pühapäev
Mittetablett.
Tegelikult oli see täielik rumalus soovida just seda ja mitte midagi muud, minnes läbi silla alt millest samal ajal üle sõitis rong. Täielik, täielik rumalus, ja kes oleks arvanud et mu soov täidetakse, või et see täidetakse just niipea, vaid hetke möödudes peaaegu. Aga järele mõeldes ei olegi vist olemas inimest, kel olemas on juba kõik vajalik ning lisaks sellele siis veel üks soov, mida ta tegelikult soovima ei peagi. Ei saa olemas olla üldist statistikat, või võrdlust teistega. Täielik rumalus on sellisel juhul juba ainuüksi soovida, see soovimise idee juba ise - mis kuramuse rong, oh jaburus, siiski.
Niisiis soovisin ma omale midagi, millega inimesi hävitada saaks. Ma isegi ei mõelnud sellele lapselikule rongi-muinasjutule samal ajal kui ma jälgisin trolli tagareas tudisevat narkomaani kelle käsi pahatahtlikult tema kõrval istuva vanadaami taskust rahakoti ära tõi, meelel vaid väga pingul vastikustunne. Ma ju tean et ühiskond pole kusagil selline kus mu meeled ennast kodus tunda võiksid, aga see ei tähenda iial et ma peaksin selle suhtes midagi ette võtma, ja veel vähem karjuvat hukkamõistu, ning selle juures veel nii hävitavat. Mis kurat võib olla ühe poisi mõistuses.
Tundsin äkitselt oma taskus midagi, taskus mis tegelikult just oli tühi olnud, ja hetkega mõtlesin et nagunii on see mõne halvade elukommetega organismi näpuline jäse, aga pettusin oma mõttevälgatuses ja kahjuks mitte õnneks. Kompasin neid asju oma taskus sama vaikselt, nagu olin silla alt läbi sõites vastikut tundnud haletsusväärse naromaani vargustegu jälgides. Niisama vaikselt, ainult oma mõtetes ja pingutamata häälepaelu. Tundus et plastik, aga raskem, nagu mõni metall, aga ebamäärase kujuga, nagu veider ümmargune seep, lameda kujuga, mu enda õnnetusehunnik. Ning veel isegi mitte teades mis nad on, teadsin ma juba nende tööpõhimõtet läbi ja lõhki.
Kui narkomaan trollist väljus hakkasin ma teda jälitama. Ma teadsin et võõras rahakott on tal taskus, aga keegi teine seda veel pole märganud ja trollis olles ei teinud ma samuti midagi selle heaks. Möödusime majadest, mina mitukümmend meetrit tagapool lonkimas, möödusime mitmeid tänavaid pidi, kuni ühe suure silla all hakkas jälitatav oma tasku kallal toimetama. Ma ei lasknud tal kaua oodata, viskasin selle kummalise tableti moodi, aga suurema, moodustise tema suunas ja ise jooksin täpselt teisele poole. Plahvatus, mida ma ootasingi, see loomulikult tuli, mõttes sekundeid lugedes nelja pealt. Hämmastaval kombel ei teinud plahvatus millelegi muule viga kui vaid vaesele narkomaanile, sild ja selle all kasvavad põõsad jäid puutumata, aga narkoman ise justkui haihtus, mida ei saa küll öelda tükkide kohta milleks ta laiali lendas.
Uudistes öeldi et kellelgi pole piisavalt õrna aimu et seletada juhtunud, kõik otsad jäid lahtiseks ning oletati et narkomaan iseendale otsa peale tegi, aga kuidas - võimatu seletada. Teised ajalehed pajatasid sellest et linna kohal olla tulnukate õhulaeva nähtud, ning veel et ameeriklased katsetavad oma imerelvi üle maailma igal pool, ning et Eesti sai äsja oma esimese ohvri. Rahvas on parajalt paanikas, tänavad on õhtuti tühjad ning päevasel ajal liiguvad kõik kas suurtes gruppides või liiklemiseks ettenähtud spetsiaalsetes bussides, ülejäänutel soovitati tugevalt koju jääda ja kõik lukud ustel kinni keerata. Meie president oma kõneluses mainis seda et ta on olude suhtes täiesti nõutu ja et ta sooviks et ta ei oleks president. 95% politseinikest on ametist lahkunud, samuti ka kõik ülejäänud isikud kes julgeolekuga seotud on.
Peagi pajatas meedia veel paarist sarnasest juhust, just hetkel kui kõik vaibuma hakkas. Siis veel ühest mis oli olnud nii ränk et hukkunute arvu ei suudetud kindlaks teha, ning siis veel paarist-kolmest.
Mina käisin vahepeal poes nagu ikka, ühest neist mis veel lahti oli. Sooja toidu leti ääres oli tõesti üks väga kena neiu, mitte nagu need tavalised kes võõras keeles räägivad ega varja seda kuidas nad salatise käega tagumikku sügavad, ja ma ütlesin talle tere. Siis ostsin ma plovi ja sellele peale lasin ma kallata seenekastet, ning juurde tahtsin ma veel hautatud köögivilju. Neiu vaatas mind väga solvunud näoga, ning tegi oma tööd äärmise vastikusega. Kodutee kõndidin ma jala, ma olin vist ainuke kes seda tegi, ning ülemise korruse akendest piiluti mind imestunud nägudega. Enamus esimese korruse aknaid oli plankudega kinni löödud.
Niisiis soovisin ma omale midagi, millega inimesi hävitada saaks. Ma isegi ei mõelnud sellele lapselikule rongi-muinasjutule samal ajal kui ma jälgisin trolli tagareas tudisevat narkomaani kelle käsi pahatahtlikult tema kõrval istuva vanadaami taskust rahakoti ära tõi, meelel vaid väga pingul vastikustunne. Ma ju tean et ühiskond pole kusagil selline kus mu meeled ennast kodus tunda võiksid, aga see ei tähenda iial et ma peaksin selle suhtes midagi ette võtma, ja veel vähem karjuvat hukkamõistu, ning selle juures veel nii hävitavat. Mis kurat võib olla ühe poisi mõistuses.
Tundsin äkitselt oma taskus midagi, taskus mis tegelikult just oli tühi olnud, ja hetkega mõtlesin et nagunii on see mõne halvade elukommetega organismi näpuline jäse, aga pettusin oma mõttevälgatuses ja kahjuks mitte õnneks. Kompasin neid asju oma taskus sama vaikselt, nagu olin silla alt läbi sõites vastikut tundnud haletsusväärse naromaani vargustegu jälgides. Niisama vaikselt, ainult oma mõtetes ja pingutamata häälepaelu. Tundus et plastik, aga raskem, nagu mõni metall, aga ebamäärase kujuga, nagu veider ümmargune seep, lameda kujuga, mu enda õnnetusehunnik. Ning veel isegi mitte teades mis nad on, teadsin ma juba nende tööpõhimõtet läbi ja lõhki.
Kui narkomaan trollist väljus hakkasin ma teda jälitama. Ma teadsin et võõras rahakott on tal taskus, aga keegi teine seda veel pole märganud ja trollis olles ei teinud ma samuti midagi selle heaks. Möödusime majadest, mina mitukümmend meetrit tagapool lonkimas, möödusime mitmeid tänavaid pidi, kuni ühe suure silla all hakkas jälitatav oma tasku kallal toimetama. Ma ei lasknud tal kaua oodata, viskasin selle kummalise tableti moodi, aga suurema, moodustise tema suunas ja ise jooksin täpselt teisele poole. Plahvatus, mida ma ootasingi, see loomulikult tuli, mõttes sekundeid lugedes nelja pealt. Hämmastaval kombel ei teinud plahvatus millelegi muule viga kui vaid vaesele narkomaanile, sild ja selle all kasvavad põõsad jäid puutumata, aga narkoman ise justkui haihtus, mida ei saa küll öelda tükkide kohta milleks ta laiali lendas.
Uudistes öeldi et kellelgi pole piisavalt õrna aimu et seletada juhtunud, kõik otsad jäid lahtiseks ning oletati et narkomaan iseendale otsa peale tegi, aga kuidas - võimatu seletada. Teised ajalehed pajatasid sellest et linna kohal olla tulnukate õhulaeva nähtud, ning veel et ameeriklased katsetavad oma imerelvi üle maailma igal pool, ning et Eesti sai äsja oma esimese ohvri. Rahvas on parajalt paanikas, tänavad on õhtuti tühjad ning päevasel ajal liiguvad kõik kas suurtes gruppides või liiklemiseks ettenähtud spetsiaalsetes bussides, ülejäänutel soovitati tugevalt koju jääda ja kõik lukud ustel kinni keerata. Meie president oma kõneluses mainis seda et ta on olude suhtes täiesti nõutu ja et ta sooviks et ta ei oleks president. 95% politseinikest on ametist lahkunud, samuti ka kõik ülejäänud isikud kes julgeolekuga seotud on.
Peagi pajatas meedia veel paarist sarnasest juhust, just hetkel kui kõik vaibuma hakkas. Siis veel ühest mis oli olnud nii ränk et hukkunute arvu ei suudetud kindlaks teha, ning siis veel paarist-kolmest.
Mina käisin vahepeal poes nagu ikka, ühest neist mis veel lahti oli. Sooja toidu leti ääres oli tõesti üks väga kena neiu, mitte nagu need tavalised kes võõras keeles räägivad ega varja seda kuidas nad salatise käega tagumikku sügavad, ja ma ütlesin talle tere. Siis ostsin ma plovi ja sellele peale lasin ma kallata seenekastet, ning juurde tahtsin ma veel hautatud köögivilju. Neiu vaatas mind väga solvunud näoga, ning tegi oma tööd äärmise vastikusega. Kodutee kõndidin ma jala, ma olin vist ainuke kes seda tegi, ning ülemise korruse akendest piiluti mind imestunud nägudega. Enamus esimese korruse aknaid oli plankudega kinni löödud.
# postitas evert : 11:19 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
