kolmapäev
Kassikummikutevabrikus.
Aastad on möödunud. Ta ärkas üles ja oli juba päev. Enne oli öö olnud, ning külm selle sees. Ja kui tal veel silmad kinni olid, möödus kord suvi ja kord talv, kuid mitte liiga kiiresti. Muru roheliseks ei läinud, lihtsalt ei jõudnud minna. Ja ega taevaski nii sinine olnud, see oli hall, äärest ääreni hall ja ilma lindudeta. Vaikne nagu surnu. Ning kardinate taga sahises nagu oleks terve maailm muutunud otsasaanud teleprogrammiks mida huvi pärast katsuda tahaks kui klaasi ees ei oleks. Kui liiga kaua vaadata, võtab ta su oma võimusesse. Tuule käes kääksub lahtiolev ülemine aknanurk millele kohe hakkab tibutama.
Lael oli ikka neli nurka, ning ta pani silmad jälle kinni. Ning tegi nad kohe jälle lahti, sest see oli tema telefon mis padja all juba pikemat aega värises. Helistajaks oli tema ülemus, kellele läbi telefoni karjuda meeldib. Ta kannab üleskeeratud käiseid, ja nii ta karjub, lakkamatult, ta võib seda teha tunde järjest, ning mõnikord tundub nagu teeks ta seda heast peast. Hommikul esimese asjana, mõnikord. Mõnikord aga hoopis öösel kell kaksteist, või hiljemgi. Suu ümber karjumisvõru ja lohakalt pügatud vurrud, silmad nagu klaasist vaatamas ühte kohta ilma et kordagi pilguks.
Maja põleb. Lihtsalt ragiseb ja sööb iseennast suurte ampsudega. Tuulega käivad leegid kord aknast välja, ja siis maja kõige keerulisematesse nurkadesse, kordamööda, tehes merekohinale sarnast kohinat. Hetk tagasi võis veel käia pehmel vaibal ja lülitada lampi näiteks põlema või kustu, vaadata mis külmkapis on või mida seal ei ole, panna jalgu vastu leiget radiaatrit või pista sõrmi pooleldi täis veekaussi. Hüpata jalgrattale mis keldris seisab, või mis seal seista võiks. Ometi hoiab rahulolev käsi tikukarpi ega aja taga tuletõrje numbreid väriseva telefoni peal.
Tänaval on kõik nagu ikka. On väga erilisi tänavaid, ja tavalisi, siin on samuti nagu igal pool on, no täpipealt. Ei tea teise tänava elanikud midagi tänava elanikest mis tegelikult äärmiselt lähestikku asub, neil pole õrna aimugi rahulolust mida tekitab neis, esimese tänava elanikes, tunne, poole kõnnaku pealt vahetada suunda ja selg ees minna sinna kust nad tulid, ning mõnikord nii mitmeid kordi järjest. Ja kuidas saaksidki nad seda teada kui nad iial oma tänavalt ei lahku. Nad ei lahku ka oma kodust, nad ei lahku ka oma toast, nad ei lahku ka oma voodist, nad on nimelt väga sügavas koomas. Elus hoiab neid võibolla puu-voolik mis tuleb nende kõhust, juhtmed mis ühendavad masinaid seintega, hingamisaparaadid ja teadmine sellest et nad ei tea mitte midagi. Võib öelda et need ruumid on ainsad kus nad oma ea jooksul viibida saavad. Aken, loomulikult pesemata, näitab ähmaselt tänavapilt mis all õõtsub, või näitaks - kui aken vähem määrdunud oleks, seega ta vaid kumab vaikselt, ja laseb kõigel olla nii nagu ta on. Oota! keegi hiilib all.
Ta läheb mööda seda tühja tänavat, kõikjal ümberringi on puud, vanad suured jämedad puud, okste küljes loomulikult pungad, ja muud moodi ei saa kui tekib tunne nagu keegi piiluks neist oma mõttejõul, oma ainsast pisikesest peaaegunähtamatust imetillukesest aknast. Sellele võiks kauem mõelda, kui park ei tunduks nii sünge, kui puud poleks veel poolenisti härmas, ja kui nad poleks kasvanud risti-rästi üksteise otsa või lausa ümber, ning kui tuul neid ei väänaks ei tekiks neist ka raginaid, mis, kui järele mõelda, meenutab veidi rohutirtsu orkestri mängu, ning kui sellele pikemalt mõelda, meenutavad need puud juba hiigelrohutirtse. Pungadega.
Tuletõrjeauto kimab mööda, ning teinegi, poriloigust ülbelt läbi, vilkurite saatel undamas. Tühja kah. Ning see tuletabki meelde, et kusagile peaks ju minema. Aga kuhu?
Ükskõik kuhu, aga mitte kummikutevabrikusse. Viimasel ajal on seal kõik valesti. Kõik, kõik, kõik. Tootmisega ei, sellega on kõik korras, asi on vabrikus endas ja selles kuidas ta töötab. Seal on loomulikult teisigi, kõik nad hiilivad öösiti välja et sinna minna, või käivad seal ära päeval. Kuidas keegi, ja nii on alati. Buss sõidab ka sama moodi, peatub ta samas kohas, ja kannab sama numbrit (Mjäu 2.) Võibolla viga ongi teistes, selles kuidas nad jõllitavad ja juttu teha tahavad, kuidas nad naeratades tulevad ja küsivad kuidassulläheb.
Lael oli ikka neli nurka, ning ta pani silmad jälle kinni. Ning tegi nad kohe jälle lahti, sest see oli tema telefon mis padja all juba pikemat aega värises. Helistajaks oli tema ülemus, kellele läbi telefoni karjuda meeldib. Ta kannab üleskeeratud käiseid, ja nii ta karjub, lakkamatult, ta võib seda teha tunde järjest, ning mõnikord tundub nagu teeks ta seda heast peast. Hommikul esimese asjana, mõnikord. Mõnikord aga hoopis öösel kell kaksteist, või hiljemgi. Suu ümber karjumisvõru ja lohakalt pügatud vurrud, silmad nagu klaasist vaatamas ühte kohta ilma et kordagi pilguks.
Maja põleb. Lihtsalt ragiseb ja sööb iseennast suurte ampsudega. Tuulega käivad leegid kord aknast välja, ja siis maja kõige keerulisematesse nurkadesse, kordamööda, tehes merekohinale sarnast kohinat. Hetk tagasi võis veel käia pehmel vaibal ja lülitada lampi näiteks põlema või kustu, vaadata mis külmkapis on või mida seal ei ole, panna jalgu vastu leiget radiaatrit või pista sõrmi pooleldi täis veekaussi. Hüpata jalgrattale mis keldris seisab, või mis seal seista võiks. Ometi hoiab rahulolev käsi tikukarpi ega aja taga tuletõrje numbreid väriseva telefoni peal.
Tänaval on kõik nagu ikka. On väga erilisi tänavaid, ja tavalisi, siin on samuti nagu igal pool on, no täpipealt. Ei tea teise tänava elanikud midagi tänava elanikest mis tegelikult äärmiselt lähestikku asub, neil pole õrna aimugi rahulolust mida tekitab neis, esimese tänava elanikes, tunne, poole kõnnaku pealt vahetada suunda ja selg ees minna sinna kust nad tulid, ning mõnikord nii mitmeid kordi järjest. Ja kuidas saaksidki nad seda teada kui nad iial oma tänavalt ei lahku. Nad ei lahku ka oma kodust, nad ei lahku ka oma toast, nad ei lahku ka oma voodist, nad on nimelt väga sügavas koomas. Elus hoiab neid võibolla puu-voolik mis tuleb nende kõhust, juhtmed mis ühendavad masinaid seintega, hingamisaparaadid ja teadmine sellest et nad ei tea mitte midagi. Võib öelda et need ruumid on ainsad kus nad oma ea jooksul viibida saavad. Aken, loomulikult pesemata, näitab ähmaselt tänavapilt mis all õõtsub, või näitaks - kui aken vähem määrdunud oleks, seega ta vaid kumab vaikselt, ja laseb kõigel olla nii nagu ta on. Oota! keegi hiilib all.
Ta läheb mööda seda tühja tänavat, kõikjal ümberringi on puud, vanad suured jämedad puud, okste küljes loomulikult pungad, ja muud moodi ei saa kui tekib tunne nagu keegi piiluks neist oma mõttejõul, oma ainsast pisikesest peaaegunähtamatust imetillukesest aknast. Sellele võiks kauem mõelda, kui park ei tunduks nii sünge, kui puud poleks veel poolenisti härmas, ja kui nad poleks kasvanud risti-rästi üksteise otsa või lausa ümber, ning kui tuul neid ei väänaks ei tekiks neist ka raginaid, mis, kui järele mõelda, meenutab veidi rohutirtsu orkestri mängu, ning kui sellele pikemalt mõelda, meenutavad need puud juba hiigelrohutirtse. Pungadega.
Tuletõrjeauto kimab mööda, ning teinegi, poriloigust ülbelt läbi, vilkurite saatel undamas. Tühja kah. Ning see tuletabki meelde, et kusagile peaks ju minema. Aga kuhu?
Ükskõik kuhu, aga mitte kummikutevabrikusse. Viimasel ajal on seal kõik valesti. Kõik, kõik, kõik. Tootmisega ei, sellega on kõik korras, asi on vabrikus endas ja selles kuidas ta töötab. Seal on loomulikult teisigi, kõik nad hiilivad öösiti välja et sinna minna, või käivad seal ära päeval. Kuidas keegi, ja nii on alati. Buss sõidab ka sama moodi, peatub ta samas kohas, ja kannab sama numbrit (Mjäu 2.) Võibolla viga ongi teistes, selles kuidas nad jõllitavad ja juttu teha tahavad, kuidas nad naeratades tulevad ja küsivad kuidassulläheb.
# postitas evert : 9:57 PM
pühapäev
Natuke.
Ma küsisin et kas tal on külm, aga ta ei vastanud midagi. Kui ta oleks vastanud, oleks ta kindlasti öelnud et natuke. Ta hoopis istus mu seljataha pingile ja pani oma selja vastu minu selga, ning selle asemel et ennast soojendada, või vähemalt oma käsigi - neid omavahel kokku hõõrudes - või paluda et mina seda tema eest teeksin, ta hoopis keeras omale ühe sigareti. Ta keeras omale ühe sigareti ja värises kergesti vastu mu selga, ning ma muigasin. Ma ei tea kuidas ta selle ära tabas, ja vastuseks tonksas ta õrnalt küünarnukiga vastu mind lootes et ta tabab mu ribisid, ja ulatas oma käe mu välgumihkli järgi mille ma talle üle õla ulatasin.
Istusime seal veidi nii, ja mul oli kange tahtmine küsida. Mul oli kange tahtmine küsida igasuguseid asju, aga ma ei küsinud. Meelsamini oleksin ma temalt küsinud, ma oleksin küsinud ja küsinud ja pärinud, ja ma oleksin ta oma küsimustega päris hulluks ajanud, või kui mitte päris hulluks siis vähemasti marru küll.
Aga ma ei küsinud. Istusime veel veidi ja ma tundsin kuidas ta suitsetas, tõmbas pika mahvi ja vaatas kord üles taevasse otse pihta sellele suurele pilvele, ning siis jälle oma jalge ette. Siis kallutas ta oma pead, ning vaatas kusagile mujale. Ma ei tea mida ta vaatas, aga ma oleksin tahtnud teada. Ma oleksin väga, tõesti väga tahtnud teada.
Mina vaatasin müürilt alla tänavale, sest seal oli autosid. Mind ei huvita autod, vähemalt mitte väga. Mind ei huvita autod, ega autokapotid ega nende autode mootorid, ning üldse sellised asjad. Ja korraga ma juba vaatasingi mujale.
Seal oli mees kes müüs söödud arbuuse.
Istusime seal veidi nii, ja mul oli kange tahtmine küsida. Mul oli kange tahtmine küsida igasuguseid asju, aga ma ei küsinud. Meelsamini oleksin ma temalt küsinud, ma oleksin küsinud ja küsinud ja pärinud, ja ma oleksin ta oma küsimustega päris hulluks ajanud, või kui mitte päris hulluks siis vähemasti marru küll.
Aga ma ei küsinud. Istusime veel veidi ja ma tundsin kuidas ta suitsetas, tõmbas pika mahvi ja vaatas kord üles taevasse otse pihta sellele suurele pilvele, ning siis jälle oma jalge ette. Siis kallutas ta oma pead, ning vaatas kusagile mujale. Ma ei tea mida ta vaatas, aga ma oleksin tahtnud teada. Ma oleksin väga, tõesti väga tahtnud teada.
Mina vaatasin müürilt alla tänavale, sest seal oli autosid. Mind ei huvita autod, vähemalt mitte väga. Mind ei huvita autod, ega autokapotid ega nende autode mootorid, ning üldse sellised asjad. Ja korraga ma juba vaatasingi mujale.
Seal oli mees kes müüs söödud arbuuse.
# postitas evert : 2:21 AM
Pur.
Ja ühel hommikul ärgates olingi ma kass. Ma jooksin kuus korda peegli ette ja peegli taha ja niimoodi ümber peegli ka, ja oleksin rõõmust/hämmingust mitu korda sabapidi aknast välja kukkunud. Pole tähtis, kas aken asub kuuendal või üheksandal. Koguaeg oli kange himu kõõluda ja kraapida ja väänelda mööda igasugu asju. Ma üritasin naerda, ma tõesti üritasin, aga ma ei mäletanud äkitselt enam kuidas naermine käis, ja nii ma siis hoopis mjäugusin natuke aega rõõmsalt, sügasin ennast veidi ja jäin siis igasugu asju hästi pikkadeks hetkedeks vahtima, samal ajal oma kassimõtteid mõlgutades.
Ja ma olin triibuline. Ma imetlesin oma ilusaid triipe mitu tundi ja alustasin ikka koonust ja lõpuks jõudsin oma koheva sabani välja. Kolmkümmend kaks triipu. Ka käppadel, kõhu all mõni ja vasemal põsel üks. Paremal põsel on laik. Ja mu käppade otsas on valged "sokid" ja ma olen kindel et mu käpad passiksid väga hästi neisse kassikummikutesse millest ma alatasa mõtlen. Ning siis ma juba lakkusingi ennast, oma käppasid ja saba ja kõhtu ja mu karv oli nii sile, nii sile, nii pehme, nii pehme.
Isu kui sellist mul ei olnud, aga oli tahtmine. Niisiis tahtsin ma peegli ees igasugu asju, lihtsalt vahtisin peeglisse ja tahtsin. Ja kui ma tahtsin oma saba liputada, siis ma liputasingi. Aga päikesejänkusid ma taga ajada seekord ei tahtnud.
Terve ülejäänud päeva ajasin ma oma saba taga, ja otsisin asju millega ma mängida saaksin. Aga ainsad asjad mis ma leidsin, oli toit. Mänguasju mul pole. Mul pole mänguasju, mul pole kassikaelarihma, käekella ega seljakotti. Ja neid pole vajagi. On päev, mõnikord, ja on öö. Ja aknataga on vihm. Ning siis ma ronisin ühele toolile ja jäin oma kassimõtteid mõlgutama kuni ma magama jäin. Unes nägin ma suurt jõehobu kes tuli välja Kollasest Merest ning kes ähvardas ära süüa terve külatäie inimesi koos saabaste ja juustega. Me meelitasime ta salaja miinide saarele ja lasime ta koos saarega õhku, sellega päästsime me päeva. Ja öö.
Kolmapäeval, ma arvan et see oli kolmapäev, hüppasin ma aknalauale ja lõin lillepoti kõikuma. Meelega, ja see oli esimene asi mida ma sel päeval tegin. Vaatasin aknalaual istudes kuidas ta kõigub ja kõigub ja ääre poole nihkub, ja siis ta maha kukkuski. Katki. Lillepott kildudeks, taim tükkideks. Ma lihtsalt vaatasin seda lillepotti aknalaual, ja mul tekkis kange tahtmine. Himu. Ning, hiljem kui minuga riieldi, siis ma ei saanud aru mis mulle öeldi samal ajal kui mind raputati. Need käed pigistasid mu käppa üsna valusasti, aga sõnadest ei saanud ma aru, need olid vaid ühest kõrvast teise kumisevad helid ja kõik. Tühjad mullid, või näiteks tühjaks pigistatud hambapastatuub, nagu ise soovite, palun väga. Nad pudenesid peaaegu kohe maha lillepoti tükkide juurde ja veeresid sealt edasi põrandapragudesse, ning mõned suuremad ukse alt läbi esikusse ja sealt koridori. Koridorist lifti, ja mõned põrkasid ka treppidel, ja nii edasi. Mul tekkis isu neid taga ajama minna, aga ma ei teinud seda seekord. Võibolla teen seda järgmine kord. Või siis ülejärgmine. Mjäu.
Ja ma olin triibuline. Ma imetlesin oma ilusaid triipe mitu tundi ja alustasin ikka koonust ja lõpuks jõudsin oma koheva sabani välja. Kolmkümmend kaks triipu. Ka käppadel, kõhu all mõni ja vasemal põsel üks. Paremal põsel on laik. Ja mu käppade otsas on valged "sokid" ja ma olen kindel et mu käpad passiksid väga hästi neisse kassikummikutesse millest ma alatasa mõtlen. Ning siis ma juba lakkusingi ennast, oma käppasid ja saba ja kõhtu ja mu karv oli nii sile, nii sile, nii pehme, nii pehme.
Isu kui sellist mul ei olnud, aga oli tahtmine. Niisiis tahtsin ma peegli ees igasugu asju, lihtsalt vahtisin peeglisse ja tahtsin. Ja kui ma tahtsin oma saba liputada, siis ma liputasingi. Aga päikesejänkusid ma taga ajada seekord ei tahtnud.
Terve ülejäänud päeva ajasin ma oma saba taga, ja otsisin asju millega ma mängida saaksin. Aga ainsad asjad mis ma leidsin, oli toit. Mänguasju mul pole. Mul pole mänguasju, mul pole kassikaelarihma, käekella ega seljakotti. Ja neid pole vajagi. On päev, mõnikord, ja on öö. Ja aknataga on vihm. Ning siis ma ronisin ühele toolile ja jäin oma kassimõtteid mõlgutama kuni ma magama jäin. Unes nägin ma suurt jõehobu kes tuli välja Kollasest Merest ning kes ähvardas ära süüa terve külatäie inimesi koos saabaste ja juustega. Me meelitasime ta salaja miinide saarele ja lasime ta koos saarega õhku, sellega päästsime me päeva. Ja öö.
Kolmapäeval, ma arvan et see oli kolmapäev, hüppasin ma aknalauale ja lõin lillepoti kõikuma. Meelega, ja see oli esimene asi mida ma sel päeval tegin. Vaatasin aknalaual istudes kuidas ta kõigub ja kõigub ja ääre poole nihkub, ja siis ta maha kukkuski. Katki. Lillepott kildudeks, taim tükkideks. Ma lihtsalt vaatasin seda lillepotti aknalaual, ja mul tekkis kange tahtmine. Himu. Ning, hiljem kui minuga riieldi, siis ma ei saanud aru mis mulle öeldi samal ajal kui mind raputati. Need käed pigistasid mu käppa üsna valusasti, aga sõnadest ei saanud ma aru, need olid vaid ühest kõrvast teise kumisevad helid ja kõik. Tühjad mullid, või näiteks tühjaks pigistatud hambapastatuub, nagu ise soovite, palun väga. Nad pudenesid peaaegu kohe maha lillepoti tükkide juurde ja veeresid sealt edasi põrandapragudesse, ning mõned suuremad ukse alt läbi esikusse ja sealt koridori. Koridorist lifti, ja mõned põrkasid ka treppidel, ja nii edasi. Mul tekkis isu neid taga ajama minna, aga ma ei teinud seda seekord. Võibolla teen seda järgmine kord. Või siis ülejärgmine. Mjäu.
# postitas evert : 2:10 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
