pühapäev
Leivajuust.
See oli ükspäev, kui ma terve päeva olin mööda tänavaid jalutanud. Terve hommiku jalutasin ma oma aias. Siis väljusin ma sealt ja astusin muudkui mööda kõveraid tänavaid. Muud mul erilist polnudki teha. Niisiis kõndisin ma aga edasi. Õues oli roosa ilm. Heleroosad pilved tumeroosas taevas, sealt läbi sõelusid ennast lennukite punased jooned. Kusagilt kaugelt oli kuulda nagu miski müriseks.
Mu naabril on uus koer. Klähv. Ta ei ole roosa, aga ta kannab roosat kaelarihma. Ta ise on lapiline. Ta ise on pruuni ja valge kirju. Ta ei haugu just palju sest ta on mu vastu sõbralik. Ta on mu naabri koer. Ma käisin tema hoovist mitu korda mööda. Need kõverad tänavad ongi sellised. Kunagi ei või teada kui sa jälle otsapidi kodupoole kõnnid. Nii juhtus minuga ka mitu korda. Märkasin jälle ja jälle et naabri Klähv vahib mind aia alt suurte silmadega ja ma teadsin et aia taga on ta saba mida ta liputab. Ta on sõbralik koer. Mu naabri oma.
Ja lõpuks olin ma nii mitu korda paremale keeramise asemel otse kõndinud, et oma kodukandist läksin ma ikka kõvasti eemale. Mu jalad olid päris väsinud. Aga tänaval ei olnud kusagile istuda, selles rajoonis parke ka pole, ja bussid seal ei sõida samuti. Mind oleks huvitanud mõni bussipeatuse bussi oote pink. Et ma oleksin saanud jalgu puhata. Lõpuks ma nõjatusin mõneks ajaks vastu ühte vihmaveetoru aga see oli kangesti roostes.
Ma ei tea kui kaua ma kõndinud olin, kui viimaks tundsin oma ninas Leivajuustu lõhna. Ma teadsin täpselt kus tänaval ma olen, millist värvi on see maja mille akna kaudu see lõhn levib, ning kes selles majas selle imelise lõhna tekitajat valmistab. See on ju leivajuust. Ja see lõhn tuleb kohvikust selle sama tänava nurgalt. Selle kohviku kõik aknad on lahti aga ainult ühest aknast tuleb kõige rohkem lõhna. Sellel kohvikul on punasevalgeruudulised kardinad mis mõnikord suure tuulega aknast välja lehvivad. Ma tean et see lõhn tuleb esimeselt korruselt ukse kõrvalt vasemast aknast. Selle akna all toas sees on laud kollase laualinaga. Kohviku vastas on kohe üks teine maja ka, vastastänava nurgal. Selle teise maja kõik aknad on kinni ja temast ei tule mitte mingit lõhna. Selle teise maja katus on punane ja selle teise maja punase katuse peal istuvad süsimustad varesed kes koguaeg kangesti kraaksuvad ja muudkui leivajuustu tahaksid maast nokkida. Ükskord nad nokkisidki.
Mu naabril on uus koer. Klähv. Ta ei ole roosa, aga ta kannab roosat kaelarihma. Ta ise on lapiline. Ta ise on pruuni ja valge kirju. Ta ei haugu just palju sest ta on mu vastu sõbralik. Ta on mu naabri koer. Ma käisin tema hoovist mitu korda mööda. Need kõverad tänavad ongi sellised. Kunagi ei või teada kui sa jälle otsapidi kodupoole kõnnid. Nii juhtus minuga ka mitu korda. Märkasin jälle ja jälle et naabri Klähv vahib mind aia alt suurte silmadega ja ma teadsin et aia taga on ta saba mida ta liputab. Ta on sõbralik koer. Mu naabri oma.
Ja lõpuks olin ma nii mitu korda paremale keeramise asemel otse kõndinud, et oma kodukandist läksin ma ikka kõvasti eemale. Mu jalad olid päris väsinud. Aga tänaval ei olnud kusagile istuda, selles rajoonis parke ka pole, ja bussid seal ei sõida samuti. Mind oleks huvitanud mõni bussipeatuse bussi oote pink. Et ma oleksin saanud jalgu puhata. Lõpuks ma nõjatusin mõneks ajaks vastu ühte vihmaveetoru aga see oli kangesti roostes.
Ma ei tea kui kaua ma kõndinud olin, kui viimaks tundsin oma ninas Leivajuustu lõhna. Ma teadsin täpselt kus tänaval ma olen, millist värvi on see maja mille akna kaudu see lõhn levib, ning kes selles majas selle imelise lõhna tekitajat valmistab. See on ju leivajuust. Ja see lõhn tuleb kohvikust selle sama tänava nurgalt. Selle kohviku kõik aknad on lahti aga ainult ühest aknast tuleb kõige rohkem lõhna. Sellel kohvikul on punasevalgeruudulised kardinad mis mõnikord suure tuulega aknast välja lehvivad. Ma tean et see lõhn tuleb esimeselt korruselt ukse kõrvalt vasemast aknast. Selle akna all toas sees on laud kollase laualinaga. Kohviku vastas on kohe üks teine maja ka, vastastänava nurgal. Selle teise maja kõik aknad on kinni ja temast ei tule mitte mingit lõhna. Selle teise maja katus on punane ja selle teise maja punase katuse peal istuvad süsimustad varesed kes koguaeg kangesti kraaksuvad ja muudkui leivajuustu tahaksid maast nokkida. Ükskord nad nokkisidki.
# postitas evert : 12:18 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
