teisipäev
Suurmaja.
Nad kirjutasid mu välja. Nad ütlesid mulle isiklikult, et neil on väga hea meel, ja et ma võin nüüd minna. Ja ma läksin, pugesin vannitoa aknast välja samal ajal kui nad kusagil ruumis kohvi ja kookidega mind ootasid, ma prantsatasin tänavale ja jätsin akna lahti, läksin üle hoovi ja väravast läbi, mu seljataha jäi Depressiooniosakond. Suur-suur maja millel põlevad ööpäevaringselt vähemalt pooled aknatagused tuled.
Imelik on astuda, tuule käes, nii et sul kedagi kõrval pole, ja minna võid sa sinna kuhu iganes sa minna tahad. Metsast läbi ja majadest mööda, aga mitte keset sõiduteed ja ka magada ei tasu raudtee rööbastel. Sest neil sõidavad rongid.
Mööduda majadest, varahommikune kuu on lõpuks välja tulnud ja ta näeb välja nagu poolik ümmargune juust liiga väheste aukudega. Tuul puhub kusagilt, kusagil on aken lahti ja köögilaual on poolik piimashokolaadi tahvel. Ma tahaks juustu. Sellest hoolimata.
Hommikul kell kaheksa avanevad osad poed, ja ma ootan ära avamiseaja. Nad avavad kell kaheksa null viis, ja turvamees kes mind ukselt märkab läheb mind nähes näost valgeks, ta käed näevad äkitselt kanged välja ja ta mõtleb oma pea sees sellest kas teha uks lahti või lüüa see mu ninaees kinni. Aga ta jäi juba hiljaks, uks on pärani lahti ja ma astun üle läve.
Müüjannad (neid on hommikuti kaks: üks istub juba kassas, aga teine pühib lapiga klientide eest öötolmu ära) vaatavad mind. nad lihtsalt vaatavad, ega ütle sõnagi. Muidugi ka omavahel mitte, ja seda ma mõtlesingi. Nad vaatavad mind nägudega mille omanikud justkui ei usuks oma silmi. Nad vaatavad ja.. "Ei? Ei saa olla?!" Sellised näod.
Ja siis nad vahetavad pilgu omavahel. Et olla kindlad, et ega nad pole kodus ja ei näe teki all und, hoopis und. Sellest et nad juba istuvad tööl. Aga ei.
Ma võtan ostukäru, ja jalutan ma lettide vahele. Ma tunnen et mind jälgitakse, ma tunnen seda väga hästi kuigi nad üritavad oma jälgimist varjata. Ma tean neid hetki kui nad vaatavad mind ja ma tunnen ka seda kuspoolt mind vaadatakse. Isegi, kui ma seljaga olen ja silmad kinni. Isegi kui ma ei kuule kuidas nad kikivarvul astuvad, tean ma.
Mind ei huvita miski selles poes. Valgustus vast veel vähem, ja lõhnad mind ei paelu. Kohati haiseb see pood vana kauba järele. Ja taustamuusika on neis nagu ikka, ja ma tõesti ei taha midagi süüa, ja asi pole selles et ma olen söönud. Isegi kui mul nälg oleks, ei tahaks ma omale sellest poest süüa osta. Ega juua. Ega mitte kui midagi.
Ma võtan purke ja tõstan nad omale käru korvi. Ja kõiki neid asju mis tunduvad käes udused (neid muidugi enne kõvasti loksutades.) Ja neid, millelt ma üritan midagi lugeda, aga mida vaadates ei saa ma aru mis nad on. Tomateid ma juba tean ammu, seega neid ma ei taha, vaid jätan nad nukratena maha, nii mõne sees vaid sõrmega vajutatud augud. Ja mind ei huvita hinnad, ei, hinnad huvitavad mind veel vähem kui valgus selles poes. Ja ka shokolaad mitte.
Korvis on mul vähemalt kolm tahvlit shokolaadi, ja igasugu muid asju. Peamiselt vist toiduaineid, ja teisi jaburaid asju. Kindlasti väga kalleid asju, täiesti söömiskõlbmatuid ja mitte kuigi hästi maitsvaid asju. Ja eriti neid asju mida ma pole mitte kunagi näinud.
Ma käin veel natuke poes ringi, üritades leida midagi väga imelikku. Plaan on leida kassidele mõeldud kõhulahtistit, või vähemalt paar pakki standardmõõdus tolmuimejate tuunimiskomplekti. Aga ei ole seal midagi sellist, tõesti ei ole.
Mul pole raha. Ja veel vähem on mu taskus mõni rahakott, seega otsustan kokkukogutud kauba mahutada ühele pooltühjale riiulile millel vist peaksid asuma wc-paberi rullid. Kiusatus on tegelikult koos käruga joosta vastu mõnda seina, või ajada alla vuntsidega turvamees.
# postitas evert : 1:10 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
