laupäev

Nur.

Hommikul ärgates oli mul esimese asjana kange tahtmine olla kass. Kass! Kohe ringutamise ajal tulin ma sellele m6ttele, ning äärepealt oleksin ennast voodist maha veeretanud. Ma t6esti oleksin tahtnud olla kass. Kass!
Ennast lakkuv kass, nii ma peseks. Ma lakuksin ennast ja näitaksin kihvasid m6nikord, aga yldiselt oleksin ma armas. Ja ma ei läheks tööle. Ma ei peakski tööle minema, sest ma oleksin kass ja kassid ei käi tööl. Nad t6epoolest ei käi tööl, ja kui nad tööl käiks oleks see äärmiselt kummaline. Nad käiksid tööl kindlasti suures kassikummikutevabrikus ja neid viiks sinna öösiti buss. Öösiti sellepärast et inimesed vähem arvaksid et nende lemmikloom öösiti salaja tööl käib. Mina oleksin kindlasti pea-taldadepressijakass. Ma istuks oma saba liputades taburetil ja kangutaksin pidevalt yhe suure rohelise masina pisikeste kassikäppade jaoks m6eldud kange. Aga seda ainult siis kui ma tööd teha viitsin, sest tegelikult mu töö oleks teiste, nooremate kasside juhendamine, mis oleks palju huvitavam ja tähtsam töö.
Vabrik oleks suur ja auru täis, p6randal oleks hästi palju 6lilaike, ning me toodaks iga öö tuhandeid kassikummikuid. Nende kummikute jaoks oleks igal pool sadu linte ja veelrohkem masinaid ja lintide ääres kymneid taburette ja taburettide peal hulga kasse. Seal, kus lint ära l6ppeks, oleks kummikute jaoks suur kast, ning osa valmistoodangust läheks siia ja sinna ja teisele poole maakera. Sest kassid väga ei armasta märja rohu sees k6ndida. Aga mulle kyll meeldiks. Kui ma oleks kass.
Niisiis, kui ma kass oleks, ei istuks ma koguaeg kodus ja ei ajaks koguaeg asju ymber ja ei kaevaks lillepottidest mulda välja lihtsalt igavusest. Öösiti käiks ma kindlasti tööl. Siis kui ise tahaks, aga ma ei laiskleks väga. Osadel öödel käiks ma tööl, osadel aga hulguks tänavatel mantli, kaabu ja sigarettidega. Kui vihma sajaks. Teeksin täpselt seda milleks hetkel tuju on, ja ei muretseks yldse. Ma t6esti ei muretseks ja avastaksin m6nikord silmi lahti tehes et 6ues on valge ja praegu peaks olema keskpäev, v6i kui pime on, siis jällegi öö algus v6i l6pp. Ja kolmapäevadel ega reedetel ma erilist vahet ei teekski.
Ja ma ei peaks kandma riideid. Riided oleksid minu oma karvad, ning ainus koht kus ma riideid kannaks olskski m6nikord vihma ajal tänaval, ning tööl - k u i kassid tööl käiks. Ja keegi ei helistaks mulle. Mul ei olekski telefoni, ega ka telefoni numbrit mitte. Mul poleks elektrooniliste kirjade aadressi, ning keegi ei saadaks mulle postkaarte ka. Aga k6ik kassid teaksid kus ma elan. Ja k6ik kassid teaksid et kui ilm 6ues hea on, siis ma magaks selle kindlasti hästi rahulikult maha.
Mulle antaks syya. Valgest seestsäravast kapist tuleb see k6ik, ja mind ei huvitaks see kuidas see toit sinna ilmub, kes selle toob, kes selle eest vaeva näeb et ta seda k6ike omale lubada saaks. M6nikord kord päevas, m6nikord kordi rohkem kui neil hea tuju on, nii saaksin ma syya. M6nikord ma jääksin söömata aga sellest ei oleks mul väga lugu. T6esti ei oleks, sest ma kannataksin selle ära. V6i kui ei kannataks, peaksin ma ootama ööni, ning kassibussiga saan ma vabriku juurde, ning vabriku juures on kassirestoran. Mul ei oleks kunagi selliste asjadega probleeme. Ja kui oleks, siis selle jaoks oleks mul paar elu raisata.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]