yes-no

Tänu hapnikupuudusele on need asjad kõik ära lahendatud. Sa ei pea nendele mõtlema. Sul pole vaja absoluutselt mitte midagi planeerida, annad lihtsalt oma kellaaja valvelauale ja sa pead siis vaid selleks samaks ajaks kohale ilmuma. Pole midagi mis tüli teeks, pettumine kui selline on kaotamas oma tähenduse. Ainult mõni kord kui sa vaatad peeglisse ja kui sealt vaatab vastu vesiste silmadega klaasistunud pilk, silmapilgu pärast kondised näpud nägu katmas. Kuivad karedad räbaldunud nahaga siniste veresoontega maksaplekke täis värisevad ja ebakindlad käed mis ei sobi iialgi ettekandjale. Ja pai tegemise asemel... no kaugelt on aru saada ja aimata et need käed on loodud löömiseks. Mitte pai tegemiseks. Nad ei ripu tühjalt üks ühel pool ja teine teiselpool keha, elutult ja kaamelt, ei tõsta vaid toitu ja vett suuni. Nad teevad ikka halba ka, aga ainult vabast ajast ja õhtuti. Nimelt on asi selles et mul on kõrini head tegemisest ja mind rahuldab see kui ma teen teinekord natukene halba. Tänu hapnikupuudusele on need asjad kõik ära lahendatud. Ma söön Energia kohvikus rahulikult sardelli friikartulitega ja pirisen ainult veidi kohvi üle mis mulle ei maitse. Ma ei vihka seda aga teist korda ka enam ei jooks. Ma võtaks pigem vett või teed, kuni viimaseski pettun. Ma pettun selles kui ma vaatan südalinnas südaöösel ja pilvevabal õhtul taevasse ja ei näe seal tähti. Ma vihkan lisaks sellele kui avalikus tualetis pole vedelseepi ka seda et maakera on ümmargune keset absurdselt suurt galaktikat mis on ebareaalselt ja ebaloogiliselt piiritu ja lõputu. Mitte miski pole lõputum kui see tühi tähepuru ja avastamata mineraale täis kosmoseruum. Tänu hapnikupuudusele on need asjad kõik ära lahendatud, vaid mõned väljavalitud laitmatu energiahulga, tervise ja närvikavaga ajavad omale skafandri selga, istuvad suurde õhukindlasse kütust ja elektrijuhtmeid ja aparaate täis anumasse, kusagil vajutatakse nuppu ja kui nimekiri jõuab kahanevas järjekorras numbriteni KOLM, KAKS, ÜKS