kolmapäev
Öös.
Olen voodis pikali, tagurpidi selili jalad padja peal ja tõmban sigaretti, oleks mul pikad juuksed ulatuksid nad üle voodiääre tolmuse põrandani.
Õhtul peol mängib muusika, nad mängivad neid lugusid nagu alati. Saal on rahvast ääreni täis, siin-seal pilgutavad pilgud sädelevate silmapaaride seest, kenade kaelade otsas pea ning jalas sädelevad kingad neil kõigil. Ja bänd laval on justkui udu sees, tuled välguvad lae all aeglaselt. Ja ma mõtlen siniseks värvitud villaga lammastest rohelise aasta peal ja mäe otsas on kuldkollane päike neid vaatamas. Rahva hulgas oled sina ja ma astun sammu vasakule ja otsin asju mis mul kadunud ei ole.
Nad mängivad nii peenelt seal lava peal, ja see mis neist kiirgab on hea. See on nii hüpnotiseeriv ja kõik on selle sees, ma vaatan neid ja naeratan. Sees, peale helimehe kes on helipuldi taga ja sööb praekahvliga kooki, oh kui tühi on ta kõht ja kuidas ta tegelikult hoopis sügavas unes olla tahaks. Ta unustab ära vähemalt kolmkümmend asja mis ta tegema peaks, ja mikrofon on pidevalt viles. Ta mõtleb sellest et sellel kuul ta kindlasti enam helimees olla ei taha, aga kui ta homme hommikul ärkab on ta ikka helimees, ikka ja jälle, sest midagi muud ta teha ei oska. Ja seal olen mina, ning kui ta mind näeb teeb ta hetkega aruka näo pähe ja kook koos taldrikuga kukub põrandale maha.
Ja seal öös oled sina, kui ma koju jalutan. Mööda pargi äärt, ja ma kardan et sa oled kusagil puu taga, kuigi ega ma selles kindel olla ei või. Rohelisi lambaid ei ole, ja mäge ka mitte, puude latvade taga õõtsub hoopis hallikas sädelev kuu hästi rahulikult.
Ma kõnnin pargist mööda ilma et ma kedagi näeks. Ma vaatan küll nende puude poole, aga seal ei vilksa midagi. Ma ei näe isegi enda varju ja mul tekib tunne nagu mind seal tegelikult ei olekski. Ma arvan et kõiges on süüdi kuu.
Tänava äärest edasi ma jalutada ei taha, vaid ootan hoopis kas mõni takso mööda sõidab kes mind peale võtaks. Mitte et mul oleks liiga kaugele kõndida, vaid pigem tuul kipub liiga jahedaks ja ma tõepoolest ei soovi jääda haigeks.
Kui ma astun autosse kuulen ma kuidas keegi hüüab mu nime, aga mul on rohkem tegemist oma kinniste ketsipaelte sidumisega ning takso sööstab paigalt mina seal sees kägaras. Võib-olla oli see vilistav tuul, kääksuv tamm või kaugete linnadetaguste autode piduritekrigin. Veedan veel tunde vedeledes voodis tagurpidi, jalad padja peal suitsetades sigaretti.
Õhtul peol mängib muusika, nad mängivad neid lugusid nagu alati. Saal on rahvast ääreni täis, siin-seal pilgutavad pilgud sädelevate silmapaaride seest, kenade kaelade otsas pea ning jalas sädelevad kingad neil kõigil. Ja bänd laval on justkui udu sees, tuled välguvad lae all aeglaselt. Ja ma mõtlen siniseks värvitud villaga lammastest rohelise aasta peal ja mäe otsas on kuldkollane päike neid vaatamas. Rahva hulgas oled sina ja ma astun sammu vasakule ja otsin asju mis mul kadunud ei ole.
Nad mängivad nii peenelt seal lava peal, ja see mis neist kiirgab on hea. See on nii hüpnotiseeriv ja kõik on selle sees, ma vaatan neid ja naeratan. Sees, peale helimehe kes on helipuldi taga ja sööb praekahvliga kooki, oh kui tühi on ta kõht ja kuidas ta tegelikult hoopis sügavas unes olla tahaks. Ta unustab ära vähemalt kolmkümmend asja mis ta tegema peaks, ja mikrofon on pidevalt viles. Ta mõtleb sellest et sellel kuul ta kindlasti enam helimees olla ei taha, aga kui ta homme hommikul ärkab on ta ikka helimees, ikka ja jälle, sest midagi muud ta teha ei oska. Ja seal olen mina, ning kui ta mind näeb teeb ta hetkega aruka näo pähe ja kook koos taldrikuga kukub põrandale maha.
Ja seal öös oled sina, kui ma koju jalutan. Mööda pargi äärt, ja ma kardan et sa oled kusagil puu taga, kuigi ega ma selles kindel olla ei või. Rohelisi lambaid ei ole, ja mäge ka mitte, puude latvade taga õõtsub hoopis hallikas sädelev kuu hästi rahulikult.
Ma kõnnin pargist mööda ilma et ma kedagi näeks. Ma vaatan küll nende puude poole, aga seal ei vilksa midagi. Ma ei näe isegi enda varju ja mul tekib tunne nagu mind seal tegelikult ei olekski. Ma arvan et kõiges on süüdi kuu.
Tänava äärest edasi ma jalutada ei taha, vaid ootan hoopis kas mõni takso mööda sõidab kes mind peale võtaks. Mitte et mul oleks liiga kaugele kõndida, vaid pigem tuul kipub liiga jahedaks ja ma tõepoolest ei soovi jääda haigeks.
Kui ma astun autosse kuulen ma kuidas keegi hüüab mu nime, aga mul on rohkem tegemist oma kinniste ketsipaelte sidumisega ning takso sööstab paigalt mina seal sees kägaras. Võib-olla oli see vilistav tuul, kääksuv tamm või kaugete linnadetaguste autode piduritekrigin. Veedan veel tunde vedeledes voodis tagurpidi, jalad padja peal suitsetades sigaretti.
# postitas evert : 6:23 AM
reede
Läksinpoodi.
See tõmbab iga päev, olgu kus ma olen. Köögis, vannis, voodis, keldris koridoris, lemmikutes toanurkades, ükskõik kus. Üksi, mitteüksi või mõnikord salaja. Kunagi juhtus see siis kui ma enda tagant ukse lukku keerasin, aga praegu olen ma juba suuremaks kasvada jõudnud ning enam ma nii ei tee, ega pole vajagi. Ja see tõmbab. Mitte nagu tuul, mitte läbi korstna. Tänavale vist. Vaatama mis seal on. Ei, tegelikult kaugemale. Ma tean täpselt kuhu.
Ma kirjutan praegu kirja. Kirjutan ta tavalise käekirjaga pisikesele paberilehele, ma kirjutan sinna "Läksin poodi. Tagasi ei tule." Kellele ma seda kirjutan, pole mul õrna aimugi. Ehk keegi tunneb huvi. Või kui keegi mind otsima peaks hakkama, taipaks ta et mind ei leia kuigi lähedalt, ning loobuks plaanist vaadata vaiba alla või diivani taha, mõne väikese padja alla. Ei, siin mind nüüd enam ei ole. Ma läksin, ja tööle ma enam ei tule. Te avastate homme et ma olen puudu. Arvate kõigepealt et ehk on minuga midagi lahti ja kaalute juba kui ränk võis olla minu õnnetus. Kuid te ei oska algul arvatagi et minuga on kõik kõige paremas korras.
Linn jäi minust maha, nagu katkisena, kahvatuna, nagu lämbuks ta, kärbuks ära kui ma jõuan nii kaugele et mind enam näha ei ole, just siis ta jõud saaks lõplikult otsa ja ta laguneks koost, võibolla tolmuks maha. Küllap kõik inimesed avastaksid siis et neil sellises linnas eesmärke pole, ning et üks või teine neile ei sobiks, ning elanikega siis vaikselt saakski lõpp. Kolimisfirmadel läheks täpselt nii kaua ülimalt hästi kui saabuks nende kord enda oma asjad pappkastidesse tõsta.
Ega ei saagi mõni koht olla kaugemal kui teisel pool maakera, ega ei tulegi ju midagi muud pähe. Kosmosesse mind vaevalt lastaks, ma ei läinud neilt küsimagi, kuigi seal võiks tore olla. Ning kui täpne koht Teisel Pool Maakera peaks asuma mere keskel, siis see ei heidutaks mind. Ma ikkagi läheks just sinna, istuks korraks maha kui see võimalik on, või teisel juhul paadipõrandale. Võibolla naerataks, võibolla paneks silmad kinni (mitte sellepärast et mööduvaid inimesi mittenäha.) Ning teaks väga hästi et ma olen maksimaalselt nii kaugel kui võimalik mõnest kohast, mõnest (või ühest) teatud inimesest (ja tunneks seda kui hea see tunne on, või seda kui kuradi halb), mu tolmuks lagunenud linnast ja katkise tiivaga kirjatuvist kes ei saanudki enam kunagi katuselt alla. Lennata vastu antenni! Milline rumalus.
Ma kirjutan praegu kirja. Kirjutan ta tavalise käekirjaga pisikesele paberilehele, ma kirjutan sinna "Läksin poodi. Tagasi ei tule." Kellele ma seda kirjutan, pole mul õrna aimugi. Ehk keegi tunneb huvi. Või kui keegi mind otsima peaks hakkama, taipaks ta et mind ei leia kuigi lähedalt, ning loobuks plaanist vaadata vaiba alla või diivani taha, mõne väikese padja alla. Ei, siin mind nüüd enam ei ole. Ma läksin, ja tööle ma enam ei tule. Te avastate homme et ma olen puudu. Arvate kõigepealt et ehk on minuga midagi lahti ja kaalute juba kui ränk võis olla minu õnnetus. Kuid te ei oska algul arvatagi et minuga on kõik kõige paremas korras.
Linn jäi minust maha, nagu katkisena, kahvatuna, nagu lämbuks ta, kärbuks ära kui ma jõuan nii kaugele et mind enam näha ei ole, just siis ta jõud saaks lõplikult otsa ja ta laguneks koost, võibolla tolmuks maha. Küllap kõik inimesed avastaksid siis et neil sellises linnas eesmärke pole, ning et üks või teine neile ei sobiks, ning elanikega siis vaikselt saakski lõpp. Kolimisfirmadel läheks täpselt nii kaua ülimalt hästi kui saabuks nende kord enda oma asjad pappkastidesse tõsta.
Ega ei saagi mõni koht olla kaugemal kui teisel pool maakera, ega ei tulegi ju midagi muud pähe. Kosmosesse mind vaevalt lastaks, ma ei läinud neilt küsimagi, kuigi seal võiks tore olla. Ning kui täpne koht Teisel Pool Maakera peaks asuma mere keskel, siis see ei heidutaks mind. Ma ikkagi läheks just sinna, istuks korraks maha kui see võimalik on, või teisel juhul paadipõrandale. Võibolla naerataks, võibolla paneks silmad kinni (mitte sellepärast et mööduvaid inimesi mittenäha.) Ning teaks väga hästi et ma olen maksimaalselt nii kaugel kui võimalik mõnest kohast, mõnest (või ühest) teatud inimesest (ja tunneks seda kui hea see tunne on, või seda kui kuradi halb), mu tolmuks lagunenud linnast ja katkise tiivaga kirjatuvist kes ei saanudki enam kunagi katuselt alla. Lennata vastu antenni! Milline rumalus.
# postitas evert : 11:06 PM
kolmapäev
Maitseainetepood.
Ma möödun huilgavast naisest. Hästi vaikselt, väikese ringiga metsa seest. Teisi ta ei häiri, äkitselt on nad juba harjuda jõudnud ja äkki see on neile loomulik, ma ei oska öelda. Ma kõnnin ta selja tagant mööda (astudes näen enda jalgade all sissekulunud teerada, mida mööda käiakse vist tihti), ja olgugi et ma näen teda esimest korda, tunnen ma ta ära. Jaa, muidugi tema.. Ma teadsin teda eelmises elus.
Ta töötas maitseainete poes, mu kodust viie minuti tee kaugusel, panga vastasmajas, kohe peatänava nurgal. Ma käisin selle poe juures vist iga päev, üritasin iga kord erineva tee leida, mõnikord kastanialleedpidi, ning vähem tihti mitte-naistejuuksurist möödudes. Kas vihmaga või siis kui paistis päike, või kui lund oli sadanud nii palju et mitte kedagi polnud tänavatel näha olnud päevi. Ja mõnikord, kui mul oli plaan minna sootuks kusagile mujale olin ma ikka mingi hetk ennast avastamas just sealt. Akna tagant.
Tas võibolla polnudki midagi, aga mulle meeldis vaadata kuidas ta seal töötab. Kuidas ta kliente ootab, ja kuidas te nendega tegeleb kui nad lõpuks tulevad. Kuidas ta neid teretab viisakalt, ning kui meeldivaks ta muudab neile ostmiseprotsessi isegi siis kui nad midagi algul osta ei plaaninud. Nad lahkuvad naeratades, nad kõik ja alati. Mõned neist naeratavad oma elu esimest naeratust.
Kui kliente polnud, sõi ta neid maitseaineid. Niisama paljalt pipraid, erinevaid taimi ja igasugu neid asju millest mul õrna aimugi pole mis nad on. Pisikese lusikaga, mis ta põlle taskus iga päev justnimelt igal juhul oli. Vist puidust lusikast, vist liiga ilusas käes mis paistis tõesti nii ilus, et ma vahepeal arvasin et ta klaasist olema peab. Ja hea oli teada et ma tean midagi nii ilusat, mis peaks ka mu enda selle eest ilusamaks tegema, ja nii ma särasin.
Ühel sügisel läks ta tööle seebipoodi, ja enam ta ei tundunud huvitav.
Ta töötas maitseainete poes, mu kodust viie minuti tee kaugusel, panga vastasmajas, kohe peatänava nurgal. Ma käisin selle poe juures vist iga päev, üritasin iga kord erineva tee leida, mõnikord kastanialleedpidi, ning vähem tihti mitte-naistejuuksurist möödudes. Kas vihmaga või siis kui paistis päike, või kui lund oli sadanud nii palju et mitte kedagi polnud tänavatel näha olnud päevi. Ja mõnikord, kui mul oli plaan minna sootuks kusagile mujale olin ma ikka mingi hetk ennast avastamas just sealt. Akna tagant.
Tas võibolla polnudki midagi, aga mulle meeldis vaadata kuidas ta seal töötab. Kuidas ta kliente ootab, ja kuidas te nendega tegeleb kui nad lõpuks tulevad. Kuidas ta neid teretab viisakalt, ning kui meeldivaks ta muudab neile ostmiseprotsessi isegi siis kui nad midagi algul osta ei plaaninud. Nad lahkuvad naeratades, nad kõik ja alati. Mõned neist naeratavad oma elu esimest naeratust.
Kui kliente polnud, sõi ta neid maitseaineid. Niisama paljalt pipraid, erinevaid taimi ja igasugu neid asju millest mul õrna aimugi pole mis nad on. Pisikese lusikaga, mis ta põlle taskus iga päev justnimelt igal juhul oli. Vist puidust lusikast, vist liiga ilusas käes mis paistis tõesti nii ilus, et ma vahepeal arvasin et ta klaasist olema peab. Ja hea oli teada et ma tean midagi nii ilusat, mis peaks ka mu enda selle eest ilusamaks tegema, ja nii ma särasin.
Ühel sügisel läks ta tööle seebipoodi, ja enam ta ei tundunud huvitav.
# postitas evert : 6:14 PM
teisipäev
Suurmaja.
Nad kirjutasid mu välja. Nad ütlesid mulle isiklikult, et neil on väga hea meel, ja et ma võin nüüd minna. Ja ma läksin, pugesin vannitoa aknast välja samal ajal kui nad kusagil ruumis kohvi ja kookidega mind ootasid, ma prantsatasin tänavale ja jätsin akna lahti, läksin üle hoovi ja väravast läbi, mu seljataha jäi Depressiooniosakond. Suur-suur maja millel põlevad ööpäevaringselt vähemalt pooled aknatagused tuled.
Imelik on astuda, tuule käes, nii et sul kedagi kõrval pole, ja minna võid sa sinna kuhu iganes sa minna tahad. Metsast läbi ja majadest mööda, aga mitte keset sõiduteed ja ka magada ei tasu raudtee rööbastel. Sest neil sõidavad rongid.
Mööduda majadest, varahommikune kuu on lõpuks välja tulnud ja ta näeb välja nagu poolik ümmargune juust liiga väheste aukudega. Tuul puhub kusagilt, kusagil on aken lahti ja köögilaual on poolik piimashokolaadi tahvel. Ma tahaks juustu. Sellest hoolimata.
Hommikul kell kaheksa avanevad osad poed, ja ma ootan ära avamiseaja. Nad avavad kell kaheksa null viis, ja turvamees kes mind ukselt märkab läheb mind nähes näost valgeks, ta käed näevad äkitselt kanged välja ja ta mõtleb oma pea sees sellest kas teha uks lahti või lüüa see mu ninaees kinni. Aga ta jäi juba hiljaks, uks on pärani lahti ja ma astun üle läve.
Müüjannad (neid on hommikuti kaks: üks istub juba kassas, aga teine pühib lapiga klientide eest öötolmu ära) vaatavad mind. nad lihtsalt vaatavad, ega ütle sõnagi. Muidugi ka omavahel mitte, ja seda ma mõtlesingi. Nad vaatavad mind nägudega mille omanikud justkui ei usuks oma silmi. Nad vaatavad ja.. "Ei? Ei saa olla?!" Sellised näod.
Ja siis nad vahetavad pilgu omavahel. Et olla kindlad, et ega nad pole kodus ja ei näe teki all und, hoopis und. Sellest et nad juba istuvad tööl. Aga ei.
Ma võtan ostukäru, ja jalutan ma lettide vahele. Ma tunnen et mind jälgitakse, ma tunnen seda väga hästi kuigi nad üritavad oma jälgimist varjata. Ma tean neid hetki kui nad vaatavad mind ja ma tunnen ka seda kuspoolt mind vaadatakse. Isegi, kui ma seljaga olen ja silmad kinni. Isegi kui ma ei kuule kuidas nad kikivarvul astuvad, tean ma.
Mind ei huvita miski selles poes. Valgustus vast veel vähem, ja lõhnad mind ei paelu. Kohati haiseb see pood vana kauba järele. Ja taustamuusika on neis nagu ikka, ja ma tõesti ei taha midagi süüa, ja asi pole selles et ma olen söönud. Isegi kui mul nälg oleks, ei tahaks ma omale sellest poest süüa osta. Ega juua. Ega mitte kui midagi.
Ma võtan purke ja tõstan nad omale käru korvi. Ja kõiki neid asju mis tunduvad käes udused (neid muidugi enne kõvasti loksutades.) Ja neid, millelt ma üritan midagi lugeda, aga mida vaadates ei saa ma aru mis nad on. Tomateid ma juba tean ammu, seega neid ma ei taha, vaid jätan nad nukratena maha, nii mõne sees vaid sõrmega vajutatud augud. Ja mind ei huvita hinnad, ei, hinnad huvitavad mind veel vähem kui valgus selles poes. Ja ka shokolaad mitte.
Korvis on mul vähemalt kolm tahvlit shokolaadi, ja igasugu muid asju. Peamiselt vist toiduaineid, ja teisi jaburaid asju. Kindlasti väga kalleid asju, täiesti söömiskõlbmatuid ja mitte kuigi hästi maitsvaid asju. Ja eriti neid asju mida ma pole mitte kunagi näinud.
Ma käin veel natuke poes ringi, üritades leida midagi väga imelikku. Plaan on leida kassidele mõeldud kõhulahtistit, või vähemalt paar pakki standardmõõdus tolmuimejate tuunimiskomplekti. Aga ei ole seal midagi sellist, tõesti ei ole.
Mul pole raha. Ja veel vähem on mu taskus mõni rahakott, seega otsustan kokkukogutud kauba mahutada ühele pooltühjale riiulile millel vist peaksid asuma wc-paberi rullid. Kiusatus on tegelikult koos käruga joosta vastu mõnda seina, või ajada alla vuntsidega turvamees.
# postitas evert : 1:10 AM
Kassirong.
Öö veetsin ühe maja ette pargitud väikese sõiduauto rattakoopas. Hommikul ärgates olin ma alguses täiesti kange, ja ma juba mõtlesin et pean omale kellegi appi kutsuma kes mu lahti murraks ja sikutaks. Aga kui ma mõtlesin et kelle küll, kes mulle appi tulla võiks, siis
Kuidagi hädavaevu sain lohistatud ennast paar meetrit edasi, just äsja saabunud auto kapotile, mille mootor oli just pikalt sõitma pidanud, seal ma ennast üles sulatasingi. Kõigepealt kõhualt, siis seljapealt, ning viimasena mõlemad küljed. Niisugune lesimine tekitab õigupoolest uuesti une. Ja mida ma nägin! Päike paistab ju.
Läksin edasi. Tänaval polnud hingelisti, niisiis sain rahus minna, ainsaks seltsiliseks tuul selja tagant puhumas. Ja lendav pappkast. Kaugemal lendas vist üks majakatus. Inimesed kas magasid või karjusid vannitubades. Noored rohulibled olid väänatud vastu maad ja tuul muudkui kangutas igasugu asju maast lahti. Mõnda aega jälgisin tuule vägitegusid, kuid siis sai mul kangutamistest kõrini, ning otsustasin vaatama minna mis jõe ääres toimub või keda seal ei ole. Teepeal igatesin lõhkiste teksade kandmist ning vihma ajal sigareti suitsetamist. Aga siin ei saja juba ammu mitte kunagi.
Jõe ääres nägin et seal pole kedagi (istepigid olid niisama tee ääres, puu otsas olid õnnetu moega linnud.) Peale jõelainete, ja kalade vees, ning nende kohta ei saa paraku öelda et neil tuulest sooja ega külma pole, sest jõevesi on ikka veel üsna jahe, aga kaladel ei käi sallid ümber kaela ega kindad kätte. Neid huvitab ainult kudemine. Nad vaatasid mind sealt veest imestavate nägudega ja mulle tundus et kohekohe tuleb keegi täitsa pinnale ja näitab mulle parastades keelt. Või hüppaks mõni neist siia kõnniteele mu jalge ette külili ja ütleks midagi absudset nagu näiteks "Tere, ma olen sinine/arbuus/elevant" või midagi sinnapoole. Aga nad ainult vahtisid mind. Nad ei kartnud et ma hakkan neid püüdma või siis telliskividega pilduma. Jah, see oli siiski majakatus mis lendas. Nüüd oli neid juba kaks.
Mulle meeldib jõe ääres olla. Olgugi et kassikummikutevabrik reostab seda, ja õhku ja kõike, kõike, kõike, ikkagi mulle meeldib. Siin on rahulik. Ja siin on tõesti hea olla ja teha mittemidagi, kui mul mitte kui midagi teha ei ole. Ja tõepoolest, ei olegi. Ma ei lähe ju tööle. Ja täna ei pea ma sööma, homme alles võiks. Ja mulle meeldib mõelda mis värvi oleks jõeäärsed asjad maas, kui nad poleks seda värvi mis nad tegelikult on. Kollane kamm oleks kindlasti roheline. Ning tükkideks löödud pruun pudel oleks tegelikult hoopis mitut teist värvi. Aga mu triipudega pehmed käpad oleksid ikka punakashallid, ja ma teeks nendega omale pai.
Rongi peale tahan ma minna selleks, et ma näeks ära ka mõne teise linna. Mis siis et siin on praegu tore, tuuline ja inimtühi, ka teistes linnades võiks olla hea. Äkki ma jõuaks kuhugi just selleks ajaks kui päike loojuma hakkab, ning siis ma mõtleks seal soojas et siin võiks olla hoopis külm. Siin tänaval võiks sõita mitu autot kokku, ja nende juures olev maja võiks plahvatada miljoniks tükiks, ning inimesed selles majas võiks lennata vastu taevast ja maanduda peade peale ning nad võiks murda oma seljad, kaelad, käed ja mõlemad jalad. Teisel pool tänavat võiks kõndida inimesed siia ja sinna, ja tööle, nad võiks rahulikult ringi siblida ilma et nad millegist välja teeks, või neile inimestele kiirabi kutsuks, need inimesed võiks oma murtud kontidega enese sees näoli maas lamada mitu päeva järjest, kuni nädalalõpune teepuhastusauto karjuv juht nad leiaks.
Ma astusin perroonile, ja rong sõitis kohe mu ette. See rong on nagu meile mõeldud kassirong, mis tuleb alati õigel ajal õigetesse kohtadesse (välja arvatud see üks kord, kui rongi unine juht sõitis kogemata natukene mööda, ja sõitis hoopis valesse kohta, ning lisaks veel liiga kiiresti) aga ta ei ole, ta on suur ja piletitega ja inimeste jaoks. Aga ta on õige rong, ja ma tahan minna justnimelt sellele, astuda sisse ja pugeda (nii et keegi ei näe) istme alla ja välja tulla alles siis kui ma kohale jõudnud olen. Isegi kui ma vahepeal magama peaks jääma, ärkaksin ma ehk üles rongi pidurdamise peale, ja ma teaks et ma olen nüüd siin, ja õiges kohas, ja kui ma rongist välja tuleks, ning perroonile astuks, paneks rong uksed kinni ja sõidaks kohe minema (just nagu kassirong.)
Kuidagi hädavaevu sain lohistatud ennast paar meetrit edasi, just äsja saabunud auto kapotile, mille mootor oli just pikalt sõitma pidanud, seal ma ennast üles sulatasingi. Kõigepealt kõhualt, siis seljapealt, ning viimasena mõlemad küljed. Niisugune lesimine tekitab õigupoolest uuesti une. Ja mida ma nägin! Päike paistab ju.
Läksin edasi. Tänaval polnud hingelisti, niisiis sain rahus minna, ainsaks seltsiliseks tuul selja tagant puhumas. Ja lendav pappkast. Kaugemal lendas vist üks majakatus. Inimesed kas magasid või karjusid vannitubades. Noored rohulibled olid väänatud vastu maad ja tuul muudkui kangutas igasugu asju maast lahti. Mõnda aega jälgisin tuule vägitegusid, kuid siis sai mul kangutamistest kõrini, ning otsustasin vaatama minna mis jõe ääres toimub või keda seal ei ole. Teepeal igatesin lõhkiste teksade kandmist ning vihma ajal sigareti suitsetamist. Aga siin ei saja juba ammu mitte kunagi.
Jõe ääres nägin et seal pole kedagi (istepigid olid niisama tee ääres, puu otsas olid õnnetu moega linnud.) Peale jõelainete, ja kalade vees, ning nende kohta ei saa paraku öelda et neil tuulest sooja ega külma pole, sest jõevesi on ikka veel üsna jahe, aga kaladel ei käi sallid ümber kaela ega kindad kätte. Neid huvitab ainult kudemine. Nad vaatasid mind sealt veest imestavate nägudega ja mulle tundus et kohekohe tuleb keegi täitsa pinnale ja näitab mulle parastades keelt. Või hüppaks mõni neist siia kõnniteele mu jalge ette külili ja ütleks midagi absudset nagu näiteks "Tere, ma olen sinine/arbuus/elevant" või midagi sinnapoole. Aga nad ainult vahtisid mind. Nad ei kartnud et ma hakkan neid püüdma või siis telliskividega pilduma. Jah, see oli siiski majakatus mis lendas. Nüüd oli neid juba kaks.
Mulle meeldib jõe ääres olla. Olgugi et kassikummikutevabrik reostab seda, ja õhku ja kõike, kõike, kõike, ikkagi mulle meeldib. Siin on rahulik. Ja siin on tõesti hea olla ja teha mittemidagi, kui mul mitte kui midagi teha ei ole. Ja tõepoolest, ei olegi. Ma ei lähe ju tööle. Ja täna ei pea ma sööma, homme alles võiks. Ja mulle meeldib mõelda mis värvi oleks jõeäärsed asjad maas, kui nad poleks seda värvi mis nad tegelikult on. Kollane kamm oleks kindlasti roheline. Ning tükkideks löödud pruun pudel oleks tegelikult hoopis mitut teist värvi. Aga mu triipudega pehmed käpad oleksid ikka punakashallid, ja ma teeks nendega omale pai.
Rongi peale tahan ma minna selleks, et ma näeks ära ka mõne teise linna. Mis siis et siin on praegu tore, tuuline ja inimtühi, ka teistes linnades võiks olla hea. Äkki ma jõuaks kuhugi just selleks ajaks kui päike loojuma hakkab, ning siis ma mõtleks seal soojas et siin võiks olla hoopis külm. Siin tänaval võiks sõita mitu autot kokku, ja nende juures olev maja võiks plahvatada miljoniks tükiks, ning inimesed selles majas võiks lennata vastu taevast ja maanduda peade peale ning nad võiks murda oma seljad, kaelad, käed ja mõlemad jalad. Teisel pool tänavat võiks kõndida inimesed siia ja sinna, ja tööle, nad võiks rahulikult ringi siblida ilma et nad millegist välja teeks, või neile inimestele kiirabi kutsuks, need inimesed võiks oma murtud kontidega enese sees näoli maas lamada mitu päeva järjest, kuni nädalalõpune teepuhastusauto karjuv juht nad leiaks.
Ma astusin perroonile, ja rong sõitis kohe mu ette. See rong on nagu meile mõeldud kassirong, mis tuleb alati õigel ajal õigetesse kohtadesse (välja arvatud see üks kord, kui rongi unine juht sõitis kogemata natukene mööda, ja sõitis hoopis valesse kohta, ning lisaks veel liiga kiiresti) aga ta ei ole, ta on suur ja piletitega ja inimeste jaoks. Aga ta on õige rong, ja ma tahan minna justnimelt sellele, astuda sisse ja pugeda (nii et keegi ei näe) istme alla ja välja tulla alles siis kui ma kohale jõudnud olen. Isegi kui ma vahepeal magama peaks jääma, ärkaksin ma ehk üles rongi pidurdamise peale, ja ma teaks et ma olen nüüd siin, ja õiges kohas, ja kui ma rongist välja tuleks, ning perroonile astuks, paneks rong uksed kinni ja sõidaks kohe minema (just nagu kassirong.)
# postitas evert : 5:08 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
