esmaspäev
Keerdtrepp.
Väljas sajab vihma. Ma ärkasin paar tundi tagasi ja tõesti hullu moodi sajab vihma õues. Juba mõnda aega on sadanud, arvan ma. Tegelikult on sadanud vaid pool tundi, aga algas ta paduvihmaga ja sajab ta veel mõnda aega. Ma arvan et sajab veel mõnda aega, aga tegelikult sajab veel viis ja pool tundi. Vaikselt hakkab ta rahulikumaks jääma. Vähemalt ma arvan et hakkab rahulikumaks jääma, aga tegelikult ei hakka. Mõne aja pärast tuul tõuseb ja murrab siit kilomeetreid eemal, kus on mets, mõned puud. Ma lähen akna juurde ja teen ta täiesti lahti, ning tunnen et tuul puhub juba üsna tugevasti. See pole kõik, asi pole tuules. On veel liiga varajane hommik ja turuplats mu maja ees on veel tühi. Ka seal pole täna midagi rahulikku, ilm muudab mu majaesise täielikuks põrguks. Võiks arvata et see on põrgu, kuigi tegelikult on ta vaid turuplats mis äärest ääreni kaupmehi täis voolab, ning neil kaupmeestel saab tänane päev väga raske olema. Nimelt kanalisatsioon selle platsi all ummistub, ning sadanud vihmaveel pole kusagile ära voolata. Enamus neist kaupmeestest lahkuvad juba enne lõunat, paljud neist tühjade kätega, vihm hävitab ära suurema osa müüdavast kaubast. Võib öelda, et vihm hävitab selle ära, kuid tegelikult muudab ta selle kauba lihtsalt selliseks mida keegi osta ei taha. Eriti kehvasti läheb lambavillast kampsunite müüjal.
Ma olen juba riides ja mu käes on tass kakaoga. Kakao on tassis veel kuum, ning ma pole jõudnud seda jooki veel maitstagi. Lihtsalt soojendan oma käsi, ning ootan kuni kakao veidi jahtub ja joomiskõlblikumaks muutub. Lihtsalt seisan natuke. Lihtsalt soojendan oma käsi ja seisan, kuigi mu jalgadel on külm. Tuul tõuseb täpselt nii nagu keegi kõnniks trepist üles. See on keerdtrepp, kindlasti on. Ma olen täiesti kindel et ta on keerdtrepp. Nii, nagu tuule suund muutub, niisugune keerdtrepp on ta. Juba sajabki mulle tuppa läbi avatud akna. Põrand saab märjaks aga ma ei pahanda. Täna ma ei pahanda, ma ei pahanda täna mitte millegi üle. Ma panen lihtsalt tassi põrandale maha enda ette ja lähen esikusse susse otsima. Kui ma tagasi tulen on tuul jälle keerdtrepist ülessepoole läinud. Ta on tugevam kui paar astet tagasi ja ta astub mu aknalauda riivates vasakult paremale. Ma arvan et ta on praegu teisel pool maja teiste tubade aknalaudasi katsumas. Ta katsub neid natuke, ja enne kui tal igav hakkab tuleb ta tagasi. Ta on jälle veidi tugevam. Ja nähes et mu aken on avatud, tekib tal jälle tahtmine mu tuppa sadada. Ma ei pane akent kinni. Las sajab.
Ma olen juba riides ja mu käes on tass kakaoga. Kakao on tassis veel kuum, ning ma pole jõudnud seda jooki veel maitstagi. Lihtsalt soojendan oma käsi, ning ootan kuni kakao veidi jahtub ja joomiskõlblikumaks muutub. Lihtsalt seisan natuke. Lihtsalt soojendan oma käsi ja seisan, kuigi mu jalgadel on külm. Tuul tõuseb täpselt nii nagu keegi kõnniks trepist üles. See on keerdtrepp, kindlasti on. Ma olen täiesti kindel et ta on keerdtrepp. Nii, nagu tuule suund muutub, niisugune keerdtrepp on ta. Juba sajabki mulle tuppa läbi avatud akna. Põrand saab märjaks aga ma ei pahanda. Täna ma ei pahanda, ma ei pahanda täna mitte millegi üle. Ma panen lihtsalt tassi põrandale maha enda ette ja lähen esikusse susse otsima. Kui ma tagasi tulen on tuul jälle keerdtrepist ülessepoole läinud. Ta on tugevam kui paar astet tagasi ja ta astub mu aknalauda riivates vasakult paremale. Ma arvan et ta on praegu teisel pool maja teiste tubade aknalaudasi katsumas. Ta katsub neid natuke, ja enne kui tal igav hakkab tuleb ta tagasi. Ta on jälle veidi tugevam. Ja nähes et mu aken on avatud, tekib tal jälle tahtmine mu tuppa sadada. Ma ei pane akent kinni. Las sajab.
# postitas evert : 8:31 PM
kolmapäev
Park.
Ma olen ammu omale sellist maja otsinud, ja lõpuks leidsin ma ta. Avar. Kahekordne, ja lisaks veel üks imepisike madala laega korrus mis kunagi oli pööning. Seal on mitu katuseakent ning neist paistab imehea vaade üle ümbruskonna. Ülejäänud majad on pisut pisemad ja ma juba kannatamatult ootan talve et saaksin näha neid kümneid ja kümneid korstnaid ümberringi vaikselt tossamas talvises rahus. Ja see trepp mu maja ees? Kas te kujutate ette sellist treppi! Ta on tõepoolest vägev ja lihtsalt imeb endale inimesi ukseni kõndima. Ma imestan igal hommikul uksest väljudes et mu ukse taga ei seisa terve hulk inimesi naeratavate nägudega. See on kui hüpnoos. Ei, midagi veel vägevamat. Lisaks veel kõik need kenad aknad igal küljel mille taga peituvad erinevate suurustega imelikud toad. Ma pole mõne jaoks veel otstarvet välja mõelnud. Näiteks seal kus loogiliselt väljast vaadates peaks kindlasti olema köögiruum, seal puudub täiesti igasugune torustik ja ainuke köök hetkel on mul ainult teisel korrusel. Alumisel korrusel on mõned eluruumid ja üks eriti tore suur ruum millesse hästi söögituba sobiks. Kõrvaltuba on pea niisama suur ja sealt pääseb otse imekenale verandale. Veranda on tõesti kaunis. Otsin hetkel selle jaoks mugavat kiiktooli, ilmselt hakkan seal palju aega veetma.
Et kõik ära rääkida, pean vahepeal jutustama pargist mille ma oma maja ette rajasin. Ta on veidi mu enda krundist suurem ja meie linnaosa valitsuselt sain lahke loa see ala haljastada nagu tahan, ning muud moodi korda teha. Mu idee neid ei häirinud sugugi, lausa vastupidi - see meeldis neile esimesest hetkest väga ja naabritelegi pakkus see projekt huvi. Nii mõnigi tuli mulle alguses appi, ning aeg-ajalt käivad nad siiamaani küsimas kas nad mind millegagi aidata saaksid. Kui toredad võivad ühed naabrid olla?
Pole ta niiväga tavaline park, ning sellist kuigi lähedalt ei leia ka, tänu tema erilisusele ma tegingi kõike äärmiselt hoolikalt ja suurima mõnuga. Kui tohib mainida siis pea iga päev, ja mitmeid öid lisaks. Ning lõpuks sai ta valmis, ja tal on minu jaoks suur tähtsus, kui suursugune ja aukartlik ta on. Lisaks paljudele labürinti meenutavatele hekkidele ja põõsastele lasin ma teha ka mitu skulptuuri mis puhta silmailuna näivad. Alguses kartsin et neid hakatakse vaatama krimpsus ninaga ja vaevu läbi sõrmede, aga mu kartus muutus kohe alusetuks kui kõik valmis sai. Mu ime! Ehtne 16nda sajandi tumedam pool mida saadavad mõlemalt küljelt imetoredad alleed. Praeguseks on seal pargis oma kodu leidnud mitmed linnusordid ja öösiti lendab isegi nahkhiiri, nad on muidugi täiesti ohutud. Lisaks sellele vähemalt veel paarkümmend eri sorti ööliblikaid. Keset parki on südameks purskkaev mida saadab kuju tundmatust mehest. Seal on pinke, ühes nurgas lastele mängimiseks mõned detailid ja kõike valgustavad õhtuti mu ühe sõbra käsitsi valmistatud rohelise kupliga tänavalaternad. Te peaksite tulema ja vaatama neid meistriteoseid, seda nikerdust ja silmatorkavalt kaunist kuju. Kõik tänavalaternad võiksid ja lausa peaksid olema nii kenad.
Kuid siis äkki juhtus midagi. Ja keegi ei tea kes seda tegi, ning keegi ei oska ka otseselt seletada seda mis juhtus. Kohati rindutatakse käsi, siis jällegi keerutatakse silmadega, ning mõne aja pärast see asi siis vaibub, kuni ta juhtub uuesti. Ning seejärel kordub jälle sama lugu. Omamoodi on see pargile heaks tõmbenumbriks ja muudab ta populaarseks vaatamisväärsuseks, nii mõnigi linna külastaja peatub vähemasti siin hetkeks ja jalutab veidi ringi. Omalt poolt on ta jällegi miinuseks sellepärast et alati oodatakse et jälle juhtuks midagi. Keegi ei tea mis see on, aga ma kardan et ise ma tean selle küsimuse vastust. Alustan eelmisest kevadest.
Eelmisel kevadel käisin ma ringi veidi läänepool, oli vaja paar asja korda saada ja need sain ma muidugi korda. Peatusin siin ja seal, vaatasin loodust ja otsisin mööda ilma asju mis mulle meeldida võiksid, või mis võiksid pakkuda mulle mingitki lõbu. Ja siis ühel õhtul üksinda autoga sõites märkasin ma tee ääres hääletajat kellest ma hetkeks küll mööda sõitsin, kuid kellele siis ümber pöörates järele läksin. Tuttava teeääre juurde jõudes ei näinud ma esiteks mitte kedagi, ja arvasin et kas siis olin liiga unine ja nägin seda silmapetet valesti hääletaja pähe, või vilksas mu silmanurgast mööda mõni imeliku kujuga põõsas või puu, keda ma siis kui hääletajat kogemata võtsin. Igaks juhuks väljusin autost et selles veenduda. Vaatasin ringi ja mitte kedagi, ei ainumat hingelist. Ja hakkasin juba autosse istuma, kui märkasin sealsamas teeääres ja mitte mu oma autost just eriti kaugel vedelevat rebasekorjust. See vaatepilt muidugi kurvastas mind, sest mulle väga meeldivad loomad. Kuid loom keda ma korjuseks pidasin, liigutas ennast veidi. Ma pole veel endale selgeks suutnud teha kas ta enne mind seal juba nii oli või tõepoolest tegin talle ise kurja ning mööda sõites ehk riivasin teda. Korjasin ta üles ja otsustasin ta päästa, või teha ta heaks nii palju kui võimalik. Samal õhtul veel jõudsin ühe tuttava loomaarsti juurde, kes mu rõõmuks looma aidata suutis, ning ühe luumurru tuvastas, mõned kriimustused lisaks, ning metsloomale omase tühja kõhu. Rahunesin, kui ta arvas et loom oli ilmselt seal teeääres pikemat aega olnud juba enne mind. Seejärel sai loom mõned süstid ja ma viisin ta oma majja kus üks pisike tuba talle parajaks ulualuseks mõneks päevaks olla võis. Esimene plaan oli mul ta muidugi mõne aja pärast metsa tagasi lasta, aga paranedes muutus ta mu vastu jube sõbralikuks, ning ta silmist oli näha kui tänulik võib üks loom olla. Kohe järgmisel hommikul käitus ta juba kui kodustatud loom, ning ma otsustasin talle kaelarihma hankida, ja teda veel veidi aega valvata kuni täieliku paranemiseni.
Alguses möödus nädal, ja ta möödus jube kiiresti. Koos kellegiga möödub aeg alati nii, ja ma veendusin selles uuesti. Ja see aeg oli muidugi äärmiselt tore. Käisin temaga väga tihti jalutamas, ja möödujad kas siis imestasid kangesti või olid väga sõbralikud, ning ka teistel kordadel kui kohtusime palusid nad mul tervitada mu kaunist pisikest rebast. Isend ise leppis kõigega alati, ja käitus koguaeg nii nagu peab. Nagu rebane, kes on nii koer kui kass, ja kui parim sõber. Terve selle aja jooksul ei tulnud ette mitte ühtegi pahandust, ning siis ühel hetkel märkasin ma et möödunud on juba kolm kuud.
Otsustasin ta jätta. Nii kauaks kui ta ise tahab, või kuni selle hetkeni mil märkan tema käitumises mingit tõrget. Pole ju metsaloom mõeldud tänaval käimiseks ja toas magamiseks. Muide hommikuti meeldisid talle kangesti tükid mu omaenda võileivast ja kui varahommikuti mu kohv just valmis saama hakkas, oli alati ka näha rebast kes kohvikannu põrnitsema tuli. Ühel õhtul juhtus aga midagi imelikku. Olin minemas ühele kokkusaamisele ja lahkusin hetkeks kodust, jätsin rebase tuppa. Majas polnud vajadust mul tema tuba lukustada, ja isegi mitte sulgeda. Ta käis väga viisakalt ringi mööda maja midagi ümber ajamata ja pahandust tegemata, niisiis usaldasin ruumid vabalt tema kätte, ja seda üsna tihti. Võisin ära olla korraga mitmeid tunde, ja tagasi tulles oli alati kõik korras. Kuid seekord olin vist kuidagi ootamatu, väljudes unustasin isegi välisukse lukustada, ning niimoodi sisse astudes nägingi teda seal keset esikut, tagajalgadel püsti, kübar peas, palitu seljas ja käsi puusas, nägu mind nähes nii imestunud nagu üks viimase peal pinges vedru pinges olla võib. Ma ei suutnud uskuda oma silmi kui teda seal niimoodi liiga ebaloomulikult nägin, niisiis harjumuse päraselt hõõrusin ma neid kätega nagu ikka tehakse, ja juba järgmisel silmapilgul istus ta põrandal ilma kübara ja palituta, saba liputades nagu üks loom ikka. Lööge mind või maha, aga see ei saanud ju olla viirastus. Ma olen kindel et ma olin täie mõistuse juures, kuigi hakkasin selles ka kohe kahtlema. Vaatasin vaest looma veelkord, ja veelkord. Panin silmad kinni ja avasin uuesti, midagi ei muutunud. Loom, nii loom kui üks loom olla saab, vaatas mind imeliku kahtleva näoga veidi ja siis minu vaatamisest tüdinenud lahkus ta kõrvaltuppa et leida võibolla mõni huvitavam asi mida siis mõnda aega vaadata. Kraadisin ennast seejärel kõigepealt, tegin omale ühe kange kohvi ja 100 grammi konjakit, ja seejärel ruttasin kohtumisele nagu midagi poleks juhtunud. Kohtumisel läks kõik sujuvalt. Õhtu kujunes isegi väga toredaks.
Järgmised päevad olid kõige tavalistemast tavalisemad, kuigi rebase suhtes olin ma natukene tähelepanelikum kui varem. Uurisin teda ikka siit ja sealt ja üritasin teinekord temast midagi ebaloomalikku välja võluda, kuid need katsed olid asjata. Lõpuks andsin järgi ja mu argipäev muutus jälle täiesti tavaliseks. Siis hakkas vihma sadama. Jõin ühe tee koos meega ja heitsin magama, nagu ikka mõnikord õhtuti.
Möödusid veel mõned täiesti tavalised päevad. Ja siis veel mõned, kui ühel hommikul leidsin ta elutoast madala kummuti nurga pealt istumas ja telefon kõrva ääres sellega rääkimast. Mu silmad ei saanud mind petta, nad ju ei saanud, nad ei saanud ju! Mäletan veel et otsisin tuge sest tundisn kuidas mu jalad nõrgaks vajuvad, ise samal ajal õhku ahmimas - see rebane vaatas sealt kummuti otsast mulle otse silma sisse ja ütles täiesti tavalises inimkeeles "No mida?" Seejärel minestasin ma. Viimasena kuulsin kolksu vastu põrandat, see pidi olema mu pea.
Ärkasin üles mõned tunnid hiljem haiglas. Valveõde oli just palatis ja palus mul rahuneda, ja mainis et kõik on korras. Mul olevat vaid kerge peapõrutus ja et mul olla siiski vedanud. Mu sõber olevat kiirabisse helistanud ja palunud neil kohale tulla. Kui ma küsisin neilt et missugune sõber, et mul polnud kedagi külas ega ka külla tulemas, naeratas valveõde mulle seejärel meeldivalt ja arusaavat nägu tehes, ning palus mul puhata. Torisesin veel veidi ja seejärel uinusin. Vahepeal ärgates tundisn ennast kehvasti ja palusin et keegi mulle aspiriini või mõnda peavalu tabletti tooks. Tuli doktor isiklikult ja päris tervise üle. Ma seletasin talle kuidas ma enest tunnen, ja pärisin veel selle kohta mis juhtunud oli. Doktor naeratas mulle täpselt nagu valveõde ning mainides et kõik on korras, palus ta mul nüüd veidi veel puhata ning lahkus ise.
Järgnevad päevad olid täiesti tavalised, ja juba järgmine päev saingi ma koju. Kodus oli kõik muidugi korras. Rebane tuli mulle kohe vastu kui kuulis et ma saabusin, hüppas ja rõõmustas mind nähes nagu segane, ja ma lasin ta kohe välja hoovi aga paisis nagu poleks tal sugugi kiiret selle kiire loomaasjaga. Veendusin esimesel hetkel kohe et toad on täpselt sama korras kui siis kui olin minestanud. Ülakorruse tualetis oli vetsupaber otsas ja köögi külmkapist avastasin ma et kuhugi on kadunud osa võileivamaterjalist, kõik muu oli sama mis enne. Kui ma küsivalt rebase poole vaatasin, pööras ta kohe pilgu mujale ning seejärel tahtis ta et ma teda kõhu alt sügaksin. Hiljem katsusin meenutada, kas mul tõesti oli tol õhtul külas olnud keegi sõber, aga mulle ei tulnud sellest mitte midagi uut meelde.
Mõned nädalad hiljem köitis kellegi tähelepanu kahtlane olend kes kõndis ühe põõsa varjust teise varju, tal oli olnud seljas hall palitu ja tumehall küber peas, ees tossav piip. Ise ta oli olnud vaevu tabureti pikkune, ja proua kes sellist imeviirastust pargis nägi, kammis kõigepealt oma pilguga läbi kõik põõsaalused, ning kuigi ta veendus et tema kahtlane objekt on haihtunud kui tina tuhka, tõstis ta siiski naabrite seas paanika ja kohemaid rääkis ta kõigile mida näinud oli, ja küsis mis teised asjast arvavad. Noh, ega keegi ei osanud midagi suurt arvata, ja pigem pärisid proua tervise kohta mis proua enda muidugi sügavalt solvuma ajas. Ta lubas mõnda aega mitte kellelegi mitte midagi edasi rääkida kui ta mõnda uudist kuulma peaks, ning ta oma imestuseks olid kõik sellega kohe päri.
Ei läinud kaua kui kõik oma tavatoimetusi tegema hakkasid ja selle juhuse täielikult unustasid. Proua ise samuti paistis hiljem jälle rahulik, ning ühel õhtul nägin teda juba jalutamas mööda alleed kuhu ta algul küll lubas mitte kunagi enam jalga tõsta. Parki ta ilmselt veel ei kipu.
Rebasega on ka kõik korras, Paistab et teda need kuulujutud ei huvitanud kunagi mida teised rääkisid. Mõnikord ma rääkisin talle ka kõik edasi, nagu usaldusisikule, aga muidugi vaatas ta mind oma aruka loomanäoga veidi aega ja järgmine hetk lakkus ta juba oma käppasid või hakkas ta mõnda päikesejänkut mööda seina taga ajama. Kõigest imelikust hoolimata, ka sellest et pargis juhtus veel ja veel selliseid asju, ja neist paarist korrast kui leidsin ta mööda esikut kõndimas prillid ees, kõigest sellest veidrast hoolimata meeldib talle kangesti kui ma talle pai teen, ta sülle võtan kui ma tugitoolis raamatut loen või kui ma jutustan talle näpuga aknast inimeste pihta näidates lugusid neist mida üks või teine teinud on.
Et kõik ära rääkida, pean vahepeal jutustama pargist mille ma oma maja ette rajasin. Ta on veidi mu enda krundist suurem ja meie linnaosa valitsuselt sain lahke loa see ala haljastada nagu tahan, ning muud moodi korda teha. Mu idee neid ei häirinud sugugi, lausa vastupidi - see meeldis neile esimesest hetkest väga ja naabritelegi pakkus see projekt huvi. Nii mõnigi tuli mulle alguses appi, ning aeg-ajalt käivad nad siiamaani küsimas kas nad mind millegagi aidata saaksid. Kui toredad võivad ühed naabrid olla?
Pole ta niiväga tavaline park, ning sellist kuigi lähedalt ei leia ka, tänu tema erilisusele ma tegingi kõike äärmiselt hoolikalt ja suurima mõnuga. Kui tohib mainida siis pea iga päev, ja mitmeid öid lisaks. Ning lõpuks sai ta valmis, ja tal on minu jaoks suur tähtsus, kui suursugune ja aukartlik ta on. Lisaks paljudele labürinti meenutavatele hekkidele ja põõsastele lasin ma teha ka mitu skulptuuri mis puhta silmailuna näivad. Alguses kartsin et neid hakatakse vaatama krimpsus ninaga ja vaevu läbi sõrmede, aga mu kartus muutus kohe alusetuks kui kõik valmis sai. Mu ime! Ehtne 16nda sajandi tumedam pool mida saadavad mõlemalt küljelt imetoredad alleed. Praeguseks on seal pargis oma kodu leidnud mitmed linnusordid ja öösiti lendab isegi nahkhiiri, nad on muidugi täiesti ohutud. Lisaks sellele vähemalt veel paarkümmend eri sorti ööliblikaid. Keset parki on südameks purskkaev mida saadab kuju tundmatust mehest. Seal on pinke, ühes nurgas lastele mängimiseks mõned detailid ja kõike valgustavad õhtuti mu ühe sõbra käsitsi valmistatud rohelise kupliga tänavalaternad. Te peaksite tulema ja vaatama neid meistriteoseid, seda nikerdust ja silmatorkavalt kaunist kuju. Kõik tänavalaternad võiksid ja lausa peaksid olema nii kenad.
Kuid siis äkki juhtus midagi. Ja keegi ei tea kes seda tegi, ning keegi ei oska ka otseselt seletada seda mis juhtus. Kohati rindutatakse käsi, siis jällegi keerutatakse silmadega, ning mõne aja pärast see asi siis vaibub, kuni ta juhtub uuesti. Ning seejärel kordub jälle sama lugu. Omamoodi on see pargile heaks tõmbenumbriks ja muudab ta populaarseks vaatamisväärsuseks, nii mõnigi linna külastaja peatub vähemasti siin hetkeks ja jalutab veidi ringi. Omalt poolt on ta jällegi miinuseks sellepärast et alati oodatakse et jälle juhtuks midagi. Keegi ei tea mis see on, aga ma kardan et ise ma tean selle küsimuse vastust. Alustan eelmisest kevadest.
Eelmisel kevadel käisin ma ringi veidi läänepool, oli vaja paar asja korda saada ja need sain ma muidugi korda. Peatusin siin ja seal, vaatasin loodust ja otsisin mööda ilma asju mis mulle meeldida võiksid, või mis võiksid pakkuda mulle mingitki lõbu. Ja siis ühel õhtul üksinda autoga sõites märkasin ma tee ääres hääletajat kellest ma hetkeks küll mööda sõitsin, kuid kellele siis ümber pöörates järele läksin. Tuttava teeääre juurde jõudes ei näinud ma esiteks mitte kedagi, ja arvasin et kas siis olin liiga unine ja nägin seda silmapetet valesti hääletaja pähe, või vilksas mu silmanurgast mööda mõni imeliku kujuga põõsas või puu, keda ma siis kui hääletajat kogemata võtsin. Igaks juhuks väljusin autost et selles veenduda. Vaatasin ringi ja mitte kedagi, ei ainumat hingelist. Ja hakkasin juba autosse istuma, kui märkasin sealsamas teeääres ja mitte mu oma autost just eriti kaugel vedelevat rebasekorjust. See vaatepilt muidugi kurvastas mind, sest mulle väga meeldivad loomad. Kuid loom keda ma korjuseks pidasin, liigutas ennast veidi. Ma pole veel endale selgeks suutnud teha kas ta enne mind seal juba nii oli või tõepoolest tegin talle ise kurja ning mööda sõites ehk riivasin teda. Korjasin ta üles ja otsustasin ta päästa, või teha ta heaks nii palju kui võimalik. Samal õhtul veel jõudsin ühe tuttava loomaarsti juurde, kes mu rõõmuks looma aidata suutis, ning ühe luumurru tuvastas, mõned kriimustused lisaks, ning metsloomale omase tühja kõhu. Rahunesin, kui ta arvas et loom oli ilmselt seal teeääres pikemat aega olnud juba enne mind. Seejärel sai loom mõned süstid ja ma viisin ta oma majja kus üks pisike tuba talle parajaks ulualuseks mõneks päevaks olla võis. Esimene plaan oli mul ta muidugi mõne aja pärast metsa tagasi lasta, aga paranedes muutus ta mu vastu jube sõbralikuks, ning ta silmist oli näha kui tänulik võib üks loom olla. Kohe järgmisel hommikul käitus ta juba kui kodustatud loom, ning ma otsustasin talle kaelarihma hankida, ja teda veel veidi aega valvata kuni täieliku paranemiseni.
Alguses möödus nädal, ja ta möödus jube kiiresti. Koos kellegiga möödub aeg alati nii, ja ma veendusin selles uuesti. Ja see aeg oli muidugi äärmiselt tore. Käisin temaga väga tihti jalutamas, ja möödujad kas siis imestasid kangesti või olid väga sõbralikud, ning ka teistel kordadel kui kohtusime palusid nad mul tervitada mu kaunist pisikest rebast. Isend ise leppis kõigega alati, ja käitus koguaeg nii nagu peab. Nagu rebane, kes on nii koer kui kass, ja kui parim sõber. Terve selle aja jooksul ei tulnud ette mitte ühtegi pahandust, ning siis ühel hetkel märkasin ma et möödunud on juba kolm kuud.
Otsustasin ta jätta. Nii kauaks kui ta ise tahab, või kuni selle hetkeni mil märkan tema käitumises mingit tõrget. Pole ju metsaloom mõeldud tänaval käimiseks ja toas magamiseks. Muide hommikuti meeldisid talle kangesti tükid mu omaenda võileivast ja kui varahommikuti mu kohv just valmis saama hakkas, oli alati ka näha rebast kes kohvikannu põrnitsema tuli. Ühel õhtul juhtus aga midagi imelikku. Olin minemas ühele kokkusaamisele ja lahkusin hetkeks kodust, jätsin rebase tuppa. Majas polnud vajadust mul tema tuba lukustada, ja isegi mitte sulgeda. Ta käis väga viisakalt ringi mööda maja midagi ümber ajamata ja pahandust tegemata, niisiis usaldasin ruumid vabalt tema kätte, ja seda üsna tihti. Võisin ära olla korraga mitmeid tunde, ja tagasi tulles oli alati kõik korras. Kuid seekord olin vist kuidagi ootamatu, väljudes unustasin isegi välisukse lukustada, ning niimoodi sisse astudes nägingi teda seal keset esikut, tagajalgadel püsti, kübar peas, palitu seljas ja käsi puusas, nägu mind nähes nii imestunud nagu üks viimase peal pinges vedru pinges olla võib. Ma ei suutnud uskuda oma silmi kui teda seal niimoodi liiga ebaloomulikult nägin, niisiis harjumuse päraselt hõõrusin ma neid kätega nagu ikka tehakse, ja juba järgmisel silmapilgul istus ta põrandal ilma kübara ja palituta, saba liputades nagu üks loom ikka. Lööge mind või maha, aga see ei saanud ju olla viirastus. Ma olen kindel et ma olin täie mõistuse juures, kuigi hakkasin selles ka kohe kahtlema. Vaatasin vaest looma veelkord, ja veelkord. Panin silmad kinni ja avasin uuesti, midagi ei muutunud. Loom, nii loom kui üks loom olla saab, vaatas mind imeliku kahtleva näoga veidi ja siis minu vaatamisest tüdinenud lahkus ta kõrvaltuppa et leida võibolla mõni huvitavam asi mida siis mõnda aega vaadata. Kraadisin ennast seejärel kõigepealt, tegin omale ühe kange kohvi ja 100 grammi konjakit, ja seejärel ruttasin kohtumisele nagu midagi poleks juhtunud. Kohtumisel läks kõik sujuvalt. Õhtu kujunes isegi väga toredaks.
Järgmised päevad olid kõige tavalistemast tavalisemad, kuigi rebase suhtes olin ma natukene tähelepanelikum kui varem. Uurisin teda ikka siit ja sealt ja üritasin teinekord temast midagi ebaloomalikku välja võluda, kuid need katsed olid asjata. Lõpuks andsin järgi ja mu argipäev muutus jälle täiesti tavaliseks. Siis hakkas vihma sadama. Jõin ühe tee koos meega ja heitsin magama, nagu ikka mõnikord õhtuti.
Möödusid veel mõned täiesti tavalised päevad. Ja siis veel mõned, kui ühel hommikul leidsin ta elutoast madala kummuti nurga pealt istumas ja telefon kõrva ääres sellega rääkimast. Mu silmad ei saanud mind petta, nad ju ei saanud, nad ei saanud ju! Mäletan veel et otsisin tuge sest tundisn kuidas mu jalad nõrgaks vajuvad, ise samal ajal õhku ahmimas - see rebane vaatas sealt kummuti otsast mulle otse silma sisse ja ütles täiesti tavalises inimkeeles "No mida?" Seejärel minestasin ma. Viimasena kuulsin kolksu vastu põrandat, see pidi olema mu pea.
Ärkasin üles mõned tunnid hiljem haiglas. Valveõde oli just palatis ja palus mul rahuneda, ja mainis et kõik on korras. Mul olevat vaid kerge peapõrutus ja et mul olla siiski vedanud. Mu sõber olevat kiirabisse helistanud ja palunud neil kohale tulla. Kui ma küsisin neilt et missugune sõber, et mul polnud kedagi külas ega ka külla tulemas, naeratas valveõde mulle seejärel meeldivalt ja arusaavat nägu tehes, ning palus mul puhata. Torisesin veel veidi ja seejärel uinusin. Vahepeal ärgates tundisn ennast kehvasti ja palusin et keegi mulle aspiriini või mõnda peavalu tabletti tooks. Tuli doktor isiklikult ja päris tervise üle. Ma seletasin talle kuidas ma enest tunnen, ja pärisin veel selle kohta mis juhtunud oli. Doktor naeratas mulle täpselt nagu valveõde ning mainides et kõik on korras, palus ta mul nüüd veidi veel puhata ning lahkus ise.
Järgnevad päevad olid täiesti tavalised, ja juba järgmine päev saingi ma koju. Kodus oli kõik muidugi korras. Rebane tuli mulle kohe vastu kui kuulis et ma saabusin, hüppas ja rõõmustas mind nähes nagu segane, ja ma lasin ta kohe välja hoovi aga paisis nagu poleks tal sugugi kiiret selle kiire loomaasjaga. Veendusin esimesel hetkel kohe et toad on täpselt sama korras kui siis kui olin minestanud. Ülakorruse tualetis oli vetsupaber otsas ja köögi külmkapist avastasin ma et kuhugi on kadunud osa võileivamaterjalist, kõik muu oli sama mis enne. Kui ma küsivalt rebase poole vaatasin, pööras ta kohe pilgu mujale ning seejärel tahtis ta et ma teda kõhu alt sügaksin. Hiljem katsusin meenutada, kas mul tõesti oli tol õhtul külas olnud keegi sõber, aga mulle ei tulnud sellest mitte midagi uut meelde.
Mõned nädalad hiljem köitis kellegi tähelepanu kahtlane olend kes kõndis ühe põõsa varjust teise varju, tal oli olnud seljas hall palitu ja tumehall küber peas, ees tossav piip. Ise ta oli olnud vaevu tabureti pikkune, ja proua kes sellist imeviirastust pargis nägi, kammis kõigepealt oma pilguga läbi kõik põõsaalused, ning kuigi ta veendus et tema kahtlane objekt on haihtunud kui tina tuhka, tõstis ta siiski naabrite seas paanika ja kohemaid rääkis ta kõigile mida näinud oli, ja küsis mis teised asjast arvavad. Noh, ega keegi ei osanud midagi suurt arvata, ja pigem pärisid proua tervise kohta mis proua enda muidugi sügavalt solvuma ajas. Ta lubas mõnda aega mitte kellelegi mitte midagi edasi rääkida kui ta mõnda uudist kuulma peaks, ning ta oma imestuseks olid kõik sellega kohe päri.
Ei läinud kaua kui kõik oma tavatoimetusi tegema hakkasid ja selle juhuse täielikult unustasid. Proua ise samuti paistis hiljem jälle rahulik, ning ühel õhtul nägin teda juba jalutamas mööda alleed kuhu ta algul küll lubas mitte kunagi enam jalga tõsta. Parki ta ilmselt veel ei kipu.
Rebasega on ka kõik korras, Paistab et teda need kuulujutud ei huvitanud kunagi mida teised rääkisid. Mõnikord ma rääkisin talle ka kõik edasi, nagu usaldusisikule, aga muidugi vaatas ta mind oma aruka loomanäoga veidi aega ja järgmine hetk lakkus ta juba oma käppasid või hakkas ta mõnda päikesejänkut mööda seina taga ajama. Kõigest imelikust hoolimata, ka sellest et pargis juhtus veel ja veel selliseid asju, ja neist paarist korrast kui leidsin ta mööda esikut kõndimas prillid ees, kõigest sellest veidrast hoolimata meeldib talle kangesti kui ma talle pai teen, ta sülle võtan kui ma tugitoolis raamatut loen või kui ma jutustan talle näpuga aknast inimeste pihta näidates lugusid neist mida üks või teine teinud on.
# postitas evert : 4:33 AM
pühapäev
Leivajuust.
See oli ükspäev, kui ma terve päeva olin mööda tänavaid jalutanud. Terve hommiku jalutasin ma oma aias. Siis väljusin ma sealt ja astusin muudkui mööda kõveraid tänavaid. Muud mul erilist polnudki teha. Niisiis kõndisin ma aga edasi. Õues oli roosa ilm. Heleroosad pilved tumeroosas taevas, sealt läbi sõelusid ennast lennukite punased jooned. Kusagilt kaugelt oli kuulda nagu miski müriseks.
Mu naabril on uus koer. Klähv. Ta ei ole roosa, aga ta kannab roosat kaelarihma. Ta ise on lapiline. Ta ise on pruuni ja valge kirju. Ta ei haugu just palju sest ta on mu vastu sõbralik. Ta on mu naabri koer. Ma käisin tema hoovist mitu korda mööda. Need kõverad tänavad ongi sellised. Kunagi ei või teada kui sa jälle otsapidi kodupoole kõnnid. Nii juhtus minuga ka mitu korda. Märkasin jälle ja jälle et naabri Klähv vahib mind aia alt suurte silmadega ja ma teadsin et aia taga on ta saba mida ta liputab. Ta on sõbralik koer. Mu naabri oma.
Ja lõpuks olin ma nii mitu korda paremale keeramise asemel otse kõndinud, et oma kodukandist läksin ma ikka kõvasti eemale. Mu jalad olid päris väsinud. Aga tänaval ei olnud kusagile istuda, selles rajoonis parke ka pole, ja bussid seal ei sõida samuti. Mind oleks huvitanud mõni bussipeatuse bussi oote pink. Et ma oleksin saanud jalgu puhata. Lõpuks ma nõjatusin mõneks ajaks vastu ühte vihmaveetoru aga see oli kangesti roostes.
Ma ei tea kui kaua ma kõndinud olin, kui viimaks tundsin oma ninas Leivajuustu lõhna. Ma teadsin täpselt kus tänaval ma olen, millist värvi on see maja mille akna kaudu see lõhn levib, ning kes selles majas selle imelise lõhna tekitajat valmistab. See on ju leivajuust. Ja see lõhn tuleb kohvikust selle sama tänava nurgalt. Selle kohviku kõik aknad on lahti aga ainult ühest aknast tuleb kõige rohkem lõhna. Sellel kohvikul on punasevalgeruudulised kardinad mis mõnikord suure tuulega aknast välja lehvivad. Ma tean et see lõhn tuleb esimeselt korruselt ukse kõrvalt vasemast aknast. Selle akna all toas sees on laud kollase laualinaga. Kohviku vastas on kohe üks teine maja ka, vastastänava nurgal. Selle teise maja kõik aknad on kinni ja temast ei tule mitte mingit lõhna. Selle teise maja katus on punane ja selle teise maja punase katuse peal istuvad süsimustad varesed kes koguaeg kangesti kraaksuvad ja muudkui leivajuustu tahaksid maast nokkida. Ükskord nad nokkisidki.
Mu naabril on uus koer. Klähv. Ta ei ole roosa, aga ta kannab roosat kaelarihma. Ta ise on lapiline. Ta ise on pruuni ja valge kirju. Ta ei haugu just palju sest ta on mu vastu sõbralik. Ta on mu naabri koer. Ma käisin tema hoovist mitu korda mööda. Need kõverad tänavad ongi sellised. Kunagi ei või teada kui sa jälle otsapidi kodupoole kõnnid. Nii juhtus minuga ka mitu korda. Märkasin jälle ja jälle et naabri Klähv vahib mind aia alt suurte silmadega ja ma teadsin et aia taga on ta saba mida ta liputab. Ta on sõbralik koer. Mu naabri oma.
Ja lõpuks olin ma nii mitu korda paremale keeramise asemel otse kõndinud, et oma kodukandist läksin ma ikka kõvasti eemale. Mu jalad olid päris väsinud. Aga tänaval ei olnud kusagile istuda, selles rajoonis parke ka pole, ja bussid seal ei sõida samuti. Mind oleks huvitanud mõni bussipeatuse bussi oote pink. Et ma oleksin saanud jalgu puhata. Lõpuks ma nõjatusin mõneks ajaks vastu ühte vihmaveetoru aga see oli kangesti roostes.
Ma ei tea kui kaua ma kõndinud olin, kui viimaks tundsin oma ninas Leivajuustu lõhna. Ma teadsin täpselt kus tänaval ma olen, millist värvi on see maja mille akna kaudu see lõhn levib, ning kes selles majas selle imelise lõhna tekitajat valmistab. See on ju leivajuust. Ja see lõhn tuleb kohvikust selle sama tänava nurgalt. Selle kohviku kõik aknad on lahti aga ainult ühest aknast tuleb kõige rohkem lõhna. Sellel kohvikul on punasevalgeruudulised kardinad mis mõnikord suure tuulega aknast välja lehvivad. Ma tean et see lõhn tuleb esimeselt korruselt ukse kõrvalt vasemast aknast. Selle akna all toas sees on laud kollase laualinaga. Kohviku vastas on kohe üks teine maja ka, vastastänava nurgal. Selle teise maja kõik aknad on kinni ja temast ei tule mitte mingit lõhna. Selle teise maja katus on punane ja selle teise maja punase katuse peal istuvad süsimustad varesed kes koguaeg kangesti kraaksuvad ja muudkui leivajuustu tahaksid maast nokkida. Ükskord nad nokkisidki.
# postitas evert : 12:18 AM
kolmapäev
E3000
Me elame ridaelamuboksis. Meil on üks tuba koos köögiga, üleval teist korrust ei ole, on ainult katus, ja maja all on garaazh ühele autole kus mõistagi seisab auto. See on elektriauto ja maja seest viivad rööpad suurele teele millel on kaheksateist sõidurida. Veel on majas tualett koos dushinurgaga et me iga kuu depressiooni ei upuks, me tegelikult ei vaja pesemisvõimalusi sest meie kehad ei erita ei vedelikke ega lõhnu, tee poole seinal seisab üks avatav aken, ainuke uks viib otse garaazhi. Kardinaid pole vaja ja nad on ammu moest ära läinud, klaasitumedust saab aga reguleerida ja tal on mitu värvitooni valikut. See kõik on mõistagi elektrooniline. Elektroonilised on ka teenindajad. Nad käivad igal hommikul kõikide majade uste taga ja toovad ära hommikuse kauba. Maitseelamus see just ei ole, aga kõik vajalik on alati olemas: praetud peekon, praetud muna, keedetud kartul ja aurutatud köögiviljad, ning mingi kogus piima, kõik purustatud kujul ja omavahel nii kokkusegatud et pole aru saada mida sa tegelikult sööd. Välja näeb ta nagu kollakaspruun ühtlane kreem, kuid keegi ei nurise. Pole teist valikut. Maitse on sama, igal hommikul, ja ka kogus on sama. Õhtul tuleb teine kogus, mille üle samuti ei nuriseta, koostis on teine aga värvivahet pole iialgi. Nii me sööme. Sööme midagi, aga see kõik ei huvita meid. Luugi kõrvalt viiakse ära toidu transportimiseks mõeldud plastiktops ilma head aega ütlemata.
See on mu kodu. Kodu number E3000. Igal ühel on ta täpselt samasugune ja igaüks elab eraldi. Mu tänava kõrvaltänav on täpselt samasugune, ning edasi minnes muudkui kordub kõik. Kui see meid huvitaks, arvaksime me et oleme sattunud kas halva unenäo otsa või kellegi hullumeelse peegeltuppa. Aga me ei näe kunagi und. Uned ei huvita meid. Pole mingit vahet kas võiks olla kesknädal või nädala lõpp, loetle neid päevi nii kaua kui sa jaksad, mitte midagi ei muutu, iga päev on täpselt samasugune nagu oli eelmine, ja järgmine on ka täpselt sama. Hommikul on ikka valge ja öösel on pime. Mis siis? Edasi ei saa mitte midagi. Mitte midagi mis vajaks erilist ülesmärkimist. Isegi taevas on alati pilvitu ja kui saabub talv, läheb küll külmemaks aga lund ei saja kunagi. Muutub ainult temperatuur riietuse sees, hõbedane krae aga jääb. Õue minnes reageerivad andurid välisega ja endal pole vaja midagi vajutada, ühtegi nuppu varrukatel pole, on ainult vilkuvad pirnid, normaaltemperatuur jälitab mind igal pool. Ka teisi.
Meid võiks nimetada robotiteks, kui poleks iganädalast arstlikku kontrolli. Kontroll ise kestab täpselt üks minut ja läbi ei viida see kellegi poolt, vaid on elektrooniline. Keegi ei nurise. Ja keegi ei oska soovida neid asju teist moodi, sest meil puuduvad sellised tunded. Me vaatame tühja pilguga kuidas meil soontest verd imetakse. Siis me seisame natuke aega. Ja kui me saame aru et me lahkuda võime, ongi kõik korras. See protseduur on alati samasugune. Kõigil on see samasugune, ja mitte kellelgi pole mitte kunagi mitte midagi viga. Me oleme nagu kapslid kusagil riiulil.
On ainult üks koht kus võib teistega tekkida mingigi kontakt. Tuleb istuda eletriautosse, sõita suurele teele ja sedamööda nii kaua kuni saab keerata paremale. Asutus ise on kui suur staadioniplats millel kõik vabalt ringi liikuda võivad. Kõikjal on ekraanid mis näitavad meile kõiksugu häid asju. Ainult häid. Vaid juhul kui sul midagi viga on, lastakse sind platsile, ja sellest hoolimata on staadion teisi alati kuhjaga täis. Minusugune käib seal muidugi tihti. See on omamoodi huvitav kui ka kasulik.
Varem või hiljem sõidame me kõik oma boksidesse. Autot pole vaja laadida sest garaazhipõrand laeb autot ise läbi rataste. On mingit sorti linnud kes üle meie ridaelamu lendavad, aga nad ei peatu kunagi. Nad vist ei suuda otsustada millisele neljakandilisele katusele nad kõige rohkem maanduda tahaks sest need kõik on täpselt samasugused. Keegi kunagi kusagil ütles mulle et ta arvab et need linnud lendavad edasi väga kaugele, väga väga kaugele, kus alguses on mäed ja mets ja sealt edasi tuleb meri mis on nii suur et selle lõppu ei ole sealt näha kustkohast ta peale hakkab, aga meie ei saa sinna minna.
See on mu kodu. Kodu number E3000. Igal ühel on ta täpselt samasugune ja igaüks elab eraldi. Mu tänava kõrvaltänav on täpselt samasugune, ning edasi minnes muudkui kordub kõik. Kui see meid huvitaks, arvaksime me et oleme sattunud kas halva unenäo otsa või kellegi hullumeelse peegeltuppa. Aga me ei näe kunagi und. Uned ei huvita meid. Pole mingit vahet kas võiks olla kesknädal või nädala lõpp, loetle neid päevi nii kaua kui sa jaksad, mitte midagi ei muutu, iga päev on täpselt samasugune nagu oli eelmine, ja järgmine on ka täpselt sama. Hommikul on ikka valge ja öösel on pime. Mis siis? Edasi ei saa mitte midagi. Mitte midagi mis vajaks erilist ülesmärkimist. Isegi taevas on alati pilvitu ja kui saabub talv, läheb küll külmemaks aga lund ei saja kunagi. Muutub ainult temperatuur riietuse sees, hõbedane krae aga jääb. Õue minnes reageerivad andurid välisega ja endal pole vaja midagi vajutada, ühtegi nuppu varrukatel pole, on ainult vilkuvad pirnid, normaaltemperatuur jälitab mind igal pool. Ka teisi.
Meid võiks nimetada robotiteks, kui poleks iganädalast arstlikku kontrolli. Kontroll ise kestab täpselt üks minut ja läbi ei viida see kellegi poolt, vaid on elektrooniline. Keegi ei nurise. Ja keegi ei oska soovida neid asju teist moodi, sest meil puuduvad sellised tunded. Me vaatame tühja pilguga kuidas meil soontest verd imetakse. Siis me seisame natuke aega. Ja kui me saame aru et me lahkuda võime, ongi kõik korras. See protseduur on alati samasugune. Kõigil on see samasugune, ja mitte kellelgi pole mitte kunagi mitte midagi viga. Me oleme nagu kapslid kusagil riiulil.
On ainult üks koht kus võib teistega tekkida mingigi kontakt. Tuleb istuda eletriautosse, sõita suurele teele ja sedamööda nii kaua kuni saab keerata paremale. Asutus ise on kui suur staadioniplats millel kõik vabalt ringi liikuda võivad. Kõikjal on ekraanid mis näitavad meile kõiksugu häid asju. Ainult häid. Vaid juhul kui sul midagi viga on, lastakse sind platsile, ja sellest hoolimata on staadion teisi alati kuhjaga täis. Minusugune käib seal muidugi tihti. See on omamoodi huvitav kui ka kasulik.
Varem või hiljem sõidame me kõik oma boksidesse. Autot pole vaja laadida sest garaazhipõrand laeb autot ise läbi rataste. On mingit sorti linnud kes üle meie ridaelamu lendavad, aga nad ei peatu kunagi. Nad vist ei suuda otsustada millisele neljakandilisele katusele nad kõige rohkem maanduda tahaks sest need kõik on täpselt samasugused. Keegi kunagi kusagil ütles mulle et ta arvab et need linnud lendavad edasi väga kaugele, väga väga kaugele, kus alguses on mäed ja mets ja sealt edasi tuleb meri mis on nii suur et selle lõppu ei ole sealt näha kustkohast ta peale hakkab, aga meie ei saa sinna minna.
# postitas evert : 6:01 PM
laupäev
Iravnoeestenadoolam.
Ta jälitab mind juba mitmendat päeva ja ma ei tea miks ta seda teeb. Ta kannab madalat kübarat ja ülikonda, need sobivad omavahel hästi kokku. Alati, kui ma seisma jään ja selja taha vaatan, on ta seal, ta on seal aga ta teeb nagu oleks ta seal muude asjade pärast. Ta on seal ka siis kui ma ei vaata. Ma tean et ta on seal, ja mul pole vaja selles jälle ja jälle veenduda. Ma vaatan ja tunnen ta kohe ära. Ta on seesama mees kes jälitab mind juba kolmandat või neljandat päeva. Muud ma temast ei tea. Võin kindel olla et ma pole teda varem kohanud.
Ka nüüdsamas, istudes kohvikus näen ma teda läbi akna. Ta seisab tänavanurgal ja hoiab enda pea kohal ajalehte mida tuul sasib. Mööda akent, millest ma läbi vaatan, voolab alla vihmavesi, juba paar tundi on sadanud, ja mul on hea meel jälgida teda siit soojast, meelega, ja näha kuidas ta seal läbimärjana seistes mitu korda märjem on kui mina. Ma tellin kohvi kohvi järel ja olen siin inimeste seas üsna rõõmus. Mul on siin hubane ja turvaline oma aega parajaks lüüa. On alles keskpäev, ma loodan et sajab veel kaua, ja ma tõesti loodan et õhtu tuleb külm. Ma kavatsen siis olla mitmeid tunde väljas, ning muuta talle tänane päev nii ebameeldivaks kui võimalik, kuid pean olema ettevaatlik. Ma ei tea tema kavatsusi. Ma ei tea temast midagi ja ma ei tea mida ta teab minust või mida ta tahab. Ta ei saa olla keegi politseist, sest politseil pole minu jälgimiseks mitte mingit põhjust. Ma olen olnud viimasel ajal korralikum kui kunagi varem, ning alguses arvasin ma et mind on kellegiga segi aetud. Lihtsalt tuli selline tunne, et nii peab olema. Mul pole aimugi miks peaks keegi mulle valmistama säärast ebameeldivust, jälitades mind päevad ja ööd, täpselt nagu vari. Aga korrad kui ma olen suutnud mehe eest põgeneda osavalt jälgi segades, on ta olnud varem või hiljem mul ikka jälil. Ma ei tea kuidas ta seda teeb.
Olen proovinud paljusi asju. Jooksnud metroorongi nii et uksed mu selja taga pauguga kinni löövad, ning rongi liikudes pole enam perroonil kedagi. Otsisin rongi läbi, iga kajuti ja istme, ning ma pole teda leidnud. Järgmises või sellest veel järgmises peatuses astun ma perroonile, juba võidurõõmu tundes, aga... teil on õigus, seal ta on. Ma ei tea kuidas. Muidugi võin ju sama rongi peale joosta ja sõita sellega edasi, palju kilomeetreid edasi, kasvõi linna teise otsa. Tee pealt paluda et mulle tellitaks takso mõnda kindlasse raudteejaama ja mitte kellegi nimele. Maha minnes joosta taksosse ja sõita sellega järgmise suure linnani kus mind võiks oodata lennuk ja piletid kassas, ma võiksin ju põgeneda teisele poole maakera lootuses et mind ehk sealt kätte ei saada, aga ma pole kindel kas ma elaksin üle üllatuse näha teda ka seal, mind jälitamas nagu vari, nagu kõik oleks korras - mulle suvalisest tänavavahest äkitselt järele astumas.
Ka nüüdsamas, istudes kohvikus näen ma teda läbi akna. Ta seisab tänavanurgal ja hoiab enda pea kohal ajalehte mida tuul sasib. Mööda akent, millest ma läbi vaatan, voolab alla vihmavesi, juba paar tundi on sadanud, ja mul on hea meel jälgida teda siit soojast, meelega, ja näha kuidas ta seal läbimärjana seistes mitu korda märjem on kui mina. Ma tellin kohvi kohvi järel ja olen siin inimeste seas üsna rõõmus. Mul on siin hubane ja turvaline oma aega parajaks lüüa. On alles keskpäev, ma loodan et sajab veel kaua, ja ma tõesti loodan et õhtu tuleb külm. Ma kavatsen siis olla mitmeid tunde väljas, ning muuta talle tänane päev nii ebameeldivaks kui võimalik, kuid pean olema ettevaatlik. Ma ei tea tema kavatsusi. Ma ei tea temast midagi ja ma ei tea mida ta teab minust või mida ta tahab. Ta ei saa olla keegi politseist, sest politseil pole minu jälgimiseks mitte mingit põhjust. Ma olen olnud viimasel ajal korralikum kui kunagi varem, ning alguses arvasin ma et mind on kellegiga segi aetud. Lihtsalt tuli selline tunne, et nii peab olema. Mul pole aimugi miks peaks keegi mulle valmistama säärast ebameeldivust, jälitades mind päevad ja ööd, täpselt nagu vari. Aga korrad kui ma olen suutnud mehe eest põgeneda osavalt jälgi segades, on ta olnud varem või hiljem mul ikka jälil. Ma ei tea kuidas ta seda teeb.
Olen proovinud paljusi asju. Jooksnud metroorongi nii et uksed mu selja taga pauguga kinni löövad, ning rongi liikudes pole enam perroonil kedagi. Otsisin rongi läbi, iga kajuti ja istme, ning ma pole teda leidnud. Järgmises või sellest veel järgmises peatuses astun ma perroonile, juba võidurõõmu tundes, aga... teil on õigus, seal ta on. Ma ei tea kuidas. Muidugi võin ju sama rongi peale joosta ja sõita sellega edasi, palju kilomeetreid edasi, kasvõi linna teise otsa. Tee pealt paluda et mulle tellitaks takso mõnda kindlasse raudteejaama ja mitte kellegi nimele. Maha minnes joosta taksosse ja sõita sellega järgmise suure linnani kus mind võiks oodata lennuk ja piletid kassas, ma võiksin ju põgeneda teisele poole maakera lootuses et mind ehk sealt kätte ei saada, aga ma pole kindel kas ma elaksin üle üllatuse näha teda ka seal, mind jälitamas nagu vari, nagu kõik oleks korras - mulle suvalisest tänavavahest äkitselt järele astumas.
# postitas evert : 12:26 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
