi, lõikab selle kontoris lahti ja jagab seda kõigiga. Ise ta torti ei söö, sest talle ei maitse odav kreemitort. Teised tunduvad nagu oleksid nad rahul. Ikkagi tore ja ootamatu üllatus see kolleegi sünnipäev. Ja nad lasevad tal terve ülejäänud päeva ülemuste korrusel asuval verandal tooli peal vedeleda. Kui tore päev. Mõtleb ta. Kõik on korras.
# postitanud evert : 8:19 PM
neljapäev
Mulleöeldi.
Mulle öeldi et ma ei võtaks neid tablette siis kui ma olen tarbinud alkoholi, ja veel vähem kästi mul neile peale juua kõigepealt viskit, siis rummi ja lõpuks veini, aga mis mul sellest? Mis mul sellest, ah?!
Põhimõtteliselt maailm plahvatas siis. Enneöine punane taevas oli äkitseklt kummaliselt helesinine, nagu asfalt. Või nagu leib mu laual mis mulle suurte silmadega vastu vahtis. See oli, nagu, kui pildiraamile, mis nurkapidi vastu maad on, astuda peale, otse vastasnurga peale, samamoodi väändus maailm kokku. Kõik puud murdusid ühe korraga ja ma olen väga tänulik et majade katustega juhtus sama, nad lendasid vähemalt miljardiks tükiks. Ja seal oli grupp inimesi tänaval kõndimas keda ma oma aknapealt nägin. Neil vaesekestel polnud alguses õiget aimu ka mis toimub ja nad üritasid paanikas jooksma hakata kui ilge ragin nende peadekohalt tuli. Nagunii nii mõnigi neist pidas selleks lennukiõnnetust ja juba leppisid nad sellega et nende lips on tõenäoliselt läbi. Teised aga otsisid pääsu sealt kus vähegi saaks. Kuhu näpud mahuks, kuhu küüned ulatuks. Nende peadest jooksis küll läbi juba nende haruldane elu, või kui kellel mitte läbi siis vähemasti jooksis ta kusagilt mööda, ning mõned neist ei näinud seal midagi tuttavat nagu oleks olnud see kellegi teise elu. Korraga tundsid nad kuidas maailma külgetõmbe jõud ühe väga kiire hetkega kolmekümnekordistus, nad loomulikult murdsid kõik oma luud, ning sajandiksekund hiljem langes nende koorem äkitsi õlult jättes maha vaid varemed. Arvasin kõigepealt et grupp inimesi tänaval lihtsalt peab olema grupp laipu tänaval, kuid enamustele jäi hing sisse ja nad edasi liiklemiseks kasutasid roomamise abi. Nad olid kui ussid, kui ligased vihmaussid kellest on auto üle sõitnud, kui märkimata jätta see fakt et tõenäoliselt ei ripu vihmaussidel soolikaid suust-kõrvust välja. Nii nad vingerdasid seal umbes pool tundi, kes vähem - kes rohkem, kuni jõudsid lõpuks sinna kuhu alguses plaan minna oli. Järgmisel päeval olla ühtesid juba katust parandamas nähtud.
Põhimõtteliselt maailm plahvatas siis. Enneöine punane taevas oli äkitseklt kummaliselt helesinine, nagu asfalt. Või nagu leib mu laual mis mulle suurte silmadega vastu vahtis. See oli, nagu, kui pildiraamile, mis nurkapidi vastu maad on, astuda peale, otse vastasnurga peale, samamoodi väändus maailm kokku. Kõik puud murdusid ühe korraga ja ma olen väga tänulik et majade katustega juhtus sama, nad lendasid vähemalt miljardiks tükiks. Ja seal oli grupp inimesi tänaval kõndimas keda ma oma aknapealt nägin. Neil vaesekestel polnud alguses õiget aimu ka mis toimub ja nad üritasid paanikas jooksma hakata kui ilge ragin nende peadekohalt tuli. Nagunii nii mõnigi neist pidas selleks lennukiõnnetust ja juba leppisid nad sellega et nende lips on tõenäoliselt läbi. Teised aga otsisid pääsu sealt kus vähegi saaks. Kuhu näpud mahuks, kuhu küüned ulatuks. Nende peadest jooksis küll läbi juba nende haruldane elu, või kui kellel mitte läbi siis vähemasti jooksis ta kusagilt mööda, ning mõned neist ei näinud seal midagi tuttavat nagu oleks olnud see kellegi teise elu. Korraga tundsid nad kuidas maailma külgetõmbe jõud ühe väga kiire hetkega kolmekümnekordistus, nad loomulikult murdsid kõik oma luud, ning sajandiksekund hiljem langes nende koorem äkitsi õlult jättes maha vaid varemed. Arvasin kõigepealt et grupp inimesi tänaval lihtsalt peab olema grupp laipu tänaval, kuid enamustele jäi hing sisse ja nad edasi liiklemiseks kasutasid roomamise abi. Nad olid kui ussid, kui ligased vihmaussid kellest on auto üle sõitnud, kui märkimata jätta see fakt et tõenäoliselt ei ripu vihmaussidel soolikaid suust-kõrvust välja. Nii nad vingerdasid seal umbes pool tundi, kes vähem - kes rohkem, kuni jõudsid lõpuks sinna kuhu alguses plaan minna oli. Järgmisel päeval olla ühtesid juba katust parandamas nähtud.
# postitanud evert : 11:10 PM
pühapäev
Mittetablett.
Tegelikult oli see täielik rumalus soovida just seda ja mitte midagi muud, minnes läbi silla alt millest samal ajal üle sõitis rong. Täielik, täielik rumalus, ja kes oleks arvanud et mu soov täidetakse, või et see täidetakse just niipea, vaid hetke möödudes peaaegu. Aga järele mõeldes ei olegi vist olemas inimest, kel olemas on juba kõik vajalik ning lisaks sellele siis veel üks soov, mida ta tegelikult soovima ei peagi. Ei saa olemas olla üldist statistikat, või võrdlust teistega. Täielik rumalus on sellisel juhul juba ainuüksi soovida, see soovimise idee juba ise - mis kuramuse rong, oh jaburus, siiski.
Niisiis soovisin ma omale midagi, millega inimesi hävitada saaks. Ma isegi ei mõelnud sellele lapselikule rongi-muinasjutule samal ajal kui ma jälgisin trolli tagareas tudisevat narkomaani kelle käsi pahatahtlikult tema kõrval istuva vanadaami taskust rahakoti ära tõi, meelel vaid väga pingul vastikustunne. Ma ju tean et ühiskond pole kusagil selline kus mu meeled ennast kodus tunda võiksid, aga see ei tähenda iial et ma peaksin selle suhtes midagi ette võtma, ja veel vähem karjuvat hukkamõistu, ning selle juures veel nii hävitavat. Mis kurat võib olla ühe poisi mõistuses.
Tundsin äkitselt oma taskus midagi, taskus mis tegelikult just oli tühi olnud, ja hetkega mõtlesin et nagunii on see mõne halvade elukommetega organismi näpuline jäse, aga pettusin oma mõttevälgatuses ja kahjuks mitte õnneks. Kompasin neid asju oma taskus sama vaikselt, nagu olin silla alt läbi sõites vastikut tundnud haletsusväärse naromaani vargustegu jälgides. Niisama vaikselt, ainult oma mõtetes ja pingutamata häälepaelu. Tundus et plastik, aga raskem, nagu mõni metall, aga ebamäärase kujuga, nagu veider ümmargune seep, lameda kujuga, mu enda õnnetusehunnik. Ning veel isegi mitte teades mis nad on, teadsin ma juba nende tööpõhimõtet läbi ja lõhki.
Kui narkomaan trollist väljus hakkasin ma teda jälitama. Ma teadsin et võõras rahakott on tal taskus, aga keegi teine seda veel pole märganud ja trollis olles ei teinud ma samuti midagi selle heaks. Möödusime majadest, mina mitukümmend meetrit tagapool lonkimas, möödusime mitmeid tänavaid pidi, kuni ühe suure silla all hakkas jälitatav oma tasku kallal toimetama. Ma ei lasknud tal kaua oodata, viskasin selle kummalise tableti moodi, aga suurema, moodustise tema suunas ja ise jooksin täpselt teisele poole. Plahvatus, mida ma ootasingi, see loomulikult tuli, mõttes sekundeid lugedes nelja pealt. Hämmastaval kombel ei teinud plahvatus millelegi muule viga kui vaid vaesele narkomaanile, sild ja selle all kasvavad põõsad jäid puutumata, aga narkoman ise justkui haihtus, mida ei saa küll öelda tükkide kohta milleks ta laiali lendas.
Uudistes öeldi et kellelgi pole piisavalt õrna aimu et seletada juhtunud, kõik otsad jäid lahtiseks ning oletati et narkomaan iseendale otsa peale tegi, aga kuidas - võimatu seletada. Teised ajalehed pajatasid sellest et linna kohal olla tulnukate õhulaeva nähtud, ning veel et ameeriklased katsetavad oma imerelvi üle maailma igal pool, ning et Eesti sai äsja oma esimese ohvri. Rahvas on parajalt paanikas, tänavad on õhtuti tühjad ning päevasel ajal liiguvad kõik kas suurtes gruppides või liiklemiseks ettenähtud spetsiaalsetes bussides, ülejäänutel soovitati tugevalt koju jääda ja kõik lukud ustel kinni keerata. Meie president oma kõneluses mainis seda et ta on olude suhtes täiesti nõutu ja et ta sooviks et ta ei oleks president. 95% politseinikest on ametist lahkunud, samuti ka kõik ülejäänud isikud kes julgeolekuga seotud on.
Peagi pajatas meedia veel paarist sarnasest juhust, just hetkel kui kõik vaibuma hakkas. Siis veel ühest mis oli olnud nii ränk et hukkunute arvu ei suudetud kindlaks teha, ning siis veel paarist-kolmest.
Mina käisin vahepeal poes nagu ikka, ühest neist mis veel lahti oli. Sooja toidu leti ääres oli tõesti üks väga kena neiu, mitte nagu need tavalised kes võõras keeles räägivad ega varja seda kuidas nad salatise käega tagumikku sügavad, ja ma ütlesin talle tere. Siis ostsin ma plovi ja sellele peale lasin ma kallata seenekastet, ning juurde tahtsin ma veel hautatud köögivilju. Neiu vaatas mind väga solvunud näoga, ning tegi oma tööd äärmise vastikusega. Kodutee kõndidin ma jala, ma olin vist ainuke kes seda tegi, ning ülemise korruse akendest piiluti mind imestunud nägudega. Enamus esimese korruse aknaid oli plankudega kinni löödud.
Niisiis soovisin ma omale midagi, millega inimesi hävitada saaks. Ma isegi ei mõelnud sellele lapselikule rongi-muinasjutule samal ajal kui ma jälgisin trolli tagareas tudisevat narkomaani kelle käsi pahatahtlikult tema kõrval istuva vanadaami taskust rahakoti ära tõi, meelel vaid väga pingul vastikustunne. Ma ju tean et ühiskond pole kusagil selline kus mu meeled ennast kodus tunda võiksid, aga see ei tähenda iial et ma peaksin selle suhtes midagi ette võtma, ja veel vähem karjuvat hukkamõistu, ning selle juures veel nii hävitavat. Mis kurat võib olla ühe poisi mõistuses.
Tundsin äkitselt oma taskus midagi, taskus mis tegelikult just oli tühi olnud, ja hetkega mõtlesin et nagunii on see mõne halvade elukommetega organismi näpuline jäse, aga pettusin oma mõttevälgatuses ja kahjuks mitte õnneks. Kompasin neid asju oma taskus sama vaikselt, nagu olin silla alt läbi sõites vastikut tundnud haletsusväärse naromaani vargustegu jälgides. Niisama vaikselt, ainult oma mõtetes ja pingutamata häälepaelu. Tundus et plastik, aga raskem, nagu mõni metall, aga ebamäärase kujuga, nagu veider ümmargune seep, lameda kujuga, mu enda õnnetusehunnik. Ning veel isegi mitte teades mis nad on, teadsin ma juba nende tööpõhimõtet läbi ja lõhki.
Kui narkomaan trollist väljus hakkasin ma teda jälitama. Ma teadsin et võõras rahakott on tal taskus, aga keegi teine seda veel pole märganud ja trollis olles ei teinud ma samuti midagi selle heaks. Möödusime majadest, mina mitukümmend meetrit tagapool lonkimas, möödusime mitmeid tänavaid pidi, kuni ühe suure silla all hakkas jälitatav oma tasku kallal toimetama. Ma ei lasknud tal kaua oodata, viskasin selle kummalise tableti moodi, aga suurema, moodustise tema suunas ja ise jooksin täpselt teisele poole. Plahvatus, mida ma ootasingi, see loomulikult tuli, mõttes sekundeid lugedes nelja pealt. Hämmastaval kombel ei teinud plahvatus millelegi muule viga kui vaid vaesele narkomaanile, sild ja selle all kasvavad põõsad jäid puutumata, aga narkoman ise justkui haihtus, mida ei saa küll öelda tükkide kohta milleks ta laiali lendas.
Uudistes öeldi et kellelgi pole piisavalt õrna aimu et seletada juhtunud, kõik otsad jäid lahtiseks ning oletati et narkomaan iseendale otsa peale tegi, aga kuidas - võimatu seletada. Teised ajalehed pajatasid sellest et linna kohal olla tulnukate õhulaeva nähtud, ning veel et ameeriklased katsetavad oma imerelvi üle maailma igal pool, ning et Eesti sai äsja oma esimese ohvri. Rahvas on parajalt paanikas, tänavad on õhtuti tühjad ning päevasel ajal liiguvad kõik kas suurtes gruppides või liiklemiseks ettenähtud spetsiaalsetes bussides, ülejäänutel soovitati tugevalt koju jääda ja kõik lukud ustel kinni keerata. Meie president oma kõneluses mainis seda et ta on olude suhtes täiesti nõutu ja et ta sooviks et ta ei oleks president. 95% politseinikest on ametist lahkunud, samuti ka kõik ülejäänud isikud kes julgeolekuga seotud on.
Peagi pajatas meedia veel paarist sarnasest juhust, just hetkel kui kõik vaibuma hakkas. Siis veel ühest mis oli olnud nii ränk et hukkunute arvu ei suudetud kindlaks teha, ning siis veel paarist-kolmest.
Mina käisin vahepeal poes nagu ikka, ühest neist mis veel lahti oli. Sooja toidu leti ääres oli tõesti üks väga kena neiu, mitte nagu need tavalised kes võõras keeles räägivad ega varja seda kuidas nad salatise käega tagumikku sügavad, ja ma ütlesin talle tere. Siis ostsin ma plovi ja sellele peale lasin ma kallata seenekastet, ning juurde tahtsin ma veel hautatud köögivilju. Neiu vaatas mind väga solvunud näoga, ning tegi oma tööd äärmise vastikusega. Kodutee kõndidin ma jala, ma olin vist ainuke kes seda tegi, ning ülemise korruse akendest piiluti mind imestunud nägudega. Enamus esimese korruse aknaid oli plankudega kinni löödud.
# postitanud evert : 11:19 PM
kolmapäev
Öös.
Olen voodis pikali, tagurpidi selili jalad padja peal ja tõmban sigaretti, oleks mul pikad juuksed ulatuksid nad üle voodiääre tolmuse põrandani.
Õhtul peol mängib muusika, nad mängivad neid lugusid nagu alati. Saal on rahvast ääreni täis, siin-seal pilgutavad pilgud sädelevate silmapaaride seest, kenade kaelade otsas pea ning jalas sädelevad kingad neil kõigil. Ja bänd laval on justkui udu sees, tuled välguvad lae all aeglaselt. Ja ma mõtlen siniseks värvitud villaga lammastest rohelise aasta peal ja mäe otsas on kuldkollane päike neid vaatamas. Rahva hulgas oled sina ja ma astun sammu vasakule ja otsin asju mis mul kadunud ei ole.
Nad mängivad nii peenelt seal lava peal, ja see mis neist kiirgab on hea. See on nii hüpnotiseeriv ja kõik on selle sees, ma vaatan neid ja naeratan. Sees, peale helimehe kes on helipuldi taga ja sööb praekahvliga kooki, oh kui tühi on ta kõht ja kuidas ta tegelikult hoopis sügavas unes olla tahaks. Ta unustab ära vähemalt kolmkümmend asja mis ta tegema peaks, ja mikrofon on pidevalt viles. Ta mõtleb sellest et sellel kuul ta kindlasti enam helimees olla ei taha, aga kui ta homme hommikul ärkab on ta ikka helimees, ikka ja jälle, sest midagi muud ta teha ei oska. Ja seal olen mina, ning kui ta mind näeb teeb ta hetkega aruka näo pähe ja kook koos taldrikuga kukub põrandale maha.
Ja seal öös oled sina, kui ma koju jalutan. Mööda pargi äärt, ja ma kardan et sa oled kusagil puu taga, kuigi ega ma selles kindel olla ei või. Rohelisi lambaid ei ole, ja mäge ka mitte, puude latvade taga õõtsub hoopis hallikas sädelev kuu hästi rahulikult.
Ma kõnnin pargist mööda ilma et ma kedagi näeks. Ma vaatan küll nende puude poole, aga seal ei vilksa midagi. Ma ei näe isegi enda varju ja mul tekib tunne nagu mind seal tegelikult ei olekski. Ma arvan et kõiges on süüdi kuu.
Tänava äärest edasi ma jalutada ei taha, vaid ootan hoopis kas mõni takso mööda sõidab kes mind peale võtaks. Mitte et mul oleks liiga kaugele kõndida, vaid pigem tuul kipub liiga jahedaks ja ma tõepoolest ei soovi jääda haigeks.
Kui ma astun autosse kuulen ma kuidas keegi hüüab mu nime, aga mul on rohkem tegemist oma kinniste ketsipaelte sidumisega ning takso sööstab paigalt mina seal sees kägaras. Võib-olla oli see vilistav tuul, kääksuv tamm või kaugete linnadetaguste autode piduritekrigin. Veedan veel tunde vedeledes voodis tagurpidi, jalad padja peal suitsetades sigaretti.
Õhtul peol mängib muusika, nad mängivad neid lugusid nagu alati. Saal on rahvast ääreni täis, siin-seal pilgutavad pilgud sädelevate silmapaaride seest, kenade kaelade otsas pea ning jalas sädelevad kingad neil kõigil. Ja bänd laval on justkui udu sees, tuled välguvad lae all aeglaselt. Ja ma mõtlen siniseks värvitud villaga lammastest rohelise aasta peal ja mäe otsas on kuldkollane päike neid vaatamas. Rahva hulgas oled sina ja ma astun sammu vasakule ja otsin asju mis mul kadunud ei ole.
Nad mängivad nii peenelt seal lava peal, ja see mis neist kiirgab on hea. See on nii hüpnotiseeriv ja kõik on selle sees, ma vaatan neid ja naeratan. Sees, peale helimehe kes on helipuldi taga ja sööb praekahvliga kooki, oh kui tühi on ta kõht ja kuidas ta tegelikult hoopis sügavas unes olla tahaks. Ta unustab ära vähemalt kolmkümmend asja mis ta tegema peaks, ja mikrofon on pidevalt viles. Ta mõtleb sellest et sellel kuul ta kindlasti enam helimees olla ei taha, aga kui ta homme hommikul ärkab on ta ikka helimees, ikka ja jälle, sest midagi muud ta teha ei oska. Ja seal olen mina, ning kui ta mind näeb teeb ta hetkega aruka näo pähe ja kook koos taldrikuga kukub põrandale maha.
Ja seal öös oled sina, kui ma koju jalutan. Mööda pargi äärt, ja ma kardan et sa oled kusagil puu taga, kuigi ega ma selles kindel olla ei või. Rohelisi lambaid ei ole, ja mäge ka mitte, puude latvade taga õõtsub hoopis hallikas sädelev kuu hästi rahulikult.
Ma kõnnin pargist mööda ilma et ma kedagi näeks. Ma vaatan küll nende puude poole, aga seal ei vilksa midagi. Ma ei näe isegi enda varju ja mul tekib tunne nagu mind seal tegelikult ei olekski. Ma arvan et kõiges on süüdi kuu.
Tänava äärest edasi ma jalutada ei taha, vaid ootan hoopis kas mõni takso mööda sõidab kes mind peale võtaks. Mitte et mul oleks liiga kaugele kõndida, vaid pigem tuul kipub liiga jahedaks ja ma tõepoolest ei soovi jääda haigeks.
Kui ma astun autosse kuulen ma kuidas keegi hüüab mu nime, aga mul on rohkem tegemist oma kinniste ketsipaelte sidumisega ning takso sööstab paigalt mina seal sees kägaras. Võib-olla oli see vilistav tuul, kääksuv tamm või kaugete linnadetaguste autode piduritekrigin. Veedan veel tunde vedeledes voodis tagurpidi, jalad padja peal suitsetades sigaretti.
# postitanud evert : 6:23 AM
reede
Läksinpoodi.
See tõmbab iga päev, olgu kus ma olen. Köögis, vannis, voodis, keldris koridoris, lemmikutes toanurkades, ükskõik kus. Üksi, mitteüksi või mõnikord salaja. Kunagi juhtus see siis kui ma enda tagant ukse lukku keerasin, aga praegu olen ma juba suuremaks kasvada jõudnud ning enam ma nii ei tee, ega pole vajagi. Ja see tõmbab. Mitte nagu tuul, mitte läbi korstna. Tänavale vist. Vaatama mis seal on. Ei, tegelikult kaugemale. Ma tean täpselt kuhu.
Ma kirjutan praegu kirja. Kirjutan ta tavalise käekirjaga pisikesele paberilehele, ma kirjutan sinna "Läksin poodi. Tagasi ei tule." Kellele ma seda kirjutan, pole mul õrna aimugi. Ehk keegi tunneb huvi. Või kui keegi mind otsima peaks hakkama, taipaks ta et mind ei leia kuigi lähedalt, ning loobuks plaanist vaadata vaiba alla või diivani taha, mõne väikese padja alla. Ei, siin mind nüüd enam ei ole. Ma läksin, ja tööle ma enam ei tule. Te avastate homme et ma olen puudu. Arvate kõigepealt et ehk on minuga midagi lahti ja kaalute juba kui ränk võis olla minu õnnetus. Kuid te ei oska algul arvatagi et minuga on kõik kõige paremas korras.
Linn jäi minust maha, nagu katkisena, kahvatuna, nagu lämbuks ta, kärbuks ära kui ma jõuan nii kaugele et mind enam näha ei ole, just siis ta jõud saaks lõplikult otsa ja ta laguneks koost, võibolla tolmuks maha. Küllap kõik inimesed avastaksid siis et neil sellises linnas eesmärke pole, ning et üks või teine neile ei sobiks, ning elanikega siis vaikselt saakski lõpp. Kolimisfirmadel läheks täpselt nii kaua ülimalt hästi kui saabuks nende kord enda oma asjad pappkastidesse tõsta.
Ega ei saagi mõni koht olla kaugemal kui teisel pool maakera, ega ei tulegi ju midagi muud pähe. Kosmosesse mind vaevalt lastaks, ma ei läinud neilt küsimagi, kuigi seal võiks tore olla. Ning kui täpne koht Teisel Pool Maakera peaks asuma mere keskel, siis see ei heidutaks mind. Ma ikkagi läheks just sinna, istuks korraks maha kui see võimalik on, või teisel juhul paadipõrandale. Võibolla naerataks, võibolla paneks silmad kinni (mitte sellepärast et mööduvaid inimesi mittenäha.) Ning teaks väga hästi et ma olen maksimaalselt nii kaugel kui võimalik mõnest kohast, mõnest (või ühest) teatud inimesest (ja tunneks seda kui hea see tunne on, või seda kui kuradi halb), mu tolmuks lagunenud linnast ja katkise tiivaga kirjatuvist kes ei saanudki enam kunagi katuselt alla. Lennata vastu antenni! Milline rumalus.
Ma kirjutan praegu kirja. Kirjutan ta tavalise käekirjaga pisikesele paberilehele, ma kirjutan sinna "Läksin poodi. Tagasi ei tule." Kellele ma seda kirjutan, pole mul õrna aimugi. Ehk keegi tunneb huvi. Või kui keegi mind otsima peaks hakkama, taipaks ta et mind ei leia kuigi lähedalt, ning loobuks plaanist vaadata vaiba alla või diivani taha, mõne väikese padja alla. Ei, siin mind nüüd enam ei ole. Ma läksin, ja tööle ma enam ei tule. Te avastate homme et ma olen puudu. Arvate kõigepealt et ehk on minuga midagi lahti ja kaalute juba kui ränk võis olla minu õnnetus. Kuid te ei oska algul arvatagi et minuga on kõik kõige paremas korras.
Linn jäi minust maha, nagu katkisena, kahvatuna, nagu lämbuks ta, kärbuks ära kui ma jõuan nii kaugele et mind enam näha ei ole, just siis ta jõud saaks lõplikult otsa ja ta laguneks koost, võibolla tolmuks maha. Küllap kõik inimesed avastaksid siis et neil sellises linnas eesmärke pole, ning et üks või teine neile ei sobiks, ning elanikega siis vaikselt saakski lõpp. Kolimisfirmadel läheks täpselt nii kaua ülimalt hästi kui saabuks nende kord enda oma asjad pappkastidesse tõsta.
Ega ei saagi mõni koht olla kaugemal kui teisel pool maakera, ega ei tulegi ju midagi muud pähe. Kosmosesse mind vaevalt lastaks, ma ei läinud neilt küsimagi, kuigi seal võiks tore olla. Ning kui täpne koht Teisel Pool Maakera peaks asuma mere keskel, siis see ei heidutaks mind. Ma ikkagi läheks just sinna, istuks korraks maha kui see võimalik on, või teisel juhul paadipõrandale. Võibolla naerataks, võibolla paneks silmad kinni (mitte sellepärast et mööduvaid inimesi mittenäha.) Ning teaks väga hästi et ma olen maksimaalselt nii kaugel kui võimalik mõnest kohast, mõnest (või ühest) teatud inimesest (ja tunneks seda kui hea see tunne on, või seda kui kuradi halb), mu tolmuks lagunenud linnast ja katkise tiivaga kirjatuvist kes ei saanudki enam kunagi katuselt alla. Lennata vastu antenni! Milline rumalus.
# postitanud evert : 11:06 PM
kolmapäev
Maitseainetepood.
Ma möödun huilgavast naisest. Hästi vaikselt, väikese ringiga metsa seest. Teisi ta ei häiri, äkitselt on nad juba harjuda jõudnud ja äkki see on neile loomulik, ma ei oska öelda. Ma kõnnin ta selja tagant mööda (astudes näen enda jalgade all sissekulunud teerada, mida mööda käiakse vist tihti), ja olgugi et ma näen teda esimest korda, tunnen ma ta ära. Jaa, muidugi tema.. Ma teadsin teda eelmises elus.
Ta töötas maitseainete poes, mu kodust viie minuti tee kaugusel, panga vastasmajas, kohe peatänava nurgal. Ma käisin selle poe juures vist iga päev, üritasin iga kord erineva tee leida, mõnikord kastanialleedpidi, ning vähem tihti mitte-naistejuuksurist möödudes. Kas vihmaga või siis kui paistis päike, või kui lund oli sadanud nii palju et mitte kedagi polnud tänavatel näha olnud päevi. Ja mõnikord, kui mul oli plaan minna sootuks kusagile mujale olin ma ikka mingi hetk ennast avastamas just sealt. Akna tagant.
Tas võibolla polnudki midagi, aga mulle meeldis vaadata kuidas ta seal töötab. Kuidas ta kliente ootab, ja kuidas te nendega tegeleb kui nad lõpuks tulevad. Kuidas ta neid teretab viisakalt, ning kui meeldivaks ta muudab neile ostmiseprotsessi isegi siis kui nad midagi algul osta ei plaaninud. Nad lahkuvad naeratades, nad kõik ja alati. Mõned neist naeratavad oma elu esimest naeratust.
Kui kliente polnud, sõi ta neid maitseaineid. Niisama paljalt pipraid, erinevaid taimi ja igasugu neid asju millest mul õrna aimugi pole mis nad on. Pisikese lusikaga, mis ta põlle taskus iga päev justnimelt igal juhul oli. Vist puidust lusikast, vist liiga ilusas käes mis paistis tõesti nii ilus, et ma vahepeal arvasin et ta klaasist olema peab. Ja hea oli teada et ma tean midagi nii ilusat, mis peaks ka mu enda selle eest ilusamaks tegema, ja nii ma särasin.
Ühel sügisel läks ta tööle seebipoodi, ja enam ta ei tundunud huvitav.
Ta töötas maitseainete poes, mu kodust viie minuti tee kaugusel, panga vastasmajas, kohe peatänava nurgal. Ma käisin selle poe juures vist iga päev, üritasin iga kord erineva tee leida, mõnikord kastanialleedpidi, ning vähem tihti mitte-naistejuuksurist möödudes. Kas vihmaga või siis kui paistis päike, või kui lund oli sadanud nii palju et mitte kedagi polnud tänavatel näha olnud päevi. Ja mõnikord, kui mul oli plaan minna sootuks kusagile mujale olin ma ikka mingi hetk ennast avastamas just sealt. Akna tagant.
Tas võibolla polnudki midagi, aga mulle meeldis vaadata kuidas ta seal töötab. Kuidas ta kliente ootab, ja kuidas te nendega tegeleb kui nad lõpuks tulevad. Kuidas ta neid teretab viisakalt, ning kui meeldivaks ta muudab neile ostmiseprotsessi isegi siis kui nad midagi algul osta ei plaaninud. Nad lahkuvad naeratades, nad kõik ja alati. Mõned neist naeratavad oma elu esimest naeratust.
Kui kliente polnud, sõi ta neid maitseaineid. Niisama paljalt pipraid, erinevaid taimi ja igasugu neid asju millest mul õrna aimugi pole mis nad on. Pisikese lusikaga, mis ta põlle taskus iga päev justnimelt igal juhul oli. Vist puidust lusikast, vist liiga ilusas käes mis paistis tõesti nii ilus, et ma vahepeal arvasin et ta klaasist olema peab. Ja hea oli teada et ma tean midagi nii ilusat, mis peaks ka mu enda selle eest ilusamaks tegema, ja nii ma särasin.
Ühel sügisel läks ta tööle seebipoodi, ja enam ta ei tundunud huvitav.
# postitanud evert : 6:14 PM
teisipäev
Suurmaja.
Nad kirjutasid mu välja. Nad ütlesid mulle isiklikult, et neil on väga hea meel, ja et ma võin nüüd minna. Ja ma läksin, pugesin vannitoa aknast välja samal ajal kui nad kusagil ruumis kohvi ja kookidega mind ootasid, ma prantsatasin tänavale ja jätsin akna lahti, läksin üle hoovi ja väravast läbi, mu seljataha jäi Depressiooniosakond. Suur-suur maja millel põlevad ööpäevaringselt vähemalt pooled aknatagused tuled.
Imelik on astuda, tuule käes, nii et sul kedagi kõrval pole, ja minna võid sa sinna kuhu iganes sa minna tahad. Metsast läbi ja majadest mööda, aga mitte keset sõiduteed ja ka magada ei tasu raudtee rööbastel. Sest neil sõidavad rongid.
Mööduda majadest, varahommikune kuu on lõpuks välja tulnud ja ta näeb välja nagu poolik ümmargune juust liiga väheste aukudega. Tuul puhub kusagilt, kusagil on aken lahti ja köögilaual on poolik piimashokolaadi tahvel. Ma tahaks juustu. Sellest hoolimata.
Hommikul kell kaheksa avanevad osad poed, ja ma ootan ära avamiseaja. Nad avavad kell kaheksa null viis, ja turvamees kes mind ukselt märkab läheb mind nähes näost valgeks, ta käed näevad äkitselt kanged välja ja ta mõtleb oma pea sees sellest kas teha uks lahti või lüüa see mu ninaees kinni. Aga ta jäi juba hiljaks, uks on pärani lahti ja ma astun üle läve.
Müüjannad (neid on hommikuti kaks: üks istub juba kassas, aga teine pühib lapiga klientide eest öötolmu ära) vaatavad mind. nad lihtsalt vaatavad, ega ütle sõnagi. Muidugi ka omavahel mitte, ja seda ma mõtlesingi. Nad vaatavad mind nägudega mille omanikud justkui ei usuks oma silmi. Nad vaatavad ja.. "Ei? Ei saa olla?!" Sellised näod.
Ja siis nad vahetavad pilgu omavahel. Et olla kindlad, et ega nad pole kodus ja ei näe teki all und, hoopis und. Sellest et nad juba istuvad tööl. Aga ei.
Ma võtan ostukäru, ja jalutan ma lettide vahele. Ma tunnen et mind jälgitakse, ma tunnen seda väga hästi kuigi nad üritavad oma jälgimist varjata. Ma tean neid hetki kui nad vaatavad mind ja ma tunnen ka seda kuspoolt mind vaadatakse. Isegi, kui ma seljaga olen ja silmad kinni. Isegi kui ma ei kuule kuidas nad kikivarvul astuvad, tean ma.
Mind ei huvita miski selles poes. Valgustus vast veel vähem, ja lõhnad mind ei paelu. Kohati haiseb see pood vana kauba järele. Ja taustamuusika on neis nagu ikka, ja ma tõesti ei taha midagi süüa, ja asi pole selles et ma olen söönud. Isegi kui mul nälg oleks, ei tahaks ma omale sellest poest süüa osta. Ega juua. Ega mitte kui midagi.
Ma võtan purke ja tõstan nad omale käru korvi. Ja kõiki neid asju mis tunduvad käes udused (neid muidugi enne kõvasti loksutades.) Ja neid, millelt ma üritan midagi lugeda, aga mida vaadates ei saa ma aru mis nad on. Tomateid ma juba tean ammu, seega neid ma ei taha, vaid jätan nad nukratena maha, nii mõne sees vaid sõrmega vajutatud augud. Ja mind ei huvita hinnad, ei, hinnad huvitavad mind veel vähem kui valgus selles poes. Ja ka shokolaad mitte.
Korvis on mul vähemalt kolm tahvlit shokolaadi, ja igasugu muid asju. Peamiselt vist toiduaineid, ja teisi jaburaid asju. Kindlasti väga kalleid asju, täiesti söömiskõlbmatuid ja mitte kuigi hästi maitsvaid asju. Ja eriti neid asju mida ma pole mitte kunagi näinud.
Ma käin veel natuke poes ringi, üritades leida midagi väga imelikku. Plaan on leida kassidele mõeldud kõhulahtistit, või vähemalt paar pakki standardmõõdus tolmuimejate tuunimiskomplekti. Aga ei ole seal midagi sellist, tõesti ei ole.
Mul pole raha. Ja veel vähem on mu taskus mõni rahakott, seega otsustan kokkukogutud kauba mahutada ühele pooltühjale riiulile millel vist peaksid asuma wc-paberi rullid. Kiusatus on tegelikult koos käruga joosta vastu mõnda seina, või ajada alla vuntsidega turvamees.
# postitanud evert : 1:10 AM
Kassirong.
Öö veetsin ühe maja ette pargitud väikese sõiduauto rattakoopas. Hommikul ärgates olin ma alguses täiesti kange, ja ma juba mõtlesin et pean omale kellegi appi kutsuma kes mu lahti murraks ja sikutaks. Aga kui ma mõtlesin et kelle küll, kes mulle appi tulla võiks, siis
Kuidagi hädavaevu sain lohistatud ennast paar meetrit edasi, just äsja saabunud auto kapotile, mille mootor oli just pikalt sõitma pidanud, seal ma ennast üles sulatasingi. Kõigepealt kõhualt, siis seljapealt, ning viimasena mõlemad küljed. Niisugune lesimine tekitab õigupoolest uuesti une. Ja mida ma nägin! Päike paistab ju.
Läksin edasi. Tänaval polnud hingelisti, niisiis sain rahus minna, ainsaks seltsiliseks tuul selja tagant puhumas. Ja lendav pappkast. Kaugemal lendas vist üks majakatus. Inimesed kas magasid või karjusid vannitubades. Noored rohulibled olid väänatud vastu maad ja tuul muudkui kangutas igasugu asju maast lahti. Mõnda aega jälgisin tuule vägitegusid, kuid siis sai mul kangutamistest kõrini, ning otsustasin vaatama minna mis jõe ääres toimub või keda seal ei ole. Teepeal igatesin lõhkiste teksade kandmist ning vihma ajal sigareti suitsetamist. Aga siin ei saja juba ammu mitte kunagi.
Jõe ääres nägin et seal pole kedagi (istepigid olid niisama tee ääres, puu otsas olid õnnetu moega linnud.) Peale jõelainete, ja kalade vees, ning nende kohta ei saa paraku öelda et neil tuulest sooja ega külma pole, sest jõevesi on ikka veel üsna jahe, aga kaladel ei käi sallid ümber kaela ega kindad kätte. Neid huvitab ainult kudemine. Nad vaatasid mind sealt veest imestavate nägudega ja mulle tundus et kohekohe tuleb keegi täitsa pinnale ja näitab mulle parastades keelt. Või hüppaks mõni neist siia kõnniteele mu jalge ette külili ja ütleks midagi absudset nagu näiteks "Tere, ma olen sinine/arbuus/elevant" või midagi sinnapoole. Aga nad ainult vahtisid mind. Nad ei kartnud et ma hakkan neid püüdma või siis telliskividega pilduma. Jah, see oli siiski majakatus mis lendas. Nüüd oli neid juba kaks.
Mulle meeldib jõe ääres olla. Olgugi et kassikummikutevabrik reostab seda, ja õhku ja kõike, kõike, kõike, ikkagi mulle meeldib. Siin on rahulik. Ja siin on tõesti hea olla ja teha mittemidagi, kui mul mitte kui midagi teha ei ole. Ja tõepoolest, ei olegi. Ma ei lähe ju tööle. Ja täna ei pea ma sööma, homme alles võiks. Ja mulle meeldib mõelda mis värvi oleks jõeäärsed asjad maas, kui nad poleks seda värvi mis nad tegelikult on. Kollane kamm oleks kindlasti roheline. Ning tükkideks löödud pruun pudel oleks tegelikult hoopis mitut teist värvi. Aga mu triipudega pehmed käpad oleksid ikka punakashallid, ja ma teeks nendega omale pai.
Rongi peale tahan ma minna selleks, et ma näeks ära ka mõne teise linna. Mis siis et siin on praegu tore, tuuline ja inimtühi, ka teistes linnades võiks olla hea. Äkki ma jõuaks kuhugi just selleks ajaks kui päike loojuma hakkab, ning siis ma mõtleks seal soojas et siin võiks olla hoopis külm. Siin tänaval võiks sõita mitu autot kokku, ja nende juures olev maja võiks plahvatada miljoniks tükiks, ning inimesed selles majas võiks lennata vastu taevast ja maanduda peade peale ning nad võiks murda oma seljad, kaelad, käed ja mõlemad jalad. Teisel pool tänavat võiks kõndida inimesed siia ja sinna, ja tööle, nad võiks rahulikult ringi siblida ilma et nad millegist välja teeks, või neile inimestele kiirabi kutsuks, need inimesed võiks oma murtud kontidega enese sees näoli maas lamada mitu päeva järjest, kuni nädalalõpune teepuhastusauto karjuv juht nad leiaks.
Ma astusin perroonile, ja rong sõitis kohe mu ette. See rong on nagu meile mõeldud kassirong, mis tuleb alati õigel ajal õigetesse kohtadesse (välja arvatud see üks kord, kui rongi unine juht sõitis kogemata natukene mööda, ja sõitis hoopis valesse kohta, ning lisaks veel liiga kiiresti) aga ta ei ole, ta on suur ja piletitega ja inimeste jaoks. Aga ta on õige rong, ja ma tahan minna justnimelt sellele, astuda sisse ja pugeda (nii et keegi ei näe) istme alla ja välja tulla alles siis kui ma kohale jõudnud olen. Isegi kui ma vahepeal magama peaks jääma, ärkaksin ma ehk üles rongi pidurdamise peale, ja ma teaks et ma olen nüüd siin, ja õiges kohas, ja kui ma rongist välja tuleks, ning perroonile astuks, paneks rong uksed kinni ja sõidaks kohe minema (just nagu kassirong.)
Kuidagi hädavaevu sain lohistatud ennast paar meetrit edasi, just äsja saabunud auto kapotile, mille mootor oli just pikalt sõitma pidanud, seal ma ennast üles sulatasingi. Kõigepealt kõhualt, siis seljapealt, ning viimasena mõlemad küljed. Niisugune lesimine tekitab õigupoolest uuesti une. Ja mida ma nägin! Päike paistab ju.
Läksin edasi. Tänaval polnud hingelisti, niisiis sain rahus minna, ainsaks seltsiliseks tuul selja tagant puhumas. Ja lendav pappkast. Kaugemal lendas vist üks majakatus. Inimesed kas magasid või karjusid vannitubades. Noored rohulibled olid väänatud vastu maad ja tuul muudkui kangutas igasugu asju maast lahti. Mõnda aega jälgisin tuule vägitegusid, kuid siis sai mul kangutamistest kõrini, ning otsustasin vaatama minna mis jõe ääres toimub või keda seal ei ole. Teepeal igatesin lõhkiste teksade kandmist ning vihma ajal sigareti suitsetamist. Aga siin ei saja juba ammu mitte kunagi.
Jõe ääres nägin et seal pole kedagi (istepigid olid niisama tee ääres, puu otsas olid õnnetu moega linnud.) Peale jõelainete, ja kalade vees, ning nende kohta ei saa paraku öelda et neil tuulest sooja ega külma pole, sest jõevesi on ikka veel üsna jahe, aga kaladel ei käi sallid ümber kaela ega kindad kätte. Neid huvitab ainult kudemine. Nad vaatasid mind sealt veest imestavate nägudega ja mulle tundus et kohekohe tuleb keegi täitsa pinnale ja näitab mulle parastades keelt. Või hüppaks mõni neist siia kõnniteele mu jalge ette külili ja ütleks midagi absudset nagu näiteks "Tere, ma olen sinine/arbuus/elevant" või midagi sinnapoole. Aga nad ainult vahtisid mind. Nad ei kartnud et ma hakkan neid püüdma või siis telliskividega pilduma. Jah, see oli siiski majakatus mis lendas. Nüüd oli neid juba kaks.
Mulle meeldib jõe ääres olla. Olgugi et kassikummikutevabrik reostab seda, ja õhku ja kõike, kõike, kõike, ikkagi mulle meeldib. Siin on rahulik. Ja siin on tõesti hea olla ja teha mittemidagi, kui mul mitte kui midagi teha ei ole. Ja tõepoolest, ei olegi. Ma ei lähe ju tööle. Ja täna ei pea ma sööma, homme alles võiks. Ja mulle meeldib mõelda mis värvi oleks jõeäärsed asjad maas, kui nad poleks seda värvi mis nad tegelikult on. Kollane kamm oleks kindlasti roheline. Ning tükkideks löödud pruun pudel oleks tegelikult hoopis mitut teist värvi. Aga mu triipudega pehmed käpad oleksid ikka punakashallid, ja ma teeks nendega omale pai.
Rongi peale tahan ma minna selleks, et ma näeks ära ka mõne teise linna. Mis siis et siin on praegu tore, tuuline ja inimtühi, ka teistes linnades võiks olla hea. Äkki ma jõuaks kuhugi just selleks ajaks kui päike loojuma hakkab, ning siis ma mõtleks seal soojas et siin võiks olla hoopis külm. Siin tänaval võiks sõita mitu autot kokku, ja nende juures olev maja võiks plahvatada miljoniks tükiks, ning inimesed selles majas võiks lennata vastu taevast ja maanduda peade peale ning nad võiks murda oma seljad, kaelad, käed ja mõlemad jalad. Teisel pool tänavat võiks kõndida inimesed siia ja sinna, ja tööle, nad võiks rahulikult ringi siblida ilma et nad millegist välja teeks, või neile inimestele kiirabi kutsuks, need inimesed võiks oma murtud kontidega enese sees näoli maas lamada mitu päeva järjest, kuni nädalalõpune teepuhastusauto karjuv juht nad leiaks.
Ma astusin perroonile, ja rong sõitis kohe mu ette. See rong on nagu meile mõeldud kassirong, mis tuleb alati õigel ajal õigetesse kohtadesse (välja arvatud see üks kord, kui rongi unine juht sõitis kogemata natukene mööda, ja sõitis hoopis valesse kohta, ning lisaks veel liiga kiiresti) aga ta ei ole, ta on suur ja piletitega ja inimeste jaoks. Aga ta on õige rong, ja ma tahan minna justnimelt sellele, astuda sisse ja pugeda (nii et keegi ei näe) istme alla ja välja tulla alles siis kui ma kohale jõudnud olen. Isegi kui ma vahepeal magama peaks jääma, ärkaksin ma ehk üles rongi pidurdamise peale, ja ma teaks et ma olen nüüd siin, ja õiges kohas, ja kui ma rongist välja tuleks, ning perroonile astuks, paneks rong uksed kinni ja sõidaks kohe minema (just nagu kassirong.)
# postitanud evert : 5:08 PM
Telli Postitused [Atom]
