yes-no

Ta teadis et ta jõuab õigeks ajaks, täpselt õigeks ajaks, sirutas juba käe kellanupu suunas või mõtles sirutama hakata (pole kindel,) kui ühel hetkel ta tundis justkui väikest tuuleiili. See juhtus kõik murdosasekundi vältel, ta ei märganud kuidas ta müts ära lendas, aga tundis seda, ning järgmisena läks sall. Musta värvi kunstlikust villast ja muudest odavatest materjalidest kokkupunutud vabrikutoode. Salli välimine ots kerkis üles, ning ketras ennast kaela ümbert elegantselt lahti, ning kadus. Järgmisena läksid kindad, ning kohe peale seda talvejope, ning lips, seejärel vöö (eraldi) ja püksid, ning kõik muu. Isegi sokke ei jäänud jalga, aga ta ei jõudnud ehmuma hakatagi olles ihualasti keset Kollane tänavat. Järgmisena tundis ta kuidas ta jalad kerkisid õhku ja miski metalne toru vajutati talle pähe, hetk hiljem juba poole kereni, ning siis kohe juba täielikult "alla neelatud." Ta ei jõudnud öelda midagi ("Jumal, ma pole viimasel ajal Sinu poole pöördunud et midagi endale paluda, pole olnud midagi mis tuleks päästa hukatusest või pole olnud hinge mis vääriks säästmist. Pole olnud mitte mingeid soove ega tahtmisi. Aga nüüd on minu kord, ma olen tõsises jamas. Supis, ei - omadega perses kui aus ja otsekohene olla. Õigemini olen ma mingisse kuradi lõputusse torusse imetud nagu tükk pahna, siin on pime ja kare ja tolmune ja kleepuv - vist kellegi veri. Täiega ebameeldiv. Tee ometi palun midagi, ja kui sa ei suuda mind päästa siis ma palun et lõpp tulgu mulle kiiresti ja kergelt. Aamen.") ega karjuda Appi! Ta oli jutskui shokis, krampjas olekus kui ta äkki pimedusse tiriti. Äkitselt tundis ta kaasa kõikidele Balti vete räimedele ja kiludele, toru oli eriliselt kitsas, kleepuv ja tolmune, ning võimatu oli aru saada mis pidi ta hetkel on. Tema olemasolu jäi reetma ainult autotee äärde kukkunud raamat mormooni-muinasjuttudega.
http://instagram.com/p/YVNMPpocE7/

Pohui.
See on sõnavabadus. See on ma-teen-mida-ma-tahan-vabadus. Söön-mida-ma-tahan ja ütlen-mida-ma-tahan ja teen-mida-ma-tahan ja joon-mida-ma-tahan-vabadus. Lülitan ennast täiesti välja, kui ma tahan. Lülitan, kui tahan, ja viimaks ometi. Kella 19ni õhtul. Kõigest. Hüppan lendoravakostüümis pilvelõhkuja (kui meil oleks mõni) katuselt alla, liuglen ahvatleva kiirusega, lendleva kiirusega nagu tuuleiil väiksematest majadest mööda, põikan tornidest ja müüridest kõrvale, üritan mitte autoteele kukkuda, ning maandun ilma langevarjuta imelise kergusega jalgadele nagu kass. Mitte ühtegi luumurdu, ei mingit heli, tasakaal nagu ninjal. Keegi ei märka, keegi ei pane tähele, ainult mina. Täielikus vaikuses. Ainult muigan, ja lähen edasi. Astun mööda akendelt peegelduvaid päikselaike ja otsejoones suve suunas, kõnnin kuni tunnen mere lõhna, seal on kohe pikk roheline rohi ja rohu sees valge siidine lina. Need on naerukajakad, nad on jälle tagasi. Nad naeravad mu üle, aga kui ma viskan neile saia (sai=valge surm) siis nad ei naera enam, vaid väga osavate manööverduste kaupa nopivad oma kurku kõik saiatükid. Nagu neil oleks TÄIESTI POHUI, välja arvatud see et nad ei tule mulle igaks juhuks liiga lähedale. Ja kui tulevad, siis ainult selleks et mulle tiivaotsaga vastu nägu lüüa.