teisipäev
Swoosh.
Need must-valgeruudulised teravnurksed kõnniteekivid peegeldavad vastu sinakat tänavalaternavalgust. Kerge läikega kivid. Kerge kajava kuminaga kõnniteekivid. Kerge metalse kõlaga kumisevad kivid kui astud jalgu järgi vedades, otsides kohta kust saaks võtta kinni: vihmaveetorust, ukselingist, postkastist, trepi käsitoest, prügikastiäärest ja seina küljes lehvivast plakatist, vihma käes läbipehkinud plakatist mis on sama mure kui väljasurnud parditiigi saiaviil. Sõrmed lähevad sealt lihtsa kergusega läbi, haarad justkui udust, kuid proovid veel kord sealt massist tugevamat osa leida, teed mõned naeruväärsed liigutused veel ning siis lendad kogu keha raskusega näoli. Hambad murduvad kerge raksatusega ning paiskuvad laiali jättes järele peenikesed verenired, must-valgeruudulised tänavakivid kajavad kerge kuminaga. Sust üle käib kerge tuulepuhang, mis liigub edasi kuhugi tänavavahesse. Tuleb ajada ennast kuidagi küünarnukkidele ning siis edasi roomata. Kergelt läikivad tänavakivid peegeldavad kukkuvaid veretilkasid koos süljega kukkudes, peegelpildis vahib vastu sassi juustega Loom. Näljane ja väsinud, uimane ja külmast peaaegu kange - sandistatud, verine ja räpane, paanikasse aetud.
Hambakillud või peenike kruusakivitolm riidevoltide vahel tänavakive kriipimas, tahaks roomata pimedamasse nurka, vahetänavasse või põiktänavasse, mida kitsamasse seda parem, kusagile kuhu inimeste jutt ei mahuks ja värske õhu lõhn ei jõuaks. Kuhu vaevu ise külili mahuks, nii et peaks näo vastu maad panema ja õla liigesest välja koksama. Kuid ei, polnud vist piisavalt jõudu, tean et sain ennast küünarnukkidele, kuid jäin sinna ühe koha peale naelutatult justkui aasa peal mäluv lehm. Kõikuv pilt vahib vastu tänavast koos sinise kumaga tänavalaternatega, nii kaugele kui maakera kumerus lubab. Siin-seal tänava sees on suured suitsevad kraatrid. Jalapaarid kas astuvad must ettevaatlikult üle, või jooksevad omaniku poolt märkamatult mulle otsa, kõik parema külje ribidesse astudes nii et peast käib ragin läbi. Helimenüü koosneb peamiselt mürast, hõigetest või kellegi röökimisest, pudenevad hoonetetükid tekitavad ka pidevat klobinat, ning rakettide lennu vuhinad. Mõndade rakettide ebastart tekitab palju sinist vingutossu, kuid nad olgu õnnelikud sest paljud plahvatavad ka taevalaotuses - pilved löövad muudkui kirkaks, ja hetk hiljem saabub kõrvulukustav kõmin. Plahvatused taevas, justkui ilutulestik. Mõni sööstab küll sirgelt üles, kuid teeb seal surmasõlme ning siis otse alla majadesse, ja neist juustuaukudest mu kohal pritsibki muudkui tuld.
Inimesed jooksevad tänaval mütse kinni hoides tundmatusse nagu uppuva laeva rotid üle parda.
Hambakillud või peenike kruusakivitolm riidevoltide vahel tänavakive kriipimas, tahaks roomata pimedamasse nurka, vahetänavasse või põiktänavasse, mida kitsamasse seda parem, kusagile kuhu inimeste jutt ei mahuks ja värske õhu lõhn ei jõuaks. Kuhu vaevu ise külili mahuks, nii et peaks näo vastu maad panema ja õla liigesest välja koksama. Kuid ei, polnud vist piisavalt jõudu, tean et sain ennast küünarnukkidele, kuid jäin sinna ühe koha peale naelutatult justkui aasa peal mäluv lehm. Kõikuv pilt vahib vastu tänavast koos sinise kumaga tänavalaternatega, nii kaugele kui maakera kumerus lubab. Siin-seal tänava sees on suured suitsevad kraatrid. Jalapaarid kas astuvad must ettevaatlikult üle, või jooksevad omaniku poolt märkamatult mulle otsa, kõik parema külje ribidesse astudes nii et peast käib ragin läbi. Helimenüü koosneb peamiselt mürast, hõigetest või kellegi röökimisest, pudenevad hoonetetükid tekitavad ka pidevat klobinat, ning rakettide lennu vuhinad. Mõndade rakettide ebastart tekitab palju sinist vingutossu, kuid nad olgu õnnelikud sest paljud plahvatavad ka taevalaotuses - pilved löövad muudkui kirkaks, ja hetk hiljem saabub kõrvulukustav kõmin. Plahvatused taevas, justkui ilutulestik. Mõni sööstab küll sirgelt üles, kuid teeb seal surmasõlme ning siis otse alla majadesse, ja neist juustuaukudest mu kohal pritsibki muudkui tuld.
Inimesed jooksevad tänaval mütse kinni hoides tundmatusse nagu uppuva laeva rotid üle parda.
# postitas evert : 1:44 PM
laupäev
Kadunu.
Pealelõunane buss sõidab vaikselt hangede vahel ning kraabib vaikselt autopõhjaga kokkupressitud jääd kaasa ning riivib tänavaid. Liiklus justkui seisab kodus, tänavad on päris tühjad. Mõned uitajad tulevad vastu ja siis aeglaselt haihtuvad silmapiiril, mõni hetk peale kadumist kostub vaikselt kauguses kajav surmakarje justkui keegi lämbuks valust ussihammustused jalaküljes ja suur palk ihust läbi tungimas, viimase hingetõmbe ennast verd tarretama ajav lämbuv häälitsus, sama jäine kui meetripikkused jääpurikad mis raksudes murduvad pilvelõhkujate katuste küljest naksti lahti ning pillavad ennast ülehelikiirusel vastu kinnikülmunud maapinda, jättes endast järele kraatreid. Silmapilguks akende eest läbi vuhiseded tõmmates endaga kaasa veel aknalepotsatanud lund, hingesid rebides ja lausa klaasi painutades enamvähem murdumishetkeni, ning kõige viimasel hetkel siiski ta möödub. Ja laseb olla. Toas voodis ägisevatel inimestel pole vähemat aimu. Neil on flanellkompressid palgel ning huuled tumelillalt pruntis. Keha tikksirgelt krampjas. Korra vaid võbisevad läbi keha kui jääkamakate akendepainutused tekitavad tubadesse hetkelisi vaakumihoogusid.
# postitas evert : 11:58 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
