yes-no

Nõnda nagu must lind ühel hetkel aknast sisse lendas ja tugitooli seljatoele maandus, nii hakkaski see iga päev olema. Alguses tundus et ta tahab süüa, nii toodigi talle peotäis teri ja asetati need alustaldrikul madalale diivanilauale aga must lind koolutas oma pea kaugele ette ja oma suurema silmaga põrnitses ta neid teri nii pingsalt et tema kael venis vist koguni 3cm pikemaks, kuid ta ei hoolinud neist rohkem ega vähem. Vaatas neid teri sealt tugitooli seljatoe otsast väljaveninud kaelaga hetke ja kaks ning mõne tugeva tiivahoobiga kadus jälle aknast välja nagu poleks ta iial tulnudki. Kiiresti, mõne hetkega kadus ta maaliliste väljade taha, temast jäid maha hommikuse madala udu sisse tiivalöökide lained kuna ka ta ise lendas üsna madalalt, nii madalalt et ta võiks lennata kassile suhu. Ta lendas madalalt üle maaliliste väljade ja tiigi kohal tegi ta terava jõnksu, hajudes silmapiiri taha.
Hiljem, kui ta oli juba pikki aastaid kohapeal käinud, alguses uudistades ning kui hiljem peremees talle terade asemel juba ka oma võileiva küljest nuki murdis mille must lind ka lõpuks vastu võttis ja kui ta oli peremehe seiklusjutte juba nii palju kuulanud et tal alguses mõned sõnad meelde jäid, ja siis veel hiljem kui ta juba soravalt lühikesi lauseid sättima hakkas, mis peremeest lausa kummastas, ning veel hiljem kui ta nii oma elust kui ka iga-päeva tööst lõpuks avalikult rääkima hakkas, ikka suurem silm punnis ja kael ette sirutatud, alguses tugitooli seljatoel, mõnikord lendas kohe taldrikusse, peremehe õlale isegi vahel ja mõned korrad lagipähe. Siis lõpuks sai peremees teada et ta mitte niisama ei lenda huvi pärast, ega jutu jätkuks, ega lihtsalt tiibade sirutamise pärast või et nii nagu on lindudel kombeks. Ta oli üks eriline must lind, ikka päris oma missiooniga ja läbimõeldud plaaniga. Näiteks vedas ta kord kuus eestikeelseid ajalehti ja ajakirju Vermonti mägede vahel elavatele väliseestlastele. Mitte nagu ta tervet teed linnutiivul ette võtaks sest siis kuluks tal kohalejõudmiseks pool elu, skeemitamise käigus avastas ta näiteks et parim lahendus on lennata üle lahe Helsinki-Vantaa lennujaamale ja seal oodata lendu AY005 mis viib ta otsejoones teisele mandrile. Mitte et ta niisama lennukisse lendaks, sest see ei läheks tõenäoliselt läbi, isegi kui ta vagusi kogu selle aja istuks toolide all ja üritaks ennast varjata. Oli vaja koostööd, läbirääkimiste käigus määrati talle koostööpartneriks mees nimega "O", kes pealae pealt täiesti kiilakas oli, kuid kuna ta kupli külgedel kasvasid hõredad tumedad juuksed siis mustal linnul oli väga lihtne oodata "O-d" lennuki läheduses enne pardaleminekut, ning siis äkitselt õigel ajal ja õigel hetkel olla õiges kohas, väänata pea ettevaatlikult tiiva alla ja teeselda et ta on must parukas. Säärasel moel ja erinevate koostööpartneritega õnnestus tal oma nutikust ära kasutades New Yorki ja tagasi lennata 87-l korral ning sealt edasi Vermonti põrutada oli juba lihtne. Väliseestlased said oma lugemise normaalsel ajal kätte ja nad väga tänasid musta lindu tema tubliduse eest aga tema leidlikkus ei tulnud kunagi avalikuks ja seetõttu saatis teda alati salapärasuse varjund.