pühapäev
Korras.
Ta kõnnib mööda tänavat nagu kõik oleks korras. Ta läheb poodi et süüa osta. Ostabki. Käib ära raamatukogus. Koju minnes vaatab korraks postkasti. Mitte midagi. Ja läheb koju.
Ja järgmine päev, kui ta on just töölt tulnud, kõnnib ta jälle mööda tänavat. Täpselt nagu kõik oleks korras. Tal on jalas hallid peenikeste triipudega püksid ja seljas hele triiksärk. Ta sööb (pirni?)jäätist. Järgmine päev on tal vaba, kuigi käes on alles kesknädal. Tal pole mingeid plaane. Ta kõnnib nagu kõik oleks korras.
Järgmine päev sõidab ta taksoga ringi. Tal on vaba päev ja ta läheb linna teise otsa. Ta läheb sinna ja palub taksol ära minna, enne aga maksab korralikult arve (veidi üle 400 krooni) kinni, annab jootrahagi ja naeratab, soovib veel kenat päeva, ning kenat tööpäeva lõppu kui taksojuht seda mainib. Ja kutsub uue takso natukene kaugemalt. Võõra maja ette. Ja samal ajal läheb ta poodi jäätist ostma, telefon mõnusasti ilma helinata taskus värisemas. Kõik on hästi. Kõik oleks nagu korras. Ja õhtu otsa kõnnib ta, kusjuures hästi võõras kandis, päikeseprillid ees. Möödub majadest mida ta ei tea. Neis elab keegi. Ükskõik kes. Vahet pole. Ja ta jõuab varsti koju. Joob ühe kohvi, tõmbab rõdul suitsu ja läheb magama. Unes näeb ta et kõik on korras.
Järgmisel päeval on kõik korras. Ta jõuab õigel ajal tööle, oma kontorisse kus ta töötab, ta jõuab isegi veidi enne viimaseid. Ta vaatab seal mida inimesed teevad ja räägib neile üks hetk et tal on täna sünnipäev. Kõik tulevad teda õnnitlema. Tegelikult oli tal sünnipäev neli kuud tagasi ära. Ta ostab poest tordi, lõikab selle kontoris lahti ja jagab seda kõigiga. Ise ta torti ei söö, sest talle ei maitse odav kreemitort. Teised tunduvad nagu oleksid nad rahul. Ikkagi tore ja ootamatu üllatus see kolleegi sünnipäev. Ja nad lasevad tal terve ülejäänud päeva ülemuste korrusel asuval verandal tooli peal vedeleda. Kui tore päev. Mõtleb ta. Kõik on korras.
Ja järgmine päev, kui ta on just töölt tulnud, kõnnib ta jälle mööda tänavat. Täpselt nagu kõik oleks korras. Tal on jalas hallid peenikeste triipudega püksid ja seljas hele triiksärk. Ta sööb (pirni?)jäätist. Järgmine päev on tal vaba, kuigi käes on alles kesknädal. Tal pole mingeid plaane. Ta kõnnib nagu kõik oleks korras.
Järgmine päev sõidab ta taksoga ringi. Tal on vaba päev ja ta läheb linna teise otsa. Ta läheb sinna ja palub taksol ära minna, enne aga maksab korralikult arve (veidi üle 400 krooni) kinni, annab jootrahagi ja naeratab, soovib veel kenat päeva, ning kenat tööpäeva lõppu kui taksojuht seda mainib. Ja kutsub uue takso natukene kaugemalt. Võõra maja ette. Ja samal ajal läheb ta poodi jäätist ostma, telefon mõnusasti ilma helinata taskus värisemas. Kõik on hästi. Kõik oleks nagu korras. Ja õhtu otsa kõnnib ta, kusjuures hästi võõras kandis, päikeseprillid ees. Möödub majadest mida ta ei tea. Neis elab keegi. Ükskõik kes. Vahet pole. Ja ta jõuab varsti koju. Joob ühe kohvi, tõmbab rõdul suitsu ja läheb magama. Unes näeb ta et kõik on korras.
Järgmisel päeval on kõik korras. Ta jõuab õigel ajal tööle, oma kontorisse kus ta töötab, ta jõuab isegi veidi enne viimaseid. Ta vaatab seal mida inimesed teevad ja räägib neile üks hetk et tal on täna sünnipäev. Kõik tulevad teda õnnitlema. Tegelikult oli tal sünnipäev neli kuud tagasi ära. Ta ostab poest tordi, lõikab selle kontoris lahti ja jagab seda kõigiga. Ise ta torti ei söö, sest talle ei maitse odav kreemitort. Teised tunduvad nagu oleksid nad rahul. Ikkagi tore ja ootamatu üllatus see kolleegi sünnipäev. Ja nad lasevad tal terve ülejäänud päeva ülemuste korrusel asuval verandal tooli peal vedeleda. Kui tore päev. Mõtleb ta. Kõik on korras.
# postitas evert : 8:19 PM
neljapäev
Mulleöeldi.
Mulle öeldi et ma ei võtaks neid tablette siis kui ma olen tarbinud alkoholi, ja veel vähem kästi mul neile peale juua kõigepealt viskit, siis rummi ja lõpuks veini, aga mis mul sellest? Mis mul sellest, ah?!
Põhimõtteliselt maailm plahvatas siis. Enneöine punane taevas oli äkitseklt kummaliselt helesinine, nagu asfalt. Või nagu leib mu laual mis mulle suurte silmadega vastu vahtis. See oli, nagu, kui pildiraamile, mis nurkapidi vastu maad on, astuda peale, otse vastasnurga peale, samamoodi väändus maailm kokku. Kõik puud murdusid ühe korraga ja ma olen väga tänulik et majade katustega juhtus sama, nad lendasid vähemalt miljardiks tükiks. Ja seal oli grupp inimesi tänaval kõndimas keda ma oma aknapealt nägin. Neil vaesekestel polnud alguses õiget aimu ka mis toimub ja nad üritasid paanikas jooksma hakata kui ilge ragin nende peadekohalt tuli. Nagunii nii mõnigi neist pidas selleks lennukiõnnetust ja juba leppisid nad sellega et nende lips on tõenäoliselt läbi. Teised aga otsisid pääsu sealt kus vähegi saaks. Kuhu näpud mahuks, kuhu küüned ulatuks. Nende peadest jooksis küll läbi juba nende haruldane elu, või kui kellel mitte läbi siis vähemasti jooksis ta kusagilt mööda, ning mõned neist ei näinud seal midagi tuttavat nagu oleks olnud see kellegi teise elu. Korraga tundsid nad kuidas maailma külgetõmbe jõud ühe väga kiire hetkega kolmekümnekordistus, nad loomulikult murdsid kõik oma luud, ning sajandiksekund hiljem langes nende koorem äkitsi õlult jättes maha vaid varemed. Arvasin kõigepealt et grupp inimesi tänaval lihtsalt peab olema grupp laipu tänaval, kuid enamustele jäi hing sisse ja nad edasi liiklemiseks kasutasid roomamise abi. Nad olid kui ussid, kui ligased vihmaussid kellest on auto üle sõitnud, kui märkimata jätta see fakt et tõenäoliselt ei ripu vihmaussidel soolikaid suust-kõrvust välja. Nii nad vingerdasid seal umbes pool tundi, kes vähem - kes rohkem, kuni jõudsid lõpuks sinna kuhu alguses plaan minna oli. Järgmisel päeval olla ühtesid juba katust parandamas nähtud.
Põhimõtteliselt maailm plahvatas siis. Enneöine punane taevas oli äkitseklt kummaliselt helesinine, nagu asfalt. Või nagu leib mu laual mis mulle suurte silmadega vastu vahtis. See oli, nagu, kui pildiraamile, mis nurkapidi vastu maad on, astuda peale, otse vastasnurga peale, samamoodi väändus maailm kokku. Kõik puud murdusid ühe korraga ja ma olen väga tänulik et majade katustega juhtus sama, nad lendasid vähemalt miljardiks tükiks. Ja seal oli grupp inimesi tänaval kõndimas keda ma oma aknapealt nägin. Neil vaesekestel polnud alguses õiget aimu ka mis toimub ja nad üritasid paanikas jooksma hakata kui ilge ragin nende peadekohalt tuli. Nagunii nii mõnigi neist pidas selleks lennukiõnnetust ja juba leppisid nad sellega et nende lips on tõenäoliselt läbi. Teised aga otsisid pääsu sealt kus vähegi saaks. Kuhu näpud mahuks, kuhu küüned ulatuks. Nende peadest jooksis küll läbi juba nende haruldane elu, või kui kellel mitte läbi siis vähemasti jooksis ta kusagilt mööda, ning mõned neist ei näinud seal midagi tuttavat nagu oleks olnud see kellegi teise elu. Korraga tundsid nad kuidas maailma külgetõmbe jõud ühe väga kiire hetkega kolmekümnekordistus, nad loomulikult murdsid kõik oma luud, ning sajandiksekund hiljem langes nende koorem äkitsi õlult jättes maha vaid varemed. Arvasin kõigepealt et grupp inimesi tänaval lihtsalt peab olema grupp laipu tänaval, kuid enamustele jäi hing sisse ja nad edasi liiklemiseks kasutasid roomamise abi. Nad olid kui ussid, kui ligased vihmaussid kellest on auto üle sõitnud, kui märkimata jätta see fakt et tõenäoliselt ei ripu vihmaussidel soolikaid suust-kõrvust välja. Nii nad vingerdasid seal umbes pool tundi, kes vähem - kes rohkem, kuni jõudsid lõpuks sinna kuhu alguses plaan minna oli. Järgmisel päeval olla ühtesid juba katust parandamas nähtud.
# postitas evert : 11:10 PM
pühapäev
Mittetablett.
Tegelikult oli see täielik rumalus soovida just seda ja mitte midagi muud, minnes läbi silla alt millest samal ajal üle sõitis rong. Täielik, täielik rumalus, ja kes oleks arvanud et mu soov täidetakse, või et see täidetakse just niipea, vaid hetke möödudes peaaegu. Aga järele mõeldes ei olegi vist olemas inimest, kel olemas on juba kõik vajalik ning lisaks sellele siis veel üks soov, mida ta tegelikult soovima ei peagi. Ei saa olemas olla üldist statistikat, või võrdlust teistega. Täielik rumalus on sellisel juhul juba ainuüksi soovida, see soovimise idee juba ise - mis kuramuse rong, oh jaburus, siiski.
Niisiis soovisin ma omale midagi, millega inimesi hävitada saaks. Ma isegi ei mõelnud sellele lapselikule rongi-muinasjutule samal ajal kui ma jälgisin trolli tagareas tudisevat narkomaani kelle käsi pahatahtlikult tema kõrval istuva vanadaami taskust rahakoti ära tõi, meelel vaid väga pingul vastikustunne. Ma ju tean et ühiskond pole kusagil selline kus mu meeled ennast kodus tunda võiksid, aga see ei tähenda iial et ma peaksin selle suhtes midagi ette võtma, ja veel vähem karjuvat hukkamõistu, ning selle juures veel nii hävitavat. Mis kurat võib olla ühe poisi mõistuses.
Tundsin äkitselt oma taskus midagi, taskus mis tegelikult just oli tühi olnud, ja hetkega mõtlesin et nagunii on see mõne halvade elukommetega organismi näpuline jäse, aga pettusin oma mõttevälgatuses ja kahjuks mitte õnneks. Kompasin neid asju oma taskus sama vaikselt, nagu olin silla alt läbi sõites vastikut tundnud haletsusväärse naromaani vargustegu jälgides. Niisama vaikselt, ainult oma mõtetes ja pingutamata häälepaelu. Tundus et plastik, aga raskem, nagu mõni metall, aga ebamäärase kujuga, nagu veider ümmargune seep, lameda kujuga, mu enda õnnetusehunnik. Ning veel isegi mitte teades mis nad on, teadsin ma juba nende tööpõhimõtet läbi ja lõhki.
Kui narkomaan trollist väljus hakkasin ma teda jälitama. Ma teadsin et võõras rahakott on tal taskus, aga keegi teine seda veel pole märganud ja trollis olles ei teinud ma samuti midagi selle heaks. Möödusime majadest, mina mitukümmend meetrit tagapool lonkimas, möödusime mitmeid tänavaid pidi, kuni ühe suure silla all hakkas jälitatav oma tasku kallal toimetama. Ma ei lasknud tal kaua oodata, viskasin selle kummalise tableti moodi, aga suurema, moodustise tema suunas ja ise jooksin täpselt teisele poole. Plahvatus, mida ma ootasingi, see loomulikult tuli, mõttes sekundeid lugedes nelja pealt. Hämmastaval kombel ei teinud plahvatus millelegi muule viga kui vaid vaesele narkomaanile, sild ja selle all kasvavad põõsad jäid puutumata, aga narkoman ise justkui haihtus, mida ei saa küll öelda tükkide kohta milleks ta laiali lendas.
Uudistes öeldi et kellelgi pole piisavalt õrna aimu et seletada juhtunud, kõik otsad jäid lahtiseks ning oletati et narkomaan iseendale otsa peale tegi, aga kuidas - võimatu seletada. Teised ajalehed pajatasid sellest et linna kohal olla tulnukate õhulaeva nähtud, ning veel et ameeriklased katsetavad oma imerelvi üle maailma igal pool, ning et Eesti sai äsja oma esimese ohvri. Rahvas on parajalt paanikas, tänavad on õhtuti tühjad ning päevasel ajal liiguvad kõik kas suurtes gruppides või liiklemiseks ettenähtud spetsiaalsetes bussides, ülejäänutel soovitati tugevalt koju jääda ja kõik lukud ustel kinni keerata. Meie president oma kõneluses mainis seda et ta on olude suhtes täiesti nõutu ja et ta sooviks et ta ei oleks president. 95% politseinikest on ametist lahkunud, samuti ka kõik ülejäänud isikud kes julgeolekuga seotud on.
Peagi pajatas meedia veel paarist sarnasest juhust, just hetkel kui kõik vaibuma hakkas. Siis veel ühest mis oli olnud nii ränk et hukkunute arvu ei suudetud kindlaks teha, ning siis veel paarist-kolmest.
Mina käisin vahepeal poes nagu ikka, ühest neist mis veel lahti oli. Sooja toidu leti ääres oli tõesti üks väga kena neiu, mitte nagu need tavalised kes võõras keeles räägivad ega varja seda kuidas nad salatise käega tagumikku sügavad, ja ma ütlesin talle tere. Siis ostsin ma plovi ja sellele peale lasin ma kallata seenekastet, ning juurde tahtsin ma veel hautatud köögivilju. Neiu vaatas mind väga solvunud näoga, ning tegi oma tööd äärmise vastikusega. Kodutee kõndidin ma jala, ma olin vist ainuke kes seda tegi, ning ülemise korruse akendest piiluti mind imestunud nägudega. Enamus esimese korruse aknaid oli plankudega kinni löödud.
Niisiis soovisin ma omale midagi, millega inimesi hävitada saaks. Ma isegi ei mõelnud sellele lapselikule rongi-muinasjutule samal ajal kui ma jälgisin trolli tagareas tudisevat narkomaani kelle käsi pahatahtlikult tema kõrval istuva vanadaami taskust rahakoti ära tõi, meelel vaid väga pingul vastikustunne. Ma ju tean et ühiskond pole kusagil selline kus mu meeled ennast kodus tunda võiksid, aga see ei tähenda iial et ma peaksin selle suhtes midagi ette võtma, ja veel vähem karjuvat hukkamõistu, ning selle juures veel nii hävitavat. Mis kurat võib olla ühe poisi mõistuses.
Tundsin äkitselt oma taskus midagi, taskus mis tegelikult just oli tühi olnud, ja hetkega mõtlesin et nagunii on see mõne halvade elukommetega organismi näpuline jäse, aga pettusin oma mõttevälgatuses ja kahjuks mitte õnneks. Kompasin neid asju oma taskus sama vaikselt, nagu olin silla alt läbi sõites vastikut tundnud haletsusväärse naromaani vargustegu jälgides. Niisama vaikselt, ainult oma mõtetes ja pingutamata häälepaelu. Tundus et plastik, aga raskem, nagu mõni metall, aga ebamäärase kujuga, nagu veider ümmargune seep, lameda kujuga, mu enda õnnetusehunnik. Ning veel isegi mitte teades mis nad on, teadsin ma juba nende tööpõhimõtet läbi ja lõhki.
Kui narkomaan trollist väljus hakkasin ma teda jälitama. Ma teadsin et võõras rahakott on tal taskus, aga keegi teine seda veel pole märganud ja trollis olles ei teinud ma samuti midagi selle heaks. Möödusime majadest, mina mitukümmend meetrit tagapool lonkimas, möödusime mitmeid tänavaid pidi, kuni ühe suure silla all hakkas jälitatav oma tasku kallal toimetama. Ma ei lasknud tal kaua oodata, viskasin selle kummalise tableti moodi, aga suurema, moodustise tema suunas ja ise jooksin täpselt teisele poole. Plahvatus, mida ma ootasingi, see loomulikult tuli, mõttes sekundeid lugedes nelja pealt. Hämmastaval kombel ei teinud plahvatus millelegi muule viga kui vaid vaesele narkomaanile, sild ja selle all kasvavad põõsad jäid puutumata, aga narkoman ise justkui haihtus, mida ei saa küll öelda tükkide kohta milleks ta laiali lendas.
Uudistes öeldi et kellelgi pole piisavalt õrna aimu et seletada juhtunud, kõik otsad jäid lahtiseks ning oletati et narkomaan iseendale otsa peale tegi, aga kuidas - võimatu seletada. Teised ajalehed pajatasid sellest et linna kohal olla tulnukate õhulaeva nähtud, ning veel et ameeriklased katsetavad oma imerelvi üle maailma igal pool, ning et Eesti sai äsja oma esimese ohvri. Rahvas on parajalt paanikas, tänavad on õhtuti tühjad ning päevasel ajal liiguvad kõik kas suurtes gruppides või liiklemiseks ettenähtud spetsiaalsetes bussides, ülejäänutel soovitati tugevalt koju jääda ja kõik lukud ustel kinni keerata. Meie president oma kõneluses mainis seda et ta on olude suhtes täiesti nõutu ja et ta sooviks et ta ei oleks president. 95% politseinikest on ametist lahkunud, samuti ka kõik ülejäänud isikud kes julgeolekuga seotud on.
Peagi pajatas meedia veel paarist sarnasest juhust, just hetkel kui kõik vaibuma hakkas. Siis veel ühest mis oli olnud nii ränk et hukkunute arvu ei suudetud kindlaks teha, ning siis veel paarist-kolmest.
Mina käisin vahepeal poes nagu ikka, ühest neist mis veel lahti oli. Sooja toidu leti ääres oli tõesti üks väga kena neiu, mitte nagu need tavalised kes võõras keeles räägivad ega varja seda kuidas nad salatise käega tagumikku sügavad, ja ma ütlesin talle tere. Siis ostsin ma plovi ja sellele peale lasin ma kallata seenekastet, ning juurde tahtsin ma veel hautatud köögivilju. Neiu vaatas mind väga solvunud näoga, ning tegi oma tööd äärmise vastikusega. Kodutee kõndidin ma jala, ma olin vist ainuke kes seda tegi, ning ülemise korruse akendest piiluti mind imestunud nägudega. Enamus esimese korruse aknaid oli plankudega kinni löödud.
# postitas evert : 11:19 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
