yes-no

Ta teadis et ta jõuab õigeks ajaks, täpselt õigeks ajaks, sirutas juba käe kellanupu suunas või mõtles sirutama hakata (pole kindel,) kui ühel hetkel ta tundis justkui väikest tuuleiili. See juhtus kõik murdosasekundi vältel, ta ei märganud kuidas ta müts ära lendas, aga tundis seda, ning järgmisena läks sall. Musta värvi kunstlikust villast ja muudest odavatest materjalidest kokkupunutud vabrikutoode. Salli välimine ots kerkis üles, ning ketras ennast kaela ümbert elegantselt lahti, ning kadus. Järgmisena läksid kindad, ning kohe peale seda talvejope, ning lips, seejärel vöö (eraldi) ja püksid, ning kõik muu. Isegi sokke ei jäänud jalga, aga ta ei jõudnud ehmuma hakatagi olles ihualasti keset Kollane tänavat. Järgmisena tundis ta kuidas ta jalad kerkisid õhku ja miski metalne toru vajutati talle pähe, hetk hiljem juba poole kereni, ning siis kohe juba täielikult "alla neelatud." Ta ei jõudnud öelda midagi ("Jumal, ma pole viimasel ajal Sinu poole pöördunud et midagi endale paluda, pole olnud midagi mis tuleks päästa hukatusest või pole olnud hinge mis vääriks säästmist. Pole olnud mitte mingeid soove ega tahtmisi. Aga nüüd on minu kord, ma olen tõsises jamas. Supis, ei - omadega perses kui aus ja otsekohene olla. Õigemini olen ma mingisse kuradi lõputusse torusse imetud nagu tükk pahna, siin on pime ja kare ja tolmune ja kleepuv - vist kellegi veri. Täiega ebameeldiv. Tee ometi palun midagi, ja kui sa ei suuda mind päästa siis ma palun et lõpp tulgu mulle kiiresti ja kergelt. Aamen.") ega karjuda Appi! Ta oli jutskui shokis, krampjas olekus kui ta äkki pimedusse tiriti. Äkitselt tundis ta kaasa kõikidele Balti vete räimedele ja kiludele, toru oli eriliselt kitsas, kleepuv ja tolmune, ning võimatu oli aru saada mis pidi ta hetkel on. Tema olemasolu jäi reetma ainult autotee äärde kukkunud raamat mormooni-muinasjuttudega.
http://instagram.com/p/YVNMPpocE7/