kolmapäev
Trenazhöör.
Ma ootasin mitu nädalat kuni see raamat tuli meie poodidesse müüki mida ma nii kangesti omale tahtsin. Võtsin omale vaba päeva ja olin järjekorras kohe varakult üks esimeste seas. Mu tuju oli parim üldse kui olin ostu eest tasunud ja pooleldi joostes läksin kõige otsemat teed koju. Ma ei usaldanud busse, tramme, taksosid, vaid oma jalgu. Ning nad ei vadanud mind alt.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.
Koju jõudes olin selle unustanud, ma vaid lugesin raamatut. Lugesin ta kohe järjest läbi, lehekülgi väga õrnalt liigutades. Ma lugesin teda köögis samal ajal kui ma hästi ettevaatlikult sõin, ning lugesin teda siis kui oleksin pidanud minema tööle. Ma lugesin ka siis kui mu ülemus mulle läbi telefoni midagi karjus, ja ma lugesin teda veel ja veel. Lugesin ta kuusteist korda läbi, ühe korra järjest samal ajal vannis olles. Ma ei tundnud eriti oma keha enam kui ma vannist lõpuks tõusin, peeglist paistis mingi viirastus. Nagu oleksin vaadanud naaberaknasse mõnes Ameerika väikelinna agulis - äraarvamatu nahavärviga konkreetse kujuta monstrum. Kes haigutab, raamat tugevasti vastu ribisid pressitud, aga siiski rõõmus. Kurat teab mille üle.
Hiljem sai see mulle selgeks, et mida nad mulle kaasa kiirustasid andma, see oli miskine loteriipilet. Ja ma võitsin. Miljonist auhinnast mille nad valida oleksid võinud valisid nad välja trenazhööri. Trenazhööri!!!
Ma ärritusid kui postiljon mulle teate tõi, ma isegi ignoreerisin teda üle poole tunni, aga ta lihtsalt klopsis ja klopsis mu ukse taga kuni ma selle lõpuks avasin. Ta nägi välja pooleldi rõõmus mind nähes, pooleldi ma ei tea mis ja pooleldi ogar peast, vist suurest klopsimisest, nagu ta oleks tagunud seda ust oma peaga. Ta nägi välja täpselt nii jabur nagu ta oleks une pealt orgasmi saanud. Ja ta ulatas oma higise käega mulle sedeli, mille ma võtsin vastu sõnagi lausumata. Sõnagi lausumata lõin ma ukse kinni ja panin sedeli lauale.
Möödus mitu päeva kui see sedel mulle jälle ette jäi. Vahepeal olin oma ülemusega ära leppinud ja olin jälle tööline. Raamat oli juba ununenud raamaturiiulisügavustesse.
Ja see sedel ütles mulle: te võitsite selle ja selle peaauhinna, võidu kättesaamiseks minge sinna. Ja ma läksin, suurt vastumeelsust tundes, mingi ime läbi sundisin ma ennast sinna kohale. Ja seal ta mind ootas - suur pappkast mille kandmiseks oli vaja nelja musklitega meest.
Ma juba rääkisin sellest mitu varianti neil valida võis olla, aga selle nad valisid ja selle ma ka sain, ning lasin trenazhööri omale koju tassida, ise neid jõupingutusi irvitades pealt vaadates. Mu majal pole ju lifti ja ma elan neljandal. Kui nad kohale jõudes palusid mu käest klaasikese vett, ütlesin ma neile "sorri, remont."
Sõnagi lausumata lõin ma transporttööliste selja taga ukse kinni ja rebisin suure pappkasti tükkideks. Mingid suured metallosad pudenesid mu pisikesse esikusse laiali. Loomulikult kusagil kõige all oli õpetus loetamatute joonistega ja tundmatus keeles, aga ma sain alla kahe kuuga hakkama. Mu välisuks ei käi enam kinni, aga ma sain hakkama. Ma ei tea kuidas ta töötab, või kuidas ta mulle kasulik võib olla, või missuguseid muskleid ta mulle igale poole kasvatada suudab, aga ma sain hakkama.
Ma olen neid sõimanud, ja neid viisakaid kirju ka kirjutanud, aga nad ei vii seda enam ära.
Nüüd elan ma naabri juures keda ma enne põlglikult vihkasin kuna ta mind väga tihti häiris. Ta teretas, ja käis mul järgi, ta käis isegi samas poes kus mina tavaliselt käisin ja seetõttu pidin ma hakkama mitu peatust eemal poes käima, ning ma nägin teda isegi seal. Kõigele lisaks ta töötab bensiinijaamas. Mu jumal, mõtlesin ma iga öö värisedes, tal on olemas kõik vahendid et mu korter üheks suureks söehunnikuks põletada. Niimoodi mõeldes ei saanud ma mõnikord magata mitu nädalat järjest. Pidin ööbima hotellis, mõnikord öösiti kui mul tõesti suur unevajadus oli, ja mõnikord päeva ajal asendasin ma hotellitoa voodi solaariumiga mu maja kõrvaltänaval, kui ma enam ilma ei saanud.
Aga nüüd olen ma siis seal. Ma maksan talle iga päev 100 krooni puhtalt, aga mitte üüri, ma maksan talle selle eest et ta elektriradiaatori sisse lülitaks, see neetud kretiin. Praegu keedab ta köögis teed ja ilmselt higistab.
# postitas evert : 12:10 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
