teisipäev
Kivirajoon.
Viimaks esimesed suveilmad on minu ninadesse mahtunud, neid oligi juba liiga kaua oodatud. Jah meeldivat jällenägemist! Tule ja kõdita mu lõuga, tule ja laperda mu hõlma, tule ja poe mulle põue, tule ja võta kaasa gripp. Tule ja varitse mind, püsi märkamatult kannul, luura autode taga ja piilu majanurkade tagant. Aga kõnni hiirvaiksest vaiksemini, sest muidu ma kuulen sind ja siis on kõik omadega sossis. Siis sa saa mind kätte, isegi kui sa kõnnid terve tee teiselpool teed, mõte koguaeg mind sihtimas, siis sa ei saa varitseda mind nurga tagant ja tõugata mind kaks kätt korraga läheneva trammi alla, kes teeb samal ajal "WRRAAOOUUM!" kui ma rööbastele kukun.
Viimaks esimesed suveilmad ja aeg on jõudnud nii kaugele, et tuleb jalad sirgeks venitada, ja justnimelt eriti õhtuti. Mmmm, milline vaikus, milline pingevaba kookon. Samm sammu järel pressivad tallajäljed ennast tolmu sisse, samm sammu järal võib kõndida maailma tippu, küünitada isegi veidi üle ja astudagi teisele poole serva peale. Ja siis võid otsast alata ja teha neid ringe niikaua kui jaksu jätkub. Tänavalaternad ei häiri, sest neid ei olegi. Ei ole ka autosid, teisi jalakõndijaid, hulkuvaid koeri ega pole kassegi. Pole mitte midagi. On vaid öö ja väga pimedad varjud, pole homset kooli, pole tööd, pole kübarat, pole taskunuga kaasas, pole ei vööd ega sokkegi. Pole võtmeid taskus, mis kibeleksid mõnda ukselukku avama, pole päikesekreemi sahtlipõhjas, pole kirjutuslauda, pole kodugi. Ka kõht ei ole tühi. Vastu tuleb vaid kohin, seljataga ainult kajab mõnikord - ja isegi, kui midagi on mälus siis ükskord kõik ununeb, vaid väga vaikselt jääb kajama. Ja taldade all on asfalt, soe soe päev aega soojenenud asfalt. Kindel maapind, vaid mõned korralikult kinnised kanalisatsiooniluugid satuvad aeg-ajalt ette, aga neilegi ei anna küüsi külge ajada. Ja vaevalt nende sees olla oleks parem. Vähemalt saab käia edasi, jah hea seegi, tere sein. Telliskivisein, üsna ootamatu tuli ette. Ei mingit kõnniteeäärt, jalakäijaid siin vist ei käigi. Kuid kohe avanes aken, nagu telliskiviseinal oleksid närvid, või tundlad, nagu tundlad jah!
"Tere, mina olen kivi ja mina elan siin korrusel, näete - siin on minu aken ja mina olen praegu aknal, headaega ja meeldivat õhtupoolikut teile ja teile ja teile, kes te ei ole kivid! Võite homme läbi tulla, aga täna on mul tegemist, ma ei paku teile teed, võite minna tagasi kustkohast te ka tulite - minupoolest kasvõi lõunanabast võiksite te mõnikord tulla, minge käpuli või kasvõi pahempidi, aga meie seinad jätke palun rahule, olge ometi nii mõistlikud ja kallid, headaega!"
Viimaks esimesed suveilmad ja aeg on jõudnud nii kaugele, et tuleb jalad sirgeks venitada, ja justnimelt eriti õhtuti. Mmmm, milline vaikus, milline pingevaba kookon. Samm sammu järel pressivad tallajäljed ennast tolmu sisse, samm sammu järal võib kõndida maailma tippu, küünitada isegi veidi üle ja astudagi teisele poole serva peale. Ja siis võid otsast alata ja teha neid ringe niikaua kui jaksu jätkub. Tänavalaternad ei häiri, sest neid ei olegi. Ei ole ka autosid, teisi jalakõndijaid, hulkuvaid koeri ega pole kassegi. Pole mitte midagi. On vaid öö ja väga pimedad varjud, pole homset kooli, pole tööd, pole kübarat, pole taskunuga kaasas, pole ei vööd ega sokkegi. Pole võtmeid taskus, mis kibeleksid mõnda ukselukku avama, pole päikesekreemi sahtlipõhjas, pole kirjutuslauda, pole kodugi. Ka kõht ei ole tühi. Vastu tuleb vaid kohin, seljataga ainult kajab mõnikord - ja isegi, kui midagi on mälus siis ükskord kõik ununeb, vaid väga vaikselt jääb kajama. Ja taldade all on asfalt, soe soe päev aega soojenenud asfalt. Kindel maapind, vaid mõned korralikult kinnised kanalisatsiooniluugid satuvad aeg-ajalt ette, aga neilegi ei anna küüsi külge ajada. Ja vaevalt nende sees olla oleks parem. Vähemalt saab käia edasi, jah hea seegi, tere sein. Telliskivisein, üsna ootamatu tuli ette. Ei mingit kõnniteeäärt, jalakäijaid siin vist ei käigi. Kuid kohe avanes aken, nagu telliskiviseinal oleksid närvid, või tundlad, nagu tundlad jah!
"Tere, mina olen kivi ja mina elan siin korrusel, näete - siin on minu aken ja mina olen praegu aknal, headaega ja meeldivat õhtupoolikut teile ja teile ja teile, kes te ei ole kivid! Võite homme läbi tulla, aga täna on mul tegemist, ma ei paku teile teed, võite minna tagasi kustkohast te ka tulite - minupoolest kasvõi lõunanabast võiksite te mõnikord tulla, minge käpuli või kasvõi pahempidi, aga meie seinad jätke palun rahule, olge ometi nii mõistlikud ja kallid, headaega!"
# postitas evert : 10:30 PM
esmaspäev
Sipelgad.
Nemad tulid ka. Jälle! Samal ajal, kui ma seisin püsti. Ma oleksin parema meelega hoopis istunud, päriselt ka.
Kui nad tulid, tundus mu sall liiga raske. Ja õhk liiga paks, ketsid liiga väikesed, kampsun palju jahedama bussisõidu jaoks, uni liiga suur, pahandused kellegi teise omad, silmad liiga väsinud, taevas liiga pilvine, tuju liiga null. Ja minu seljataga seisis kärnas käega mees. Ta läks üks peatus enne mind maha, ta läks otse tööle, ta käibki ainult kodus ja tööl, tööl ja kodus. Ja ta käsi on kärnas. Ta varjab oma nägu selle sama käega kui ta aevastab, aga see ei takista pisikutel levimast. "Aptsihh!" ja kurjad silmad välguvad, et keda nüüd veel nakatada, keda veel viia endaga koos hauda. Või esiteks samasse palatisse ja seejärel samasse surnukuuri.
Tagapool nuttis titt. Neid ei takista vist miski. Ja kui on lubatud, siis on lubatud. Tegelikult on lubatud ka suurtel inimestel rohkem nutta, aga nad ju häbenevad seda liiast. Ja jonn ei olegi nutt. Tema emal oli arvatavasti juba kõrini, sellepärast vist kärutaski teda hoopis isa. Kui tema isal ükskord kõrini saab, hakkab teda kärutama aga vanaisa, sest et vanaemadel oleks kärusid bussidesse tõsta liiga raske. Aga neil meeldib turulkäimisega hakkama saada küll. Miski muu ei pakuks neile vist suuremat vaimset naudingut, kui turukottide tassimine.
Pime vanem daam tundus vaid tore. Ehk oli ta ka kurt, siis saaks ta vist olla täiuslikult õnnelik, täielikult omas maailmas, just sellises millisesse ta ennast parasjagu kujutab. Kui vihma samal ajal sajaks, tuleks tal vaid varju minna ja lõputu unistus jätkuks. Ja kui ühel hetkel vesi liiga sügav tundub, saaks ta ikkagi appi! karjuda, sest seda ta ehk oskaks. Või oskaks seda tema unistustemaailma juhtkoer. Ning seejärel saaks ta rahus ära uppuda, naeratus suul.
Aga mul tulid sipelgad. Ja silmad vajusid kinni. Nad tulid sõrmeotsadesse ja alustasid seal rändu. Varsti oli neid igal pool ja iga hetkega üha rohkem. Neil meeldis tantsida minu väikestel närvidel. Oma väikeste kontsakingadega.
Kui nad tulid, tundus mu sall liiga raske. Ja õhk liiga paks, ketsid liiga väikesed, kampsun palju jahedama bussisõidu jaoks, uni liiga suur, pahandused kellegi teise omad, silmad liiga väsinud, taevas liiga pilvine, tuju liiga null. Ja minu seljataga seisis kärnas käega mees. Ta läks üks peatus enne mind maha, ta läks otse tööle, ta käibki ainult kodus ja tööl, tööl ja kodus. Ja ta käsi on kärnas. Ta varjab oma nägu selle sama käega kui ta aevastab, aga see ei takista pisikutel levimast. "Aptsihh!" ja kurjad silmad välguvad, et keda nüüd veel nakatada, keda veel viia endaga koos hauda. Või esiteks samasse palatisse ja seejärel samasse surnukuuri.
Tagapool nuttis titt. Neid ei takista vist miski. Ja kui on lubatud, siis on lubatud. Tegelikult on lubatud ka suurtel inimestel rohkem nutta, aga nad ju häbenevad seda liiast. Ja jonn ei olegi nutt. Tema emal oli arvatavasti juba kõrini, sellepärast vist kärutaski teda hoopis isa. Kui tema isal ükskord kõrini saab, hakkab teda kärutama aga vanaisa, sest et vanaemadel oleks kärusid bussidesse tõsta liiga raske. Aga neil meeldib turulkäimisega hakkama saada küll. Miski muu ei pakuks neile vist suuremat vaimset naudingut, kui turukottide tassimine.
Pime vanem daam tundus vaid tore. Ehk oli ta ka kurt, siis saaks ta vist olla täiuslikult õnnelik, täielikult omas maailmas, just sellises millisesse ta ennast parasjagu kujutab. Kui vihma samal ajal sajaks, tuleks tal vaid varju minna ja lõputu unistus jätkuks. Ja kui ühel hetkel vesi liiga sügav tundub, saaks ta ikkagi appi! karjuda, sest seda ta ehk oskaks. Või oskaks seda tema unistustemaailma juhtkoer. Ning seejärel saaks ta rahus ära uppuda, naeratus suul.
Aga mul tulid sipelgad. Ja silmad vajusid kinni. Nad tulid sõrmeotsadesse ja alustasid seal rändu. Varsti oli neid igal pool ja iga hetkega üha rohkem. Neil meeldis tantsida minu väikestel närvidel. Oma väikeste kontsakingadega.
# postitas evert : 2:09 PM
laupäev
Kesteabkus.
Aga tegelikult on see koht hoopis seal, mitte siin. Isegi, kui sa otsid seda. Võibolla ongi see koht just selline seepärast et Sind ei ole seal. On vaid nemad, kuid ka Neid ei ole mõnikord. Ja kunagi ei ole seal Sind. See koht on täielikult Sinuvaba. Seal pole Sind, aga seal on kõik muu. Kõike, mida vaja läheb ja kõike mida isegi silmanurgast ei vaadata. Kõik mis maitseb imehästi - see on seal kindlasti kusagil, ning kõik see ka mida vaid nuusutakski. Ja salaja suudleks, või katsuks kätega.
Ja seal on muru. Rohe-rohe-roheline muru. Muru ja pilved. Ja kui sa silmad kinni paned, kostab kõrva väga tasane muusika. Kui sa tahad, siis sinu lemmikmuusika. Kui sa tahad, siis midagi uut ja head. Kui sa tahad, siis selline ka millega on seotud palju mälestusi aga see muusika kostab just nii, et sa unustad kõik ära. Siis sa lihtsalt oled, isegi kui peaks hästi paljusid asju hoopis samal ajal tundma ja mitte midagi muud tegema kui - jah - vaid neid tundma. Ja kui sa silmad lahti teed, huvitab sind vaid kõik uus. Kui sa vaid tahad.
Ja sa võid ronida kõige kõrgema maja otsa, sest maju seal tõepoolest on. Mitte et nad paistaks sellised, nagu keegi neis elaks. Kuigi öösiti siin-seal aknataga mõnikord põleb mõni pirn. Sa võid kasutada treppe aga on ka tuletõrjeredeleid. Liftid mõnikord ei tööta, mõnda peab ootama lausa mitu tundigi, aga alati nad ei jõuagi kohale. Kindlam on kasutada treppe. Või tuletõrjeredelit.
Katusekivid on alati natukese märjad. Nagu hommikune murukaste, sellise paksupaksu udu sees, just sellised on need katused. Tuleb olla ettevaatlik. Ja visata särk seljast, tuul haarab ta kohe, krahmab nagu ta selleks ongi mõeldud, voldib särgi hoolikalt kokku ja asetab maja ees olevale tänavapingile. Millelt keegi teda ei võta. Siis võib ringutada. Teha hääli nagu hommikune kass. Või kallutada pea vasakule poole vastu õlga ja veeretada mööda kukalt kuni parempoolse õlani, samal ajal tundes sõrmeotsades kerget pinget. Ja siis hingata välja. Sügavalt. Ja siis sisse. Silmad kinni selg ees astudes kuni katuseservani. Kandadega kuni ääreni, isegi natuke üle. Ja võtta hoogu.
Samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm ja tõuge, õhk vuhiseb keha ümbert õrnalt paitades ja sa võid teha silmad lahti kui sa tahad või naerda ja kiljuda! Ja sukelduda. Maapinna sisse, lasta neelata ennast murul, mullal, peenel kruusal, liival ja savisegul, riivata teravamaid kivisid ka, ning seejärel vaikselt tasa kerkida pinnale. Toetada alguses kätega, hingata sisse ja seejärel vinnata ennast välja, põlvega maapinnale, siis käpukile ja viimaks suruda jalatallad tolmu sisse. Ja kerkida. Tõusta püsti. Ja siis võid lahkuda. Särk üle randme rippudes. Kui sa vaid tahad.
Ja seal on muru. Rohe-rohe-roheline muru. Muru ja pilved. Ja kui sa silmad kinni paned, kostab kõrva väga tasane muusika. Kui sa tahad, siis sinu lemmikmuusika. Kui sa tahad, siis midagi uut ja head. Kui sa tahad, siis selline ka millega on seotud palju mälestusi aga see muusika kostab just nii, et sa unustad kõik ära. Siis sa lihtsalt oled, isegi kui peaks hästi paljusid asju hoopis samal ajal tundma ja mitte midagi muud tegema kui - jah - vaid neid tundma. Ja kui sa silmad lahti teed, huvitab sind vaid kõik uus. Kui sa vaid tahad.
Ja sa võid ronida kõige kõrgema maja otsa, sest maju seal tõepoolest on. Mitte et nad paistaks sellised, nagu keegi neis elaks. Kuigi öösiti siin-seal aknataga mõnikord põleb mõni pirn. Sa võid kasutada treppe aga on ka tuletõrjeredeleid. Liftid mõnikord ei tööta, mõnda peab ootama lausa mitu tundigi, aga alati nad ei jõuagi kohale. Kindlam on kasutada treppe. Või tuletõrjeredelit.
Katusekivid on alati natukese märjad. Nagu hommikune murukaste, sellise paksupaksu udu sees, just sellised on need katused. Tuleb olla ettevaatlik. Ja visata särk seljast, tuul haarab ta kohe, krahmab nagu ta selleks ongi mõeldud, voldib särgi hoolikalt kokku ja asetab maja ees olevale tänavapingile. Millelt keegi teda ei võta. Siis võib ringutada. Teha hääli nagu hommikune kass. Või kallutada pea vasakule poole vastu õlga ja veeretada mööda kukalt kuni parempoolse õlani, samal ajal tundes sõrmeotsades kerget pinget. Ja siis hingata välja. Sügavalt. Ja siis sisse. Silmad kinni selg ees astudes kuni katuseservani. Kandadega kuni ääreni, isegi natuke üle. Ja võtta hoogu.
Samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm ja tõuge, õhk vuhiseb keha ümbert õrnalt paitades ja sa võid teha silmad lahti kui sa tahad või naerda ja kiljuda! Ja sukelduda. Maapinna sisse, lasta neelata ennast murul, mullal, peenel kruusal, liival ja savisegul, riivata teravamaid kivisid ka, ning seejärel vaikselt tasa kerkida pinnale. Toetada alguses kätega, hingata sisse ja seejärel vinnata ennast välja, põlvega maapinnale, siis käpukile ja viimaks suruda jalatallad tolmu sisse. Ja kerkida. Tõusta püsti. Ja siis võid lahkuda. Särk üle randme rippudes. Kui sa vaid tahad.
# postitas evert : 12:14 PM
Pilvepüüdja.
Kui ma üles ärkasin, oli veel pime. Oli hästi varajane hommik ja ma polnud kaua aega nii vara ärganud. Aknast välja vaadates paistsid udu seest vaid mõned majad. Kuu veel paistis, hästi tasakesi. Ma tegin omale kähku mõned lihtsad võileivad ja seejärel astusin ma uksest välja, koridori. Koridoris polnud udu, aga koridori akende taga oli. Õues oli ka udu. Ja hästi eriliselt vaikne, ebamugavalt vaikne. Hea oli seal niimoodi vaid mõndasid helisid kuulata. Kõige rohkem oli kuulda hommikulindude plaginat. Nad ootasid esimeste tuulte puhumist, neil meeldib lasta tuulel ennast kesteabkuhu kanda. Kohe hommikul vara, et ei peaks mõtlema sellele, kuhu minna. Veel tegid nad hääli. Mina tahtsin metsa alla jalutama minna. Ma möödusin Apelsini tänavast. Apelsini villa peremees lõhkus villa hoovis puid, seda oli kaugele kuulda. Apelsini villa korsten tossas kasepuutossu. Selle villa korsteb puhub välja kummalisi rõngakujulisi tossupilvi. Apelsini villa on kollast värvi suur puumaja, millel on suur hoov. Peale Apelsini tänavat algaski kohe mets. Selles metsas on hästi palju mände. Metsa lõhna oli kaugele tunda. Peaaegu sama kaugele kuuleks metsas kukkuvat kägu, kui ta vaid veidi tugevamini kukuks.
Eriti täna hommikul. Tänasel hommikul on midagi viga..
Järve peal oli madal udu. Udu sees ujusid hommikupardid, kes ajasid tõenäoliselt taga vesikirpe. Selle järve vesi on natuke rohekat karva. Järv ise ei ole kuigi suur, aga sild on tal ikkagi. Selle jaoks, kui kellelgi tuleb soov paadiga sõita, kuigi järv ise pole just suur. Ja silla peal oli täna pilvepüüdja. Päris silla lõpus, pikk ritv käes, seljakott seljas ja pilvepüüdjamüts peas. "Tere pilvepüüdja, tere hommikust," ütlesin ma talle. Pilvepüüdja keeras korraks ringi, ütles sõrm-suu-ees "tssh!" ja viipas mind ligi. Ta oli kangesti ootamas, millal järve pealt udu ära kaob, et ta saaks pilvi püüda, ja see pidi iga hetk juhtuma.
Natukene pidimegi ootama, kuni see juhtus: udu vaibus aeglaselt ja haihtus lõpuks, nähtavale tulid pilvede peegeldused. Ja pardid, kes peegeldusetaevast sonkisid. Meelega, vist. Ehk näkkab täna isegi päikene, kui nad väga tüütuks ei kipu.
"Tssh!" ütles mulle pilvepüüdja uuesti.
Eriti täna hommikul. Tänasel hommikul on midagi viga..
Järve peal oli madal udu. Udu sees ujusid hommikupardid, kes ajasid tõenäoliselt taga vesikirpe. Selle järve vesi on natuke rohekat karva. Järv ise ei ole kuigi suur, aga sild on tal ikkagi. Selle jaoks, kui kellelgi tuleb soov paadiga sõita, kuigi järv ise pole just suur. Ja silla peal oli täna pilvepüüdja. Päris silla lõpus, pikk ritv käes, seljakott seljas ja pilvepüüdjamüts peas. "Tere pilvepüüdja, tere hommikust," ütlesin ma talle. Pilvepüüdja keeras korraks ringi, ütles sõrm-suu-ees "tssh!" ja viipas mind ligi. Ta oli kangesti ootamas, millal järve pealt udu ära kaob, et ta saaks pilvi püüda, ja see pidi iga hetk juhtuma.
Natukene pidimegi ootama, kuni see juhtus: udu vaibus aeglaselt ja haihtus lõpuks, nähtavale tulid pilvede peegeldused. Ja pardid, kes peegeldusetaevast sonkisid. Meelega, vist. Ehk näkkab täna isegi päikene, kui nad väga tüütuks ei kipu.
"Tssh!" ütles mulle pilvepüüdja uuesti.
# postitas evert : 8:58 AM
neljapäev
Lift.
Eile jäin ma liftist maha. Kavatsesin natuke pikutada, aga ma ei jäänud isegi tukkuma. Kui ma väsinud olen, jään ma tavaliselt lifti ootama. Õues oli veel valge, aga lifti ei tulnud üldse. Mõnikord ta tuleb, kui teda ikka kangesti oodata. Aga eile ei tulnud teda, enne õhtut küll mitte.
Õhtune lift tuli tavalisel ajal, nagu ikka. Ma siiski hakkasin teda natukene varem ootama. Tema järgi võiks kella õigeks keerata, kui sa samal ajal just ei tuku. Ma ei jõudnud isegi pikutamist õieti alustada, kui ma juba tukkusin. Ja siis tuli lift.
Ma tahtsin poodi minna, et omale rohelisi asju osta. Mul oli kange värske kurgi isu. Rohelist sibulat oli ka juurde vaja. Ja värsket salatit ja tilli. Ja tomateid, kuigi nad on hoopis punased. Aga ma ei tahtnudki ainult rohelisi asju.
Vajutasin nuppu, et allapoole sõita. Kõik nupud olid liiga kulunud et numbreid näha, aga ma teadsin väga hästi mis nupp mind allapoole viib. Lifti laest kostis "klinn" ja seejärel läksid uksed kinni. Lift hakkas vurinal allapoole vajuma, mina toetasin ennast seljaga vastu seina.
Jälle sina. Sa seisid lifti ukse lähedal, kuigi enne ma ei märganudki sind, sisenedes ma ei märganud vist midagi. Teisi hingi liftis ei olnud, kuigi ma igaks juhuks kontrollisin järgi - jah, ei olnud.
Sõitsime vaikselt allapoole. Liftis põles hämar laevalgus. Sa ümisesid kergelt, paistis nagu sul oleks olnud mingi laul peas. Ja aeg-ajalt sa keerutasid ennast. Sul oli jälle uus seelik. See sobis sulle hästi. Keerutamise ajal lehvis ta toredalt.
Siis me jõudsime kohale. Kohe päris alla välja, nii alla et rohkem selle liftiga küll allapoole minna ei saanud. Sa läksid esimesena välja. Välja mineku ajal sa naeratasid mulle ja lehvitasid hüvastijätuks. Õues puhus vist tuul, sest su juuksed lehvisid hästi ilusasti. Seelik lehvis ka. Ma naeratasin sulle hüvastijätuks vastu.
Ma jäin sinna lifti vist veel vähemalt pooleks tunniks, enne kui välja astusin.
Õhtune lift tuli tavalisel ajal, nagu ikka. Ma siiski hakkasin teda natukene varem ootama. Tema järgi võiks kella õigeks keerata, kui sa samal ajal just ei tuku. Ma ei jõudnud isegi pikutamist õieti alustada, kui ma juba tukkusin. Ja siis tuli lift.
Ma tahtsin poodi minna, et omale rohelisi asju osta. Mul oli kange värske kurgi isu. Rohelist sibulat oli ka juurde vaja. Ja värsket salatit ja tilli. Ja tomateid, kuigi nad on hoopis punased. Aga ma ei tahtnudki ainult rohelisi asju.
Vajutasin nuppu, et allapoole sõita. Kõik nupud olid liiga kulunud et numbreid näha, aga ma teadsin väga hästi mis nupp mind allapoole viib. Lifti laest kostis "klinn" ja seejärel läksid uksed kinni. Lift hakkas vurinal allapoole vajuma, mina toetasin ennast seljaga vastu seina.
Jälle sina. Sa seisid lifti ukse lähedal, kuigi enne ma ei märganudki sind, sisenedes ma ei märganud vist midagi. Teisi hingi liftis ei olnud, kuigi ma igaks juhuks kontrollisin järgi - jah, ei olnud.
Sõitsime vaikselt allapoole. Liftis põles hämar laevalgus. Sa ümisesid kergelt, paistis nagu sul oleks olnud mingi laul peas. Ja aeg-ajalt sa keerutasid ennast. Sul oli jälle uus seelik. See sobis sulle hästi. Keerutamise ajal lehvis ta toredalt.
Siis me jõudsime kohale. Kohe päris alla välja, nii alla et rohkem selle liftiga küll allapoole minna ei saanud. Sa läksid esimesena välja. Välja mineku ajal sa naeratasid mulle ja lehvitasid hüvastijätuks. Õues puhus vist tuul, sest su juuksed lehvisid hästi ilusasti. Seelik lehvis ka. Ma naeratasin sulle hüvastijätuks vastu.
Ma jäin sinna lifti vist veel vähemalt pooleks tunniks, enne kui välja astusin.
# postitas evert : 10:40 AM
kolmapäev
Bussis.
Ma nägin sind täna bussis. Sul olid päikeseprillid peas ja sa muhelesid. Sa istusid toolil, näoga sõidusuunda, akna all kus päike paistus sulle peale. Sa vaatasid mind tihti. Üks vanem naisterahvas istus su kõrval. Sul olid uued saapad jalas. Täna oli sul tore päev olnud ja sa olid rõõmus. Sul oli hea meel bussiga sõita ja aeg-ajalt vaatasid sa mind. Ma istusin teisel bussi küljel, aga seljaga sõidusuunas. Sellegipoolest nägin ma sind hästi. Ja ma nägin seda, et sul meeldis mind vaadata. Ja kui buss käänas ennast parajasti nii, et päike sulle peale paistis, panid sa mõnikord silmad kinni. Ja muhelesid. Siis sa tegid silmad lahti ja vaatasid mind hästi äkitselt. Ja märkasid, et ma jälgin sind ja selle peale ma pöörasin oma pea kähku ära, aga see ei ole oluline. Siis ma tegelesin natuke aega jälle oma asjadega. Näiteks kuulasin kõrvaklappide seest muusikat, mis parasjagu tuli. Head lood tulid sellel õhtupoolikul ja päike oli juba tegelikult madalal, aga sellegipoolest meeldis mul seda vaadata. Veel vaatasin ma teisi bussisistujaid.
Sinu seljataga istus õhukese mantliga mees, kellel oli vasema silma ees plaaster. Tema kõrval ei istunud kedagi. Vahepeal meeldis mul vett juua, hea gaseeritud vesi oli. Mul oli kange janu, kui ma bussisõitu alustasin. Veel meeldis mul näppudega vastu jalgu takti lüüa, kui hea koht oli. Mul meeldis silmad kinni panna, kui päike parasjagu otse minu peale paistis ja ma tundsin siis, kui väsinud mu silmad hetkel on, ning kui hästi mõjub neile päikesevalgus. Keegi nohises kusagil bussi tagaosas. Ma tegin selle peale silmad lahti ja sa naeratasid mulle korraks. Ma naeratasin sulle vastu ja siis pöörasin pilgu bussi tagaosas nohisevale inimesele. See oli üks pearätiga vanem tädi, kes nohisenud oli. Ta istus päris taga.
Vahepeal tuli peatus ja enamus inimesi läksid maha. Aga sina jäid. Ja mina jäin ka. Mulle meeldis see. Ja sul meeldis mind vaadata. Me sõitsime edasi. Ja teised ka, kes bussis olid.
Siis hakkas kohe väga hea lugu mängima. Mul oli selle looga palju mälestusi meelde tuletada ja siis ma tuletasin neid. Sul meeldis vaadata, kuidas ma seda teen. Kuidas ma ilma hääleta veidi laulsin kaasa ja tundusin habras. Aga rahulolev. Ja sul meeldis vaadata, kuidas ma sõrmeotsadega vastu jalgu vajutasin, kui oli vaja. Nii ma kuulan mõnikord muusikat.
Kui ma silmad lahti tegin, pöörasid sa pea ära. Aga naeratasin, ma tean et sa naeratasid tegelikult, aga ei näidanud seda välja. Sul olid samasugused juuksed nagu praegu. Aga sa riietud natuke teistmoodi, kui tema. Ta nägi välja vanem. Ja ta oligi. Ta oli sinust vähemalt viisteist aastat vanem. Aga ta nägi siiski hea välja. Mulle meeldisid tema silmad. Nad vaatasid nii ilusasti. Neis oli meeletult palju rahu. Ja nad peegeldasid midagi väga head. Ja ta oli täpselt sinu pikkune. Ja tal olid samasugused kõrvad nagu sul, aga kõrvarõngad olid teistsugused. Ja nina oli sarnane. Aga muidu oli ta hästi sinu moodi. Võibolla oli tal rohkem naerulohkusid. Aga küll nad ka tulevad.
Sinu seljataga istus õhukese mantliga mees, kellel oli vasema silma ees plaaster. Tema kõrval ei istunud kedagi. Vahepeal meeldis mul vett juua, hea gaseeritud vesi oli. Mul oli kange janu, kui ma bussisõitu alustasin. Veel meeldis mul näppudega vastu jalgu takti lüüa, kui hea koht oli. Mul meeldis silmad kinni panna, kui päike parasjagu otse minu peale paistis ja ma tundsin siis, kui väsinud mu silmad hetkel on, ning kui hästi mõjub neile päikesevalgus. Keegi nohises kusagil bussi tagaosas. Ma tegin selle peale silmad lahti ja sa naeratasid mulle korraks. Ma naeratasin sulle vastu ja siis pöörasin pilgu bussi tagaosas nohisevale inimesele. See oli üks pearätiga vanem tädi, kes nohisenud oli. Ta istus päris taga.
Vahepeal tuli peatus ja enamus inimesi läksid maha. Aga sina jäid. Ja mina jäin ka. Mulle meeldis see. Ja sul meeldis mind vaadata. Me sõitsime edasi. Ja teised ka, kes bussis olid.
Siis hakkas kohe väga hea lugu mängima. Mul oli selle looga palju mälestusi meelde tuletada ja siis ma tuletasin neid. Sul meeldis vaadata, kuidas ma seda teen. Kuidas ma ilma hääleta veidi laulsin kaasa ja tundusin habras. Aga rahulolev. Ja sul meeldis vaadata, kuidas ma sõrmeotsadega vastu jalgu vajutasin, kui oli vaja. Nii ma kuulan mõnikord muusikat.
Kui ma silmad lahti tegin, pöörasid sa pea ära. Aga naeratasin, ma tean et sa naeratasid tegelikult, aga ei näidanud seda välja. Sul olid samasugused juuksed nagu praegu. Aga sa riietud natuke teistmoodi, kui tema. Ta nägi välja vanem. Ja ta oligi. Ta oli sinust vähemalt viisteist aastat vanem. Aga ta nägi siiski hea välja. Mulle meeldisid tema silmad. Nad vaatasid nii ilusasti. Neis oli meeletult palju rahu. Ja nad peegeldasid midagi väga head. Ja ta oli täpselt sinu pikkune. Ja tal olid samasugused kõrvad nagu sul, aga kõrvarõngad olid teistsugused. Ja nina oli sarnane. Aga muidu oli ta hästi sinu moodi. Võibolla oli tal rohkem naerulohkusid. Aga küll nad ka tulevad.
# postitas evert : 9:28 PM
Sisalikud.
Nad käivad mul jälle kylas. Vahepeal neid ei olnud, aga nyyd on nad jälle tagasi. Ma hakkasin juba muretsema, kus nad vahepeal olnud on, v6i et ega nendega ole midagi juhtunud. Ehk nad käisid vahepeal kusagil reisil, mitte ei jäänud k6ik koos haigeks, sest see oleks kyll kurb. Ma loodan, et nad käisid Uus-Meremaal ja et neil oli seal hästi vahva. Kindlasti nad s6id seal k6ik kenasti jäätist ja lehvitasid möödunud veoautodele.
Tavaliselt nad tulevad juba 6htul, aga siis on nad veel peidus ja jäävad ootama millal ma magama jään. Neid pole vist esimese pilguga näha, aga nad ukerdavad ikka kusagil varjus ja piiluvad oma päikesekarva silmadega, mis nagu h66guksid hämara saatel. Neile meeldib piiluda ja hiilida, sellised sänikaelad on nad. Nad ei karda mind, aga neil meeldib siis välja tulla, kui ma magan. V6ibolla nemad toovadki mulle und. Und rongidest. Ja und vihmapilvedest mis minu peale ei saja. Ja s6iduteest mis auto all voolab, nagu ajaks ta ise autot sinna kuhu ta tahab, nagu teeb tuul purjedele. V6i sulepallile, mis lendab.
Sisalikele meeldib teed juua ja 6nneks mul kodus teed on. Eriti meeldib neile roheline tee, aga nende seast yhele k6ige suuremale, kellel on käpa otsad tule tooni, temale meeldib punane tee. Ma tean et nad joovad mu teed, aga alati toovad nad seda ka asemele. V6tavad ja toovad tagasi. Tekitavad augu ja kohe täidavad selle. Ja isegi natukene koristavad. Aga et nad ei tea, kuhu miski käib mis ripakil on, siis nad panevad k6ik mis ei tohiks sobida, mu kirjutuslaua sahtlitesse. Ja seal toimub segadus. Aga 6nneks ma ei vaata oma kirjutuslaua sahtlitesse kuigi tihti. Ma tean ainult, et sealt v6ib kadunud asju yles leida.
Veel meeldivad neile kypsised. Näiteks paki "Valeeri kypsiseid" panid nad nahka eilse öö jooksul, kui ma samal ajal voodis magasin. Padja peal keras ja jalad sooja teki all. Ma teadsin, et nad on neid söönud, sest nad olid k6ik kypsised ära söönud - mitte yhtegi ei jäänud järele. Kypsisepuru pyhkisid nad kokku pisikese harja ja kyhvliga, mis mul köögis kraanikausi all kapis on. Teetassid pesid nad köögis ära, aga nad ei teadnud mis järjestuses nad mul kapis käivad, niiet hommikul ma m6tlesin et peaks nad kunagi 6igesse järjekorda sättima, nagu peab. Ma arvan et ma teen seda 6htul, kui ma töölt koju olen j6udnud.
Veel meeldib neile moos. Nad on hästi 6nnelikud, kui ma neile enne magamaminemist pannkooke alustassile jätan, kapinurga peale. Nagu piima kassile, keda mul pole, m6tlen ma. Moosi saavad nad ise kylmutuskapist kätte, aga pannkooke on natuke raskem teha, ja neil tekib pidevalt taigna segamisega raskusi. Aga siis ma aitan neid. Lähen kööki, valan kaussi jahu ära - ja mune nad ka ei koksi - ja siis tulen oma tuppa tagasi. M6ne aja pärast ronivad nad nurkadest välja, mööda lauajalga laua peale ja hakkavad vispliga taigent vahtu lööma, kui kedagi läheduses pole. Ausalt öeldes mäkerdavad nad töö käigus m6nikord mu köögi ikka päris ära, aga yldiselt koristavad nad enda tagant ikka k6ik segaduse ära. Nad on just sellised sisalikud. Ja kui neile k6ik pannkoogid enam k6htudesse ei mahu, saan mina ka m6ne moosikäpajälgitäis pannkoogi, mis lauale on mind ootama jäetud.
Tavaliselt nad tulevad juba 6htul, aga siis on nad veel peidus ja jäävad ootama millal ma magama jään. Neid pole vist esimese pilguga näha, aga nad ukerdavad ikka kusagil varjus ja piiluvad oma päikesekarva silmadega, mis nagu h66guksid hämara saatel. Neile meeldib piiluda ja hiilida, sellised sänikaelad on nad. Nad ei karda mind, aga neil meeldib siis välja tulla, kui ma magan. V6ibolla nemad toovadki mulle und. Und rongidest. Ja und vihmapilvedest mis minu peale ei saja. Ja s6iduteest mis auto all voolab, nagu ajaks ta ise autot sinna kuhu ta tahab, nagu teeb tuul purjedele. V6i sulepallile, mis lendab.
Sisalikele meeldib teed juua ja 6nneks mul kodus teed on. Eriti meeldib neile roheline tee, aga nende seast yhele k6ige suuremale, kellel on käpa otsad tule tooni, temale meeldib punane tee. Ma tean et nad joovad mu teed, aga alati toovad nad seda ka asemele. V6tavad ja toovad tagasi. Tekitavad augu ja kohe täidavad selle. Ja isegi natukene koristavad. Aga et nad ei tea, kuhu miski käib mis ripakil on, siis nad panevad k6ik mis ei tohiks sobida, mu kirjutuslaua sahtlitesse. Ja seal toimub segadus. Aga 6nneks ma ei vaata oma kirjutuslaua sahtlitesse kuigi tihti. Ma tean ainult, et sealt v6ib kadunud asju yles leida.
Veel meeldivad neile kypsised. Näiteks paki "Valeeri kypsiseid" panid nad nahka eilse öö jooksul, kui ma samal ajal voodis magasin. Padja peal keras ja jalad sooja teki all. Ma teadsin, et nad on neid söönud, sest nad olid k6ik kypsised ära söönud - mitte yhtegi ei jäänud järele. Kypsisepuru pyhkisid nad kokku pisikese harja ja kyhvliga, mis mul köögis kraanikausi all kapis on. Teetassid pesid nad köögis ära, aga nad ei teadnud mis järjestuses nad mul kapis käivad, niiet hommikul ma m6tlesin et peaks nad kunagi 6igesse järjekorda sättima, nagu peab. Ma arvan et ma teen seda 6htul, kui ma töölt koju olen j6udnud.
Veel meeldib neile moos. Nad on hästi 6nnelikud, kui ma neile enne magamaminemist pannkooke alustassile jätan, kapinurga peale. Nagu piima kassile, keda mul pole, m6tlen ma. Moosi saavad nad ise kylmutuskapist kätte, aga pannkooke on natuke raskem teha, ja neil tekib pidevalt taigna segamisega raskusi. Aga siis ma aitan neid. Lähen kööki, valan kaussi jahu ära - ja mune nad ka ei koksi - ja siis tulen oma tuppa tagasi. M6ne aja pärast ronivad nad nurkadest välja, mööda lauajalga laua peale ja hakkavad vispliga taigent vahtu lööma, kui kedagi läheduses pole. Ausalt öeldes mäkerdavad nad töö käigus m6nikord mu köögi ikka päris ära, aga yldiselt koristavad nad enda tagant ikka k6ik segaduse ära. Nad on just sellised sisalikud. Ja kui neile k6ik pannkoogid enam k6htudesse ei mahu, saan mina ka m6ne moosikäpajälgitäis pannkoogi, mis lauale on mind ootama jäetud.
# postitas evert : 10:43 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
