yes-no

Kui tulnukad ta ära röövisid ja seejärel tagasi tõid, ei tundnud ma teda enam ära. Ma leidsin ta vesiste põõsaste vahelt alasti lõdisemas ja tõin ta oma tuppa, minu särk ümber. Õues oli siis väga külm, vahetevahel sadas juba lörtsist vihma. Toas väänasin ta välja, pakkisin ta kuivade rätikute sisse ja panin tooli peale istuma. Ma pakkusin ja sundisin soojusega. Ta oleks äärepealt vastu maad kukkunud, viimasel hetkel sain tast kinni. Ta näeb välja enamvähem endine, väikeste muudatustega üleüldises tonaalsuses. Käed oleks justkui samad, aga kuidagi lödid, keha hoiak üldse pole mainimist väärt, aga kõige hullem on see pilk. Selles justkui pole midagi, ma vaatan seda nagu vaataks kusagile sügavasse ja lõputusse auku. Ma puhun talle näkku ja mitme tunni möödudes viliseb ta mulle vastu, ma hõikan talle kõrva sisse ja siis see kajab mulle vastu. Ta pea oleks nagu seest tühi pall. Põrnitseb ja vahib enda ette, aeg-ajalt käega pisaraid pühkides.
Kardinate vahelt ma vaatan salaja välja ja nad vilgutavad mulle sealt tulesid nagu tahaksid teate edasi anda, aga ma ei saa neist aru. Ma hoian aknad suletud ja uksed on mitme lukuga kinni, kuigi ma tean et neil võivad olla sellised relvad mis mu maja hetkega pulbriks muudab, ning need lukud ega uksed ei päästa mind. Kui ma neile akna peal tulesi vastu vilgutan, siis nad lihtsalt vajuvad pilvedesse ja ma ei näe neid enam tükk aega, aga ma tean et nad on seal ikkagi olemas. Jälgivad või kontrollivad või juhivad oma katseobjekte, kollaste, roheliste ja punaste täppidega.