yes-no

Pohui.
See on sõnavabadus. See on ma-teen-mida-ma-tahan-vabadus. Söön-mida-ma-tahan ja ütlen-mida-ma-tahan ja teen-mida-ma-tahan ja joon-mida-ma-tahan-vabadus. Lülitan ennast täiesti välja, kui ma tahan. Lülitan, kui tahan, ja viimaks ometi. Kella 19ni õhtul. Kõigest. Hüppan lendoravakostüümis pilvelõhkuja (kui meil oleks mõni) katuselt alla, liuglen ahvatleva kiirusega, lendleva kiirusega nagu tuuleiil väiksematest majadest mööda, põikan tornidest ja müüridest kõrvale, üritan mitte autoteele kukkuda, ning maandun ilma langevarjuta imelise kergusega jalgadele nagu kass. Mitte ühtegi luumurdu, ei mingit heli, tasakaal nagu ninjal. Keegi ei märka, keegi ei pane tähele, ainult mina. Täielikus vaikuses. Ainult muigan, ja lähen edasi. Astun mööda akendelt peegelduvaid päikselaike ja otsejoones suve suunas, kõnnin kuni tunnen mere lõhna, seal on kohe pikk roheline rohi ja rohu sees valge siidine lina. Need on naerukajakad, nad on jälle tagasi. Nad naeravad mu üle, aga kui ma viskan neile saia (sai=valge surm) siis nad ei naera enam, vaid väga osavate manööverduste kaupa nopivad oma kurku kõik saiatükid. Nagu neil oleks TÄIESTI POHUI, välja arvatud see et nad ei tule mulle igaks juhuks liiga lähedale. Ja kui tulevad, siis ainult selleks et mulle tiivaotsaga vastu nägu lüüa.