kolmapäev
Kassikummikutevabrikus.
Aastad on möödunud. Ta ärkas üles ja oli juba päev. Enne oli öö olnud, ning külm selle sees. Ja kui tal veel silmad kinni olid, möödus kord suvi ja kord talv, kuid mitte liiga kiiresti. Muru roheliseks ei läinud, lihtsalt ei jõudnud minna. Ja ega taevaski nii sinine olnud, see oli hall, äärest ääreni hall ja ilma lindudeta. Vaikne nagu surnu. Ning kardinate taga sahises nagu oleks terve maailm muutunud otsasaanud teleprogrammiks mida huvi pärast katsuda tahaks kui klaasi ees ei oleks. Kui liiga kaua vaadata, võtab ta su oma võimusesse. Tuule käes kääksub lahtiolev ülemine aknanurk millele kohe hakkab tibutama.
Lael oli ikka neli nurka, ning ta pani silmad jälle kinni. Ning tegi nad kohe jälle lahti, sest see oli tema telefon mis padja all juba pikemat aega värises. Helistajaks oli tema ülemus, kellele läbi telefoni karjuda meeldib. Ta kannab üleskeeratud käiseid, ja nii ta karjub, lakkamatult, ta võib seda teha tunde järjest, ning mõnikord tundub nagu teeks ta seda heast peast. Hommikul esimese asjana, mõnikord. Mõnikord aga hoopis öösel kell kaksteist, või hiljemgi. Suu ümber karjumisvõru ja lohakalt pügatud vurrud, silmad nagu klaasist vaatamas ühte kohta ilma et kordagi pilguks.
Maja põleb. Lihtsalt ragiseb ja sööb iseennast suurte ampsudega. Tuulega käivad leegid kord aknast välja, ja siis maja kõige keerulisematesse nurkadesse, kordamööda, tehes merekohinale sarnast kohinat. Hetk tagasi võis veel käia pehmel vaibal ja lülitada lampi näiteks põlema või kustu, vaadata mis külmkapis on või mida seal ei ole, panna jalgu vastu leiget radiaatrit või pista sõrmi pooleldi täis veekaussi. Hüpata jalgrattale mis keldris seisab, või mis seal seista võiks. Ometi hoiab rahulolev käsi tikukarpi ega aja taga tuletõrje numbreid väriseva telefoni peal.
Tänaval on kõik nagu ikka. On väga erilisi tänavaid, ja tavalisi, siin on samuti nagu igal pool on, no täpipealt. Ei tea teise tänava elanikud midagi tänava elanikest mis tegelikult äärmiselt lähestikku asub, neil pole õrna aimugi rahulolust mida tekitab neis, esimese tänava elanikes, tunne, poole kõnnaku pealt vahetada suunda ja selg ees minna sinna kust nad tulid, ning mõnikord nii mitmeid kordi järjest. Ja kuidas saaksidki nad seda teada kui nad iial oma tänavalt ei lahku. Nad ei lahku ka oma kodust, nad ei lahku ka oma toast, nad ei lahku ka oma voodist, nad on nimelt väga sügavas koomas. Elus hoiab neid võibolla puu-voolik mis tuleb nende kõhust, juhtmed mis ühendavad masinaid seintega, hingamisaparaadid ja teadmine sellest et nad ei tea mitte midagi. Võib öelda et need ruumid on ainsad kus nad oma ea jooksul viibida saavad. Aken, loomulikult pesemata, näitab ähmaselt tänavapilt mis all õõtsub, või näitaks - kui aken vähem määrdunud oleks, seega ta vaid kumab vaikselt, ja laseb kõigel olla nii nagu ta on. Oota! keegi hiilib all.
Ta läheb mööda seda tühja tänavat, kõikjal ümberringi on puud, vanad suured jämedad puud, okste küljes loomulikult pungad, ja muud moodi ei saa kui tekib tunne nagu keegi piiluks neist oma mõttejõul, oma ainsast pisikesest peaaegunähtamatust imetillukesest aknast. Sellele võiks kauem mõelda, kui park ei tunduks nii sünge, kui puud poleks veel poolenisti härmas, ja kui nad poleks kasvanud risti-rästi üksteise otsa või lausa ümber, ning kui tuul neid ei väänaks ei tekiks neist ka raginaid, mis, kui järele mõelda, meenutab veidi rohutirtsu orkestri mängu, ning kui sellele pikemalt mõelda, meenutavad need puud juba hiigelrohutirtse. Pungadega.
Tuletõrjeauto kimab mööda, ning teinegi, poriloigust ülbelt läbi, vilkurite saatel undamas. Tühja kah. Ning see tuletabki meelde, et kusagile peaks ju minema. Aga kuhu?
Ükskõik kuhu, aga mitte kummikutevabrikusse. Viimasel ajal on seal kõik valesti. Kõik, kõik, kõik. Tootmisega ei, sellega on kõik korras, asi on vabrikus endas ja selles kuidas ta töötab. Seal on loomulikult teisigi, kõik nad hiilivad öösiti välja et sinna minna, või käivad seal ära päeval. Kuidas keegi, ja nii on alati. Buss sõidab ka sama moodi, peatub ta samas kohas, ja kannab sama numbrit (Mjäu 2.) Võibolla viga ongi teistes, selles kuidas nad jõllitavad ja juttu teha tahavad, kuidas nad naeratades tulevad ja küsivad kuidassulläheb.
Lael oli ikka neli nurka, ning ta pani silmad jälle kinni. Ning tegi nad kohe jälle lahti, sest see oli tema telefon mis padja all juba pikemat aega värises. Helistajaks oli tema ülemus, kellele läbi telefoni karjuda meeldib. Ta kannab üleskeeratud käiseid, ja nii ta karjub, lakkamatult, ta võib seda teha tunde järjest, ning mõnikord tundub nagu teeks ta seda heast peast. Hommikul esimese asjana, mõnikord. Mõnikord aga hoopis öösel kell kaksteist, või hiljemgi. Suu ümber karjumisvõru ja lohakalt pügatud vurrud, silmad nagu klaasist vaatamas ühte kohta ilma et kordagi pilguks.
Maja põleb. Lihtsalt ragiseb ja sööb iseennast suurte ampsudega. Tuulega käivad leegid kord aknast välja, ja siis maja kõige keerulisematesse nurkadesse, kordamööda, tehes merekohinale sarnast kohinat. Hetk tagasi võis veel käia pehmel vaibal ja lülitada lampi näiteks põlema või kustu, vaadata mis külmkapis on või mida seal ei ole, panna jalgu vastu leiget radiaatrit või pista sõrmi pooleldi täis veekaussi. Hüpata jalgrattale mis keldris seisab, või mis seal seista võiks. Ometi hoiab rahulolev käsi tikukarpi ega aja taga tuletõrje numbreid väriseva telefoni peal.
Tänaval on kõik nagu ikka. On väga erilisi tänavaid, ja tavalisi, siin on samuti nagu igal pool on, no täpipealt. Ei tea teise tänava elanikud midagi tänava elanikest mis tegelikult äärmiselt lähestikku asub, neil pole õrna aimugi rahulolust mida tekitab neis, esimese tänava elanikes, tunne, poole kõnnaku pealt vahetada suunda ja selg ees minna sinna kust nad tulid, ning mõnikord nii mitmeid kordi järjest. Ja kuidas saaksidki nad seda teada kui nad iial oma tänavalt ei lahku. Nad ei lahku ka oma kodust, nad ei lahku ka oma toast, nad ei lahku ka oma voodist, nad on nimelt väga sügavas koomas. Elus hoiab neid võibolla puu-voolik mis tuleb nende kõhust, juhtmed mis ühendavad masinaid seintega, hingamisaparaadid ja teadmine sellest et nad ei tea mitte midagi. Võib öelda et need ruumid on ainsad kus nad oma ea jooksul viibida saavad. Aken, loomulikult pesemata, näitab ähmaselt tänavapilt mis all õõtsub, või näitaks - kui aken vähem määrdunud oleks, seega ta vaid kumab vaikselt, ja laseb kõigel olla nii nagu ta on. Oota! keegi hiilib all.
Ta läheb mööda seda tühja tänavat, kõikjal ümberringi on puud, vanad suured jämedad puud, okste küljes loomulikult pungad, ja muud moodi ei saa kui tekib tunne nagu keegi piiluks neist oma mõttejõul, oma ainsast pisikesest peaaegunähtamatust imetillukesest aknast. Sellele võiks kauem mõelda, kui park ei tunduks nii sünge, kui puud poleks veel poolenisti härmas, ja kui nad poleks kasvanud risti-rästi üksteise otsa või lausa ümber, ning kui tuul neid ei väänaks ei tekiks neist ka raginaid, mis, kui järele mõelda, meenutab veidi rohutirtsu orkestri mängu, ning kui sellele pikemalt mõelda, meenutavad need puud juba hiigelrohutirtse. Pungadega.
Tuletõrjeauto kimab mööda, ning teinegi, poriloigust ülbelt läbi, vilkurite saatel undamas. Tühja kah. Ning see tuletabki meelde, et kusagile peaks ju minema. Aga kuhu?
Ükskõik kuhu, aga mitte kummikutevabrikusse. Viimasel ajal on seal kõik valesti. Kõik, kõik, kõik. Tootmisega ei, sellega on kõik korras, asi on vabrikus endas ja selles kuidas ta töötab. Seal on loomulikult teisigi, kõik nad hiilivad öösiti välja et sinna minna, või käivad seal ära päeval. Kuidas keegi, ja nii on alati. Buss sõidab ka sama moodi, peatub ta samas kohas, ja kannab sama numbrit (Mjäu 2.) Võibolla viga ongi teistes, selles kuidas nad jõllitavad ja juttu teha tahavad, kuidas nad naeratades tulevad ja küsivad kuidassulläheb.
# postitas evert : 9:57 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
