kolmapäev
Trenazhöör.
Ma ootasin mitu nädalat kuni see raamat tuli meie poodidesse müüki mida ma nii kangesti omale tahtsin. Võtsin omale vaba päeva ja olin järjekorras kohe varakult üks esimeste seas. Mu tuju oli parim üldse kui olin ostu eest tasunud ja pooleldi joostes läksin kõige otsemat teed koju. Ma ei usaldanud busse, tramme, taksosid, vaid oma jalgu. Ning nad ei vadanud mind alt.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.
# postitas evert : 12:10 PM
reede
Matemaatika.
See on matemaatiline maja, kuue korrusega ja paarikümne korteriga. Minu Korter on kõige kõrgemal. Mul on aknad mõlemale poole maja. Köögiaknast näen ma maja taga parkivaid autosid. Kaksteist parkimiskohta on, neil seisab üheksa autot ja kolm neist on kusagil mujal. Ilmselt hästi tähtsates kohtades. Pole mõtet sekunditki niisama raisata. Kuus tundi kütab päike mu köögipoolsest aknast sisse, majasein läheb mõnusalt soojaks ja õhtul jahtub ta ära. Järgmisel päeval ootab ees täpselt sama asi, kui just ei tule ette mõni neist pimedamatest perioodidest ilma päikeseta. Ja õhtul loojub ta, ja kui ma köögiaknale tulen, näen ma siis kuud. Kui just pilvi liiga palju ees ei ole. Öö-vihmaussidel pole sellest ei halli ega kollast. Ja ma istun akna taga, öösel, päeval parema meelega akna peal, üks jalg aknast välja tolknemas, ja ma nokin nina. Või sülitan või viskan kommipabereid aknast alla. Ma ei karda kõrgust, ta teeb mulle hoopis nalja. Osad neist langevad ühtepidi tänavale, nagu teised, ülejäänud teistpidi, mitte nagu esimesed. Ja see ei tee mulle üldse nalja. Ma suitsetan hoopis, või vilistan, aeg-ajalt teed rüübates.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.
# postitas evert : 12:47 AM
teisipäev
****
Tulin just töölt, olen ikka endises kohas tööl. Ja tulin tipa-tapa hotelli eest läbi, suurest poest mööda ja siis yle mitme raudtee (libedaid rööpaid oli peaaegu v6imatu tuvastada selle paksu lume alt, aga aeg-ajalt tundsin ma et kohe ma kukun, kuigi ma ei kukkunud) et Lasnamäe trammile j6uda. Hoidsin ikka oma asju ligi ja katsusin v6imalikult läbipaistev välja näha, kunagi ei v6i teada kes sind varemete vahelt silmadega sööb, kuid oma yllatuseks jalutas mulle keset endise lihakombinaadi platsi vastu pisike vanamutt koos Martin Gore'iga. Nad olid just rutates teel rongi peale et siis Tapale talviseid seeni korjama minna. Ma polnud muidugi kaua aega Martinit näinud, ja kysisin kuidas tal vahepeal läinud on, tal oli muidugi k6ik hästi nagu alati. Tema naeratav nägu seda öeldes mind igatahes kahtlema ei pannud. Ja polnud ka p6hjust. Imelik oli teda näha vanades Marati dressides ja suusamytsiga mille alt paistsid valged l6hnavad juuksed, nina punane ees ja kummikud jalas. Ta paistis ysna l6busas meeleolus olevat, ehk oli ta selle vanamammiga (näkku vaadates tuli mul ainsa nimena ette Galina, mis talle ka hästi sobiks) paarsada grammi v6tnud et mitte rongis ära kylmuda. Käes oli tal suur punutud korv, mille p6hjas oli näraka välimusega ajaleht (just avatud artikli pealt, see oli vist Veebruaris, mis jutustas mu retsidivistist endisest klassi6est kes oma kolmenädalase pisikese imiku kylma rahuga ära lämmatas, see tekitas muidugi terve hunniku skandaali, mul on täitsa kahju inimestest) ja vasemas käes täiesti avalikult k6lkumas kaks ylipikka poolroostes kööginuga. Tal polnud muidugi aimugi mu klassi6est. Veel mind veidi aega klaasistunud silmadega p6rnitsenud, läksid nad rongile.
Esimene kord kui ma teda nägin ajas ta kyll mind pisut närvi oma lobaga. Ma istusin yhes baaris, kui ta kusagilt mingi hiinlasega ligi ujus. Alguses tundus ta agressiivne ja ma ei viinud nägu ega nime ega isikut kokku. Arvasin et ta on lihtsalt mingisugune looduse apsakas, jube sarnane kellelegi ja seet6ttu ilma igasugustest isikulistest eelistest. Aga siis ta hakkas muudkui korrutama et tema, et justnimelt tema on Martin Gore, ja et Dave Gahan ei oska lauldagi ja et k6ik on teinud just tema, tema ja ainult tema, et terve bändi on just tema yles ehitanud ja k6ik pihku sadanud rahapatakad on tema välja v6lunud. Ma ei teinud temast eriti välja, ja seepeale kargas ta oma hiinlasele kallale. Alguses kägistas ta teda, aga kui ta märkas et hiinlane suurt ei reageeri, et ta vaid jobu näoga naeratades Suurt Martin Gore'i j6llitada suudab, hakkas ta igasugu asju puruks viskama ja laamendama, nähvates hiinlasele muudkui "You can read? It's made in China!" ja ta viskas jälle midagi puruks, karjudes jälle siis "You shit, you shithead, you motherfucker!" Hiinlane vaatas seda k6ike suure vaimustusega pealt, vist isegi karjus midagi v6idukalt kaasa ja soovis et temast pool meetrit kaugel seisev Jeesus teda veel ja veel nypeldaks. Siis saigi ta paar korda vastu vahtimist.
Baarmen oli selleks ajaks juba nii politseile helistanud, kui ka oma mingitele (ta nimetas neid kui "Pikemaid Poisse") s6pradele, ning teritas kusagil tagatoas oma alumiiniumist kurikat. Muidugi kavatses ta politseile öelda et laamendaja on juba kadunud, et siis hiljem rahulikult see teravaksteritatud kurikas läbi Martini pea torgata (see muide ei tohiks kuigi keeruline olla, juhul kui k6ik su luud on murtud.)
Ma l6petasin rahulikult k6igepealt oma sigareti ning siis kohvi, jätsin baarmenile pisut jotsi ning lahkusin. Lahkudes haarasin Martini kraest ja enne kui ta silma pilgutada j6udis oli ta juba 6ues, peale järgmist silmapilku juba k6rvaltänaval, sellest järgmise silmapilgu ajal juba kusagil veel kaugemal. K6igile teistele j6udis ta kadumine samuti natuke hiljem kohale, nii m6nelegi alles politsei saabumise ajaks. Meeltesegadustest häirituna oli nii m6nigi täiesti syytu inimene midagi just puruks viskamas (et yldpildile vyrtsi lisada) v6i oli seda juba teinud. Keegi tuntud poliitik viidi alasti minema.
Kui ma ta kusagil tänavanurgal taksosse pistsin, karjus ta mulle et pistab mu p6lema, et ta teab kyll kus ma elan, ja et ta tuleb öösel, valab mu kanistritäie bensiiniga yle ja pistab p6lema. Et ta teeb seda ilma vähima halastuseta. Et tema nimi on Martin Gore. Et tema on kirjutanud k6ik need laulud.
Esimene kord kui ma teda nägin ajas ta kyll mind pisut närvi oma lobaga. Ma istusin yhes baaris, kui ta kusagilt mingi hiinlasega ligi ujus. Alguses tundus ta agressiivne ja ma ei viinud nägu ega nime ega isikut kokku. Arvasin et ta on lihtsalt mingisugune looduse apsakas, jube sarnane kellelegi ja seet6ttu ilma igasugustest isikulistest eelistest. Aga siis ta hakkas muudkui korrutama et tema, et justnimelt tema on Martin Gore, ja et Dave Gahan ei oska lauldagi ja et k6ik on teinud just tema, tema ja ainult tema, et terve bändi on just tema yles ehitanud ja k6ik pihku sadanud rahapatakad on tema välja v6lunud. Ma ei teinud temast eriti välja, ja seepeale kargas ta oma hiinlasele kallale. Alguses kägistas ta teda, aga kui ta märkas et hiinlane suurt ei reageeri, et ta vaid jobu näoga naeratades Suurt Martin Gore'i j6llitada suudab, hakkas ta igasugu asju puruks viskama ja laamendama, nähvates hiinlasele muudkui "You can read? It's made in China!" ja ta viskas jälle midagi puruks, karjudes jälle siis "You shit, you shithead, you motherfucker!" Hiinlane vaatas seda k6ike suure vaimustusega pealt, vist isegi karjus midagi v6idukalt kaasa ja soovis et temast pool meetrit kaugel seisev Jeesus teda veel ja veel nypeldaks. Siis saigi ta paar korda vastu vahtimist.
Baarmen oli selleks ajaks juba nii politseile helistanud, kui ka oma mingitele (ta nimetas neid kui "Pikemaid Poisse") s6pradele, ning teritas kusagil tagatoas oma alumiiniumist kurikat. Muidugi kavatses ta politseile öelda et laamendaja on juba kadunud, et siis hiljem rahulikult see teravaksteritatud kurikas läbi Martini pea torgata (see muide ei tohiks kuigi keeruline olla, juhul kui k6ik su luud on murtud.)
Ma l6petasin rahulikult k6igepealt oma sigareti ning siis kohvi, jätsin baarmenile pisut jotsi ning lahkusin. Lahkudes haarasin Martini kraest ja enne kui ta silma pilgutada j6udis oli ta juba 6ues, peale järgmist silmapilku juba k6rvaltänaval, sellest järgmise silmapilgu ajal juba kusagil veel kaugemal. K6igile teistele j6udis ta kadumine samuti natuke hiljem kohale, nii m6nelegi alles politsei saabumise ajaks. Meeltesegadustest häirituna oli nii m6nigi täiesti syytu inimene midagi just puruks viskamas (et yldpildile vyrtsi lisada) v6i oli seda juba teinud. Keegi tuntud poliitik viidi alasti minema.
Kui ma ta kusagil tänavanurgal taksosse pistsin, karjus ta mulle et pistab mu p6lema, et ta teab kyll kus ma elan, ja et ta tuleb öösel, valab mu kanistritäie bensiiniga yle ja pistab p6lema. Et ta teeb seda ilma vähima halastuseta. Et tema nimi on Martin Gore. Et tema on kirjutanud k6ik need laulud.
# postitas evert : 12:12 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
