teisipäev
Kivirajoon.
Viimaks esimesed suveilmad on minu ninadesse mahtunud, neid oligi juba liiga kaua oodatud. Jah meeldivat jällenägemist! Tule ja kõdita mu lõuga, tule ja laperda mu hõlma, tule ja poe mulle põue, tule ja võta kaasa gripp. Tule ja varitse mind, püsi märkamatult kannul, luura autode taga ja piilu majanurkade tagant. Aga kõnni hiirvaiksest vaiksemini, sest muidu ma kuulen sind ja siis on kõik omadega sossis. Siis sa saa mind kätte, isegi kui sa kõnnid terve tee teiselpool teed, mõte koguaeg mind sihtimas, siis sa ei saa varitseda mind nurga tagant ja tõugata mind kaks kätt korraga läheneva trammi alla, kes teeb samal ajal "WRRAAOOUUM!" kui ma rööbastele kukun.
Viimaks esimesed suveilmad ja aeg on jõudnud nii kaugele, et tuleb jalad sirgeks venitada, ja justnimelt eriti õhtuti. Mmmm, milline vaikus, milline pingevaba kookon. Samm sammu järel pressivad tallajäljed ennast tolmu sisse, samm sammu järal võib kõndida maailma tippu, küünitada isegi veidi üle ja astudagi teisele poole serva peale. Ja siis võid otsast alata ja teha neid ringe niikaua kui jaksu jätkub. Tänavalaternad ei häiri, sest neid ei olegi. Ei ole ka autosid, teisi jalakõndijaid, hulkuvaid koeri ega pole kassegi. Pole mitte midagi. On vaid öö ja väga pimedad varjud, pole homset kooli, pole tööd, pole kübarat, pole taskunuga kaasas, pole ei vööd ega sokkegi. Pole võtmeid taskus, mis kibeleksid mõnda ukselukku avama, pole päikesekreemi sahtlipõhjas, pole kirjutuslauda, pole kodugi. Ka kõht ei ole tühi. Vastu tuleb vaid kohin, seljataga ainult kajab mõnikord - ja isegi, kui midagi on mälus siis ükskord kõik ununeb, vaid väga vaikselt jääb kajama. Ja taldade all on asfalt, soe soe päev aega soojenenud asfalt. Kindel maapind, vaid mõned korralikult kinnised kanalisatsiooniluugid satuvad aeg-ajalt ette, aga neilegi ei anna küüsi külge ajada. Ja vaevalt nende sees olla oleks parem. Vähemalt saab käia edasi, jah hea seegi, tere sein. Telliskivisein, üsna ootamatu tuli ette. Ei mingit kõnniteeäärt, jalakäijaid siin vist ei käigi. Kuid kohe avanes aken, nagu telliskiviseinal oleksid närvid, või tundlad, nagu tundlad jah!
"Tere, mina olen kivi ja mina elan siin korrusel, näete - siin on minu aken ja mina olen praegu aknal, headaega ja meeldivat õhtupoolikut teile ja teile ja teile, kes te ei ole kivid! Võite homme läbi tulla, aga täna on mul tegemist, ma ei paku teile teed, võite minna tagasi kustkohast te ka tulite - minupoolest kasvõi lõunanabast võiksite te mõnikord tulla, minge käpuli või kasvõi pahempidi, aga meie seinad jätke palun rahule, olge ometi nii mõistlikud ja kallid, headaega!"
Viimaks esimesed suveilmad ja aeg on jõudnud nii kaugele, et tuleb jalad sirgeks venitada, ja justnimelt eriti õhtuti. Mmmm, milline vaikus, milline pingevaba kookon. Samm sammu järel pressivad tallajäljed ennast tolmu sisse, samm sammu järal võib kõndida maailma tippu, küünitada isegi veidi üle ja astudagi teisele poole serva peale. Ja siis võid otsast alata ja teha neid ringe niikaua kui jaksu jätkub. Tänavalaternad ei häiri, sest neid ei olegi. Ei ole ka autosid, teisi jalakõndijaid, hulkuvaid koeri ega pole kassegi. Pole mitte midagi. On vaid öö ja väga pimedad varjud, pole homset kooli, pole tööd, pole kübarat, pole taskunuga kaasas, pole ei vööd ega sokkegi. Pole võtmeid taskus, mis kibeleksid mõnda ukselukku avama, pole päikesekreemi sahtlipõhjas, pole kirjutuslauda, pole kodugi. Ka kõht ei ole tühi. Vastu tuleb vaid kohin, seljataga ainult kajab mõnikord - ja isegi, kui midagi on mälus siis ükskord kõik ununeb, vaid väga vaikselt jääb kajama. Ja taldade all on asfalt, soe soe päev aega soojenenud asfalt. Kindel maapind, vaid mõned korralikult kinnised kanalisatsiooniluugid satuvad aeg-ajalt ette, aga neilegi ei anna küüsi külge ajada. Ja vaevalt nende sees olla oleks parem. Vähemalt saab käia edasi, jah hea seegi, tere sein. Telliskivisein, üsna ootamatu tuli ette. Ei mingit kõnniteeäärt, jalakäijaid siin vist ei käigi. Kuid kohe avanes aken, nagu telliskiviseinal oleksid närvid, või tundlad, nagu tundlad jah!
"Tere, mina olen kivi ja mina elan siin korrusel, näete - siin on minu aken ja mina olen praegu aknal, headaega ja meeldivat õhtupoolikut teile ja teile ja teile, kes te ei ole kivid! Võite homme läbi tulla, aga täna on mul tegemist, ma ei paku teile teed, võite minna tagasi kustkohast te ka tulite - minupoolest kasvõi lõunanabast võiksite te mõnikord tulla, minge käpuli või kasvõi pahempidi, aga meie seinad jätke palun rahule, olge ometi nii mõistlikud ja kallid, headaega!"
# postitas evert : 10:30 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
