neljapäev
Mulleöeldi.
Mulle öeldi et ma ei võtaks neid tablette siis kui ma olen tarbinud alkoholi, ja veel vähem kästi mul neile peale juua kõigepealt viskit, siis rummi ja lõpuks veini, aga mis mul sellest? Mis mul sellest, ah?!
Põhimõtteliselt maailm plahvatas siis. Enneöine punane taevas oli äkitseklt kummaliselt helesinine, nagu asfalt. Või nagu leib mu laual mis mulle suurte silmadega vastu vahtis. See oli, nagu, kui pildiraamile, mis nurkapidi vastu maad on, astuda peale, otse vastasnurga peale, samamoodi väändus maailm kokku. Kõik puud murdusid ühe korraga ja ma olen väga tänulik et majade katustega juhtus sama, nad lendasid vähemalt miljardiks tükiks. Ja seal oli grupp inimesi tänaval kõndimas keda ma oma aknapealt nägin. Neil vaesekestel polnud alguses õiget aimu ka mis toimub ja nad üritasid paanikas jooksma hakata kui ilge ragin nende peadekohalt tuli. Nagunii nii mõnigi neist pidas selleks lennukiõnnetust ja juba leppisid nad sellega et nende lips on tõenäoliselt läbi. Teised aga otsisid pääsu sealt kus vähegi saaks. Kuhu näpud mahuks, kuhu küüned ulatuks. Nende peadest jooksis küll läbi juba nende haruldane elu, või kui kellel mitte läbi siis vähemasti jooksis ta kusagilt mööda, ning mõned neist ei näinud seal midagi tuttavat nagu oleks olnud see kellegi teise elu. Korraga tundsid nad kuidas maailma külgetõmbe jõud ühe väga kiire hetkega kolmekümnekordistus, nad loomulikult murdsid kõik oma luud, ning sajandiksekund hiljem langes nende koorem äkitsi õlult jättes maha vaid varemed. Arvasin kõigepealt et grupp inimesi tänaval lihtsalt peab olema grupp laipu tänaval, kuid enamustele jäi hing sisse ja nad edasi liiklemiseks kasutasid roomamise abi. Nad olid kui ussid, kui ligased vihmaussid kellest on auto üle sõitnud, kui märkimata jätta see fakt et tõenäoliselt ei ripu vihmaussidel soolikaid suust-kõrvust välja. Nii nad vingerdasid seal umbes pool tundi, kes vähem - kes rohkem, kuni jõudsid lõpuks sinna kuhu alguses plaan minna oli. Järgmisel päeval olla ühtesid juba katust parandamas nähtud.
Põhimõtteliselt maailm plahvatas siis. Enneöine punane taevas oli äkitseklt kummaliselt helesinine, nagu asfalt. Või nagu leib mu laual mis mulle suurte silmadega vastu vahtis. See oli, nagu, kui pildiraamile, mis nurkapidi vastu maad on, astuda peale, otse vastasnurga peale, samamoodi väändus maailm kokku. Kõik puud murdusid ühe korraga ja ma olen väga tänulik et majade katustega juhtus sama, nad lendasid vähemalt miljardiks tükiks. Ja seal oli grupp inimesi tänaval kõndimas keda ma oma aknapealt nägin. Neil vaesekestel polnud alguses õiget aimu ka mis toimub ja nad üritasid paanikas jooksma hakata kui ilge ragin nende peadekohalt tuli. Nagunii nii mõnigi neist pidas selleks lennukiõnnetust ja juba leppisid nad sellega et nende lips on tõenäoliselt läbi. Teised aga otsisid pääsu sealt kus vähegi saaks. Kuhu näpud mahuks, kuhu küüned ulatuks. Nende peadest jooksis küll läbi juba nende haruldane elu, või kui kellel mitte läbi siis vähemasti jooksis ta kusagilt mööda, ning mõned neist ei näinud seal midagi tuttavat nagu oleks olnud see kellegi teise elu. Korraga tundsid nad kuidas maailma külgetõmbe jõud ühe väga kiire hetkega kolmekümnekordistus, nad loomulikult murdsid kõik oma luud, ning sajandiksekund hiljem langes nende koorem äkitsi õlult jättes maha vaid varemed. Arvasin kõigepealt et grupp inimesi tänaval lihtsalt peab olema grupp laipu tänaval, kuid enamustele jäi hing sisse ja nad edasi liiklemiseks kasutasid roomamise abi. Nad olid kui ussid, kui ligased vihmaussid kellest on auto üle sõitnud, kui märkimata jätta see fakt et tõenäoliselt ei ripu vihmaussidel soolikaid suust-kõrvust välja. Nii nad vingerdasid seal umbes pool tundi, kes vähem - kes rohkem, kuni jõudsid lõpuks sinna kuhu alguses plaan minna oli. Järgmisel päeval olla ühtesid juba katust parandamas nähtud.
# postitas evert : 11:10 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
