laupäev
Pilvepüüdja.
Kui ma üles ärkasin, oli veel pime. Oli hästi varajane hommik ja ma polnud kaua aega nii vara ärganud. Aknast välja vaadates paistsid udu seest vaid mõned majad. Kuu veel paistis, hästi tasakesi. Ma tegin omale kähku mõned lihtsad võileivad ja seejärel astusin ma uksest välja, koridori. Koridoris polnud udu, aga koridori akende taga oli. Õues oli ka udu. Ja hästi eriliselt vaikne, ebamugavalt vaikne. Hea oli seal niimoodi vaid mõndasid helisid kuulata. Kõige rohkem oli kuulda hommikulindude plaginat. Nad ootasid esimeste tuulte puhumist, neil meeldib lasta tuulel ennast kesteabkuhu kanda. Kohe hommikul vara, et ei peaks mõtlema sellele, kuhu minna. Veel tegid nad hääli. Mina tahtsin metsa alla jalutama minna. Ma möödusin Apelsini tänavast. Apelsini villa peremees lõhkus villa hoovis puid, seda oli kaugele kuulda. Apelsini villa korsten tossas kasepuutossu. Selle villa korsteb puhub välja kummalisi rõngakujulisi tossupilvi. Apelsini villa on kollast värvi suur puumaja, millel on suur hoov. Peale Apelsini tänavat algaski kohe mets. Selles metsas on hästi palju mände. Metsa lõhna oli kaugele tunda. Peaaegu sama kaugele kuuleks metsas kukkuvat kägu, kui ta vaid veidi tugevamini kukuks.
Eriti täna hommikul. Tänasel hommikul on midagi viga..
Järve peal oli madal udu. Udu sees ujusid hommikupardid, kes ajasid tõenäoliselt taga vesikirpe. Selle järve vesi on natuke rohekat karva. Järv ise ei ole kuigi suur, aga sild on tal ikkagi. Selle jaoks, kui kellelgi tuleb soov paadiga sõita, kuigi järv ise pole just suur. Ja silla peal oli täna pilvepüüdja. Päris silla lõpus, pikk ritv käes, seljakott seljas ja pilvepüüdjamüts peas. "Tere pilvepüüdja, tere hommikust," ütlesin ma talle. Pilvepüüdja keeras korraks ringi, ütles sõrm-suu-ees "tssh!" ja viipas mind ligi. Ta oli kangesti ootamas, millal järve pealt udu ära kaob, et ta saaks pilvi püüda, ja see pidi iga hetk juhtuma.
Natukene pidimegi ootama, kuni see juhtus: udu vaibus aeglaselt ja haihtus lõpuks, nähtavale tulid pilvede peegeldused. Ja pardid, kes peegeldusetaevast sonkisid. Meelega, vist. Ehk näkkab täna isegi päikene, kui nad väga tüütuks ei kipu.
"Tssh!" ütles mulle pilvepüüdja uuesti.
Eriti täna hommikul. Tänasel hommikul on midagi viga..
Järve peal oli madal udu. Udu sees ujusid hommikupardid, kes ajasid tõenäoliselt taga vesikirpe. Selle järve vesi on natuke rohekat karva. Järv ise ei ole kuigi suur, aga sild on tal ikkagi. Selle jaoks, kui kellelgi tuleb soov paadiga sõita, kuigi järv ise pole just suur. Ja silla peal oli täna pilvepüüdja. Päris silla lõpus, pikk ritv käes, seljakott seljas ja pilvepüüdjamüts peas. "Tere pilvepüüdja, tere hommikust," ütlesin ma talle. Pilvepüüdja keeras korraks ringi, ütles sõrm-suu-ees "tssh!" ja viipas mind ligi. Ta oli kangesti ootamas, millal järve pealt udu ära kaob, et ta saaks pilvi püüda, ja see pidi iga hetk juhtuma.
Natukene pidimegi ootama, kuni see juhtus: udu vaibus aeglaselt ja haihtus lõpuks, nähtavale tulid pilvede peegeldused. Ja pardid, kes peegeldusetaevast sonkisid. Meelega, vist. Ehk näkkab täna isegi päikene, kui nad väga tüütuks ei kipu.
"Tssh!" ütles mulle pilvepüüdja uuesti.
# postitas evert : 8:58 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
