kolmapäev
E3000
Me elame ridaelamuboksis. Meil on üks tuba koos köögiga, üleval teist korrust ei ole, on ainult katus, ja maja all on garaazh ühele autole kus mõistagi seisab auto. See on elektriauto ja maja seest viivad rööpad suurele teele millel on kaheksateist sõidurida. Veel on majas tualett koos dushinurgaga et me iga kuu depressiooni ei upuks, me tegelikult ei vaja pesemisvõimalusi sest meie kehad ei erita ei vedelikke ega lõhnu, tee poole seinal seisab üks avatav aken, ainuke uks viib otse garaazhi. Kardinaid pole vaja ja nad on ammu moest ära läinud, klaasitumedust saab aga reguleerida ja tal on mitu värvitooni valikut. See kõik on mõistagi elektrooniline. Elektroonilised on ka teenindajad. Nad käivad igal hommikul kõikide majade uste taga ja toovad ära hommikuse kauba. Maitseelamus see just ei ole, aga kõik vajalik on alati olemas: praetud peekon, praetud muna, keedetud kartul ja aurutatud köögiviljad, ning mingi kogus piima, kõik purustatud kujul ja omavahel nii kokkusegatud et pole aru saada mida sa tegelikult sööd. Välja näeb ta nagu kollakaspruun ühtlane kreem, kuid keegi ei nurise. Pole teist valikut. Maitse on sama, igal hommikul, ja ka kogus on sama. Õhtul tuleb teine kogus, mille üle samuti ei nuriseta, koostis on teine aga värvivahet pole iialgi. Nii me sööme. Sööme midagi, aga see kõik ei huvita meid. Luugi kõrvalt viiakse ära toidu transportimiseks mõeldud plastiktops ilma head aega ütlemata.
See on mu kodu. Kodu number E3000. Igal ühel on ta täpselt samasugune ja igaüks elab eraldi. Mu tänava kõrvaltänav on täpselt samasugune, ning edasi minnes muudkui kordub kõik. Kui see meid huvitaks, arvaksime me et oleme sattunud kas halva unenäo otsa või kellegi hullumeelse peegeltuppa. Aga me ei näe kunagi und. Uned ei huvita meid. Pole mingit vahet kas võiks olla kesknädal või nädala lõpp, loetle neid päevi nii kaua kui sa jaksad, mitte midagi ei muutu, iga päev on täpselt samasugune nagu oli eelmine, ja järgmine on ka täpselt sama. Hommikul on ikka valge ja öösel on pime. Mis siis? Edasi ei saa mitte midagi. Mitte midagi mis vajaks erilist ülesmärkimist. Isegi taevas on alati pilvitu ja kui saabub talv, läheb küll külmemaks aga lund ei saja kunagi. Muutub ainult temperatuur riietuse sees, hõbedane krae aga jääb. Õue minnes reageerivad andurid välisega ja endal pole vaja midagi vajutada, ühtegi nuppu varrukatel pole, on ainult vilkuvad pirnid, normaaltemperatuur jälitab mind igal pool. Ka teisi.
Meid võiks nimetada robotiteks, kui poleks iganädalast arstlikku kontrolli. Kontroll ise kestab täpselt üks minut ja läbi ei viida see kellegi poolt, vaid on elektrooniline. Keegi ei nurise. Ja keegi ei oska soovida neid asju teist moodi, sest meil puuduvad sellised tunded. Me vaatame tühja pilguga kuidas meil soontest verd imetakse. Siis me seisame natuke aega. Ja kui me saame aru et me lahkuda võime, ongi kõik korras. See protseduur on alati samasugune. Kõigil on see samasugune, ja mitte kellelgi pole mitte kunagi mitte midagi viga. Me oleme nagu kapslid kusagil riiulil.
On ainult üks koht kus võib teistega tekkida mingigi kontakt. Tuleb istuda eletriautosse, sõita suurele teele ja sedamööda nii kaua kuni saab keerata paremale. Asutus ise on kui suur staadioniplats millel kõik vabalt ringi liikuda võivad. Kõikjal on ekraanid mis näitavad meile kõiksugu häid asju. Ainult häid. Vaid juhul kui sul midagi viga on, lastakse sind platsile, ja sellest hoolimata on staadion teisi alati kuhjaga täis. Minusugune käib seal muidugi tihti. See on omamoodi huvitav kui ka kasulik.
Varem või hiljem sõidame me kõik oma boksidesse. Autot pole vaja laadida sest garaazhipõrand laeb autot ise läbi rataste. On mingit sorti linnud kes üle meie ridaelamu lendavad, aga nad ei peatu kunagi. Nad vist ei suuda otsustada millisele neljakandilisele katusele nad kõige rohkem maanduda tahaks sest need kõik on täpselt samasugused. Keegi kunagi kusagil ütles mulle et ta arvab et need linnud lendavad edasi väga kaugele, väga väga kaugele, kus alguses on mäed ja mets ja sealt edasi tuleb meri mis on nii suur et selle lõppu ei ole sealt näha kustkohast ta peale hakkab, aga meie ei saa sinna minna.
See on mu kodu. Kodu number E3000. Igal ühel on ta täpselt samasugune ja igaüks elab eraldi. Mu tänava kõrvaltänav on täpselt samasugune, ning edasi minnes muudkui kordub kõik. Kui see meid huvitaks, arvaksime me et oleme sattunud kas halva unenäo otsa või kellegi hullumeelse peegeltuppa. Aga me ei näe kunagi und. Uned ei huvita meid. Pole mingit vahet kas võiks olla kesknädal või nädala lõpp, loetle neid päevi nii kaua kui sa jaksad, mitte midagi ei muutu, iga päev on täpselt samasugune nagu oli eelmine, ja järgmine on ka täpselt sama. Hommikul on ikka valge ja öösel on pime. Mis siis? Edasi ei saa mitte midagi. Mitte midagi mis vajaks erilist ülesmärkimist. Isegi taevas on alati pilvitu ja kui saabub talv, läheb küll külmemaks aga lund ei saja kunagi. Muutub ainult temperatuur riietuse sees, hõbedane krae aga jääb. Õue minnes reageerivad andurid välisega ja endal pole vaja midagi vajutada, ühtegi nuppu varrukatel pole, on ainult vilkuvad pirnid, normaaltemperatuur jälitab mind igal pool. Ka teisi.
Meid võiks nimetada robotiteks, kui poleks iganädalast arstlikku kontrolli. Kontroll ise kestab täpselt üks minut ja läbi ei viida see kellegi poolt, vaid on elektrooniline. Keegi ei nurise. Ja keegi ei oska soovida neid asju teist moodi, sest meil puuduvad sellised tunded. Me vaatame tühja pilguga kuidas meil soontest verd imetakse. Siis me seisame natuke aega. Ja kui me saame aru et me lahkuda võime, ongi kõik korras. See protseduur on alati samasugune. Kõigil on see samasugune, ja mitte kellelgi pole mitte kunagi mitte midagi viga. Me oleme nagu kapslid kusagil riiulil.
On ainult üks koht kus võib teistega tekkida mingigi kontakt. Tuleb istuda eletriautosse, sõita suurele teele ja sedamööda nii kaua kuni saab keerata paremale. Asutus ise on kui suur staadioniplats millel kõik vabalt ringi liikuda võivad. Kõikjal on ekraanid mis näitavad meile kõiksugu häid asju. Ainult häid. Vaid juhul kui sul midagi viga on, lastakse sind platsile, ja sellest hoolimata on staadion teisi alati kuhjaga täis. Minusugune käib seal muidugi tihti. See on omamoodi huvitav kui ka kasulik.
Varem või hiljem sõidame me kõik oma boksidesse. Autot pole vaja laadida sest garaazhipõrand laeb autot ise läbi rataste. On mingit sorti linnud kes üle meie ridaelamu lendavad, aga nad ei peatu kunagi. Nad vist ei suuda otsustada millisele neljakandilisele katusele nad kõige rohkem maanduda tahaks sest need kõik on täpselt samasugused. Keegi kunagi kusagil ütles mulle et ta arvab et need linnud lendavad edasi väga kaugele, väga väga kaugele, kus alguses on mäed ja mets ja sealt edasi tuleb meri mis on nii suur et selle lõppu ei ole sealt näha kustkohast ta peale hakkab, aga meie ei saa sinna minna.
# postitas evert : 6:01 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
