laupäev
Kesteabkus.
Aga tegelikult on see koht hoopis seal, mitte siin. Isegi, kui sa otsid seda. Võibolla ongi see koht just selline seepärast et Sind ei ole seal. On vaid nemad, kuid ka Neid ei ole mõnikord. Ja kunagi ei ole seal Sind. See koht on täielikult Sinuvaba. Seal pole Sind, aga seal on kõik muu. Kõike, mida vaja läheb ja kõike mida isegi silmanurgast ei vaadata. Kõik mis maitseb imehästi - see on seal kindlasti kusagil, ning kõik see ka mida vaid nuusutakski. Ja salaja suudleks, või katsuks kätega.
Ja seal on muru. Rohe-rohe-roheline muru. Muru ja pilved. Ja kui sa silmad kinni paned, kostab kõrva väga tasane muusika. Kui sa tahad, siis sinu lemmikmuusika. Kui sa tahad, siis midagi uut ja head. Kui sa tahad, siis selline ka millega on seotud palju mälestusi aga see muusika kostab just nii, et sa unustad kõik ära. Siis sa lihtsalt oled, isegi kui peaks hästi paljusid asju hoopis samal ajal tundma ja mitte midagi muud tegema kui - jah - vaid neid tundma. Ja kui sa silmad lahti teed, huvitab sind vaid kõik uus. Kui sa vaid tahad.
Ja sa võid ronida kõige kõrgema maja otsa, sest maju seal tõepoolest on. Mitte et nad paistaks sellised, nagu keegi neis elaks. Kuigi öösiti siin-seal aknataga mõnikord põleb mõni pirn. Sa võid kasutada treppe aga on ka tuletõrjeredeleid. Liftid mõnikord ei tööta, mõnda peab ootama lausa mitu tundigi, aga alati nad ei jõuagi kohale. Kindlam on kasutada treppe. Või tuletõrjeredelit.
Katusekivid on alati natukese märjad. Nagu hommikune murukaste, sellise paksupaksu udu sees, just sellised on need katused. Tuleb olla ettevaatlik. Ja visata särk seljast, tuul haarab ta kohe, krahmab nagu ta selleks ongi mõeldud, voldib särgi hoolikalt kokku ja asetab maja ees olevale tänavapingile. Millelt keegi teda ei võta. Siis võib ringutada. Teha hääli nagu hommikune kass. Või kallutada pea vasakule poole vastu õlga ja veeretada mööda kukalt kuni parempoolse õlani, samal ajal tundes sõrmeotsades kerget pinget. Ja siis hingata välja. Sügavalt. Ja siis sisse. Silmad kinni selg ees astudes kuni katuseservani. Kandadega kuni ääreni, isegi natuke üle. Ja võtta hoogu.
Samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm ja tõuge, õhk vuhiseb keha ümbert õrnalt paitades ja sa võid teha silmad lahti kui sa tahad või naerda ja kiljuda! Ja sukelduda. Maapinna sisse, lasta neelata ennast murul, mullal, peenel kruusal, liival ja savisegul, riivata teravamaid kivisid ka, ning seejärel vaikselt tasa kerkida pinnale. Toetada alguses kätega, hingata sisse ja seejärel vinnata ennast välja, põlvega maapinnale, siis käpukile ja viimaks suruda jalatallad tolmu sisse. Ja kerkida. Tõusta püsti. Ja siis võid lahkuda. Särk üle randme rippudes. Kui sa vaid tahad.
Ja seal on muru. Rohe-rohe-roheline muru. Muru ja pilved. Ja kui sa silmad kinni paned, kostab kõrva väga tasane muusika. Kui sa tahad, siis sinu lemmikmuusika. Kui sa tahad, siis midagi uut ja head. Kui sa tahad, siis selline ka millega on seotud palju mälestusi aga see muusika kostab just nii, et sa unustad kõik ära. Siis sa lihtsalt oled, isegi kui peaks hästi paljusid asju hoopis samal ajal tundma ja mitte midagi muud tegema kui - jah - vaid neid tundma. Ja kui sa silmad lahti teed, huvitab sind vaid kõik uus. Kui sa vaid tahad.
Ja sa võid ronida kõige kõrgema maja otsa, sest maju seal tõepoolest on. Mitte et nad paistaks sellised, nagu keegi neis elaks. Kuigi öösiti siin-seal aknataga mõnikord põleb mõni pirn. Sa võid kasutada treppe aga on ka tuletõrjeredeleid. Liftid mõnikord ei tööta, mõnda peab ootama lausa mitu tundigi, aga alati nad ei jõuagi kohale. Kindlam on kasutada treppe. Või tuletõrjeredelit.
Katusekivid on alati natukese märjad. Nagu hommikune murukaste, sellise paksupaksu udu sees, just sellised on need katused. Tuleb olla ettevaatlik. Ja visata särk seljast, tuul haarab ta kohe, krahmab nagu ta selleks ongi mõeldud, voldib särgi hoolikalt kokku ja asetab maja ees olevale tänavapingile. Millelt keegi teda ei võta. Siis võib ringutada. Teha hääli nagu hommikune kass. Või kallutada pea vasakule poole vastu õlga ja veeretada mööda kukalt kuni parempoolse õlani, samal ajal tundes sõrmeotsades kerget pinget. Ja siis hingata välja. Sügavalt. Ja siis sisse. Silmad kinni selg ees astudes kuni katuseservani. Kandadega kuni ääreni, isegi natuke üle. Ja võtta hoogu.
Samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm, samm ja tõuge, õhk vuhiseb keha ümbert õrnalt paitades ja sa võid teha silmad lahti kui sa tahad või naerda ja kiljuda! Ja sukelduda. Maapinna sisse, lasta neelata ennast murul, mullal, peenel kruusal, liival ja savisegul, riivata teravamaid kivisid ka, ning seejärel vaikselt tasa kerkida pinnale. Toetada alguses kätega, hingata sisse ja seejärel vinnata ennast välja, põlvega maapinnale, siis käpukile ja viimaks suruda jalatallad tolmu sisse. Ja kerkida. Tõusta püsti. Ja siis võid lahkuda. Särk üle randme rippudes. Kui sa vaid tahad.
# postitas evert : 12:14 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
