kolmapäev
Öös.
Olen voodis pikali, tagurpidi selili jalad padja peal ja tõmban sigaretti, oleks mul pikad juuksed ulatuksid nad üle voodiääre tolmuse põrandani.
Õhtul peol mängib muusika, nad mängivad neid lugusid nagu alati. Saal on rahvast ääreni täis, siin-seal pilgutavad pilgud sädelevate silmapaaride seest, kenade kaelade otsas pea ning jalas sädelevad kingad neil kõigil. Ja bänd laval on justkui udu sees, tuled välguvad lae all aeglaselt. Ja ma mõtlen siniseks värvitud villaga lammastest rohelise aasta peal ja mäe otsas on kuldkollane päike neid vaatamas. Rahva hulgas oled sina ja ma astun sammu vasakule ja otsin asju mis mul kadunud ei ole.
Nad mängivad nii peenelt seal lava peal, ja see mis neist kiirgab on hea. See on nii hüpnotiseeriv ja kõik on selle sees, ma vaatan neid ja naeratan. Sees, peale helimehe kes on helipuldi taga ja sööb praekahvliga kooki, oh kui tühi on ta kõht ja kuidas ta tegelikult hoopis sügavas unes olla tahaks. Ta unustab ära vähemalt kolmkümmend asja mis ta tegema peaks, ja mikrofon on pidevalt viles. Ta mõtleb sellest et sellel kuul ta kindlasti enam helimees olla ei taha, aga kui ta homme hommikul ärkab on ta ikka helimees, ikka ja jälle, sest midagi muud ta teha ei oska. Ja seal olen mina, ning kui ta mind näeb teeb ta hetkega aruka näo pähe ja kook koos taldrikuga kukub põrandale maha.
Ja seal öös oled sina, kui ma koju jalutan. Mööda pargi äärt, ja ma kardan et sa oled kusagil puu taga, kuigi ega ma selles kindel olla ei või. Rohelisi lambaid ei ole, ja mäge ka mitte, puude latvade taga õõtsub hoopis hallikas sädelev kuu hästi rahulikult.
Ma kõnnin pargist mööda ilma et ma kedagi näeks. Ma vaatan küll nende puude poole, aga seal ei vilksa midagi. Ma ei näe isegi enda varju ja mul tekib tunne nagu mind seal tegelikult ei olekski. Ma arvan et kõiges on süüdi kuu.
Tänava äärest edasi ma jalutada ei taha, vaid ootan hoopis kas mõni takso mööda sõidab kes mind peale võtaks. Mitte et mul oleks liiga kaugele kõndida, vaid pigem tuul kipub liiga jahedaks ja ma tõepoolest ei soovi jääda haigeks.
Kui ma astun autosse kuulen ma kuidas keegi hüüab mu nime, aga mul on rohkem tegemist oma kinniste ketsipaelte sidumisega ning takso sööstab paigalt mina seal sees kägaras. Võib-olla oli see vilistav tuul, kääksuv tamm või kaugete linnadetaguste autode piduritekrigin. Veedan veel tunde vedeledes voodis tagurpidi, jalad padja peal suitsetades sigaretti.
Õhtul peol mängib muusika, nad mängivad neid lugusid nagu alati. Saal on rahvast ääreni täis, siin-seal pilgutavad pilgud sädelevate silmapaaride seest, kenade kaelade otsas pea ning jalas sädelevad kingad neil kõigil. Ja bänd laval on justkui udu sees, tuled välguvad lae all aeglaselt. Ja ma mõtlen siniseks värvitud villaga lammastest rohelise aasta peal ja mäe otsas on kuldkollane päike neid vaatamas. Rahva hulgas oled sina ja ma astun sammu vasakule ja otsin asju mis mul kadunud ei ole.
Nad mängivad nii peenelt seal lava peal, ja see mis neist kiirgab on hea. See on nii hüpnotiseeriv ja kõik on selle sees, ma vaatan neid ja naeratan. Sees, peale helimehe kes on helipuldi taga ja sööb praekahvliga kooki, oh kui tühi on ta kõht ja kuidas ta tegelikult hoopis sügavas unes olla tahaks. Ta unustab ära vähemalt kolmkümmend asja mis ta tegema peaks, ja mikrofon on pidevalt viles. Ta mõtleb sellest et sellel kuul ta kindlasti enam helimees olla ei taha, aga kui ta homme hommikul ärkab on ta ikka helimees, ikka ja jälle, sest midagi muud ta teha ei oska. Ja seal olen mina, ning kui ta mind näeb teeb ta hetkega aruka näo pähe ja kook koos taldrikuga kukub põrandale maha.
Ja seal öös oled sina, kui ma koju jalutan. Mööda pargi äärt, ja ma kardan et sa oled kusagil puu taga, kuigi ega ma selles kindel olla ei või. Rohelisi lambaid ei ole, ja mäge ka mitte, puude latvade taga õõtsub hoopis hallikas sädelev kuu hästi rahulikult.
Ma kõnnin pargist mööda ilma et ma kedagi näeks. Ma vaatan küll nende puude poole, aga seal ei vilksa midagi. Ma ei näe isegi enda varju ja mul tekib tunne nagu mind seal tegelikult ei olekski. Ma arvan et kõiges on süüdi kuu.
Tänava äärest edasi ma jalutada ei taha, vaid ootan hoopis kas mõni takso mööda sõidab kes mind peale võtaks. Mitte et mul oleks liiga kaugele kõndida, vaid pigem tuul kipub liiga jahedaks ja ma tõepoolest ei soovi jääda haigeks.
Kui ma astun autosse kuulen ma kuidas keegi hüüab mu nime, aga mul on rohkem tegemist oma kinniste ketsipaelte sidumisega ning takso sööstab paigalt mina seal sees kägaras. Võib-olla oli see vilistav tuul, kääksuv tamm või kaugete linnadetaguste autode piduritekrigin. Veedan veel tunde vedeledes voodis tagurpidi, jalad padja peal suitsetades sigaretti.
# postitas evert : 6:23 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
