laupäev

Vanamees.

Kui see päev lõpuks koitis, tundis ta endas siirast avastamisrõõmu, need uksed lõid ta ees valla ja silme ees paistis vabadus ühest tumedast äärest teiseni. Nii kaugele kui ta silmad ulatusid (pole olla lihtne 79-aastane, aeg oli siiski teinud oma töö ja see "avarus" polnud muidugi võrreldav sellega, mis oli see varem, nooruses), oli võimalik tal nüüd minna ja teha kõike seda mida hing ihaldas. Ta oli algul natuke ehmunud olekuga, kõhust ilmselt käis sama "jõnks" läbi kui siis, mil lapsena arstlikku ülevaatusesse minnes, teades, et ilmselgelt saad sa süsti. Sa saad iga asja eest süsti. Konkreetselt. Vihma sajab - sa saad süsti. Päike paistab - sa saad süsti. Sahara kõrbest leiti leetritesse surnud kolmteist laipa - sa saad süsti. Suvaline vaktsiin - manustada süstides. kõht on juba kolm päeva järjest lahti, ilmselt on tegu nende seedimatute seentega selle aasiapärase supi seest ja tõenäoliselt söetabletist piisaks, aga ei, mul on sulle üllatus mis ei üllata sind ilmselt. See on süst. Ja kui sind on juba eelmisel korral samasse kohta süstitud (tavaliselt perse), siis koolikoridori lahustite ja piirituste järele haisevas kabinetis tehakse sinna alati kohe uus kõrvale. Ja keegi kunagi ei tea mis see oli ja mille eest see oli. Ühesõnaga mehikesel lõid selle maailmaavaruse pärast korraks jalad nõrgaks alla nagu äsjakoorunud tibupojal, ning ta otsis tuge ühe elektriposti najalt, mida ta siis hetkeks kallistama jäi. Kõige põhjuseks kaks lõhkamata pommi, mille sünnitas kibestumus, kurbus, pettumus ja peamiselt hirm. Mitte elu hammasrataste vahele jäämine, vaid elust üldse välja jäämine. See tunne, et nagunii millegist asja ei saa oli teda juba varajasest east alates saatnud, et suur laine muudkui tuleb ja tuleb ja jääb lõputult sind uputama, et sul pole mingit pääsu ja oma ihuliikmetega "koera" ujumisest pole pikemas perspektiivis tolku. Et küllap pole mõtet proovidagi, nagunii on tulemus (ükskõik mis see ka poleks) halb ja jama. Et see laine on üks kurja juur, et saatan ise on ta sünnitanud ja ainult selleks, et sind põhja viia, hoida vee all kuni sa enam ei suuda ning tõmbad kopsud sedasamust täis. Küll ma talle näitan, oli ühtäkki otsustatud. Veel samal päeval hangiti kokku vajalikud väetised käsimüügist sularaha eest ning veel nipet-näpet, et kokku panna veel üks pomm. Väike, märkamatu, piisava jõuga. See võis mahtuda igasse suvalisse keskmise suurusega kotti, täiesti pahaaimamatult, ning mahtuski. See mahtus üsna hästi ühte tumerohelisse päevi näinud seljakotti, mis vanamehe seljas astus linnast välja viivasse eelviimasesse liinibussi. Kusagil Lohusalu ja Laulasmaa kandis oli paras koht väljumiseks, täiesti anonüümselt vahetati sohvriga üks "head õhtu jätku" ning vanamees astus bussist välja, männiokste ja kanarbiku lõhna kätte, kuivanud käbide ja sipelgate ja lähedal asuva seenemetsa ja mõnede kuivanud okste, sambliku ja hilissuviste lillede ning taimede lõhna kätte. Sellest kõigest sammus ta mööda, kaval irve näol, ta lükkas kätega oksasi eemale nii et ragises kui ta võsastikust läbi tungis. Vahepeal kuulatades, kas see juba tuleb, ei veel, ning sammus siis toore jõuga edasi, kuniks ta pärale jõudis. Pikemalt mõtlemata sammus ta kohe läbi liiva ja astus vette, plärtsi. Käed taskus tikke otsimas, seljakotist süütenöör väljas, sammus ta otse kõige vastikuma, kõige vägevama ja õeldama - saatana enese lõugade vahele.

teisipäev

Tallinnasse.

Kui sa tuled Tallinnasse, palun ütle mulle, kas sa kolid lähedusse. Kas sa jood kusagil kraanivett, lased selle enne läbi filtri ja valad selle kergelt helesinisesse veeklaasi. Nõjatud puusaga vastu aknalauda ja seljaga aknaraami, muigad korraks. Juuksed langevad poolde huulde ja sa lükkad nad pisikese sõrmega ära. Su vasaku jala põlv on kergelt lõtv ja parema jala puus natuke pinges. Sul on seljas kollane särk ja aknavalguse peegeldus särab su näole. Sul on päris erepunased hulled ja tumedad silmad. Kui sa tuled Tallinnasse, palu ütle mulle, kas sa kolid lähedusse. Kas sa kõnnid mõnikord samadel tänavatel. Kas sa tuled minu tänavale, kas kõnnid mu rõdu alt läbi. Kui jõuad koju, kas valad vee kergelt helesisnisesse läbipaistvasse veeklaasi ja nõjatud vastu aknaraami. Millest sa mõtled kui sa muigad. Mida su tumedad silmad näinud on. Ja su kollane särk on seljas nii ilus, ning valgus peegeldub sellelt su näole. Kui sa Tallinnasse kolid, kas sul on minu jaoks aega. Kas sa tuled minu tänavale.

laupäev

Solgitoru.

Elan juba paar aastat ühes torus, mille üks ots ulatub kuivanud ning võsastunud jõekääru juurde ja teine viib multirajooni, suurte majade alla. Toru enam ei toimi, selle funktsioon on peatunud. Varem voolas seda mööda suurtes kogustes saasta, enamjaolt inimeste väljaheiteid ja kõike muud mis kraanikausist, vetsupotist või pesumasinast läbi lasti. Seinad on kuivanud paksu korra all, torus on pilkane pime. Vaid taskulambi- või lõkkevalguses näeb siin paari meetri kaugusele, lämmatava haisu sees. Rotid seda ei pelga, neile on see hea ulualune. Neil on omad rajad ja nad oskavad mööda torusid edasi liikuda, minna isegi tänavale nii, et nad enda järgi sulgevad isegi kanalisatsiooniluugid. Nad oskavad neid ka kuidagi avada või need kes ei oska, on nende juurde uuristanud omad käigud, mis viivad mätaste alla või vana kuivanud puutüve alla. Rotid ei maga öösiti aga mina magan. Kui ma ärkan, olen osadel päevadel inimene: pesen hambaid, ajan habet, panen puhtad riided selga ja lähen tööle. Aga osadel päevadel ärkan ma üles ja olen kadunud. Olen ise samuti rott. Siban neljakäpukil ja lakun oma karva, söön kõike mis ette juhtub, heal päeval näiteks banaanikoori aga on ka juhtunud, et söön teiste rottide kuivanud sitta. Ma ei taju hästi seda üleminekut, see toimub justkui unenäos - kas ärkan inimese või rotina, seda ma ise otsustada ei saa. Kuna ma olen suurem kui teised, siis nad kardavad mind väheke. Nad on hirmul kui ma rotina ärkan ja nad pelgavad mind ka inimesena. Neil on hea meel kui ma ära olen ja nad on ärevad kui ma tulen ja oma asemele magama jään, sest ka nemad ei tea kellena ma ärkan. Nad on üksikuna parajad tossikesed aga nad suudavad ühtsel meelel mind ka rünnata. Nad on mind mitu korda tappa üritanud, kuid mu refleksid on paganama head! Läbi une haaran ma oma kõrvalt samurai mõõga ja löön nad pimesi pikkupidi pooleks, mõnikord on mul ühe hoobiga poolitada korraga kolm rotti kes siis kukuvad ja maha tõmblema jäävad, kuniks nad käpad sirgu ajades kangestuvad. Ma usun, et see pole ainuke säärane toru. Igas linnaosas on mõni seisma jäänud ja kasutu endine solgitoru sarnaste uute kõrval, kus päevad läbi pumbatakse sadade kuuptonnide viisi fekaalseid jäätmeid puhastusjaama, kus kõik läbi filtreeritakse ja kus tegelikult ka uus ring algab. Lugege üle kõik asfalti sisse lõigatud haavad, midapidi on uusi torusid maha maetud, te isegi imestate veel.

reede

Jalgrattamatk.

See pole mingi tavaline jalgrattamatk, vaid elu esimene. 1990ndate alguse Pelgulinn, Tallinn.
Otsustasime ühel päeval Rauliga et homme teeme jalgrattamatka. Olime just näinud mingit muhedat filmi jalgrattasõidust ja loomulikult meil veri kees ja oli vaja minna. Juba homme. Saime hommikul maja ees kokku (Raul elas aadressil Sõle 47A - 19, ehk minu kõrvaltrepikojas ja mul polnud vaja kaugele minna) ning Rauli ema tegi meile hõbepaberi sisse pakitud võileivad kaasa ning saatis noored jalgratturid teele. Panime oma varustuse pakiraami vahele, varustus oli lihtne ja klassikaline: leib, või ja keeduvorst. Nothing fancy. Ei mingit keerulise nimega juustu või kurgi-tomativiile. Meil polnud mitte midagi peale võileibade ja jalgrataste, ent ometi oli meil kõik olemas!
Mäletan seda päeva hästi, kuigi olin sellel hetkel vist alles 6-7aastane. Päike paistis lõõskavalt, pamplipuud lõhnasid ja segunesid sulava asfaltipigi ja värskelt niidetud muru, võilillede ja noorte takjavõsade lõhnaga. Raulil oli päris tugev kõnedefekt ja ta kokutas pidevalt ja eriti siis kui ta närvis või elevuses oli, ning noorena me ei teinudmidagi muud kui olime iga uue asja üle elevuses ja ahmisime seda enda sisse. Kõikjal oli seda segunevat lõhna, mingid kaugemad tuuled tõid natuke Stroomi rannalt mereõhku ja metsamändide lõhna sekka, ning siis läksime suurele rännakule mis heal juhul oli kilomeetri pikkune. Sõitsime "Laine" poe eest läbi, manööverdasime mööda sõiduteeaukudest (kõik tänavavaheteed olid reeglina kulunud, ohtralt lapitud, auklikud ja iga ilmaga porilompe täis) ja panime mööda sirget jalakäijateteed otsejoones kuni "Minski" poeni välja. Seda jalakäijateteed kasutasid ka sõiduautod tihtiligu pikema ringi "lõikamiseks" ja seda igapäevaselt olenemata keelumärkidest, alati pööritati silmi kõigile autojuhtidele aga millegipärast ikka saeti rauasaega kõik tõkkepostid läbi pea-aegu kohe kui nad tekkinud olid.
Kolde puiesteel tegime võileiva-peatuse enamvähem samas kohas kus Rauli isa oma valge autoga aasta hiljem üle katuse käis. Rauli isal oli probleeme alkoholi joomise ja seejärel autorooli istumisega. Ühel päeval jõi ta alkoholi - seejärel istus ta autorooli - ja mingi hetk hiljem sõitis ta autoga Kolde puiestee kurvist välja ja käis autoga üle katuse. Hädavaevu jäi ta ellu ja mingid loetud nädalad või kuud hiljem kui ta piisavalt paranenud oli, tuli ta ja pakkis kõik oma asjad koos mu hea sõbra Rauliga ning Rauli emaga kokku ilma et ma oleksin saanud neile hüvastijätuks head aega öelda - ja kolis minema.

pühapäev

Punane.

Brittale.
Punane nupp teeb katkendliku liigutuse, vajutuse protsess ise on kergem kui ma sellele kunagi mõelnud olen. Ta vajub sisse imeliku kergusega, liiga sujuvalt ja õlitatult justkui teda vajutaks keegi iga päev ja kogu aeg, tunnis vähemasti paar korda. Aga maailm ei plahvata, ta ei lõpe. Maakera tiirleb edasi ja 24 tunni pärast on sama kellaaeg aga juba järgmisel päeval. Kõik muu seisab. Nagu "pausi" peal, kõik kärbsed õhus omal kohal. Nagu perfektselt läbipaistvas mittetajutavas tarretises - kiusatus on inimestel keelega üle näo tõmmata. Ja vaadata neid lähedalt, suunurkasid ja silma pupille, keha hoiakut ja keelt. Mõne puhul tundub nagu vaataksid neist läbi, et kas nad on ikka päris inimesed. Kas nad ikka on Päris. Kas nad on päris selgroogsed halli nahaga maailma kodanikud keda võib usaldada, teine kord ka kõnetada või siis vahetad lihtsalt mõne idee. Näpistad nende käsivart, ajad juuksed sassi, vaatad lähedalt ja kaugelt, mõne puhul võib-olla isegi imetled. Siis vajutad uuesti punast nuppu ilma et oleksid üldse sekkunud, vaatad kaugusest anonüümselt kuidas ta eemaldub oma rada pidi. Tal on kõva töö oma kübarat kinni hoida sest et tuiskab ja ajaleht lipendab kaenla vahel, mantli hõlmad käivad üle pea, ta vaevu peab tasakaalu ja ta vaevu üldse mõtleb sellele kuhu ta läheb.

esmaspäev

Vares.

Nõnda nagu must lind ühel hetkel aknast sisse lendas ja tugitooli seljatoele maandus, nii hakkaski see iga päev olema. Alguses tundus et ta tahab süüa, nii toodigi talle peotäis teri ja asetati need alustaldrikul madalale diivanilauale aga must lind koolutas oma pea kaugele ette ja oma suurema silmaga põrnitses ta neid teri nii pingsalt et tema kael venis vist koguni 3cm pikemaks, kuid ta ei hoolinud neist rohkem ega vähem. Vaatas neid teri sealt tugitooli seljatoe otsast väljaveninud kaelaga hetke ja kaks ning mõne tugeva tiivahoobiga kadus jälle aknast välja nagu poleks ta iial tulnudki. Kiiresti, mõne hetkega kadus ta maaliliste väljade taha, temast jäid maha hommikuse madala udu sisse tiivalöökide lained kuna ka ta ise lendas üsna madalalt, nii madalalt et ta võiks lennata kassile suhu. Ta lendas madalalt üle maaliliste väljade ja tiigi kohal tegi ta terava jõnksu, hajudes silmapiiri taha.
Hiljem, kui ta oli juba pikki aastaid kohapeal käinud, alguses uudistades ning kui hiljem peremees talle terade asemel juba ka oma võileiva küljest nuki murdis mille must lind ka lõpuks vastu võttis ja kui ta oli peremehe seiklusjutte juba nii palju kuulanud et tal alguses mõned sõnad meelde jäid, ja siis veel hiljem kui ta juba soravalt lühikesi lauseid sättima hakkas, mis peremeest lausa kummastas, ning veel hiljem kui ta nii oma elust kui ka iga-päeva tööst lõpuks avalikult rääkima hakkas, ikka suurem silm punnis ja kael ette sirutatud, alguses tugitooli seljatoel, mõnikord lendas kohe taldrikusse, peremehe õlale isegi vahel ja mõned korrad lagipähe. Siis lõpuks sai peremees teada et ta mitte niisama ei lenda huvi pärast, ega jutu jätkuks, ega lihtsalt tiibade sirutamise pärast või et nii nagu on lindudel kombeks. Ta oli üks eriline must lind, ikka päris oma missiooniga ja läbimõeldud plaaniga. Näiteks vedas ta kord kuus eestikeelseid ajalehti ja ajakirju Vermonti mägede vahel elavatele väliseestlastele. Mitte nagu ta tervet teed linnutiivul ette võtaks sest siis kuluks tal kohalejõudmiseks pool elu, skeemitamise käigus avastas ta näiteks et parim lahendus on lennata üle lahe Helsinki-Vantaa lennujaamale ja seal oodata lendu AY005 mis viib ta otsejoones teisele mandrile. Mitte et ta niisama lennukisse lendaks, sest see ei läheks tõenäoliselt läbi, isegi kui ta vagusi kogu selle aja istuks toolide all ja üritaks ennast varjata. Oli vaja koostööd, läbirääkimiste käigus määrati talle koostööpartneriks mees nimega "O", kes pealae pealt täiesti kiilakas oli, kuid kuna ta kupli külgedel kasvasid hõredad tumedad juuksed siis mustal linnul oli väga lihtne oodata "O-d" lennuki läheduses enne pardaleminekut, ning siis äkitselt õigel ajal ja õigel hetkel olla õiges kohas, väänata pea ettevaatlikult tiiva alla ja teeselda et ta on must parukas. Säärasel moel ja erinevate koostööpartneritega õnnestus tal oma nutikust ära kasutades New Yorki ja tagasi lennata 87-l korral ning sealt edasi Vermonti põrutada oli juba lihtne. Väliseestlased said oma lugemise normaalsel ajal kätte ja nad väga tänasid musta lindu tema tubliduse eest aga tema leidlikkus ei tulnud kunagi avalikuks ja seetõttu saatis teda alati salapärasuse varjund.

laupäev

Veidi.

Tänu hapnikupuudusele on need asjad kõik ära lahendatud. Sa ei pea nendele mõtlema. Sul pole vaja absoluutselt mitte midagi planeerida, annad lihtsalt oma kellaaja valvelauale ja sa pead siis vaid selleks samaks ajaks kohale ilmuma. Pole midagi mis tüli teeks, pettumine kui selline on kaotamas oma tähenduse. Ainult mõni kord kui sa vaatad peeglisse ja kui sealt vaatab vastu vesiste silmadega klaasistunud pilk, silmapilgu pärast kondised näpud nägu katmas. Kuivad karedad räbaldunud nahaga siniste veresoontega maksaplekke täis värisevad ja ebakindlad käed mis ei sobi iialgi ettekandjale. Ja pai tegemise asemel... no kaugelt on aru saada ja aimata et need käed on loodud löömiseks. Mitte pai tegemiseks. Nad ei ripu tühjalt üks ühel pool ja teine teiselpool keha, elutult ja kaamelt, ei tõsta vaid toitu ja vett suuni. Nad teevad ikka halba ka, aga ainult vabast ajast ja õhtuti. Nimelt on asi selles et mul on kõrini head tegemisest ja mind rahuldab see kui ma teen teinekord natukene halba. Tänu hapnikupuudusele on need asjad kõik ära lahendatud. Ma söön Energia kohvikus rahulikult sardelli friikartulitega ja pirisen ainult veidi kohvi üle mis mulle ei maitse. Ma ei vihka seda aga teist korda ka enam ei jooks. Ma võtaks pigem vett või teed, kuni viimaseski pettun. Ma pettun selles kui ma vaatan südalinnas südaöösel ja pilvevabal õhtul taevasse ja ei näe seal tähti. Ma vihkan lisaks sellele kui avalikus tualetis pole vedelseepi ka seda et maakera on ümmargune keset absurdselt suurt galaktikat mis on ebareaalselt ja ebaloogiliselt piiritu ja lõputu. Mitte miski pole lõputum kui see tühi tähepuru ja avastamata mineraale täis kosmoseruum. Tänu hapnikupuudusele on need asjad kõik ära lahendatud, vaid mõned väljavalitud laitmatu energiahulga, tervise ja närvikavaga ajavad omale skafandri selga, istuvad suurde õhukindlasse kütust ja elektrijuhtmeid ja aparaate täis anumasse, kusagil vajutatakse nuppu ja kui nimekiri jõuab kahanevas järjekorras numbriteni KOLM, KAKS, ÜKS

kolmapäev

Kiilanev.

Ta on äravahetamiseni sarnase näoga justkui oleks ta kriminaaltoimikute vahelt välja kukkunud, nagu ellu ärganud ümara näoga mees 50ndate sarimõrvari-fotolt. Ta hallid mittemidagiütlevad riided ei reeda muud kui seda et ta ema on ta riidesse pannud, kentsakas aga mõnes mõttes armas, aga nukker, aga kurb ka. Ta kõnnib nii vaikselt et see muudab veidi ärevaks, ja kui teda teretada ei ütle ta sulle midagi vastu. Ta viskab nagu mööda minnes sulle korraks unise pilgu peale, märkad ainult ümarate prilliklaaside peegeldust, ja sa ei märka midagi muud kui seda et see on veidi kohatu, veidi ebaviisakas aga kuidagi loomulik. Ja sa ei hammusta teda läbi, iialgi ei arvaks millega ta tegeleb või millega elatist teenib, nii näiliselt suvalistel aegadel ja nii harva kõnnib ta sulle trepikojas vastu. Longib neid treppe nii aeglaselt, nii vaiksel, ja kunagi ei kasuta ta lifti. Riided trepiastmetega pea-aegu sama värvi.
Kusagilt ta igaljuhul tuleb ja kusagile on ta minemas, kõvasti kiilanev peanupp kaob nii kiiresti kaugustesse et vaevu üldse märkad teda.
Ja õhtul see jälle algab, ta ajastab nii täpselt, just sellel hetkel kui ma löön pea patja hakkab tema ööelu pihta. Ta teeb seda nii tüütu järjekindlusega, et ta mitte ei ela ainult minust korrus üleval pool aga ta justkui istuks mulle pähe kogu oma metallise keharaskusega. Ta tuimad silmad keerlevad vastuvälgatavate ümarate prilliklaaside taga, ja ma aiman et ilmselt ka need on hallid. Need on ühed hallid silmad mis pole sel kevadel veel märganudki seda roheliseplahvatust. Ta ei lähe rõdule ja ei vaata iialgi mõtlikult kaugustesse, ei libista oma pilku üle puulatvade, ei näe neissetakerdunud hiiglaslikke kileräbalaid, ta ei vaata maju, ta ei vaata aknaid ega nende kuju, ta ei märka isegi inimesi, neid tüütuid askeldajaid. Ta oleks nagu kurt-tumm-pime kes oivalise täpsusega käib oma programmeeritud radapidi, jalg jala ette ja iialgi ei komista, libiseb oma treppidest alla ja kaob välisukse taga oma kiilaneva peanupuga ja juba on kadunud nagu oleks ta kanalisatsioonikaevu kukkunud. Aga oi kuidas talle meeldivad plekkämbrid öösiti, tal on nendega lausa intiimne suhe.

neljapäev

Kapsel.

Esimese lumega muutusid tema prioriteedid, ta jäi äkitselt kodusemaks, nelja seina vahele, kadus igasugune isu lugeda või sotsialiseeruda. Vaevu tundis ta oma käsi liikumas, aga see oli ainult hetkeline tunne. Ta ilmus mõned korrad aknale, ohkas siis väga vaikselt ja taganes akna eest. Mõnikord, hommikuti kui oli veel pime hiilis ta salaja tööle kus ta istus vaikselt ja tegi oma asju, ning pimeduse saabudes hiilis ta tagasi koju. Kella polnud vaja vaadata, see oli justkui mehhaaniline liikumine. Mõnikord ei tekkinud päeva jooksul kordagi söögiisu, või kui ta ennast kokku võttis ja midagi sõi siis ei tundnud ta selle maitset. Teisel päeval ta jällegi tundis maitset, ja mõnikord oli see fantastiline, meeliergutav ja isegi pea-aegu et rabav. Kolmandal päeval ta ei näinud jällegi ühe silmaga värve. Nagu oleks tegu palavikuga, seisundiga kus sa oled üleküpsenud ja mitte miski ei suuda sind aidata kui ainult ehk üks hea 4 kuud kestev uni. Pisikeses kosmosekapslis, kaaluta olekus, jalaruumi nii vähe et põlvi kõverasse ajada ei saa. Valged seinad ümberringi ja mõni juhe hõljumas, pea-aegu täielikus vaikuses. Sa paned silmad kinni ja näed valget tuba, valgete kardinate ja valge voodiga kus on valged linad, ning tuule käes liikuvate kardinate vahelt paistab sisse mahe päikesevalgus. Soe õhk liigub seal toas, silitab su värsket kõrvuni naerul nägu. Kusagil kaugel on sünged pilved, täiesti tumemustad ja äike kolistab seal all, aga need helid kostavad vaevu sinuni.

laupäev

Toru.

Ta teadis et ta jõuab õigeks ajaks, täpselt õigeks ajaks, sirutas juba käe kellanupu suunas või mõtles sirutama hakata (pole kindel,) kui ühel hetkel ta tundis justkui väikest tuuleiili. See juhtus kõik murdosasekundi vältel, ta ei märganud kuidas ta müts ära lendas, aga tundis seda, ning järgmisena läks sall. Musta värvi kunstlikust villast ja muudest odavatest materjalidest kokkupunutud vabrikutoode. Salli välimine ots kerkis üles, ning ketras ennast kaela ümbert elegantselt lahti, ning kadus. Järgmisena läksid kindad, ning kohe peale seda talvejope, ning lips, seejärel vöö (eraldi) ja püksid, ning kõik muu. Isegi sokke ei jäänud jalga, aga ta ei jõudnud ehmuma hakatagi olles ihualasti keset Kollane tänavat. Järgmisena tundis ta kuidas ta jalad kerkisid õhku ja miski metalne toru vajutati talle pähe, hetk hiljem juba poole kereni, ning siis kohe juba täielikult "alla neelatud." Ta ei jõudnud öelda midagi ("Jumal, ma pole viimasel ajal Sinu poole pöördunud et midagi endale paluda, pole olnud midagi mis tuleks päästa hukatusest või pole olnud hinge mis vääriks säästmist. Pole olnud mitte mingeid soove ega tahtmisi. Aga nüüd on minu kord, ma olen tõsises jamas. Supis, ei - omadega perses kui aus ja otsekohene olla. Õigemini olen ma mingisse kuradi lõputusse torusse imetud nagu tükk pahna, siin on pime ja kare ja tolmune ja kleepuv - vist kellegi veri. Täiega ebameeldiv. Tee ometi palun midagi, ja kui sa ei suuda mind päästa siis ma palun et lõpp tulgu mulle kiiresti ja kergelt. Aamen.") ega karjuda Appi! Ta oli jutskui shokis, krampjas olekus kui ta äkki pimedusse tiriti. Äkitselt tundis ta kaasa kõikidele Balti vete räimedele ja kiludele, toru oli eriliselt kitsas, kleepuv ja tolmune, ning võimatu oli aru saada mis pidi ta hetkel on. Tema olemasolu jäi reetma ainult autotee äärde kukkunud raamat mormooni-muinasjuttudega.
http://instagram.com/p/YVNMPpocE7/

esmaspäev

Naerukajakad.

Pohui.
See on sõnavabadus. See on ma-teen-mida-ma-tahan-vabadus. Söön-mida-ma-tahan ja ütlen-mida-ma-tahan ja teen-mida-ma-tahan ja joon-mida-ma-tahan-vabadus. Lülitan ennast täiesti välja, kui ma tahan. Lülitan, kui tahan, ja viimaks ometi. Kella 19ni õhtul. Kõigest. Hüppan lendoravakostüümis pilvelõhkuja (kui meil oleks mõni) katuselt alla, liuglen ahvatleva kiirusega, lendleva kiirusega nagu tuuleiil väiksematest majadest mööda, põikan tornidest ja müüridest kõrvale, üritan mitte autoteele kukkuda, ning maandun ilma langevarjuta imelise kergusega jalgadele nagu kass. Mitte ühtegi luumurdu, ei mingit heli, tasakaal nagu ninjal. Keegi ei märka, keegi ei pane tähele, ainult mina. Täielikus vaikuses. Ainult muigan, ja lähen edasi. Astun mööda akendelt peegelduvaid päikselaike ja otsejoones suve suunas, kõnnin kuni tunnen mere lõhna, seal on kohe pikk roheline rohi ja rohu sees valge siidine lina. Need on naerukajakad, nad on jälle tagasi. Nad naeravad mu üle, aga kui ma viskan neile saia (sai=valge surm) siis nad ei naera enam, vaid väga osavate manööverduste kaupa nopivad oma kurku kõik saiatükid. Nagu neil oleks TÄIESTI POHUI, välja arvatud see et nad ei tule mulle igaks juhuks liiga lähedale. Ja kui tulevad, siis ainult selleks et mulle tiivaotsaga vastu nägu lüüa.

teisipäev

Tulnukas.

Kui tulnukad ta ära röövisid ja seejärel tagasi tõid, ei tundnud ma teda enam ära. Ma leidsin ta vesiste põõsaste vahelt alasti lõdisemas ja tõin ta oma tuppa, minu särk ümber. Õues oli siis väga külm, vahetevahel sadas juba lörtsist vihma. Toas väänasin ta välja, pakkisin ta kuivade rätikute sisse ja panin tooli peale istuma. Ma pakkusin ja sundisin soojusega. Ta oleks äärepealt vastu maad kukkunud, viimasel hetkel sain tast kinni. Ta näeb välja enamvähem endine, väikeste muudatustega üleüldises tonaalsuses. Käed oleks justkui samad, aga kuidagi lödid, keha hoiak üldse pole mainimist väärt, aga kõige hullem on see pilk. Selles justkui pole midagi, ma vaatan seda nagu vaataks kusagile sügavasse ja lõputusse auku. Ma puhun talle näkku ja mitme tunni möödudes viliseb ta mulle vastu, ma hõikan talle kõrva sisse ja siis see kajab mulle vastu. Ta pea oleks nagu seest tühi pall. Põrnitseb ja vahib enda ette, aeg-ajalt käega pisaraid pühkides.
Kardinate vahelt ma vaatan salaja välja ja nad vilgutavad mulle sealt tulesid nagu tahaksid teate edasi anda, aga ma ei saa neist aru. Ma hoian aknad suletud ja uksed on mitme lukuga kinni, kuigi ma tean et neil võivad olla sellised relvad mis mu maja hetkega pulbriks muudab, ning need lukud ega uksed ei päästa mind. Kui ma neile akna peal tulesi vastu vilgutan, siis nad lihtsalt vajuvad pilvedesse ja ma ei näe neid enam tükk aega, aga ma tean et nad on seal ikkagi olemas. Jälgivad või kontrollivad või juhivad oma katseobjekte, kollaste, roheliste ja punaste täppidega.

pühapäev

Lõhn.

See ragin on muutunud juba tugevamaks, ja ma tean et kohe midagi juhtub. See on nagu sügavtalvel mereväljade jää murdumise ja pragunemise hääl, aga see tuleb kusagilt sügavalt maakoore seest. Mõned päevad tagasi oli meil alles nii paks udu et enda ette väga kaugele polnud näha kui ma poest tulin. Patareisi veel oli, absoluutselt kõike oli ja mitte millestki polnud puudust. Mitte keegi ei valmistu tegelikult paanikaks, kõik teavad et see mis varsti juhtub on naljanumber. Lihtsalt täiesti tavaline aga vale ajaleheartikkel mille mõjuvõim on aastatega kahanenud, see ei mõju enam nii kui ta mõjus 60ndatel. Peale lume tulekut tabas meid päris vänge osoonihais, ning tuul on justkui järsult peatunud. Ja mitte meie kehad ei värise, vaid see värin tuleb kusagil maa seest või kaugustest. See ei ole külmast, see ei ole pimedahirm.
Ma tunnen seda juba mitmendat päeva, alates sellest hetkest kui õues algas talv, just see päris, külmem osa. Maa külgetõmbejõud aeg-ajalt tugevneb ja siis mõnikord lõdveneb, nii et tekib kohati n.ö. hõljumise tunne. Ükskord juhtus see mul une pealt, ja ma ei saanud tükk aega aru kuidas ma peaksin käituma, või kus ma üldse olen, või kes ma olen. Aga siis maa külgetõmbejõud stabiliseerus. Isegi läks veidi üle võlli, ja võib-olla see tekitabki seda raginat.
Viimase vihje sain ma pangaautomaadi vahendusel, justkui saadaks keegi mulle kusagilt kaugusest juhtnööre või käsklusi. Mõni kloonitud kosmonaut kes on internetiühendusse sisse murdnud tulevikust või minevikust või lihtsalt kuue tuhande valgusaasta kauguselt, või mõni geeniusest elupõletaja kes hoolib minust. Ta saatis mulle lihtsa numbrikombinatsiooni, aga ta teadis et ainult mina tean oma lemmikarvu, ning see tekitas minus teatud äratundmisrõõmu. Ja äkitselt hakkasid puud õõtsuma, telliskivimajad nagu oleksid lagunenud koost ja tekitasid kivikukkumisekolinat. Jällegi tegi külgetõmbejõud oma trikke ja tõmbas pisemaid puid ja põõsaid maa küljest välja, need lendasid otsejoones kosmosesse. Kõikvõimalikud kalamaja kägisevad uksed hakkasid nüüd kinni-lahti kägisema ja maaalune mürin muutus valjemaks. Avastasin et mind ümbritseb mingi valkjas "glow"või sudu, kui üritan vaadata silmapiiri taha.
Ja äkki seisis ta mu kõrval, just siis kui ma sooritasin kaardimakset. Mingi märguanne tuli juba varem, ja ma pöörasin ennast tema poole enne kui ta jõudis midagi öelda. "Hei...."
Maailm jäi seisma, või liikus imeaeglaselt, ja ma nägin ta pilgust peaaegu enda peegeldust. Ma nägin ta suu liikumist kümnekordse suurendusega, kui ta seda ütles, ning ta pilk ütles veel rohkem. Ma kerisin selle hetke tagasi, ja vajutasin uuesti play nuppu, ning niimoodi kümneid kordi. Meie ümber lendasid toolid ja lauad justkui ringiratast, kõik muljus ja murenes ja ragises, ning see mis pääses, lendas otsejoones kosmosesse.

neljapäev

Narkoos.

See käib nii kergesti, lihtsalt väike -klõks-. Taktitundeline -klõks- koos lõdva taktitundetu randmega, koledate näppudega, vastik punane lüliti. Ja juba see tuleb, voolab üle keha, varvaste vahelt, jalad muutuvad jääkülmaks, sügavkülmikutunne. Siis põlved (võib-olla üks neist ei tunne) tunnevad voogu, üle kõhu, üle küünarnukkide ja otse ninaauku, oimukohtadesse. Veidi aega kestab tume surin, aga tundub nagu mööduks terve igavik. Sa näed kuidas sul habe kasvab, ja nad toimetavad su kallal, ajavad muudkui habet, vahetavad kanüüli, torkavad toru kurku ja võtavad selle välja, vahetavad erinevaid paake, kontrollivad tilguteid ja taskulambiga su silmamune. Need on kollakaspruunid, sest sa pole tükk aega näinud ei päikesevalgust ega saanud vajalikke aineid, ning su keha kõhneneb aegamööda. Kärbub, vananeb. Tekivad kõigepealt väikesed kortsud neisse kohtadesse millele meeldis naeratada nii väga. Ja otsaesisele, kui sa kurjustasid. Käed kahanevad pikkamööda väiksemaks ja peenemaks, lihaseid pole ollagi. Nad keeravad su vahepeal külili ja kuulavad masinatega kuidas su kopsud töötavad, ning siis teevad süsti. panevad kardinad ette, ja sa jääd pimedusse tükiks ajaks. Siis ühel hetkel ärkad sa üles ratastoolis, nad on vinnanud su kusagile korrusmaja rõdule, sul on seljas see vastik haiglakittel ja kõik näevad su persevahe. See on helesinine, küüntega sama värvi. Ja sa vaatad tühja pilguga ühte kindlasse punkti kuhu su pea on parasjagu keeratud. Väljas on päikesepaisteline ilm, olgugi et külm. Külm puhub kusagilt rõdu alaosast sisse ja see puudutab su varbaid. Sa ei tunne seda veel eriti hästi, aga natuke. Mööda varbaid üles, natuke, ja kitli alt sisse. Selline tunne on et tahaks astuda, eemale sellest ratastoolist aga mitte üle rõduääre alla, aga riidekapini. Leiad sealt samad, täpselt samad riided milles sind toodi, paned need selga, lipsu ette, pintsaku, kõik riided on kottis ja lötakad ja liiga suured nagu oleksid need vahepeal kasvanud.

teisipäev

A.

Monicale. Saa ruttu terveks!


Ta ärkas mitte äratuskella peale, vaid neil on lamp mis imiteerib heledamaks minnes päikesetõusu. Kell oli kusagil 8.30. Niiskusemasin alustas oma tööd juba kell 8.25, imiteerides hommikuse udu ja kosepritsmete vahepealset. See teda ei äratanud, teda äratas valgus. Ingrid oli juba kohvitassiga valmis, aga ootas. Ootas ukse taga, juuksed juba kohevil. Ta nägu oli täiesti plass ja ta ootas ja kuulas murelikult kuidas või kas üldse A. teeb häält, kas kostub ringutamist ja ka näiteks teki koomaletõmbamise helisid. Neid helisid ei tulnud, ning Ingrid avas ettevaatlikult ukse.Niipea kui ta oma pea ukse vahelt sisse sättis manas ta oma näole kuntsliku, kuid lõbusa ilme. Ta tahtis et ta oleks jutkui esimene (või esimene ja ainuke, kui nii peab olema) positiivne ja hea asi selles päevas, nii ja alati. Tuttavat nägu nähes, manas ka A. oma näole selle irve, kuid ainult korraks. Tal oli vaid pea teki alt väljas, ning nüüd lükkas ta oma käed rinnast mööda ja kaelani, nii et tekk ei liikunud grammigi, ning teki alt välja, tervenisti, nind seejärel asetas ta need ootavalt teki peale enda kõrvale. Nende pilgud tabasid teineteist kogu toimingu vältel, nüüd kui käed olid tekki puudutanud väljast poolt, oli see märguandeks Ingridile et ta võib siseneda. Ingrid siis astuski magamistuppa. Ta teeb seda alati parem jalg enne, sest ta on kusagilt kuulnud et see tähendab head. A. ei tea mida see tähendab ja tal pole sooja ega külma, aga ta pilk on ikkagi suunatud Ingridi poole. Ingrid asetab kohvitassi öökapile nii et nende pilgud ei katke, ning ettevaatlikult venitab ta oma naeratuse veelgi pikemaks samal ajal kui ta öökapi juurest taganeb. Ta liigub selg ees suure kapini, avab ukse ja võtab riiulist valge-musta kirju kassi, Arturi. A-l vajuvad silmad pilukile ja ta liigutab aeglaselt pead vasakule-paremale 3 korda. Ingrid tabab märguande ning asetades kassi tagasi riiulile ja pannes vaikselt kinni kapiukse, väljub ta toast, selg ees. Nüüd nad pilgud katkevad ja A. jääb magamistoa voodile enda ette põrnitsema, mis tähendab et Ingridil on tegutsemiseks 8-9 minutit. 12 kui tal on hea päev. Ta haarab oma vöö küljest mobiiltelefoni ja valib kiirvalikunupu number 2 (nupp number üks on kiirvalikunupuks Imre Kose telefoninumbrile)
"Kuule, meil on täna kahjuks suur jama. Ma räägin lühidalt: sellele kännule ei sobi täna jälle vana kass. Artur, no tead küll. Too mulle ruttu kass keda ta näinud pole, triibuline või punane või üleni valge, vahet ei ole. Too kassipoeg ruttu, need meeldivad talle! Küsi naabritelt või mine Terase tänava hoiukodusse kähku" ja paneb "toru hargile." 7 minutiga tuuakse ukse taha lumivalge 4-kuune kassipoeg, Ingrid kahmab ta kiiresti kaenlasse ja juba astubki ta naeratuse saatel magamistuppa. Ta märkab et kohv on läinud külmaks, see ei aura enam. Veeauru tuleb muudkui juurde ja vaipkate on juba muutunud veidi niiskeks, õnneks on A. tuhvlid voodi ääre all. Oh jumal, hommikumantel on jäänud teisele poole voodit tumba najale ja see on nüüd rikutud. Ta peab A. tähelepanu mujale viima ja märkamatult kapist uue hommikumantli võtma. Ta läheneb kassipojaga ja on näha et A-le ta meeldib, nende pilgud on vastakuti, kassipoja ja A.
Kassike pannakse A-le sülle ja A. silitab teda hellalt, vähemalt proovib teda silitada hellalt aga see kukub välja rohmakalt. Kassike on kõigest 4-kuune ja see mees justkui nüliks tal naha seljast maha. Ta käsi liikub mööda selgroogu alla nii et kassikese selgroog paintub viimase valuläveni, ning nahk venib nii et kõrvad on poolde selga ja silmakoopad on 10 numbrit silmadest suuremad. Ta võtab kassi käte vahele ja asetab oma suu juurde, mõtleb siis aga ümber, ning tõmbab siis ninaga hea suure kassi-sõõmu.
Selleks ajaks on kohv vahetatud, uus hommikumantel voodijalutsis ja veeaurumasin lülitatakse just siis välja kui Ingrid öökardinad avab. Kõik toimub nii vilunult ja märkamatult et A. ei saa midagi aru. Ta on rahul, teda on õnnistatud ilusa hommikuga, ideaalse hommikuga lausa. Nii ilus ja ema piima järgi lõhnav kassike, ideaalne hommik, milline mõnus kohv! - ikka veel kuum. Esimene hommikutund oleks justkui kestnud kümme minutit. Minut et silmad avada, kohv, kass, kardinad. Ingrid. Ingrid tõstabki ta siis istukile ja ettevaatlikult võtab ära öösärgi, mis asendatakse valge t-särgiga. Värskelt pestud, kuivatatud tunnike tagasi, ja 20 minutit triigitud. Tekstiil on ikka veel soe. Särgle peale käib triiksärk ja särgile peale lips. Püksid vahetatakse viigipüksteks. Varvaste otsa beežhid vutlar-sokid nimega Friends. Olles istukile aetud tuuakse kohale väike rataste peal laud, habemevahu ja habemenoaga, kõrval kuum rätik. Ingridi käed ei ole enam nii kindlad, aga piisavalt kindlalt teeb ta nendega -plaks- ning sisse astub valgesse riietatud habemeajaja Georg. Ta teeb oma töö kiiresti ja laitmatult ära justkui A-l poleks selle ühe päevaga habe kasvama jõudnud hakatagi. Ta kummardab ja lahkub sama kiirelt, aga ilma plaksuta, vinnates ratastega lauakest omale järele.
Hommikusöögiks teeb Imre tõelise gurmee-roa kitsejuustust, kalapuljongist, spinatist ja tofust, lisades väikse aktsendina juurde konjakiklaasi kohal kuivatatud ürte. Ta naeratab säravalt ja ütleb peaaegu vaikides "bon appetit!" ning lahkub kummardades söögitoast. Ingrid jälgib teda kuni lõpuni, vaatab kuidas ta ukse avab ja selle suleb enda järgi, ning kogu köök jääb nüüd ootama, vaikuses. Nad ei lausu sõnagi 15 minuti vältel ja vaevu julgevad hingata, isegi kuller kes hommikul tofu tõi on seal köögis ja ootab tulemust. Siis tuleb Imrele SMS "Meeldis" ja kõik hingavad kergendatut. Nüüd on neil vaba hetk kuni 11.00-ni mil algab lõunasöögi ettevalmistus. Imrel on juba ideid, aga Ingrid on need jõudnud juba sellel hommikul maha teha.
Nad sõidavad visiidile Stenbocki majja sest on juba teisipäev ja siia maani pole neid kusagile kutsutud, isegi Stenbocki maja ei osanud seda seletada. Ingrid plaanib täpselt välja uurida mis toimub, ta on vestluse juba oma peas välja mõelnud ja ta ei kavatsegi lasta neil ennast välja vingerdades vabandada. Ja ta ei taha ka kuulda tõde, olgu see mis ta pole! Ta kavatseb juba administraatori teha maatasa lausega "Mis tere hommikust? Tere hommikust? Kell on juba 10-ne peal! Kutsuge oma ülemus, ja muuseas te olete vallandatud! Mis teil siin toimub ma tahan teada! Külalistega nii käituda?" Jne.
Teel tõstab aga A. üles oma parema käe nimetissõrme ja auto peatub pidurite kriginal täpselt lasnamäe Maxima ees. "Mis küll toimb?" - mõtleb Ingrid samal ajal kui A. autoukse avab ja oma jalga õue tõsta üritab. Autojuht on juba seal ja aitab teda, vinnab ta autost välja ja paneb kahe jalaga õrnalt maa peale. Nad järgnevad talle, automaatustest sisse (kui segadusseajavad!) ning kõiksugu muude tõkete alt/pealt/kõrvalt/vahelt läbi kuni puuviljavitriinideni. Nad kõik hoiavad hinge kinni, ka A.
Aga ta ei haaragi millegi järele, ta pilk lihtsalt liigub sujuvalt ja suvaliselt üle suvaliste värviliste ja värvitute erikujuliste objektide, pakendite ja olevuste. Nad liiguvad enamvähem sama teed tagasi kust tulid, Ingrid ühel pool käes laiali ja autojuht teisel pool käed laiali nagu spetsialist-ihukaitsjad. A. jääb aga kassa ees seisma. Teenindaja on kohkunud ja esmapilgul ei oskagi midagi öelda ega teha, nagu ei oska ta vahetevahel oma käsi kusagile panna, ning lõpuks leiab ta need puusalt või taskutest. Keegi ei ütle midagi, ning teenindaja oma nõutuses teeb siiski suu lahti ja (ta teab küll et juba on möödunud piinlikud 20 sekundit) ütleb siis kogemata liiga valju tooniga "Tere hommikust, ja mida Teile?"
Vaikus. (Ingrid vaatab kurja näoga talle silma sisse nii et põletab)
"Näen et te pole eeee.... meie poest midagi valinud, kas eee... soovite näiteks.... sigarette?
Vaikus. Röökiv Vaikus. (Ingrid on läinud näost 60 tooni punasemaks, ning autojuht lööb kõigele vürtsiks valgete nukkidega suure rusika demonstratiivselt oma vasemasse peopessa. Seda kõike vaikselt A. seljataga)
Vaikus.
"Eeeeee... kas ma saan kuidagi aidata... vahest näitan... eeeee.. mis meil poes head ja odavat on. Vabandust, ma ei mõelnud pakkuda odavaid asju, vaid just pigem maitsvaid või eeee.... huvitavaid?"
Vaikus.
A. avab  lõpuks suu ja lausub ühe hingetõmbega: "Niisugune oli tookord üldine taust ja meeleolu, kui ma siinsamas saalis Vabariigi Presidendi ees seisvast tööst rääkisin. Lubasin, et teen presidendina põhiseaduse piires kõik endast oleneva, et vähendada lõhet erinevate sotsiaalsete kihtide, poliitiliste jõudude ja võimutasandite vahel. Täites oma ametiülesandeid, olen viie aasta vältel lähtunud eeskätt nendest põhimõtetest. Ametisse astumise kõnes tõin ma esile mitmeid rahvuslikke ja üldinimlikke väärtusi, mida sain kaasa oma isakodust ning õppisin hindama oma rahva keskel elades. Ka Vabariigi Presidendina olen neid kaitsnud, samuti Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis esile toodud väärtusi, mis olid aluseks meie rahva ja riigi kestmisele minevikus ja on ka tulevikus. Seega ületavad need väärtused presidentide ametiaegade kestuse ja neist tulenevad ka meie ühiskonna pikaajalised eesmärgid. Nimetaksin vaid kolme tähtsamat. Eeskätt eesti rahva, keele ja kultuuri kestmist. Kindlasti tuleb teha pidevat ja tähtajatut tööd selle nimel, et eestlasi sünniks rohkem ning nad tahaksid ja ka saaksid elada õnneliku rahvana edukas riigis, suhelda oma emakeeles ja edasi kanda oma rahva traditsioone ja väärtusi. Presidendi Akadeemiline Nõukogu pidas juba 2002. aastal vajalikuks eesti keele põhiseaduslikku kaitset ning on rõõmustav, et nüüd on see teostumas. Sama oluliseks eesmärgiks pidasin ametisse astudes ja pean ka nüüd sotsiaalset turvalisust, mis hõlmab nii tööhõivet ja sotsiaalkaitset, vaesuse ja tõrjutuse vähendamist kui ka võimalust olla terve ja saada haridust. Turvalisuse üheks eelduseks on riigi ja kohaliku omavalitsuse tasakaalustatud ja vastastikku toetav koostöö. Riigi sisemise ja välise rahu ning julgeoleku, aga ka majandusliku heaolu kindlustamiseks sidusime Eesti tuleviku NATO ja Euroopa Liiduga. Kolmas suur siht puudutas ühiskonna enda sidususe suurendamist - olgu siis vertikaalselt võimustruktuuri järgides või horisontaalselt kõiki Eesti piirkondi ja maanurki hõlmates. Sellel eesmärgil kutsusime ellu ühiskondliku leppe protsessi, millest on kolme aasta jooksul kujunenud Eesti kõige
laiapõhjalisem valitsusväliseid organisatsioone ühendav võrgustik demokraatia ja tasakaalus arengu toetuseks. Senine töö rahva tervise, kaasatuse ja järelkasvu heaks lubab uskuda, et Eesti arengu võtmeküsimused leiavad häid lahendusi ning kasu sellest jõuab iga inimeseni. Tunnustust väärib äsjalahkunud Aadu Luukase toetus sellele protsessile. Austatud Riigikogu! Esinedes teie ees, olen ka varem toonud esile vajadust tugevdada koostöö- ja ühisvastutuse vaimu."

kolmapäev

Laternad.

Kui me lõpuks suudlesime siis ma tundsin kuidas kõik jäi seisma. Niisama äkki, nagu kõik oli alanud, täpselt sama moodi aga tagurpidijärjekorras. Ma nägin silmanurgast kuidas tuled kustusid. Tuled kustusid ja kõik hõljus. Tänavalaternad õues mattusid pimedusse nagu keegi oleks nad välja lülitand. Üks-haaval plõks - plõks - plõks. Lähemalt kaugemale ja maailmalõpuni välja. Miski ei liikunud enam ja mattuva vaikuse tunne jõudis pähe. Terasest traadid mu kõri ümber tõmbusid eemale, okas kurgus oli kadunud, ning sõrmeotsad surisesid. Ja kõik hõljus. Päev hakkas tagurpidi liikuma, päike tekitas loojumisevarje aga muutus eredamaks. Ja kõik hõljus, lehed hõljusid, prügikonteinerite rattad tõusid mängleva kergusega õhku, ajalehed pudenesid postkastist välja. See kihisev tunne mu sees justkui liblikad otsiksid väljapääsu, varbaotstest kuni kõrvadeni.

Ja kõik hõljus, ning maa värises, ja vihma sadas, ja tuul undas aknapraost sisse. Õuekülm libises aknalaualt alla ja liikus mööda põrandat vastu meie jalgu ning kõditas kanda.
Mitte keegi ei tunne selliseid asju nii nagu mina, nad ei saa pihta. Nad panevad akna kinni või mässivad ennast teki sisse, võtavad fööni voodisse ja urisevad kurjalt. Nad kraadivad omal palavikku seni kuni see tulebki, ning võtavad tablette et ennast ravida. Nad lähevad sõna otseses mõttes arsti jutule et endale haiguseid kerjata. "Mis mulle täna, kas leetrid? On see äkki mõni SUGUHAIGUS? Ma tunnen ennast imelikult, pange mind nädalateks palatisse aga võtke mult see ära, ma palun!" Ja arst võtab taskust peotäie tablette ja hakkab pominal haigust ennustama nagu oleks see loterii. See ei ole loterii. Need on tunded mida sa tunned kui sa elad, ja kui sa neid ei tunne siis see ei olegi elu. Ja mitte miski ei hõlju, laternad ei kustu, ajalehed jäävad postkasti ja tuul ei tulegi akna vahelt meie jalgu kõdistama.

teisipäev

Korea.

Vist sigaret peale kino. Või Caesari salat Reval Cafes, millest pool jääb järele. Pool lendab koos teenindajaga taharuumi, vastu seina, ning libiseb seina mööda aeglaselt prügikasti. Järgmises elus näeme, kärbes! Sina oled siis kärbes ja mina kärbsepiits, vahelduse mõttes. Teenindaja ei ütle viisakusest selle peale mitte midagi ja nukralt pistab kompveki (ma jätsin talle jootrahaks ainult kompveki!!) põlletaskusse. Tõmbab lapiga korraks üle laua, ning lendab sõnagi lausumata vastu tagaruumi seina ja sealt potsti prügikasti. Ta leiab ennast lesimas hunnikul Caesari salatit, sest kellelegi ei meeldi see. Kana on maitsetu praetud fileetükk, parmesan on maitsev, kirsstomatid ja paks veniäädikakaste nagu oleks ka, kuid üldmulje on alla igasuguse arvestuse. Sest kaste on vale, keegi idioot on teinud Caesari salatile vale kastme. Keegi idioot on otsustanud et teeb seda ise (kuigi ei oska) või siis sootuks läks ja ostis poest valmiskujul. Ülemus läheb teenindaja juurde ja lööb talle suure autojuhi nahkkindaga täiest jõust kümme korda vastu pead ja nägu, vaene töötaja ei osanud sellist asja oodata ja tõmbas ehmatusest ennast lihtsalt käkkrasse ja unustas isegi karjuda. Karje tuli alles siis kui löögid olid juba täistabamuse saanud, algas hädise urinaga aga läks seda enam tugevamaks ja kiledamaks kui verenired suus maitseelundeid olid puudutanud. Puruks olid vasak kulm, parem põsenukk, üks kriips nina all ning huuled. Mille eest ta siis karistada sai, kas selle eest et klient läks ära näoga "ma-ei-tule-iialgi-siia-enam-tagasi" või oli ta ise midagi valesti teinud? Miks ta peab kusagil taluma sellist inimõigustega vastuolus olevat terrorit, miks ta saab kannatada nagu külakoer kannatas viimati aastal 1992
Oleks ta Koreas aastal 92, oleks ilmselt lood palju kehvemad. Ta vinnataks jalgupidi puu otsa, kõrri löödaks naaskliga paar auku et rikkuda ära häälepaelad, ning seejärel keegi oleks peksnud teda seni kuni liha seljas pehme. Ta võib-olla oleks ära nülitud pool-elusalt, kui ta oleks Koreas aastal 92. Aga ta ei olnud, ning äkitselt tundis ta et tal on soov tõusta püsti, rebida põll eest ja visata see maha, lüüa ülemusele põlvega munadesse ning jalaga kõhtu ja seejärel sülitada talle näkku. Täpselt samas järjekorras ta nii tegigi.
Kui ta sealt ära läks, saatsid teda Caesari salatite taga istuvate klientide krimpsus näod, aga ta ei hoolinud neist enam.

Suhkruvesi.

Ma vihkan esmaspäeva õhtuid! See oli täpselt nii. Nagu poleks enam lõhnasid ega maitseid, värve ega erinevat pinda. Kõik on üks virvendav mass, ähmane ja õõtsuv. Sa ei tunne oma käsi ega jalgu sest sa polegi enam enda kehas, sa üritad näiteks teha suud lahti aga sa ei tunne mitte midagi, sul pole suud, sul pole Sind. Sa ei ole Sina.
Ma läksin kohe külmkapi juurde ja testisin kas ma tunnen maitseid, ja Napoleoni kook mida ma hammustasin ei olnudki kook. See polnud ka õhk. See oli nagu dokumentaalfilm mida sa vaatad telerist ja mille vastu pole sul ei sooja ega külma. See oli nagu mingi ähmane mälestus kunagi söödud koogist, mis ei olnudki kook, mis hoopis polnud mitte midagi. Polnud ka enam neid sipelgaid. Mööda käsi ei jooksnud miski. Silme ees ei olnud ka eredaid valgusetäppe, nii tuttavaid muidu et igaühele võiks nime panna. Mul polnud silmegi, olin vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus endas ei sooja ega külma. Ma nägin ennast nagu kõrgemalt, või eemalt. Nagu palavikus aga nagu ka päriselt. Diivan mu istumise all oli justkui vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus ei sooja ega külma, nagu ka kass kellele ma tähelepanu pöörata ei suutnud, kuid kes oli oli ilges müramishoos. Läbi udu mäletan et miski küünistas mu jalga, kui külmkapi poole vaarusin. Ma ei kuulnud helisid ja raske oli ennast liigutama sundida, nagu puuduksid mul lihased. Kaks tassi suhkruveega päästsid mu elu võib-olla kindlast surmast. Nagu mingite etapiliste kajadena sattusin viimaks oma kehasse tagasi ja varsti suutsin käsi-jalgu kontrollida, ja hingata normaalselt.

Ma armastan teisipäeva hommikuid! See on täpselt nii. Ma astusin kell 7.21 bussile ja alguses ma ei näinud teda. Seisin akna all ja hoidsin kramplikult torudest kinni millest ikka hoitakse. Mõni peatus oli möödunud, kui taipasin kõrvaklapid pähe panna ja muusikat kuulama hakata, valisin lõdva randmega ja ühe viipega playlistist sektori kuhu juhuslikult oli sattunud mu viimase aja lemmikalbum, muusika mida ma armastan. Lemmik. Seisin siis veel vist minuti või paar, kuni üks proua vabastas mu seljataga istekoha mille hõivasin. Ka siis ei näinud ma veel teda, vahtisin vist enda ette või aknast välja ja "harjutasin trumme" (klopsisin põlvi)
Kui mängima hakkas mu lemmiklugu, siis ma märkasin. Läbi muusika kuidagi ähmaselt, tõenäoliselt lõõtsusun imeliku häälega sest kui mul klapid peas on, siis tunnen et mu hingamine on natuke teine. Silmanurgast, kohe minu kõrval. Nii ilus tüdruk, samuti kõrvaklappidega. Tumedad madalamad saapad, sukad, hele beež lühike mantel ja ilusad poolpikad(?) valged(?) juuksed mida ta ei üritagi varjata. Ta loeb oma õppematerjali, näen mis värvi on ta küüned, millised on ta käed, ta põlved, perfektselt punased huuled, ja süvenenud ilme, ja pilk mis vahepeal mind vastu tabab. Muusika. Ja kui ma püsti tõusin, et ta mööda pääseks (ta oli minust veidi lühem ja noorem), kui meie pilgud kohtusid korraks-mõneks hetkeks siis taipasin ma et ma tunnen teda (kuigi tema mind ei tundnud.) Ma naeratasin talle ning ta naeratas mulle vastu.

reede

Mantel.


Renele.


Kui laev läheb põhja, siis laev läheb põhja. Ja ta vaatas seda pealt, ta teadis et ta ei saa suurt erilist midagi ära teha. Polnud mõtet juba kreeni vajunud laevas ringi jooksma hakata nagu kloun mõndade anumatega millega vett üle ääre valada. See oli peatumatu, selle kiirus oli nii suur ja ta oli juba õige hetke maha maganud. Ta teadis väga hästi millal Oli õige hetk, teadis täpselt millal Olnuks õige aeg, teadis täpselt mis saab siis kui ta ei tõmba oma klouni pükskostüümi selga ja ei haara ämbrite järele - ja ta nautis seda mida ta teadis, ta nautis seda sekundilise täpsusega ja tardus lihtsalt paigale. Selg sirge, purunemise hääled ümberringi. Oli see siis söögisaali kummulikukkuv tool, lauanõudega kapp köögis või sootuks ohutusjuhiseid jagav stend tekil. KUI LAEV ON UPPUMAS, KUULATA JUHISEID NING PAANIKASSE MITTE SATTUDA! Ja ta kuulaski neid juhiseid, järgis neid omal moel. Ta tundis kuidas vesi tungib ta saapa säärte ülaosast sisse ja nõelab lausa imelisel kombel. Ühtäkki oleks ta nagu kirurgilisel laual ja keegi sunnib talle meditsiinilisi nõelu sellisel kombel jalgadesse et need pressitakse luuni välja. Ja enam. Ta nülitud jalgadelt tõmmatakse õhukeste ribadena ära nahk ning peale visatakse mitu peotäit soola. Ja kui ta oma jalgu vaatas, polnud see tumepunane veri vaid matjas tume rohekassinine vesi, otsaga ookeanist, alla nullkraadi, jumal teab mis jäämägede vahelt ja mida kõike näinud. Kümneid tuhandeid samasuguseid laevu enda sisse neelamas, nii aeglaselt, nii graatsiliselt ja sihikindlalt. Kusagil eesotsas purunes üks aken, võib-olla üks viimastest, ja vee pealetung muutus mingil võrral suuremaks. Vesi oli juba vööni ning halvas alakeha, isegi kui ta oleks tahtnud ennast liigutada ei oleks ta seda saanud. Lähedaloleva laua pealt, mille kõrval oli kummuli tool, justkui ujus ära laudlina. Või oli see elektriangerjas? Lillelise pitsilise äärega elektriangerjas, ajades ümber suhkrutoosi ja kohvitassid, mis keerasid end ümber ning kerkisid "taeva poole" tänu õhumullidele nende sees. Vesi oli vist juba rinnuni, kui katkes elekter. Kusagil laeva ahtriotsas, mis oli teatud kraadil kõrgemal pool, kustus nüüd ka kamin. Saabus jäine pimedus, mida valgustasid öised tähed ning kuuvalgus tõi läbi merevee sisse sombuse valgusekuma. Need nõelad jõudsid nüüd juba üle kere õlgadeni, rebisid tükkideks ta käed ning ta nagu oleks näinud oma sisikonda enda ümber õõtsumas. Naharibasid, riideräbalaid, mille vahel vees võis näha põhjamaise taeva valgusmängu - Aurora Borealist. Nii viirastuslikku, ent see polnud ainus. Midagi oli veel, mis puudutas ta õlga seljatagant ja ütles "Tere mantel, Sir" aga ta ei saanud paremalgi juhul oma selja taha vaadata et näha kes seal on. Kas see on vana hea Tom, laitmatus frakis ja juuksed taha kammitud, naeratus näol? Ta ei saanud pöörata oma keha, ning peadki hästi vähe, ja veelvähem sai ta võtta oma mantli - lehvitada lõdva randmega natuke, naeratada oma säravat naeratust, öelda oma kuldseid sõnu ja laused mis jätavad külaliste hinge kustumatu mälestuse sellest õhtust, ning astuda ... kuhu, üle parda? Kuhu ta astuks seal peaaegu keset avamerd? Mis teda SEAL oodata saaks? Teda ei saa SEAL oodata mitte miski ega keski, mitte keegi peale paari hülgepoisi ja merilõvi. Ja ta lämbus äkki, vesi oli juba tugevalt üle pea, võib-olla juba laeni välja või oli siis juba terve laev vee all. Võimatu oli aru saada. See vähene valgus mis avaustest sisse pääses oli niivõrd sombune et teravalt näha võis heal juhul meetri või paari kaugusele. Ta oli küll lämbunud, kuid mõte oli veel ergas. Mõte, mis koos temaga nüüd vajus ja vajus. Virelev valgus, nii soolane vesi mis nüüd juba keha seestpoolt õõnestas. Kui ta nüüd veel langeks koos laevaga kõige sügavamasse kuristikku, äkki ta ongi teel Mariana lõhesse? Äkki ta ongi olnud kogu oma elu selle poole ise paha aimamata? Valgus hakkas viimaks kustuma, varjud hakkasid üle võtma kogu laeva sisemust ja ta teadis et ta on teel alla, sööst merepõhja oli alanud. "Teie mantel, Sir?"

esmaspäev

Kaksviiskümmendkaks.

Ma tean nüüd et on ikkagi olemas need kollased varjud mis tulevad. Liiguvad mingil teatud hetkel äkki üle seinte, kui tähele panna. Asi pole vist kellaajas, peab lihtsalt selleks ise valmis olema. Tavaliselt öösel. Akna taga ei krabista, ja juba on nad sees. Liiguvad üle laua, lillepodi juurest seinale ja kaovad kusagil laes. Üle keha käib selline meeldiv sumin, äratundmisrõõm ja mis veel. Nagu aastal 1989 kui ma olin viiene, istusin Žiguli tagaistmel ja nägin neid seal autos võib-olla eimest korda. Nagu lained käisid üle keha, esiklaasist sisse, istmele, üle jalgade, juba armatuurlaual, juba läinud. Fantastline. Seda võib silmad kinni vaadata. Seda võib tundide ja nädalate ja kuude ja aastate viisi vaadata ja jälgida läbi väikese poisi noorte ja värskete silmade. Need silmad on kuidagi nii armsad et ise ka ei usu, vahivad väikeste tumedate mustade kurjade kulmude alt, mis ei ole ta tagelik pale. Jalas tõenäoliselt kummikud, seljas sametist džemper või muu jälkus. Barett peas või nokamüts või mis veel. Suu ümber rant, sõrmed näpud need pisikesed pihud tugevalt rusikas niiet sõrmedest veri väljas ja lumivalged. See on see tunne, ta ütleb endamisi et ta ei kasva kunagi suureks. Ta ei muutu selliseks, ta jääb alati enda viisi. Isegi kui ta ei saa magada. Ja tulevad kollased varjud. Ikka tumedate kulmude alt, kissitab. Või lööb peopesaga lausa vastu lauda, ja ei hoia ennast tagasi. Pisike. Nagu seal autos, kurjade silmadega, mis pole ta tegelik pale, kui ta ei saa magada ja ta/tema norskab.

pühapäev

Pöial.

Tal on kollaseks tõmbunud käed. See on ta nahatoon, ilmselt mõnest haigusest. Kissis silmadega vaatab bussis lähedalt, väga-väga lähedalt akende ette kleebitud reklaamiseid. Terved aknad on kaetud ja valgus ei paista neist läbi, ning võimatu on midagi välja lugeda. Niimoodi ta seal seisabki, toetab oma otsaesise vastu neid reklaame ja loeb. Veerib kuidagi tähed kokku, ja selle lausega kui mõned laused juba koos millest saaks arusaadava jutu moodustada, on ta oma peatusest ammu möödas. Jään veel mõneks ajaks bussi ja jälgin teda nalja pärast. Vaatan kuidas ta kirub. Ajab hambad irevile ja trambib jalgu vastu maad midagi omaette pomisedes. Midagi ei saa aru, näib justkui oleks see seosetu mõmin. Siis astub ta ruttu oma kääbusesammusid tehes ukse poole et stop-nuppu vajutada aga esimesel uurimisel justkui nagu poleks seda nuppu kusagil näha. Niimoodi ta otsibki seda stop-nuppu: toetab oma otsaesise mööda bussi haardeposte ja sõidab mööda neid edasi-tagasi ja üles ja alla. Ta kollaseks tõmbunud kätel on kuivanud näpp, vasaku käe pöial - nagu vanaks läinud viiner - krobeline tumepruuni värvi ja tumeda sinakasrohelise küünega, no peaaegu must. Seda ta varjab oma taskus salaja, kuid kui buss mõne äkilise käänaku teeb siis ta toob oma vigase jäseme korraks nähtavale kas et tasakaalu hoida või et kusagil kinni haarata. Buss väga järsult tõmbaski ühe peatuse ette ja pidurdas rohmakalt.

teisipäev

Swoosh.

Need must-valgeruudulised teravnurksed kõnniteekivid peegeldavad vastu sinakat tänavalaternavalgust. Kerge läikega kivid. Kerge kajava kuminaga kõnniteekivid. Kerge metalse kõlaga kumisevad kivid kui astud jalgu järgi vedades, otsides kohta kust saaks võtta kinni: vihmaveetorust, ukselingist, postkastist, trepi käsitoest, prügikastiäärest ja seina küljes lehvivast plakatist, vihma käes läbipehkinud plakatist mis on sama mure kui väljasurnud parditiigi saiaviil. Sõrmed lähevad sealt lihtsa kergusega läbi, haarad justkui udust, kuid proovid veel kord sealt massist tugevamat osa leida, teed mõned naeruväärsed liigutused veel ning siis lendad kogu keha raskusega näoli. Hambad murduvad kerge raksatusega ning paiskuvad laiali jättes järele peenikesed verenired, must-valgeruudulised tänavakivid kajavad kerge kuminaga. Sust üle käib kerge tuulepuhang, mis liigub edasi kuhugi tänavavahesse. Tuleb ajada ennast kuidagi küünarnukkidele ning siis edasi roomata. Kergelt läikivad tänavakivid peegeldavad kukkuvaid veretilkasid koos süljega kukkudes, peegelpildis vahib vastu sassi juustega Loom. Näljane ja väsinud, uimane ja külmast peaaegu kange - sandistatud, verine ja räpane, paanikasse aetud.
Hambakillud või peenike kruusakivitolm riidevoltide vahel tänavakive kriipimas, tahaks roomata pimedamasse nurka, vahetänavasse või põiktänavasse, mida kitsamasse seda parem, kusagile kuhu inimeste jutt ei mahuks ja värske õhu lõhn ei jõuaks. Kuhu vaevu ise külili mahuks, nii et peaks näo vastu maad panema ja õla liigesest välja koksama. Kuid ei, polnud vist piisavalt jõudu, tean et sain ennast küünarnukkidele, kuid jäin sinna ühe koha peale naelutatult justkui aasa peal mäluv lehm. Kõikuv pilt vahib vastu tänavast koos sinise kumaga tänavalaternatega, nii kaugele kui maakera kumerus lubab. Siin-seal tänava sees on suured suitsevad kraatrid. Jalapaarid kas astuvad must ettevaatlikult üle, või jooksevad omaniku poolt märkamatult mulle otsa, kõik parema külje ribidesse astudes nii et peast käib ragin läbi. Helimenüü koosneb peamiselt mürast, hõigetest või kellegi röökimisest, pudenevad hoonetetükid tekitavad ka pidevat klobinat, ning rakettide lennu vuhinad. Mõndade rakettide ebastart tekitab palju sinist vingutossu, kuid nad olgu õnnelikud sest paljud plahvatavad ka taevalaotuses - pilved löövad muudkui kirkaks, ja hetk hiljem saabub kõrvulukustav kõmin. Plahvatused taevas, justkui ilutulestik. Mõni sööstab küll sirgelt üles, kuid teeb seal surmasõlme ning siis otse alla majadesse, ja neist juustuaukudest mu kohal pritsibki muudkui tuld.

Inimesed jooksevad tänaval mütse kinni hoides tundmatusse nagu uppuva laeva rotid üle parda.

laupäev

Kadunu.

Pealelõunane buss sõidab vaikselt hangede vahel ning kraabib vaikselt autopõhjaga kokkupressitud jääd kaasa ning riivib tänavaid. Liiklus justkui seisab kodus, tänavad on päris tühjad. Mõned uitajad tulevad vastu ja siis aeglaselt haihtuvad silmapiiril, mõni hetk peale kadumist kostub vaikselt kauguses kajav surmakarje justkui keegi lämbuks valust ussihammustused jalaküljes ja suur palk ihust läbi tungimas, viimase hingetõmbe ennast verd tarretama ajav lämbuv häälitsus, sama jäine kui meetripikkused jääpurikad mis raksudes murduvad pilvelõhkujate katuste küljest naksti lahti ning pillavad ennast ülehelikiirusel vastu kinnikülmunud maapinda, jättes endast järele kraatreid. Silmapilguks akende eest läbi vuhiseded tõmmates endaga kaasa veel aknalepotsatanud lund, hingesid rebides ja lausa klaasi painutades enamvähem murdumishetkeni, ning kõige viimasel hetkel siiski ta möödub. Ja laseb olla. Toas voodis ägisevatel inimestel pole vähemat aimu. Neil on flanellkompressid palgel ning huuled tumelillalt pruntis. Keha tikksirgelt krampjas. Korra vaid võbisevad läbi keha kui jääkamakate akendepainutused tekitavad tubadesse hetkelisi vaakumihoogusid.

kolmapäev

Kellamehhanism.

See udu on nüüd muutunud pigem kahevärviliseks, ülalt täitsa tumesinine, ning maapinna juurest roosakas. Seal kus oli muru ja kõik muu. Asfalt, muld, porilombid, talviti lumi ja peale talve lume alt välja sulanud sitajunnid.
Mul on aken teisel korrusel ja välisuksed on kenasti kinni müüritud. Terve tuba on kraami täis kogutud ja ma saan kenasti hakkama. Mul on ka jääd. Eelmisest talvest saepuru all, selleks kui peaks janu tekkima - siis ma sulatan jääd. See on vist puhas. Ning kraami all pidasin silmas rohkem konserve. Kuivtoit, konservid, ning konservpuuviljad, konservliha, konservkala, eriti tuunikala vees ja tuunikala tomatis, ning kärakas. Mõned kastid veini, ja pipraviina talveks. Üks 80nene pudel on igaks juhuks kraanikausi all.
Alla minekuks on nöör. Sedamööda ma turnin alla mõnikord, ning otsin juurde. Eile sain pildi banaanidest, ning kukalt kratsivast ahvist selle banaanihunniku otsas, endal tal perse punane.
Ning kui arvate et see on postapokalüptiline, siis ei. Need polnud tuumasõjad, lihtsalt maailm muutus või kohanes, iga kahe inimese kohta tekkis liiga tihti seitse tükki juurde ja tuumapommid lihtsalt söödi lõpuks ära. Söödi ka muid asju, nagu näiteks muru ja kõik muu mis oli roheline. Putukad olid väga minev kaup, ja eriti loomad. Allesjäänud, väljasurevad, ametlikult väljasurnud ja need loomad mis hoiti salaja varuks. Kellegil tuli ikka lõpuks isu, aga teineteist ei söödud sest kannibalismi kohta kehtis reegel: mitte süüa inimest, kuna see on ebaeetiline.
Mööda nööri läksin eelmisel nädalal alla ja jõudsin sinna mis oli kunagi mustamäe, enne kui tehti selle kohale suur prügimägi ja enne kui see prügimägi ära sorteeriti ja enne kui maapinna alus osaliselt läbi kaevati ning sõeluti. Leiti igasugu vahvaid asju ja esemeid ja luid ja mälestisi. Kõik see söödi ära, ning samuti ka kogu see prügi mis lahti kaevandati ja ära sorteeriti.

pühapäev

Tulipunaseks.

Ta kannab tavaliselt kas suuremat mõõtu imeliku lõikega t-särki või sinist kleiti. Ta on oma huuled värvinud tulipunaseks. Silma värvide asemel on ta sunnitud mõnikord kandma värvipliiatsitest kraabitud toone, need on ta aeg-ajalt päris lohakalt näole kantud ning tavaliselt on need näolt maha jooksmas triipudena kuna ta teeskleb päeva jooksul mitmeid kordi paanilist nutuhoogu. Kuna ta ei tunnista aluspesu siis see vaatepilt on päris võigas: hooletult ajatud habemega ning imeliku soenguga mees korraldamas päise päeva ajal mõtetuid tseene. Ta soeng meenutab veidi mõne soome pensionärist vanamuti mulletit kes on selle lootusetult viltu maganud, täenäoliselt terve öise laevasõidu ajal karaoket laulnud ja siis purupurjus peaga võõrasse kajutisse magama pugenud, ning hommikul on ta pidanud ärkama pannihoobist piki nägemist. Ning loomulikult sest kleidist ei piisa et varjata ta peenist mis kõnnaku ajal hooletult vastu jalgu tolkneb, mõnikord vastujalutavate inimeste ees ta teeskleb hommikuringutust või teeb võimlemisliigutusi et neid enam ehmatada ja neile sellist õõva tekitada mis tõenäoliselt järgnevatel kuudel rahulikult magada ei lase. Lemmikkohtadeks on tal kas ühistransport või koolide vahetu lähedus, kuid ta ei pelga ka ei haiglaid ega näiteks surnuaedu. Lemmikuks võiks tõenäoliselt lugeda seika kus ta esimesel septembris oma tavalises olekus ühe kooli ees lapsevanemat teeskles ja siis salaja tegelikult põngerjaid kiusas näiteks küsimustega "Kas sa tahad näha onu vagiinat?"
Legend räägib et see algas õnnetusega, mees olevad vene sõjaväes kunagi nii rängalt peksa saanud et ta vajas pool aastat haiglaravi. Pool tema kehast aeti traate täis ning masin puhus talle päevi hinge sisse tagasi, kuid tükkidest millest ta kokku pandi jäi tõenäoliselt väheseks. Lõpuks kui ta vähehaaval paranema hakkas märkasid arstid kohe kummalist käitumist, ilmnesid igasugused kõhedust tekitavad sümptomid. Kõige tavalisem oli muidugi lõputu pomisemine ning perverssne käitumine, kuid ka sattus enesetapukatseid ja tahtmine teistele viga teha, kättemaksusoovid absurdsete võljamõeldud süüdistustega. Kui haigla juhtkond mõistis et teda kinni hoida on liiga kulukas, siis loomulikult samal päeval lasti ta vabaks ja tõsteti ukse taha.
Täna kannab ta sinist kleiti ja loomulikult on see liiga lühike, ning ta juustes on oksarisu. Ta vaatab oimetu näoga otse minu poole ja ta on omale tellinud jäätisekokteili. Meie vahel on mitu tühja lauda ja tooli, ning ma teesklen raamatu lugemist. Ta üritab kokteili juues käituda neiulikult, jalg üle põlve, selg sirgus ja aeg-ajalt pühib ta sõrmega üle oma huulte, silmanurgast kogu aeg otsides ohrit kes teda kasvõi korraks jälgiks.

esmaspäev

1mmm (1 mikromillimeeter)

Mingil eluhetkel hakkas ta ära harjuma. Ning siis muutus kõik palju mõnusamaks. Ta kõnnak muutus kuidagi sujuvamaks, kaugemalt vaadates võis mõelda et ta õõtsus kuidagi heatujulise kõnnakuga. Et ta elus on vist läinud midagi hästi. Et tal on kuradi khuulid päikeseprillid, et parfüüm (see lõhn) lööb vastu vahtimist, et kusagil kostub SEE muusika, et kohe ulatab kusagil kellegi käsi, valge taldriku peal imemaitsev kanavõileib jääsalati-tomati-kurgiga ning kõik see on TASUTA ja MULLE. Tema ümber hakkavad inimesed nagu hüpnotiseeritult samas taktis kõndima ja nagu nõiutult järgnevad nad talle tükk maad. Kasvõi pimedusse, mahajäetud vampiiridemaja keldri akendest roomavad nad sisse et talle tükk maad järele kõndida, ning siis kusagil tükk maad kõndinud nad ühtäkki ärkavad üles je leiavad jälle oma raja. Bussis-trollis-trammis hoiab ta ülevalt käepidemest kinni ja kui siis kogu seltskond parasjagu punase tule taga seistes üheaegselt kaks korda plaksuga käsi kokku löövad ning siis õlgasid selle taktis liigutama hakkavad, ta vaid muigab. Ta muigab naeratades natuke, ning naudib olukorda. Ka talle on see kuidagimoodi fantastiline. Mitte meeliülendav, muidugi mitte, vaid kergelt eriskummaline kuid mitte vaevu usutav. Magusalt reaalne, võiks öelda.
Ma arvan et tal on vahel hetki kus ta kahtleb endas, et ta mõtleb viivuks järele kui ta korraks vaateväljast ära kadunud on. Ta ei pruugi küll teist nägu teha, tõenäoliselt ta ilme jääb samaks ja ta ei reeda väljast poolt oma sisemust. Seal, kus mitte keegi ei näe, kui ta on ühe suure maja varju sisse kadunud ja kui tänavakivid pimestavalt vastu sillerdavad, just siis. Korraks hetkeks, ta kas tõmbab rohkem õhku kopsudesse tõmmates ja korraks peatudes, või kuidagi ta peab seda tegema. Ma arvan et ta teeb seda just siis kui ta käeseljaga on üle oma otsaesise tõmmanud nagu siluks juukseid või nagu pühiks ära higipisara, ma pole küll näinud kuid ma arvan - ma ei tea täpselt, ning ei saakski seda teada. Ma ainult arvan, ma arvan et siis käega-tõmbamise hetkel korraks sajandiksekundiks võib tema pilk klaasistuda, nii tolmu kukkumise hetkeks võib ta reeta ennast äraoleva pilguga maha vaatamas. Kahtlemas. See oleks kuidagi inimlik, kuid see muudaks ta meie sarnaseks. Nagu mõni naaber, nagu mõni vastasmaja või üle-tee-naaber kellel on nii häid kui ka halbu päevi. Kes kõik argipäevad käib tööl, saab oma tasu, siis raiskab selle ja siis on kurb kui mõni ta sugulane või tuttav ära sureb. Kes muretseb iga päev tühiste asjade pärast nagu on näiteks lume sulamine, tuulispask teisel pool maakera, päikese kustumine 100,000,000,000,000 valgusaasta pärast või maailma pikima mehe etteplaanimata jalaluu murdumine esimesel välisreisil kusiganes.

reede

Bussijuhile.

Tema nimi on Yunj. Prille kandev ning valge kulunud triiksärgiga. Elektronkell Made in China. Jalatsid Made in China. Vöö Made in China. Prillid Made in China. Yunj Made in China. Buss mida ta juhib, on samuti tehtud hiinas, ning päikesevarjudele on sissepoole kirjutatud Zonda.
Ma näen teda hästi otse tahavaatepeeglist, nagu ta olekski selle nii sättinud. Võtan seljakotist binokli ning vaatan ta poore. Ta näonahk on veidi määrdunud ja pärlendab kuumusest, ta vasem käsivars on täitsa pruun ning silmade ümber on päikeseprillidest jäänud varjulaigud. Ta vajutab energiliselt rooli keskel asuvale nupule ja sellega ta üritab peletada kitsesid, "piip-piip." Kitsed hüppavad elu eest teelt kõrvale tolmu sisse, ning mõne sekundi pärast leiavad nad juba koltunud murututi mida täitsa närida annab, ning helekollane buss pole neil enam meeles.
Binoklit kotti tagasi pistes märkan et mind jälgivad kolm last eesistmelt. Kui silmad tõstan kaovad nad kohe seljatoe taha varju nii et ainult nende natuke väsinud ja natukene lõbusad pruunid silmad mind edasi uurivad. Nende ema kes samal istmel istub, rahmab nad iga natukese aja tagant toolile korralikult istuma ja käsin neil omas keeles vagusi olla ja sõidu ajal kusagilt kinni hoida. Lapsed ainult itsitavad ja varsti on nad tagasi. Katsun aknast välja vaadata ja neile vähe lusti pakkuda, kui korraga buss väga järsult pidurdab nii et kõik ahhetavad ja midagi üle bussijuhi kisa rääkida üritavad, aga nad jäävad sellele alla. Vaatan tagumisest aknast välja ja seal tee peal lebab kas mingi koer või pisem pikakarvaline tolmune kits ning kohe selle kõrval rusikat näitav ja täiega sajatav peremees. Nad jäävad muidugi iga hetkega aina väiksemaks ning buss põrutab edasi ja ei lase ennast neil häirida.
Ka läbi küla sõites ei muutu hoog eriti vaiksemaks, buss teeb ainult korra peatuse et mingid noored katuselt alla tulla saaksid, sest üks mammi vabastas bussi keskel istekoha ja hüppas keset küla välja. Umbes 40km/h sõidu ajal. Siin-seal kõlavad veel viimased kilked, ning bussiga kaasa jooksvad külalapsed muutuvad nüüd sama väikseks kui rusikaga kitsemees. Näen eest aknast et mäed hakkavad lähenema. Paar naist ees pool teevad palve-liigutusi, bussijuhi nägu pärlendab endiselt. Kruusa-liiva segu krudiseb rataste all ning meist maha jääb pikk jutt hõljuvat tolmu.
Tee läheb pikkamisi raskemaks, ning aeg-ajalt raputab ta ikka tõsiselt. Iga mõne aja tagant kukuvad kellegi kodinad vahekäiku laiali ning omanikud rallivad neid taga ajades mööda bussi ringi, ennast väga valusalt vastu pinke ära lüües. Ilmselt on kadunud ka vähemalt pooled bussi katusel olevatest pagasikohvritest. Mäletan et mu kohalik agent üritas mulle konkreetselt selgeks teha et kui sinna midagi panna lased, siis oled ilma ka. Tagaaknast välja vaadates pole läbi selle tolmu aga võimalik midagi tuvastada. Näeb ainult pruuni tolmupilve mis äärtest hajub ja sealt edasi näeb ainult kaktuseid ning muid taimi. Mõjub päris eksootiliselt. Vähemalt määgivad kitsekarjad on kadunud.
Mida rohkem me mäkke tõuseme, seda käänulisemaks läheb tee - ning päike paistab meile kogu aeg peale. Bussil pole muidugi konditsioneeri. Selle eest aga süsihappegaaside tekitajaid palju - ilmselt oleksime kõik juba ammu surnud kui kõik aknad bussil terved oleksid. On ka terveid aknaid, kuid enamus on purud ja väljast poolt raudtrellidega kaetud - et keegi välja ei kukuks ja ka sellepärast et keegi piletit maksmata peale ei saaks. Muid teenuseid bussis ei pakuta. Vett ei müüda. Esmaabi kapis, ma kujutan ette, hoiab bussijuht oma kolmeliitrist purki tänase uriiniga. Buss aina kähiseb, undab, reisijad mulisevad omavahel valjuhäälselt kui nad parasjagu ei lõuga, keegi joriseb ninahäälselt laulda. Kougin siiski lõpuks kotipõhjast välja paki värskeid AA-patareisid ja vahetan iPod-i väsinud patareid välja. Justnimelt, siin tehakse selliseid vähegi populaarseid riistapuid igas suuremas hoones järele - ja mida suuremad on hooned seda suuremad on iPodid. Minu oma on näiteks rusikasuurune - menüü on nii inglise- kui hiina keelne.
Ärkan vist paar tundi hiljem ja minu esmaseks rõõmuks näen aknast et veidi on hämaram kui keskpäeval. Hotellist kaasa võetud roll-on deotorant sai põhimõtteliselt kohe otsa ja see päevane kuumus paneb pikal bussireisil nii mõnegi vastupanuvõime proovile. Mul on nii endast kahju kui neist kolmest toredast pisikesest eesistmel. Teiseks märkasin ma et oleme juba kuradima kõrgel, ning neljandaks, et teed on ikka väga kitsad - kohe tunduvalt kitsamad kui buss ise, ning kohe eriti kitsad olid need käänakud mida mööda me ikka kõrgemale turnime. Ohhoo - vaatan siis korraks tagumisest aknast välja ja vaade on mainimistväärt: oleme ilmselt vihmametsade kõrgusel ning kui alla vaadata, siis vaataks nagu Google.com-ist "Kõige Surmavate Kuristike" pilte.
See pani korraks vere tarretuma ning paanikahoog oli kerge tulema. Tõusin korraks püsti, ning käepidedest nii kõvasti kinni hoides et nukid valged olid, sammusin ma kõige kindlama kavatsusega otse bussi etteotsa bussijuhi kõrvale. Üleni värisedes siis seisin seal ja võttis paar sekundit aega et toibuda: bussijuht rool vasemas käes ja mobiiltelefon paremas käes vatrab oma mobiiltelefoniga nagu muuseas. Tekkis ebareaalne tunne nagu näeksin und, silmapetet. Aga ei, olin ikka bussis, seisin seal tikksirgelt püsti ja enamus reisijatest jälgis mind huviga, teised kõik magasid sügavalt. Nad põrnitsesid mind kui oma kohale tagasi liikusin. Vahtisid veel mõnda aega kui olin juba maha istunud.
Õnnetus vist tänu sellele juhtuski, juht ilmselt eksis kurvis ja parempoolne taguratas libises teelt välja, tõmmates bussi endaga kaasa. Mõttest käis korra läbi langevari haarata. Kui üle katuse käisime, nägin bussis siia-sinna kukkuvaid inimesi ja bussijuhi mobiiltelefoni mööda lage libisemas silmapilguks. Kõik nagu üritasid oma suutorust karjeid välja raputada, mõtlen neid kes polnud verised. Aga neid karjeid ei tulnud, olid vaid David Bowie laulusõnad, ja kaasakiskuvad rütmid mu kõrvaklappide sees. Siis libisesime veel natuke aega pea-alaspidi ja teised küll veeresid mööda bussi külgi aga mina olin nagu oma kohale naelutatud miskipärast. Ning siis ilmselt kukkusime üsna sügavasse kuristikku. Mul ei tulnud muidugi pähe hakata sekundeid lugema, sest sellisel hetkel ei käi kunagi selline mõtegi peast läbi, kuid arvan et vabalangesime bussiga oma 15-20 sekundit. Need kes olid nüüd küll juba verised aga vähemasti veel elus, üritasid kogu hingest karjuda. Seda oli nende nägudest näha. Ma tean et karjumisel poleks olnud erilist mõtet, aga sellistel hetkedel ei tule inimestel pähe kõige mõtekamaid asju.
Maandusime bussiga otse jõkke ning kõik inimesed koos bussiga langesid nagu vastu seina. Nagu oleks bussiga mööda maad sõitnud - niimoodi ikka rattad allpool, kui järsku maakera külgetõmbejõud oleks võimendunud kuni tuhat korda. Ilmselt oleks see olnud päris huvitav vaatepilt maa peal - mõte näha kasvõi tohutuid metsasid korraga tikusuurusteks kildudeks purunemas! Aga bussis sees toimus miski muu, nagu loodusjõul toimunud veresaun, umbes 90% reisijatest surid silmapilkselt ja oma selgroo murdsid nad vähemalt kuuest kohast, bussijuhi kabiinist purskas tagaosani välja erepunast verd - see osa sõidukist kukkus otse vastu kivirahnu. Koos verega lendas laiali ka mootoritükke ja kõikvõimalikke räbalaid. See vaatepilt oleks nagu kestnud terve igaviku ja seda veel aeg-luubis. Säherdustes asendites inimkered paiskumas siia-sinna mida pole võimalik kirjeldada, ning siis bussi eest otsast sisse tungiv vesi ning alles siis katusele kukkuvad kivitükid vaheldumisi kukkumise ajal bussist välja pudenenud inimkehadega.
Vesi aga voolas sisse ja mingil hetkel teadsin oma sisimas et pean olema ainukene ellujääja, sest juhul kui keegi veel kukkumise üle elas (kui see üldse võimalik oli, siis kindlasti mitte seletatav), ei olnud võimalik et nad seal kusagil toolirusude vahel hapnikule ligi pääseda oleksid saanud. Silmad kinni hoides katsusin mitte mõelda neile kramplevatele ja lämbuvatele oletatavatele ellujääjatele, ning siis alles mõne aja pärast, võib-olla kolmekümne minuti ja bussi verise veega täitumise piiripeale jõudmiseni hakkas mu shokiseisund taanduma ning suutsin ennast liigutada. Veel ninaga õhku hingates veendusin et olen ikka elus ja kompasin ennast läbipaistmatus vees et kas olen ühes tükis. Imestasin et olin, imestasin et suudan käsi liigutada, imestasin et tunnen kätega oma keha kuju ja imestasin et ei murdnud ühtegi elutähtsat luud ega liigest.
Päästjateks osutusid kohalikud väiksese küla talumehed kes sealsetel mäenõlvadel muidu rahulikku elu elasid, oma karja kasvatasid ja ilmselt veel mõndagi tegid. Nad poleks uskunud et näevad mööda õhku vuhisevat bussi nende maale kukkumas, kollane nagu päikesekild.

neljapäev

Varakevadine.

See on öine seisev hetk ning ainsaks valgusallikaks on külmutuskapi kollakas pirnivalgus. Paar viilu juustu ja aknast sisse puhuv värske vilu tuul. See justkui uputaks endasse ja ütleks kõrva sisse vaikselt peaaegu helitult et saabunud on eriti varakevadine aeg. Hiired piiluvad mind lae sisse tehtud august ning kui ma magama lähen siis on nad hetkega all. Nad kangutavad mõne hetkega külmkapi ukse pärani lahti ja juba ongi nad pudelite kolisedes sees. Poolik vein, imelik suitsuvorst, kurk ning juust. Keegi toob ideaalsed veiniklaasid ning juba mõne aja pärast jõuab kohale kõige vanem ja hiir. Ta kannab prille ja köhatused reedavad ta hiljutise haigusloo. Aga ta peab vastu. Veel mõned korrad viiakse ta haiglasse, aga ta tuleb sealt tagasi samas seisus. Ning jutustab oma lugusid.
Ta alustab suve ja pillerkaarega, ta räägib kaugetest aegadest kui muru oli veel roheline ja taevas nii sinine et sinna võis triipe tõmmata. Ning siis tuli sügis, romantika ja kõik muu. Ning talv, see raskem aeg. Moosivarud ja naabritelt laenatud asjad mis nõuavad veel praegugi tagastamist. Ja ta lõpetab paeguse kevadega.
Ta ei räägi ilmast, ta räägib ainult, et nüüd võib minna ainult paremaks. Soojemaks ning hõlpsamaks. Et elus püsida ei ole vaja süüa liigikaaslaseid, sest varsti tärkab loodus ja kõik muu. Et võib jälle hinge tõmmata. Et võib rottidega mööda tänavaid joosta, enam ei jää kangeks. Jaa-jaa, nii see on. Varsti, üsna pea. Võib-olla juba homme.

116xhiljem

Siin ma olen. Kõnnin süsimustas öös, kus kõik on pime ja täiesti süsimust. Kõnnin nagu unes, nagu need kes kõnnivad unes käed ees (tavaliselt mingis kindlas suunas) ja kompan ühte teerada. See viib mu kusagile aia äärde, sealt paistab imekena lehelage kasepuu, läbinisti öine valgustatud tagant poolt läbi udu ja ta taga on tõesti kaunis sünge kooti kuu. Mul on heledad juuksed üle näo ja ma olen pikem ja kitsam, teen lausa elegantseid liigutusi, ja mõtlen endamisi et siin ma nüüd siis olengi.
Enne kui ma liigutada jõuan, märkab mind ühe tünni tagant see jube mees. Ta on koledasti küürus ja ta rõgiseb koguaeg nagu hingamisteede jubedaimat haigust põdev vana inimene. See haigus pakatab ta seest ja ta nägu on veelgi inetum kõigest, tal on lausa jultunud nägu peas kui ta mind sealt passib. Need vastikud peened näpud ja asjaolu et ta on lisaks ka külgede pealt kummaliselt kiilakas, muudab loo veelgi jaburamaks. Ta passib sealt nii nagu hakkaks ta kohe karjuma, nagu oleks ta kohemaid kellegi kõrgema käsu peale põrguväravaid avamas, sellisel äraoleval ilmel nagu peaks ta kohe lämbuma hakkama juhul kui ta ei saa nüüd ja kohe sõnagi öeldud, kisatud lausa kiljutud. Kuid ta vaid rögiseb veel valjumalt nagu üritaks kurgu tühjaks puistada, et ta Hääl oleks veelgi valjem.
Kuid kõik mis ta on, on nõidus. Ja kuhu ma ka ei vaataks, vaatab ta sealt mulle otsa. Otse silma sisse oma punetavate silmadega, minu silamdesse, nii vastandlikesse. Kas mina olen jahmunum kui tema, ma ei suuda võrrelda. Kõikjal on vaid surnud vaikus, nagu kaugeim kesköötund mil on keelatud inimhingel päeva pähe elada, kõik teised magavad. Viimaks tunnen enda sees siiski südamelööke. Loen neid minutis kakskümmend, ma ei või eksida.

teisipäev

mustkoervalgekoer.

Nad lihtsalt istusid seal laua taga ja jõid viimaseid jooke, vahtisid teineteisele näkku ja naeratasid vahepeal. Köögis polnud kedagi, kassamutt ise oli ka juba oma igapäevasel siestal. Nelja tunni pärast ärkab ta maja taga üles, ringutab vettinud ja haisval madratsil, haigutab, ja tuleb leti taha roosade silmavalgetega ringi vahtima. Siis keerab ta omale lokid pähe ja valab veel mõned joogid. Vaatab siis kuidas taevas muudab värve, kuidas helehelesinine muutub veidi pilvisemaks ja kollakaspunaseks. Siis haigutab ta veel ja püsib kenasti ärkvel kuni südaööni. Äkitselt muutub ta karmiks ning vaatab kella ja ajab inimesed välja, teise käega keerab ukse lukku.
Nad naeratavad ega räägi millestki kuigi oluliselt. Tuul toob minuni midagi ilmast, midagi värvidest, vabast ajast ja nende naabritest. Nad joovad heledat õlut suurtest kannudest (peale on kirjutatud OXFORELL) ja seinad on täis kalapilte. Lastenurgas mängivad mingisugused põngerjad, kalakostüümis ettekandja tassib neile kaussidega friikartuleid ja õhtuks tuuakse kellelegi küünaldega sünnipäevatort. Vanamehed mölisevad edasi, ikka passivad teineteisele näkku. Nad istuvad akna all pisikestel toolidel väikese laua taga.
Mina istun seina juures ja vaatan ringi. Katsun mitte jalgu jääda kalakostüümis ettekandjale ja rüüpan aeg-ajalt teed. Siis loen lehte. Kassamutt norskab maja taga.
Kui ma ära lähen ei põle bussis tuled. Bussijuht teab et mulle meeldib nii ja tal pole midagi selle vastu. Ainult esitulede valgus. Raadio on piisavalt vakka et mind mitte häirida, tal on sigaret hambus ja ta näpib pikematel sirgetel välgumihklit. Viimaks ta süütab selle ja tõmbab pika mahvi. Paneb korraks silmad kinni ja astub veidi sügavamalt pedaalile. Must koer ja valge koer on tee ääres, nagu hääletaks, ja kui me oleme neist parasjagu mööda sõitmas siis nad liputavad oma saba.
Siis kordab ta oma tegevust veel veidi aja pärast - süütab sigareti - aga nii et ta vurrud kannatada ei saaks. Ta lips on vist veidi määrdunud, aga see ei häiri mind. Ja piisavalt pime on bussis ka, ning ma istun üsna taga akna all. Bussijuht on üks veider triibuline sell, selliste pikkade vurrudega ja ta meenutab mulle veidi kassmeest. Aga ta juhib ilusasti bussi ega häiri mind millegagi, ning ta on täitsa tasane ega pahanda isegi siis kui mina oma sigaretti tõmban. Ja ma teen seda ainult mõni kord, kui õues on juba mõnusalt hämar ja päevakuumus on puude taha vajunud, ainult siis. Ning kedagi muud ei ole seal bussis.
Kassmees tõmbab vaikselt suitsu ja sõidab läbi udu, ja teeäärsed põdrad vaatavad meile veel kaua järele.

esmaspäev

Ruuduline.

Ega ta ei mõtlegi midagi. Ta ootab lihtsalt bussi. Ja arvutab.
Üks buss läks juba ära, aga pole hullu. Keegi ei märka midagi. Keegi ei tea. Neil pole aimugi, ehk lihtsalt tunnevad kaasa. Ootavad enda oma. Astuvad peale. Kaovad tundmatusse, võib-olla naabermajja. Kunagi.
Teda maha jättes ei arva nad õigupoolest midagi, teevad näo et nii peabki olema. Oletavad korraks, küllap ootab bussi, või kedagi. Kedagi keda nad kindlasti ei tea, ei tunne, pole kunagi näinud. Ei tahagi.
Buss teeb käänaku tänavaga kaasa ja libised mööda hernekaunu, külg ees - bussijuht katab kätega näo. Hetk hiljem naeratab ta reisijatele otse tahavaatepeeglist - kui mitte midagi ei juhtu. Siis nihkub paigast pedaali vajutades. Ometigi on tal hea meel et seekord nii läks. Jäi ta tõesti magama? Kuigi on alles valge, varajane hele õhtupoolik ja tumepunased pilved. Kui hakkab sadama, lülitab ta mehhaanilised kojamehed sisse ja seda ta teebki. Läbi avatud akna katsub ta kui soe see vihm on nagu korrastaks ta kõrvalpeeglit seda paika sättides. Järgmine peatus võiks olla Hong Kong, kuid siiski reisijad parema meelega tahaksid koju.
Vihm ei tee häda midagi, mantel laperdab tuule käes veidi. Ootepaviljon takistab tuule juurdepääsu ühest küljest kuigi sellest pole eriti midagi kasu. Seljataga peksab vihm vastu klaasi ja katsub välja mõelda kuidas inimestelt kübaraid peast ära tirida.
Enda oma on ta tugevalt pähe tõmmanud, kuigi ega ta tegelikult ei hooligi. Ta ei taha lihtsalt silma jääda või tunda ennast hetkeks tobedalt. Ta ei taha oodata hetke millal keegi näpuga näidates teda hüüab, ta ei taha avastada enda kübarat mööda tänavat lendamas, ta ei taha tunda seda tunnet kui ta kübara järele haarab -
vaid õhku püüdes, näpud lollakalt kanged. Pigem astuks ta siis juba bussi peale, parema meelega näeks ta seda kõike aknast ja jääks ise hoopis varju - pimedasse bussinurka otse pimestava uriiniloigu kõrvale, odava deodorandihaisu keskele.
Enne kui unine bussijuht paiskuks teelt kõrvale otse otsa rahvamassile kooli ees, lööks ta kärmesti avariiakna pisikese punase haamriga puruks ja põgeneks, hüppaks hoo pealt välja ja maanduks jalgadele, pääseks ainsana eluga - aga keegi sellest teada ei saaks. Mitte kunagi. See talle meeldiks.
Ja järgmisel korral bussi oodates ta pigem arvutaks. Ruuduline sall ümber kaela.

neljapäev

Jälgida.

Kõikjal toas on ämblikke. Neid on põrandal, asjadel, seintel, igal pool. Nad ei lähe niisama ära. Nad vihkavad ainult valgust, olen ma täheldanud. Ning heli.
Tunnen seda kui külm on õues. Läbi akna paistab laternakollane valgus ja koos sellega tuleb tuppa helesinine külm tunne. See tuleb otse mu nina sisse ja kui nad on mu nina sisse tulnud, murduvad katki mu nina ääred. Silmi pean ma aeg-ajalt pilgutama, ja see pole ei kollane valgus ega helesinine külm mida ma läbi võrgu näen. Akna sees on mõra. See nagu väänduks muudkui laiemaks ja tuppa tuleks justkui järjest rohkem külma. Ma vaatan seda mõra, aga ma ei saa selle poole oma nimetissõrme osutada. Ja enne veel kui ma edasi mõelda jõuan, koputab keegi uksele.
Koputusele nad reageerivad. Nad kõik kaovad. Neid on sadu. Põrandalaudade vahele käikudesse, kes kappide taha. Mina jään neist maha, ainukesena tuppa. Läbi võrgu näen ma kuidas uks avaneb ja keegi siseneb. Nad ütlevad mulle tere ja aitavad mu võrgu seest välja. Hea on ennast jälle liigutada, mis siis et ma veidi kardan neid. Ohkan omaette nii et nad ei kuuleks, ohe pudeneb jäätähtedena mulle peopessa.
Järgnev juhtub nii nagu alati. Nagu igal õhtul. Ma panen saapad jalga ja me lähme välja. Tuba jääb üksi, korter peitub vaikusesse ja aknatagune kollane koos helesinisega pudenevad jälle sisse. Mina olen juba eemal. Ukse ees on auto. Enne sisse astumist on mul paar hetke mille jooksul ma jõuan linde jälgida. Seisatan korraks. Nad lendavad üle tänava, kõrgel õhus. Ma ei saa aru kas nad on valged või hallid.
Istun tahaistmele, üks neist istub mu kõrvale, teised aga ette. Neil on silmad justkui kärbestel.

reede

Puud.

Ma ärkan selle peale üles et mul on külm. No väljas on ju talv. Tekk on pooleldi põrandal ja pooleldi
Kui ma seda sikutan, tuleb nähtavale tumedate juustega peanupp. Ta pomiseb midagi läbi une, ma ei tea mida, ei tea kas ta isegi läbi une teab, vist ei tea, ja ma ütlen ka midagi. Vist jah. Olen nõus. Noogutan kah. Ja lähen võtan külmkapist mahla nii et ta ei ärka vahepeal üles.
Õues on külmem, külmem kui toas ilma tekita, ka koos salli ja mütsi ja kinnastega on õues just täpselt nii külm. Ja tuul puhub ka, aga lund veel ei ole. See muudab öö päris pimedaks, seda enam et siin tänavatel on elektrikatkestus. Keegi ei liigu ringi, vähemalt ei märka ma seda. On piisavalt pime et ma lihtsalt ei pruugi seda näha. Ei kuule ka midagi, vaid tuul vilistab ja kusagilt maja nurga tagant puhub niisket lõhnavat tuult, see tuleb vist läbi puukuuri ja üle lehehunniku.
Poriloikudel on vaid õrn kirmetis, nagu poleks veel piisavalt külm et lomp suudaks täitsa ära jäätuda. Külm külmetab pealt aga soe kuumutab alt ikkagi vastu. Paneelmajade vahel on ainuke soe asi vaid radiaator mis tube soojendab. Alt korteri aken visati eelmine kuu sisse ning keegi ei paranda seda ära, keegi ei ela seal korteris juba mõnda aega. Kui meelde tuletada siis ma ei tea ka et keegi seal kunagi elanud oleks, ning tänu sellele on mu põrand alati ekstrakülm.
Sellele mõeldes on mu jalgadel saabastes natuke soojem, ning ma otsin taskust autovõtmeid. Tunnen ära tuttava karvase võtmehoidja, see see ongi. Mu autol pole talverehve, ma ei kavatse neid omale ka kunagi soetada, potsatan võtmed garaazhi taga vett täis niisama seisvasse vanni ja loodan olla kevade saabudes esimene kes nad sealt kätte saab. Vaatan raagus puid, ning soovin et sealt põrnitseks mulle vastu mõni lind.

kolmapäev

Trenazhöör.

Ma ootasin mitu nädalat kuni see raamat tuli meie poodidesse müüki mida ma nii kangesti omale tahtsin. Võtsin omale vaba päeva ja olin järjekorras kohe varakult üks esimeste seas. Mu tuju oli parim üldse kui olin ostu eest tasunud ja pooleldi joostes läksin kõige otsemat teed koju. Ma ei usaldanud busse, tramme, taksosid, vaid oma jalgu. Ning nad ei vadanud mind alt.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.

reede

Matemaatika.

See on matemaatiline maja, kuue korrusega ja paarikümne korteriga. Minu Korter on kõige kõrgemal. Mul on aknad mõlemale poole maja. Köögiaknast näen ma maja taga parkivaid autosid. Kaksteist parkimiskohta on, neil seisab üheksa autot ja kolm neist on kusagil mujal. Ilmselt hästi tähtsates kohtades. Pole mõtet sekunditki niisama raisata. Kuus tundi kütab päike mu köögipoolsest aknast sisse, majasein läheb mõnusalt soojaks ja õhtul jahtub ta ära. Järgmisel päeval ootab ees täpselt sama asi, kui just ei tule ette mõni neist pimedamatest perioodidest ilma päikeseta. Ja õhtul loojub ta, ja kui ma köögiaknale tulen, näen ma siis kuud. Kui just pilvi liiga palju ees ei ole. Öö-vihmaussidel pole sellest ei halli ega kollast. Ja ma istun akna taga, öösel, päeval parema meelega akna peal, üks jalg aknast välja tolknemas, ja ma nokin nina. Või sülitan või viskan kommipabereid aknast alla. Ma ei karda kõrgust, ta teeb mulle hoopis nalja. Osad neist langevad ühtepidi tänavale, nagu teised, ülejäänud teistpidi, mitte nagu esimesed. Ja see ei tee mulle üldse nalja. Ma suitsetan hoopis, või vilistan, aeg-ajalt teed rüübates.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.

teisipäev

****

Tulin just töölt, olen ikka endises kohas tööl. Ja tulin tipa-tapa hotelli eest läbi, suurest poest mööda ja siis yle mitme raudtee (libedaid rööpaid oli peaaegu v6imatu tuvastada selle paksu lume alt, aga aeg-ajalt tundsin ma et kohe ma kukun, kuigi ma ei kukkunud) et Lasnamäe trammile j6uda. Hoidsin ikka oma asju ligi ja katsusin v6imalikult läbipaistev välja näha, kunagi ei v6i teada kes sind varemete vahelt silmadega sööb, kuid oma yllatuseks jalutas mulle keset endise lihakombinaadi platsi vastu pisike vanamutt koos Martin Gore'iga. Nad olid just rutates teel rongi peale et siis Tapale talviseid seeni korjama minna. Ma polnud muidugi kaua aega Martinit näinud, ja kysisin kuidas tal vahepeal läinud on, tal oli muidugi k6ik hästi nagu alati. Tema naeratav nägu seda öeldes mind igatahes kahtlema ei pannud. Ja polnud ka p6hjust. Imelik oli teda näha vanades Marati dressides ja suusamytsiga mille alt paistsid valged l6hnavad juuksed, nina punane ees ja kummikud jalas. Ta paistis ysna l6busas meeleolus olevat, ehk oli ta selle vanamammiga (näkku vaadates tuli mul ainsa nimena ette Galina, mis talle ka hästi sobiks) paarsada grammi v6tnud et mitte rongis ära kylmuda. Käes oli tal suur punutud korv, mille p6hjas oli näraka välimusega ajaleht (just avatud artikli pealt, see oli vist Veebruaris, mis jutustas mu retsidivistist endisest klassi6est kes oma kolmenädalase pisikese imiku kylma rahuga ära lämmatas, see tekitas muidugi terve hunniku skandaali, mul on täitsa kahju inimestest) ja vasemas käes täiesti avalikult k6lkumas kaks ylipikka poolroostes kööginuga. Tal polnud muidugi aimugi mu klassi6est. Veel mind veidi aega klaasistunud silmadega p6rnitsenud, läksid nad rongile.
Esimene kord kui ma teda nägin ajas ta kyll mind pisut närvi oma lobaga. Ma istusin yhes baaris, kui ta kusagilt mingi hiinlasega ligi ujus. Alguses tundus ta agressiivne ja ma ei viinud nägu ega nime ega isikut kokku. Arvasin et ta on lihtsalt mingisugune looduse apsakas, jube sarnane kellelegi ja seet6ttu ilma igasugustest isikulistest eelistest. Aga siis ta hakkas muudkui korrutama et tema, et justnimelt tema on Martin Gore, ja et Dave Gahan ei oska lauldagi ja et k6ik on teinud just tema, tema ja ainult tema, et terve bändi on just tema yles ehitanud ja k6ik pihku sadanud rahapatakad on tema välja v6lunud. Ma ei teinud temast eriti välja, ja seepeale kargas ta oma hiinlasele kallale. Alguses kägistas ta teda, aga kui ta märkas et hiinlane suurt ei reageeri, et ta vaid jobu näoga naeratades Suurt Martin Gore'i j6llitada suudab, hakkas ta igasugu asju puruks viskama ja laamendama, nähvates hiinlasele muudkui "You can read? It's made in China!" ja ta viskas jälle midagi puruks, karjudes jälle siis "You shit, you shithead, you motherfucker!" Hiinlane vaatas seda k6ike suure vaimustusega pealt, vist isegi karjus midagi v6idukalt kaasa ja soovis et temast pool meetrit kaugel seisev Jeesus teda veel ja veel nypeldaks. Siis saigi ta paar korda vastu vahtimist.
Baarmen oli selleks ajaks juba nii politseile helistanud, kui ka oma mingitele (ta nimetas neid kui "Pikemaid Poisse") s6pradele, ning teritas kusagil tagatoas oma alumiiniumist kurikat. Muidugi kavatses ta politseile öelda et laamendaja on juba kadunud, et siis hiljem rahulikult see teravaksteritatud kurikas läbi Martini pea torgata (see muide ei tohiks kuigi keeruline olla, juhul kui k6ik su luud on murtud.)
Ma l6petasin rahulikult k6igepealt oma sigareti ning siis kohvi, jätsin baarmenile pisut jotsi ning lahkusin. Lahkudes haarasin Martini kraest ja enne kui ta silma pilgutada j6udis oli ta juba 6ues, peale järgmist silmapilku juba k6rvaltänaval, sellest järgmise silmapilgu ajal juba kusagil veel kaugemal. K6igile teistele j6udis ta kadumine samuti natuke hiljem kohale, nii m6nelegi alles politsei saabumise ajaks. Meeltesegadustest häirituna oli nii m6nigi täiesti syytu inimene midagi just puruks viskamas (et yldpildile vyrtsi lisada) v6i oli seda juba teinud. Keegi tuntud poliitik viidi alasti minema.
Kui ma ta kusagil tänavanurgal taksosse pistsin, karjus ta mulle et pistab mu p6lema, et ta teab kyll kus ma elan, ja et ta tuleb öösel, valab mu kanistritäie bensiiniga yle ja pistab p6lema. Et ta teeb seda ilma vähima halastuseta. Et tema nimi on Martin Gore. Et tema on kirjutanud k6ik need laulud.

esmaspäev

Prussakad.

Kõige olulisem on, et ei peaks muretsema. Ja nii ongi. Me murrame sisse ükskõik kuhu, pikka plaani pole vaja pidada, me lihtsalt murrame sisse ja kõik. Esikuukse vahelt või rõdu kaudu, ükskõik. Kööki mööda torustikke, mõnikord otse vannituppa, vanni või kraanikaussi või sajame sisse laest. Tuli läheb põlema - plaks! - ja me veereme külmutuskapi ja nõudepesumasina alla varju enne kui keegi meid näeb. Mõnikord keegi ei teagi et me üldse olemas oleme. Ja kui sammud kaovad, kas siis ukse taha või vaid kõrvalruumi, on köök kohe meie päralt. Ja me lihtsalt ei toitu, me lihtsalt ei võta seda mis meil päeva jaoks vaja, vaid ka mürgitame kõik mis alles jääb. Me lihtsalt ei tatsa mööda seinu ajal mil inimesed magavad, vaid me ka opereerime neid ja teeme katseid järeltulevate põlvede jaoks, et neil oleks kusagilt veel rohkem edasi minna. Tanasel päeval oleme me juba üsna edukad. Me oskame siirdada erinevaid inimhehaosi ja paari-nelja tunniga suudame muuta nende väljanägemist piisavalt et nad ennast hommikul peegli ees enam ära ei tunne. Tuleb ära märkida et mõni aasta tagasi olime me vaid nii kaugel et suutsime magajatel vaid juuksed kohutavalt sassi ajada.. noh, ja see hommikune hais nende suudes, me ju pidime oma väljaheited kusagile sokutama, eksole? See on väga vana trikk. Näiteks üleeile öösel ma sukeldusin ühe väikese magava poisi ninakoopast sisse, muidugi koos mägironimisvarustusega et ma samat teedpidi ka välja saaksin, ja tungisin sealt edasi kopsu, suhu kõrvadesse, märgistasin ära kõik alad, ja muidugi enne väljumist ma lõiasin läbi tal mõned närvid, ja paar veresoont mis läbi silmade läksid. Ma loodan et tal nohu ei tule, ma munesin ta ninna terve pisikese hunniku mune. Ma toppisin pisikesi paberitükke täis tema vasema kõrva. Ma lõikasin nii kohutaval kombel tema varbaküüsi et need lihtsalt peavad paari nädala pärast küljest ära mädanema. Muidugi ei unustanud ma tema püksitaskuid kokku liimimast.
Tänane päev oli meil vaba, lahkusime toast, lahkusime sellest korterist ja läksime baari. Käisime ka linnas, poes, mõistagi salaja. Koju sõitsime viimase bussiga. Koju, juba teise kohta. Enne bussi peale tulemist veel viskasin ma selili ühe maja juures otse uriiniloiku, ajasin silmad punni ja kähisedes siputasin käsi-jalgu, sama moodi nagu tegi Oskar kes kogemata ära mürgitatud "pru-ssa-katoitu" sõi (ta muidugi ei tahtnud seda t e g e l i k u l t alla neelata, vaid tegu pidi olema iroonilise naljaga, oh teda), täpselt sama moodi siputasin seal mina ja ülejäänud pidid naeru kätte ära surema. Keegi vist surigi. Nii mõnigi meist sündis halbades oludes ja muna milles me esimese nädala elasime oli n.ö. "veidikene liiga vedel."

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]