yes-no

Kui tulnukad ta ära röövisid ja seejärel tagasi tõid, ei tundnud ma teda enam ära. Ma leidsin ta vesiste põõsaste vahelt alasti lõdisemas ja tõin ta oma tuppa, minu särk ümber. Õues oli siis väga külm, vahetevahel sadas juba lörtsist vihma. Toas väänasin ta välja, pakkisin ta kuivade rätikute sisse ja panin tooli peale istuma. Ma pakkusin ja sundisin soojusega. Ta oleks äärepealt vastu maad kukkunud, viimasel hetkel sain tast kinni. Ta näeb välja enamvähem endine, väikeste muudatustega üleüldises tonaalsuses. Käed oleks justkui samad, aga kuidagi lödid, keha hoiak üldse pole mainimist väärt, aga kõige hullem on see pilk. Selles justkui pole midagi, ma vaatan seda nagu vaataks kusagile sügavasse ja lõputusse auku. Ma puhun talle näkku ja mitme tunni möödudes viliseb ta mulle vastu, ma hõikan talle kõrva sisse ja siis see kajab mulle vastu. Ta pea oleks nagu seest tühi pall. Põrnitseb ja vahib enda ette, aeg-ajalt käega pisaraid pühkides.
Kardinate vahelt ma vaatan salaja välja ja nad vilgutavad mulle sealt tulesid nagu tahaksid teate edasi anda, aga ma ei saa neist aru. Ma hoian aknad suletud ja uksed on mitme lukuga kinni, kuigi ma tean et neil võivad olla sellised relvad mis mu maja hetkega pulbriks muudab, ning need lukud ega uksed ei päästa mind. Kui ma neile akna peal tulesi vastu vilgutan, siis nad lihtsalt vajuvad pilvedesse ja ma ei näe neid enam tükk aega, aga ma tean et nad on seal ikkagi olemas. Jälgivad või kontrollivad või juhivad oma katseobjekte, kollaste, roheliste ja punaste täppidega.

See ragin on muutunud juba tugevamaks, ja ma tean et kohe midagi juhtub. See on nagu sügavtalvel mereväljade jää murdumise ja pragunemise hääl, aga see tuleb kusagilt sügavalt maakoore seest. Mõned päevad tagasi oli meil alles nii paks udu et enda ette väga kaugele polnud näha kui ma poest tulin. Patareisi veel oli, absoluutselt kõike oli ja mitte millestki polnud puudust. Mitte keegi ei valmistu tegelikult paanikaks, kõik teavad et see mis varsti juhtub on naljanumber. Lihtsalt täiesti tavaline aga vale ajaleheartikkel mille mõjuvõim on aastatega kahanenud, see ei mõju enam nii kui ta mõjus 60ndatel. Peale lume tulekut tabas meid päris vänge osoonihais, ning tuul on justkui järsult peatunud. Ja mitte meie kehad ei värise, vaid see värin tuleb kusagil maa seest või kaugustest. See ei ole külmast, see ei ole pimedahirm.
Ma tunnen seda juba mitmendat päeva, alates sellest hetkest kui õues algas talv, just see päris, külmem osa. Maa külgetõmbejõud aeg-ajalt tugevneb ja siis mõnikord lõdveneb, nii et tekib kohati n.ö. hõljumise tunne. Ükskord juhtus see mul une pealt, ja ma ei saanud tükk aega aru kuidas ma peaksin käituma, või kus ma üldse olen, või kes ma olen. Aga siis maa külgetõmbejõud stabiliseerus. Isegi läks veidi üle võlli, ja võib-olla see tekitabki seda raginat.
Viimase vihje sain ma pangaautomaadi vahendusel, justkui saadaks keegi mulle kusagilt kaugusest juhtnööre või käsklusi. Mõni kloonitud kosmonaut kes on internetiühendusse sisse murdnud tulevikust või minevikust või lihtsalt kuue tuhande valgusaasta kauguselt, või mõni geeniusest elupõletaja kes hoolib minust. Ta saatis mulle lihtsa numbrikombinatsiooni, aga ta teadis et ainult mina tean oma lemmikarvu, ning see tekitas minus teatud äratundmisrõõmu. Ja äkitselt hakkasid puud õõtsuma, telliskivimajad nagu oleksid lagunenud koost ja tekitasid kivikukkumisekolinat. Jällegi tegi külgetõmbejõud oma trikke ja tõmbas pisemaid puid ja põõsaid maa küljest välja, need lendasid otsejoones kosmosesse. Kõikvõimalikud kalamaja kägisevad uksed hakkasid nüüd kinni-lahti kägisema ja maaalune mürin muutus valjemaks. Avastasin et mind ümbritseb mingi valkjas "glow"või sudu, kui üritan vaadata silmapiiri taha.
Ja äkki seisis ta mu kõrval, just siis kui ma sooritasin kaardimakset. Mingi märguanne tuli juba varem, ja ma pöörasin ennast tema poole enne kui ta jõudis midagi öelda. "Hei...."
Maailm jäi seisma, või liikus imeaeglaselt, ja ma nägin ta pilgust peaaegu enda peegeldust. Ma nägin ta suu liikumist kümnekordse suurendusega, kui ta seda ütles, ning ta pilk ütles veel rohkem. Ma kerisin selle hetke tagasi, ja vajutasin uuesti play nuppu, ning niimoodi kümneid kordi. Meie ümber lendasid toolid ja lauad justkui ringiratast, kõik muljus ja murenes ja ragises, ning see mis pääses, lendas otsejoones kosmosesse.