reede
Läksinpoodi.
See tõmbab iga päev, olgu kus ma olen. Köögis, vannis, voodis, keldris koridoris, lemmikutes toanurkades, ükskõik kus. Üksi, mitteüksi või mõnikord salaja. Kunagi juhtus see siis kui ma enda tagant ukse lukku keerasin, aga praegu olen ma juba suuremaks kasvada jõudnud ning enam ma nii ei tee, ega pole vajagi. Ja see tõmbab. Mitte nagu tuul, mitte läbi korstna. Tänavale vist. Vaatama mis seal on. Ei, tegelikult kaugemale. Ma tean täpselt kuhu.
Ma kirjutan praegu kirja. Kirjutan ta tavalise käekirjaga pisikesele paberilehele, ma kirjutan sinna "Läksin poodi. Tagasi ei tule." Kellele ma seda kirjutan, pole mul õrna aimugi. Ehk keegi tunneb huvi. Või kui keegi mind otsima peaks hakkama, taipaks ta et mind ei leia kuigi lähedalt, ning loobuks plaanist vaadata vaiba alla või diivani taha, mõne väikese padja alla. Ei, siin mind nüüd enam ei ole. Ma läksin, ja tööle ma enam ei tule. Te avastate homme et ma olen puudu. Arvate kõigepealt et ehk on minuga midagi lahti ja kaalute juba kui ränk võis olla minu õnnetus. Kuid te ei oska algul arvatagi et minuga on kõik kõige paremas korras.
Linn jäi minust maha, nagu katkisena, kahvatuna, nagu lämbuks ta, kärbuks ära kui ma jõuan nii kaugele et mind enam näha ei ole, just siis ta jõud saaks lõplikult otsa ja ta laguneks koost, võibolla tolmuks maha. Küllap kõik inimesed avastaksid siis et neil sellises linnas eesmärke pole, ning et üks või teine neile ei sobiks, ning elanikega siis vaikselt saakski lõpp. Kolimisfirmadel läheks täpselt nii kaua ülimalt hästi kui saabuks nende kord enda oma asjad pappkastidesse tõsta.
Ega ei saagi mõni koht olla kaugemal kui teisel pool maakera, ega ei tulegi ju midagi muud pähe. Kosmosesse mind vaevalt lastaks, ma ei läinud neilt küsimagi, kuigi seal võiks tore olla. Ning kui täpne koht Teisel Pool Maakera peaks asuma mere keskel, siis see ei heidutaks mind. Ma ikkagi läheks just sinna, istuks korraks maha kui see võimalik on, või teisel juhul paadipõrandale. Võibolla naerataks, võibolla paneks silmad kinni (mitte sellepärast et mööduvaid inimesi mittenäha.) Ning teaks väga hästi et ma olen maksimaalselt nii kaugel kui võimalik mõnest kohast, mõnest (või ühest) teatud inimesest (ja tunneks seda kui hea see tunne on, või seda kui kuradi halb), mu tolmuks lagunenud linnast ja katkise tiivaga kirjatuvist kes ei saanudki enam kunagi katuselt alla. Lennata vastu antenni! Milline rumalus.
Ma kirjutan praegu kirja. Kirjutan ta tavalise käekirjaga pisikesele paberilehele, ma kirjutan sinna "Läksin poodi. Tagasi ei tule." Kellele ma seda kirjutan, pole mul õrna aimugi. Ehk keegi tunneb huvi. Või kui keegi mind otsima peaks hakkama, taipaks ta et mind ei leia kuigi lähedalt, ning loobuks plaanist vaadata vaiba alla või diivani taha, mõne väikese padja alla. Ei, siin mind nüüd enam ei ole. Ma läksin, ja tööle ma enam ei tule. Te avastate homme et ma olen puudu. Arvate kõigepealt et ehk on minuga midagi lahti ja kaalute juba kui ränk võis olla minu õnnetus. Kuid te ei oska algul arvatagi et minuga on kõik kõige paremas korras.
Linn jäi minust maha, nagu katkisena, kahvatuna, nagu lämbuks ta, kärbuks ära kui ma jõuan nii kaugele et mind enam näha ei ole, just siis ta jõud saaks lõplikult otsa ja ta laguneks koost, võibolla tolmuks maha. Küllap kõik inimesed avastaksid siis et neil sellises linnas eesmärke pole, ning et üks või teine neile ei sobiks, ning elanikega siis vaikselt saakski lõpp. Kolimisfirmadel läheks täpselt nii kaua ülimalt hästi kui saabuks nende kord enda oma asjad pappkastidesse tõsta.
Ega ei saagi mõni koht olla kaugemal kui teisel pool maakera, ega ei tulegi ju midagi muud pähe. Kosmosesse mind vaevalt lastaks, ma ei läinud neilt küsimagi, kuigi seal võiks tore olla. Ning kui täpne koht Teisel Pool Maakera peaks asuma mere keskel, siis see ei heidutaks mind. Ma ikkagi läheks just sinna, istuks korraks maha kui see võimalik on, või teisel juhul paadipõrandale. Võibolla naerataks, võibolla paneks silmad kinni (mitte sellepärast et mööduvaid inimesi mittenäha.) Ning teaks väga hästi et ma olen maksimaalselt nii kaugel kui võimalik mõnest kohast, mõnest (või ühest) teatud inimesest (ja tunneks seda kui hea see tunne on, või seda kui kuradi halb), mu tolmuks lagunenud linnast ja katkise tiivaga kirjatuvist kes ei saanudki enam kunagi katuselt alla. Lennata vastu antenni! Milline rumalus.
# postitas evert : 11:06 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
