pühapäev
Pur.
Ja ühel hommikul ärgates olingi ma kass. Ma jooksin kuus korda peegli ette ja peegli taha ja niimoodi ümber peegli ka, ja oleksin rõõmust/hämmingust mitu korda sabapidi aknast välja kukkunud. Pole tähtis, kas aken asub kuuendal või üheksandal. Koguaeg oli kange himu kõõluda ja kraapida ja väänelda mööda igasugu asju. Ma üritasin naerda, ma tõesti üritasin, aga ma ei mäletanud äkitselt enam kuidas naermine käis, ja nii ma siis hoopis mjäugusin natuke aega rõõmsalt, sügasin ennast veidi ja jäin siis igasugu asju hästi pikkadeks hetkedeks vahtima, samal ajal oma kassimõtteid mõlgutades.
Ja ma olin triibuline. Ma imetlesin oma ilusaid triipe mitu tundi ja alustasin ikka koonust ja lõpuks jõudsin oma koheva sabani välja. Kolmkümmend kaks triipu. Ka käppadel, kõhu all mõni ja vasemal põsel üks. Paremal põsel on laik. Ja mu käppade otsas on valged "sokid" ja ma olen kindel et mu käpad passiksid väga hästi neisse kassikummikutesse millest ma alatasa mõtlen. Ning siis ma juba lakkusingi ennast, oma käppasid ja saba ja kõhtu ja mu karv oli nii sile, nii sile, nii pehme, nii pehme.
Isu kui sellist mul ei olnud, aga oli tahtmine. Niisiis tahtsin ma peegli ees igasugu asju, lihtsalt vahtisin peeglisse ja tahtsin. Ja kui ma tahtsin oma saba liputada, siis ma liputasingi. Aga päikesejänkusid ma taga ajada seekord ei tahtnud.
Terve ülejäänud päeva ajasin ma oma saba taga, ja otsisin asju millega ma mängida saaksin. Aga ainsad asjad mis ma leidsin, oli toit. Mänguasju mul pole. Mul pole mänguasju, mul pole kassikaelarihma, käekella ega seljakotti. Ja neid pole vajagi. On päev, mõnikord, ja on öö. Ja aknataga on vihm. Ning siis ma ronisin ühele toolile ja jäin oma kassimõtteid mõlgutama kuni ma magama jäin. Unes nägin ma suurt jõehobu kes tuli välja Kollasest Merest ning kes ähvardas ära süüa terve külatäie inimesi koos saabaste ja juustega. Me meelitasime ta salaja miinide saarele ja lasime ta koos saarega õhku, sellega päästsime me päeva. Ja öö.
Kolmapäeval, ma arvan et see oli kolmapäev, hüppasin ma aknalauale ja lõin lillepoti kõikuma. Meelega, ja see oli esimene asi mida ma sel päeval tegin. Vaatasin aknalaual istudes kuidas ta kõigub ja kõigub ja ääre poole nihkub, ja siis ta maha kukkuski. Katki. Lillepott kildudeks, taim tükkideks. Ma lihtsalt vaatasin seda lillepotti aknalaual, ja mul tekkis kange tahtmine. Himu. Ning, hiljem kui minuga riieldi, siis ma ei saanud aru mis mulle öeldi samal ajal kui mind raputati. Need käed pigistasid mu käppa üsna valusasti, aga sõnadest ei saanud ma aru, need olid vaid ühest kõrvast teise kumisevad helid ja kõik. Tühjad mullid, või näiteks tühjaks pigistatud hambapastatuub, nagu ise soovite, palun väga. Nad pudenesid peaaegu kohe maha lillepoti tükkide juurde ja veeresid sealt edasi põrandapragudesse, ning mõned suuremad ukse alt läbi esikusse ja sealt koridori. Koridorist lifti, ja mõned põrkasid ka treppidel, ja nii edasi. Mul tekkis isu neid taga ajama minna, aga ma ei teinud seda seekord. Võibolla teen seda järgmine kord. Või siis ülejärgmine. Mjäu.
Ja ma olin triibuline. Ma imetlesin oma ilusaid triipe mitu tundi ja alustasin ikka koonust ja lõpuks jõudsin oma koheva sabani välja. Kolmkümmend kaks triipu. Ka käppadel, kõhu all mõni ja vasemal põsel üks. Paremal põsel on laik. Ja mu käppade otsas on valged "sokid" ja ma olen kindel et mu käpad passiksid väga hästi neisse kassikummikutesse millest ma alatasa mõtlen. Ning siis ma juba lakkusingi ennast, oma käppasid ja saba ja kõhtu ja mu karv oli nii sile, nii sile, nii pehme, nii pehme.
Isu kui sellist mul ei olnud, aga oli tahtmine. Niisiis tahtsin ma peegli ees igasugu asju, lihtsalt vahtisin peeglisse ja tahtsin. Ja kui ma tahtsin oma saba liputada, siis ma liputasingi. Aga päikesejänkusid ma taga ajada seekord ei tahtnud.
Terve ülejäänud päeva ajasin ma oma saba taga, ja otsisin asju millega ma mängida saaksin. Aga ainsad asjad mis ma leidsin, oli toit. Mänguasju mul pole. Mul pole mänguasju, mul pole kassikaelarihma, käekella ega seljakotti. Ja neid pole vajagi. On päev, mõnikord, ja on öö. Ja aknataga on vihm. Ning siis ma ronisin ühele toolile ja jäin oma kassimõtteid mõlgutama kuni ma magama jäin. Unes nägin ma suurt jõehobu kes tuli välja Kollasest Merest ning kes ähvardas ära süüa terve külatäie inimesi koos saabaste ja juustega. Me meelitasime ta salaja miinide saarele ja lasime ta koos saarega õhku, sellega päästsime me päeva. Ja öö.
Kolmapäeval, ma arvan et see oli kolmapäev, hüppasin ma aknalauale ja lõin lillepoti kõikuma. Meelega, ja see oli esimene asi mida ma sel päeval tegin. Vaatasin aknalaual istudes kuidas ta kõigub ja kõigub ja ääre poole nihkub, ja siis ta maha kukkuski. Katki. Lillepott kildudeks, taim tükkideks. Ma lihtsalt vaatasin seda lillepotti aknalaual, ja mul tekkis kange tahtmine. Himu. Ning, hiljem kui minuga riieldi, siis ma ei saanud aru mis mulle öeldi samal ajal kui mind raputati. Need käed pigistasid mu käppa üsna valusasti, aga sõnadest ei saanud ma aru, need olid vaid ühest kõrvast teise kumisevad helid ja kõik. Tühjad mullid, või näiteks tühjaks pigistatud hambapastatuub, nagu ise soovite, palun väga. Nad pudenesid peaaegu kohe maha lillepoti tükkide juurde ja veeresid sealt edasi põrandapragudesse, ning mõned suuremad ukse alt läbi esikusse ja sealt koridori. Koridorist lifti, ja mõned põrkasid ka treppidel, ja nii edasi. Mul tekkis isu neid taga ajama minna, aga ma ei teinud seda seekord. Võibolla teen seda järgmine kord. Või siis ülejärgmine. Mjäu.
# postitas evert : 2:10 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
