laupäev
Kadunu.
Pealelõunane buss sõidab vaikselt hangede vahel ning kraabib vaikselt autopõhjaga kokkupressitud jääd kaasa ning riivib tänavaid. Liiklus justkui seisab kodus, tänavad on päris tühjad. Mõned uitajad tulevad vastu ja siis aeglaselt haihtuvad silmapiiril, mõni hetk peale kadumist kostub vaikselt kauguses kajav surmakarje justkui keegi lämbuks valust ussihammustused jalaküljes ja suur palk ihust läbi tungimas, viimase hingetõmbe ennast verd tarretama ajav lämbuv häälitsus, sama jäine kui meetripikkused jääpurikad mis raksudes murduvad pilvelõhkujate katuste küljest naksti lahti ning pillavad ennast ülehelikiirusel vastu kinnikülmunud maapinda, jättes endast järele kraatreid. Silmapilguks akende eest läbi vuhiseded tõmmates endaga kaasa veel aknalepotsatanud lund, hingesid rebides ja lausa klaasi painutades enamvähem murdumishetkeni, ning kõige viimasel hetkel siiski ta möödub. Ja laseb olla. Toas voodis ägisevatel inimestel pole vähemat aimu. Neil on flanellkompressid palgel ning huuled tumelillalt pruntis. Keha tikksirgelt krampjas. Korra vaid võbisevad läbi keha kui jääkamakate akendepainutused tekitavad tubadesse hetkelisi vaakumihoogusid.
# postitas evert : 11:58 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
