kolmapäev
Maitseainetepood.
Ma möödun huilgavast naisest. Hästi vaikselt, väikese ringiga metsa seest. Teisi ta ei häiri, äkitselt on nad juba harjuda jõudnud ja äkki see on neile loomulik, ma ei oska öelda. Ma kõnnin ta selja tagant mööda (astudes näen enda jalgade all sissekulunud teerada, mida mööda käiakse vist tihti), ja olgugi et ma näen teda esimest korda, tunnen ma ta ära. Jaa, muidugi tema.. Ma teadsin teda eelmises elus.
Ta töötas maitseainete poes, mu kodust viie minuti tee kaugusel, panga vastasmajas, kohe peatänava nurgal. Ma käisin selle poe juures vist iga päev, üritasin iga kord erineva tee leida, mõnikord kastanialleedpidi, ning vähem tihti mitte-naistejuuksurist möödudes. Kas vihmaga või siis kui paistis päike, või kui lund oli sadanud nii palju et mitte kedagi polnud tänavatel näha olnud päevi. Ja mõnikord, kui mul oli plaan minna sootuks kusagile mujale olin ma ikka mingi hetk ennast avastamas just sealt. Akna tagant.
Tas võibolla polnudki midagi, aga mulle meeldis vaadata kuidas ta seal töötab. Kuidas ta kliente ootab, ja kuidas te nendega tegeleb kui nad lõpuks tulevad. Kuidas ta neid teretab viisakalt, ning kui meeldivaks ta muudab neile ostmiseprotsessi isegi siis kui nad midagi algul osta ei plaaninud. Nad lahkuvad naeratades, nad kõik ja alati. Mõned neist naeratavad oma elu esimest naeratust.
Kui kliente polnud, sõi ta neid maitseaineid. Niisama paljalt pipraid, erinevaid taimi ja igasugu neid asju millest mul õrna aimugi pole mis nad on. Pisikese lusikaga, mis ta põlle taskus iga päev justnimelt igal juhul oli. Vist puidust lusikast, vist liiga ilusas käes mis paistis tõesti nii ilus, et ma vahepeal arvasin et ta klaasist olema peab. Ja hea oli teada et ma tean midagi nii ilusat, mis peaks ka mu enda selle eest ilusamaks tegema, ja nii ma särasin.
Ühel sügisel läks ta tööle seebipoodi, ja enam ta ei tundunud huvitav.
Ta töötas maitseainete poes, mu kodust viie minuti tee kaugusel, panga vastasmajas, kohe peatänava nurgal. Ma käisin selle poe juures vist iga päev, üritasin iga kord erineva tee leida, mõnikord kastanialleedpidi, ning vähem tihti mitte-naistejuuksurist möödudes. Kas vihmaga või siis kui paistis päike, või kui lund oli sadanud nii palju et mitte kedagi polnud tänavatel näha olnud päevi. Ja mõnikord, kui mul oli plaan minna sootuks kusagile mujale olin ma ikka mingi hetk ennast avastamas just sealt. Akna tagant.
Tas võibolla polnudki midagi, aga mulle meeldis vaadata kuidas ta seal töötab. Kuidas ta kliente ootab, ja kuidas te nendega tegeleb kui nad lõpuks tulevad. Kuidas ta neid teretab viisakalt, ning kui meeldivaks ta muudab neile ostmiseprotsessi isegi siis kui nad midagi algul osta ei plaaninud. Nad lahkuvad naeratades, nad kõik ja alati. Mõned neist naeratavad oma elu esimest naeratust.
Kui kliente polnud, sõi ta neid maitseaineid. Niisama paljalt pipraid, erinevaid taimi ja igasugu neid asju millest mul õrna aimugi pole mis nad on. Pisikese lusikaga, mis ta põlle taskus iga päev justnimelt igal juhul oli. Vist puidust lusikast, vist liiga ilusas käes mis paistis tõesti nii ilus, et ma vahepeal arvasin et ta klaasist olema peab. Ja hea oli teada et ma tean midagi nii ilusat, mis peaks ka mu enda selle eest ilusamaks tegema, ja nii ma särasin.
Ühel sügisel läks ta tööle seebipoodi, ja enam ta ei tundunud huvitav.
# postitas evert : 6:14 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
