esmaspäev
Ruuduline.
Ega ta ei mõtlegi midagi. Ta ootab lihtsalt bussi. Ja arvutab.
Üks buss läks juba ära, aga pole hullu. Keegi ei märka midagi. Keegi ei tea. Neil pole aimugi, ehk lihtsalt tunnevad kaasa. Ootavad enda oma. Astuvad peale. Kaovad tundmatusse, võib-olla naabermajja. Kunagi.
Teda maha jättes ei arva nad õigupoolest midagi, teevad näo et nii peabki olema. Oletavad korraks, küllap ootab bussi, või kedagi. Kedagi keda nad kindlasti ei tea, ei tunne, pole kunagi näinud. Ei tahagi.
Buss teeb käänaku tänavaga kaasa ja libised mööda hernekaunu, külg ees - bussijuht katab kätega näo. Hetk hiljem naeratab ta reisijatele otse tahavaatepeeglist - kui mitte midagi ei juhtu. Siis nihkub paigast pedaali vajutades. Ometigi on tal hea meel et seekord nii läks. Jäi ta tõesti magama? Kuigi on alles valge, varajane hele õhtupoolik ja tumepunased pilved. Kui hakkab sadama, lülitab ta mehhaanilised kojamehed sisse ja seda ta teebki. Läbi avatud akna katsub ta kui soe see vihm on nagu korrastaks ta kõrvalpeeglit seda paika sättides. Järgmine peatus võiks olla Hong Kong, kuid siiski reisijad parema meelega tahaksid koju.
Vihm ei tee häda midagi, mantel laperdab tuule käes veidi. Ootepaviljon takistab tuule juurdepääsu ühest küljest kuigi sellest pole eriti midagi kasu. Seljataga peksab vihm vastu klaasi ja katsub välja mõelda kuidas inimestelt kübaraid peast ära tirida.
Enda oma on ta tugevalt pähe tõmmanud, kuigi ega ta tegelikult ei hooligi. Ta ei taha lihtsalt silma jääda või tunda ennast hetkeks tobedalt. Ta ei taha oodata hetke millal keegi näpuga näidates teda hüüab, ta ei taha avastada enda kübarat mööda tänavat lendamas, ta ei taha tunda seda tunnet kui ta kübara järele haarab -
vaid õhku püüdes, näpud lollakalt kanged. Pigem astuks ta siis juba bussi peale, parema meelega näeks ta seda kõike aknast ja jääks ise hoopis varju - pimedasse bussinurka otse pimestava uriiniloigu kõrvale, odava deodorandihaisu keskele.
Enne kui unine bussijuht paiskuks teelt kõrvale otse otsa rahvamassile kooli ees, lööks ta kärmesti avariiakna pisikese punase haamriga puruks ja põgeneks, hüppaks hoo pealt välja ja maanduks jalgadele, pääseks ainsana eluga - aga keegi sellest teada ei saaks. Mitte kunagi. See talle meeldiks.
Ja järgmisel korral bussi oodates ta pigem arvutaks. Ruuduline sall ümber kaela.
Üks buss läks juba ära, aga pole hullu. Keegi ei märka midagi. Keegi ei tea. Neil pole aimugi, ehk lihtsalt tunnevad kaasa. Ootavad enda oma. Astuvad peale. Kaovad tundmatusse, võib-olla naabermajja. Kunagi.
Teda maha jättes ei arva nad õigupoolest midagi, teevad näo et nii peabki olema. Oletavad korraks, küllap ootab bussi, või kedagi. Kedagi keda nad kindlasti ei tea, ei tunne, pole kunagi näinud. Ei tahagi.
Buss teeb käänaku tänavaga kaasa ja libised mööda hernekaunu, külg ees - bussijuht katab kätega näo. Hetk hiljem naeratab ta reisijatele otse tahavaatepeeglist - kui mitte midagi ei juhtu. Siis nihkub paigast pedaali vajutades. Ometigi on tal hea meel et seekord nii läks. Jäi ta tõesti magama? Kuigi on alles valge, varajane hele õhtupoolik ja tumepunased pilved. Kui hakkab sadama, lülitab ta mehhaanilised kojamehed sisse ja seda ta teebki. Läbi avatud akna katsub ta kui soe see vihm on nagu korrastaks ta kõrvalpeeglit seda paika sättides. Järgmine peatus võiks olla Hong Kong, kuid siiski reisijad parema meelega tahaksid koju.
Vihm ei tee häda midagi, mantel laperdab tuule käes veidi. Ootepaviljon takistab tuule juurdepääsu ühest küljest kuigi sellest pole eriti midagi kasu. Seljataga peksab vihm vastu klaasi ja katsub välja mõelda kuidas inimestelt kübaraid peast ära tirida.
Enda oma on ta tugevalt pähe tõmmanud, kuigi ega ta tegelikult ei hooligi. Ta ei taha lihtsalt silma jääda või tunda ennast hetkeks tobedalt. Ta ei taha oodata hetke millal keegi näpuga näidates teda hüüab, ta ei taha avastada enda kübarat mööda tänavat lendamas, ta ei taha tunda seda tunnet kui ta kübara järele haarab -
vaid õhku püüdes, näpud lollakalt kanged. Pigem astuks ta siis juba bussi peale, parema meelega näeks ta seda kõike aknast ja jääks ise hoopis varju - pimedasse bussinurka otse pimestava uriiniloigu kõrvale, odava deodorandihaisu keskele.
Enne kui unine bussijuht paiskuks teelt kõrvale otse otsa rahvamassile kooli ees, lööks ta kärmesti avariiakna pisikese punase haamriga puruks ja põgeneks, hüppaks hoo pealt välja ja maanduks jalgadele, pääseks ainsana eluga - aga keegi sellest teada ei saaks. Mitte kunagi. See talle meeldiks.
Ja järgmisel korral bussi oodates ta pigem arvutaks. Ruuduline sall ümber kaela.
# postitas evert : 12:53 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
