teisipäev
Kassirong.
Öö veetsin ühe maja ette pargitud väikese sõiduauto rattakoopas. Hommikul ärgates olin ma alguses täiesti kange, ja ma juba mõtlesin et pean omale kellegi appi kutsuma kes mu lahti murraks ja sikutaks. Aga kui ma mõtlesin et kelle küll, kes mulle appi tulla võiks, siis
Kuidagi hädavaevu sain lohistatud ennast paar meetrit edasi, just äsja saabunud auto kapotile, mille mootor oli just pikalt sõitma pidanud, seal ma ennast üles sulatasingi. Kõigepealt kõhualt, siis seljapealt, ning viimasena mõlemad küljed. Niisugune lesimine tekitab õigupoolest uuesti une. Ja mida ma nägin! Päike paistab ju.
Läksin edasi. Tänaval polnud hingelisti, niisiis sain rahus minna, ainsaks seltsiliseks tuul selja tagant puhumas. Ja lendav pappkast. Kaugemal lendas vist üks majakatus. Inimesed kas magasid või karjusid vannitubades. Noored rohulibled olid väänatud vastu maad ja tuul muudkui kangutas igasugu asju maast lahti. Mõnda aega jälgisin tuule vägitegusid, kuid siis sai mul kangutamistest kõrini, ning otsustasin vaatama minna mis jõe ääres toimub või keda seal ei ole. Teepeal igatesin lõhkiste teksade kandmist ning vihma ajal sigareti suitsetamist. Aga siin ei saja juba ammu mitte kunagi.
Jõe ääres nägin et seal pole kedagi (istepigid olid niisama tee ääres, puu otsas olid õnnetu moega linnud.) Peale jõelainete, ja kalade vees, ning nende kohta ei saa paraku öelda et neil tuulest sooja ega külma pole, sest jõevesi on ikka veel üsna jahe, aga kaladel ei käi sallid ümber kaela ega kindad kätte. Neid huvitab ainult kudemine. Nad vaatasid mind sealt veest imestavate nägudega ja mulle tundus et kohekohe tuleb keegi täitsa pinnale ja näitab mulle parastades keelt. Või hüppaks mõni neist siia kõnniteele mu jalge ette külili ja ütleks midagi absudset nagu näiteks "Tere, ma olen sinine/arbuus/elevant" või midagi sinnapoole. Aga nad ainult vahtisid mind. Nad ei kartnud et ma hakkan neid püüdma või siis telliskividega pilduma. Jah, see oli siiski majakatus mis lendas. Nüüd oli neid juba kaks.
Mulle meeldib jõe ääres olla. Olgugi et kassikummikutevabrik reostab seda, ja õhku ja kõike, kõike, kõike, ikkagi mulle meeldib. Siin on rahulik. Ja siin on tõesti hea olla ja teha mittemidagi, kui mul mitte kui midagi teha ei ole. Ja tõepoolest, ei olegi. Ma ei lähe ju tööle. Ja täna ei pea ma sööma, homme alles võiks. Ja mulle meeldib mõelda mis värvi oleks jõeäärsed asjad maas, kui nad poleks seda värvi mis nad tegelikult on. Kollane kamm oleks kindlasti roheline. Ning tükkideks löödud pruun pudel oleks tegelikult hoopis mitut teist värvi. Aga mu triipudega pehmed käpad oleksid ikka punakashallid, ja ma teeks nendega omale pai.
Rongi peale tahan ma minna selleks, et ma näeks ära ka mõne teise linna. Mis siis et siin on praegu tore, tuuline ja inimtühi, ka teistes linnades võiks olla hea. Äkki ma jõuaks kuhugi just selleks ajaks kui päike loojuma hakkab, ning siis ma mõtleks seal soojas et siin võiks olla hoopis külm. Siin tänaval võiks sõita mitu autot kokku, ja nende juures olev maja võiks plahvatada miljoniks tükiks, ning inimesed selles majas võiks lennata vastu taevast ja maanduda peade peale ning nad võiks murda oma seljad, kaelad, käed ja mõlemad jalad. Teisel pool tänavat võiks kõndida inimesed siia ja sinna, ja tööle, nad võiks rahulikult ringi siblida ilma et nad millegist välja teeks, või neile inimestele kiirabi kutsuks, need inimesed võiks oma murtud kontidega enese sees näoli maas lamada mitu päeva järjest, kuni nädalalõpune teepuhastusauto karjuv juht nad leiaks.
Ma astusin perroonile, ja rong sõitis kohe mu ette. See rong on nagu meile mõeldud kassirong, mis tuleb alati õigel ajal õigetesse kohtadesse (välja arvatud see üks kord, kui rongi unine juht sõitis kogemata natukene mööda, ja sõitis hoopis valesse kohta, ning lisaks veel liiga kiiresti) aga ta ei ole, ta on suur ja piletitega ja inimeste jaoks. Aga ta on õige rong, ja ma tahan minna justnimelt sellele, astuda sisse ja pugeda (nii et keegi ei näe) istme alla ja välja tulla alles siis kui ma kohale jõudnud olen. Isegi kui ma vahepeal magama peaks jääma, ärkaksin ma ehk üles rongi pidurdamise peale, ja ma teaks et ma olen nüüd siin, ja õiges kohas, ja kui ma rongist välja tuleks, ning perroonile astuks, paneks rong uksed kinni ja sõidaks kohe minema (just nagu kassirong.)
Kuidagi hädavaevu sain lohistatud ennast paar meetrit edasi, just äsja saabunud auto kapotile, mille mootor oli just pikalt sõitma pidanud, seal ma ennast üles sulatasingi. Kõigepealt kõhualt, siis seljapealt, ning viimasena mõlemad küljed. Niisugune lesimine tekitab õigupoolest uuesti une. Ja mida ma nägin! Päike paistab ju.
Läksin edasi. Tänaval polnud hingelisti, niisiis sain rahus minna, ainsaks seltsiliseks tuul selja tagant puhumas. Ja lendav pappkast. Kaugemal lendas vist üks majakatus. Inimesed kas magasid või karjusid vannitubades. Noored rohulibled olid väänatud vastu maad ja tuul muudkui kangutas igasugu asju maast lahti. Mõnda aega jälgisin tuule vägitegusid, kuid siis sai mul kangutamistest kõrini, ning otsustasin vaatama minna mis jõe ääres toimub või keda seal ei ole. Teepeal igatesin lõhkiste teksade kandmist ning vihma ajal sigareti suitsetamist. Aga siin ei saja juba ammu mitte kunagi.
Jõe ääres nägin et seal pole kedagi (istepigid olid niisama tee ääres, puu otsas olid õnnetu moega linnud.) Peale jõelainete, ja kalade vees, ning nende kohta ei saa paraku öelda et neil tuulest sooja ega külma pole, sest jõevesi on ikka veel üsna jahe, aga kaladel ei käi sallid ümber kaela ega kindad kätte. Neid huvitab ainult kudemine. Nad vaatasid mind sealt veest imestavate nägudega ja mulle tundus et kohekohe tuleb keegi täitsa pinnale ja näitab mulle parastades keelt. Või hüppaks mõni neist siia kõnniteele mu jalge ette külili ja ütleks midagi absudset nagu näiteks "Tere, ma olen sinine/arbuus/elevant" või midagi sinnapoole. Aga nad ainult vahtisid mind. Nad ei kartnud et ma hakkan neid püüdma või siis telliskividega pilduma. Jah, see oli siiski majakatus mis lendas. Nüüd oli neid juba kaks.
Mulle meeldib jõe ääres olla. Olgugi et kassikummikutevabrik reostab seda, ja õhku ja kõike, kõike, kõike, ikkagi mulle meeldib. Siin on rahulik. Ja siin on tõesti hea olla ja teha mittemidagi, kui mul mitte kui midagi teha ei ole. Ja tõepoolest, ei olegi. Ma ei lähe ju tööle. Ja täna ei pea ma sööma, homme alles võiks. Ja mulle meeldib mõelda mis värvi oleks jõeäärsed asjad maas, kui nad poleks seda värvi mis nad tegelikult on. Kollane kamm oleks kindlasti roheline. Ning tükkideks löödud pruun pudel oleks tegelikult hoopis mitut teist värvi. Aga mu triipudega pehmed käpad oleksid ikka punakashallid, ja ma teeks nendega omale pai.
Rongi peale tahan ma minna selleks, et ma näeks ära ka mõne teise linna. Mis siis et siin on praegu tore, tuuline ja inimtühi, ka teistes linnades võiks olla hea. Äkki ma jõuaks kuhugi just selleks ajaks kui päike loojuma hakkab, ning siis ma mõtleks seal soojas et siin võiks olla hoopis külm. Siin tänaval võiks sõita mitu autot kokku, ja nende juures olev maja võiks plahvatada miljoniks tükiks, ning inimesed selles majas võiks lennata vastu taevast ja maanduda peade peale ning nad võiks murda oma seljad, kaelad, käed ja mõlemad jalad. Teisel pool tänavat võiks kõndida inimesed siia ja sinna, ja tööle, nad võiks rahulikult ringi siblida ilma et nad millegist välja teeks, või neile inimestele kiirabi kutsuks, need inimesed võiks oma murtud kontidega enese sees näoli maas lamada mitu päeva järjest, kuni nädalalõpune teepuhastusauto karjuv juht nad leiaks.
Ma astusin perroonile, ja rong sõitis kohe mu ette. See rong on nagu meile mõeldud kassirong, mis tuleb alati õigel ajal õigetesse kohtadesse (välja arvatud see üks kord, kui rongi unine juht sõitis kogemata natukene mööda, ja sõitis hoopis valesse kohta, ning lisaks veel liiga kiiresti) aga ta ei ole, ta on suur ja piletitega ja inimeste jaoks. Aga ta on õige rong, ja ma tahan minna justnimelt sellele, astuda sisse ja pugeda (nii et keegi ei näe) istme alla ja välja tulla alles siis kui ma kohale jõudnud olen. Isegi kui ma vahepeal magama peaks jääma, ärkaksin ma ehk üles rongi pidurdamise peale, ja ma teaks et ma olen nüüd siin, ja õiges kohas, ja kui ma rongist välja tuleks, ning perroonile astuks, paneks rong uksed kinni ja sõidaks kohe minema (just nagu kassirong.)
# postitas evert : 5:08 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
