laupäev
Iravnoeestenadoolam.
Ta jälitab mind juba mitmendat päeva ja ma ei tea miks ta seda teeb. Ta kannab madalat kübarat ja ülikonda, need sobivad omavahel hästi kokku. Alati, kui ma seisma jään ja selja taha vaatan, on ta seal, ta on seal aga ta teeb nagu oleks ta seal muude asjade pärast. Ta on seal ka siis kui ma ei vaata. Ma tean et ta on seal, ja mul pole vaja selles jälle ja jälle veenduda. Ma vaatan ja tunnen ta kohe ära. Ta on seesama mees kes jälitab mind juba kolmandat või neljandat päeva. Muud ma temast ei tea. Võin kindel olla et ma pole teda varem kohanud.
Ka nüüdsamas, istudes kohvikus näen ma teda läbi akna. Ta seisab tänavanurgal ja hoiab enda pea kohal ajalehte mida tuul sasib. Mööda akent, millest ma läbi vaatan, voolab alla vihmavesi, juba paar tundi on sadanud, ja mul on hea meel jälgida teda siit soojast, meelega, ja näha kuidas ta seal läbimärjana seistes mitu korda märjem on kui mina. Ma tellin kohvi kohvi järel ja olen siin inimeste seas üsna rõõmus. Mul on siin hubane ja turvaline oma aega parajaks lüüa. On alles keskpäev, ma loodan et sajab veel kaua, ja ma tõesti loodan et õhtu tuleb külm. Ma kavatsen siis olla mitmeid tunde väljas, ning muuta talle tänane päev nii ebameeldivaks kui võimalik, kuid pean olema ettevaatlik. Ma ei tea tema kavatsusi. Ma ei tea temast midagi ja ma ei tea mida ta teab minust või mida ta tahab. Ta ei saa olla keegi politseist, sest politseil pole minu jälgimiseks mitte mingit põhjust. Ma olen olnud viimasel ajal korralikum kui kunagi varem, ning alguses arvasin ma et mind on kellegiga segi aetud. Lihtsalt tuli selline tunne, et nii peab olema. Mul pole aimugi miks peaks keegi mulle valmistama säärast ebameeldivust, jälitades mind päevad ja ööd, täpselt nagu vari. Aga korrad kui ma olen suutnud mehe eest põgeneda osavalt jälgi segades, on ta olnud varem või hiljem mul ikka jälil. Ma ei tea kuidas ta seda teeb.
Olen proovinud paljusi asju. Jooksnud metroorongi nii et uksed mu selja taga pauguga kinni löövad, ning rongi liikudes pole enam perroonil kedagi. Otsisin rongi läbi, iga kajuti ja istme, ning ma pole teda leidnud. Järgmises või sellest veel järgmises peatuses astun ma perroonile, juba võidurõõmu tundes, aga... teil on õigus, seal ta on. Ma ei tea kuidas. Muidugi võin ju sama rongi peale joosta ja sõita sellega edasi, palju kilomeetreid edasi, kasvõi linna teise otsa. Tee pealt paluda et mulle tellitaks takso mõnda kindlasse raudteejaama ja mitte kellegi nimele. Maha minnes joosta taksosse ja sõita sellega järgmise suure linnani kus mind võiks oodata lennuk ja piletid kassas, ma võiksin ju põgeneda teisele poole maakera lootuses et mind ehk sealt kätte ei saada, aga ma pole kindel kas ma elaksin üle üllatuse näha teda ka seal, mind jälitamas nagu vari, nagu kõik oleks korras - mulle suvalisest tänavavahest äkitselt järele astumas.
Ka nüüdsamas, istudes kohvikus näen ma teda läbi akna. Ta seisab tänavanurgal ja hoiab enda pea kohal ajalehte mida tuul sasib. Mööda akent, millest ma läbi vaatan, voolab alla vihmavesi, juba paar tundi on sadanud, ja mul on hea meel jälgida teda siit soojast, meelega, ja näha kuidas ta seal läbimärjana seistes mitu korda märjem on kui mina. Ma tellin kohvi kohvi järel ja olen siin inimeste seas üsna rõõmus. Mul on siin hubane ja turvaline oma aega parajaks lüüa. On alles keskpäev, ma loodan et sajab veel kaua, ja ma tõesti loodan et õhtu tuleb külm. Ma kavatsen siis olla mitmeid tunde väljas, ning muuta talle tänane päev nii ebameeldivaks kui võimalik, kuid pean olema ettevaatlik. Ma ei tea tema kavatsusi. Ma ei tea temast midagi ja ma ei tea mida ta teab minust või mida ta tahab. Ta ei saa olla keegi politseist, sest politseil pole minu jälgimiseks mitte mingit põhjust. Ma olen olnud viimasel ajal korralikum kui kunagi varem, ning alguses arvasin ma et mind on kellegiga segi aetud. Lihtsalt tuli selline tunne, et nii peab olema. Mul pole aimugi miks peaks keegi mulle valmistama säärast ebameeldivust, jälitades mind päevad ja ööd, täpselt nagu vari. Aga korrad kui ma olen suutnud mehe eest põgeneda osavalt jälgi segades, on ta olnud varem või hiljem mul ikka jälil. Ma ei tea kuidas ta seda teeb.
Olen proovinud paljusi asju. Jooksnud metroorongi nii et uksed mu selja taga pauguga kinni löövad, ning rongi liikudes pole enam perroonil kedagi. Otsisin rongi läbi, iga kajuti ja istme, ning ma pole teda leidnud. Järgmises või sellest veel järgmises peatuses astun ma perroonile, juba võidurõõmu tundes, aga... teil on õigus, seal ta on. Ma ei tea kuidas. Muidugi võin ju sama rongi peale joosta ja sõita sellega edasi, palju kilomeetreid edasi, kasvõi linna teise otsa. Tee pealt paluda et mulle tellitaks takso mõnda kindlasse raudteejaama ja mitte kellegi nimele. Maha minnes joosta taksosse ja sõita sellega järgmise suure linnani kus mind võiks oodata lennuk ja piletid kassas, ma võiksin ju põgeneda teisele poole maakera lootuses et mind ehk sealt kätte ei saada, aga ma pole kindel kas ma elaksin üle üllatuse näha teda ka seal, mind jälitamas nagu vari, nagu kõik oleks korras - mulle suvalisest tänavavahest äkitselt järele astumas.
# postitas evert : 12:26 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
