reede
Matemaatika.
See on matemaatiline maja, kuue korrusega ja paarikümne korteriga. Minu Korter on kõige kõrgemal. Mul on aknad mõlemale poole maja. Köögiaknast näen ma maja taga parkivaid autosid. Kaksteist parkimiskohta on, neil seisab üheksa autot ja kolm neist on kusagil mujal. Ilmselt hästi tähtsates kohtades. Pole mõtet sekunditki niisama raisata. Kuus tundi kütab päike mu köögipoolsest aknast sisse, majasein läheb mõnusalt soojaks ja õhtul jahtub ta ära. Järgmisel päeval ootab ees täpselt sama asi, kui just ei tule ette mõni neist pimedamatest perioodidest ilma päikeseta. Ja õhtul loojub ta, ja kui ma köögiaknale tulen, näen ma siis kuud. Kui just pilvi liiga palju ees ei ole. Öö-vihmaussidel pole sellest ei halli ega kollast. Ja ma istun akna taga, öösel, päeval parema meelega akna peal, üks jalg aknast välja tolknemas, ja ma nokin nina. Või sülitan või viskan kommipabereid aknast alla. Ma ei karda kõrgust, ta teeb mulle hoopis nalja. Osad neist langevad ühtepidi tänavale, nagu teised, ülejäänud teistpidi, mitte nagu esimesed. Ja see ei tee mulle üldse nalja. Ma suitsetan hoopis, või vilistan, aeg-ajalt teed rüübates.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.
Kui mul tekib tahtmine magama jääda, siis ma jäängi. Ma teen enne ära oma Lahendused. Ma teen alati väga korralikult ära oma lahendused, ning siis lähen ma magama. Ma näen alati unes et ma olen korrus allpool teise maja otsas vannitoas kinni ja et ma lämbun. Kedagi teist läheduses ei ole ja ma ei saa karjuda. Sellel korteril on kuus tuba, nagu minu omal ka, ja kõik toad on täpselt peegelpildid minu omadele. Mööbel on seal teine, ja seda on liiga palju. Tolmu on kõik kohad täis, ja kapid on täis tablette. Köögi laua peal on leib, aga ta on hallitanud. Leiva kõrval on nuga mis on natukene roostes ja külmkapp on nii vana et ta on seisma jäänud ja täielikult ära sulanud. Ta on nii seisnud juba aastaid. Ja see, et keegi teda liigutanud pole, on tema tihendid teineteise külge kleepinud. Ja ma olen seal vannitoas näost sinine nagu mõni Õhupall.
Hommikul ma ärkan üles ja esimese asjana vaatan, kas ukse vahelt on keegi mulle toonud lahendusi. Ei ole, ja ma lähen pesen vannitoas hambaid. Mu vannitoakapp on täis hambapastat, ning ma pean kähku neid Pesema, sest järgmise aasta kesksuvel saab nende "parim enne" läbi kõigil täpselt samal aastal, kuul ja päeval. Ma pean olema väga kiire. Ning samal ajal, kui ma hambaid pesen, olen ma väga terane ning silmanurgast ma näen et mu ukse alt on ilmunud lahendus. Ma viskan hambaharja käest (see kukub vanni ja läheb pooleks, aga pole hullu sest mul on neid veel neli järel) ja jooksen läbi esiku Ukse juurde. Aga läbi uksesilma ei näe ma mitte kedagi, seal on vaid naabrite punased uksed koos täpselt samasuguste uksemattidega kõigil, millel kiri "Tere tulemast koju" ja nimed sellel. Näiteks: Artur, Mirja, Tom, veel üks Tom, Helen, kolmas Tom, Kermo, Mari ja Anne. Vasakul pool aiman ma koridori akent, aga ma ei näe seda läbi uksesilma, vaid ainult selle Kuma.
Ma teen oma lahendused kohe ära, sealsamas. Siis ma vajun mõttesse. Hiljem, kööki minnes, avastan ma peeglit vaadates et mu juuksed on jälle pikemaks kasvanud aga ma ei oska selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lähen küll korraks magamistuppa ja teen kummuti kõige alumise sahtli õrnalt lahti, sahtleid on neli - teistes on teised asjad, ja astun hetkeks sammu eemale. Seal nad on - käärid. Ma võtan nad korraks kätte, ja siis panen nad nii kiiresti kui võimalik sinna tagasi, löön jalaga sahtli kinni ja jooksen kööki, vahepealseid uksi kinni pannes. Seekord ma pääsesin.
# postitas evert : 12:47 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
